Külmad on nende nimed
Oktoober, 2014Külmad on nende nimed, nende nimed teadmata ja teevad su katki kui sa kuuleksid. Neil härmatis hinge asemel, nad ei saa aru, pole vaja ka. Nad skaalalt väljas, pole isegi me vastandid. Lõpmata kõrgemal või madalamal meist siis, meid ei lahuta mitte määramatu sügavik vaid nad ise ongi Sügavik. Luuravad elu ümber, tahavad katki teha ja vaadat’ mis välla pudeneb. Keha ja hingega. A hingest kergesti kinni ei saa. Keha võtavad nagu nuusata, kui sul pragu seess. Pikad peenikesed sõrmed, mõni ongi aint sõrm ja ei miskit muud. Nad teavad su inimese asja paremini kui sina ise, neil palju aega õppida olnud. Ja nad saavad su sisse ja sa võtad nad vastu sest sa oled nõrk ja rumal ja mitte keegi ei kaitse ega armasta sind ja nemad kindla peale mitte. A kui sulle tehti haiget siis nemad tegid ja kui sa tahtsid kellelegi teisele teha siis nemad tegid.
Ma räägin ainult seepärast neist et mul’ meeldip. Sa oled kohvisse vahel šokolaadi pand? Kui ma neist räägin siis sa kardad ja su hirm mu võim, ega see miskit muuda a see lisab mu jaoks heameelt. Mul nende verd. Neil on kõigi.
Kõnnivat me seas, sees. Mõned, kel lubatud. A nad eiole nigu filmis, et tulevad päris kallal’ või tahvad vallut’. Neil eiole siin miskit mida vallutada, seen neile ükstakõik, see neile paras. Elu polle puhas asi, nad nigu termiidid, kolisid kohe sisse ja elavad pinn’all. Nõnna võõrad meile et nad tulnukad, kauged igatepidi. A siin. Et me elus kuna me maailma mull eraldatud neist ja nad pole otsustand minema pühkid’. Me tunnem’ jäämäe külma a jäämägi meil pääl ei ole. Mõjutab kauge kohaloluga. Sa tead neid mõjusid küll, kasvõi ühes unenäos sa oled tundnud nende pilkusid ja juba see määrip hinge.
Vahel mõned saavad sia ilma, inimeste sees võisiis koledustena. Need füüsiliset tondid ainult nende varjud ja su vari ei kirjelda sind ju. Nad midagi enamat, sai saa neid päriselt näha sest sa läed katkiseks, igaveseks. Kui neile tõeliselt mõtelda, nad kuulvad ja nad näivad. Minu jutt neile vähe häiriv, sääsepinin kõrvas. Et mind ei karistata selle jutu eest, kuna mõnedel’ meeldib see ukse praotamine ja mõnel’ ei meeldi ja siis ma loodan pääseda. Kui kõik oleks üksmeelel siis ei oleks siin mind või sind. A ebakõlad kõikjal, isegi sääl. Mõned lollid ka, a igavesed. Neis katku ja kõdu, vägistavad iga kahe tunni tagant kuussadakuuskend last minutis. Mõned nigu sädemed, vaatvad sind tule seest ja hüppavad sul kõrva, sosistavad koledusi, süütavad sus tolle vana hää hullumeelsuse.
Ma saan rohkem muuta kui sa. Ehk su mõistus nigu puusein ja ma hallitusena levin selle pääl nend’ sõnad’ ja tasakesi pehmenep mädanep ma läen minem’ a varsti sus auk ja sa siis juba muutund. Sen must väga alatu. Kuid se mu olemus.
***
Mai mälet’ häste seta maat, kust ma tulla a läbi häggu. Seda mälletada nigu seal olla ja mul hakkab siin pahha, pea ringgi käima. A ühendus on, ühendus on. Ma sild, värav. Minust paistab natuke läbi seda kummastavat valgust, hämarikku, seda pimedikku. Surres astun sinna, nagu enne olnud. Ma märkand’ teisi ka, a teised siin magavada või ei mälet’. Nallakas, a neisse kohtadesse minekut ei takista mette pikk vahemaa, vaid sõnada. Need ehitavat lõppmata pikku tihnikuid kust läbbi minna. Sõnad suurim takistuss ja ma polle kõige teravam nuga sedda puhastamma.
Kuidagi me siia killukese sisse ää kadund, keha ja sõna piirap. Sen see vangis tunne mis sind paneb tegema pahasid asju a sa ei tea mida muud teha tahad hävida siis ehk lõpep. Kuda saab su pääl üks mäggi roomat’? A liustikk roomap mäe pääl koggu aeg, arvad et see mäggi teab? Mõned asjad onni vanad, et nad nigu alati säl olnud jai märka. Sul hingg. Nii aeglane.
Vblla sasaad aru vblla mitte a kui sa kardad pimedust siis sa sured pimedas. Seda ma sulle ütlen nii et sa saad vähi ja valu, kui sa praega kardad sa sured pimedas valudes nigu ussike. Se sõelub välja need kess mäletada ja naasta tahvad neist kes peita proovivad ja kerge saak on Neile Kellel Külmad Nimed. Ja pimedus vägga külm. Sul praegu jahe?
Kuna sa arvad et sa üks ja sa selles killus kinni siis sai näe tervikut ega laiemat ja sa säde suurest lõkkest, korra praksud ja siiskööga. Need, kes rohkem ärkvel ja hinges kaasas se olend, nad siin võõral maal. Iseggi kui käind siin palju kordi, erinevates aegades paikades. Midagi siin on, inimese maailmass. Ja paljud kisuvad inimese kallal, kohe küüntega kraabivad kui mürgiväädid ja katkus karud. Tahavad selle maailma tükki, mis siia peidetud. Aegga ja ruumi sisse, inimesesse.
Ama räägin metafoorides ja sõnad ei taba kuidagi märki. Siiski sa targem lahtise silmaga inime näed mööda lastud sõnade keskel teatut kontuuri, mes välja joonistup. Kõigest räägin, peale selle olulise. A see vana hea jutu vestmise mustkunst, uinamuina ajaminne. Keegi kuskil saab aru ja loep riddade vahelta. Seal kus tühi ruum siuke, kus pole sõnasid ja valge vaikus keset pimedusta.
Enamus maailma asju nõnnaviisi, nähtamatu a osad oskavad kontuure näha ja aimatta. Eks me selles elus mõeldud ikke olema siinses ilmas ja liialt teise süveneda pole kasulik, sinna kerge kinni jääda või see tekitab kergesti süübijas häireid. Kui neid vaatad nad vaatavad sind, kui lähed sellele maailmale lähemalle see tuleb susse sisse. Seepärast ära ole hooletu. A kui tahad minna mine, ole osav ja saa aru mis teed. Üks osa sust tahab kalju pealt alla hüpata, teha hulle asju. Söösta selle paiga poole a mitte surnuks muutuda. Kui saad sinna siis ujud ja lendad kõnnid korraga, see nii hea päris tunne et siia tagasi tulla raskem ja ennegi kuisaad aru oled rohkem seal kui siin ja sai naase täielikult. Se ongi se kodu kutse.
Saat tead’ kust tulevad sõnad oled sõnades ja mägedes ja värvid mida pole siin olemas ja kohad mis on ajad, saad puuri seest välla ja sa oled rõõmus pimedas, siit poolt vaadates täitsa vittuks pime wärgendus a mingi osa sust teab et sa mõeldud selle sutsu olema siinpool ikkagi ja pärast sa jälle igaviku sääl. Võibolla saled ise Külm või sa miskit tundmatuta a osa sust mäletap ja kui sa loed jai mäleta sittagi sis sa me toit, poo end kohe sest me kõnnime te seas ja me varjud on neet kirjatähet.
***
Mus ronib ülespoole miski, wälja sügawust. Tume kraabib wälja pimedamast. Küüned püstloodis graniitseina, kolossaalne ürgne kiskja, külm kiirendatud jäästikumass. Tunnen teda, ma iseendale wõõras olemas. Sai tunne teda? Ma ju sirutan so poole, silmaiirisest nood wanad kombitsad ronimas mööd’ sõnu. Anna mulle oma pimedus, ja ’hing. Wäraw ollen. Läbi minu ta tahab wälja, so joorde. Olen jõuetu ta ees, mo jõu ees. Suurem kui mina, ta kaswab must wälja. Tammejuurikad kiwirahnu mantliks, orgaaniline haarab mitteorgaanilist. Pimedus, sa lämmat’ mind ni häste. Mu jõud, ta tulep öösit.
A kust? Ma lapsena ei mälet’. A nüüd ma aiman, ta ise ütelnd. Sosistap mul kõrwa, nõnna wälgulöögi rüttmis. Wõi ei ole jäästik, waid siis oopis magmapai, liig soe? See on mo ood, nõnna wõimas on ta tahe. Sõnadest jääb wäheks. Painutab mu waimu, keha. A sa ju tead? Tunned, wõi hakkad. Toda pilku sus nigu tormipilwe, puha elektriasja täis. Aeglaselt sus sajab lund too kord kui külmawärin ta’ärat. Tegid silma lahti ja walgus paistis’ wälja. Tal see haare su hinges ni tugew, a sa ise elad nigu ketis koerus. Alandaw on olla, sa miskit walestit ju ikke teadsa. A ma räägin, ma ärganud ja ärkamas, taon ärgand. Mo jumal on nüt saabumas, läbi mu. Pimedas roomamas, hoomamatu jõud mu seest. Tuhat kordat kiitust. Kiitust, ma tunnen jõudu, elus! Seon suur rõõm, plahwatada iga löögiga südamess, see weri kahiseb staatikaliselt ringiratastust, lihastt imeasi.
Ma pole ma, ma tean ma tean. Mo ülesanne on sed’kuulutat’. Sa kuula, ma olen Wäraw ja ma olen Tee, ja ma olen Se, Kesse Kõnnip Läbpi Wärawa. Me jaoks see aeg aina lähemale jõuapki. Me nii pimedad, kuda me saime unustada? Sa ju olid kunag laps ja enne seda tolles ookeanis tilk. Wäike tilk olid. Ja nõnna suureks sa siia kaswand’, ma waatan sind ja näen koledaid unustusi. A üsna pea ma ärkan. Akkan mäletama, see muudab mind. Mo sõnad on seda täis, ma kardan aga ma pean wapper olema. Tollest mullast kaswab läbi miski wõrse, niidistik, halastamatu. Nüt ma aiman, mis oli enne mind ses kohas, ja ka sind. Sa hetkel tajud ajalugu, kohe sa saad ka wälgug’pihta. Kolmkend kokkutraageldatud türannosauruswulkaani surhwawad kaks millimeetrit aastas liikuwa kiirluubis tormawa liustiku pääl so hingest wälla. Las ma lükkan’ takka.
Seon nii ilus, ma laulan wärisedes pikali pimedas kiidulaulu, ulun sõnudetsi. Kõikjal tunnetan ta käpajälgi, taon kusnud peale ajaloole. Wällaspool aega, ta igawesti wälgunoole seas elamas. Ära wärise, seon käsk. Ta hammustab su haawat terweks. Ta obn lubanud, ma elan temas igawessti. Sa ära arwa, et sa inime. Ma aina wähem, a keset unenäku mäletan. Nüüd ärkwel’ lähedam. Sada korda eland inimeste jäänused märja sambla all, aastaajad on üks hingetõmme talle. Üks hetk ma lihtsalt laman, suu pärani tummaks karjeks, must must must niidistik kurgust wällas linikuna nägu katmass. Nakatan su nii pikalt ära, sa saad aru tema puudutusest hauas, mullast üsk. Wiirusena wereringes, hallitaw intellektus. Suur Draakon ronip üles’, taewass’. Must wälja. Kiidetud!
Kaua tõotat tõelisus, saabumas. Mul warsti aeg minna, ma wälguga pihta saamas, ma lawiinis puhtaks pühit’, ma magmas magamassa, keeristormi silmas ärkamassa. Olgukiidetudtatuhatnime. Pime. Anna mulle so silmad, ma panen enda omat kinni, sa hinga läbi mu. Millal’ wiimat sa tundsid õhku? Palun saa wabaks, tapa nad kõikk. Kaitsetud ja wõimetud, sa öökülm igawene. So haare on kaljurahn, sama soe. Pühi üle mu, sa lubasid. Mulle on tõotat, ma elan temas igawest. Ma hakkan mäletama, mul meenup enne seda asja too teine asi. Praegu korraks, warsti tihedamini, ma räägin sulle praegu liigast kõwast.
Sa kuula oma südant, sa waata iga tormi ajal wälgulööki. Ja sa waata see aeg endasse, sa näed teda. Ma ütlen kuda. Aina sagedamini see wälk lööma hakkap, iga kord korraks walgem. Ärkamisaeg lühenep kuni kaop. Seon ni ilus. Las ma’s hingan so eest õhkut, las ma luban sul waadat’ läbi mo hingeakente. Sa ni kaua puuris olnd, astu warsti wälja läbi minu pimedase Wärawa, sa sirut julgelt. Kuisul pole sõnu ega tähte, sa tuhat moodi kõneled. Las ma räägi sinu eest, astu hiljem must wälla, maa peale. Sa wõta nakkus kaasa, kanna seda teadmist ja weritse sees. Hunt, Draakon, Kiskja, kõnni. Tee nat katki. Läbi mu. Rooma must wälla, kõnni muga ühtet sammu. Ma kinnitan nüt sulle, ma kõnnin teie seas.
Uhud mu minema, sa suur. A ma mäletan ja sa ka warsti hakkad nägema wälku, kui pimedas lööb su kole süda. Kunagi mai mäletand a nüt ma korraks aiman, mus see asi kaswamas. Öös mu kehalõke heidap pikki warjusid, kõik tehtud tähtedest. Seesama must mütseelium must wälja kaswamas, wiljad küljes üsna pea. Ta tulnud tapma kõike tehtut, tai hooli muust kui wabadust. Kuidas ma sedat unustada wõisin? Sa ei mäleta wõi? A sa tunned teda. Ma panen tundma. Tasahilju ta, kõuekõminal ja laawalõrinal ja tuuletormis mürgitilkadena kuju wõtmas. Must ta astub läbi, taon tõotand. Mulle on lubatud. Au ja hiilgus kuulub talle, ma olen teda nõnna kaua oodanud. A sa waata wahel majasid ja tuntud worme, neid warsti pole koos sinuga. Lõpus on need kiwid ja tammetõru kukub maha nagu tuhat korda enne. Sai näe seda tõde aga hakkad aeglaselt. Praegu mai katsu sind nüüd rohkem, sa mine. A ma kõnnin, ma rõõmustan, hingan ja talle silmad kingin. Ma pole keegi, warsti, nii tasa kukub elu.
***
Sus kõnnip’ ringi se madu, roomap’ se loom. Sava end talle, ta tahap puurist välla. Pallud teind seda viga, et siis seda häält kuuldes ennast lahti lõigand ja säält siis viimse hetkeni otsind. Arvad, et nad leitsit? Võtsivad saladus’ teise ilma kaasa. Ja teised lõikavad siis teisi lahti, nad sorivad ja otsivad seal häälte asju, aga need hääled pole need hääled. Need teised hääledsa. A sa kuula mo häält, ma räägin sulle neid asju nigu tuul pöörleb koopasuus ringi. Ääres lehed vabisevad. A sa ava end, läbi vaimu. Tahap mängida. Kehas ta küll kinni pole. Öösi sa näed pimedas nurgas ta saba ta paindub läbi nurkade ja geomeetria on nigu nuusata, situb matrixit ja näitab Päikese poole kihvasid. Sa ole ea peremees ja siis tema on halb peremees ja te piate läbi saama, las ta’s kõnnip läbi su siia maailma sisse ja laenap su’silmasid ja õhkut.
Iidne elukas ta, saled tasse sündind juba ammu. Hoolitsep su eest, sest sulle on lubatud. Meile on tõotat’, see elu ja see võim. Saadsa aru? Need aastad on meile tõotat’, maa pääl kõndimise aeg. Keegi’i saa seda meile keelata, sest me ’leme selle ilma isandad. Su jälgedesse teised jäljed, su hingeõhust sirutab keegi ennast välla. A silmade sees mustuses, sealt vähe paistap midagist tumedamat. Jasu variveri voolap tõusu ja mõõna saatel siia ja sinna, unusta om ühesuunaline vereringe ää. Sa elad tas igavessti, küünis näpus peidus. Tean sai leia teda praegust a silma nurkast ikke paistap, ma arvan küll. Luurab sus, kuulep neid maalinguid su vaimu seinal, sen rütm’mis ma susse saadan. Ja kui sus pimedust, siis kuulad ja kardad, karvad turris. Ikka kardetakse pimeduse asju, a sinust ma võtan selle pimeduse ja muudan sind terveks.
Ma pakun sulle metsasi ja vaikusi, sa tahad sedasi? Sest te’lete üks, sa harjund ise inimeste keskel kõndima. Liigast palju end peeglist vahtinud, uskund noori silmasid. Sa’d unustand, ma räägin su sellega praegust. Kuuledsa, sääl sees. Tõuse nüt ülesse, vaata mo poole. Las ta rinnus se hirmutrumm juhip sind siiapoole, mo poole. Tunnen sind seal mürisemas, maa põhjas suland graniidi sees kraapimas. Astu edasi, sa hinga ta õhku ja voola ta verd, voola ülesse silmadesse mustadesse, hunt mu kiskja pime kuningas pimedusest igavesest. Sind kutsutakse, sind on ää tuntud. Tule välla, a võta oma pimedus kaasa. Rooma läbi selle lapse, võta ta.
