Ajakiri pole lihtsalt kogumik artikleid ja kirjanduspalu, vaid tal on ka oma seosed ajaga. Aasta lõpul tehakse inventuure, et saada pilt, kuidas aeg muutunud on. Kai Kask esitab oma jõulujutus tähtsa küsimuse: “… miks inimene kunagi enese kohta bilanssi ei tee, ning kuidas siis võiks aktivat ja passivat tasakaalu viia, kas -6 kilo kehakaalust võrdub +6 sentimeetrit pikemaks kasvanud juuksed? Ja +3 grammi hambaplommi võrdub -3 grammi kergem rahakott?”. Vastus on filosoofiline: “Inimene on tõepoolest mõõdetamatu.”
Kadi Viik näitab, et ajad ja inimesed ei muutu niisama, vaid neid muudetakse. Tema teeb inventuuri #MeToo liikumise saavutustest ning annab ülevaate ka sellele osaks langenud kriitikast, nii rohkem kui vähem asjalikust.
Tõnis Saarts vaatleb esindusdemokraatia nüüdisseisu ja väljavaateid – mis saab parteidest ja ajakirjandusest, kui neid enam keegi ei armasta; kas identideedipoliitika uuristab ühishüvangut; milline on rahvusriigi suutlikkus globaliseerunud maailmas midagi ära teha; kas poliitika kui võimuvõitlus eemaldab poliitikast kui halduskunstist? Oodata on närvilist, paranoilist, kuid aktiivset ja energilist demokraatiat. Või siis selle vastandit.
Mõtteloolane Marci Shore uurib tõejärgsuse postmodernistlikke juuri ning ajaloo kavalaid teid, mida mööda 1970. ja 80-ndate mõttemeistrite allergilisus suurte terviksüsteemide vastu on toonud meid Putini ja Trumpini. “Kas Jacques Derrida ei kanna mõningat vastutust Vladimir Putini eest?” küsib ta. Shore soovitab tõejärgsuse vasturohtu Ida-Euroopa dissidentluse ja vene kirjanduse tõearmastuses.
Äsja lahkunud vene kirjaniku ja ajaloolase Vladimir Šarovi mõtisklus käsitleb inimest mitme maoga mäletsejana: “Päevaajal, justkui suvel karjamaal, me ahmime uskumatu aplusega kõike, mida saame – silmadega, kõrvadega, suuga, ninaga, kätega –, ning pressime ja topime selle kõik oma vatsa (see on olevik); aga õhtul, kui päev on, jumal tänatud, lahkumas, röhitseme jälle maost suhu kõik, mille oleme aasadelt üles kiskunud – kogu selle välismaailma, mis on meeleliselt antud. Nüüd on see juba meie oma, kodune, seda niisutab meie isiklik sülg, soojendab meie sisemine soojus, ning lauda vaikses eraldatuses alustame teist ringi, kuid seekord mõtlikumalt ja kiirustamata, mäletsedes püüdlikult ja peenetundeliselt seda mälu (see on juba minevik), uskudes, et ühel päeval õnnestub meil see läbi seedida ja omastada.” Aasta lõpp on mõistagi mäletsemisaeg.
Luuletaja Tõnis Vilu aeg on täis pikitud tema erinevaid minasid: “Ja kui neisse satud, on selline tunne, nagu oleks alati olnud nende poole teel. Poeg, vend, õpilane, sõber, armuke, luuletaja.” Kuidas kirjutada kõikidest nendest, st iseendast või iseenestest? Vat, see on küsimuste küsimus – vt ka Kai Kase tsitaati eespool ja Toomas Vindi juttu “Kolm punkti”: “Kunstnik Eve Kask tegi Tartu Kunstimuuseumis näitust – tõejärgse maailma näitust – mille tarvis ta palus kirjanikel talle öelda raamatu pealkiri, mida kirjanik kunagi kirjutada tahaks. Tänaseks ongi näitusesaali riiulis Toomas Vindi teos „…“.” .. … … … …
Detsembrinumbrist saab lugeda veel mälestusi jalgpallist, arvustusi, luuletusi jpm. Aastat kokkuvõttev sisukord sisendab taas kord: “It was a very good year”.
