Küllap on igaüks märganud sooje ilmu. Need on seotud globaalse soojenemisega, mis võib inimkonnale saatuslikuks saada. Paraku oleme juba saavutanud teatava fatalistliku ükskõiksuse. Otsesõnu salgavad katastroofiohtu peamiselt küll vaid ookeanitagused konservatiivid – osalt võhiklusest, osalt naftatööstuse huvides ja osalt selleks, et “õigestimõtlejaid” ärritada. Meil levitab nende valesid ja laimu ainult mõni hämarapärane siniprofessor.
Kliimahaiguse diagnoos on ju teada. Enam-vähem aimatakse ka raviviise. Kuid puudub kollektiivne tahtmine raviga algust teha, sest see nõuaks mõnede praeguste hüvede ohverdamist ning ühiselu seadmist uutele alustele. Kilekottidest loobumine, prügisorteerimine või elektriauto annavad küll hea enesetunde, kuid nende kogumõju jääb nulli lähedale, kui ühiskonnad jäävad kõigest väest süsivesikuid ammutama ja põletama. Väljapääs oleks odav taastuvenergia ning vastava uurimistöö ja infrastruktuuri subsideerimine.
Aga selle kõrval ei teeks paha ka värske pilk inimese ja looduse vahekorra ning inimsoo ühiseluvormide ajaloole. Värskes numbris tutvustab Marek Tamm hiljutisi suundi ajalookirjutuses, mis ajaloo ja loodusloo jäika vahejoont enam ei tunnista. Geoloogiline ja bioloogiline evolutsioon on saanud osaks inimliigi “süvaajaloost” ning inimtegevus on saanud osaks geosfääri ajaloost (antropotseen). Eriti seiklusliku mõttelennuga ajaloolased püüavad kirja panna ajalugu ka muude loomade vaatepunktist. Antropoloog David Graeber ja arheoloog David Wengrow näitavad, kuidas valgustusaegne müüt ebavõrdsuse tekkest on juba aastakümneid tagasi kummutatud, kuigi elab edasi populaarkäsitlustes. Inimsoo (esi)ajaloos on seniarvatust vähem sirgjoonelisust ning palju rohkem mitmesugust eksperimenteerimist ühiseluvormidega. See annab lootust, et tulevikuski võib ajalugu olla altpoolt muudetav ning et suured muutused võivad alguse saada väikestest ringidest (perekonnast, sugudevahelistest suhetest).
Linda Kaljundi käsitleb looduskaitse ja rahvusluse seoseid Eesti lähiajaloos ja kultuuris, keskendudes Valdur Mikita uusmütoloogiale. (Mikita viimast raamatut arvustab ühtlasi Alari Allik.) Piret Karro vaatleb üht viimase aja eesti filmide kinnismotiivi, “alasti meest üksi metsas”: “Tundub, et eesti mees peab iseenda taasleidmiseks, naisest ülesaamiseks või lihtsalt pea puhkamiseks minema metsa ja võtma end alasti – või vähemalt unustama ära.” Andrei Liimets käsitleb maailma ja kapitalismi lõpu stsenaariume ulmefilmides ning osutab ohule, et need võivad looduskatastroofi ähvarduse millekski triviaalseks muuta.
Siim Kuresoo arutlus Eesti metsa olukorrast tõdeb, et “riigi tasandil käiakse kliimamuutustega ümber nagu nohuga – ollakse igati valmis kirjutama alla Pariisi ja muudele lepetele, koostama kõiksugu kantseliitlike nimedega kavasid ning kaubitsema usinalt süsinikukvoodiga. Kui aga tekib mõni pakilisem mure või stiimul, siis tormatakse tekialusest rahust välja põlevkivikaevandusi päästma või Euroopa Liidu poliitikasse metsanduse süsinikuheitme arvestusse erandeid kauplema”. Samade asjade pärast hurjutab Eesti meediat ja ärieliiti Joonas Kiik. Raivo Alla essee tegeleb tervisejooksu fenomenoloogiaga, Marko Uibu käsitleb looduslikkuse ja loomulikkuse retoorikat alternatiivmeditsiinis. John Lanchester vaatab, mida on pärast finantskrahhi uue kriisi ennetamiseks ära tehtud ja mida annaks teha.
Kirjandusveergudel esinevad Mart Kangur, Kristel Rebane, Urmas Vadi, Lauri Sommer jt. Daniele Monticelli vaatleb värsket semiootikaraamatut, Neeme Lopp kirjutab Katja Novitskova kunstist. Ave Taavet on joonistanud teemakohased pildid. Värske number maksab 4 ja aastatellimus 24 eurot.
