Vikerkaar on ikkagi kultuuriajakiri ja nii keskendub septembrinumber seekord kriitikale ja analüüsile erinevates meediumides, kuigi alati üldistavama eesmärgiga. Otsa teevad lahti Daniel Vaarik ja Eero Epner, kes ajavad kahe Elmar Kitse maalitud perekonnapildi jälgi. Detektiivitöö tulemused valgustavad omakorda kunstniku rolli Nõukogude Liidus, konformismi ja sisemiste veendumuste vastuolusid, Nõukogude keskklassi konstrueerimist ja perekonnaajaloo ülestuhnimise ilu ja melanhooliat. Piret Karro vaatleb sootundlikku kultuurikriitikat ja kutsub vaibale nii need kriitikud, kes soolisest raamistusest lähtuva kriitika “feministlikuks tsensuuriks” taandavad, kui ka need, kes nõuavad võrdõiguslikkuse õpetamist nendeski teostes, mis sugugi otsest kasvatuslikku eesmärki ei oma. Ajaloolased Linda Kaljundi ja Uku Lember, etnoloog Kirsti Jõesalu, sotsioloog Raili Nugin ja teatrikriitik Keiu Virro vaatlevad “Sajandi loo” teatrilavastusi Eesti ajaloost ning arutlevad, mida ütleb see mineviku kujutamise kohta Eesti kultuuris.
Lisaks kultuurijuttudele küsib Ivan Lavrentjev, miks Eesti poliitikutele tuleb Ida-Virumaa meelde ainult siis, kui rahvusvaheline olukord pingestub ja kuidas võiks korraldada lõimumist nii, et see oleks midagi rohkemat kui vaid julgeolekukaalutlustel korraldatav PR-trikk.
Arvustustes loeb Kristo Nurmis eestikeelset tõlget Adolf Hitleri peateosest ja küsib, miks seda teksti 21. sajandil üldse loetakse. Mart Velsker muugib lahti Hasso Krulli uut luulekogu ja leiab sealt paljutki, mis heas mõttes vastupanu osutab. Alvar Loog peab Andra Teedet “tõupuhtaks romantikuks” ning Kaisa Maria Ling loeb Raul Oreškini debüütteost. Ilukirjanduses astuvad üles Andrus Kasemaa ja Taavi Eelmaa, lisaks luulet Aleksandra Tšobalt ja Hasso Krullilt.
