Putin kavatseb võita Neljanda maailmasõja

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Andrei Piontkovski

Tänu kahe Kremli hääletoru – “liberaal” Sergei Karaganovi ja New Yorgi Hitleri-jüngri Andranik Migranjani – lahkusele on meil nüüd hea ettekujutus “rahupartei” ja “sõjapartei” argumentidest,[1] kes omavahel konkureerivad au pärast kõige oskuslikumalt suudelda armastatud juhi õlakest ja kallutada tema arvamust oma põhimõttelise seisukoha kasuks.

Arutluse all on küsimus, kuidas oleks kõige tõhusam Ukrainat edasi kägistada: majanduslik-diplomaatiliste või avalikult sõjaliste vahenditega. Rahvuslikul liidril tuleb lähimail päevil või isegi tundidel selgusele jõuda ja oma valik langetada.

Raske öelda, on ta selle Vene televisiooni poolt loodava meeletu-meeletu maailma demiurg või ohver, kuid ühitada nende FSB ja GRU kindralite ja polkovnikute hülgamist, keda ta saatis kehastama “meeleheitele viidud Donbassi elanikke”, oma poliitilise ellujäämisega saaks tal olema juba võimatu. Katsed leppida Läänega kokku mingis nägu säilitavas vormelis (Kolesnikovi depešš)[2] on jäänud vastuseta.

“Rahupartei” sisuliselt pakub talle omadega vahele jäänud avantüristi igavat ja haletsusväärset agooniat. Hruštšovil kestis see pärast Kuuba kriisi kaks aastat (1962–1964). Tänapäeva poliitilise ja informatsioonilise elu kiiruse juures saavad aastatest kuud.

“Sõjapartei” paneb ette tublisti romantilisema ja innustavama stsenaariumi: Neljas maailmasõda põlvedelt tõusnud õigeuskliku Vene Maailma ja roiskuva dekadentliku anglosaksi maailma vahel. Solovjovi, Mamontovi, Kisseljovi telesaadete külalised jutustavad meile entusiastlikult sellest sõjast kui juba käimasolevast.

Kõlab väga patriootlikult. Kuid enne kui kuulutada uskmatute läänlaste vastu välja meie õigeusklik džihaad, ei teeks paha huvi tunda, kui palju on diviise Rooma paavstil, see tähendab siis, Vene Maailma vaimsel juhil. Ei lähe ju ükski riik, ükski režiim sõtta kindlas veendumuses, et ta selle kaotab. Juhil ja tema kindralstaabil peab mõttes mõlkuma mingi strateegiline plaan, mille realiseerimine nende ettekujutuses võiks võidule viia. Püüame sellesse plaani siis selgust tuua.

Eskalatsiooni esimene tasand. Majandussõda. Anglosaksi ülbikute ja nende Euroopa kannupoiste masendav ülekaal. Selle kõrguse jätame vahele.

Teine tasand. Konventsionaalne sõda. Lääne märkimisväärne, otsustav ülekaal. Jätame vahele.

Kolmas tasand. Tuumasõda. Putini Venemaa tõsine psühholoogiline ülekaal. Olen sellest ülekaalust juba korduvalt rääkinud. Kuid mind pole tähelepanelikult kuulatud. Seetõttu veel kord lähemalt ja üksipulgi.

Oma kuulsusrikkas Krimmi- (Sudeedi-) kõnes[3] realiseeris Putin Venemaa “eliidi” hägused kollektiivsed geopoliitilised fantasmid selgepiirilisteks mõisteteks: lõhestatud rahvus, põliste maade kokkukogumine, Vene Maailm. Sellega sõnastati Neljanda maailmasõja päevakord. Ja see pole status quo säilitamise programm. “Vene maade kokkukogumise” auahne idee isegi kõige tagasihoidlikum praktiline teostus nõuab vähemalt kahe NATO riigi, Läti ja Eesti piiride muutmist.

Ja millised vahendid siis, peale oma kuulsusrikka “vaimsuse”, võiks edukaks konfrontatsiooniks NATO blokiga ning sellesse kuuluvate maade territooriumi annekteerimiseks käiku lasta riik, mis oma majandusarengult, teaduslik-tehniliselt tasemelt, konventsionaalsete relvajõudude potentsiaalilt neist kordades maha jääb?

Ainult tuumarelva. Kuid, küsite teie, kas pole siis üldiselt teada, et tuumarelvastuse alal on Venemaa ja USA juba pool sajandit vastastikku tagatud hävingu (MAD) doktriini järgi patiseisus ja järelikult tuumafaktori võib strateegilistest arvestustest välja jätta?

Asi on selles, et see pole päris nii või õigemini pole üldsegi nii. MAD-doktriin käsitles vaid üht, kõige hukatuslikumat stsenaariumi sõjalisest konfliktist tuumariikide vahel – totaalset sõda. Üks pooltest annab massiivse löögi vastase linnadele ja tema tuumarelvade kohaletoimetamise vahenditele, püüdes need kahjutuks teha. See, et kumbki pool oli võimeline tekitama oponendile vastuvõetamatut kahju (miljonite elanike hukk) isegi teisese, vastulöögiga, s.o vastastikuse enesetapu oht, hoidiski mõlemat vastast tagasi sellist tegutsemisvarianti kasutamast.

Kuid mõlema maa sõjaanalüütikud märkasid juba ammu, et stsenaarium, millel põhineb MAD-doktriin, ei ammenda kõiki võimalikke tuumarelva kasutamise variante. Kui riikide vahel areneb mingi terav poliitiline konflikt, mis järk-järgult kasvab üle sõjaliseks kokkupõrkeks, võib üks pooltest tuumarelva rakendada piiratud kogustes mõningate üksikute sihtmärkide pihta. Millise valiku ees seisab siis teise poole poliitiline juhtkond? Anda massiivne tuumalöök vastase linnadele? Kuid siis on tulemuseks mõlemapoolne enesetapp (vt eespool). Pole just parim variant. Kapituleeruda algses poliitilises konfliktis? Kah mitte just meeldiv väljavaade.

Niisiis otse öeldes peitub “strateegilise stabiilsuse” uinutava katte all potentsiaalselt ohtlike tuumakonfliktistsenaariumide tundmatu maa. Teatava väljenduse leidsid need mõlgutused “piiratud tuumasõja” kontseptsioonis, mis kerkis esile Reagani administratsiooni esimestel valitsusaastatel.[4]

Kuid üldiselt pärast Kuuba kriisi eksistentsiaalset kogemust NSVL ja USA vältisid külma sõja aastatel otsest sõjalist kokkupõrget, mis võinuks viia konflikti eskaleerumiseni tuumatasandile.

Teoreetiliselt siiski on selge, et volatiilsemas geopoliitilises situatsioonis võib tuumariik, kui ta on seadnud sihiks kujunenud status quo’d muuta ning omab ülekaalukalt suuremat tahet selliseks muutuseks, suuremat ükskõiksust inimelude (nii omade kui võõraste) väärtuse suhtes ja teatavat annust avantürismi, saavutada tõsiseid välispoliitilisi tulemusi tuumarelva kasutamisega ähvardamise või selle piiratud kasutamise teel. Ei kujuta ju tuumastrateegia endast vastastikuse löögivahetuse stsenaariumide kuiva matemaatilist analüüsi, vaid on suuresti ka dramaatiline psühholoogiline duell.

Niisiis ei võtagi Putini päevakava Neljandaks maailmasõjaks endale eesmärki vihatud Ühendriigid hävitada, mida oleks tänapäeval võimalik saavutada üksnes vastastikuse enesetapu hinnaga. See päevakava on palju tagasihoidlikum: Vene Maailma maksimaalne laiendamine, NATO bloki lagunemine, USA kui Lääne julgeolekugarandi diskrediteerimine ja alandamine. Ühtekokku tähendab see revanši NSVL-i kaotuse eest Kolmandas (külmas) maailmasõjas, nii nagu Teine maailmasõda oli Saksamaa jaoks revanšikatse lüüasaamise eest Esimeses maailmasõjas. Saja-aastane sõda (1914–2014) neljas vaatuses ja epiloogiga.

Vaatleme selles kontekstis näiteks üht, minu poolt visandatud ja ekspertide seas juba laialt arutatud täiesti võimalikku stsenaariumi Neljanda maailmasõja ajastust. Vladimir Putini ajaloolises 18. märtsi kõnes väljakuulutatud põliste vene maade kokkukogumise kontseptsioonist innustatuna viivad unikaalse geneetilise koodiga[5] varustatud passionaarsed Narva linna venekeelsed elanikud läbi referendumi ühinemiseks Vene Maailmaga. Nende vaba tahteavalduse tulemuste elluviimiseks tuuakse Eesti territooriumile sisse hambuni relvastatud ja kas siis eraldusmärkidega või ka nendeta rohelised mehikesed ning pannakse asjalikult paika uued piiritulbad. Mida võtab selles olukorras ette agressiivne NATO blokk?

Vastavalt selle organisatsiooni põhikirja võtmelise tähtsusega 5. artiklile peavad kõik tema liikmed osutama Eestile viivitamatut sõjalist abi. Mõnede nende riikide käsutuses on tehnilised võimalused, mis lubaksid neil sissetungijad kaugtulelöögiga elimineerida poole tunni jooksul. Eesti liitlaste keeldumisest oma kohustusi täita saaks ajaloolise tähtsusega sündmus: see tähendaks NATO lõppu, USA staatuse lõppu maailmavõimuna ja Putini Venemaa täielikku domineerimist mitte üksnes Vene Maailma areaalis, vaid ka kogu Euroopa kontinendil. Ja ometi ei ole vastus küsimusele, kas NATO hakkaks kaitsma Eestit tema tuumaüliriigist naabri vägistamiskatse eest, üldsegi mitte ilmselge.

Juri Felštinski oma huvitavas intervjuus “Maailm pole läinud hulluks” näiteks oletab: “Just siin seisabki meie ees Venemaa ja USA vahelise sõja oht, kusjuures Putin on ette kindel selles, et NATO ei alusta sõda Baltikumi pärast, ei riski aatomikatastroofiga. … Nagu Hitlergi, arvab ta, et Lääne demokraatiad löövad araks. Aga nemad ei löö (mida küll Lääne demokraatiad, nagu Putingi, veel ei tea).”[6]

Teate, see on üks neid harvu kordi, kus ma kaldun nõustuma pigem Putini ja Hitleriga kui Felštinskiga. Seda enam et Felštinski arvates Lääne demokraatiad ise veel ei tea, kuidas nad kriitilises olukorras käituvad. Aga vaat Putin teab, et nad teavad, et kui nad Eestile appi tulevad, siis Putin võib vastata väga piiratud tuumalöögiga: pühib näiteks maa pealt paar Euroopa pealinna. Mitte Londonit ja Pariisi muidugi. Tont seda teab, kuidas võib meeleheitlikus olukorras, sellise hoobi saanuna, reageerida isegi mõni väiksema võimekusega tuumariik.

Ja asetage end nüüd Nobeli rahupreemia laureaadi Obama kohale. Ta on jäänud ainsaks, kes kuidagi saab vahele astuda nii ootamatult teravnenud konflikti mingi Ameerikas täiesti tundmatu, et kurat neid kõiki võtaks, Narva linnakese ümber. Aga kogu progressiivne ja isegi kogu reaktsiooniline Ameerika avalikkus kisab talle nagu ühest suust: “Härra president, me ei taha surra mingi fucking Narva pärast!”

Muide selgub, et samasugusel arvamusel on ka rõhuv enamus Saksamaa Liitvabariigi elanikke, kus hiljuti viidi läbi avaliku arvamuse küsitlus teemal “Kas Saksamaa peaks täitma oma liitlaskohustusi Eesti ees tema sõjalise konfrontatsiooni korral Venemaaga?”. 70% rahuarmastavatest Saksa kodanikest vastas – Nein, Saksamaa peaks selles konfliktis võtma neutraalse positsiooni.

Putin peab juba ammu oma Lääne partnereid teraselt silmas ja põlgab neid sügavalt. Ja kuidas neisse teisiti suhtudagi, kui suure Euroopa kantslerid ja peaministrid võtavad järjekorras ritta, et teenida lakeidena tema gaasitanklates näruse kahe miljoni euro eest aastas? Või pärast seda, kui Putin paaris Assadiga tõmbas ühe keemiarünnakuga haneks kõik Lääne liidrid: sunniidi kogukonna timukast sai Assad maailma avalikkuse silmis paugupealt igati respektaabliks riigimeheks, kes tegeleb keemilise relvastuse likvideerimise ülla üritusega?

Putin nägi läbi Obama ühes tolle “punaste joontega” ja näeb ka nüüd läbi oma endised G8 partnerid. Ta on veendunud, et mängib nad üle potentsiaalsetes sõjalistes konfliktides, mis Vene Maailma suure idee elluviimise teel ees võivad seista, vaatamata sellele et Venemaa jääb
NATO-st palju maha tavarelvastuses ega ole USA-st üle tuumavaldkonnas. Vaimuga me võidame. Vaimu ja jultumusega. Kuidas saakski koolipoiss kakelda paadunud kaagiga, kel tolkneb vööl tuumakang ja niipea kui midagi on, juba vehibki sellega? Kui seltsimees Kim Jong-un juba ainuüksi oma ämbritäie tuumapesuveega paneb kogu “tsiviliseeritud maailma” enda ümber tantsima, mida suudab selle maailmaga siis veel korda saata härra Krimm Put-in, kelle valduses on üüratu tuumaarsenal?

Plaan Neljandaks maailmasõjaks Vene Maailma ja anglosaksi maailma vahel on jultunud, paradoksaalne, avantüristlik, kuid sel ei puudu šansid edule. Liiatigi jääb ebaõnnestumise korral Putinile alati taskusse viigivariant – klassikaline vastastikku tagatud häving, Kisseljovi-nimeline radioaktiivne tuhk.[7] Selle asjaolu mõistmine ja kasvav arusaam sellest, kellega neil tegu on, hakkab osutama ja juba osutabki tema Neljanda maailmasõja “partneritele” halvavat mõju.

Ega asjata olnud president Obama ja NATO peasekretäri Rasmusseni esimeseks ja viivitamatuks reaktsiooniks Ukraina kriisile avaldus, et sõjalise sekkumise välistavad USA ja NATO kategooriliselt, kuna Ukraina pole NATO liige.

 

Андрей Пионтковский, Путин намерен выиграть Четвертую мировую войну. Каспаров.Ru: Интернет-газета свободной России, 10.08.2014. http://www1.kasparov.org/material.php?id=53E4C598A8B3F.

 

ANDREI PIONTKOVSKI (1940) on vene teadlane (erialalt rakendusmatemaatik), politoloog, publitsist ja poliitiline aktivist. Avaldanud rohkesti artikleid ja mitu monograafiat globaalsete protsesside matemaatilisest modelleerimisest, juhtimisteooriast, tuumastrateegiate arengust 20. sajandil jpm. Oli 2010. aasta märtsis avaldatud manifesti “Putin peab lahkuma” üks põhiautoreid ja samanimelise protestiliikumise algatajaid. Ta seisukohavõtud Putini ajastu kohta on koondatud raamatuisse “За Родину! За Абрамовича! Огонь!” (2005), “Нелюбимая страна” (2006), “Третий путь …к рабству” (2010), “Чёртова дюжина Путина: Хроники последних лет” (2014).

K. P.

 


[1] Vt С. Караганов, Избежать Афганистана-2. Ведомости, 28.07.2014. http://www.vedomosti.ru/opinion/news/29501801/izbezhat-afganistana-2?utm_source=rambler&utm_medium=news&utm_campaign=uncut; А. Мигранян, Битва за Украину как этап в борьбе за новый миропорядок. Expert Online, 31.07.2014. http://expert.ru/2014/07/31/bitva-za-ukrainu-kak-etap-v-borbe-za-novyij-miroporyadok/.
[2] Silmas on peetud artiklit: А. Колесников, Владимир Путин хочет перепроверить информацию, которую он получает от подчиненных. Коммерсант, 29.07.2014. http://www.kommersant.ru/doc/2534737. Tlk.
[3] Vt: Putini ajaloolise kõne täistekst. Eesti Päevaleht, 21.03.2014. Tlk.
[4] Vt В. А. Геловани, А. А. Пионтковский, Эволюция концепций стратегической стабильности. Ядерное оружие в ХХ и ХХI веке. Moskva, 1997 (2. tr 2008).
[5] Vene inimeste “unikaalsest geneetilisest koodist” rääkis Putin 17. aprillil telesaates “Otseliin Vladimir Putiniga”. Vt nt http://www.gazeta.ru/politics/ 2014/04/16_a_5995077.shtml. Tlk.
[6] Н. Голованова, Мир с ума не сошел. Юрий Фельштинский: Крым оказался лишь первым шагом. http://www.telekritika.ua/daidzhest/2014-05-05/93317.
[7] 16. märtsil märkis Dmitri Kisseljov Rossija 1 telesaates “Vesti nedeli”, et Venemaa on ainus riik, kes suudab muuta kogu USA radioaktiivseks tuhaks. Tlk.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon