2017. aasta Nobeli kirjandusauhinna sai Kazuo Ishiguro. Andrei Ivanov meenutab kolme Ishiguro raamatut ja olukordi, kus ta neid luges: neid ei saa üksteisest lahutada.

Maia Tammjärv intervjueerib Armin Kõomäge: kirjanik plaanib keerata oma uues raamatus uue lehekülje.

Uus aabitsakukk. Ave Taaveti pilt

Janek Kraavi jätkab käsitlust seksi kujutamisest ja obstsöönsusest: de Sade’ist, “Hallidest varjunditest”, sekka Kenderist, Kivisildnikust ja Leo Luksist. Raamatud on mõnikord rõvedad ja ropud.

Keiu Virro vaatleb nelja naisautori üheksat krimiraamatut. Igaühel need ei õnnestu.

Mart Niineste arvustab Freddy “Sigalindu”.  Värsiraamat viib läbi eksistentsiaalsete kriiside.

Paavo Matsin kirjutab Nikolai Baturini “Fööniksburgi karussellist”. Raamatus on Viljandi vaimu, pühakirja ja teispoolsuse tunnetust.

Ave Taavet arvustab Madli Lippuri romaani “June/Julien”. Raamatus on intsesti, pühakirja ja teispoolsuse tunnetust.

Kertu Moppeli novell räägib fallosest kui maailmapeenisest.

Janar Ala kirjutab, kuidas raamatuid on mõnikord liiga palju (unustamata seejuures ka kana ja keedukannu).

Johannes Saar räägib Ede Raadikust, kunstnikust, kes on töötanud hulgilaos, supermarketis ja hotellis. Ervin Õunapuu jõulujutt “Mitte ainult leivast” räägib kunsti- ja raamatumaitsest. Selles on pühakirjatunnetust: “Ja ma ütlesin, et ta annaks mulle raamatu. Tema ütles mulle: „Võta ja söö see ära! See muutub su kõhus mõruks, kuid su suus on see magus nagu mesi.””

Hugh MacDiarmid luuletab lapsukese sündimisest. Mart Kangur luuletab kellekski teiseks olemisest. Kris Moor luuletab teistest kirjanikest ja armastusest. Aleksandra Tšoba luuletab armastusest ja kellekski teiseks olemisest.

Helen Pruul kirjutab filosoof Alain Badiou raamatust, mis jätab küsimused vastuseta. Terje Toomistu kirjutab Tiit Pruuli reisiraamatust: reisijal ei saa kunagi reisimisest villand. Allan Aksiim kirjutab jurist Lawrence Lessigi raamatust, mis tahab teistsugust autoriõigust.

Vikerkaare aastasisukorras on luuletajaid Homerosest Leonora Paluni; nobelistidest Montale, Pasternak, Seferis. Vikerkaare erinumbrid 2017. aastal rääkisid asjast, seksist, vastupanust, vene diasporaast, Kreekast, Euroopa Liidust ja maailma lõpust. Uue aasta avanumber kõneleb juba sünnist ja algusest.

Videomäng. Ave Taavet

Samal teemal

Vale tõuseb, tõde vajub

Eesti kinod mängivad sel talvel dokumentaalfilmi Eesti presidendist 2006–2016 Toomas Hendrik Ilvesest, keda vanemad põlvkonnad tunnevad hästi, nooremad ei ehk enam. Mis olekski parem hetk täiendada presidendist räägitavat lugu episoodiga, millest film vaikib?
2. märtsil 2025 möödub 10 aastat päevast, kui presidendi kantseleis peeti esmaspäeva hilishommikune nõunike koosolek. Tavapärane koosolek lõppes…

Toimetajalt: Meie igapäevast kriisi …

. . . . püüab kirjeldada Vikerkaar.  COVID-i kõrgajal hakati rääkima komplekskriisist, milles rahvatervise, majanduse ja keskkonna hädad võivad võimenduda tapatalguteks. Kriise on nii palju, et kõik ühte väiksesse ajakirjanumbrisse ei mahugi. Isegi kui keskenduda sõjalistele konfliktidele, saab neist katta vaid murdosa. Ukrainal, kui meid kõige otsesemalt puudutaval, hoiab ajakirjandus veel silma peal.…

Toimetajalt: Kõigest, mis kväär ja ohtlik

Selle ilma igav kainus
rõhub nagu raudne soomus –
kõigesse, mis kväär ja ohtlik,
kiindub kirglikult mu loomus . . . .võib-olla lipsas tsitaati täheviga, aga klassiku mõte jääb samaks. Märtsi Vikerkaare võtmesõnaks ongi „kväär“, mis tõlgib inglise „queer’i“, mille esimene tähendus on „veider“. Mäletame ju rõõmsat üllatust, kui leidsime 90-ndatel Von Krahli baari WC-seinalt paraftaseerituna…
Vikerkaar