Kirjanik ja pasatornaado II

Märts, 2008

Tiit Aleksejev

Tiit Aleksejev
Kirjanik ja pasatornaado II

Viktor Kin – teisele poole jäänud põrandaalune

Esmapilgul tundub kummaline – olla teisel pool ja põranda all. Niisugune kahe telje ristumine paneb paika Dante põrgu. Aga just selline saatus langeb osaks Viktor Kinile, õige nimega Surovikinile (1903–1937), kes on kirjanikuna nüüd peaaegu unustatud. Kin jõudis kirjutada ainult ühe jutustuse, pealkirjaga “Po tu storonu”,1 mis aga kodusõja mentaalsuste kohta kõneleb üllatavalt palju. Pealegi õnnestub autoril tabada n-ö tegelikkuse-efekti, mis lugeja kinni püüab, luua illusiooni, et “tõepoolest nii see võiski olla”. Sellest aga edaspidi.

Raudteetöölise perekonnas sündinud Kin osaleb kodusõjas ja võitleb Poola rindel. 1922. aastal saadetakse ta Kaug-Itta põrandaalusele parteitööle. 1925 suundub ta Moskvasse, asudes tööle ajakirjanikuna. 1928 ilmub “Po tu storonu”. 1930. aastate alguses lähetatakse Kin TASSi korrespondendina esmalt Pariisi ja seejärel Rooma. Viimane tähendab kunagise põ­raandaaluse töö jätkumist: Kinil on nüüd mitu passi ja mitu nime. 1937. aasta sügisel kutsutakse ta keskusesse “konsultatsioonidele”, arreteeritakse ja lastakse maha.

Kini teose sisu on tugevasti autobiograafiline. Salajase ülesandega suunduvad bolševikud Bezais ja Matvejev 1922. aastal piiramisrõngas olevasse Habarovskisse. Kaug-Ida Vabariik on endiselt valgete kontrolli all, bolševike seisukohalt ei ole kodusõda seal veel lõppenud. Ülejäänud Venemaal on lahingud läbi saanud ja saabumas rahuajad. Bezaisile mõjub see häirivalt:

“Bezais rääkis nüüd möödunud sõja-aastatest. Too aeg meeldis talle ja ta ei oleks seda mitte mingi muu aja vastu vahetanud. Mõistagi ei saa sõdida igavesti, kuid see ei muutnud midagi. Ta rääkis, et niisugust aega tuleb ette ainult üks kord sajandi jooksul ja inimesed hakkavad kahetsema, et nad pole varem sün­di­nud… Kogu must töö on tehtud enne neid, nemad riisuvad sajandi koore. Nende aeg on kõige suurepärasem ja üllam aeg. Võtame või Bezaisi kodulinna, selle viletsa ja räpase urka lõputute plankudega, paljude kirikutega ning Aadli tänavaga. Aga selleski linnas kees elu, ka kõige närusem selle linna tänav on näinud surma ja võitu. Sellelsamal Aadli tänaval, kus varem näriti päevalilleseemneid ja müüdi iirisekomme, tulistas üks noormees rahvahariduse osakonnast valgete pihta kuus kuuli ja seitsmendaga laskis maha iseenda. Bezais oli teda tundnud, tal olid olnud kõõrdsilmad ja ta oli rääkinud totraid armeenia anekdoote. Oleks ta elanud teisel ajal, oleks temast saanud üle maakonna kuulus keigar ja hiljem soliidne perekonnapea. Meie ajal langes ta kangelasena” (lk 48).

Siinkohal on huvitav, et Kin eirab kodusõjakirjanduses olulisel kohal olevat  helge tuleviku ideed, mille nimel tegelikult ju lahinguid peetaksegi. Tema kangelastel on sotsialistliku rahuriigiga kohanemise osas teatavaid kahtlusi ning nad jääksid “viimse võitluse teele” nii kauaks kui võimalik.

Amuuri raudteed mööda Habarovskisse sõites on Bezaisi ja Matvejevi käsutuses omaette vagun, milles on raudahi, klaver, suflöörikast ja talvist metsa kujutav dekoratsioon. Väljas on täpselt samasugune talvine mets. Talvel, pakasel ja lumetormil on Kini jutustuses üldse tähtis osa. See ei ole juhuslik. Ka paljud teised kodusõjakirjanikud kasutavad loodusstiihiat revolutsiooni enda sümbolina, andes mõista, et tornaado ajal kaotab inimlikkus oma tähenduse ning sõnad “kultuur”, “õigus” ja “moraal” osutuvadki seal ainult sõnadeks. Loevad omadused, mis aitavad tormi üle elada.

Tavaline ei ole ka Bezaisi ja Matvejevi rongisõit, mis annab peategelastele unikaalse võimaluse kella tagasi keerata:

““Ma tean paljusid,” rääkis Bezais, “kes hakkavad meid kogu südamest kadestama. Praegu on meil midagi vaheaja taolist. Seal, Venemaal, on sõda lõppenud ja inimesed on käsile võtnud muud tööd. Ma nägin oma silmaga, kuidas vaksalites pandi paigale prügikastid ja trahviti, kui sa viskasid suitsuotsa põrandale. Too lõbus ja arutu aeg, mil hommikul mindi tööle ja õhtul sillale bandiitidega tulevahetust pidama, on seal läbi. Meie sinuga aga võtsime kätte ja sõitsime tagasi üheksateistkümnendasse aastasse. Jälle on meil sõda, valged ja kõik muu, mis sinna juurde kuulub”” (lk 47).

Ainult et üheksateistkümnes aasta ei taha kuidagi tagasi tulla. Aeg venib, kestab üksluine rongisõit. Peale ahju kütmise ei ole midagi teha. Bezais mõtestab lahti oma kodusõjast vormitud maailmanägemust:

“Bezaisi arvates oli maailm imelihtne. Ta oli veendunud, et ülemaailmne revolutsioon toimub kui mitte homme, siis ülehomme igatahes. Ta ei piinelnud, ei teinud igast asjast probleemi ega pidanud päevikut. Kui talle klubis öeldi, et täna öösel oli jõe taga kaupmees Smirnov maha lastud, ütles ta: “Nojah, õige ka.” Muud otstarvet kaupmeestel tema arvates polnudki” (lk 16).

Kätte oli jõudnud lihtsate valikute ajastu. Moraalselt täiusliku inimese asemel, kelle sündi bolševikud kuulutasid, oli tekkinud futuristlik masin-inimene. Masinlikkus ja sellega seostuv ratsionaalsus oli tunginud kõikjale, sõjapidamisest keelekasutuseni:

“Punased tapsid valgeid, valged punaseid ja kõik see käis imelihtsalt. Mehed läksid jõe äärde kala püüdma, tagasi toodi vaid nende laibad, mis pasunakoori saatel väljakule maha maeti. Linnas olid punased, kloostrimetsas rohelised ja jõe taga jäärakus hoopis teadmata väesalgad ning keegi ei mõistnud, mida nad seal tegid. Nad lasksid õhku ronge, varastasid kuivama riputatud pesu, pidasid lahinguid kõikide vastu ja spekuleerisid laialt soolaga… Elu oli lausa alasti kistud ning seetõttu imeliselt selgepiiriline. Käibele olid jäänud vaid kõige vajalikumad, igapäevasemad tarbesõnad” (lk 17).

Bezais ja Matvejev sõidavad ja kitsas ruum nende ümber muutub üha ahistavamaks. Kuni järjekordne peatus kahtlaselt pikaks venib. Selgub, et vagun on rongi küljest lihtsalt lahti haagitud, rong ise ammu lahkunud. Kaaslastel õnnestub järgmise peale saada. Peagi visatakse nad sealtki välja (Matvejev astub välja neiu kaitseks, keda vägistada üritatakse). Tee jätkub jalgsi, läbi talvise metsa. Rändurid kohtavad talumeest, kelle saani nad rekvireerivad. Mees ise tuleb maha lasta. Öösel linna sisenedes avab valgete vahipost nende pihta tule ning Matvejev saab jalast haavata. Päästetud neiu viib nad oma koju. Matvejevil tekib gangreen ja ta jalg tuleb amputeerida. Mehed otsustavad kuni pu­naste tulekuni end neiu juures varjata. Järjekordne suletud ruum. Tegevusetus. Ühel hetkel saab Matvejevil sellest kõigest villand ja ta otsustab öösel linna peale lendlehti kleepima minna. Ta satub valgete patrullile ning pärast lühikest võitlust lastakse ta maha. Kõik.

Mäletan üheteistaastase poisi rahulolematusetunnet, mida ma Kini raamatut sul­­gedes tundsin. Kus on saablid, tat­šan­kad ja muu kodusõja atribuutika? Seiklused ja põrandaaluse töö põnevus? Selle kõige asemel on mõtlematu käitumine, sissekukkumine, hoolimatuse eest maksmine. Nagu päriselt. See päriselt-tunne tuli muidugi hiljem, pärast hoopis teistsuguste raamatute lugemist. Ja sellega on kummalised lood. Vahetu kogemuse mulje jätmiseks ei pea autor kirjeldatavates sündmustes ilmtingimata kaasa lööma. Näiteks Isaak Babel, kellest oli juttu siinse artikli esimeses osas ning kelle “Ratsaarmee” on kodusõjakirjanduse tuntuimaks ja ajale vastupidavaimaks tekstiks muutunud (kas või “Vaikse Doniga” võrreldes), võis tegelikest võitlustest märksa vähem osa võtta, kui üldiselt arvatakse.2 Aga maailmad, millest kirjutatakse, tuleb endale selgeks teha. Sattusin mõne aasta eest lugema prantsuse kirjaniku Hubert Mingarelli jutustust “Neli sõdurit”,3 mida auhinnati 2003. aastal Médicis’e kirjanduspreemiaga. Tegevus leiab aset Poola kampaania ajal (nagu ka prantsuse lugejale hästi tuntud Babelil) ja lugu räägib neljast punakaartlasest, kes otsustavad deserteeruda ja talve metsaonnis mööda saata.

Loo alguses kirjeldatakse stseeni, kus sõdurid veoauto kastis rindele loksuvad. Mis oleks anakronistlik veel kakskümmend viis aastat hiljemgi, kui Punaarmee kand-ja-varvas-meetodil läbi Euroopa Berliini poole liikus. Jutustus ise on hästi kirjutatud ja ma ei saanudki aru, miks see veoauto koht mind nii häiris. Mingi detailimaania? Võib-olla. Teinekord võib mõni selline detail päris palju kahju teha. Loos osalemine asendub loo endaga. Nagu teatris, kui me vaatame näitlejate mängu ja mõtleme: päris hästi mängivad. Huvitav, kas on kaks vaatust või ainult üks.

Sõjamälestusi ja neil põhinevat ilukirjandust lugedes tekib varem või hiljem tunne, et osa autoreid oleks eelistanud mitte kirjutada. Paljud neist piirduvadki üheainsa teosega, et mingit väga isiklikku võlga likvideerida. Mitte et autor ei suuda rohkem kirjutada, vaid ta ei taha. Babel suudab ja tahab, midagi kannustab teda edasi minema ja mitteteadmine näib talle isegi kasuks tulevat. Kini seevastu näib isiklik kogemus kuidagi kammitsevat.

Igal juhul on Bezaisis ja Matvejevis samasugust traagikat, nagu Ida-Saksa piirialasid kaardistanud Lääne luurajas, kes on vahele jäänud, aastaid vangis istunud (seda ei juhtu, vihastaks asjatundlik lugeja, oluline detail!) ja nüüd autoga Lübeckist Rostocki sõidab. Maastikul on demarkatsioonijoon seniajani näha. Isegi rohi kasvab seal teisiti. Kangelaslikkus on samuti olemas, aga…

Kin näitab seda punktiiri Matvejevi tegelaskuju kaudu eriti selgelt. Nimelt otsustab amputeeritud jalaga Matvejev kirjanikuks hakata,  ostrovskilikult “rivisse naasta”. Ta asub Poola kampaania kogemusel põhinevat romaani kirjutama. Alguses on suur joovastus, der grosse Rausch, ning sõjaretk läheb võimsalt edasi:

“Matvejevile meeldisid jõulised stseenid, mis kohutasid ja rususid kujutlusvõimet… Tal oli vaja tulekahjusid ja verd. Siis korraldas ta kallaletungi linnale ja kukkus halastamatult inimesi tapma, nii omasid kui vaenlasi – kõiki, süütas linna põlema ja laskis veetorni õhku. Paber auras verest, sulg oli tulistest sõnadest kuum. Ta luges jutustuse üle ja pani siia-sinna punktiire ja hüüumärke, et lugu elavamaks muuta ja särtsu lisada. Magama heites naeratas ta rahulolevalt ja mõtles, et päev oli asja ette läinud” (lk 238).

Mõne aja pärast saab Matvejev aru, et ta ei suuda oma raamatut kunagi lõpetada:

“Ta ise oli oma tegelased välja mõtelnud, pannud neile sõnad suhu ja asetanud oma kohtadele, siis aga hakkasid nad elama oma erilist elu. Nad kippusid tema võimu alt välja ja tegid kõike omasoodu. Peategelane, kommunist, tõusis püsti ühel tähtsal koosolekul, kus arutati bandiitide kallaletungi ohtu linnale, ja ajas suust niisugust jama välja, et Matvejevil hakkas tema pärast piinlik. Matvejev oli püüdnud kõike võimalikult hästi joonde seada, aga tegelikult oli kõik vastupidi välja tulnud”(lk 238).

Matvejev loobub kirjutamisest, valib päriselu ja ta lastakse maha. Raamat jääb küll sündimata, aga Kin otsustab, et Matvejev hukkugu õnneliku mehena. Surmaeelses nägemuses kappab peategelane, kommunist, taas kord poolakate vas­­tu lahingusse, ning autoril ei ole põhjust tema pärast piinlikkust tunda. Enne kui Kin 1937. aastal maha lastakse, jõuab ta oma raamatu valmis kirjutada. Ka selle teksti pärast ei ole põhjust piinlikkust tunda. See on peaaegu õnnelik lõpp.

Andrei Platonov – tuul, mis puhub purjest mööda

Andrei Platonovi (õige nimega Klimentov; 1899–1951) kodusõjanovell “Inimene iseendas” algab nii:

“Foma Puhhov oli eluaeg terake tuim olnud: ta lõikas endale naise puusärgi peal keeduvorsti, kui tühi kõht perenaise puudusel viimaks tunda andis. “Loodus nõuab oma!” tegi ta ise selles küsimuses kokkuvõtte.”4 Sissejuhatus tõotab naljakat lugemist, aga nalja eriti ei saa. Kogu aeg lõikab midagi võõristavat sisse, grotesksed stseenid vahelduvad nukratega ja meeleolu on kuidagi hilissügisene, madal päike, jahe valgus. Ja kui vahel harva sündmused “revolutsioonilise hoo” sisse saavad, paneb midagi ülimalt realistlikku liikumisele varsti piduri peale. Meri mäsleb, stiihia on viimase peal, pargas surmahirmus sõduritega on iga hetk põhja minemas, me­hed uluvad “valjemini kui torm” ning üks paks punakaartlane istub kaksiratsi raal ja sööb leiba, “et norm ilmaasjata raisku ei läheks” (MS, lk 32). Pärast seda on stiihiat raske väga tõsiselt võtta. Või tornaadot, kui soovite.

1988. aastal lavastasid Tartu ülikooli teise kursuse ajaloolased Platonovi novelli “Gradovi linn”. Šmakovit mängis Ilmar Raag, see oli tema teine suurem ülesastumine (esimene oli Hamlet, aga seda polnud ma näinud). Ilmaril-Šmakovil oli sel­jas hall pintsak ja punane triiksärk. Pintsaku revääril oli komsomolimärk. Ta oli teel Gradovisse ja tema kõrval vaguni­istmel oli poolik kohver. See tähendab, et oli ainult esikülg ja käepide. Kui Platonovi keele “asjalikkusele” mõelda, tundub see kohver tagantjärele tähendusrikkana. Kuigi võib arvata, et näidendisse oli see sattunud juhuslikult.

Ajalooteaduskonna tudengid vene kultuurist eriti ei hoolinud. Liiga palju suruti seda ida-asja väljastpoolt peale. “Gradovi linna” mängiti aga tõelise entusiasmiga. Põhjuseks needsamad Platonovi sürrealistlik-iroonilised kirjakohad, millest eespool juttu. Näiteks gradovlasest leiduri idee “purilennukist, mis lendab märja liiva ja marksismi õpetuse jõuga”. Kuna valdav enamik meesüliõpilasi oli läbi teinud ajateenistuse nõukogude armees, siis olid nad taolisi purilendureid ka ise kohanud. Ja saalis istujad teadsid, millest jutt käib.

Võib-olla oligi toonane aeg Platonovi lugemiseks-vaatamiseks parem kui praegune. Platonovi kui kirjaniku üks tugevamaid omadusi on võime groteski igapäevaellu tuua, nii et see pidevalt meelde tuletab: selline asi võib juhtuda. Ja võib veelgi hullemini minna. Elu voolab vaikselt ja rahulikult nagu jõgi ning järsku: raks-raks. Kivid ja keerised. Platonov kirjutab aegadest, mis vaid keeristest koosnevadki. Kui jääb üle ainult pea praeahju pista ja panni kohal nutta tihkuda, nagu vana vedurijuhiabi Nefjod Stepanõtš seda teeb.

Samas oleks vale näha Platonovis nõukogude korda naeruvääristavat autorit, pigem vastupidi. Tegemist on proletaarse kirjanikuga sõna otseses tähenduses, ainult et proletariaadi diktatuur ei võta teda omaks. Platonov iseloomustab üht oma tegelast kui tuult, mis puhub revolutsiooni purjest mööda. Tegelikult on Platonov ise selline tuul. Ta läheb revolutsiooniga ihu ja hingega kaasa, võitleb 1919. aastal raudteelaste eriüksuses ja ka hiljem, pärast kodusõja lõppu, on ta seisukohal, et kõigepealt tulgu uue ühiskonna ülesehitamine ja alles siis kirjutamine. Ometi jääb ta uuele ühiskonnale võõraks. Mõnes mõttes sarnaneb Platonov Kafkale, kes püüdis olla hea kodanik, hea poeg, hea ametnik ja hea armastaja ning kellel elus midagi välja ei tulnud. Midagi peale kirjutamise.

Nüüd võiks olla õige koht kurta, kui raske on Platonovit lugeda ja kui keeruline teda mõista.5 Tõepoolest, Platonovi keelevaist on fenomenaalne. Sõnad pressitakse tähendustest tühjaks nagu sidrunid ja sageli on tulemuseks absurd. Lugejas tekitab see segadust. Kõikjal vaenlasi nägevas lugejas tekitab see kahtlust. Viimane kirjanikule saatuslikuks saabki.6 Mis aga mit­temõistmisse puutub, siis ega enamik lugejaid soovigi kirjanikku mõista. Nad soovivad iseendast aru saada. Või lihtsalt midagi erilist kogeda. Ja siin on Platonovist abi küll.

Seda sobib illustreerima lõik “Tše­vengurist”. Anarhistid valmistuvad kommunist Dvanovit teise ilma saatma. Viimane kuuleb pealt, kuidas anarhistide juhti kõnetatakse, ja talle meenub, et on kusagil kuulnud samanimelisest kirjanikust. Anarhist kinnitab, et see on tõepoolest tema, ja küsib, kas Dvanov mäletab, milles oli tema teoste idee.

“Ei,” vastas Dvanov. “Idee olen ma unustanud, aga see-eest oli asi huvitavalt välja mõeldud. Nii juhtub. Te vaatasite seal inimest nagu ahv vaatab Robinsoni: mõistsite kõike vastupidi, ja lugemiseks kukkus hästi välja” (TKR, lk 115).

Platonovi loomingu kodusõda käsitlevat osa on huvitav võrrelda Aleksandr Serafimovitši (1863–1949) romaaniga “Raudne vool” (1924; eesti keeles 1941), mis räägib Tamani “armee” taganemisest kasakate eest ja millest saab hilisema ko­dusõja-kaanoni üks alustekste. Serafimo­vitši teos kirjeldabki indiviidi kui raudse voolu koostisosa, s.o algainet, mille tegelik väärtus avaldub alles re­volutsioonilises sulamis. Inimelu on kuidagi kergekaaluline ja sageli saab see tähenduse alles surmahetkel.7 Platonovi lähenemisviis on täpselt vastupidine. Iga inimene on eriline ja elab oma eriliselt pulseerivat elu ning siis ta hukkub. Möödaminnes, nagu oleks tegu millegi harjumuspärasega.

Platonovi kodusõja rindejoon jookseb läbi lihtsate asjade. Läbi tagahoovi. Inimesed hiilivad takjalehtede vahel ja tulistavad vankriratta tagant. Selle käigus tuleb esile veel üks front. See, mis asub kusagil sisimas. Nagu augustiinlikus sõjas Jumala riigi pärast, mida peetakse inimese südames. Parim näide siin ongi Tševengur, mis kujutab endast ateistlikku vastet Jumala riigile. See on linn, kus kommunism on juba võitnud, “kus päike tõuseb külluse, mitte ahnuse jaoks” (TKR, lk 170). Aga ümbritsev maailm on vaenulik, tuleb valvas olla ja saabliga õhku segada, et “valgepursuide raadiosignaalid läbi ei läheks” (TKR, lk 38).

Tševengurist saab lõppkokkuvõttes barbarite ootel olev tsitadell. Ja kui need kohale jõuavad, siis võideldakse nagu mingis unenäos:

“Ratsaväelane ei kiirustanud sõdima, ta otsis silmadega, keda veel tappa ja kes süüdi oli. Serbinov tõstis tema poole revolvri. – “Mis sul hakkas?” küsis sõdur uskumatult. “Sind ma ju ei puutu!” – Serbinov mõtles, et sõdur räägib ju õiget juttu, ja pani revolvri ära. Aga ratsaväelane ergutas hobust ja ajas ta Serbinovi peale. Simon kukkus kõhtu tabatud kabjahoobist ja tundis, kuidas süda kuhugi kaugustesse kadus ja sealt uuesti ellu tagasi murda üritas. Serbinov jälgis südant, aga erilist edu talle ei soovinud…” (TKR, lk 444).

Viimaks saab lahing läbi, aga see ei tähenda midagi. Võitlemine ongi millekski rutiinseks muutunud ja sõjast väljatuleku teema tundub Platonovile märksa lähedasem olevat. Novellis “Potudani jõgi” kirjeldatakse sõdurite kojujõudmist:

“Nad läksid jahmunult, imestaval südamel, tundes taas ära ümberkaudsed põllud ja külad kahel pool teed; nende hing oli sõja piinades, tõbedes ja võidu õnnes teiseks saanud – nad läksid nüüd elama otsekui esmakordselt, mäletades endid ähmaselt sellistena, nagu nad olid kolm-neli aastat tagasi, sest nüüd olid nad teised inimesed – nad olid oma aastatest vanemaks saanud ja targemaks läinud, nad olid kannatlikumad ja tundsid eneste sees suurt üleilmset lootust, millest nüüd oli saanud nende esialgu veel väikese ning enne kodusõda alles selge sihi ja otstarbeta elu mõte” (MS, lk 165).

Kojujõudnute seas on ka punakaartlane Nikita Firssov, kelle käest isa küsib: “Noh, kuidas nende pursuide ja kadettidega siis lugu on? Kas lõite kõik mättasse või jäi mõni veel järgi ka?” – “Ei jäänd – enam vähem kõik,” ütleb poeg (MS, lk 167).

Pursuid on tapetud, nüüd tuleb sotsialismi üles ehitama hakata. Firssov teeb proovi ja on esiotsa õnnelikki, aga mingi jõud kisub teda rappa. Ühel hommikul lahkub ta kodust ja sammub tundmatule kerjusele järele, et minekul mingi siht oleks. Peagi saab temast endast kerjus:

“Nüüd tajus ta ennast vaid vaevaliselt ja mõtles vähe, vaid seda, mis talle kogemata pähe turgatas. Sügiseks pidi ta arvatavasti sootuks unustama, mis ta üldse on, kaotama ka kõik oma ettekujutused ilmaelu saginast, mis oli tema ümber; paistku kõikidele inimestele pealegi, et näe, elab ilmas üks mees, aga tegelikult ta ainult asub siin, on olemas oma teadvusetuses, vaimunõtruses ja tundetuses nagu koduses soojuses, nagu pelgupaigas, kuhu ei pääse must mure” (MS, lk 187).

Firssovi lugu läheb siiski rööbastesse, ta suudab oma varasema elu tükkidest kokku korjata. Võib arvata, et enamik kojutulekuid nii õnnelikult ei lõpe.8 Siinkohal võib märkida, et Platonovi saatuseks oli kirjeldada veel üht sõda ja sellest naasmist (1942–1945 oli ta Krasnaja Zvezda rindekorrespondendiks).9

Platonovi loomingus tulebki esile kodusõja varjatuim, kuid seda olulisem mõõde: andestamine iseendale ja oma lähedastele. Selle eest, et naastes ei ole asjad päris nii, nagu ette kujutati. Viimast sobib illustreerima Arkadi Gaidari (1904–1941) lugu. Neljateistkümneaastane Gaidar põgeneb rindele, võitleb poolakatega ja osaleb Antonovi ülestõusu mahasurumises. 1930. aastate alguseks on temast ja Nikolai Ostrovskist saanud autorid, kes loovad noore, halastamatu ja kogu hingest revolutsioonile andunud võitleja tegelaskuju, millega nõukogude noorsool üle poole sajandi ajusid pestakse. Gaidaril endal läheb halvasti, teismeliseeas tapmine ei möödu jälgi jätmata. Kirjanikku hakkavad kummitama hukatud inimesed, paari aastaga saab temast vaimse kokkuvarisemise äärel olev alkohoolik. 1941. aastal läheb ta vabatahtlikuna rindele ja hukkub kangelasena. Ametliku versiooni järgi. Kindluse mõttes sellest väga palju ei räägita.

Lõpetada võiks siiski reipalt, optimistlikult. Meie teame, kuhu revolutsioon ja kodusõda lõpuks välja viisid, aga paljud neist, kes üritusega kaasa läksid, uskusid siiralt, et nad loovad uut ja paremat maailma. Tševenguri. See on triviaalne tõde, aga hea aeg-ajalt endale meelde tuletada. Lisaks igasuguse revolutsiooni vabastav moment, kus tarbitakse kaasatoodud alkoholi ning lastakse mausrist nende pihta, kes väidavad, et ühiskond eksisteerib selleks, et lollid ja raha teineteisest eraldada. Lõpuks kannatavad muidugi nii süütud kui süüdlased, tornaado käib Tševengurist üle, ellujäänud ajavad end jalule, hõõruvad silmad puhtaks ning üritavad tormijärgse maailmaga kohaneda. Ja kirjutavad sellest, kuidas revolutsiooni tehti.

1 Eesti keeles veidi teistsuguse pealkirjaga: V.  K i n, Valgete tagalas. Tlk J. Ojamaa. Tallinn, 1978.  Edaspidi viited tekstis.

2 Sellele on tähelepanu juhtinud Oxfordi ajaloolane Norman Davies. Tema hinnangul oli Babel rindepiirkonnas ainult kaks nädalat ja ei osalenud üheski lahingus. Daviesel on huvitav teooria, et Babel moonutas teadlikult mõningaid sündmusi, et neile suuremat reaalsuse-efekti anda. Vt N. D a v i e s, Izaak Babel’s “Konarmiya” Stories and the Polish-Soviet War. The Modern Language Review 1972, kd 67, nr 4, lk 845–657.

3 H. M i n g a r e l l i, Quatre soldats. Paris, 2003.

4 A. P l a t o n o v, Inimene iseendas. Rmt-s: A. Platonov, Meistri saamine. Tlk Virve Krimm. Tallinn, 1979, lk 5. Edaspidi viited sellele raamatule (MS) tekstis.

5 Valentin  Kurbatov  väidab,  et  võti  Platonovi  juurde  on  ammu  vette  kukkunud.  Vt    A. P l a t o n o v, Tševengur. Kotlovan. Rasskazõ. Moskva, 2007, lk 7. Edaspidi viited sellele raamatule (TKR) tekstis.

6 Täpsemalt saavad Platonovile saatuslikuks romaani “Tševengur” käsikiri (trükki pääseb see alles 1988) ja 1931. aastal ajakirjas Krasnaja Nev ilmunud novell “Vprok. Bednjatskaja hronika” (Tagavaraks. Kehviku kroonika), mis räägib kollektiviseerimisest. Stalini hinnang, et autori puhul on tegu “kulakliku lurjusega”, jätab Platonovi pikkadeks aastateks külma kätte.

7 See ei tähenda, nagu olnuks Serafimovitš primitiivne autor, ja ma isegi ei pea silmas mitte ainult Nikolai Ostrovski või Dmitri Furmanovi mõõtkava. Erinevalt teistest kodusõjakirjanikest oli ta end kirjandusringkondades kehtestanud juba 1903. aastaks. “Raudne vool” ja “Üle Doni steppide” on muuhulgas tugevasti mõjutanud Mihhail Šolohhovi loomingut (Serafimovitš pärines samuti Doni kasakate seast).

8 Seda, kui suur võis olla kodusõja põhjustatud sotsiaalne katastroof (demograafilised kaotused, füüsiline ja vaimne sandistumine), võib ainult ette kujutada. Mõne aasta eest leidsin ühest Brüsseli antikvariaadist 1920. aastatel Doni-äärses Rostovis töötanud Belgia konsuli Joseph Douillet’ pealtnägijakirjelduse: J. D o u i l l e t, Moscou sans voiles. Neuf ans de travail au pays des Soviets. Paris, 1928. Viimases avaneb tõeline tühermaa: kannibalismile sunnitud talupojad, kodutute laste hordid, kes mööda maad ringi rändavad (enamik neist nakatunud suguhaigustesse), lapskerjused, lapsröövlid, lapsprostituudid jne. Douillet’d ei šokeeri niivõrd inimeste kannatused – autor on Venemaal elanud juba paarkümmend aastat –, vaid ükskõiksus, millega ümbritsevad asjasse suhtuvad.

9 Näiteks üks Platonovi tugevama sõnumiga tekste, 1946. aastal ilmunud “Kojutulek”. Eesti keeles rmt-s: Vene nõukogude novell. Koost. N. Bassel, V. Bezzubov. Tallinn, 1974.