Eberhardi pulmaöö ehk Essee vägistamisest

Andrei Hvostov

Andrei Hvostov
Eberhardi pulmaöö ehk Essee vägistamisest

Frau Ilse, umbes kaheksakümnene juuditar, suutis terve sõja vältel Berliinis ellu jääda. Ta vahetas töö- ja elukohti, kasutas võltsitud dokumente, teda aitasid mõningad aaria rassist tuttavad. Tema ellujäämise eelduseks oli siiski üks Saksa juutide seas – sõjaeelsete Saksa juutide seas – haruldane omadus: sügav umbusaldus riigivõimu vastu. Kolmandat Reichi altkulmu piielnud noor naine saatis kõik ametlikud korraldused prügikasti; ajal, kui enamik Berliini juute pakkis kuulekalt kohvrid, pannes end valmis evakueerimiseks itta, harutas Frau Ilse riietelt kollase kuusnurga ning sukeldus illegaalsesse ellu. Tal oli uskumatult õnne. Ei tabanud teda Gestapo, ei hukkunud ta lääneliitlaste pommirünnakutes. Ma kohtusin temaga 2000. aastal Berliinis, ning tollalgi jättis ta igati tegusa inimese mulje. Kirjutas raamatuid, pidas loenguid, käis noortega kohtumas, nii õpilaste kui üliõpilastega. Ühel sellisel kohtumisel ma teda nägingi. Dagmar Normetit meenutanud atraktiivne daam rääkis rahuliku vaikse häälega, vastates küsimustele läbimõeldult ja emotsioonideta, koputades aeg-ajalt sigaretituhka kaasavõetud hõbedasse tuhatoosi. Sõjaeelse Berliini juudid olid pärit “headest perekondadest” – Frau Ilse iga toll näitas, milline oli sõjaeelse Bildungsbürgertum’i tase.

Temaga kohtuma tulnud seltskond oli hoopis teisest maailmast: ninarõngad, kolm numbrit suuremad püksid, second-hand mantlid ja sõjaväepoest ostetud seljakotid – akadeemiline noorsugu Euroopast ja Ameerikast, sekka mõned Jaapanist, rikaste ja üdini demokraatlike ühiskondade lapsed, kes Berliinis õppides osalesid erialaste loengute kõrvalt saksa keele kur­sustel. Kohtumine Frau Ilsega oli osa keeleõppest. Saksa keele praktilisele oman­damisele lisandus loeng natsirežiimi olemusest, lisaks arutlus “kuidas teha nii, et see kunagi ei korduks”. Kohtumine oli määratud kulgema kindlas sängis. Nii läkski, ehkki Frau Ilse pillas jutuvoo lõpetuseks lause, mis võinuks muuta kohtumise käiku. Ei tea, kas ta tegi noortelt teatud reageeringut oodates seda sihilikult, aga ta ütles midagi väga ootamatut. Jõudnud illegaalse elu lõpustseenide kirjeldamiseni, poetas ta midagi sellist: “üle kõige maailmas ootasin ma Punaarmee saabumist, sest ma tahtsin jälle tunda end vaba inimesena, kes võib midagi kartmata tänavatel kõndida… Läks teisiti, sest pärast Punaarmee saabumist Berliini ma jätkasin enda varjamist…”

Mul võttis see käed värisema, sest ma sain aru, mida ta selle lausega mõtles. Ootasin ja lootsin, et keegi kohaletulnud põrsakarja hulgast esitaks naiivse, kuid samas igati õigustatud küsimuse: “…aga Frau Ilse, miks te pidite pärast vabastajate saabumist end edasi varjama? Kas te kartsite natside hilinenud kättemaksu, kas Berliinis tegutses põrandaalune Werewolf?”

Küsimust ei esitatud sel moel ega kuidagi teistmoodi.

Kas ühe noore kena välimusega juuditari varjumise põhjus ka pärast 1945. aasta maid on niigi arusaadav?

Küllap paljudele ongi, ent tolles seltskonnas sellised puudusid – see oli hoomatav küsimuste põhjal, mis esitati Frau Ilse põrandaaluse elu muude aspektide kohta. Noored lasksid selle fataalse lõpulause kõrvust mööda. Või ei saanud nad sellest lihtsalt aru?

 

Mind jäi see pikaks ajaks vaevama. Kahtlustasin lõpuks isegi mingit kokkuleplust – ühed ei räägi ja teised ei küsi. Berliinis õppides oli mul juhus rääkida ka ühe teise kaheksakümneaastase berliinlannaga. Frau Elisabeth ei pidanud erinevalt Frau Ilsest natside ajal end varjama, sest ta töötas nende heaks, oli ajalehe Das Reich korrespondent ning kuulus seega natsiriigi koorekihti. Tema perekonna villa asus Berliini lääneservas botaanikaaia lähedal – see oli suurkodanluse elurajoon –, talle meeldis see koht, kus ta perekond oli juba mitu põlve elanud, aga ometigi põgenes ta 1945. aasta kevadel Saksamaa sellesse ossa, mille olid okupeerinud ameeriklased ja inglased. Et sinna pikkadeks aastateks jäädagi.

“Ma ei tahtnud olla Berliinis, kui venelased siia saabusid,” ütles ta, vaadates mulle eedelveisskülmade silmadega üle prillide otsa, “te mõistate, miks?”

“Jah, muidugi,” kiirustasin noogutama. “Ma olen ajalugu õppinud, tean sõja lõpus juhtunust mõndagi,” lisasin idiootlikult kõlanud lause. See kõlas nagu õigustus oma informeeritusele. Tegelikult see oligi õigustus. Ma ei tahtnuks olla informeeritud. On asju, millest on parem mitte mi­dagi teada.

Võimatu oli rääkida vanema põlve sakslannadega sõja lõpust, ilma et mind tabanuks süütunne. Nii nagu sakslased ei saa olla ükskõiksed, kuuldes üksikasju natside rassihävitusprogrammist, nii ei suuda mina jääda ükskõikseks, kuuldes üksikasju saksa naiste massilisest vägistamisest. Esimesel juhul on tegemist rahvusliku, teisel juhul soolise süütundega.

Esmakordselt tabas süütunne mind kunagi 1990. aastate alguses, kui üks Tartusse eksinud sakslasest juuratudeng rääkis kellegi sakslanna grupiviisilisest vägistamisest saja kahekümne punaarmeelase poolt. Sada kakskümmend isast ja üks naine. Kes neid vägistajaid luges? Ei tea… võibolla on see ligilähedaselt pakutud arv. Igatahes terve rood sõdureid. Naine suri.

Natside eest varjunud juuditar Frau Ilse ning natslik püstolreporter Frau Elisabeth ootasid 1945. aastal Punaarmee saabumist väga erinevate tunnetega, ent ometigi ähvardas selle armee saabumine Berliini mõlemat naist ühesuguste tagajärgedega. Olles sellest teadlikud, reageerisid nad sarnaselt; mõlemad vältisid teadlikult sattumist silm silma vastu vabastajate-vallutajatega. Esimene jätkas enda varjamist keldrites ja pööningutel, teine aga, kuna tal oli see võimalik, põgenes aegsasti lääneliitlaste okupatsioonitsooni.

Kaks berliinlannat, kaks täiesti erineva staatuse ja positsiooniga naist: kogu sõja vältel illegaalselt Berliinis elanud juuditar, kes tabamise korral oleks saadetud Theresienstadti koonduslaagrisse, halvimal juhul Auschwitzi; ning režiimi lemmiklaps, rassipuhtuse etalon, propagandasõja esivõitleja. Režiimi langemisel kadus erinevus nende vahel hoobilt – selgus, et mõlemad olid kõigest vallutatud maa naised, ning järelikult vägistatavad naised.

Saksamaa vallutamisega kaasnes seksuaalse vägivalla laine, mille ohvriks langes hinnanguliselt poolteist kuni kaks miljonit saksa naist. Kuna paljud neist langesid rünnaku ohvriks korduvalt, tõuseb üksikute vägivallaaktide statistiline arv kümnete miljoniteni.

 

Vallutatud maa naiste vägistamine on süm­­boolne akt. Suurte maadeavastuste ajastul püstitati esmakordselt külastatud randadele rist või heisati kuninga lipp märgiks, et see maa on nüüd “omanikuga”. Kui uus maa polnud avastatud, vaid vallutatud, tähistas “omandiõiguse” üleminekut lausvägistamine.

Gallialased piirasid kaks ja pool tuhat aastat tagasi Roomat, nõudes linna alistumise märgiks Rooma matroonide saatmist piirajate laagrisse, kus nende peal pidi toimetatama linna ülevõtmise sümboolne akt. Naiste loovutamine oli mõneti sarnane uuemast ajast tuntud linnavõtmete üleandmisega. Kavalad roomlased olevat aga saatnud gallialaste juurde orjatarid, tõmmates barbarid sedasi haneks. Orjataride saatmine gallialaste juurde polnud võrreldav valevõtme üleandmisega, sest võtmete ehtsus pole linna üleandmise sümboolse akti juures üldse tähtis: ka mingi suvalise maja- või aidavõtme ulatamine linnaväravatesse ilmunud vallutajatele ei tee linna loovutamise akti olematuks. Seevastu Rooma matroonide asendamine orjataridega muutis barbarite taotluse tõepoolest õigustühiseks.

Antiikajal ei olnud sõna, mis vastaks meie “vägistamise” mõistele. Ingliskeelne sõna rape on tuletis ladina verbist rapere, mis tähendab “endale kiskuma, haarama, ära viima”, kusjuures see toimub kiiresti või vägivaldselt. Algselt puudus sõnal seksuaalne konnotatsioon. Tundub, et eestikeelne “vägistamine” on samalaadse etümoloogiaga; sõna tüveks olev vägi on märksa laiema tähendusega kui pelgalt mehejõu tähistus.

Antiigis anti vägistamise tähendust edasi sõnadega “rikkumine”, “rüvetamine”, “abielu murdmine” – vägivaldse seksuaalakti puhul polnud esmatähtis mitte vägivalla kasutamine kui niisugune, vaid meie silmis hoopiski teisejärguline küsimus: kes astus kellega ühtesse ja millised on selle ühte võimalikud tagajärjed konkreetse perekonna pärimisliinile?

Ühiskonna stabiilsuse tagasid pärimissuhted. Hukatuslik oli olukord, kus abielus naine sünnitas lapse, kelle puhul võiks tekkida pisimgi kahtlus, kas ta on perekonnapeaks oleva mehe laps. Kui naine ühtis võõraga – ja polnud tähtis, kas vastu tahtmist või vabatahtlikult –, siis kindlustunne ses küsimuses kadus. Naise vägistamine oli ühiskonna alustalade läbisaagimine (mida gallia barbarid taotlesidki), sest see tähendas omandisuhete muutmist ebaselgeks.

Paganlikus Roomas tegi auväärne matroon pärast vägistamist enesetapu, nii nagu ajaloolane Livius jutustab õilsat päritolu roomlanna Lucretia äranarrimise loos. Rooma viimasel kuningal Lucius Tarquinius Superbusel oli jõhkra ning vägivaldse loomusega poeg, kes olla 509. aastal eKr võtnud vägisi Rooma kõrgkihtidest pärinenud Lucretia nimelise naise. See tappis end, tuues enne loo avalikuks ja nõudes oma perekonnalt kättemaksu. Rüvetatud naise vend Lucius Junius Brutus kihutas Rooma rahva ülestõusule, monarhia kukutati ja Roomast sai pooleks tuhandeks aastaks vabariik.

Enesetapu teinud Lucretia oli järgnevatele põlvkondadele eeskujuliku naisterahva kehastuseks. Kristluse tulek muutis seda hoiakut. Pärast seda, kui germaani barbarid olid Igavese Linna vallutanud, rüüstanud ja teotanud, keeldusid kristlastest nai­sed esiema Lucretia eeskuju järgimast. Paganateks jäänud kodanike õudus oli piiritu. See oli sõna otseses mõttes maailma lõpp, sest teotatud kristlannad keeldusid olemast perekondliku pärimisliini hoidjad. Tegemist oli nii suure paradigmaatilise murranguga, et Püha Augustinus pidas vajalikuks kirjutada oma “Jumala linnas” terve peatüki nende naiste kaitseks.

Paganad olid tundlikud vaid vabade naiste vägistamise suhtes. Kuna orjadel puudus pärimisõigus, siis ei saanud orjatare ka “ära rikkuda”. Küsimusel, kas orjatar tahtis suguühtesse astuda, puudus ühiskondlik relevantsus (kristlased olid siingi novaatorid, hakates kujutama oma isanda kihudele järeleandmisest keelduvaid orjatare usukannatajatena).

Orjatari tunnuseks oli see, et temaga võis teha seda, mida ei tohtinud teha vaba naisega.

Teisel sajandil meie aja järgi elanud retoorikaõpetaja Quintilianus visandas oma õpilastele ülesande, mis aitab tänasel inimesel hoomata asjade tollast seisu.

Quintilianuse ülesanne on järgmine: rikas mees on külla tulnud vaesele, istutakse söögilauda (see tähendab heidetakse selle äärde), peremeest ning külalist asub teenindama üks noor tüdruk; tegemist on vaese mehe tütrega, kellel isa on käskinud mängida orjatari. Tänapäeva inimesele selgituseks niipalju, et igas korralikus majapidamises pidi olema ori või orjatar. Me ei tea, miks on vaene mees rikka külla kutsunud. Tahab võibolla raha laenata, aga selleks on vaja tõestada tagasimaksmise võimet. Peretütar, kuulekas ja tubli laps, teesklebki orjatari, et päästa perekonna au ning finantsseis. Ent kavaldamine pöördub lõpuks perekonna enda vastu. Kui külaskäik on kombekalt läbi ja aeg koju minna, rabab rikas mees tüdrukust kinni, murrab ta maha ning astub ühtesse. Meile pole siinkohal tähtis, millistel asjaoludel see juhtub – tüdruk võis jääda temaga kahekesi söögiruumi, sest äpardunud isa, kes ei suutnud majapidamisse hankida isegi orjatari, oli läinud näiteks talli, et seal eesli moodi karjuda, esitamaks rikkale sõbrale veel üht tõendit oma maksuvõimelisusest. Sel ajal kui pereisa tallis perutas ja loomahääli tegi, murdis rikas mees tema tütart. Tüdruk pani vastu, aga kiimaline rikkur ei lasknud end sellest häirida.

Kui õnnetu isa tallist saabus, õlekõrred kõrvade taga tolknemas, ja nägi, mis vahepeal on juhtunud, tabas teda suur ahastus. Pärast esimese vapustuse ületamist küpses temas otsus kaevata rikas mees kohtusse. Mida ta tegigi. Ent kohtus esitas rikas mees vastusüüdistuse, väites, et vaene mees seadis talle sihilikult lõksu, esitades oma tütart, kes oli vaba naisena puutumatu, orjatari pähe, kellega võis tolle aja kommete kohaselt teha kõike (lisame täienduse, et seda võis teha orja või orjatari peremees, aga mitte suvaline külaline, ent antud juhul võis rikas mees õigustuseks tuua asjaolu, et vaene mees oli pa­luja rollis, sest tahtis temalt midagi saada – me oleme juba kokku leppinud, et see oli katse raha laenata –, ning seega võis rikas mees temalt midagi vastuteeneks oodata).

Lugu on väljamõeldis. Quintilianuse ülesanne sundis õpilasi võtma kokku kõiki retoorika- ja loogikaoskusi, leidmaks koh­tunike rollis sellele juhtumile õiglane lahendus. See võis olla isegi eksamitööks, sest juhtumi lahendamine eeldab kahtlemata Saalomoni tarkust. Kuid põhimõtteliselt oli selline juhtum ka tegelikkuses võimalik.

Võõrale maale tunginud vallutajad, kes soovisid seal pikemaks ajaks kanda kinnitada, tapsid esmalt valitsevate perekondade meesliikmed ning andsid seejärel nende naised ja tütred oma orjadele kas äranaermiseks või abikaasadeks (kindlameelsed naised tegid selle peale enesetapu, nagu eespool märgitud), misjärel polnud vallutatud maal enam õigusjärgseid pärijaid ning kogu vara läks “legitiimselt” uutele peremeestele.

Punaarmee sõdurite vallandatud vägistamisorgia Saksamaal oli selle riigi de­natsifitseerimise esimene etapp, kehtivate suhete revolutsiooniline ümberkorraldamine – Nürnbergi rassiseadusega ja natsi-Saksamaa tavadega oli keelatud puhtatõuliste aarialannade ühtimine mitteaarialastega; seega võib punaarmeelaste vägitegusid seksuaalsel rindel vaadata kui natsirežiimi taagast vabanemise (vabastamise) esmaakti.

Endised punaarmeelased oleksid sellist seletuskatset kuuldes ilmselt üllatunud. Nemad lihtsalt panid taha vallutatud maa naistele. Frau Ilse ja Frau Elisabeth olid neile samamoodi vallutatud maa naised nagu roomlannad gallialastele.

Vae victis ka siis, kui ollakse juuditar.

 

Mehe ja naise suhted rasestumisvastaste pillide ja kondoomide eelsel ajastul ei taandunud küsimusele, kas (abielu)naine on mehe omand. Tähtis oli küsimus, kas lapsed on mehe omad. Kui ei olnud, muutus küsitavaks põllumaa, datlipuude, töökoja, laeva ja nii edasi – mille iganes – pärandamine just sellele lapsele. Antiigiajastu meesorjadega omandiõiguse probleemi ei kerkinud, sest neil omandit polnud. Aga kuidas olid lood uusaegsete meessoost pärisorjadega? Kui kõik kuulus mõisnikule, siis tuli tema peremehestaatust kuidagi sümboolselt rõhutada.

Millega jõuan kurikuulsa esimese öö õiguseni. Mis see olla võis? Jus primae noctis’e järgimine feodaalsenjööride poolt jääb vaieldavaks. Võibolla on siingi tegemist valgustusajastu kui mitte lausa väljamõeldise, siis liialdava propagandaga, omalaadse “räpase romantikaga”, mille abil õhutati antifeodaalseid kihkusid. Samamoodi nagu nii inkvisitsioonikohtute märatsemine kui ka totaalne nõiajaht varase uusaja Euroopas on jõudnud meieni valgustajate lisatud tugevate vürtsidega. (Juri Lotman ei pidanud siiski võimatuks kirjutada 18.–19. sajandil sündinud hirmujuttude alusel esseed “Nõiajaht. Hirmu semiootika”, jõudes selle kahtlase materjali abil väga huvitavate teooriateni.)

Esimese öö õiguse kahtluse alla panek ajaloolaste hulgas ei vähenda selle elujõudu rahvajuttudes ja ilukirjanduses, laiemalt kultuuris üldse. End maarahvaks nimetava natsiooni hulgas on see sünnitanud perversse “seisuseuhkuse”, mis põhineb pärimusel – või siis fantaasial – mõisnikuga sohisuhtes olnud esiemast.

Pole tähtis, kas esimese öö õigus oli tegelikult olemas. Kui see on meie peades, siis oli see ka tegelikult olemas.

Kunagi aastaid tagasi sattusin Rocca al Mare vabaõhumuuseumis vaatama 19. sajandi eesti talunaiste fotosid (dagerrotüüpiaid?), mis olid kõrtsiruumis välja pandud. Seal õlut juues tuli mul pähe sama ebailus mõte nagu need naisedki, kes seisid talutarede taustal oma maani ulatuvates, ent samas ikkagi naeruväärselt lühikestes triibulistes seelikutes. Kui mees pole just vere lõhnast aru kaotanud koerakoonlane, peninukk, pardiajaja või muu seetaoline sõjaaja rahvalaulude ebard, siis miks peaks ta tahtma selliste naistega ühtida? Muidugi, ilumeel on igal ajastul erinev. Ent kas oli see ühel 18. sajandi kultiveeritud balti mõisnikul nii väga erinev tänapäevasest “ilust vaataja silmades”? Maalidel kujutatud mõisapreilid on igatahes peenemate näojoontega ja sihvakama kehaga kui Rocca al Mare kõrtsitoas välja pandud külanoorikud. Küllap märkas seda ka viis-kuus põlve tagasi elanud aadlik.

Kas esimese öö õigus oli olemas? Kui jah, kas siis äkki polnud see “õigus”, vaid hoopis “kohustus”?

Mitte pärisorise naise kohustus heita enne ametlikku abielu mõisahärra alla, vaid just mõisahärra kohustus lüüa igale pärisorjade abielule oma isiklik “pitser”. Ta isiklikult ei pruukinud sellest seksuaalselt huvitatud olla.

Kujutledes vaimusilmas, kuidas nägid välja aluspesu-, seebi- ja kuivkäimlate-eelse ajastu talutüdrukud, tekib sügav kahtlus esimese öö realiseerimise võludes.

Ja nii tekkiski mul tookord seal Rocca al Mare vabaõhumuuseumi kõrtsitoas ühe jutustuse idee. Ma ei realiseerinud seda kunagi, see jäigi visandiks. Esitan selle siinkohal.

 

Saagem tuttavaks ühe tubli mõisnikuga Eestimaa kubermangust; olgu ta nimeks vabahärra Eberhard. Mees hakkab jõudma viiekümnendatesse eluaastatesse, tervis pole enam see mis täisjõus mehel: prostata on suurenenud, kusemine teeb vaeva, liigesevalud ja muu taoline, mis vanusega kaasas käivad. Ent kohusetunne temas pole nõrgenenud, ei, seda kindlasti mitte! Vabahärra Eberhard pole kunagi üritanud viilida eemale Maapäeval antud kohustustest, ta võtab nurisemata enda kanda kõik ülesanded, mis seisusekaaslaste poolt tema peale pannakse, loksudes vajaduse korral postitõllas mitu korda aastas Peterburi asju ajama, ning ikka oma kulu ja kirjadega, nii nagu see on vanast ajast Eestimaa rüütelkonna omavalitsuses kombeks.

“Die Ordnung, das Pflicht!” armastab vabahärra Eberhard näppu üles tõstes rõhutada. Muidugi on tal ka nõrkusi: temaga tutvumise hetkel näeme teda naabermõisnikule külla ratsutamas, et paari hea tuttavaga kaarte mängida, väike naps võtta, piipu tõmmata. Kuigi peab kohe ütlema, et seekord ta sellest toredast pärastlõunast täit rahuldust ei tunne. Mure vaevab Eberhardi, vastik pisikene mure. Asi on jälle selles kolm korda äraneetud esimese öö õiguses, mida Eberhardi seisusekaaslaste hulgas võetakse siiski kohustusena. Aadlimees ning maavalitsuse alustala ei tohi sellest kõrvale hoida. Muidu lähevad matsid ülbeks, neil võib pähe tulla kõiksugu mässumõtteid. Mõisahärra kohuseks on kõiki oma prerogatiive järgida – selles on vabahärra Eberhard, nagu ka tema kaardimängusõbrad, täiesti veendunud. Kuigi ega see kerge ole. Vanus. Tervis. Pole õiget tahtmistki enam. Eberhardi auväärne abikaasa Mathilda ei mäletagi enam, millal ta viimati sai tunda abielusakramendiga kaasnevaid voodirõõme.

Vabahärra Eberhardil on suur kisatus jätta täna õhtul Möldri-Jaani juurde minemata. Jaan abiellub, mis ta nimi nüüd oligi, Liisuga – Eberhard nägi vist seda plikat kunagi mõisa õues, aga ei mäleta tast suurt midagi, nad on kõik nii ühesugused oma linastes särkides, mitte eriti puhastes, olgu märgitud – oh seda talurahva hügieeni küll, von Baeril on selles mõttes täiesti õigus, kui ta kirjutab “Eestlaste endeemilistes haigustes” talurahva puhtusest kriitiliselt, ja nüüd peab siis tema, vabahärra Eberhard, selle Liisu juurde minema teda… kuidas matsid ütlevadki, kargama?

Eberhard kummutab ühe sõõmuga napsiklaasi tühjaks ning märkab, et sõbrad vaatavad teda uudishimulike pilkudega. “Kas midagi on lahti, vana sõber?” paistab nende pilgust mure. Nojaa, tegemist on meeste seltskonnaga, istutakse ikkagi kaardilauas napsipudelite vahel, nii et meie vabahärra räägib kõik südamelt ära. Et tervis pole enam päris see ja ega Mathildatki pole enam ammu saanud rõõ­­mustada, annab Eberhard läbi lillede mõista. Aina raba ja raba hinge tõmbamata, töö omavalitsuses, maakomisjonis, visitatsioonide vastuvõtmine, iga aasta mitu korda Peterburi sõita, et nad seal Eestimaa kubermangu huvidest mööda vaatama ei hakkaks, kõik see hool ja vaev… katkesta end vanast peast. Oleks pojadki kodus, saadaks mõne neist selle Möldri-Liisu juurde, aga ei, noorem poeg on Dorpatis studiosus ja vanem teenib Peterburi külje all keiserlikus Semjonovski polgus.

Siinkohal paneb Eberhard tähele, et tema lauakaaslaste näoilmed on karmistunud. Ritterid ja vabahärrad ei ilmuta vähimatki kaastunnet impotentsuse üle kaeblevale Eberhardile.

Südametus? Mitte päris. Asi on selles, et küsimuse all on just nimelt Möldri-Liisu… Oleks tegu mõne tavalise taluplikaga, siis hunt temaga, võiks ehk selle ebameeldiva kohustuse kuradile saata ning istuda mõnusalt kaardilauas, kuni varajane hommikutund koidab, kuid…! – möldrid, kõrts­mikud, aidamehed, need ei ole tavalised talumehed. Möldrite, kõrtsmike ja aidameeste naisi tuleb karata. Tuleb! Jätad jumalast antud ning keisri kinnitatud eesõiguste rõhutamise ja meeldetuletamise hooletusse, oota kaebekirjasid keiserlikule õukonnale, avalikku mässu, verevalamist ja tulekahjusid, igasugu žakeriid. Eberhard teab seda, seda teavad tema lauakaaslasedki. Sestap ongi lauas tekkinud hukkamõistev vaikus. Meie vana sõber Eberhard, ikka ja alati usaldusväärsuse ning kohusetunde etalon, ilmutab korraga sellist nõrkust! Tahab kohustustele vilistada. Ai, ai, ai!

Eberhard kummutab tühjaks veel ühe pitsi, tõuseb otsustavalt püsti, rapsab piitsaga vastu säärikut ja lubab tunni-pooleteise pärast tagasi olla. Sõpradega on meel­div vestelda, ent praegu – vabandatagu – kohustused ootavad teda. Ütleb nii ja marsib joonelt välja, astudes kindla sammuga üle õue lasipuu juurde. Hüppab sadulasse ja läinud ta ongi. Aknale kogunenud kaardimänguseltskond jälgib teda heakskiitval pilgul. Niikaua, kui kõik täidavad oma kohust, valitseb siin maal kord ning rahu, mille hoidmine on kohalviibijate püha ülesanne. Die Ordnung, das Pflicht.

Näeme nüüd, kuidas pikka mantlisse mähkunud vabahärra Eberhard ratsutab oma pärisorise möldri õuele. Must ratsanik, vereimejast parun, vampiir on saabunud noore Liisu ihu sõtkuma. Äng ja õud.

Siinkohal on aeg öelda paar sõna Liisu kohta. Eberhard ei eksinud, kui ta arvas, et Liisu on talutüdruk “nagu kõik”. Jändrik tugev keha, alatisest töötegemisest pragunenud ja punetavad käed, kartulikoore karva juuksed, ebaühtlased hambad, püstine nina keset tuimavõitu nägu. Ent samas ei tähenda rohmakas välimus kaugeltki seda, et Liisu oleks rumal tüdruk. Seda ta ei ole. Kaugel sellest. Ega rumal sobigi möldriemandaks. Ja veel on Liisus parajal hulgal eneseväärikust. Selle eneseväärikuse sunnil on ta otsustanud mõisahärra pika ninaga jätta. Liisu ei ole mingi häbelik ega süütu tüdruk (seda viimast ei ole ta isegi füsioloogiliselt enam), kes läheks poistest langetatud pilguga mööda. Liisu on tegelikult poiste vastu üpris lahke, ent see lahkus lööb temas välja pärast kiigemäel hullamist ja tagaajamist kadakate vahel. Enne lihalike rõõmude juurde asumist peab saama palju naerda. Pealegi on Liisu harjunud ise otsustama, kelle ta oma jalge vahele lubab. Sellel korral otsustamisõiguseta jäänud Liisu pole mõisahärra alla heitmisega nõus. Kohe mitte üks kriips pole ta nõus ja seepärast on ta mõisahärra tulekuks omamoodi ette valmistunud. Ta pole end kaks nädalat pesnud. Ta on enne mõisahärra tulekut käinud laudas sigu talitamas, teinud seda pikalt ja põhjalikult. Jalad solksutas ta pärast seda küll jões enam-vähem puhtaks, kuid see on kogu mööndus, mille Liisu mõisahärrale teeb. Nagu juba öeldud, Liisu pole kaugeltki rumal tüdruk. Peale selle on ta ka tähelepanelik jälgija – Liisu teab mõisarahva kombeid küll; ta on näinud, kuidas mõisahärra tõstis sõnnikuhunnikus mädanenud seakorjusest mööda minnes lõhnastatud taskurätiku nina juurde (misasjad on taskurätikud ja kuidas neid lõhnastatakse, seda teab Liisu ühe tuttava tüdruku käest, kes on omakorda tuttav selle tüdruku õega, kes on mõisas teenijatüdrukuks) ja seetõttu on ta enda plaani õnnestumises üpris kindel. Saksad on piredad ja hellad tugevate lõhnade suhtes. Veel kindlam oleks kogu asi siis, kui teda oleks viimase nädala sees õnnistatud kuupuhastusega, aga vaat sellega on ikka nii, et tuleb siis, kui pole vaja, ning kui mingil põhjusel tahad seda, siis jälle ei tule. Liisu määris oma reied niisama verega kokku ja tõmbas suurema tõepära saavutamiseks soolasilgu pütist võetud vedelikku lõhnaks peale. Ta jääb tulemusega rahule. Ta on mõisahärra vastuvõtmiseks valmis.

Vabahärra Eberhardi auks peab ütlema, et ta ikkagi üritab oma kohust täita – geenid, kas teate, sugupuu ning perekonnatraditsioon – ühtki lahingut pole Eestimaa pinnal peetud Eberhardi esivanemate osaluseta, isegi kui võiduks puudusid väljavaated, ikkagi surusid tema eelkäijad kannused hobuse külgedesse ning tormasid, piigid õieli, edasi. Nii ka Eberhard – astub kangel sammul Liisu kambrisse, käseb tüdrukul riidekirstu peale istuda, tõstab ratsapiitsaga tema seeliku üles ja… läheb näost valgeks. O mein Gott, suudab vapper vabahärra vaid sosistada. “See on sabotaaž!” röögatab ta siis, tormab toast välja, hüppab sadulasse ja läinud ta ongi.

 

Ma ei tea, kas see võis kunagi niimoodi juhtuda. Ma kirjutasin selle loo isiklikel põhjustel. Osalt põlastuse märgiks kõigile sohiaadlikele, kes poseerivad poollagunenud mõisahoonete taustal, justkui need ku­lissid õigustaks predikaadi “von” kasutamist nende matslikes nimedes. Ärge lootkegi, tahaks ma irvitada, ei teinud esiemad teile seda rõõmu.

Ent see pole peamine. Põhiliselt surun ma endas maha hirmu, et esimese öö õigust praktiseeriti sama laialdaselt nagu sõjaõigusest (sõja “õigusest”) tulenevat lausvägistamist.

Mingid enesepäästmise nipid pidid nais­te käsutuses ju olema.

Liisu-nimeline kaval talutüdruk on minu alateadvuslik päästerõngas.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi