Ukraina: geopoliitika õigus- ja moraalikeele rüüs

Inglise keelest tõlkinud Marek Laane

REIN MÜLLERSON

Ühiskonnateaduste uurimismeetodid erinevad mitmeti loodusteaduste omadest. Siiski oleks soovitatav, lausa vajalikki, et esimesed üritaksid viimaste meetodeid jäljendada vähemalt ühes olulises aspektis. Alati tuleks püüda astuda võimalikult kaugele aktivisti seisukohast ja võimalikult lähedale erapooletu uurija omale. Võib-olla leidub keemikuid, kel on oma lemmikmolekul või -molekulid, mida nad pelgalt ei uuri, vaid mille huve, heaolu ja tähtsust nad üritavad esile tõsta teiste molekulide arvel? Olen vestelnud sellest oma loodusteadlastest kolleegidega ja see paistab olevat pigem suur erand. Ühiskonnateadustes aga on erand pigem vastupidine. Ma ei kõnele ajakirjanikest, kel tavaliselt on omaenda sihid, mis ei näe ette mitte ainult või mitte niivõrd avalikkuse teavitamist kui avaliku arvamuse mobiliseerimist mingi konkreetse ettevõtmise tarbeks. Poole valimine on laialt levinud, peaaegu automaatne ka ühiskonnateadlaste seas. Nii kirjutab Paul Saunders, selgepilguline Ameerika realistliku koolkonna analüütik, kes suhtub kriitiliselt Obama välispoliitikasse: “Milline peaks välja nägema realistlik välispoliitika? See peaks algama tunnistamisest, et Ameerika rahvusvahelise liidrirolli säilitamine – tõmbamata seejuures endale kaela kulusid, mida meie poliitiline süsteem ega majandus välja ei kannaks – on parim viis kaitsta USA riiklikke huve.”[1] Siin avaldub ilmselgelt kindel päevakava – parima viisi otsimine USA riiklike huvide kaitsmiseks maailmas –, ehkki Paul Saunders mõistab erinevalt paljudest Ameerika kirjameestest, et võtmata arvesse teiste riikide positsioone, kelle huvid ja arusaamad maailmast ei pruugi tingimata kokku langeda Washingtoniga (nt Hiina ja Venemaa), ei suuda Ühendriigid liidrikohta säilitada ja oma riiklikke huve tõhusalt kaitsta. Ometi on enamik neist, kes ennast uurijateks nimetavad või seda ameti poolest on, tegelikult ilmselged aktivistid või apologeedid.

Nende käsitlused on peaaegu eranditult kas Palestiina-meelsed või Iisraeli-meelsed, Ukraina-meelsed või Venemaa-meelsed, Ameerika-meelsed või Ameerika-vastased jne jne. Nende taotlused võivad olla tunnustusväärsed ning nende moraalne tundepuhang õigustatud või isegi vajalik, aga need ei ole uurija seisukohad. Sageli aitab niisugune aktivism muuta maailma paremaks. Mõnikord võib see siiski viia masse eksiteele. Seepärast vajab maailm nende kõrval uurijaid, kes uurivad näiteks riike või teisi rahvusvahelisi toimijaid molekulidena, millel võivad olla eri suurus, sihid ja funktsioonid, ent mille suhtes uurijal pole mingisugust emotsionaalset poolehoidu ega vastumeelsust. Kahtlemata on raske, paljudele lihtsalt võimatu ja mõnele võib-olla suisa eemaletõukav kasutada nõnda erapooletut suhtumist moraalselt laetud teemade puhul, mis nõuavad tegutsemist ja mobiliseerimist tegudeks. Tavaliselt on aga piisavalt, mõnikord liigagi palju aktiviste ja väga vähe uurijaid. Seepärast püüan oma uurimistöös nii palju kui võimalik käsitleda kõiki Ukraina kriisiga seotud toimijaid molekulidena, kellel on oma roll, huvid ja arusaamad, mis aga ei mõjuta mind emotsionaalselt.

Et rahvusvaheline õigus on olnud minu eriala juba aastakümneid, on otse loomulik, et minu käest on küsitud kommentaare Ukrainas ja selle ümber toimuva kohta õiguslikust vaatepunktist. Kui keegi peaks vajama tõendeid puhtõigusliku käsitluse ebaadekvaatsuse kohta maailmapoliitika kõige tähtsamate ja tundlikumate teemade analüüsimisel, siis pakub käesolev kriis neid ohtralt. Samal ajal tõrgun ma ometi rahvusvahelist õigust täielikult kõrvale heitmast, nagu tegi näiteks väljapaistev Ameerika diplomaat ja jurist Dean Acheson, kui kommenteeris 1962. aasta Kuuba raketikriisi, mis teatavasti algas Nõukogude Liidu katsest paigaldada tuumalõhkepeadega rakette otse Ameerika külje alla: “Ühendriikide võimu, positsiooni ja maine oli seadnud kahtluse alla teine riik ning õigus lihtsalt ei tegele niisuguste ülima võimu küsimustega, sellise võimu küsimustega, mis jõuab lähedale suveräänsuse allikatele.”[2]See on tõsine seisukohavõtt. Praegu võivad Venemaa poliitikud ja diplomaadid kasutada samasuguseid sõnu oma käitumise õigustamiseks Ukraina suhtes. Nad ei eksiks kuigi palju. Venemaa president Putin sõnas 18. märtsil 2014: “Teate, ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas me sõidame Sevastoopolisse külla NATO meremeestele. Nad on muide enamikus täitsamehed, aga parem las sõidavad nemad meile Sevastoopolisse külla kui meie neile.”[3] Ja kuigi Krimmi annekteerimine Venemaa poolt on rahvusvahelise õiguse seisukohalt ebaseaduslik, nagu ma allpool selgitan, erineb Krimm Venemaa jaoks tugevasti Ukrainast, isegi Ida-Ukrainast. Esiteks ja eelkõige emotsionaalselt, sest enamik venelasi peab Krimmi kuulumist Ukrainale Nikita Hruštšovi sõgeduseks. Teiseks aga ratsionaalselt, sest on saanud üha selgemaks, et Washingtonil ja Moskval on päris erinev arusaam tulevasest maailmakorrast (ühepooluseline versus mitmepooluseline), mistõttu Venemaa vaevalt võiks riskida sellega, et Krimmi tekiks NATO mereväebaas. See oleks kui Nõukogude tuumarakettide Kuubale viimise peegelstsenaarium.

Aga et kõik Ukraina tragöödiaga seotud osapooled on äkitselt avastanud rahvusvahelise õiguse olemasolu (suhtumise asemel, mida väljendab lühidalt loosung “kõik valikud on laual”), on mul siiski imetilluke lootus, et rahvusvahelisel õigusel võib olla kas või väga mõõdukas osa geopoliitiliste tagajärgedega konfliktide lahendamisel. Ometi ei ole praegu aeg (kui seda üldse kunagi on olnud) tegutseda nagu mõned naiivsed sinisilmsed “eksperdid” ja korrutada demokraatia ja Lääne (st universaalsete) väärtuste edendamise mantrat. Või mis veel halvem, pooldada sõjalise jõu kasutamist inimelude kaitsmiseks, olgu tegu Kosovoga 1999. aastal või Ukrainaga viisteist aastat hiljem või mõne muu kohaga ja ajaga nende kahe vahepeal. Al-Jazeera poliitkommentaator Marwan Bishara kirjutab Washingtoni ja Moskva osa kohta Ukraina tragöödia sünnis ja ägenemises nii: “Mõlemad on seda maad küüniliselt siia-sinna tõuganud ja tõmmanud vabaduse ja julgeoleku nimel, mis kujutavad endast imperialistlike huvide küünilisi eufemisme ja interventsiooni ettekäändeid.”[4]

Allpool üritan näidata, miks eluliste küsimuste puhul rahvusvaheline õigus hästi või üldsegi ei toimi (või toimib ainult propagandatööriistana), ja mida tuleks ette võtta selle suhtelise usaldusväärsuse taastamiseks rahu ja julgeoleku küsimuste vallas. Kuid olgu kõigepealt lühidalt esitatud minu hüpotees. Kõik õigussüsteemid, eriti nende põhjapanevad koostisosad (mis meie juhul peamiselt väljenduvad ÜRO põhikirjas või lähtuvad sellest), toimivad hästi suhteliselt stabiilses, st mitterevolutsioonilises keskkonnas, sest õigus kui normatiivne süsteem on juba oma olemuselt mõeldud normaalsetele oludele. Kuni kahepooluselise maailma kokkuvarisemisest tekkinud tolm pole maha langenud ja võitlus konkureerivate arusaamade vahel maailma tulevikust edasi kestab, ei suuda rahvusvaheline õigus kõige tundlikumates valdkondades lihtsalt korralikult oma osa täita. Konkureerivad arusaamad maailmast loovad ühtlasi konkureerivaid tõlgendusi rahvusvahelisest õigusest ja tingivad selle à la carte rakendamise, niisiis painutamise ja just selle valimise, mis kellelegi meeldib vastavalt tema arusaamale maailmast.

Praegusel konfliktil Ukrainas ja selle ümber on palju põhjusi. Et kõikjaletungiv korruptsioon on 1991. aastast peale presidentide ja administratsioonide vahetustest sõltumatult aina kasvanud ja et pole tehtud mingeidki mõtestatud katseid rajada sildu üle selle maa potentsiaalselt plahvatusohtlike ajalooliste, usuliste, etniliste ja geograafiliste lõhede, oli Ukraina jõudnud läbikukkunud riigiks saamise veerele juba enne, kui ta lõpuks Maidanil plahvatas.

Ei Ukraina poliitiline eliit ega välised toimijad, kes on toetanud või jätkuvalt toetavad igaüks endale meelepäraseid valitsusi või opositsioone, ole kunagi tegutsenud Ukraina rahva kui terviku parimates huvides.

Nüüd aga püüdkem selgusele jõuda, kuidas võiksid sündmused Ukrainas ja selle ümber välja paista, kui võtta rahvusvahelist õigust tõepoolest tõsiselt.

 

1. Ukraina ja Lääne hoolimatus rahvusvahelise õiguse suhtes

Kui pärast president Janukovõtši kannapööret seoses EL-i assotsieerumislepinguga algasid Kiievis massilised protestid (see oli Ukraina siseasi), olid lääneriikide esindajad need, kes täielikult eirasid üht rahvusvahelise õiguse alusprintsiipi, nimelt mittesekkumist teiste riikide siseasjadesse. Nende ignorants oli nii loomulik, et kui keegi oleks maininud rahvusvahelist õigust nende kõnede kontekstis, mida nad pidasid opositsiooni ja sellele lubatava abi toetuseks – näiteks võib tuua senaator John McCaini või abiriigisekretäri Victoria Nulandi või ka paljud EL-i liikmesriikide ametiisikud Maidanil –, poleks nad nähtavasti isegi aru saanud, milles probleem seisneb. Ometi ei tähendanud niisugune opositsiooni tingimusteta toetamine mitte ainult skandaalset sekkumist Ukraina siseasjadesse, vaid tõstis ka ootusi ja muutis kompromissitud revolutsionäärid veel järeleandmatumaks. Igasugused kompromissid muutusid võimatuks, sest revolutsionäärid, kelle lootused välisabi ulatuse osas osutuvad tavaliselt küll ekslikuks ja liialdatuks, uskusid ometi, et välismaalased teevad kõik endast oleneva nende ürituse õnnestumiseks. Seepärast polnud võimalik saavutada ühtegi võimu jagamise kokkulepet, mis on sageli ainuke viis vältida konflikte ajalooliselt, etniliselt ja kultuuriliselt nii lõhenenud ühiskonnas nagu Ukraina.

Siseasjadesse mittesekkumise kontekstis oleks kohane viidata lühidalt ühele ajaloolisele paralleelile. Kui Prantsusmaa president de Gaulle 1967. aasta juulis lõpetas oma kõne Montréali raekoja rõdul, kandsid teda soojalt vastu võtnud québeclased ta kätel minema, skandeerides: “Vive le Québec libre!” Ottawa esitas Prantsusmaa saatkonnale ametliku protesti ning Prantsusmaa ja Kanada suhted olid mõnda aega üpris pingelised. Kui tähtsusetu tundub see diplomaatiline vahejuhtum võrreldes sellega, mis toimus Maidanil nädalaid! Külma sõja ajal tunnistas enamik eksperte ja riike vähemalt formaalselt mittesekkumise põhimõtet. Tavaliselt peeti sellest isegi kinni, kuigi mõnikord ainult kujul “sina ei sekku minu mõjusfääris, mina sinu tagaõues”. Kui riigid sekkusidki, nagu Washington ja Moskva kõigest hoolimata seda tegid isegi teineteise tagaõues, siis tavaliselt vargsi, mitte uhkusega kuulutades oma teadmatust rahvusvahelisest õigusest või selle mittearvestamist. See seadis juba iseenesest interventsionistlikule poliitikale mõningaid tõkkeid. Tänapäeval peavad aga mõned poliitikud ja eksperdid seda põhimõtet aegunuks ja usuvad, et selle külge klammerduvad ainult need, kes on ajaloole jalgu jäänud, püüdes aeglustada tema vältimatut kulgu oma lõpu ehk liberaalse demokraatia ja vabaturu ülemaailmse triumfi poole.

Lisaks mitmesugustele muredele (mõnikord on need tõesti üllad) ja huvidele (tavaliselt on need omakasupüüdlikud), mis võivad motiveerida neid, kes kipuvad kangesti mittesekkumise põhimõtet üle parda heitma, leidub negatiivsel suhtumisel sellesse printsiipi tõepoolest ka üks üldisem põhjendus. Kui maailm liigub tõesti liberaalse demokraatia triumfi suunas, nagu usuvad fukuyamalased (ehkki “ajaloo lõpu” doktriini autor ise on tunnistanud selle puudujääke), siis ei ole nende julgustamine, abistamine ja toetamine, kes liberaaldemokraatlikele standarditele mittevastavaid režiime õõnestavad, üldsegi mitte sekkumine, sest ainuke sekkumine saab olla vaid ajaloo vältimatu ja paratamatu kulu häirimine.

Kuid sellise käsituse korral tekib vähemalt kaks tõsist probleemi. Esiteks on pikaajalised ajaloolised ennustused osutunud tavaliselt valeks ja me tegelikult ei tea, kuhu maailma ajalugu meid viib. Ükski ühiskondlik, majanduslik ega poliitiline süsteem ei ole eksisteerinud igavesti. Inimkonna ajaloos ei viita miski sellele, et liberaalne demokraatia ja vabaturumajandus kujutaksid endast selles mõttes erandit. Uskmatu Toomas ei pruugi olla kõigile meelt mööda, aga vähemalt tundub, et ta oli õieti maailma esimene ühiskonnateadlane. Teiseks, kui ka liberaalne demokraatia oleks tõepoolest üsna mitme ühiskonna tõotatud maa, kes pole sinna veel jõudnud (ja ma usun, et jagub tublisti ruumi veel nii liberaalse demokraatia laienemiseks kui eriti selle demokraatlike saavutuste süvenemiseks), siis katseid selle saabumist kiirendada saadavad tõsised konfliktid ja rahutused, sealhulgas kodu- või isegi rahvusvahelised sõjad. Liberaalse demokraatia laienemise asemel võib maailm sama hästi näha selle kokkutõmbumist. Pealegi võivad sotsiaalsed eksperimendid kaugetes kohtades – selle asemel et viia eksperimente ja hädavajalikke radikaalseid reforme läbi kodumaal – kergesti kaasa tuua miljonite inimeste hukkumise, osutudes nõnda tegelikult kõlblusetuks ja isekaks. Kuigi mittesekkumise põhimõtte järgimine võib tõepoolest aidata kaitsta mõningaid diktaatoreid, on see suhteliselt väike hind. Qaddafi-järgne Liibüa ega Saddami-järgne Iraak ei ole demokraatlikud, nagu lubasid need, kes pooldasid neis maades režiimivahetust, ning Afganistani Kolgata, kui mul on lubatud kasutada islamimaa puhul sellist kristlikku mõistet, seisab veel ees. Sõjalise jõuga ei ole saavutatud olukorda, kus võiks rahumeeli kinnitada: ülesanne täidetud!

Pealegi ei välista mittesekkumise põhimõte sekkumist, isegi mitte sõjalist sekkumist juhul, kui toime on pandud kuritegusid inimsuse vastu või genotsiidi, eriti kui sekkumise sanktsioneerib ÜRO julgeolekunõukogu otsus. Häda on selles, et kõige selgemal juhtumil, mis lausa nõudis sekkumist – Rwanda 1994 –, ei olnud selleks valmis ükski riik ega maailma üldsus tervikuna. Pealegi, kui ka sarnastes olukordades sekkumised aset leidsid – Ida-Pakistan 1972, Idi Amini Uganda 1979 ja Pol Poti Demokraatlik Kampuchea samal aastal –, ei sekkunud veresauna lõpetamiseks mitte Lääne demokraatlikud riigid. Üks põhjus, miks need interventsioonid õnnestusid, st miks sõjaline interventsioon osutus vähem halvaks kui palju ulatuslikumad kuriteod inimsuse vastu või genotsiid, peitus selles, et sekkuvad riigid (vastavalt India, Tansaania ja Vietnam) ei hakanud katsetamagi režiimivahetusega, mis oleks nurjunud samamoodi, nagu on nurjunud viimase aja Lääne interventsioonid Afganistanis või Iraagis.

Olgu ajaloo kulgemisega oma lõpu poole kuidas on, rahvusvaheline õigus paistab seisvat üsna rangelt katsete vastu seda kulgu kunstlikult kiirendada. Kohtuasja Nicaragua Ühendriikide vastu otsuses 1986. aastal teatas Rahvusvaheline Kohus: “Tuleb kaaluda, kas võib olla märke tavast, mis viitab usule riikide teatavasse üldisesse õigusse kas otseselt või kaudselt, kas relvajõul või ilma, sekkuda teise riigi sisemise opositsiooni toetuseks, mille eesmärgid näivad tänu nende aluseks olevatele poliitilistele ja moraalsetele väärtushinnangutele olevat eriliselt väärikad. Sellise üldise õiguse olemasolu tähendaks tavaõiguse mittesekkumispõhimõtte fundamentaalset muutmist” (§ 206).[5] Uurinud piinliku üksikasjalikkusega riikide praktikat ja juriidilisi seisukohti, leidis kohus: “Kohus leiab seega, et tänapäeva rahvusvahelises õiguses puudub niisugune üldine õigus sekkuda teise riigi opositsiooni toetamiseks” (§ 209).

Mittesekkumise põhimõte on isegi muudatustega, mis muu hulgas võtavad arvesse rahvusvahelise inimõiguste õiguse teket ja arengut, jäänud rahvusvahelise korra hädavajalikuks aluseks. Sel võib olla üpris piiratud roll riigiülestes üksustes, näiteks Euroopa Liidus, kus annab tooni eelkõige EL-i, mitte rahvusvaheline õigus. Aga kuni riigid on rahvusvaheliste suhete peamised toimijad ja puudub maailmavalitsus, seni vastab mittesekkumise põhimõte rahvusvahelise, see tähendab olemuslikult riikidevahelise ühiskonna iseloomule ja vajadustele. Katsed seda kõrvale heita tekitavad kaost, millest saab sündida ainult korratus, mitte aga uus maailmakord.

Paraku ei ole juriidilistel argumentidel tänapäeva geopoliitiliste konfliktide kontekstis kuigi palju kaalu just niisuguse kergemeelse ja isegi frivoolse suhtumise tõttu rahvusvahelisse õigusse (õigus on selline, nagu meie seda tõlgendame, meie üritus on õiglane, seepärast pole sellel, mida meie teeme, midagi ühist sellega, mida teie teete jne). Parimal (või halvimal) juhul annavad need verbaalset laskemoona käimasoleva infosõja tarbeks, milles, nagu ikka, on esimene ohver tõde. Kõik pooled kasutavad seda täiel määral, kuigi tuleb tõeks tunnistada, et kui Lääne kvaliteetajakirjanduse mõnes segmendis antakse vahel sõna ka teisele poolele, siis Venemaa ajakirjanduses (vähemalt televisioonis) ei ole võimalik kuuldavale tuua ühtegi lahkmeelset seisukohta. Aga isegi Läänes peab olema kui mitte just Henry Kissinger, siis vähemalt John Mearsheimer, et väljendada peavooluajakirjanduses Ukraina küsimustes tasakaalustatud arvamust. Viimati mainitu kirjutas hiljaaegu artiklis, mille pealkirigi oli juba paljuütlev – “Miks Ukraina kriis on Lääne süü” –, et “Ühendriigid ja tema Euroopa liitlased kannavad kriisi eest suurimat vastutust. Kurja tõeline juur on NATO laienemine, mis on keskne element laiemas strateegias tõmmata Ukraina välja Venemaa orbiidilt ja lõimida see Läände.”[6]

Ainult spetsialistid loevad nii kvaliteetseid väljaandeid nagu Foreign Affairs, Stratfor või The National Interest, kust võib leida loosungitest ja halvustamisest kaugemale jõudvat süvaanalüüsi. Kuid üldiselt isegi Lääne ajakirjandus pigem eksitab kui teavitab inimesi sündmustest Ukrainas ja selle ümber. Lääne poliitikud, ajakirjandus ja eksperdid, kes süüdistavad president Putinit selles, et too elab ebatõelises maailmas, elavad ise maailmas, mis on loodud nende enda ajupesusüsteemiga. Seepärast tabab täiesti märki Henry Kissingeri hoiatus, et “Läänele ei ole Vladimir Putini demoniseerimine mitte poliitika, vaid poliitika puudumise õigustus”.[7] Oht seisneb selles, et kokkupõrge kahe vastandliku lihtsakoelise virtuaalse maailmakujutluse vahel, mida illustreerivad niisugused tulipead nagu senaator John McCain ja duumasaadik Vladimir Žirinovski, kandub üle tõelisse maailma.

Juba mõnda aega on üsna murettekitavalt õõnestatud jõu mittekasutamise ja riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtteid. Viimane tundub olevat üldse käibelt kadunud.  Venemaa ja lääneriigid on üksteise võidu sekkunud Ukraina asjadesse, esimene nii enne kui ka praegu, teised alates president Janukovõtši, selle Ukraina peavarga (igati teenitud) langemisest, nii et see meenutab Euroopa impeeriumide 19. sajandi võidujooksu Aafrika pärast. Venemaa argumendid oma seisukoha kaitseks Ukraina küsimuses sarnanevad lääneriikide õigustustega juhtudel, mil nood painutavad rahvusvahelist õigust oma tarbeks. Kas NATO riigid siis ei mõista, et teistsuguses kontekstis ja teistes kohtades võivad Hiina või Venemaa samuti kasutada kõiki valikuid, kui need juba laual on? Ent see pole rahvusvahelise õiguse laud.

 

2. Kas Venemaa seljapööramine rahvusvahelisele õigusele Ukraina puhul või Kosovo pretsedendi kasutamine?

Milline paistab siis Venemaa käitumine rahvusvahelise õiguse valguses? 2004. aastal, vahetult enne Ukraina oranži revolutsiooni, sekkus Venemaa päris energiliselt Ukraina asjadesse. Nii seisis toonane Venemaa president Vladimir Putin Kiievis poodiumil Viktor Janukovõtši kõrval viimase valimiseelse miitingu ajal, väljendades sellega Kremli toetust oma lemmikkandidaadile. Nii jõhker poliitiline sekkumine, mis läheb vastuollu rahvusvahelise õigusega, andis tagasilöögi, nii et lõpuks valiti hoopis teine Viktor, nimelt Juštšenko. Ta oli küll läänemeelne, aga veel korrumpeerunum ja saamatum kui tema eelkäijad. Kui 2010. aastal valiti presidendiks Janukovõtš (enam-vähem vabadel ja ausatel valimistel, nagu tõendasid rahvusvahelised vaatlejad), jätkus Ukraina poliitilise ja majandussüsteemi arengus allakäigusuund. Isegi Janukovõtši ametiajal püüdis Venemaa jätkuvalt mõjutada Ukraina käitumist, kasutades ohtralt survevahendina maagaasiga varustamist. Niisugust poliitikat, olgugi see ebameeldiv ja ebasõbralik, eriti kui seda rakendatakse Venemaa poliitikute keelt kasutades “meie slaavi vendade” suhtes, on raske pidada ebaseaduslikuks sekkumiseks, sest esiteks käituvad suurriigid, eriti USA, niimoodi kogu aeg ning teiseks on Ukraina tõepoolest pidevalt Venemaale gaasi eest võlgu ja püüdnud järjekindlalt ajada Venemaa suhtes poliitikat, mida võiks iseloomustada vaga sooviga “võtta ühelt lambalt kaks villa”.

Siis on muidugi Krimmi probleem. 16. märtsi referendum Krimmi staatuse kohta, selleni viinud sündmusteahel ning sellele järgnenud Krimmi ja Moskva võimude otsused on kõik õiguslikult kahtlasevõitu. On õige, et kuigi rahvusvaheline õigus ei soosi lahkulöömist (enesemääramisõigus ja lahkulöömine võivad kattuda ainult osaliselt), ei ole see ka keelatud. Selles mõttes ei rikkunud kaks referendumit Québecis ja Šotimaa referendum tõepoolest rahvusvahelist õigust (tuleb siiski mainida, et kui mõni kolmas osapool (riik) oleks tunnustanud niisuguse referendumi edukat setsessionistlikku tulemust enne Kanadat või Ühendkuningriiki, oleks see tähendanud sekkumist vastava riigi siseasjadesse).

NATO Kosovo-operatsioon, mida paljud Lääne poliitikud ja eksperdid tõstavad esile järgimisväärse eeskujuna inimelude päästmiseks sellistes kohtades nagu Liibüa või Süüria, on ühtlasi aga ka teistsugune, palju negatiivsem pretsedent. Saksa ajakirjanik Alexander Rahr on kirjutanud, et Kosovo järel kaotas NATO lugupidamise isegi paljude Venemaa liberaalselt meelestatud inimeste hulgas ja nad hakkasid väljendama kahtlust demokraatia kui poliitilise režiimi vormi suhtes.[8] Veel rohkem võib muret tekitada teine NATO operatsiooni mõju, millest kõneleb Rahr: “Paljudel venelastel kadus äkitselt vastumeelsus selle suhtes, kui nende enda riik kasutab jõudu. Nad hakkasid siiralt uskuma, et kui tsiviliseeritud Läänel pole midagi jõu kasutamise vastu, siis Venemaa kõigi oma eksistentsiaalsete probleemidega lihtsalt peab samamoodi käituma.”[9]

Tilgakese tõrva Kosovo meepotti on lisanud kõik see, mis on juhtunud hiljem, pärast rahvusvahelise kogukonna, sealhulgas ÜRO ja Euroopa Liidu aastatepikkust manipuleerivat haldust. Enamik lääneriike tunnustas Kosovo iseseisvust, kuigi vastav säte kõigis ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonides Kosovo kohta nii enne NATO sissetungi (resolutsioonid 1199, 23.09.1998, ja 1203, 24.10.1998) kui ka pärast seda (resolutsioon 1244, 10.06.1999) rõhutas Jugoslaavia territoriaalse terviklikkuse tagamise vajadust. Näiteks resolutsioon 1244 kinnitas üle “Jugoslaavia Liitvabariigi ja teiste piirkonna riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tunnustamise kõigi liikmesriikide poolt, nagu see on sätestatud Helsingi lõppaktis ja lisas 2”. Kõigist neist piirangutest hoolimata tunnustas enamik NATO ja EL-i liikmesriike Kosovo iseseisvust, mis omakorda muutis Kremlil kergemaks tunnustada kaht Georgiast lahku löönud provintsi iseseisva riigina. Koos muude hasartsete rahvusvahelise õiguse käsitlustega on see kaasa aidanud rahvusvahelise õiguse aluste õõnestamisele. Rahvusvahelise Kohtu nõuandev arvamus 22. juulil 2010, mis märkis, et Kosovo iseseisvusdeklaratsioon “ei riku rahvusvahelist üldõigust” (seda tsiteeris president Putin oma tänavuses 18. märtsi kõnes parlamendikodade saadikutele), võib olla küll formaalselt korrektne, aga on sisult mittemidagiütlev ja tagajärgedelt potentsiaalselt plahvatusohtlik. Isegi kui ma kuulutan oma maja Tallinnas koos väikese maatükiga Eestist sõltumatuks, ei rikuks ma rahvusvahelist üldõigust, sest rahvusvaheline õigus lihtsalt ei tegele niisuguste küsimustega. Kui aga kolmandad osapooled (riigid) tunnustaksid minu ekstravagantset deklaratsiooni, rikuks see kindlasti rahvusvahelist üldõigust, sest tähendaks ilmselget sekkumist minu maa siseasjadesse. Kosovo iseseisvusdeklaratsioon võib-olla tõesti ei rikkunud rahvusvahelist õigust, aga fakt, et see sai võimalikuks alles pärast Serbia pommitamist NATO poolt, kallutab uskuma, et selle deklaratsiooni legitiimsus on kaheldav.

Krimmi referendumile heitis varju ka Venemaa Föderatsiooni relvajõudude viibimine Krimmis, isegi kui me oletame, et asjasse olid segatud ainult need jõud, mis paiknesid Sevastoopolis vastavalt Venemaa ja Ukraina kokkuleppele. Tuleb vaid küsida, kas 16. märtsi referendum oleks olnud võimalik ilma Venemaa vägede viibimiseta Krimmis (ja nende vaikse istumisega baasides, mis olnuks hädavajalik tingimus, kui Venemaa oleks tõepoolest tahtnud teha kõik võimaliku vältimaks sekkumist Ukraina siseasjadesse)? Eitava vastuse korral – ja minu arvates on see ainuke võimalik vastus – on Venemaa rikkunud rahvusvahelist õigust. Seda sõltumata sellest, et valdav enamik krimlasi eelistas Ukraina koosseisu jäämisele siiralt lõimimist Venemaaga. Pole kahtlust, et nii enamik krimlasi kui ka enamik Venemaa kodanikke pooldas Krimmi taasühendamist Venemaaga. Selles mõttes võib kõike pidada isegi legitiimseks, ehkki vastuolus olevaks rahvusvahelise õigusega. Siingi näeme selget paralleeli NATO sõjalise interventsiooniga Serbia vastu Kosovo pärast 1999. aastal, mida tuntud juristi Richard Goldstone’i juhitud rahvusvahelise sõltumatu Kosovo komisjoni aruandes nimetati “illegaalseks, aga legitiimseks”. Tasub tähele panna, et ka Venemaa on hakanud mõiste “legaalne” asemel laialdaselt kasutama mõistet “legitiimne”. Legitiimsus ehk õiguspärasus või õigustatus on palju hägusem ja subjektiivsem kriteerium kui legaalsus ehk seaduslikkus, nii et parafraseerides võib sõnada, et legitiimsus on vaataja silmades.

Et NATO ei muretsenud 1999. aastal mitte kosovolaste saatuse, vaid millegi muu pärast, on nüüdseks hästi dokumenteeritud, ehkki selliseid dokumente ega nende analüüsi pole Lääne peavooluajakirjanduses lihtne leida. Nii näiteks paistab olevat üldiselt tunnustatud arvamus, et sõjani viis president Miloševići keeldumine kirjutada alla Washingtoni esitatud nn Rambouillet’ lepingule. Ometi kinnitas Ühendriikide endine riigisekretär Henry Kissinger: “Rambouillet’ tekst, mis nõudis Serbialt NATO vägede lubamist kogu Jugoslaaviasse, oli provokatsioon, ettekääne pommitamise alustamiseks. Rambouillet’ tekst oli dokument, mida kõige ingellikumgi serblane ei saanuks vastu võtta. See oli kohutav diplomaatiline dokument, mida poleks üldse kunagi tohtinud sellisel kujul esitada.”[10] Samamoodi lausus lord Gilbert Briti parlamendi alamkojas: “Minu meelest olid tingimused, mis Miloševićile Rambouillet’s esitati, täiesti väljakannatamatud. Kuidas saanuksidki nad neid vastu võtta? See oli täiesti teadlik.”[11] Võib ainult järeldada, et mitte niivõrd humanitaarne mure kuivõrd Jugoslaavia presidendi Miloševići üldisem järeleandmatus oli peamine põhjus, miks NATO asus 1999. aastal Jugoslaaviat pommitama. John Norris, Strobe Talbotti kommunikatsioonidirektor Kosovo kriisi ajal, on kirjutanud: “NATO sõda põhjendab kõige paremini Jugoslaavia vastuseis laiematele poliitilistele ja majanduslikele reformisuundumustele, mitte aga Kosovo albaanlaste häda. Milošević oli olnud pinnuks Atlandi-ülese kogukonna silmas juba nii kaua, et Ühendriigid tundsid, et ta reageerib ainult sõjalisele survele.”[12]

Kõneldes konkreetsetest õigusnormidest, mida Venemaa on rikkunud, viitaksin esimesena ÜRO 1974. aasta agressiooni-määratlusele, mis kuulub rahvusvahelise tavaõiguse koosseisu. Selle kolmas artikkel ütleb, et “mis tahes alljärgnevad teod, olenemata sõja kuulutamisest, kvalifitseeruvad vastavalt artiklis 2 sätestatule ja sellega kooskõlas agressiooniaktiks:

(e) ühe riigi relvajõudude, mis asuvad teise riigi nõusolekul viimase territooriumil, kasutamine vastuolus lepingust tulenevate tingimustega või niisuguste relvajõudude mis tahes edasine viibimine niisugusel territooriumil lepingu lõppemise järel”.

On päris ilmne, et Venemaa relvajõude Krimmis kasutati vastuolus kokkuleppega. Ja Krimmi 16. märtsi referendum ei ole rahvusvahelise õiguse seisukohalt puudustega mitte seepärast, et see rikuks Ukraina põhiseadust või et rahvaste enesemääramise põhimõte kehtiks Krimmi suhtes vähem kui Šotimaa või Québeci suhtes. Selle ebaseaduslikkus tuleneb tõsiasjast, et Krimmi referendumiga rikkus Moskva jõu mittekasutamise põhimõtet (nagu rikkus seda ka Serbia pommitamine ja Kosovo iseseisvuse tunnustamine). Isegi krimlaste absoluutse enamuse siiras soov ühineda Venemaaga, mida muu hulgas väljendas 16. märtsi referendum, ei muuda seda legaalseks. Parimal juhul võib seda pidada legitiimseks.

Pole ometi erilist kahtlust, et Krimm jääb Venemaa Föderatsiooni koosseisu, milline ka poleks annekteerimise legaalsus, illegaalsus või legitiimsus. Kui keegi soovib leida süüdlast, siis ma soovitaksin hoolikalt ringi vaadata. Patuoinaid leiab nii Idast kui ka Läänest, aga peamine vastutus lasub Ukraina endiste ja praeguste juhtide ja poliitilise eliidi õlul. Kui Ukraina varasemad administratsioonid, eriti viimane, mida juhtis Viktor Janukovõtš, andsid oma panuse Maidani sündi, siis Maidani-järgsed juhid on olnud veel vähem suutelised ja altid leidma rahumeelseid lahendusi Ida-Ukraina elanike rahulolematuse leevendamiseks. See rahulolematus oli sama ettenähtav kui Lääne-Ukraina elanike viha Janukovõtši kannapöörde peale EL-i suunalt Venemaa suunas. Kiiev reageeris Ida-Ukraina elanike rahulolematusele omaenda rahvarohkete linnade ja külade tulistamisega miinipildujatest ja pommitamisega õhust. Kuigi Venemaa kaasatundmine mässuliste tegevusele väljub rahvusvahelise õigusega lubatud piiridest, muudab samal ajal Lääne julgustus Kiievile viia läbi nn terrorismivastaseid, st sõjalisi operatsioone omaenda rahva vastu, ta kaassüüdlaseks Kiievi toime pandud kuritegudes. Putini ja Venemaa demoniseerimine ning “sanktsioonide”[13] kasutamine Venemaa vastu on samuti mõeldud varjama tõsiasja, et Ida-Ukrainas käib kodusõda, millesse sekkuvad paljud osapooled, sealhulgas Venemaa. See ei ole Venemaa sõda Ukrainaga, nagu seda üritavad kujutada Kiievi juhid. Ühtlasi on see (õnneks veel külm, mitte kuum) “sõda” või täpsemini geopoliitiline vägikaikavedu Lääne ja Venemaa vahel rahvusvahelise süsteemi tulevase ülesehituse, sealhulgas rahvusvahelise õiguse iseloomu pärast.

Praegu korratakse Läänes tihtipeale, et Venemaa välispoliitika on muutunud ennustamatuks, et see on endise KGB ohvitseri ulguteele läinud mõistuse sünnitis, kes ei suuda mõista maailma, milles pole enam kohta huvisfääridel. Ometi on Venemaa välispoliitika päris ennustatav, kui pidada seda tuginevaks jõudude tasakaalu, Vestfaali süsteemi ja rahvusriikide paradigmale, mis tekkis ja arenes Euroopas ning kindlustas sellele pikima rahusajandi 1815. aasta Viini kongressist Esimese maailmasõjani. Henry Kissinger kirjutas hiljaaegu, et on tehtud katseid radikaalselt muuta 19. sajandi jõudude tasakaalu süsteemi,[14] st püütud seda asendada universaalse süsteemiga, mis tekitab ohtu rahule. NATO ehk organisatsiooni, mille olemasolu mõte ongi peitunud NSV Liidu (Venemaa) vaoshoidmises, praegust laienemist Venemaa piiride äärde ei pea viimane mitte ainult külma sõja vaoshoidmispoliitika jätkuks, vaid ka katseks alal hoida, pikendada ja püsivaks muuta ühepooluselisuse elaani, et nii vältida mitme poolusega jõutasakaalu-maailma teket. President Obama väide, et tänapäeva maailmas ei ole kohta huvisfääridel, võib abstraktsel tasandil kõlada kenasti, aga praktikas, kui me arvestame Washingtoni taotlust olla vaba maailma liider ja edaspidigi asendamatu riik, võrdub see unistusega imperiaalsest maailmast. Rahvusvahelistes suhetes etendab jõudude tasakaal samasugust rolli nagu riikidesiseselt võimude lahusus, mis teatavasti on üks demokraatia tagatisi. Rahvusvahelistes suhetes on jõudude tasakaal see, mis väldib võimu koondumist ühe keskuse kätte. Kui paljud väikeriigid, mõni rõõmsamal, mõni mitte nii rõõmsal meelel, lähevad domineeriva suundumusega kaasa, siis suuremad riigid, eriti need, kes tunnevad uhkust oma kuulsusrikka ajaloo üle, aga samal ajal kibestumust hiljutise alanduse pärast lääneriikide käe läbi (meenutagem Saksamaa alandamise tagajärgi pärast Esimest maailmasõda), seisavad sellele vastu. Moskva välispoliitika, sealhulgas käitumine Ukrainas ja selle ümber, on peamiselt reageeriv ja kaitseiseloomuga. Moskva välispoliitikast enam valmistab mulle muret Venemaa sisemine areng. Kuid autoritaarsete tendentside ja vene natsionalismi kasv, mis tugineb “piiratava linna mentaliteedile”, tuleneb vähemalt osaliselt Lääne Venemaa vaoshoidmise poliitikast. Kreml keeldub mängimast reeglite järgi, mis lubaksid teda ümbritseda riikidega, kes kuuluvad tema vaoshoidmiseks loodud organisatsiooni ridadesse. Tahtmatult ja mõtlematult aitab Lääs tegelikult Vladimir Putinile kaasa. Väga üksikud Vene intelligendid, kes seisavad vastu Putini sisepoliitikale, suudavad vahet teha Kremli reageerival ja kaitseiseloomuga välispoliitikal ning reaktsioonilistel trendidel Venemaa sisepoliitikas (selles mõttes on kõige nimekam erand Mihhail Gorbatšov). Suhtudes õigusega kriitiliselt Putini sisepoliitikasse, kannavad nad oma üldise kriitika üle ka Venemaa välispoliitikale. Sel moel on Läänest saanud de facto Putini tahtmatu abiline, kes aitab tal kinni keerata Venemaa sisepoliitilisi kruvisid ja marginaliseerida Venemaa opositsiooni ning samal ajal ka hävitada Ukrainat ja lähendada Venemaad Hiinale.

 

3. Geopoliitika ja rahvusvaheline õigus

Nii nagu maailmaookean peegeldub vastu veetilgas, nii peegeldab võitlus Ukraina pärast kokkupõrget konkureerivate käsituste vahel sellest, milline peaks olema maailma tulevik. Ühel pool on soov sundida inimkond liikuma ühepooluselise (või mittepolaarse) maailmasüsteemi suunas, mida valitsetaks ühest keskusest (Washingtonist, Brüsselil oleks abistav roll). See tee peab viima rea režiimimuutuste kaudu liberaalse demokraatia ülemaailmse triumfini “ajaloo lõpus”. Sellele suundumusele seisab vastu teiste jõudude võitlus mitmepooluselise maailma nimel, kus regionaalsetel suurriikidel oleks oma mõjusfäärid ning maailmakord meenutaks mõneti 19. sajandi Napoleoni-järgset “Euroopa kontserti” ja seejärgset maailmajao ajaloo pikimat rahuperioodi. Loomulikult leidub mitmesuguseid muid jõude, kellele ei meeldi kumbki konkureeriv suund. Üsna paljud väikeriigid (ma nimetaksin neid “anarhialembideks”) kaitsevad ägedalt oma sõltumatust, mõnedki riigita rahvad aga püüavad saavutada riiklust (näiteks Kataloonia, Québec, Šotimaa ja veel hulk teisi), kasutades pretsedendina Kosovot ja Krimmi. Leidub ka “mängurikkujaid”, kes eelistavad mis tahes olemasolevale või võimalikule maailmakorrale hoopis maailmakorratust, et “püüda sogases vees kalu”, nagu ütleb vene vanasõna.

Washingtoni ja üldisemalt, aga vähem rõhutatult Lääne toetus nn värvilistele revolutsioonidele ning Lääne 2014. aasta aktiivsus Ukrainas ja selle ümber jätkavad seda, mida alustati kümne aasta eest (oranž revolutsioon), aga mis ei kestnud kaua. Geopoliitilises mõttes oli siis ja on nüüd tegemist jätkuva püüdega Venemaad vaos hoida, st prooviga ümbritseda Venemaa igast võimalikust küljest Washingtoni liitlastega. Loomulikult võib USA väita – ja see poleks täielikult vale –, et asi ei ole geopoliitikas, vaid vabaduses, demokraatias ja majanduslikus arengus. Raske, isegi võimatu on eitada, et endised Nõukogude Liidu liitlased Ida- ja Kesk-Euroopas ning Balti riigid on täna vabamad ja jõukamad kui varem. Ukraina ja ülejäänud Euroopa tihedamad sidemed tooksid põhimõtteliselt sama kasu. Kuid Ukrainal ei ole nähtavas tulevikus vähegi realistlikku võimalust saada EL-i liikmeks ning Washingtoni poliitika Ukraina suhtes lähtub üsna vähe, kui üldse demokraatiast ja vabadusest. Washington on kukutanud või aidanud kukutada demokraatlikult valitud valitsusi (Iraan 1953, Guatemala 1954, Tšiili 1973, kui nimetada vaid mõnda) ja on praegugi tihedates liitlassuhetes mitme väga räige autokraatiaga (nt Pärsia lahe monarhiatega). See ei tähenda, et USA ei oleks kunagi ega kuskil aidanud kaasa demokraatia ja inimõiguste edenemisele. Ta on teinud ka seda, aga see on alati olnud geopoliitiliste kaalutluste kõrval teisejärguline või nendega kaasnenud.

Ukraina soovis president Juštšenko ajal samamoodi nagu Georgia Saakašvili ajal kirjutada NATO-ga alla liikmesuse tegevusplaani, mis oleks viinud alliansi täisliikmeks saamiseni. Erinevalt EL-ist on NATO geopoliitiline ja sõjaline allianss ning selle lähenemine Venemaa piiridele teenib geopoliitilisi eesmärke. George Friedman kirjutab: “Läänes leidub neid, kes peavad Venemaa hirme arhailiseks. Keegi ei soovi Venemaale kallale tungida ja keegi ei suudagi Venemaale kallale tungida. Need arusaamad tunduvad mõistlikuna, aga on tegelikult lihtsameelsed. Kavatsused tähendavad ohtude hindamisel üsna vähe. Need võivad väga kiiresti muutuda. Nagu ka võimed.”[15] Asjad, mis ei muutu nii kiiresti kui kavatsused või isegi võimed, on geograafia ja geopoliitika. Need on maailmapoliitikas peaaegu konstandid ja seepärast on Venemaa kindlasti NATO laienemise pärast mures.

Ja Moskva vastab. Ta tegi seda 2008. aastal Georgias ja teeb nüüd Ukrainas. See on in concreto. Aga in grosso modo vastab Venemaa Ühendriikide ja selle NATO liitlaste tungimisele aina lähemale Venemaa piiridele. John Mearsheimer kirjutab Ukraina kriisi kohta: “Wa-shington etendas põhiosa selle ohtliku olukorra esilekutsumises ja härra Putini käitumine juhindub samadest geopoliitilistest kaalutlustest, mis mõjutavad kõiki suurriike, sealhulgas Ühendriike.”[16] Washingtonile vastates rikub Venemaa samuti mitmesuguseid rahvusvahelise õiguse norme, nagu eespool selgitatud. Selles mõttes, st rahvusvahelise õiguse väänamise ja rikkumise mõttes, on Venemaal olnud head õpetajad.

Kui geopoliitilises mõttes on Washington enamasti tulnud rahvusvahelise õiguse rikkumistest terve nahaga välja (ehkki pikemas perspektiivis õõnestab niisugune käitumine selle õiguse põhimõtteid ja me näeme juba bumerangiefekte), siis Moskva peaaegu kindlasti kannatab selle tõttu. Peamine põhjus peitub minu arvates selles, et Moskva näitas hambaid liiga vara. Siin oleks tal tulnud õppida oma suure naabri Hiina käest, pannes eriti kõrva taha Deng Xiaopingi nõuande oma järglastele: “Jälgige arengut kaine pilguga, püsige meie positsioonidel, astuge väljakutsetele vastu külma peaga, varjake meie võimeid ja oodake meie aega, jääge vabaks auahnusest, ärge kunagi haarake juhirolli.”[17] See oleks antud juhul tähendanud arendada majandust, võidelda korruptsiooniga, hoolitseda nn pehme jõu eest ja siis juba vajaduse korral suurendada järk-järgult sõjalist eelarvet. Ma ütlen “vajaduse korral”, sest tugeval ja jõukamal Venemaal oleks ka tugevam läbirääkimispositsioon, sealhulgas relvastuskontrolli vallas. Samal ajal tuleb nentida, et Moskva ei ole Peking ja Venemaa ei ole harjunud mõõtma aega sajandites. Pealegi on Moskva erinevalt Hiinast, kes on hakanud näitama muskleid ja püüdnud laiendada oma “eluliste huvide” sfääri (aupaklik mõiste, mida Washington kasutab kõneldes näiteks Lähis-Idast või veel mõnest piirkonnast), pidanud võitlema oma “eluliste huvide” sfääri ahenemisega otse oma piiridel. Mittereageerimine praegu tähendaks, et hiljem on palju raskem või lausa võimatu kaotatut tagasi võita.

Siin tuleb mainida veel üht asja. On igati õige, et Venemaa on liiga suur, et teda võiks juhtida mõni välisjõud. Seda peab lihtsalt mõistma, sest muidu tekib pidevalt väärarusaamu ja konflikte. Briti ekspert Richard Sakwa kirjutas juba mitme aasta eest: “Tänapäeva rahvusvahelises süsteemis puudub mehhanism pead tõstvate suurriikide lõimimiseks. See käib Hiina, aga ka Venemaa ja veel mõne riigi kohta.”[18] Ma usun, et selles lühikeses märkuses peitub sügav tõde ning see ei kehti sugugi üksipäini nii suurte riikide kohta nagu Venemaa või Hiina. Vladimir Putin kirjutas 2012. aasta valimiste eel kampaaniaartiklis, et “Venemaal on praktiliselt alati olnud privileeg ajada sõltumatut välispoliitikat ja nii saab see olema ka tulevikus”.[19] Selline sedastus võis olla reaktsioon president Jeltsini nurjunud katsetele panna Washington ja Lääs tervikuna tunnustama Venemaad võrdväärse iseseisva toimijana, kel on oma huvid, mis erinevad Ühendriikide omadest, aga kes võib sellest hoolimata olla Washingtoni ja Brüsseli partner ja nendega heades suhetes. Samuti väljendab see sõnavõtt tõdemust, et riigid reageerivad erinevalt püüetele neid “tsiviliseerida”, tõugata neid järgima domineerivat trendi. Mõned järgivad juhtliini rõõmsal meelel, mõned teevad seda nurisemisi, mõned aga muutuvad tõrksaks ja nende sundimine annab oodatule vastupidise tulemuse. Vaevalt tasuks loota, et Venemaad rahuldaks samamoodi killavooris sörkimine, mida paljud väiksemad riigid on rõõmsal (või ka mitte nii rõõmsal) meelel teinud ja teevad tänapäevalgi. Nii Venemaa välispoliitika (mis on olnud valdavalt reageeriv ja kaitseiseloomuga) kui ka veel enam sisepoliitika, mida iseloomustavad antidemokraatlikud kalduvused, on saanud teataval määral oma kuju Lääne surve tõttu.

Washingtoni endine suursaadik Moskvas Jack Matlock-juunior kirjutab, et Vladimir Putin samuti “algul oli läänemeelse suunitlusega. Kui terroristid ründasid 11. septembril 2001 Ühendriike, oli ta esimene välisriigi juht, kes helistas ja pakkus abi. Ta tegi Ühendriikidega koostööd, kui need tungisid Afganistani, ning likvideeris vabatahtlikult Venemaa baasid Kuubal ja Cam Ranhi lahes Vietnamis”.[20] Vastutasuks, nendib Matlock õigustatult, sai Putin värvilised revolutsioonid, mida toetati või ärgitati Washingtonist, sissetungi Iraaki ilma ÜRO julgeolekunõukogu heakskiiduta, lahtiütlemise raketitõrjesüsteemide piiramise lepingust, Kosovo ja nii edasi. NATO laienemine Venemaa piiride äärde ja Ukraina võimalik liikmestaatus organisatsioonis, mille olemasolu mõte on olnud vastu seista Nõukogude Liidule ja mis jätkuvalt peab Venemaad, kes ei ole tahtnud asuda sörkima Wa-shingtoni killavooris, oma vaenlaseks, on andnud tubli panuse maailma praegusse kriisi. Washington on triumfimeeleolus unustanud ajaloo õppetunni: kunagi ei tohi alandada lüüasaanud vaenlast, olgu tegu kuuma või külma sõjaga. 1815. aasta Viini läbirääkijad oskasid näha palju kaugemale kui 1919. aasta Versailles’ kõneluste pidajad.

 

4. Rahvusvahelise õiguse tulevikust

Mida peaks siis ütlema rahvusvahelise õiguse, selle saatuse ja tulevase tähtsuse kohta? Minu arvates sõltub rahvusvahelise õiguse tulevik oma kõige tundlikumates ja poliitiliselt enim laetud valdkondades (see toimib ja loodetavasti jääb toimima suhteliselt edukalt vähemtundlikes ja tehnilisemates valdkondades) sellest, kumb eespool nimetatud kahest rahvusvahelise süsteemi tulevikunägemusest peale jääb. Kas meid ootab ees rahvusvaheline õigus, st õigus, mis oma põhieeldustelt ja -iseloomult on riikidevaheline õigus, või hoopis omamoodi ülemaailmne EL-i õigus, st riigiülene maailmaõigus, mis vastab ühepooluselisele maailmale? Üks 20. sajandi suuremaid juriidilisi mõtlejaid, Columbia ülikoolis töötanud Wolfgang Friedmann ennustas juba 1960. aastatel rahvusvahelises õiguses kahe voolu arengut: kooseksisteerimise õigus ja koostööõigus. Kui esimene vastab traditsioonilisele riikidevahelisele rahvusvahelisele kogukonnale, milles prevaleerivad riigid, nende suveräänsus ja sõltumatus välisest sekkumisest, siis teine vastab rohkem sellele, mida Friedmann uskus tekkivat, nimelt maailmakogukonnale, kus mõjukad toimijad ei oleks mitte ainult või isegi mitte niivõrd riigid, kuivõrd ka üksikisikud oma õigustega ja mitmesugused muud, sealhulgas riigiülesed üksused.[21] Ja tõepoolest, sealtpeale on rahvusvahelise õiguse areng hargnenud. Euroopas on meil rahvusvahelise õiguse asemel EL-i õigus. Inimõigused ei ole enam Euroopas ega mujalgi maailmas ainuüksi riigisisese õiguse subjekt, vaid meil on lausa rahvusvaheline kriminaalkohus ja tribunalid, ehkki nende tegutsemine on seni küll näidanud, et mehhanismidel, mis toimivad suhteliselt korralikult riigisiseselt, on üsna piiratud, mõnikord lausa nuditud toime, kui need kantakse üle rahvusvaheliste suhete valdkonda.

Me elame maailmas, mis mõnel pool on muutunud locke’ilikuks (Euroopas), aga mitmel pool mujal jäänud hobbeslikuks – või nagu kirjutas Victoria Nulandi abikaasa Robert Kagan: “Ameeriklased on Marsilt, eurooplased Veenuselt.” Kui Euroopas on tõepoolest tekkinud koostööõigus, jah, lausa riigiülene õigus, siis laiemas, hobbeslikus maailmas, kus tegutsevad inimesed Marsilt, vajatakse jätkuvalt veel rangemat kinnipidamist kooseksisteerimisõigusest. Vastasel juhul muutub maailm veel hobbeslikumaks ning selles elamine on vähemalt suuremale osale veelgi “üksildasem, vaesem, jälgim, jõhkram ja lühem”. Sellise rahvusvahelise õiguse korralikuks toimimiseks on vajalik teatav jõudude tasakaal. Henry Kissinger tuletab oma uues raamatus “Maailmakord” meile meelde Nixoni 1971. aastal lausutud sõnu ajakirja Time toimetajatele, et suurriikide ambitsioonid võiksid soovitatavalt olla omavahel seotud: “Ma usun, et maailm oleks turvalisem ja parem, kui meil oleksid tugevad ja jõulised Ühendriigid, Euroopa, Nõukogude Liit, Hiina, Jaapan, kes kõik tasakaalustaksid üksteist, mitte ei mängiks üht teise vastu välja, võrdne tasakaal.”[22] Kuigi Kissingeri diplomaatia ja Nixoni visiit Hiinasse 1972. aastal teenisid muu hulgas soovi Hiinat Nõukogude Liidu vastu välja mängida, on Nixoni ja Kissingeri tandemi realism tugevas kontrastis Wilsoni (või ka Lenini) utopistliku ja messianistliku ideega maailma paremaks muuta, mille käigus hävitatakse ühiskondi ja hukutatakse tuhandeid või suisa miljoneid inimesi. Kissinger hoiatab meid, et stabiilne jõudude tasakaal on tänapäeval samasuguse otsustava tähtsusega nagu Vestfaali süsteemi tekkimise ajal.

Rahvusvaheline õigus, eriti oma kõige tundlikumates ja poliitiliselt enim laetud valdkondades, ei toimi hästi ühepooluselisuse tendentsidega maailmas, sest sellises maailmas dikteeritakse rahvusvahelist õigust (kauplemise ja kompromisside tulemust) ja selle tõlgendust ühest unipolaarsest keskusest. 1990. aastate alguseni arenes rahvusvaheline õigus jõudude tasakaalu normatiivse süsteemina, kuigi kahepooluseline maailm polnud selleks parim keskkond. Järgnenud ühepooluselisuse hetk tõi kaasa ka katsed muuta senine õigus ühepooluselisuse normatiivseks süsteemiks, mida juhitaks ühestainsast keskusest ja milles ei oleks ruumigi vastukaalule. Mõnda aega tundus, et rahvusvaheline õigus areneb tõepoolest selles suunas. Kuid alates 21. sajandi algusest kerkisid vastukaaluna esile muudki jõud peale Lääne silmis “tavapäraste kahtlusaluste” ehk Hiina ja Venemaa, ning süsteemis hakkasid tärkama mitmepooluselisuse elemendid. Normatiivses mõttes on see areng tähendanud, et kõige tundlikumates valdkondades on õõnestatud seniseid norme, uued normid aga pole suutnud veel kristalliseeruda. Seetõttu elame praegu üha kasvava normatiivse ebakindluse õhustikus.

Maailm ei ole veel ja (ma arvan) ei saa võib-olla mitte kunagi valmis niisuguseks rahvusvaheliseks süsteemiks ja järelikult ka maailmaõiguseks. Maailm on selleks lihtsalt liiga suur, keeruline ja mitmekesine. Selle värvikirevaid mustreid ei saa tuimalt põimida vaipa, mille mustris on eeskuju võetud ühest allikast, olgu see juudi-kristlik, anglosaksi, konfutsiaanlik, islami või isegi ilmalik liberaaldemokraatlik. Seepärast peab rahvusvaheline koos-eksisteerimise õigus, mille põhimõteteks on jõu mittekasutamine ja siseasjadesse mittesekkumine, ettevaatlikult taltsutama hobbeslikku maailma, lootes nii liikuda tasapisi lähemale locke’ilikule (või mine tea, võib-olla konfutsiaanlikule) maailmale.

 


[1] P. J. Saunders, Barack Obama is not a realist. The National Interest, 26.08.2014.

[2] Proceedings of the American Society of International Law, 1963, kd 57, lk 14.

[3] Putini ajaloolise kõne täistekst. Eesti Päevaleht, 21.03.2014.

[4] M. Bishara, Reckless in Kyev: Neocons, Putin, and Ukraine. Aljazeera, 10.03.2014.

[5] ICJ, Nicaragua v. USA, otsus 27.06.1986.

[6] J. Mearsheimer, Why the Ukraine Crisis is the West’s Fault. Foreign Affairs, 2014, kd 93, nr 5.

[7] H. Kissinger, How the Ukraine Crisis Ends. Washington Post, 05.03.2014.

[8]А. Рар, Владимир Путин. Лучший немец в Кремле. Moskva, 2013.

[9] Sealsamas, lk 175.

[10] Daily Telegraph, 28.06.1999.

[11] Select Committee on Defence. Minutes of Evidence. 20.06.2000. http://www.publications.parliament.uk/pa/cm199900/cmselect/cmdfence/347/0062005.htm.

[12] J. Norris, Collision Course. NATO, Russia, and Kosovo. Westport, 2005, lk XXIII.

[13] Ma kasutan sõna “sanktsioonid” jutumärkides, sest rangelt võttes ei ole Lääne meetmed Venemaa vastu ega Venemaa vastumeetmed sanktsioonid rahvusvahelise õiguse tähenduses. Need on ühepoolsed vaenulikud aktid, mis sõltuvalt asjaoludest võivad isegi rikkuda rahvusvahelist õigust. Sanktsioone saab rakendada ÜRO julgeolekunõukogu või mõni erialane rahvusvaheline organisatsioon oma kompetentsi raames. EL saab rakendada sanktsioone oma liikmesriikide suhtes olukordades, mida näevad ette EL-i dokumendid, aga mitte EL-ivälise riigi suhtes.

[14] H. Kissinger, World Order: Reflections on the Character of Nations and the Course of History. New York, 2014, lk 57–58.

[15] G. Friedman, Russia Examines Its Options for Responding to Ukraine. Geopolitical Weekly (Stratfor), 18.03.2014.

[16] J. J. Mearsheimer, Getting Ukraine Wrong. The New York Times, 13.03.2014.

[17] W. Hutton, The Writing on the Wall: China in the 21st Century. London, 2006, lk 220.

[18] R. Sakwa, “New Cold War” or twenty years’ crisis? International Affairs, 2008, kd 84, nr 2, lk 255.

[19] V. Putin, Russia and the Changing World. Moscow News, 27.02.2012.

[20] J. Matlock, The U.S. has treated Russia like a loser since the end of the Cold War. The Washington Post, 14.03.2014.

[21] W. Friedmann, The Changing Structure of International Law. London, 1964.

[22] H. Kissinger, World Order, lk 303.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon