Moskva tõde ja Euroopa õigus

Kadri Liik

Kui ma veel Eestis töötades Lennart Meri Konverentse korraldasin, siis me panime alati konverentsikavasse ka ühe arutelu Idapartnerlusest – 2009. aastal Rootsi-Poola eestvedamisel käivitunud Euroopa Liidu poliitikast, mille eesmärgiks oli aidata postsovetlikel idapoolsetel naabermaadel end majanduslikult ja poliitiliselt moderniseerida ning neid vähehaaval EL-ile lähemale tuua. Sihtriike oli kuus: Gruusia, Ukraina, Moldova, Valgevene, Armeenia ja Aserbaidžaan. Igal aastal arutasime, millistes neist on märgata edusamme ja millistes mitte eriti – ning miks. See kõik oli väga tähtis ja oluline. Aga… jututeemana vähemalt samavõrra igav. Ma püüdsin neid arutelusid vaikselt kusagile “nurga taha” paigutada, et nad liiga palju silma ei torkaks ning konverentsile kroonulik-bürokraatlikku ilmet ei annaks. Idapartnerlusel oli oma väike, ent järjekindel fännklubi, kes oli seal nurga taga omi asju arutades täiesti rahul; ning kõik tundus olevat hästi.

Tõenäoliselt tundus samamoodi ka Euroopa Liidule: et las idapartnerid ja nende toetajad olla pealegi seal nurga taga. Keegi ei tea, mida nad seal täpselt teevad, kindlasti on see tüütu, mõistagi lootusetu ja arvatavasti nõuab raha, aga kokkuvõttes, vaevalt et sellest mingit suurt kahju saab tõusta.

Kes võinuks arvata, et 2014. aasta lõpuks saab küsimus idapartnerite tulevikust sisuliselt Euroopa julgeolekukorra kõige olulisemaks küsimuseks üldse – küsimuseks, mille vastus paneb paika Euroopa julgeolekulise elukorralduse kõik olulisemad aluspõhimõtted. Kas Euroopa riikidel – kaasa arvatud Venemaa ja EL-i vahelisse “halli tsooni” kuuluval kuuel “idapartneril” – on õigus ise oma tuleviku üle otsustada, ise oma valitsusi ning liitlasi valida – nagu välja hõigatud 1990. aasta OSCE Pariisi hartas?[1] Kui neil on, siis kes ja kuidas peaks seda õigust jõustama – arvestades, et Venemaa oma tegudega selle vaidlustab? Kui me nõustume, et neil kahjuks seda ei ole, siis kuidas me selle välja ütleme ja lepingutesse raiume, arvestades, milline maine on Euroopa mälus mõjusfääride poliitikal ja Müncheni lepingul? Me ei saa seda teha, see on tabu… Aga kui me seda lepinguteks ei sõnasta, siis mil viisil me paneme asjaomased riigid leppima tõigaga, et neil on nüüdsest alates “piiratud iseseisvus” – kui nemad vastavad meile ebamugavate tsitaatidega meie enda nominaalselt kehtivatest dokumentidest? Ning mida täpselt see “piiratud iseseisvus” tähendaks, millised on selle reeglid? Neid peaks alles kujundama. Või oleks tegu ikkagi lihtsalt uue mõjusfääride jagamisega? Sellisel juhul, kus peaksid olema piirid? Keda ja kuidas saaks me veel tõmmata “õigele poole” uut eesriiet? Ning kui eelmine eesriie oli “raudne”, siis millest tehakse seekordne?

Kõik need küsimused hõljuvad praegu õhus nagu kummitused vanadest aegadest, mida kunagi enam ei loodetud näha. Paljud Euroopa poliitikud teeksid mida iganes, et vältida neile sõnaselgete vastuste andmist. Aga kahjuks pole sellestki abi: määravaks saavad vastused, mis antakse tegudega, ning need me anname ühel või teisel viisil vältimatult.

Hall tsoon

“Olgem ausad – me vajame strateegiat halli tsooni jaoks,” nentis Saksa diplomaat ühel hiljutisel seminaril Londonis. “Midagi sellist nõukogude ajal ei olnud.”

Tõepoolest, nõukogude ajast võib leida maadejagamisi Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas – nn proxy wars –, samuti teatavas “eriseisundis” riike nagu Soome või Austria, teiselt poolelt ehk Jugoslaavia… Aga midagi sellist, nagu kujutavad endast praegused idapartnerid – suurt geograafiliselt ühtset ala, kus kaks kultuuriruumi omavahel kas mõistuste ja südamete pärast või siis otsese domineerimise sihiga konkureerivad –, tõesti ei olnud.

Samas ei tekkinud see “hall tsoon” mõistagi üleöö. Ta oli seal idapartnerlusalal kogu aeg olemas, alates 1992. aastast, lihtsalt tänu nende riikide valdavalt korrumpeerunud ja reformileigetele eliitidele ei tekitanud ta suuri praktilisi probleeme. Venemaa võis mõelda, et need maad on vaikival kokkuleppel tema mõjusfääri jäetud, ning ta oli sellega rahul. Euroopa – või need eurooplased, kellele see korda läks – võisid mõelda, et ehk ühel päeval teevad nad ennast korda ja hakkavad olema nagu meie. Kuna asjaomased tegelased selle viimasega ülemäära ei kiirustanud, siis suurem osa ajast ei olnud meil põhjust märgatagi, et Euroopa ja Venemaa mõistavad seda ruumi ja selle reegleid täiesti erinevalt.

Üksikuid kontseptuaalse kokkupõrke hetki siiski tekkis, ning need olid alati seotud ühe või teise idapartneri sooviga demokratiseeruda, reformida ja Läände liikuda – ning Venemaa varjatud või avaliku vastuseisuga sellele. Gruusia lugu – 2003. aasta rooside revolutsioonist kuni 2008. aasta Vene-Gruusia sõjani – oli siin ehk kõige ilmekam näide, mis ühtlasi paljastas tõsiasja, et Euroopal ja Läänel üldiselt tõepoolest puudus “halli tsooni” strateegia. Me ei osanud kaitsta nende riikide põhimõttelist valikuvabadust – vabadust kui võimalust, mida võib, aga ei pea kasutama. Me olime köidetud oma organisatsioonidele omasesse kriteeriumide- ja kvalifitseerumiskesksesse mõtlemisse, mis Moskva brutaalse geopoliitikaga kokku puutudes abituks osutus.

NATO 2008. aasta Bukaresti tippkohtumisele eelnenud vaidlused – kas anda Ukrainale ja Gruusiale liikmesuse tegevusplaan (MAP) või mitte – olid selle heaks näiteks. Osa NATO riike, nende hulgas Eesti, ütlesid, et kindlasti on vaja anda. Me ei saa oodata, kuni Gruusia ja Ukraina oma kaitsesektori reformiga NATO-vääriliseks saavad: üksi jäetuna ei jõua nad sinna kunagi, sest Venemaa teeb kõik selle välistamiseks, seega võtame nad parem vastu, NATO vihmavarju alla, ning nad teevad kodutöö hiljem, juba sees olles. Mõned teised riigid olid jällegi vastu, väites, et selline lähenemine ainult süvendaks Venemaa kahtlusi, et kogu NATO laienemine on Moskva vastu suunatud geopoliitiline plaan, millel kandidaatriikide demokraatia või NATO kriteeriumidega mingit pistmist ei ole. Kolmandad nentisid mõtlikult: Venemaa Venemaaks, aga elu näitab, et riikidest, mis on liitunud ilma kvalifitseerumata, ei ole tihtilugu saanud ka häid NATO (või ka EL-i) liikmeid… Õigus oli loomulikult kõigil kolmel. Head lahendust seevastu ei kellelgi. Kogu protsessi abitust illustreerib asjaolu, et liikmesuse tegevusplaani üle vaieldi, nagu olnuks tegu liikmesuse endaga (mis muidugi võib mõneti kõnelda MAP-i kui instrumendi eelnevast edust), tulemusele jõudmata aga kirjutati tippkohtumise deklaratsiooni, et “me leppisime kokku, et Gruusia ja Ukraina saavad NATO liikmeteks”.[2]

Need toonased vaidlused panid mu mõtlema, et “halli tsooni” ei pea ju tingimata tõlgendama ainult millegi negatiivsena. Sel võiks olla ka positiivne funktsioon. Tõsi, 1990. aastate Eesti välispoliitiline juhtkond pelgas halli tsooni kui tuld ning tegi kõik, et sellesse mitte jääda – ning täna on näha, kui õige see oli; au neile ja kiitus. Aga erinevalt idapartneritest Eesti teadis, kuhu ta tahtis minna, ja oli valmis selle nimel palju tööd tegema. Idapartnerlusriikide olukord oli kardinaalselt teine. Enamik neist oli iseseisvuse saanud poolkogemata. Keegi ei teadnud, mida sellega teha – mistõttu korrumpeerunud eliidid kaaperdasid selle lihtsalt ära ja kasutasid oma huvides. Ühiskonnad olid nõrgad ja ei suutnud seda takistada. Mingit vähegi ühtset ja läbimõeldud arusaamist rahvuslikest huvidest ja sellest, kuidas neid järgida, ei olnud – ei saanudki olla, sellised asjad ei teki üleöö. Ukraina sündis poliitilise rahvusena alles läinud talvel. Gruusia ehk varem, aga kumbki neist ei ole ikka veel lähedalgi sellele, et Lääne organisatsioonidesse formaalselt kvalifitseeruda. Sellistele riikidele oleks vaja just nimelt mingit positiivse konnotatsiooniga “halli tsooni” – ruumi, kus rahulikult rahvusena küpseda, et edasi liikuda siis, kui selleks valmis ollakse. Just sellise valikuvabaduse ja -õiguse säilitamine on praegu mitmes mõttes kõige olulisem test Euroopale ja Läänele. See näitaks, et me oleme tõesti suutnud muuta mängureegleid – mitte lihtsalt mõjusfääride mängus varasemast edukam olla.

 

Mida tahab Moskva?

On huviväärne, et ka Moskva eesmärgid on väga tõenäoliselt keskendunud enim just nimelt mängureeglite olemusele – mitte aga oma territooriumi või isegi mõjusfääri mõttetult mõõdutundetule laiendamisele, nagu suur osa Lääne kommentaatoreid enesestmõistetavaks peab. Väga paljud küsivad, kas Moskva püüab taastada NSV Liitu.[3] Ei – peaaegu kindlasti ei püüa, vähemalt mitte praegu. Küll aga näib Moskva tahtvat ümber mängida NSV Liidu lõppu ning selle juriidilisi ja geopoliitilisi järelmeid.[4] Moskva püüab nüüd, tagantjärele, käituda kui kunagine “emamaa” ning esitada lahkunud satelliitidele – samuti viimaste uutele liitlastele – lahkumise tingimusi, milleks ta usub enesel alati õiguse olevat olnud, ent mis Nõukogude Moskva omal ajal esitamata jättis.[5] Ennekõike puudutavad sellised tingimused NATO ja Euroopa Liidu laienemist ning neile esitatavaid piiranguid, aga võivad puudutada ka muid asju, nagu kaubavahetusrežiimid, vene keele staatus jne.

Üldistavamalt võib aga öelda, et Moskva eesmärgiks pole mitte lihtsalt taastada, vaid ka taaslegitimeerida mõjusfäärid kui rahvusvahelist elu korraldav põhimõte. Just see viimane, avalik taaslegitimeerimine, on siinkohal oluline uus nüanss. Ka Gruusia sõja pidas Moskva maha mõjusfääri nimel, NATO laienemise ennetamiseks,[6] ent ta tegi seda teisel viisil. 2008. aastal Moskva küll rikkus rahvusvahelist õigust, ent püüdis seda maskeerida – ta kulutas hulga aega ja energiat fabritseerimaks toimuvale konteksti, kus sõjategevuse eesmärgid näeksid välja eurooplastele aktsepteeritavad: nagu inimõiguste ja Venemaa kodanike kaitse, rahu kehtestamine jne. See oli huvitav, semiootiliselt paljuplaaniline mäng: ühest küljest Moskva tõepoolest lootis, et Lääne arvamusliidrid jäävad uskuma tema versiooni Lõuna-Osseetias toimuvast. Teisest küljest andis Moskva – kes ise kunagi ei olnud uskunud Lääne analoogseid põhjendusi sõjategevuseks näiteks Kosovos – mõista, et “ka meie oskame oma tegelikke ajendeid kauni kestaga katta, ega teie ei ole ainsad”. Tegu oli niisiis katsega suhelda Läänega keeles, mida Lääs Moskva arvates kõneles: propaganda ja kahepalgelisuse keeles. Ent sealjuures – ning see on oluline – püüdis Moskva siiski jääda truuks rahvusvahelise käitumise üldtunnustatud reeglitele. Rahvusvahelist õigust rikkudes püüdis Moskva rikkuda seda samal viisil, nagu Lääs tegi näiteks Kosovos; ta üritas jääda tasandile, kus tema arvates askeldasid ka kõik teised.

Krimmi annekteerimine seevastu oli juba otsene avalik väljakutse kehtivatele rahvusvahelistele tavadele ja reeglitele. Selle üheks ajendiks oli strateegiline meeleheide ja tupik: usk, et president Janukovõtši kukutamisele järgneb paratamatult Venemaa Musta mere laevastiku minemakihutamine Krimmist, kus nende vana koha võtavad üle NATO baasid. Teises, kommunikatiivses plaanis andis aga Venemaa Läänele mõista, et temal on nüüd kahepalgelisusest küllalt saanud: Moskva tahab ausat ja avatud arutelu Euroopa käitumisreeglite ja mõjusfääride üle, ning selle algatamiseks on ta võtnud endale Krimmi, mis kui mitte õiguse, siis õigluse poolest pidanuks alati talle kuulumagi.

 

Tõlkes kaduma läinud

On hämmastav, mil määral on Lääs ja Venemaa elanud terve nõukogudejärgse perioodi paralleelmaailmades, kus kehtivad erinevad reeglid ning kus samu sündmusi mõistetakse seetõttu täiesti erinevalt – mitte lihtsalt vastandmärgilistena, vaid kontseptuaalselt erinevalt. Moskva ei ole kunagi siiralt uskunud mõjusfääride loogika puudumisse: kogu sellekohast retoorikat on ta pidanud vaid viisakaks suitsukatteks, mille all tegelikult just mõjusfääride laiendamisega tegeletaksegi. Geopoliitiliste eesmärkide jäärapäist
eitamist on Moskva aga võtnud peaaegu kui isiklikku intellektuaalset solvangut, märki, et Lääs ei taha rääkida temaga asjadest ausalt, nii nagu need on, vaid ajab mingit udu.

Oluline on ka mõista, et oma paralleelmaailmas ei näe Moskva ennast mitte agressorina, vaid kaitsjana, kes on pikalt taganenud, ent nüüd, kodu ukse ees, viimasel kaitseliinil lõpuks lahingu annab. Oma arusaamist mööda on Moskva tõrkumata leppinud Saksamaa ühendamisega, Varssavi pakti lõpuga, NATO laienemisega – üleüldse ning Balti riikidesse eriti –, USA baasidega Kesk-Aasias ja muude asjadega, mida tal enda meelest on olnud täielik õigus vaidlustada. Aga selle asemel et aitäh öelda ja ehk isegi väärilise geopoliitilise kingitusega vastata, on Lääs lihtsalt jätkanud laienemist. Gruusia sõda oli Moskva märguanne, et jõutud on tema “punase jooneni”, kust edasi NATO tulla ei tohi. NATO nagu isegi kuuletus – ent just siis hakkas liikuma Euroopa Liit, tulles lagedale oma idapartnerlusprogrammiga.

Idapartnerluse raames Ukrainale pakutud Euroopa Liidu assotsiatsioonileping ja vabakaubandusleping pidid mõjuma Moskvale kohe erilise reetlikkuse ja vaenulikkusena. Mitte sellepärast, et need oleksid kuidagi halvendanud Vene kaupade olukorda Ukraina turul või ujutanud Vene turu üle “odava Euroopa kaubaga”, nagu väidab Moskva ametlik retoorika. Tegelik põhjus seisnes selles, et need muutnuks võimatuks Ukraina liitumise Euraasia Liiduga. Euraasia Liit aga oli oma olemuselt Venemaa katse leida lõpuks ometi endale sobilik viis maailmaga, sealhulgas Läänega integreerumiseks. Venemaa ei olnud suutnud või tahtnud lõimuda Läänega Lääne tingimustel; omi tingimusi Läänele peale suruda tal aga ei õnnestunud. Euraasia Liit oli niisiis Moskva katse muretseda endale täiendavaid muskleid, luua majandusblokk, mis saaks rääkida Euroopa Liiduga – aga ka NAFTA, ASEAN-i ja teiste majandusblokkidega – kui võrdne võrdsega. Sellisena ei olnud Euraasia Liit tegelikult läänevastane projekt, vaid vastupidi – temast pidi saama Euroopa Liidu tõhus partner.[7] Ent selle plaani teostamiseks oli Moskval vaja, et nõukogudejärgsed riigid, ja nende hulgas kõige tähtsamana Ukraina, läheksid Läände koos Euraasia Liiduga, selle abil. Võimalust, et nad läheksid sinna ise ja otse, ei olnud ette nähtud. Seetõttu, kui Moskvale hakkas tunduma, et Lääs meelitab Ukrainat enda leeri, siis oma meelelaadiga ta lihtsalt pidi seda võtma kui isiklikku vaenulikkust – kui teadlikku katset õõnestada Euraasia Liidu projekti, luua Moskvale tõke teel maailmakodanikuks saamisele ning määrata ta igaveseks elu ääremaadele kiduma.

Et Lääs sellise eesmärgi nimel ka revolutsiooni korraldas ning Janukovõtši kukutas, selles kahtlevad Moskvas vähesed. Ent isegi kui Venemaal mõistetaks, et Janukovõtši kukutas klassikaline rahvarevolutsioon, ei muudaks see palju midagi: Ukraina uus võim oleks Moskva jaoks ikkagi “võõras”, Lääne kannupoiss – seda juba lihtsalt põhjusel, et see võim toimetab demokraatia ennustamatute, arusaamatute ja Moskva meelest kahepalgeliste reeglite alusel. Moskva aga leiab vastastikust mõistmist pigem autoritaarsete liidritega, seda nii Läänes kui ka Idas. Nendega elab ta samas maailmas ning nende peal on tema korrumpeeriv “pehme võim” osutunud sujuvalt toimivaks. Seega oleks tegusa demokraatiaga Ukraina Moskva jaoks tõepoolest ja paratamatult “kadunud”, seda üsna sõltumatult oma geopoliitilisest orientatsioonist.

(Muidugi, endiselt jääb võimalus, et Ukraina uus võim jätkab vanu tavasid ning naaseb Moskva “keelelisse” ja seeläbi ka üldisesse mõjusfääri. Aga see on juba teine teema; ning ei lahendaks Moskva sisulist probleemi Läänega.)

Kes on süüdi ja mida teha?

Võiks ju arvata, et kui konflikti juured on nõnda suurel määral teineteise kavatsuste ja käitumisloogika valestimõistmises, siis peaks lahendus olema lihtne: tuleb rääkida, selgitada ja õigesti aru saada, ning küll siis lahendus leitakse. Paraku ei näi see nii olevat. Lääs on läbi aegade ja nõrkemiseni selgitanud Moskvale oma motivatsiooni, aga see ei jõua kohale: kultuuriline ja hariduslik taust ning Vene välispoliitika traditsioonid on ka parimatel aegadel taganud, et Moskva kuuleb Läänt läbi filtri; praegu aga muudavad tsensuur, autoritaarset režiimi teeniv propagandamasin, taasärganud natsionalistlik patriotism ning üleüldine usaldamatus olukorra pea lootusetuks.

Aga ka Lääs ei saa aru Moskva sõnumitest. Hakatuseks – me ju ei mõistnud, kui valesti meid kõik need aastad mõisteti. Samuti magasime maha hetke, mil Moskval tekkisid reaalsed ideoloogilised eesmärgid ning tema välispoliitilist käitumist hakkasid juhtima muud asjad kui raha ja Putini režiimi kodumaine julgeolek. Me ei mõistnud Gruusia sõja sõnumit. Ning me ei mõista Moskva motiive ka praegu – me arutame tema geopoliitilise ekspansionismi piiride üle, samal ajal kui Moskva püüab juba aprillist alates signaliseerida, et ta tahaks meiega läbi rääkida ja kokku leppida. Me ei tee seda kuulmagi: enamik meist, kuna me ei saa aru, mida meile öeldakse. Vähemus ehk aga ka sellepärast, et nad saavad aru: saavad aru, et Moskva tahab dialoogi omadel tingimustel, arutamaks mõjusfääride piire ning toimimisreegleid. Sellega ei saa me kaasa minna. Kuidas aga omi tingimusi Moskvale peale suruda, seda me ei tea…

Tegelikult ei pruugi see viimane olla täiesti lootusetu. Meie käitumisloogikat mitte mõistes ning meie ekspansionismimeelsust totaalselt ülehinnates on Moskva meie meelekindlust sel korral siiski alahinnanud. Tõenäoliselt muuhulgas ka Gruusia sõja kogemusest juhindudes ootas Moskva meilt küll vormilt ehk raevukat, aga sisuliselt nõrka ja lühiajalist protesti. Ta ei eeldanud tõsiseid poliitikamuutusi Euroopa olulistes pealinnades nagu Berliin ega majandussanktsioone, mis Euroopale endale haiget teevad.

“Moskva hakkab sanktsioone tõsiselt võtma siis, kui näeb, et Euroopa ja Ameerika liidrid on valmis ohverdama omaenda majandushuve,” nentis eksiilis elav Vene majandusanalüütik Sergei Guriev märtsis.[8] Toona paistis, et sellist valmidust ei ole. Nüüdseks on Lääs näidanud, et siiski on. Moskva on seda mõistnud; see juba mõjutab tema kalkulatsioone ja käitumisloogikat. Ühest küljest püüab Venemaa edaspidi kõigiti vähendada oma majanduslikku sõltuvust Läänest. See toob meie suhetesse ühel hetkel uue olukorra, ent samas on see pikaajaline projekt. Lühemaajalises plaanis on Moskva aga senisest paindlikum kokku leppima. Kui Euroopa suudaks oma sanktsioonidega saavutatud tõsiseltvõetavuse konverteerida diplomaatiliseks läbirääkimissuutlikkuseks (suur “kui”, mõistagi), siis meisterliku esinemise korral ei ole välistatud, et meil võiks õnnestuda Ukraina territoriaalne terviklikkus vähemalt riigi idaosas suuresti taastada, Krimmi staatuse reguleerimiseks aga anda Kiievi kätesse head kaardid. Ent kui meil ka õnnestub läbi häda ja napilt päästa Ukraina, siis paraku see ei lahenda meie Venemaa-probleemi.

Idapartnerluse “hallis tsoonis” on  põrkunud Venemaa tõde ja Euroopa
õigus. Mõlemad on tõsised asjad. Venemaa tõde võib meile tunduda häbitu vale – suuresti ta ongi seda –, aga see ei loe. Kuni Venemaa ise oma õigusesse siiralt ja kirglikult usub, kujundab see ühel või teisel viisil tema käitumist, samuti – paradoksaalselt – õigustab igasugust valet selle tõe nimel. Euroopa õigust võib Venemaa pidada kahepalgeliseks – kohati see ongi seda –, aga ka see ei loe. Isegi kui Euroopa tahaks, ei ole tal ei eetiliselt ega intellektuaalselt enam võimalik minna tagasi vanasse mõjusfäärikesksesse maailma. See võrduks tunnistamisega, et Euroopa Liit ning tema läbirääkimistel ja konsensusel põhinev asjaajamiskultuur on lihtsalt meie veider hobi, mitte aga kontinendi tulevik. Et Euroopa julgeolekukord ning Euroopa regionaalne õigus, mis universaalsest rahvusvahelisest õigusest tunduvalt enam tähtsustab liberaalseid printsiipe, nagu inimõigused ja valikuvabadused, on lihtsalt kohaliku tähtsusega anomaalia, mis peagi korrigeeritakse. Kes teab – võibolla see kõik lõpuks lähebki just nii. Aga selge on, et praeguse seisuga ei ole Euroopa nõus sellisele kohtuotsusele vabatahtlikult alla kirjutama.

Nii meie kui Venemaa probleem seisneb selles, et põhimõtete kokkupõrkeid ei võideta siis, kui vastane lüüa saab. Neid võidetakse siis, kui vastane ümber mõtleb. Ning sellest oleme me praegu väga kaugel.



[1]http://www.osce.org/mc/ 39516? download =true.
[2] http://www.nato.int/cps/en/natolive/official_texts_8443.htm.
[3] Küsimuse selline asetus on juba ise nii vildakas, et viib debati valedele radadele ja vajab seetõttu kommentaari. Jääb selgusetuks, mida täpsemalt selliselt küsijad NSV Liidu taastamise all silmas peavad: geopoliitilist ekspansionismi, totalitaarset siseriiklikku elukorraldust või Lääne-vastase ideoloogia levitamist. NSV Liit figureerib nende meeltes kui kõige kurja ähmane kehastus; ning kui öelda, et Moskva ei taha seda taastada, siis mõjub see kui kinnitus, et asjad ei ole veel väga halvasti. Tegelikult on võimalik teha palju paha ka ilma NSV Liitu taastamata. Lisaks on tänane Venemaa mitmete parameetrite poolest NSV Liidu omaaegse halbuse ammu ületanud. Mitmete teiste parameetrite poolest ei ületa ta seda aga arvatavasti kunagi – ent see pole “kergendav” asjaolu, mis midagi lihtsamaks muudaks.
[4] Andrei Makarõtševi tähelepanek Euroopa Välissuhete Nõukogu seminaril Madridis, 25.09.2014.
[5] See viimane on Putinil alati hinges olnud. “Me vältinuks palju probleeme, kui poleks olnud sellist uisapäisa ärajooksmist,” ütles ta juba oma esimeses avalikus intervjuuraamatus. Vt Н.Геворкян, Н.Тимакова, А.Колесников, От первого лица. Разговоры с Владимиром Путиным. Moskva, 2000, lk 74.
[6] Et NATO laienemise ennetamine oli Gruusia sõja motivatsiooniks, seda möönis toonane president Dmitri Medvedev oma kohtumisel Lõuna sõjaväeringkonna esindajatega Vladikavkazis 21. novembril 2011. Vt meediarefereeringut: http://www.gazeta.ru/news/lenta/2011/11/21/n_2104434.shtml, või kohtumise täisstenogrammi: http://www.kremlin.ru/news/13605.
[7] Euraasia Liidu visiooni sõnastas Putin oma 2011. aasta “valimiskampaania” ajal. Vt В. Путин, Новый интеграционный проект для Евразии – будущее, которое рождается сегодня. Известия, 03.10.2011. http://izvestia.ru/news/502761.
[8] Gurievi toonane analüüs on kättesaadav aadressil: http://yablor.ru/blogs/intervyu-gurieva/4283209.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon