Toimetajalt: Pilt ja sõna

Pildi ja sõna vahekord vaheldub kultuuris. Kord on kontseptuaalsus peal ja pitoresksus all, kord vastupidi, ja mõnikord põimuvad nad niimoodi, et ei saa aru, kus lõpeb üks ja algab teine. Vahel kirjutatakse piltlikke tekste, siis jälle loetakse pilte kui teksti. Ja piltide eneste sees on kord tähtsamaks peetud joont, kord jälle värvi. Digitaalsus seostub justkui numbrite ja sõnadega ning analoogsus piltide ja helidega, aga tegelikult on digiajastu uputanud meid pildivoogu. Et seda voogu hallata, tuleb õppida pilte sildistama, kataloogima, kirjeldama.Pildianalüüsi erinumber, mille aitasid kokku panna Linda Kaljundi ja Andres Kurg, uurib seda, millist mõju nähtavad kujutised ühiskonnas avaldavad ja millist mõju avaldab ühiskond piltidele. Vaatluse all on piltide roll võimusuhetes, teadmiste loomises, poliitilises debatis – seda nii ajaloos kui kaasajal. Ei püüta üksnes piltide sisse minna, vaid uuritakse, kuidas neid avalikkusele välja käiakse. Käsitlusaine ulatub keskaegsetest altariretaablitest kuni meemide ja digirenderdusteni. Hal Fosteri essee tuvastab murranguid režiimides, mille raames progressiivne kunst ja kriitika on aru saanud reaalsuse kujutamisest. Küll on püütud reaalsuse eest maske rebida, küll on õõnestatud reaalsuse kujutamispüüdu ennast, küll on otsitud reaalsust traumadest, mis kujutamisele ei allu, küll on leitud, et reaalsus on midagi habrast ja kaitsmisväärset. Fosteriga haakub Hanno Soansi lugu Bita Razavi ja Kristina Normani ekspositsioonist „Orhideliirium“ Veneetsia biennaalil – teosest, mis taotleb hapra ja hajuva ajaloolise reaalsuse kinni püüdmist ja kokku kogumist. Krista Kodres käsitleb seda, kuidas siinkandis on eri aegadel ja eri moodi loetud Notke „Surmatantsu“ ja Konrad Mäe „Pietàd“. Kristina Jõekalda vaatleb, milliseid kujusid on läbi aegade võtnud rahvuse naiskehastus Linda. Katrin Kivimaa uurib tsiteerimis- ja võimumänge Sirje Runge ja Leo Lapini autoportreedes Veenustena. Ingrid Ruudi analüüsib ühe teostumata sünnitusmaja arhitektijoonistest lähtudes seda, millistesse raamidesse seab kujundatud ruum naise ja tema keha. Liisa-Helena Lumbergi essee alustab kassimeemidest, et jõuda sissevaadeteni sellesse, milliseid pildilisi vorme kalduvad inimtunded läbi ajaloo võtma. Andres Kurg näitab, kuidas ka energeetikaprojektidel on tarvis oma emotsionaalse atraktiivsuse tõstmiseks otsida abi piltidest. Ja Linda Kaljundi vaatleb, kuidas looduse uurimine ei saa läbi ilma kunstilise kujutluseta. Pildianalüüsi blokk tähistab ühtlasi Eesti kunstiteaduse 100. aastapäeva ja EKA Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi 30. sünnipäeva. Juuli-augusti Vikerkaares on siiski sõnu rohkem kui pilte – uusi ja elavaid sõnakunstiteoseid nii elavatelt kui surnud autoritelt. Jaak Urmet leidis arhiivist Jaan Krossi sõjavastase tsenseeritud luuletuse „Sinililled“, mis kõlab päevakajalisemalt kui eales. Jaan Kaplinski hilisluule eestikeelne avastamine seisab alles ees, tõlkevalik kogust „Kolmas raamat värsse“ aitab sellele kaasa. Proosat on kirjutanud pildikunstnikud Peeter Laurits ja Gerda Märrtens; samuti Matt Barker, luuletusi proosas Kristjan Haljak, luuletusi värssides Oliver Berg, Kaur Riismaa, Kristel Rebane, Tõnis Vilu, Anete Kruusmägi. Mitsuharu Kanekolt luuletusi saab lugeda Alari Alliku tõlkes. Arvustatakse kogumikku „Eesti novell 2021“ (Tiit Hennoste), Tõnis Vilu ja Elo Viidingu viimaseid luulekogusid (Aare Pilv, Anete Kruusmägi) ja Lauri Sommeri „Toome tulesid“ (Maia Tammjärv). Septembrinumbriga tähistame sajandit ajakirja Vikerkaar sünnist. Kas tegu on sama Vikerkaarega mis praegune, jäägu metafüüsikute arutada. Praegune Vikerkaar tasuks tellimist igal juhul: https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar