Mis on klassik?

Märt Väljataga

Märt Väljataga
Mis on klassik?

Selle küsimusega pealkirjastas 1850. aastal oma ajalehevestluse Sainte-Beuve, kes Goethe maailmakirjanduse-nägemusest inspireerituna püüdis ületada klassika seostamist antiigiga või ühe prantsuse kirjandusperioodiga, klassitsismiga. Kriitik võttis oma arusaama kokku pikka ja kaunisse lausesse: “Tõeline klassik, nagu sooviksin teda näha defineeritavat, on autor, kes on rikastanud inimvaimu, kes on tõeliselt suurendanud ta varahulka, kes on lasknud tal astuda uue sammu edasi, kes on avastanud mõne petlikkuseta vaimse tõe, või on tabanud mõne igavese kire inimsüdames, kus kõik näis olevat tuttav ja läbi uuritud; kes on edasi andnud oma mõtte, oma tähelepanekud või oma leidused ükskõik mis vormis, kuid avaras ja suures, peenes ja arukas, terves ja omaette kaunis; kes on kõnelnud kõigile oma isikupärases stiilis, mis osutub ka kõi­kide omaks, stiilis, mis oleks uudne ilma neologismideta, mis uudse ja muistsena oleks hõlpsasti kõigi aegade kaasaegseks” (Aleksander Aspeli tõlge 1938). Niipalju vastandeid üheskoos – vana ja uus, isikupärasus ja üldarusaadavus, avarus ja peenus – selleks, et ületada akadeemiline arusaam, mis määratleb klassikut üksnes autoriteedi, eeskuju, reeglite ja nendega ko­hanemise põhjal.

Järgmisel sajandil kordas Sainte-Beuve’i küsimust T. S. Eliot, et jõuda vastust otsides ringiga Vergiliuse maailmatähtsuse valgustamiseni. Sainte-Beuve’i progressiivse ja liberaalse arusaamaga võrreldes on Eliot konservatiivsem, tulles viimaks järeldusele, et universaalse klassika ajalooliseks tingimuseks peab olema impeerium. Klassikat määratleb ta küpsuse mõiste kaudu, mis aga ise jääb määratlemata. On vaimu-, keele- ja kommeteküpsust, mis väljenduvad laias haardes, ajalooteadvuses, ühisstiilis ja tunnete delikaatsuses sugudevahelisel suhtlemisel.

Tasub silmas pidada, et niihästi Sainte-Beuve kui ka Eliot püüavad eelkõige ette kirjutada, kuidas nemad sooviksid näha tõelist klassikut defineeritavat. Tava-, teadus- ja koolikeeles on sel sõnal olnud alati märksa enam kasutusviise. See võib tähendada lihtsalt suurt, esmaklassilist kirjandust või Hando Runneli sõnul: “minevikust mäletatavat kirjandust”. Selle tähenduse sai “klas­­sikaline” esmakordselt teisel sajandil Aulus Gelliuselt, kes soovitas ladina väljendite õiget kasutust õppida autoritelt, kes kuuluvad kirjanduses otsekui kõrgeimasse maksumaksjate klassi, mitte proletaarlaste sekka. “Klassikule” säärase tähenduse andjat oleks kindlasti hämmastanud, et hilisemal ajal hakati ühel maailmakuuendikul tähistama sõnaga “klassik” mõnikord hoopis proletariaadi diktatuuri õpetuse loojaid, nn marksismi-leninismi klassikuid. Nende klassivõitluse õpetus tõrjus aga eesti omadussõnast “klas­siline” selle senise humanistliku sisu, mida pidi hakkama kandma uus sõna “klassikaline”.

Klassika võib tähendada ka lihtsalt koolides õpetatavat ja loetavat. Arvatavasti esmakordselt tutvusin mina selle sõnaga siis, kui avastasin eelkoolieas riiulist pildimapi “Eesti klassikuid” (Tallinn, 1945), mis sisaldas Fr. R. Kreutzwaldi, C. R. Jakobsoni, Lydia Koidula, Mihkel Veske, Eduard Bornhöhe, Juhan Liivi, Eduard Vilde ja A. H. Tammsaare portreid. Hilisemadki kokkupuuted toimusid peamiselt näopiltide kaudu, mis kinnistas aimust, nagu oleks klassik see, kelle pilt ripub klassitoa seinal. Viimasel ajal armastatakse selles tähenduses küll juba kasutada teoloogiast salakaubana sisseveetud termineid “kaanon” ja “kanooniline autor”. Mõnikord tähistab “klassikaline” mõne kirjanduse hiilgeaega, näiteks kui tehakse juttu “19. sajandi klassikalisest vene romaanist”. Friedrich Schlegelilt ja Goethelt ning hiljem Madame de Staëli ja Stendhali kaudu on läinud käibele “klassik” romantiku vastandi tähenduses. (Põhjaliku ülevaate sellest vastandusest annab August Annisti artikkel “Lisandusi klassika ja romantika probleemile”, Looming, 1928, nr 10.)

Juba märksa harvemini tarvitatakse eesti keeles sõna “klassik” selleks, et tähistada autorit, kes kasutab antiikteemasid või kreeka ja rooma kirjanduse vorme. Sel puhul öeldakse pigem “klassitsist”, milline sõna tähistab ühtlasi ka üht 17. ja 18. sajandi Euroopa kirjandus- ja kunstivoolu, mida kahe maailmasõja vahel püüti velmata uusklassitsismina.

Niisiis võib “klassikaline” käia hea kirjanduse, kohustusliku kirjanduse, “kuldaja” kirjanduse, tüüpilise kirjanduse ja antiromantilise kirjanduse kohta, aga ka antiigiainelise ja antiikvormilise kirjanduse; ning lihtsa, selge ja elegantse stiili kohta 17. sajandi prantsuse ja 18. sajandi inglise autorite vaimus. Viimastel juhtudel öeldakse sagedamini “klassitsistlik”, nagu ka Valéry, Apollinaire’i, Rilke, Elioti ja Audeni – igaühel isemoodiste – “pre­post­mo­der­nistlike” taotluste puhul.

Kuidas on lood eesti klassikaga? Mainitud pildimapp ja luuleantoloogiad pealkirjaga “Kuldne klassika” osutavad, et vähemalt esimeses kahes tähenduses klassikast ja klassikutest meil puudust ei ole. Küllap on leidunud ka Sainte-Beuve’i mõistes inimvaimu rikastajaid ja traditsiooni jätkajaid. Elioti kirjeldatud tõelist universaalklassikut, kelles oleks ühinenud vaimu-, keele- ja kommeteküpsus, pole tema sõnul aga inglastelgi ega õieti üheski moodsas kirjanduses. Ent see on igati õnnelik olukord, sest tõelise klassiku sünd tähendavat ka vastava kirjanduse lõppu. Tõelise klassika tunnused ei tarvitse esineda kõik ühel autoril koos, vaid need võivad ka autorite ja ajajärkude vahel hajutatud olla.

Kui pidada silmas keele-, iseäranis luulekeeleküpsust, siis on eesti kirjanduses kõige lähemal klassikalisusele see luulestiil, mis tekkis 1930. aastatel. Liiga kitsas oleks seda nimetada arbujate stiiliks, sest selle kandepind oli laiem. See hakkas küpsema juba 1920ndatel Semperi ja Orase luuletõlgetes ning jõudis ühe oma kõrgpunktini August Sanga 1960. aastate luules. Aga selle ühisstiili tunnuseid võib leida ka sääraste teise-, kolmanda- ja x-järguliste autorite juurest nagu Ralf Parve või isegi Ottniell Jürissaar, marginaalsetelt juhuluuletajatelt nagu Ott Kangilaski ning headelt luuletõlkijatelt nagu Harald Rajamets. Tegu oli perioodiga luulekeele arengus, mil keerukama mõtte või kirjelduse värsistamine kindlas mõõdus ja puhtas riimis ei olnud haritud inimesele enam raske loominguline ülesanne, millele keelematerjal avaldanuks visa vastupanu. Niisuguste luuletuste tootmiseni võis jõuda ka hakkajam koolipoiss, kui Jaan Krossi “Wikmani poisse” uskuda. Sellise oskustöö eelduseks aga oli kirjakeele küpsemine ja keeleuuenduslike pulbitsuste vaibumine 1930. aastatel. Elioti järgi välistab klassikaline stiil äärmuslikud lahknevused ja ekstsentrilisused. Ja meilgi saadi “reeglipärane aiake täiuseni viia üksnes haritava maa-ala piiramise arvel”. Suits ja Under on arbujatest avaramad, elavamad, vähem provintslikud, aga ühtlasi ka mitte nii klassikalise stiiliga luuletajad. Ajaloolistel põhjustel ei jõudnud see ühisstiil päriselt valmis küpseda. Osa luuletajaid läks maapakku, kus säilisid mitmed keeleuuenduslikud vormid, millest kodumaal loobuti. Stalini-aegne värss aga prole­tariseerus, vormielegantsi suhtuti umbusklikult. Keele loomulikkus lakkas olemast pagulasluule taotlus.

Paul Valéry on öelnud: “Klassikalise prantsuse luule kentsakad reeglid loovad suurima võimaliku kauguse algse “mõtte” ja selle lõpliku “väljenduse” vahele. Sellel on oma tähtsus. Töö käib ühelt poolt vastuvõetud emotsiooni või valmismõeldud intentsiooni ning teisalt neid taasesitava masina vahel. Kõik kavandatakse ümber; iga mõte võetakse uuesti ette. Lisagem, et need, kes selle luule oma kõrgeimasse tippu viisid, olid kõik tõlkijad. Osavad antiikautoreid meie keelde ümber panema. Nende luule kannab selle harjumuse mär­ke. See on tõlge, truudusetu kaunitar – truudusetu sellele, mis pole puhta keele tarvetega kooskõlas.”

Hasso Krull, kes oli Valéry aforismidega 1980. aastatel hästi tuttav, määratles essees “Hando Runnel ja postmodernism” klassikat “kui kirjandust, mis orienteerub teatavatele juba leitud tähendustele ning püüab järgnevalt lihtsustada, lihvida, ajakohastada, viimistleda nende väljendust”. Lingvistid Francis-Noël Thomas ja Mark Turner on klassikalist (proosa)stiili iseloomustanud samas vaimus: “Kirjutaja teab midagi enne kirjutama asumist ja tema eesmärk on talle teadaolevat lugejale sõnastada.”

Niisiis tähendab klassikaline stiiliküpsus oskust valada mis tahes mõte tehniliselt täiuslikku värssi – ja mõistagi on see oskus nõutav esmajoones tõlkijatelt, aga ka värssjutustuste loojalt. Ideaalile jõudis vahest kõige lähemale August Sang oma hilisemas luules, luues mulje, nagu ta võiks värsikeeles vabalt ja loomulikult kõnelda millest tahes. Sanga luuletused on põhimõtteliselt küll ümberüteldavad, proo­sasse tõlgitavad, aga samas on neil mingi eriline läbipaistvus – sõnad asuvad just seal, kus olema peavad. Keel ise on Sangal luuleteemaks üliharva, kuulsaim erand on selles suhtes “Laul Otto Wilhelm Masingust”. Pigem armastas ta rõhutada, et “aus värss ei hooli vormisärast”, ning seega on tema virtuoossus diskreetne. Üks­nes harva teeb ta keelega jõu- ja ilunumbreid. Küllap oli Sangale omane ka klassikaline kombe- ja vaimuküpsus, kuid tema puhul kehtib seesama reservatsioon, mille Eliot tegi Pope’i puhul: täius on saavutatud teatava kitsuse hinnaga. Sang viljeles peamiselt üht kitsast luulevõimalust, mida tollal Nekrassovit järgides nimetati kodanikuluuleks. Aga ta tegi seda nii täiuslikult, et pani tõelise klassikuna ühe teeotsa järgneva luule ees kinni.

Teistmoodi klassikalise värsikeele viljeleja on olnud Ain Kaalep, kes väärib klassiku tiitlit mitmeski muus mõttes. Tõsi küll, uuema kirjanduse gümnaasiumiõpik talle omaette peatükki ei võimalda ja nii mõnestki kooliantoloogiast on ta välja jäänud. Tema luuletusi, kui välja arvata “Sõber, kui ehitad maja” ja mõned laulutekstid, laialt peast ei teata. Kirjanduslood, mis vist mne­mo­tehnilistel kaalutlustel kolmikuid armastavad, monteerivad ta kolmanda rattana Niidu-Krossi üleminekutandemi juurde, unustades, et enamik Kaalepi parimaid, püsiväärtuslikumaid luuletusi sündis alles siis, kui Kross oli juba luuletamisega hüvasti jätnud.

Eliot nõudis, et klassiku teostes peab avalduma kogu see tundegamma, milles väljendub rahva iseloom. Lühiessees “Klassika küsimus” arutleb Hando Runnel, et väikerahva piiratud majanduslike võimaluste tõttu peab tema klassika olema “nii lihtne, et igaüks sellest vaevata, aru vaevamata aru saaks, et kõik – viimne kui üks – seda väärtust uurimata ja loomulikul teel, lihtsalt tajudes aru saaksid”. Ain Kaalep selles mõttes päris klassik vist ei ole. Ta on ise kuulutanud:

 

Olgem selliste luuletuste poolt,

millest rahvas saab aru,

ja ka selliste luuletuste poolt,

mis on seda väärt,

 et rahvas neist aru saaks, kui

ta ka kohe neist aru ei saa.

Seevastu on Kaalepil olemas nii vaimu-, stiili-, maitse- kui kommeteküpsus. Selle heaks näiteks olgu proletaarset akadeemikut Eduard Pälli pahandanud epigramm, mille väljendustabavust võinuks kadestada isegi La Rochefoucauld:

Tea: kui sind armastamast lakkan,

        siis ebatruuduses

end vähem süüdistama hakkan

       kui maitsepuuduses.

 

Antiikseid värsivorme on kasutatud eesti luule algaegadest peale, antiikteemasid ja -süžeesid aga märksa vähem. Mõlemas suhtes on Ain Kaalep meie kirjanduse tähtsaim klassik. Kuid eesti kirjandusloo seisukohalt on vahest kõige huvitavam Kaalepi klassikalisus antiromantilisuse mõttes. Eesti sõjajärgses luulekriitikas on “klassitsism” olnud enamasti halvamaiguline sõna. Jaan Kaplinski omaaegsed esseed taunisid tundesiirust tagaajavast romantismist rohkemgi klassitsismi: “kirjanduse, eriti luule, väärtust on mõnel pool tõesti kaldutud mõõtma ainuüksi selle järgi, kui hästi see vastab mingitele rangetele ja silmatorkavalt keerulistele kaanonitele”. 1980. aastate algul seostas Joel Sang klassitsistlikkusega tollal vohanud harrastusluulet ning täheldas mõrult, et ka “eesti professionaalse luule kohal on lehvimas klassitsistlik vaim. Jälle on tõstetud ausse igasugused vormikaanonid. Ja kõrvalseisjale jätab see mulje, et piisab ainult teatavate reeglite järgimisest ja ongi tagatud kõrge luule sünd”.

Klassika-romantismi vastandus on läbi ja lõhki poleemiline – kindlasti rohkem kui mõned muud kultuuri korrastada üritanud polaarsused nagu naiivne ja sentimentaalne luule või apolliline ja dionüüsiline hoiak. Ühes äärmuses on Stendhali ütlus, et “klassitsism on kirjandus, mis pakkus suurimat naudingut meie vaarisadele, kuna romantism on kirjandus, mis pakub suurimat naudingut nüüd”, ja teises äärmuses Goethe sõnad: “Klassikaline on terve, romantiline – haige.” Kaalep ise on kirjeldanud nüüdisromantismi üpris skatoloogiliselt: “See, mis vendadel Schlegelitel, Novalisel, Wacken­roderil ja teistel oli peas ja südames, näib olevat nüüd nii madalale vajunud, et jääb üle ainult oodata asjade loomulikku käiku, niisiis erituselundite tegevusse astumist, lõplikku vabanemist toksiinidest…”

Selles skemaatilises vastanduses peaks klassitsismi iseloomustama traditsioonitruudus, oskustöö ja harjutamise tähtsustamine ande kõrval, humanism, orienteerumine ühisele ja inimese lõplikkuse taju. Romantism seevastu väärtustab uuenduslikkust, spontaansust, loodust, erandlikku inimest ja lõpmatust.

Paljud modernsuse üle pead murdnud – näiteks Hans Robert Jauss ja Jürgen Haber­mas – on määratlenud modernsust kunsti muutumisena autonoomseks, pääsemisena teadmiste ja õpetuste andmise, usu ja kõlbluse teenimise kohustusest. Ja nad dateerivad modernsuse koidiku “vanade ja uute autorite tüliga” 17. sajandi Prantsusmaal. Seevastu Jean Starobinski on näidanud, et just Prantsuse baroklik ja klassitsistlik kultuur oli see, mis leiutas kunsti autonoomia, moodsa arusaama kunstist kui kujutluse vabast mängust, mis kasutab näivusi ja fiktsioone, et muuta ihad maitsekaks. Antiikjumalate kujutamine ei olnud kunstnikele piirang, vaid ihade kujutlusliku rahuldamise võimaldaja. An­tiigi jäljendamise püüd lubas kunstil loobuda ülimate tõdede väljendamise kohusest või pretensioonist – pretensioonist, mille elustasid uuesti romantikud.

Samavõrd tähtis kui klassika ja romantika vastandus on Ain Kaalepile olnud sellega osaliselt kokkulangev vastandus Apolloni ja Dionysose austajate vahel: “Ma ei salga, et mu sümpaatia kaldub esimeste poole. … “Dionüüslik” joobumine elamustest on vajalik, aga vajalik selleks, et teostuda saaks järgnev vaimne kristalliseerumine, arvan ma.” Nietzsche “Tragöödia sünnis” väljaarendatud mõistepaar – apol­liline/dionüüsiline – on omavahel üpris keeruliselt seotud ja kätkeb mitut erisugust vastandust: vorm/vormitus, unenägu/joovastus, visuaalsus-pildilisus/musikaalsus-tantsulisus, loovus/tarkus, aktiivsus/passiivsus. Dionysos esindab ürgühtsust, vormiandev Apollon liigendab selle üksikasjadeks. Vahest kõige huvitavam ongi arusaam Apollonist kui näivuse jumalast, kes mässib inimese illusioonide loori, milleta inimene elada ei suudaks. Seevastu Dionysos käristab loori puruks ja laseb meil osaleda (kohutavas) tõeluses. Apolliline vormidepaljus on lihtsalt pindmine kortsustik ürgühtsuse põhjal, kuid ainult see teeb elamise võimalikuks.

Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski 1960. aastate luule taotles kõiksusega üheks­saamist, indiviidi piiride kustutamist, sügavama tõeni tungimist, loitsulisust ja ša­maanlikkust. Kaalep kui klassik neid taotlusi ei jaga. Ta püsib asjade meelelisel pealispinnal, tajutavate omaduste juures, nagu Ilmar Vene on ilusasti näidanud essees “Maa­ilmatajust”. Kui Kaalepit lummavad maastikud, st maa väline, nähtuv ilme, siis Kaplinskit paelub maa geoloogiline aluspõhi. Maastikualune sügavam maapõu seostub Kaalepil röövli ja mudasangari Antaiosega, kellest võitu saamiseks on tarvis valgust ja õhku (“Antaiose lugu”; selle luuletuse puhul tuleb muidugi silmas pidada “pealispindsemat” tõsiasja, et Stalin oli võrrelnud maast üha uut jõudu ammutavat Antaiost bolševikega, vrd ka Jaan Krossi luuletust “Antaiose häbistus”).

Apollilisuse seostamine iluga, meelelisusega, esteetilisega ning dionüüsilisuse seos tõega tuleb esile “Pantheonis”, Kaalepi värsspoleemikas Paul-Eerik Rummo “Ebasümmeetria ülistusega”:

 

Ja paljude sümmeetriate tõeline ilu

võitleb paljude sümmeetriate dogmaatilise igavusega

nagu paljude ebasümmeetriate ilus tõde

paljude ebasümmeetriate kohutava valelikkusega.

Imekaunist ja imetõelist näeme selles Pantheonis.

Apolliline sümmeetria asetatakse ilu ja igavuse skaalale ja dionüüsiline ebasümmeetria tõe ja valelikkuse skaalale.

Ka ühes hilisemas, “Kuldse Aphrodite” abstraktses-sümbolistlikus luuletuses “Torn” kuulutab “dionüüsiline” stiihia tsivilisatsioonitorni varjunutele: “see on vaid vale, / mis sisustab te südameid”. Ja luuletus jätkub:

 

Ent kestab torn kesk hingematvat sadu,

      meid kaitstes tõesti tõegi eest,

 sest vahel meelega me tõtt ei adu.

 

Kahjuks on need read ilmunud õigel kujul ainult esmatrükis Loomingus (1983, nr 5, lk 643), hiljem “Kuldses Aphrodites” (1986) ja koondkogus “Muusad ja maastikud” (2008) on stroofialgus moondunud “Ent kestab torm kesk hingematvat sadu”. Väike trükiviga keerab luuletuse loogika pea peale.

Põhjus aga, miks “vahel meelega me tõtt ei adu”, peitub küllap selles, et tõde on kole. Sileen, kellelt Apollon naha nül­gis, teadis ju, et parem on üldse mitte maailma sündida.

Oma 1980. aastate luules ületab Ain Kaalep klassikalise stiili, sageli pole see enam juba leitud tähenduste vormistamine, nagu näiteks veel “Indiaani metamorfoosides”, vaid läheneb sümbolistikule “puh­tale luulele”. Kui kunstnik Degas olevat kurtnud, et tal on küll palju mõtteid, aga ei oska neid luules sõnastada, siis vastanud Mallarmé: luuletusi ei tehta mõtetest, vaid sõnadest. Samamoodi paneb Kaalep oma Catullusele suhu read: “Lesbiast pole ma küll laule teinud. / Värssidest tegin laule ikka ainult”. Luuletuse algne, Loomingus ilmunud versioon on veelgi löövam, sisaldades üht efektseimat eestikeelset tseugmat: “Värssidest teha laule saab, ei naisest”.

Kaalepi hilisemas luules sagenevad katsed piiluda apollilise loori taha ja ilmutada meile midagi sellest, mis on näivuste, nähtumuste ja pinnavormide all. Need on epi­faa­nia­hetked, mil edasiruttavasse aega lõikub igavikuline õige aeg, chronos’esse kairos. Sääraseid momente pidasid iseäranis kalliks romantikud ning tänapäevagi luules on deklaratsioonid, nagu “hetk on igavik ja igavik on hetk”, muutunud juba niivõrd klišeelikuks, et nende mõjuvaks ja usutavamaks esituseks läheb tarvis klassikalist küpsust. See ilmneb juba “Keila eleegias”, luuletuses, mille ajateemaline mõtisklus on lähisuguluses Elioti “Nelja kvartetiga”:

 

Kirgas ja kindel on hetk, muist hetkist lõigatud välja,

 kui oled kõigega üks, kui nagu surnud on aeg.

 

Üht varajasemat ekstaasikogemust püüab sõnastada proosapala “Avatusest”:

“Väike poiss tuleb rongilt.

Sellelt rongilt ei teatud teda oodata. Sellel päeval pidi ta küll linnast saabuma, aga kes siis arvas, et juba nii vara. Sellest pole ju ka midagi. Ta on kuueaastane, äsja lõpetanud esimese klassi, niisiis päris iseseisev inimene. Ja pole jaamast koju kilomeetritki maad.

On kevad. Päike paistab. Kõik haljendab ja õitseb.

Äkki on kõik avatud.

Mitte see pole tähtis, et väike poiss teab taimede nimesid. Tähtis on see, et äkki ei näe ta enam liike, vaid iga taime üksikult …

Midagi sai nende paari tunni jooksul valmis.

Hoopis saatuslikuma tähendusega on talle olnud need ajatud tunnid, kus kõik oli avatud.”

 

Kuid ka oma ekstaasis erineb Kaalep kuuekümnendikest. Viimastel on see suunatud ühtsuse saavutamise poole, nii et Paul-Eerik Rummol on tulemuseks “kirgas ükskõiksus: kõiksus on tõepoolest / üks – üksainus – ainus”. Ain Kaalepi ekstaas tipneb aga paljuse-visioonis: “Oled tuhat korda tuhat, õud on õnn ja õnn on õud, / kuni üles ütlevad su viimsed inimlikud jõud. / Oled miljon korda miljon…” Need read on luuletusest “Õnne piir”, ühest kõige kaunimast, mis ükskõik millises keeles kunagi kirjutatud. See pole aga enam ei klassitsistlik ega romantiline, vaid viitab oma kalmistueleegia žanriga hoopis 18. sajandi sentimentalismile. Siin kirjeldatakse apollilise individuaalsuse kadumist Zhuang Zid meenutava kujundiga:

 

See on see, kui elu ise muudab äkki  liblikaks

sinu. Mitte ainult sinu! Äkki liblikaid on  kaks.

 

Kumb on kumb, ei tea te kumbki, ja te all on õitsev aas.

 Üks teist laskub, teine tõuseb: kumb on kumb, ei tea te taas.

 

Õnne piiri kogenuna, ei pelga luuletaja enam ka ööd, kõigi päevade ema, ega ööpilte,

 

mille kummalised kumad

ära mõistatab vaid vaist,

mille virvendusse voli

minna on vaid hullusel – – –

 

Nõnda nagu apolliline hõlmab ka dionüüsilist (Apollonita Dionysos ei suudaks niikuinii kunsti luua, tema joovastus jääks barbaarseks orgiaks), nõnda sisaldab “tõeline klassik” (Sainte-Beuve’i mõistes) eneses ka romantikut. Kui Paul Valéry ütles, et romantik, kes on oma kunsti selgeks õppinud, saab klassikuks, siis Ain Kaalepi puhul saab väita, et klassik, kellel kunst on selge, võib lubada endale ka romantik olla.

1996 – 2008

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon