Polüstilistika
on see kui šortsides
keskaegne rüütel
jookseb tormi toidupoe nr 13 alkoholiosakonnale
Dekabristide tänaval
ja kurtuaasselt vandudes
pillab marmorpõrandale
Landau ja Lifšitsi „Kvantmehaanika“
– nii kirjutas oma 1983. aasta luulemanifestis noorelt surnud Moskva poeet Nina Iskrenko (1951–1995). Vikerkaare juuninumber ongi polüstiilne ja multitemaatiline. Iskrenko kõrval esinevad angažeeritud luuletustega fs ja Triin Soomets. Johanna Ross näitab Silver Anniko “Rusikate” kahte väljaannet võrreldes, kuidas toimetajad ja tsensorid romaani algset “polüfooniat” tasalülitasid. Anniko omaaegse fantaasialennu kõrval on juttu 1930-ndate fantastilisest reaalsusest: Antonia Nael ja Anna Rubtsova toovad esile juhtumi, kus kaht Tartu juudi ärimeest süüdistati vapside toetamises ning taheti Kihnu saarele asumisele saata. Andrei Liimets annab ülevaate meie “kõige tähtsama, kõige peamisema” kunsti, nimelt filmi nüüdisseisust EV100 kontekstis – “Põrgu Jaanist” “Tõe ja õiguseni”. Aro Velmet kirjutab Maarja Kangro tõest ja õigusest ehk ahvidest ja solidaarsusest. Solidaarsus on võtmemõiste Boris Groysi ajastudiagnostilises essees, kuid solidaarsuse idee on paraku allutatud konkurentsi ideele. Aga milline konkurents oleks aus? Eks ikka selline, milles mina (meie) kaotajaks ei jää. Muuhulgas teeb Groys juttu ka paremparteide inimökoloogiast, turismitööstuse nivelleerivusest, ajaloo lõpust, Alexandre Kojéve’ist, T. S. Eliotist.
Isegi suveajal, kui karud linnatänavatel luusivad, ei lähe meelest idanaaber. Viljar Veebel küsib, miks pärast kõiki jõupingutusi Venemaa heidutamiseks ei näita see riik ikka veel heitumise märke. Nimelt ei näi Vene ladvik tundvat vähimatki “muret ei praeguse globaalse julgeolekukorralduse säilitamise ega riigi majandusliku heaolu ja demokraatlike väärtuste hoidmise pärast.” Asi on selles, et lääneriikide meetmetest heitumine tähendaks eliidi jaoks ka kohest populaarsuse kaotust. Samal teemal mõtiskleb Kremli “ideoloogiasekretäri” Vladislav Surkovi palju kõneainet pakkunud essees “Putini pikast riigist”. Venemaal polevat süvariiki, sest riigi rusikad on kõigile silmaga nähtavad. See eest on olemas “süvarahvas”: “Oma hiiglasliku supermassiga loob süvarahvas vääramatu kultuurilise gravitatsioonijõu, mis seob rahvast ja hoiab (surub) (isa)maa ligi eliiti, kes aeg-ajalt püüab kosmopoliitlikult taevasse tõusta.”
Mudlumi jutt räägib poola poistest ning Üllar Petersoni tõlgitud Sadeq Hedayati (1903–1951) novell pärsia koerast. Tõlkija saatesõna kõneleb islamimaade koerte raskest elust. Meie aga rõõmustagem koos fs-iga:
see on nii tore
kui meil on töökohad
see on nii tore
kui me tohime rääkida
seda mida me tohime
see on nii tore
kui me tohime kirjutada
sellest mida me tohime
see on nii tore
kui meil on töökohad
