Gaudeamus. Aritmeetiline fantaasia

Tiiu Hallap

Tiiu Hallap
Gaudeamus. Aritmeetiline fantaasia
Aritmeetiline fantaasia

1
Pruuni kirjutuslauaplaadi serval lebab valge iBook. Sellel omakorda lebab Erich Frommi väikeseformaadiline venekeelne väljaanne. Raamat on kõvakaaneline, meel­diva kujundusega: mustades, lillakassinis­- tes ja kuldsetes toonides. Viissada seitsekümmend üks õhukesel paberil lehekülge.

Frommil on üsna pikad laused. Ühele leheküljele mahub tal neid kümme-viisteist. Sisaldagu iga lause üht mõtet. 500×10=5000. Kokku on raamatus seega viis tuhat mõtet.

Viis tuhat mõtet mõtlemiseks: on seda vähe või palju? “Kirjutuslaua taga istu- des avaneb aknast vaade kuuskedele, kaskedele, paarile viilkatusega elumajale ning mahajäetud tehasehoonele” on mõte. “Hom­me lähen vist kinno” on mõte. “Elekt­roni laengust väiksemat looduses pole” on mõte. “Võõrandunud suhtumine tarbimisse on omane mitte ainult kaupade hankimise ja tarbimise viisile, see ulatub märksa kaugemale, määrates selle, kuidas kasutame oma vaba aega” pärineb Frommi raamatust ja on ka mõte.

Näivus on üks asi, tõelus teine. Viis tuhat mõtet näib küllaltki suur arv. Aga kas lõplik, läbimõeldud hinnang sellele arvule peaks olema “väga palju”, “mitte eriti palju” või “võimatult, üle jõu käivalt palju”? Väike asi, aga tahaks teada.

2
Esmalt tuleks kujutleda, kuidas toimub mõtete vastuvõtmine lugemisel. Kujutlus sellest saab olla ainult väga lihtne ja ligikaudne, sest mis selles vallas täpselt toimub, pole kellelegi teada. (Võin seda vist väita, sest pean juba mõned aastad vaimufilosoofia loenguid.) Niisiis: lugeja loeb ühe lause läbi, mõistab talle edastatud mõtet ning talletab selle. Kui raamatus on viis tuhat mõtet, kordub säärane protsess viis tuhat korda. Kui kõik mõtted kutsuvad esile ühesuguse protsessi, kulub kõikide mõtete vastuvõtmisele ühepalju aega.

Oletame, et kõik mõtted, mida loetakse, on lihtsad. Sellised nagu “homme lähen vist kinno”. Hüpoteesi korras olgu sellise mõtte vastuvõtmise ja mõistmise ajaks üks sekund. Viie tuhande lihtsa mõtte vastuvõtmiseks kulub siis viis tuhat sekundit. See on 83 minutit. Ehk üks tund ja 23 minutit.

3
Arvutame välja, kui mitu mõtet võtaks vastu ja mõistaks filosoofiaüliõpilane bakalaureuseõppe kolme aasta jooksul, kui ta töötaks kiirusega üks mõte sekundis. Tänapäeval mõõdavad ülikoolid vaimu-tegevust ainepunktides (AP). Tartu Ülikoolis näiteks tuleb filosoofiabakalaureuseks saamiseks koguda 120 AP. Seejuures vastab üks AP 40 tunnile vaimutööle (loeng, seminar, praktikum, iseseisev töö, eksam).

Filosoofide õppekavas on umbes 20 AP eest selliseid aineid, mis võibolla ei nõuagi tõelist mõttetegevust. Pean silmas eeskätt võõrkeeli. Seepärast võib 120 AP ümardada veidi väiksemaks arvuks – 100 ainepunktiks. Kui ühele ainepunktile vastab 40 tundi mõttetööd, siis 100 ainepunktile vastab 100×40=4000 tundi mõttetööd. Siit järeldub, et filosoofiaüliõpilane, kes töötab kiirusega üks mõte sekundis, võtab vastu ja mõistab oma kolmeaastase stuudiumi jooksul 4000×3600 ehk 14 miljonit mõtet.

Vaatame ka mõtete arvu ühe nädala kohta. Nädalas teeb ideaalne üliõpilane 40 tundi tööd. Selle aja jooksul võtab ta vastu ja mõistab 40×3600=144 000 mõtet.

4
Neliteist miljonit mõtet kolme aasta jooksul, sada tuhat mõtet nädalas – need on üsna kohutavad arvud. Et nende kohutavust paremini mõista, kujutlegem hetkeks veidi teistsugust olukorda. Püstitagu keegi Vägev Isand meie ette ülesande mõelda hoolikalt läbi 14 miljonit mõtet. Erinevalt varasemast olgu tegu heade või mittelihtsate mõtetega, millest igaüks väärib või vajab läbimõtlemiseks kümme minutit. Kui palju aega kuluks ülesande täitmiseks? 14×10=140 miljonit minutit. Arvestame, et üks tund on 60 minutit. Ühtlasi eeldame, et inimene mõtleb 40 tundi nädalas ning 40 nädalat aastas. Tegemist oleks arvatavasti Üliinimesega, kuid isegi temal kuluks ülesande täitmiseks 1458 aastat.

5
Kohutavalt suurte arvude kohta öeldakse sageli: astronoomilised arvud. Taevakehadevahelised kaugused ja nende massid on teatavasti nii hiigelsuured, et miljonid, miljardid ning veelgi suuremad matemaatilised ühikud on nendest rääkimisel ainumõeldavad.

Äsja vilksatanud 140 miljonit on väiksemat sorti astronoomiline arv. Kui panna minutite asemele kilomeetrid, siis 140 miljonit kilomeetrit on enamvähem kaugus Maalt Päikesele. Päike pole eriti kauge taevakeha.

Ajaviiteks kujutlegem kõrvuti kahte Üliinimest. Esimene Üliinimene istub oma lemmiktugitooli ja hakkab läbi mõtlema neljateist miljonit head või mittelihtsat mõtet, kusjuures iga mõtte üle juurdleb ta täpselt kümme minutit. Teine Üliinimene aga tõmbab kiivri pähe, istub oma kos­mosemotorolleri selga ja hakkab vaikselt törtsutama Päikese poole kiirusega üks kilomeeter minutis. (See teeb 60 km tunnis, mis on rolleri jaoks mõistlik kiirus.) Selsamal hetkel, kui Esimene Üliinimene lõpetab viimase ettenähtud mõtte mõtlemise, jätab Teine Üliinimene oma rolleri seisma ning astub Päikese pinnale.

Nagu öeldud, saabub see hetk 1458 aasta pärast.

6
Ent üks mõte sekundis on võibolla absurdne eeldus. Reaalsed ülikoolid, näiteks Tartu Ülikool, ei eelda nii kiiret mõtlemist. Küllaltki realistlik eeldus oleks selline, et kahe-ainepunktilise kursuse sooritamiseks tuleb läbi lugeda umbes 240-leheküljeline raamat. Kaks AP – see on 80 tundi mõttetööd. Niisiis vastab 240 leheküljele 80 tundi. See annab vajalikuks töökiiruseks kolm lehekülge tunnis. Kui igal leheküljel on kümme mõtet, saame tulemuseks 30 mõtet tunnis ehk üks mõte kahe minutiga. Teiste sõnadega: kui tahad ülikooliõpingutega graafikus püsida, võid ühe mõtte üle mõtlemiseks kulutada 120 sekundit.

Ühes nädalas mõtleks üliõpilane sel juhul 30×40=1200 mõtet. Kolmeaastase stuudiumi vältel mõtleks ta läbi 144 000 mõtet.

7
Inimestele, kes tahaksid asjade üle rahulikult järele mõelda, võib tunduda, et üks mõte 120 sekundiga on igal juhul parem kui üks mõte sekundis. Ikkagi sada korda väiksem tempo. Ent kahjuks on vist nii, et kui suurus A on ilmselt ebasobiv (liiga suur), suurus B aga 100 korda väiksem, ei järeldu sellest sugugi, et B on sobiv.

Võtame niisuguse näite. Kui keegi leiab, et elu või äri või ühiskond edeneks palju jõudsamalt, kui keskmine kiirus maanteedel oleks 100 000 km tunnis, võime hüüatada, et see on astronoomiline ja absurdne. Aga isegi kui pakkuda seepeale keskmiseks kiiruseks 100 korda väiksem kiirus (1000 km tunnis), ei sobi see tänapäeva maanteede ja sõidukitüüpidega põrmugi paremini. Kui aga seda kiirust veel 100 korda vähendada ja pakkuda välja 10 km tunnis, oleme saanud juba teistpidi ebasobiva tulemuse.

Niisiis on küsimus selles, kas 120 sekundit mõttele, millega ülikoolid praegu opereerivad, on sobiv aeg. Tõsiasi, et see kiirus on 100 korda väiksem kui kiirus üks mõte sekundis, mis viib ilmselgelt astronoomiliste mõttehulkadeni, ei ütle meile sobivuse kohta veel midagi.

8
Ei tuleks unustada, et paljud inimesed ei piirdu bakalaureusekraadiga, vaid soovivad omandada ka magistri- ja doktorikraadi. Sellisel juhul on tarvilik kokku üheksa-aastane stuudium (3+2+4). Arvutame igaks juhuks välja ka selle, kui palju mõtteid inimene üheksa-aastase stuudiumi vältel läbi töötab.

Üliinimene (üks mõte sekundis): 3×14=42 miljonit mõtet.

Tavainimene (üks mõte 120 sekundiga): 3×144 000=432 000 mõtet.

Nagu näha, liigume ka reaalelu puhul poole miljoni piirimaile. On seda vähe või palju? Vastust teab esialgu vaid tuul.

9
Oletame hetkeks halvemat. Nimelt et enamik mõtteid, millega inimene ülikoolistuudiumi jooksul kokku puutub, on kõike muud kui lihtsad: sobivaks tempoks nende üle mõtlemisel oleks pigem kümme minutit ühele mõttele kui kaks minutit ühele mõttele. See ei pruugi nii olla, aga kui oleks – mis siis oleks?

Praegune õpingusüsteem ja ülikoolide poolt eeldatud töötempo tähendas, nagu arvutatud, et üheksa aasta jooksul tuleb läbi mõelda 432 000 mõtet. Jäägu mõtete koguhulk samaks, ent väärigu nüüd (järelemõtlikumas – või ehk hoopis rumalamas – ühiskonnas) iga mõte kümmet minutit. See teeb üheksa aasta peale kokku 10×432 000 minutit. Eeldades endiselt 40-tunnilist töönädalat ja 40-nädalast tööaastat, saame tulemuseks 45 aastat.

Sõnastame selle tulemuse selgemal kujul. Kui 432 000 mõtet üheksa-aastase stuudiumi vältel oleks enamvähem mõistlik arv ja kui iga mõte vääriks kümneminutilist järelemõtlemist, veniks bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpingute summaarne pikkus 45 aastale.

Laias laastus oleks siis nii: 20-aastaselt astud ülikooli, 45 aastat valmistud akadeemiliseks tegevuseks või tippkarjääriks; ent kohe pärast viimase diplomi saamist lähed ootamatult pensionile.

10
Viimane pilt on väga pessimistlik ning lausa naeruväärne. Tuleb südamest loota, et tegelikkus ei anna selliseks pildiks min­git alust. Arutluse eeldused võivad olla mitmes punktis väärad. Olgu tähtsamad eeldused uuesti loetletud:

  1. Ülikoolide poolt eeldatud reaalne vaimse töö kiirus on kolm lehekülge tunnis.
    2. Igal leheküljel on kümme lauset.
    3. Igas lauses sisaldub mõte.
    4. Kõik mõtted on enamvähem ühesuguse raskusega.
    5. Ülikoolis tegeldakse üldiselt just sellise raskusastmega mõtetega, mille jaoks kaks minutit mõttele on sobiv tempo.

11
Esimene eeldus lihtsalt on paigas, seda praegu muuta ei saa. Teine eeldus on tegelikult liiga optimistlik. Kui võtan oma kirjutuslaua kõrvalt riiulist kaks esimest ettejuhtuvat filosoofiaraamatut (vaimufilosoofia kursus ja teadusfilosoofia kursus), siis esimeses on leheküljel keskmiselt 15 lauset, teises aga 20. Kui põhjalikum uurimine näitaks, et tüüpiliseks lausete arvuks on pigem 20 kui 10, saame ülikoolide poolt eeldatud reaalseks mõtlemistempoks üks mõte minutis, mitte üks mõte kahe minuti jooksul. See on küllaltki oluline (kahekordne) vahe.

Võib muidugi küsida: kas kahekordne vahe ikka on oluline vahe? Oleneb. Kas on vahet, kas kihutada maanteel 100 km tunnis või 200 km tunnis? Süüa üks õun või kaks õuna? Sageli vist pole erilist vahet. Ent: elada 80 aastat vanaks või 160 aastat vanaks? Töötada 8 tundi päevas või 16 tundi päevas? Teenida 6000 krooni kuus või 12 000 krooni kuus?

12
Aga olgu. Must stsenaarium 45 aastat kestvate kraadiõpingutega ei pruugi tõesti paika pidada. Arutluse 10. osa eeldusi 1–5 ei pea hakkama siinkohal tingimata ühekaupa ja väga üksikasjalikult analüüsima. Teeme endale elu veidi lihtsamaks – aga mitte liiga lihtsaks – ja läheme edasi näiteks nii.

Musta stsenaariumi vältimiseks piisab, kui kehtib mõni järgmistest punktidest. (Lühiduse huvides nimetagem Raamatuiks selliseid raamatuid, mida ülikoolis uuritakse ja õpitakse, st “akadeemilisi raamatuid”.)

  1. Paljud laused Raamatutes ei sisaldagi mingit mõtet.
    2. Paljud laused Raamatutes sisaldavad ainult väga lihtsaid mõtteid.
    3. Niisuguseid lauseid, mis sisaldaksid kümneminutilist või pikemat mõtlust vajavaid mõtteid, on Raamatutes väga vä­he.

Kui lause ei sisalda mõtet, pole tarvis sellele lausele isegi ühtainsat sekundit kulutada. Kui lauses sisalduv mõte on väga lihtne, piisab talle ka ühest sekundist ja me võime tuhiseda läbi Raamatute Üliinimese tempos.

Tõsi küll, isegi kui mõni neist eeldustest on õige ja päästab meid eluaegsete kraadiõpingute perspektiivist, kangastuvad siin uued probleemid.

13
Kui paljud laused Raamatuis ei sisalda mingit mõtet või sisaldavad ainult nii­- sama ülilihtsaid ja kergesti mõistetavaid mõtteid nagu “homme lähen vist kinno”, mille peale pole tarvis kulutada rohkem aega kui üks sekund, miks siis on kombeks pidada inimesi, kes on palju selliseid Raamatuid lugenud või kirjutanud, väga tarkadeks? Ja teisalt, kuidas aru saada, kas lauses sisaldub mõte või ei? Asudes tarka Raamatut lugema, peab siiski pigem eeldama, et igas lauses võib sisalduda väärt mõte. Et olukorras selgusele jõuda ja lausele oma hinnang anda – “mõttetu”, “väga lihtne” või “väärt ja vajalik mõte” – kulub kardetavasti oma kindel aeg. Seega ehkki mõttetu lause võiks nagu pealtnäha nõuda meilt null sekundit järelemõtlemise aega, sest pole, mille üle mõelda, nõuab otsusele jõudmine, et tegu on just niisuguse lausega, tõenäoliselt märksa rohkem kui ühe sekundi.

14
Kui siinkohal peaks fantaasia edasi hüppama ebameeldiva oletuse juurde, et ülikoolitarkus äkki ongi märksa kaheldavam, kui on kombeks arvata, ning võib lähemal uurimisel osutuda lausa pseudotarkuseks, siis selle vastu on olemas hea kaitse. Üldiselt ju elu toimib. Ka akadeemiline maailm üldiselt toimib. Ettenähtud raamatud loetakse läbi, noored inimesed diplomeeruvad, saavad oma töökohtadel hakkama, kirjutavad ise uusi raamatuid, hakkavad oma teadmisi järgmisele põlvkonnale edasi andma… Järelikult on kõik enamvähem korras.

Just sellele argumendile põrkub lõppkokkuvõttes ka viimastel aastakümnetel hoogustunud filosoofiline teadus- ja tehnoloogiakriitika. Raketid ju lendavad; mobiilid helisevad; arvutid muutuvad üha väiksemaks ja värvilisemaks; apteekide riiulid täituvad üha uute karbikeste ja purgikestega. Järelikult, mis iganes ka teaduse ja tehnoloogiaga viltu on, suurt viltu ei saa siin midagi olla. Ja paljud ütleksid, et üldse midagi pole viltu.

Võtame kogu seda laadi argumentatsiooni kokku veelgi lihtsamalt: mis on tegelik, on õige. Kui teatud praktikad ja arusaamad on mingis kultuuris üldlevinud, siis on nad sellega vähemalt teatud määral põhjendatud. Ega’s inimesed päris lollid ole!

Tõesti vastupandamatu argument – mis siis, et sellega saab ühevõrra hästi õigustada hämmastavalt erinevaid asju: kannibalismi, lapsetappu, riigieksameid, doktorikraadi vajalikkust, hamburgerisöömist, hommikuvõimlemist, hundijahti, sõda, abordi lubamist, abordi keelamist…

15
Ega’s inimesed päris lollid ole! Või äkki on?! Või on suisa hullud? Erich Frommi “The sane society” – toosama raamat, millest käesolev mõtisklus on ajendatud – algab peatükiga “Kas me oleme normaalsed?”. Juurdunud eeldus on selline, et isegi kui psühhiaatrilisi patsiente peaks maailmas leiduma miljoneid, on lõppkokkuvõttes tegu siiski üksikjuhtudega. Üldiselt on praegune ühiskond normaalne, ehkki on pisut hämmastav, miks terveks peetavas ühiskonnas leidub miljoneid hul­le ja häirituid ning kust nad kõik tulevad. Frommi muremõtete lähtekohaks on peamiselt inimese hästituntud destruktiivsed kalduvused; ta toob oma raamatus mõned sellekohased statistilised tabelid. Isegi kui unustada lähema või kaugema ajaloo kõige süngemad perioodid – sõjad, massimõrvad, orjus ja muu, viitaksid arvud just nagu sellele, et riikide arengutaseme tõusuga enesetappude ja tapmiste, alkoholismi ning psüühiliselt haigete hulk üha kasvab, mitte ei kahane.

16
Selle teema kohta peaks Frommi raamatus, nagu öeldud, leiduma 5000 mõtet. Kui lugeda Üliinimese tempos – üks mõte sekundis –, peaksime jõudma asjalikule arvamusele selle kohta, kui tõsiselt tema arutlusi meie ajastu oletatava hulluse kohta võtta, juba ühe tunni ning 23 minuti pärast. Kui lugeda Pärisüliõpilase tempos (ühele mõttele kaks minutit), peaksime teemat valdama kuu aja pärast – eeldades, et teeme iga nädal 40 tundi vaimset tööd ega tegele selle kuu aja vältel mitte millegi muuga peale Frommi. Ja muidugi ka eeldades, et kaks minutit mõttele on niisuguse raamatu ja niisuguse teema puhul sobiv tempo.

Kas “meie ajastu on hull” siis on niisugune mõte, mille jaoks kaks minutit on sobiv tempo? Või kas on seda näiteks järgmine mõtteavaldus Spinozalt samas peatükis: “Tõepoolest, me näeme, et mõnikord mõjub mingi objekt inimestele niisugusel moel, et ehkki teda pole tegelikult olemas, on nad kindlad, et too seisab nende ees, ja kui see juhtub ärkveloleva inimesega, ütleme me, et ta on hull või aru kaotanud … Aga kui ihne ei mõtle millestki muust peale saamahimu ja raha, auahne – mitte millestki muust peale kuulsuse jne, ei tunnista me neid hulludeks, kuna nad on meie jaoks tavaliselt tüütud ning neid peetakse vihkamise väärilisteks. Tegelikult aga on ihnus, auahnus, liiderdamine jne hullumeelsuse liigid, ehkki neid ei liigitata haiguste hulka.”

Kuus minutit peaks olema piisav, et Spinoza arvamuse suhtes otsus langetada.

17
Sõna “normaalsus” toob meelde noore kolleegi filosoofiaosakonnast (nimeta- gem teda X-iks), kellega mõni aasta tagasi vestlema juhtusin. Juttu tuli Fred Dretske raamatust “Explaining Behavior”, mis on paarisajaleheküljeline käsitlus tuntud vaimufilosoofilt. Mainisin, et raamatu algpeatükkides on mõningaid huvitavaid vaatenurki ja detaile bioloogilise maailma kohta, kuid kahjuks ei jõua neisse süveneda, peab pakilisemate tööde juurde asuma. X rüüpas pakist multivitamiinijooki, vaatas mind pisut imestunult ja ütles: “Ah Dretske. No ma ei tea. Normaalne inimene loeb sellise raamatu ühe nädalaga läbi.” Olin pisut häiritud, sest sellest pidanuks ju pikemata järelduma, et mina pole normaalne. Ent jutt läks teisele teemale ning sinna see jäi.

Mõne kuu pärast sooritas X enesetapu. See oli kurb ja mõistetamatu ning tuli hiljem vahel kellegagi arutamisele. Nii juhtusin sellest rääkima ka ühe hea tuttavaga, kirjanikuga – nimetagem teda Y-iks. Juhtumisi oli traagiliselt lahkunud X-i vaimseks guruks ja filosoofiliseks juhendajaks Z, keda ka Y ammust ajast ja väga hästi tunneb. Pärast õnnetut sündmust oli neilgi sellest asjast omavahel juttu tulnud, ning Z öelnud umbes nii: ta tunneb suuri süümepiinu, sest õhutas X-i filosoofiaga tegelema ja vaikimisi sisendas temasse mõtet, et too suudab midagi mõtelda või on andekas; ilmselt oli see eksitus ja ta poleks pidanud X-i innustama, siis võinuks ta ehk veel elus olla.

Inimesed arvasid selle juhtumi kohta muudki. Näiteks üks minu vanem kolleeg filosoofiaosakonnast ütles järgmist: “Ma teadsin, et see nii läheb. X-il oli juba kõr­va kuju säärane.”

18
Siinkohal meenub teinegi noormees veel märksa ammusemast ajast, kursusekaas-lane ülikooli füüsikaosakonnast. Nimetagem teda W-ks. W oli jäägitult pühendunud teoreetilisele füüsikale ning elas range päevakava järgi. Tema harjumused äratasid vahel inimestes pilkehimu, kuid üldiselt peeti temast lugu. Teise kursuse kevadel tabas W-d äge arvutamishoog. See võis olla midagi seoses kvantteooria ja ka­lib­rat­siooniväljadega; räägiti, et arvutamisõhinas helistas ta juhendajale keset ööd, kujutledes vist, et on midagi avastanud. Ent varsti pärast seda juhtus nii (nagu W toanaaber pärast jutustas), et W tuli ühel hommikul Tallinna rongi pealt, istus oma rohelises rullkraega sviitris mõnda aega vaikides ühiselamu laua taga, tõusis siis püsti ja läks uksest välja. Enam teda ei nähtud. Veidi hiljem selgus, et ta oli kõndinud üheksakorruselise tornühiselamu katusele ning sealt alla hüpanud.

Aastajagu hiljem jutlesin mingis asjus professor P-ga, kes juhatas kateedrit, kuhu W oli spetsialiseerunud. Seisime füüsikahoone neljanda korruse fuajees nurgas ning miskipärast kaldus vestlus korraks W-le. Vist olin veidi masendatud meeleolus ja meenutasin sellepärast kurba lugu – näe, mis kõike ei juhtu. Professor muutus kuidagi ebalevaks ja ütles äkitselt umbes nii: “Nojah, kurb küll, aga ega ta ju tegelikult midagi välja ei mõelnud.”

See ütlus mõjus jahmatavalt. Mis puutub inimese enesetappu see, kas ta midagi välja mõtles või ei? Just nagu oleks W püüdnud allahüppamisega tõestada, et ta on traagiliselt hukkunud geenius, keda ei mõistetud, ent paraku oli tema tõestuses jäme viga.

19
Kõik seniräägitu puudutas vaimu. Aeg on rääkida kehast. Pole vist kahtlust, et me elame kehade ajajärgul. Kehasid kultiveeritakse mitmes mõttes (võibolla lõpututes mõtetes!): tähtis on stiilne rõivas, seksuaalne köitvus, puhtus, hästi lõhnamine, musklimäng, hammaste sära. Ent praegu kõrvutagem vaid põgusalt tippkehade ettevalmistamist tippmõistuste ettevalmistamisega.

Võrrelda võiks üht oma rahvuslikku uhkust keha vallas – Eesti suusakoondist, ja üht oma rahvuslikku uhkust vaimu vallas – Tartu Ülikooli. Vaim on nii mõnegi arvates märksa peenem ja tabamatum kui keha, ent paradoksaalsel kombel paistab tippmõistuse ettevalmistamine olevat võrratult lihtsam.

20
Mida teeb suusataja? Liigutab võimalikult kiiresti käsi ja jalgu, paiknedes ise kitsastel plastikutükkidel ning tõugates hoogu juurde kahe teise plastiku- või metallitükiga. Lihtne tegevus, aga millised seadmed ja millised tarkused seejuures on rakendatud! Iga muskli arendamiseks on eraldi jõumasinad; liikumist jälgivad ja talletavad kaamerad ning analüüsivad arvutid; ikka ja jälle seotakse keha külge peeni elektroonilisi andureid või võetakse uriini-, vere- ja higiproove, mida väljaõppinud inimesed hoolega keemiliselt analüüsivad. Kõige selle tulemuseks on soovitused järgmise nädala ja kuu treeningukava täpsustamiseks. Rahalist aspekti pole mõtet mainidagi: iga trenažöör maksab tuhandeid või koguni mitmeid kümneid tuhandeid kroone, iga arvuti, iga kaamera, kõik need tead­laste ja arstide ja laborantide töötun-nid… Rakendust leiab kogu vahendite arsenal, mitte ainult loodusteaduse tulemused: kui sportlane on pisut rusutud või liiga sageli võistlustel kaotab, kutsutakse appi psühholoogiaprofessor, kes tema hinge analüüsib, julgustab ning ergutab; kui keha on treeningust kurnatud, pannakse atleet pingile pikali ja tema väsinud lihaseid masseeritakse hellalt ning täpselt…

21
Pole võimatu, et mõni heade eeldustega suusataja saaks maailmameistriks ka järgmist lihtsakoelist treeninguprogrammi aluseks võttes. Üldiselt treeni üheksa aastat järjest 40 tundi nädalas. Keskmiselt läbi suuskadel 30 km tunnis. Tee kätekõverdusi ja kükke ka – ütleme 5000 tükki kuus. Käi vahepeal kindlasti välismaal suusatamas, vaata, kuidas teised sõidavad. Kui vahepeal eluisu kaob, ära noruta! Küll ta jälle tagasi tuleb. Kui aga ei tule, siis otsi endale teine tegevus: sulle ei sobi see sfäär.

Sadakond aastat tagasi sportlased vist nii treenisidki. Ja tõesti said ka siis mõned ikkagi suurteks meistriteks. Käte ja jalgade kiire liigutamise kunstis on sellise lähenemise ajad nähtavasti pöördumatult möödas. Vaimse tegevuse vallas aga pole mingid muud ajad veel alanudki.

22
Endiselt on vastamata kõige algul püstitatud küsimus. Kas 5000 mõtet on palju või vähe? Heuristikud soovitavad vahel: kui algne küsimus on liiga raske, vasta mõnele teisele küsimusele. Fromm Frommiks, aga käesolevas kirjutises on praeguseks hetkeks umbes 200 lauset. See tähendab, ligikaudu 200 mõtet. Kui lugeja mõtleb nende üle filosoofiaüliõpilasele ettenähtud tempos – kaks minutit mõttele –, peaks ta sellele artiklile kulutama 400 minutit. Ühes tunnis on 60 minutit. 400:60 on ligikaudu 7 tundi.

See tulemus on ilmselt absurdne. Milline ajaleheartikkel vääriks seitset tundi lugemist!? Paistab, et ülikoolid võiksid mõttetöö kiirust veel kordades tõsta ja jääks aega kõvasti ülegi.

Ühest küljest tundub tõesti nii. Tõepoolest, pretendeerida oma artikliga seitsmele tunnile kellegi ajast… Ehkki tuleb ka säärane mõte: kui oletada, et need 200 mõtet määratlevad mõned keerulised probleemid, siis ei pruugi seitse tundi olla nende probleemide analüüsi alustamiseks mitte liiga palju, vaid kaugelt liiga vähe.

23
Jääb üle panna punkt. Või parem kolm punkti. Esiteks. On ikkagi võimalik, et tegelik on õige. Mõned asjad praeguses maailmas on õiged. Äkki on ka mõistuste, vaimse töö ja ülikoolidega kõik korras. Sel juhul on kahtlemata põhjust rõõmustada. Teisalt, kui nii pole – eriti kui meil pole suurt aimugi, kuidas asjad tegelikult on –, vaadelgem olukorda abstraktsemalt. Filosoofia varustab inimesi mõningate printsiipidega ebamääraste olukordade puhuks. Näiteks Lihtsuse Printsiip ütleb, et muude võrdsete tingimuste korral tuleb valida lihtsam seletus või teooria. Niisamuti võiks asuda seisukohale, et kui mingi asja kohta on kaks võrdtõenäolist hüpoteesi, neist üks on aga nukram ja teine rõõmsam, siis tuleb lähtuda Rõõmustamise Printsiibist ja valida teine hüpotees. Rõõmustamise Printsiipi võiks rakendada ka siis, kui meil hüpoteeside suhtelisest tõenäosusest üldse ettekujutust polegi: parema puudumisel mõelgem positiivselt. Ja kolmandaks. On võimalik, et tegelik pole üldse õige – on lausa väga väär. Kuid isegi kui käesolevas arutluses vihjatud võimalused, et osa oletatavast vaimueliidist võib­olla pole tõeline eliit või et paljud targad Raamatud polegi targad, peaksid paika, ei pääse siiski mööda tõsiasjast, et on inimesi, kes ülikoolis pakutavate mõttehulkadega toime tulevad ning mõnes asjas ja mõ­nikord ikkagi tarku ja õigeid asju ütlevad. Siis peab võibolla väitma, et meie seas on terve hulk Üliinimesi. Ka sel juhul on põhjust rõõmustamiseks. Seepärast – gaudeamus.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon