Juhtum

Madis Kõiv

Madis Kõiv
Juhtum

Mõni sissejuhatav sõna ümber- ja ülevaatamistest, millest see pala on läbi käinud: saatsin esialgse variandi toimetusse, kust ta mõne aja pärast tagasi küsisin. Venelased olid just asunud Gruusiat põrmustama ja masenduses, nagu olin (sest tulid meelde omaaegsed Ungari veresaunad, tšehhide allasurumine jms), tundsin, et ei või sel taustal nii kitsalt isikliku asjaga avalikkuse ette astuda. Olukorras, kus ainult oodata tuli, kui kauaks meid endid veel.

Olukord ei ole paraku muutunud, kuid masenduse esialgne loomus mõneti on ja mõtlen nüüd, et seniks “kuni meid veel”, kuni veel hilja ei ole, tulen oma palaga veidi muudetud ja “objektiveeritud” kujul siiski lagedale. Esialgset hüsteerilist tooni püüdsin veidi tasandada. Suudan nüüd ehk oma juhtumist kerge eneseirooniaga kõnelda.

 

Juhtum ise on sedalaadi, et pole tast kunagi rääkida tahtnud, pole rääkinudki. Pole suutnud – juhtumi vastikuse pärast. Keel ei paindu sellest jutustama, kõht ei kannata, okse tuleb pääle. Ja nii ongi ta seniajani jäänud iseendale haudumiseks ja seedimiseks, kuigi seedimise lootustki pole. Ühele inimesele olen sest siiski rääkinud, lühidalt ja üldjoontes, sedagi vaid “tervishoidlikel põhjusil” – arstile nimelt. Täpsemalt professor Jüri Saarmale, et abi saada. Ei tea, kas sain, ajutiselt küll kindlasti, kuid pikemaks ajaks, arvan, et mitte.

Vähemalt praegugi ei ole mu haigus, mille Juhtum kaasa tõi – kas otseselt või kaudselt – läbi põetud. Aga mida tähendab kaudselt? Või mida otseselt? Võibolla see selgub, kui ma oma jutuga küllalt kau­gele olen jõudnud.

On küll veel üks teine juhtum – õieti ajaliselt esimene, mida kunagi ei unusta ja millest kunagi rääkinud pole, ega räägi nüüdki. Ei saa aga ütelda, et vastikuse pärast, ei, vastik ta pole, valus ainult, kuid liiga, et seda üles soojendada. Jäägu siis too (ajaliselt) teine, see jälk. Temast nüüd ja tema järelmõjudest.

Juhtumi või kui soovite, sündmuse aega ei mõista mälu järgi täpselt kinni naelutada, kuigi kui uurida vanu ajalehti ja üht-teist juurde pärida, saaks selle siiski kindlaks teha. Kuid pole see vist nii hirmus tähtis, mis siin ikka uurida ja pärida – hää kui loo mälu järgi maha saan kirjutada. Niipalju on siiski kindel, et kuuekümnendatel see juhtus, aga mitte hiljem kui 65ndal ja mitte varem kui 63ndal. Kuid seegi pole päris õige, sest juhtum ise kestab ja lõpeb alles minu surmaga. Tema “sisselülitamise” kohta käivad need ajapiiri hinnangud, ei muud. Ja ka eellugu on sel sündmusel, mida võib Juhtumisse kuuluvana võtta, ning sel juhul pole piiride hinnang jälle täpne ja võib ulatuda jumal teab kui kaugele minevikku.

Eelloo viimase järgu kohta võin ütelda järgmist: parajasti käis Moskvas või kus kohtuprotsess salakuulamise või “kodumaa reetmise” asjus ja oli just jõudnud ajalehtedesse – keegi ohvitser või teadlane, ei mäleta täpselt, oli müünud (või kinkinud) välismaa luurele salajaste dokumentide koopiaid ja mõisteti (niipalju kui mäletan) pääle suurt lärmi ja mõnitamist selle teo eest surma. Niisugused lood mõjusid minusugusele eellooga inimesele, kes ikka pidi oma ankeeti võltsima, alati raskelt. Ootasin oma järjekorda, kuigi ma muidugi midagi ei müünud ega kinkinud – aga mine sa tea, mis sulle kaela võidakse määrida – “märgitud” inimese hirmud.

“Parajasti” tähendab seda, et olin parajasti Dubnas rahvusvahelisel kongressil või talikoolis, või mis ta just oli. Oma paar nädalat või isegi kuu olin Eestist ära ega olnud mul aimugi, mis asju siin “parajasti” aetakse. Protsessist Dubnas küll ei räägitud, aga ju see enne konverentsi (kooli) ajalehtedesse jõudis, nii et sellest teadsin ja vahel ta üle mõtlesin – harva küll, oli Dubnas muudki tegemist, nii et hirmude jaoks aega ei jätkunud ja need ununesid vahel päriselt.

Sõna “rahvusvaheline” tuleks õieti jutumärkidesse panna, sest osa võtsid vaid Dubna liikmesriigid, rahvademokraatiamaad, nagu tookord neid Venemaa läänialasid nimetati. Aga siiski oli see kokkutulek rahvusvaheline küllalt, et julgeolekul tegevust jätkuks, ja agendid vedelesid igal pool jalus. Võõras on ikka võõras, olgu ta mis läänist tahes, rääkis võõrast keelt ja ju siis võõraid mõtteidki mõtles, nii et kõik jutuajamised “võõrastega” pandi kirja ja peeti meeles.

Minul küll suuremat jutuajamist võõrastega polnud, Jass oli kaasas ja hädalise jutuajamisvajaduse sai tema juures rahuldada. Mõne sakslasega siiski rääkisin, kuigi oleks parema meelega hiina tüdrukutega vestelnud, aga see ei tulnud muidugi kõne alla, neil oli kahekordne kontroll pääl, oma ja venelaste.

See selleks.

Kui tagasi Tõraverre tulin – paari-kolme nädala pärast, nagu ütlesin, olin värskeid ideid täis, aga esiotsa sõidust väsinud, magamata, segane, nii et ideed magasid koos minuga. Istusin oma kabinetis ja tukkusin.

See jäi ka pikaks ajaks mu viimaseks rahulikuks lõdvestusseisundiks, sest Juhtum algas. Ütleme teisel või kolmandal päeval pärast tagasitulekut, kui ikka veel pää oli paks ja uni pääle tikkus (polnud ka linnas käinud ega kedagi tuttavatest näinud – pääle otseste koridorinaabrite), hüppas äkki sisse Anette (esimese osakonna ülem) ja ütles: “Tule alla, üks mees tahab sinuga rääkida.”

Uimane, nagu ma olin, ei mõistnud ma sellest midagi arvata, tõusin ja kõmpisin Anette järel “alla”, s.o tema koopasse. Koopa ühes kambris istus laua taga väikest kasvu brünett mees tugevasti tahalükatud lauba ja lokkis juustega. Ootas, kuni Anette kadus (kiiresti ukse taha) ja tutvustas ennast kui julgeolekutöötajat, ütles oma nime (kas päris või väljamõeldud) ja alustas mu konverentsilkäigust.

Mõtlesin – nii, nüüd see algab, kord on minu käes!

Hirm ja vastikustunne jooksid läbi ihu, nii et tundsin iseennast endale võõrana. Ei siiski, hirm see ei olnud, jälkus küll jah, aga hirmuks ma seda ei nimetaks, ei teagi, kuidas seda tunnet kirjeldada. Mees hakkas kohe konverentsist rääkima, see oli neil muidugi hästi teada. Mida ta just õieti seletas või küsis, jutu sisu ei pannud õieti tähelegi, otsisin ja ootasin ta sõnades vaid lõksu, aga ei mõistnud seda leida, siis äkki küsis, kas ma tahan ise ka välismaale sõita. Ütlesin, et pole sellele mõtelnud; mida ta mulle selle pääle kostis, ei mäleta või ei pannud tähele, ja jutt jäi tal ka pooleli, sest keegi instituudi omadest pistis pää ukse vahelt sisse ja küsis, kus Anette on. Ma kohmasin – välja läks. Ja panin imestusega tähele, et igerikult väikeste jalgadega (ka seda nägin kohe, see ajas mind peaaegu oksele) mees oli kuidagi ehmunud ja küsis ähmis, et kes see oli. Ma ütlesin kes (aga praegu enam ei mäleta kes just). Mees hakkas nihelema ja viis jutu hoopis mujale, küsis, kas ma Werneris käin. Ütlesin, et vahel käin. Tema: “Kellega te seal kohtute?” Mina: “Kuidas juhtub.”

Ma ei saanud aru, kuidas mu Werneris-käigud tema arust riigisaladuste reetmisega võivad seotud olla. “Kirjanikega”, pani ta ette.

Ütlesin, et mina pole kirjandusinimene.

Tema: “Kampaania mõttes.”

Aga juba hakkas pääs kerima mõte: ükskõik milleks see küsimus, mitte mingil juhul sõnakestki Alliksaarest ja nendest, kes sääl käivad! Nagu häire hakkas see pääs undama.

Mees käis ikka peale. “Mõnega ikka, kellega, või kunstnikuga?”

Ja siin ma tegin saatusliku vea. Võibolla, sest võibolla kui ma poleks ignorantsusest (olin kaks-kolm nädalat Eestist ära ja ei teadnud olukorda) nimetanud Kaalepit, oleks ta ehk jätnud mu rahule ja oleks jäänud ära põgenemine Pamiiri ja ka kokkuvarisemine Murgabis (millega algas Juhtumi järellugu). Võibolla. Aga see on kontrollitamatu oletus.

Ma nimetasin Kaalepit, sest arvasin, et nüüd pärast Samarkandis-käiku ja luuletusi “vennasrahvast” on ta vanad patud lunastanud ja praegu “puhas poiss”.

Kummalisel kombel tegi ta, nagu oleks Kaalepist väga huvitatud, ja hakkas kohe minu meelest täiesti tähenduseta küsimusi laduma, olgugi et ise oli silmanähtavalt närviline. Panin seda kõike kuidagi automaatselt, iseendale tähelepanematult tähele ja alles tagantjärgi mõistsin ta närvilise oleku üle järele mõtelda.

Jah, alles siis, kui mõni nädal või kuu hiljem hakkasin taipama, et asi polnud ehk üldse “reetmises”, vaid minust taheti lihtsalt nuhki teha. Siis tuli jälestusele lisaks veel viha ja solvumine juurde – olin omaarust hää füüsik ja oleks veel paremaks saanud, aga nemad sellest ei hoolinud. Oli halvemaidki füüsikuid, keda nad seks otstarbeks püüda oleksid võinud.

Noh, nuhki nad minust ei teinud, aga neurasteenilise grafomaani küll (nagu seegi kirjatükk tõendab).

Kuid sattusin hasarti ja hüppasin olulistest detailidest mööda.

Oleme niisiis ikka veel Anette kabinetis ja tema, endal ühe sõrme viimane lüli ära, jalad jälestusväärselt väikesed ja ise arusaamatult närviline, küsib äkki ja mulle jälle ootamatult: “Kas Kaalep ikka on lojaalne nõukogude inimene?”

Ja mina oma teadmatuses (et nende kahe-kolme nädala sees oli üks Kaalepi Samarkandi sõpradest, kellele ta oli Hruštšovi lollakast kunstipoliitikast kirjutanud, kirja oma parteikomiteesse või otse KGB-sse viinud ja selleks ajaks, kui ära olin, olid “materjalid” juba Tartus ja Kaalep pihtide vahel) kukkusin Kaalepi lojaalsust kiitma ja just sellega, et pidas “vennasrahvastest” lugu ja õpetas(!) neid rahvaste sõpruse vaimus (püha lihtsameelsus või lollus või lihtsalt informatsioonipimedus). Ta lasi mul tükk aega kiidukõnet pidada, tüdines siis sellest ja küsis, keda ma kunstiinimestest veel tunnen. Nimetasin Malinit (Kaalepi Samarkandi reisikaaslast, samamoodi “rahvaste sõpruse” ülistajat), aga Malin teda üldse ei hu­vitanud, ütles ainult, et “Malin sõidab meil varsti välismaale”, ka selle väite nüansid selgusid hiljem.

Üldse oli nii, et me rääkisime üksteisest mööda – mina mõtlesin, et mind kaudsete küsimustega püütakse reetmise asjus lõksu meelitada, tema, et ma Kaalepi “süüasja” tean ja teda oma lollakal viisil kaitsta püüan. Siis küsis veel, kas ma Vanemuise inimesi tunnen, aga ütlesin, et ei tunne, sest seda ma teadsin juba endisest, et käis Irdi-vastane sõda (mille Ird hiljem kavala käiguga pareeris – lasi Hermakülal ja Toomingal oma tahtmist mööda “möllata” ja muutus sellega vihatud inimesest peaaegu kõige armastatumaks teatrimeheks). Siis, kas ma veel kedagi nimetada võin, aga ütlesin, et ei tule meelde. Seepääle, ikka närviline: “Olgu siis, aga ma tahan teiega veel kord kõnelda.” Mis ma pidin selle pääle kostma? Kehitasin õlgu.

Aga tema: “Siin on ebamugav rääkida, ma kutsun teid enda juurde” (sic!). Mul tükkis selle jutu juures okse pääle (oleksin pidanud säälsamas oksendama, mitte alles hiljem klosetis). Ta ütles mulle telefoninumbri ja käskis mingil päeval (ei mäleta, kas see oli üks kindel päev või “nädala” jooksul) helistada. Käskis numbri üles kirjutada ja küsida Hugot. Ma hakkasin pliiatsit otsima, aga käsi ei tõusnud rohkem kui tolli võrra, ma ei saanud seda kirjutada. Ütlesin “küll püsib meeles” ja hakkasin välja minema, veel ütles ta mulle tagantjärele, et ma meie jutuajamisest kellelegi ei räägiks, isegi abikaasale mitte, ja siis veel: “Ärge kartke, Kaalepiga ei juhtu midagi halba.”

See oleks võinud mul midagi koitma panna, aga veel ei pannud. Läksin üles oma kabinetti, aga ei saanud sääl olla, läksin siis tualetti ja oksendasin, vaatasin ennast peeglist ja mõtlesin: löön peegli puruks ja lõikan killuga oma sooned läbi.

 

Ma ei helistanud, ma ei kutsunud Hugot, ma ei läinud “nende juurde”, ma põgenesin. Esialgu küll lihtsalt hoidsin eemale. Kihutasin nagu hull rattaga mööda maad ringi. Kuid seda veidi hiljem. Esialgu kuni Hugole helistamise “tähtajani” (oli see siis kindel päev või nädal, mis hakkas lõppema) viibisin nagu uimas, kujutasin ainult ette, kuidas ma Hugole helistan, kuid see kujutlus ei jõudnud kuhugi. Lõpuks, kui tähtaeg otsa sai, teadsin, et ma ei saa helistada, käsi ei tõuse, et numbrit võtta. Ja lõpuks, mõtlesin: kirjalikku käsku, nagu nad sõjakomissariaadist tulid – “Käsin teil ilmuda jne”, mulle ei antud ja kui KGB sõnaline korraldus on sama sundiv, võivad nad mulle igal ajal ise kirja ja püssimeestega järele tulla, ennast pakkuma ma ei lähe.

Ja siis need rattasõidud. Meelitasin Ilmar Otsa ja Tiitsu endaga kaasa, kevad hakkas tulema ja ilm oli rattasõiduks paras. Käisime Tõrvas ja tulime ringiga tagasi, esimene kord, hiljem jäi see meile Tiitsuga harjumuseks aeg-ajalt koos pikki sõite teha, Ots vist loobus, ei viitsinud.

Mõni aeg oli kõik vagane, keegi mulle järele ei tulnud ja hakkasin vahetevahel linnas käima, isegi Wernerist astusin kord läbi.

Kuid nemad ei mõtelnudki mind rahule jätta, kas nad mind lausa jälitasid (nagu hiljem, kui meid Antsuga peeti arvatavasti selle kirja autoriks, mille tegelikult kirjutas Mättik, Antsu töökaaslane, oma sõpradega, aga see on teine lugu ja palju hilisem, pärast katastroofi Pamiiris, kui olin juba (ajutiselt) terveks saanud), seda ei tea ma ütelda, aga silmas mind peeti.

See tuli välja mõne aja pärast, siis kui jäin lõksu, kust õnnekombel sain välja hüpata.

Niimoodi oli: tulin parajasti ülikooli poolt Pirogovi suunas (võibolla käisin siis juba Werneriski ja just säält tulin). Pirogovi juures üleval istus pingil tuttav Vanemuisest – ma ei nimeta ta nime, sest võibolla säeksin ta sellega asjatult kahtlasse valgusse – ja hüüdis mulle alla: “Tule istume ja ajame juttu!” Mul kiiret ei olnud, läksin ja istusin ta kõrvale, rääkisime veidi, kuni panin tähele, et keegi kolmas istus samale pingile mu kõrvale. Jäin kahe mehe vahele. Ma ei näinud, kustpoolt (ei pannud tähele) see kolmas tuli, võibolla nagu minagi Wernerist. Ma ei vaadanud ta poole, sest ilma vaatamata teadsin, kes ta on. Ja ta oligi see: nägin silmanurgast, kuidas ta võttis sigaretipaki ja ühel ta näppudest, mis pakis sorisid, puudus viimane lüli.

Olin lõksus ja teadsin seda. Mis teha, seda ei teadnud. Vajusin juba stuuporisse, kui äkki silmasin, kuidas ülikooli poolt tuli Ivar Kull ja pööras nurgal alla jõe poole. Ilma et midagi oleksin mõtelnud või plaanitsenud, hüppasin sõna lausumata meeste vahelt välja ja jooksin Kullile järele. Kull oli mu vana tuttav keskkooli ajast, teadsin teda ja koos käsime Gabovitši analüüsi harjutustundides – tema matemaatik, mina füüsik. Ega meil omavahel palju juttu ei olnud, nii et juurde joostes pidin käigu päält midagi erilist välja mõtlema, et temaga koos alla Rüütli poole minna. (Sama meeleheitliku tüki tegin hiljem Leedu kunsti näitusel, kui mulle hakkas külge üks Lvovist pärit kunstiharrastaja, keda ilmselgeks KGB-poisiks (Jüri Saarma väljend) pidasin – nägin Ülo Leppa daamidega jutlemas ja surusin end hoolimatult ja ebaviisakalt nende seltsi; olen seda lugu ühes novellis kirjeldanud.) Ma ei tea nüüd enam ütelda, mida ma Kullile rääkisin või temalt küsisin, kuid tema kõrval ma pääsesin Pirogovi juures istujate vaateväljast. Kuskohal linnas ma Kulli rahule jätsin ja me lahku läksime, kus ma pärast seda mööda linnaääri või surnuaedu hulkusin, kõik on meelest pühitud. Öösel “hiilisin” jaama ja sõitsin Riia rongiga Elvani ja tulin siis jala üle Vapramäe Tõraverre. Keegi mind sääl arreteerimisorderiga ees ei oodanud.

Pärast seda tulid need meeletud rattasõidud. Linnas ma peaaegu enam ei käinud. Kõik ideed, mis Dubnast kaasa tõin, jäid sinnapaika, mida teha kavatsesin, jäi tegemata. Ootasin ikka veel püssimehi, kes mu ära viiksid. Neid ei tulnud ja pika­pääle hakkasin taipama, et asi pole siiski reetmissüüdistuses, vaid nad lihtsalt tahtsid mind oma agendiks tõmmata. Esialgu tõi see teadmine väikese kergenduse kaasa. Hirm, mis vahepääl oli kasvada jõudnud, andis järele, ainult jälkustunne – see jäi ja süvenes. Kaalepi asi, nagu kuulsin, oli lõpetatud, nii et see neid enam ei huvitanud, küllap tahtsid minu kaudu Vikerkaare tänava seltskonda imbuda.

Mida ma suvel tegin, hästi ei mäleta, puhkust ma suurt välja ei võtnud, sest kavatsesin sügise poole Pamiiridesse pakku sõita, Bobodžanovi juurde Murgabi kosmiliste kiirte observatooriumisse.

Küllap olin vähe instituudis, “töötasin” kodus ja olin laste juures säälsamas Tõravere taga Vellaveres. Väikeste jalgadega mees näitas suvel veel kord oma nägu, kui olin lastega Elva järve ääres, tuli must mööda ja läks ujuma, aga rääkima ei hakanud, läksin ka kohe järve äärest minema. Ahjaa, ühe retke tegime Otsa ja ta naisega mööda mere äärt vist kuhugi Riia lähedale ja säält sõitsime rongiga Leetu. Palangas olime mõnda aega, sinna tuli ka Erna meile järele. Kõik see nagu kavatsetud Pamiiri-reiski selleks, et jääda “julgeoleku poistest” nii kaugele kui võimalik. Naiivne mõte ja hädaohtlikki, nagu Pamiiris välja tuli, saatuslik, võib isegi ütelda. Kuidas ma pärast Pamiiri end sisse pidin säädima, sellest ei olnud mul veel õiget pilti. Esialgu – kaugemale, eemale, muud midagi. Kuid sissesäädimise eest hoolitsesid jumalad ise, minul ei olnud sääl muud osa, kui vastu võtta, mida nemad – jumalad, ma mõtlen – otsustasid. Nemad sää­disid mu oma äranägemise järgi sisse kogu ülejäänud eluks.

Sellega on Juhtumi esimene (seni mahavaikitud) osa lõppenud.

Niipalju pean siiski lisama, väikeste jalgadega KGB-mees on romaanis “Aken” prototüübiks aeg-ajalt ootamatult ja hirmutavalt “aknaotsija” silmapiirile ilmuvale mehele.

 

Teine osa algas niisiis augustis(?) Pa­mii­rides. Miks ma seda reisi ja sellele järgnevat Juhtumi teiseks osaks võin nimetada, sellele ma päris selget vastust ei saagi anda. Kuid et Pamiiris-käigu põhjustas ainuüksi Juhtum, millest äsja rääkisin, siis selles mõttes võin seda Juhtumi teiseks osaks siiski nimetada. Poleks Juhtumit olnud, poleks ma Pamiiri sõitnud. Kuid kas Pamiiri-sõit ise kui selline oleks toonud kaasa kogu edaspidise – mu kummalise haiguse –, või tekitasid Juhtumi jäljed mu ajus ainuüksi (“kitsas sisu”) selle sündroomi, või nii see kui teine tegid seda koos, see küsimus jääb paraku lahtiseks. Niisiis ei või ma ütelda, kuivõrd on teine osa esimesega orgaaniliselt seotud. Võibolla poleks teise osa jutustamisel siinses kontekstis isegi mõtet, kuid teen seda siiski, sest olen võtnud neid kahte üheainsa sündmuse osadena ja ei saa sellest kujutelmast, nagu üteldakse, üle ega ümber.

Pamiiri-sõidu ettevalmistusi ja säälseid asjakäike olen kirjeldanud novellis “Teekond Murgabi”; millest sääl kirjutasin, ei hakka siin kordama. Mis kirjutamata jäi ja mis Juhtumi esimese osaga seostub (mi­dagi ei seostu otseselt, kaudselt ainult, aga ränkade tagajärgedega), sellest siis nüüd.

Üks detail veel – enne kodunt lahkumist, just siis kui hakkasin uksest välja minema, et Tartusse sõita ja sääl Moskva rongile astuda, kus Edvin Hiedel mind juba kaugemaa piletitega (vist Taškendini) ootas: Mari, siis umbes kolmeaastane, istus potil ja hõikas mulle järele: “Isa, oota, ma tulen ka!”

Ma ei oodanud ja läksin, aga need sõnad hakkasid minuga kaasas käima ja kõige kriitilisematel momentidel viisid mu peaaegu hullumeelsuseni – Mari ootab, et minuga kaasa tulla, mina aga olen siin ja suren ja kunagi ei saa ta enam minuga kusagile kaasa tulla.

Murgabis, kui mäestikuhaigena pikali olin, tulid nad – need sõnad – mulle öösel kallale ja kujutlus sellest pikast maast, mis meid eraldab, ja mägedest meie vahel ei lasknud mul silmapilgukski magada.

Magamatus oli üldse üks jumalatest saadetud asjaolu, mis kõike edaspidist sisse juhatas.

Esialgu läks kõik suurepäraselt. Vagunis Hiedeli seltsis unustasin paugupäält väikeste jalgadega mehe Hugo, ta amputeeritud näpuotsa ja üldse oma tagaaetu-olukorra. Olime Hiedeliga juba kord ühe mägimatka teinud, “helge mälestus” sellest soojendas mu meeleolu uuele mägireisile sõites. Aga Kaukaasia mäed on mängumäed Pamiiridega võrreldes, see selgus mõne aja pärast, kui Horogi jõudsime, kust algas kurikuulus mägimaantee, mis viis (küllap viib ikka veel) üle Ida-Pamiiri kõrgkõrbe Kirgiisiasse Oši linna. Sinna me lõpuks jõudsime, mina surijana ja Hiedel mu saatjana. Jäin haiglasse pidama ja Hiedelgi istus truult Ošis, mis teda surmani tüütas, ja ta (meie) kavatsus Fergana orus käia jäigi pelgaks kavatsuseks.

Esialgu oleme veel teekonna alguses. Moskvas tulime rongilt maha, mis me sääl tegime, ei mäleta, võibolla ei teinud midagi, saime kohe edasi Taškendi rongi pääle ja sõitsime niiviisi mitu päeva läbi Venemaa, Uuralite ja Kesk-Aasia poolkõrbete. See rongisõit oli meil kavas, et näha, mis Moskvast kaugel läbi vaguniaknagi näha on. Lennuk jäi algul sellepärast sõiduvahendina mängust välja.

Ka Taškendis oli kõik meeldiv, kuigi unetus koos hambavaluga algas juba sääl. Taškendis oli meie mentoriks kunstnik Volkov, kellega olin Tallinnas Ohaka kaudu tuttavaks saanud ja kes kutsus mind päris siirameelselt endale Taškenti külla. Noh, nüüd me siis sääl olime, kuigi ööbisime mugavuse mõttes hotellis – arvan mäletavat, aga päris kindel ma selles ei ole, võibolla olime siiski Volkovi juures, vähemalt päeval oli ta vahetpidamata meie seltsis, kuni läksime Dušanbe lennukile. Oli kavatsus küll sinna bussiga või hääletades sõita, läbi Lääne-Pamiiride teravatipuliste mägede kulgevat teed, kuid millegipärast jäi see sõit ära ja vist ka Volkov laitis selle plaani kui kahtlase, isegi kardetava maha.

Niisiis sõitsime lennukiga. Lennusõidust ei mäleta midagi. Alles siis, kui oleme Dušanbe südalinna laiadel tänavatel, tuleb pilt silmade ette. Taškent oli huvitav linn, Dušanbe kohta seda ei ütleks, vähemalt midagi huvitavat ei osanud me lühikese säälviibimise jooksul leida. Päälegi pidin üles otsima instituudi, kus Bobodžanov töötas. Instituudi leidsime, aga B-d ennast mitte, olevat Murgabis. Tema kaastööline Gafurov (?) hakkas siis meile linnas teejuhiks ja kutsus meid lõpuks enda juurde tõelist ja ehtsat tadžiki šašlõkki (riisiga) sööma. Oli ränk söömaaeg, mis kõigi elus söödud söömingute hulgas säeb ennast mälus kohe etteotsa. Ka sel söömaajal on juhtumis oma “saatuslik” paik ette nähtud. Istusime mulle harjumatus ja väsitavas rätsepaistes vaibal, šašlõkk ja joogid meie keskel. Olin ammugi oma kõhu pungil täis söönud, aga poolgi ettepandud vaagnast polnud veel tühi. Kuid Gafurov ei jätnud enne meie sundimist (ega te ei taha mind ometi solvata!), kuni viimane kui riistera oli söödud ja meie liigsöömisest haiged. Päälegi valutas mul hammas ja järjest teravamalt. Seda maotäit andis meil veel Horogiski seedida.

Juba Taškendist alates jõime palju rohelist teed – teemajades, kus vanamehed, (võitlus)linnukesed peos, istusid, rüüpasid oma piaalidest ja ajasid juttu. Mõtlen nüüd, et ehk oligi säälne roheline tee mu unetuse põhjuseks.

Horogi sõitis väike lennuk, kus paarkümmend inimest istus aknaäärsetel pinkidel, näod vastamisi nagu vanaaegses tram­­mis. Lendur ise oli uhke oma lennumasina ja marsruudi üle, tuli meie juurde ja uhkustas, et Dušanbe-Horogi lennuliin on maailma kõige hädaohtlikum liin – meile teadmiseks ja järelemõtlemiseks. Ehk oligi see tõsi, vähemalt poolenisti, sest küllap on maailmas hädaohtlikumaidki liine, kus tema neid kõiki teadis (olen seda sõitu üle mäetippude hüperboliseerivalt kirjeldanud “Päevas”). Üldse oli nüüdsest pääle palju juttu hädaohtudest. Meie teekond Horogist üle Murgabi Ošši pidi olema surmateekond ja mehed Horogis ja Murgabis imestasid, kuidas kaks meiesugust varustuseta (ja kogemusteta) hilpharakat seda üldse ette võtta julgevad. Julgesime, ja lollid olime – vähemalt mina.

 

Horogis olime öö mingis mägimeeste ma­gamishoones, ja seekord oli mu hambavalu nii tugev, et magada ei proovinudki. Hom­mikul mõtlesin hambaarsti otsima hakata (pidi ju siingi Afganistani piiril hambaarst olema), kuid selgus, et kõige lähemal ajal sõidab auto Badašani ja võtab meid – enne hoiatades – kaasa. Nii et pidin minema koos oma hambavalu ja nädalase magamatusega.

Ma ei mäleta hästi, kui põhjalikult ma seda reisi “Murgabis” kirjeldasin, aga igaks juhuks ütlen (võibolla korrates), et teekonna hädaohtlikkus ei seisnenud ainult kõrguses, st madalas õhurõhus, vaid ka taimestiku täielikus puudumises ja seega väheses õhuhapnikus. Meid need jutud ei hirmutanud, sest olime Kaukaasias käinud ja omaarust kogenud mäemehed. Jutule hapnikupuudusest me tähelepanu ei pööranud.

Noh, seda olen rääkinud, et Murgabis selgus, et Bobodžanov oli just tagasi Dušanbesse sõitnud ja mul sääl jaamas õieti midagi teha polnud. Nagunii polnud, aga Bobodžanov oleks andnud ettekäände sääl mõnda aega “redus olemiseks”. Meie tutvus ja läbikäimine (meie = mina ja minu kabinetikaaslane Laur Palgi, keda B. nimetas oma parimaks sõbraks) on omaette huvitav lugu, aga jääb siin rääkimata.

Nüüd aga sõitsime esimese autoga, mis Oši poole läks, minema. Öösel enne seda oli mul palavik ja Mari sõnad ei lasknud mul ikkagi magada. Ütlen “ikkagi”, sest niipea kui Horogis autokasti saime, kadus mu hambavalu imeväel ära, see mu und poleks enam seganud. Kogu teekonna väl­tel ja vist oma aasta või paari jooksul see enam tagasi ei tulnud. Mis valu see oli, ei mõista arvatagi.

Õhtuks jõudsime ühte Kirgiisia mägikülla, mille nime olen unustanud. Sääl peatusime “võõrastemajas” ja sääl jäin esimest korda üle nädala-pooleteise magama.

Magasin poole ööni ja siis see algas – Juhtumi teine faas, mis vaheaegadega kes­tab seniajani. Selle faasi algust ja kõige teravamalt iseäralikku seisundit olen kirjeldanud “Kammertükis”, kuid vaevalt seda keegi on lugenud, niisiis kordan.

Ärkasin terava külmatundega üles, ajasin end asemel istukile, et tekki pääle tõmmata. Kuid enne kui jõudsin aru saada, et tekk on pääl ja midagi tõmmata pole, sain hoobi vastu laupa. See hoop selles juhtumis – sündroomis – on ainus, mis ei ole hiljem enam kordunud. Kõik muu on, kukkusin tagasi ja kuulsin, kuidas süda hakkas järjest kiiremini taguma, üle keha valgus nõrkuslaine nagu elektriseeritud vedelik, südametagumine kiirenes, kuni kaotas igasuguse struktuuri ja rütmi, võibolla kaotasin mõneks ajaks teadvuse (absoluutselt kindel ma selles ei ole). Siis hakkasin kuulma justkui kauget aeglast ja tumedat kõminat. Süda läks uuesti tööle, kuigi sellest esmalt aru ei saanud – kumin tuli nagu kauge kellakõmin väljastpoolt mu keha. Süda hakkas uuesti tööle, kuid nõrkus kestis. Ei mõista seda asja kuidagi arusaadavalt kirjeldada. Kui hoog vaibus, ajasin ennast uuesti istuli, kuid see tuli uuesti pääle ja kukkusin tagasi, südamerütmid kiirenesid ja muutusid taas kaoseks, kuni kauged kellad hakkasid jälle lööma ja nõrkusesügelus jäsemetes vaibus.

Ja siis tuli hirm, paaniline ja vastik. Hõikasin Hiedelit, ta tuli vaatama, ma ei mäleta, mis me rääkisime, kuid kuhugi ta kadus ja tuli mõne aja pärast arstiga tagasi. Kuidas ta selle keset ööd võõras kohas leida oskas, ei tea; ei mäleta, kas ta rääkis mulle sellest hiljem, või jäi see jutt üldse rääkimata (võimalik, et autojuht, kes samas ruumis magas, andis talle juhatust). Lamasin selili asemel ega söandanud end enam liigutada, hirm kadus, selle asemel tuli pääle surmaeufooria. Esimest korda elus olin täiesti kindel, et ma enam eluga siit ei pääse.

Arst tuli, lüheldast kasvu kirgiis, mõõtis traditsioonikohaselt vererõhku ja ütles, et mu häda on kõrgest vererõhust (160 mm ülemine). Naeruväärt, kadus viimanegi usk, et siinsed arstid mind päästa saavad (kui üldse mingisugusedki). Mul oli kodus Eestis ikka kõrget vererõhku mõõdetud ja pulss oli sage, kui ainult arsti valget kitlit nägin. Sõjakomissariaat oli mind isegi nädalaks Maarjamõisa saatnud, et selgeks teha, miks mu vererõhk end nii kõrgele ajab. Midagi ei leitud ja ise arvasin ja arvan ikka, et tookord Maarjamõisas tõusis see lihtsalt ärevusest, see ja pulsi sagedus kindlasti, sest too langes kohe, kui arst kadus. Vererõhust praegune seisund küll tekkida ei saanud, olin selles kindel. Ometi tean praegu, et vererõhk selle sündroomi juures oma osa mängib, mitte just primaarselt, aga kata symbebekos siiski.

Ma ei mäleta, kas pärast arsti lahkumist veel magama jäin, aga ei usu. Hommikul ei tundunud mu seisukord parem – kuigi öisele atakile sarnaseid hooge pääle ei tulnud, aga nõrkus oli suur ja edasisõit ei tulnud kõne alla. Niisiis viidi mind kohalikku haiglasse ja Hiedel jäi alevisse või selle ümbrusse ootama.

Ma ei kirjelda oma haiglasolekut, sest küllap oli sellest “Murgabis” juttu parasjagu, ka kaljust mu akna all ja sinna sissetaotud suurest kirjast “Slava KPSS” või millestki sarnasest ja eeslist sääl kõrge kalju all oja ääres. Ütlen ainult ja võibolla kordan juba öeldut, et Hiedel sõitis mingi veoautoga Ošši ja tuli taksoga tagasi mulle järele. Haiglast tuli noorem arst – kirgiis temagi (kaks neid sääl ainult oligi) – minuga kaasa, kindluse mõttes, aga õde, kellega vahepääl olin jutule saanud (venelanna), jäi peaaegu nutuga maha – tahtis samuti taksoga Ošši sõita.

Arsti läks teel isegi vaja, sest järgmise alevi juures oli maantee remondi(?) tõttu ajutiselt suletud, nii et keerasime alevi haigla juurde ja sääl tuli mul hoog uuesti pääle – arst süstis mulle kofeiini – lasi mul endal valida, kas tahan kofeiini või üht teist asja, mille olen unustanud – ja hoog läks nõrgemaks. Kas kofeiini mõjul või uudise, et tee tehakse kohe lahti. Edasisõidust mäletan veel ainult seda, et korraga oli kõrb lõppenud ja algasid rohelised nurmed. See rahustas mind, kuigi süvendas teadmist – tänane päev on mu viimane. Justkui oleks rohelises ümbruses kergem surra kui pruun-kollases kivikõrbes.

Oši haigemajas võeti mind kohe sisse, vanemapoolne naisarst – juut ilmselt – vaatas mu kohe läbi ja ajas üsna toorelt noore kirgiisi minema. Ei saanud ma teda isegi tänada, või ei tulnud see mulle meelde, ei tea enam. Pärast, kui juba voodis lamasin ja olin rahusteid saanud, tuli see stseen mulle silmade ette, justkui nägin kirgiisi solvunud ilmet ja kuulsin juuditari põlastavalt tõrjuvat häält – teid ei ole siin enam tarvis! Oli see tegelikult nii või kujutasin seda tagantjärele endale ette?

“Rahvaste sõprus” säälkandis oli igal juhul kaugelt selgem kui meil Eestis. Vaen oli otsekui käegakatsutav külm kivi “sõprade” (tegelikult rasside, kollaste ja valgete) vahel. Võiksin mitut sellekohast seika meenutada, aga jäägu see siin ainult möödaminnes tehtud märkuseks. Sain haiglas peatselt jalad alla, aga viletsad, ei jõudnud mind pikemateks käikudeks kanda. Jalutasin väikeses aias või tagahoovis või mis ta oli paar korda ringi ja oligi jõud otsas.

Arst, ikka seesama (nähtavasti tark) juuditar ei leidnud mu juures mingit orgaanilist viga ja laskis mind minema, kui aeg niikaugele jõudis, et Hiedel enam oodata ei saanud ja mina tundsin, et jään siin veel viletsamaks kui esimestel päevadel.

Niisiis sõitsime lennukiga tookordsesse Frunzesse (mis ta nimi praegu ongi?) ja säält Moskvasse ja Moskvast Tallinnasse. Moskvas pidime lennujaamas ööbima, sääl tuli mul jälle hoog pääle ja Hiedel kutsus kiirabi, sain mingi süsti ning magasin seejärel paar tundi.

 

Tallinnas oli Erna mul taksoga vastas, sõitsime kohe Tartusse, Toomele sisekliiniku ette, et ennast tõeliselt omadele eesti arstidele näidata. Et lõpuks ometi teada saada, mis haigus mul oli (ja ikka veel on). Aga nii lihtne see asi siin Toomel ei olnudki, kahes mõttes – esiteks: omad ei tahtnud mind sisse võtta ja poleks võtnudki, kui vastuvõtuarstiks poleks olnud mu koo­livend Gross. Ta istus kõrvaltoas ja kuulis, kuidas õde mind minema ajas. Juhuslikult tuli mu nimigi kuuldavale, mis seoses ei mäleta. Ja kohe hõikas Gross teisest toast: “Kas Madis Kõiv? Võtke sisse!” Õde porises midagi sissevõtmise korrast, aga nii jäi, nagu arst ütles – sisse mind võeti ja südamehaigete palatisse paigutati (Gross, nagu mäletan, käis minust kahe klassi võrra madalamal, aga me olime mõlemad maleringi liikmed ja õige mitu korda seda mängu omavahel mänginud – korporatsioon ikkagi). See asi laabus, kuid diagnoos jäi endiseks – sama, mis mulle Ošis oli kirja pandud, mõne väikese erinevusega ehk, mis võisid ka keele erinevusest tulla – nemad sääl suurel kodumaal ladina keelt ei pruukinud. Aga nõnda see eesti keeles kõlas, orgaanilist südameviga ei ole, “juhtimishäired” ainult. Mida see tähendas, ei saanudki mulle selgeks, aga et süda ise on korras, seda üteldi mulle mitmel korral. Ja kui julgesin suud paotada ja ütelda, et parem oleks, kui oleks viga, siis on asi selge ja arusaadav, kostis palatiarst: “Parem ärge seda soovige!”

Kuidagi tähendusrikkad sõnad, mis meelde jäid, eriti kui mõni kuu hiljem kuulsin, et arst oli enesetapuga hakkama saanud. Ja Grosski, noor mees, suri õige pea, nagu oleks mina surma kaasas kandnud.

Haiglast sain nädala-pooleteise pärast tulema – visati välja nagu Švejk hullumajast, ja olin jälle üleval Tõravere mäel ja istusin juba oma kabinetis ja tasahilju hakkasin poolelijäänud rehkendusi vaatama. Hirmu “julgeoleku poiste” pärast enam ei olnud, lõpuks oli mul ikkagi haigus, mille taha pugeda, ja kõigist lisakohustustest – eriti vastikust konkursskomisjoni liikmeks olekust – mind vabastati. Uskusin, et komisjonist kõrvaldamine oli karistus selle eest, et ma “poiste” käest ära libisesin. Usun praegugi, et see oli nii. Meeldiv karistus. Aga hind selle eest oli ränk, ma ei teadnud veel kui ränk, uskusin isegi, et hakkan haigusest kosuma. Kosusingi niivõrd, et pääsesin jälle liikuma ja sain rattaga sõita, kuid see oli esialgu ajutine. Ma ei tea nüüd enam täpselt ütelda, kunas ma märkasin, et hood olid kuidagi seotud magamisega, magamajäämisega nimelt. Kindlasti oli see ilmne juba Kirgiisi haigemajas, aga siis oli haigusega seotud muudki ilmset, nii et magamajäämise risk ei torganud teiste riskide seas eriti silma.

Tõravere mäel sai see selgeks. Ja ka see, et häda ei ole kadunud, ainult varjab end ja ootab. Kuni talle võimaluse annan, ja seda ma paari nädala pärast tegingi. Istusin laua taga, arvutasin ja mõtlesin ja ühel hetkel, kui asi nõudis kõva pää­murd­mist, kadus pilt äkki silmade eest. Hoog ei tulnud küll tavalisel moel, südamekloppimise ja pulsi kadumisega, kuid pääle ta tuli, seesama kummaline jõuetus ja sügelus (või mis ta just oli) kätes, ja silmad ei fokuseerunud enam millelegi. Istusin toolis, ma ei tea, kui kaua, kuni pilt jälle tagasi tuli, aga kui oma arvutuse pääle pilgu heitsin, kadus pilt uuesti. Läksin koju ja heitsin pikali. Nii esialgu jäi, pärast lõunat lamasin paar tundi, kuid kui uni hakkas painama, kadus pilt jälle ja südamehoog tuli kallale, küll nõrgemalt kui alguses, aga tuli.

Sellest pääle see kujutlus magamajäämisel avanevast kahest kanalist – üks, mis viib unne, ja teine, mis viib südametegevuse kaosesse ja surma.

Oma rehkendusi ma siiski ei jätnud, ainult ettevaatlikumaks muutusin ja kui tundsin, et risk läks väga suureks, hakkasin kritseldama dialoogi, mis mõjus nähtavasti rahustavalt ja pääd ei vaevanud, ja nii kirjutasin sel hilissügisel näitemängu “Castrozza”.

Ma ei mäleta enam, kas kirjutasin ta ühe hooga, või tuli vaheaeg sisse, sest haigus ei olnud kuhugi kadunud, vaid tuli kevadtalvel uuesti ja rängalt tagasi. Ei aidanud see “Castrozza” midagi, kerge oli teda kirjutada, aga vahepäälsed pingutused päristöö juures tegid oma ja tasahilju hakkasin ennast järjest halvemini tundma, kuni ühel magamajäämisel tuli hoog peaaegu sama võimsusega, nagu oleksin ikka veel olnud kõrgmäestikus. Võis olla ka nii, et lõpetasin “Castrozza” ja alustasin täie koormusega tööd, mis hakkas juba mingit tulemust andma, ja siis nagu kiuste ta tuli. Ehmatasin kangesti ära, jäin üheks päevaks pikali, ja kui hoog ei kordunud, tulin uuesti töö juurde ja siis tuli ta juba rängemalt kui Pamiirides. Nüüd ei olnud aga enam juttugi Tartusse haiglasse minekust, tuli kutsuda esmalt kohalik “arst” – Nõo velsker, kes muud ei mõistnud, kui imestada, kuidas nii noor mees, kes ei suitseta ega joo, südamehaiguse all kannatab.

Noh, et mind kuidagi ravida, andis ta mulle ühe nitroglütseriinitableti keele alla panemiseks, aga vaevalt sai see sääl paar sekundit seista, kui täielik kaos oli käes, silmade ees läks mustaks, süda tegi ei tea mida ja kaotasin vist korraks teadvuse. Velsker oli sellest tulemusest veel suuremas hämmingus ja peaaegu vihane, et ma kindlale südamerohule niiviisi reageerida julgesin.

Pärast seda viis kiirabi mind minema, aga mitte Tartusse, vaid õnnetuseks Elva haiglasse. See tähendab, nii ma seda tundsin – Elva haigla, see oli midagi Oši taolist. Kas oleks mind Tartu sisekliinik paremini aidanud, seda ma nüüd tagantjärele enam ei ütle, aga tookord olin kindel – kui ma ellu jään, siis ainult Tartus.

Ma ei mäleta, kes seda ütles, mõni Tartu kuulsus kindlasti, et Elvas on vähemalt üks kompetentne arst – ?? (nimi on meelest läinud) – ja tema mind ravima hakkaski. Oli pikk ja rühikas tõmmut verd mees autoriteetse näo ja eriti ninaga. Kui­das ta mind ravis, seda ma ei tea, aga üs­na sarnane tundus see olevat sellega, mis minuga Oši tehti – enam-vähem ei midagi. Kuid palat ise oli halvem kui Kirgiisias. Vähemalt mõjus mulle halvemini, segapalat selles hoones, kus praegu on linnavalitsus, kui palju meid sääl oli, ei mäleta, aga kahte (kolme?) mäletan hästi. Üks oli keskealine väga rahulik vähihaige ja teine noor traktorist maohaavadega, kes alatasa oma häda kaebas. Võis olla veel keegi kol­­mas (üldse oli lamajaid kindlasti üle viie), kes ütles: “närvihaige, ma ei tea küll, mis see tähendada võib – kuidas ollakse närvihaige?” Niisiis oli minu haigusest juttu olnud ja närvidest oli ka nähtavasti räägitud visiidi ajal, kui arstid käisid ja iga lamaja juures midagi rääkisid. Aga esmajoones olin ikka südamehaige, ja seda kuulati ja temaga manipuleeriti, küsiti, kuidas mul ikka need hood käivad, aga targemaks vist mu juttudest ei saadud. Ja üldse kogu sellel perioodil ei tabanud ükski arst just seda hoogu, ei juhtunud kohal olema, kui ta tuli, ja jõudsid kohale, kui hoog oli juba möödas. Noh, südamest ei leitud ka nüüd midagi erilist ja oli vist plaan mind koju saata, kui tundsin, et asi hakkab jälle halvemaks minema, et ma ei või kuulata teiste jutuajamisi, ja just need ajavad mulle hoo kaela. Ja ajasidki. Ju see teistele silma hakkas, nii et arst kutsuti kohale ja viidi mind isolaatorisse – surijate palatisse. Poolpime ruum ja üksi ma sääl olin. Hoog enam pääle ei tulnud ja jälle kahetseti, et keegi arstidest ei saanud mind kuulata ega vaadata just hoo kulminatsioonis. Päriti, kuidas just täpselt mul see asi hakkas, aga ei mõistnud ma muud ütelda, kui et teiste jutte kuulates see tulema hakkas, ütlesin veel, et kui ma jutu sisu ei taipa, pole midagi hullu, aga kui ma aru saan sõnadest ja võibolla ka jutu sisust (ükskõik mis see siis on), siis ta tuleb – vähemalt seekord tuli.

See otsustas, mu tark doktor ütles ettevaatlikult – kas me ei peaks psühhiaatritega konsulteerima. Ütlesin – küllap peaks.

 

Ja nii mind säält Elvast minema saadeti, nõnda sattusin ma lõpuks Jüri Saarma juurde, kellele ma oma möödunudaastase juhtumi ära rääkisin. Selle pääle, kui ta küsis, kas mul on enne Pamiiri sõitu olnud tugevaid psüühilisi läbielamisi. Noh see juhtum oli ja veel ühest asjast rääkisin, aga see ei puutu siia.

Rääkisin oma loo ettevaatlikult, julgeolekut ei nimetanud, ütlesin ainult “need säält… majast”. Mille pääle Saarma käratas, räägime selgelt – “julgeoleku poisid” niisiis. Ja selle formulatsiooni juurde jäimegi, rääkisin ka, kuidas ma Ivar Kulli abiga lõksust välja lipsasin, ühesõnaga kõigest. Küsimusele, kas nad nüüd pärast Pamiiri katastroofi mind veel on tülitanud, ütlesin ei, ja nii see oligi – niipalju kui mina teadsin, mis nad mu seljataga tegid, seda ma muidugi ei teadnud ja selle kohta midagi ütelda ei mõistnud ka.

Saarma juures käigust oli mul siiski abi – ta andis mulle mingid inglise rahustid – nime olen unustanud, aga mäletan nende kuju ja värvi – sinised väikesed terad.

Ma usun, et need mind sedapuhku jalule aitasid, nii et sain jälle tööle minna ja isegi midagi ära teha. Pärast käisin veel Pärnus sanatooriumis, kus mulle mitmeid külma vee protseduure tehti – võibolla seegi aitas, ei tea.

Üks huvitav elamus tuli mu haigusega kaasa – meie professor, sektori juhataja, kes ikka pidas kõigi “alamatega” ranget distantsi – võibolla kõigiga, omaenda tütardega kaasa arvatud, ja endale lähedale lasi ehk ainult omaväärseid, või keda ta selleks pidas, Kipper näiteks. Seekord aga tekkis mul temaga juuspeen ja hõre, aga siiski täiesti ilmne kontakt, ta tahtis mulle isegi külla tulla, aga kuna mul Tartus ko­du ei olnud, siis leppisime ühise jalutuskäiguga. Oma haigusega olin minagi sattunud “temaväärsete” hulka. Nimelt leidis ta, et oleme sarnase psüühikaga inimesed ja et temal on täpselt samalaadi haigus, mida vahepääl isegi infarktiks olevat peetud. Rääkisime pikalt oma sündroomidest ja professor jagas mulle oma kogemuse kohaselt õpetusi, “kuidas olla”. Ja ikka, kuni kõige viimase ajani on see ämbliku­võrgu­hõredane lähedus säilinud ja juttu on ta sellest teinud neilgi aegadel, mil olin omaarust juba “väga terve”.

Kuid siiski, päriselt korda ma ennast ei saanudki. Haigus jäi sisemusse pesitsema ja lõi aeg-ajalt uuesti välja ja nüüd need viimased kuus aastat olen “raske psüühilise puudega” inimene, päris ametlikult kohe.

Aga mis kõige hullem, oli tekkinud püsiv kompleks (psühhoos?) – hirm tagasisaamise pärast. Kõik mu suured rännakud mööda impeeriumi (välja mind muidugi ei lastudki) lakkasid, või kui alustasingi mõnda, siis lõppes see paari päeva pärast paanilise põgenemisega tagasi. Konverentsidel ja koolides käigud samuti. Isegi Taga-Karpaatia iga-aastased kokkutulekud Užgorodis, mida olin seni eriti nautinud – nii ümbruse kui linna (ungari rajooni) pärast – vajusid kokku. Käisin veel paaril korral, kuid tulin juba teisel-kolmandal päeval tulema – paaniliselt – huupi lennukitega, mis Eestimaale ligemale sõitsid, ehk küll venis sellega tagasituleku aeg pikemaks kui tavaliselt, aga ma ei kannatanud oodata. Ainult liikudes kadus hirm ja ängistus ja lausa füüsilised vaevused. Luuga koolist tulin öösel ära, sest tundsin, et hoog tuleb magama jäädes pääle, ei mäleta, kuhu sõitsin ja kustkaudu koju pääsesin. Asjad olin jätnud Luugasse maha, nii et kui olin kodus öö järele maganud, pidin uuesti kooli lõpupäevadeks Luugasse minema ja asjad ära tooma, jälle paaniliselt põgenedes (mitte küll nii ähmis kui esimene kord).

Imelik oli, et reisi sihtkohta kohale jõudes tundsin tavaliselt kergendust, hotellituba oli vastuvõetav ja linnal (kohal) polnud häda midagi, kuid juba teisel päeval hakkasid toa seinad mind pigistama, nagu surunuksid nad end minu ümber kokku, ja linn ise muutus hirmuäratavaks, ainult väljas tänavaid mööda kihutades sain kuidagi olla (olen seesugust kihutamist kirjeldanud novelli “Film” sissejuhatuses) ja kuni esimese sõiduvõimaluseni välja kannatada.

Vaid ühe konverentsi pidasin lõpuni vastu – oli kaks kutset tulnud, üks minule, teine Õiglasele, Õiglane ei sõitnud, pakkusin siis kutse B-le, tema oli kohe nõus tulema, aga kui tusk mulle konverentsi ajal jälle pääle tuli ja põgeneda tahtsin, tundis B end millegipärast solvatuna, võtsin siis end kokku ja pidasin lõpuni vastu, ja tulime koos ära. Ja ühel teisel oleksin suutnud lõpuni jääda, kui Peeter Müürsepp, kellega koos Liepajasse tulime, poleks tahtnud enne lõppu koju sõita. Koos tulime ja koos läksime, kahju oli isegi ära minna, aga polnud konverents lõpuks mi­nu eriala – teadusajalugu, olin ainult mee­lelahutuseks ja prooviks kaasa sõitnud – nojah, Läti oli ju ka kodusem kui ükski muu paik pääle Eesti; isegi Leedust, Druskininkaist põgenesin enne lõppu, kuigi olin sääl varem käinud ja paiga kodusena tundnud.

Kuid lõpuks – oli siis mul vaja mööda Venemaa konverentse ja koole kolada – niipalju olin jalad alla saanud, et mööda Eestimaad hulkuda võisin ja seda ma ka tegin, rattaga ja jalgsi kümneid kilomeetreid päevas. Kuni viimase krahhini, pärast seda ei saanudki oma jalgu liikuma panna.

Võibolla on see karistus, selle eest, et tookord, kui mind Anette alla oma kongi kutsus ja ma olukorras orienteerumata Kaalepist suud paotasin, tookord talle pärast ütlema ei läinud.

Kas oleksin pidanud? Klassikaliste dis­sidentsuse reeglite järgi küll. Aga polnud see mingi klassikaline juhtum. Arusaamatus ja segadus esialgu, kuni lõpuks taipasin, milles on asi, aga siis polnud ju enam mõtet Aini ärritama minna. Ka väikeste jalgadega uurija oli ju ütelnud, et ärgu ma kartku – “Kaalepiga ei juhtu midagi halba”. Ei juhtunudki. Siis kui mina Dubnast tagasi tulin, oli asi juba nagunii lõpetatud ja summutatud ja midagi uut enam ei järgnenud.

Aga see on tagantjärele tarkus.

Vahetult ilma mõtlemata oleks ehk pi­danud toimima.

Aga oma jälkustundest ma üle ei saanud ja alles aasta pärast suutsin seda lugu Saarmale rääkida – “ravi otstarbel”. Ja nüüd siis alles teist korda, kõigile, kes kuulata tahavad või viitsivad.

Ma ei tea, kuidas oleks õigem olnud, las teised otsustavad.

Klassikalised dissidendid, nagu Johnny ja teised, teadsid ja tegutsesid klassikaliste reeglite järgi – nagu olen aru saanud. Aga nende reegleid ma tookord ei tundnud ja polnud ma mingi dissident, ainult riigile ebausaldatav element, ei midagi enamat.

Ja enamik meist, keda “poisid” püüda proovisid, olid minusugused ja igaüks neist tuli sest katsumusest omamoodi välja – kas terve nahaga, või kriimudega, või sur­nult koguni (nagu kuulus kirjandusteadlane Jaak Põldmäe) – kui üldse tuli.

Siinkohal tuleb mulle meelde kurb lu­gu sõber Dobrõševskist, millest sain kunagi palju hiljem kuulda, ja millel on ehk kõige rohkem sarnasusi minu enda juhtumiga. Ka tema lõpetas “raske puudega”. Ja niisugusena ma teda nägin, pärast aastatepikkust vaheaega, kui ta mulle oma lugu jutustas. Küllap oli ta sellest teistelegi rääkinud ja mingit saladust ta oma “asja” kohta ei teinud, nii et arvan, et peaksin temast siinkohal pajatama – tema ning teiste meiesuguste mälestuseks.

Tundsin teda Tartu I Keskkoolist, käis minust klass või kaks tagapool ja oli kooli füüsikaringi hing. Me mõlemad olime, kuid temal oli ülikooli füüsikutega lähem kontakt ja sellega ka ülikooli toetus meie ringile; nimelt oli üldfüüsika kateedri juhataja Anatoli Mitt ta onu (vähemalt nii ta teda nimetas, kuigi oli ainult Miti abikaasa vennapoeg). Oleksin pidanud teda juba palju varemgi teadma, sest ta perekond, Dobrõševskid, olid kes teab mis ajast ja põlvest meie Kähri kiriku “valitsejad”. Ta isad ja esiisad olid sääl kiriku ehitamisest alates preestriteks. Aga kõike seda sain ma mitukümmend aastat hiljem teada, kui ema hakkas Kähri kiriku asjadest rääkima ja memme läbikäimisest köstriprouaga (mida vanaisa vastumeelselt ja põlastusega oli aktsepteerinud).

Kuigi Mitt oli suur ateismijutlustaja (et “neutraliseerida” oma seost kirikutegelaste perekonnaga – oma äiaga), püüdis kõigest väest parteisse saada (lõpuks saigi) ja oli igapidi võimude ees pugeja, ei pääsenud ta naisevenna poeg Arkaadi siiski ülikooli sisse, mandaatkomisjon lõi ta välja. Läks siis Tallinna polütehnilisse, võibolla õhtusesse osakonda – sinna võeti mitmesuguseid keskmise astme “patuseid”, aga võibolla pääses kohe päevasesse, ei tea. Polütehnilise instituudi ta igatahes lõpetas, aga kadus siis mitmeks aastaks täielikult silmapiirilt. Uuesti nägin teda Tartus, kui olin juba Tallinnast tagasi, Tõraverestki, ja elasin Füüsika Instituudi majas Riia tänava lõpus. Siis ujus ta välja, nägu punsunud ja punetav, riided võidunud ja kingad katki, tuli mu juurde, ajas juttu ja kü­sis laenuks raha. Andsin muidugi, ja paaril korral veel, kui nägime ja rääkisime, ja ühel korral jutustas ta oma loo – oma vahepäälse elukäigu. Ütles, et oli pärast lõpetamist läinud Irkutskisse tööle, sest Tallinnas ei olevat “julgeoleku poisid” talle rahu andnud, nii et põgenes sinna, nagu mina olin Pamiiridesse põgenenud. Kuid tema pagu oli sügavam ja põhjalikum minu omast, küllap käisid “poisid” talle rängemalt ja räigemalt pääle, nii et läks ja jäi – tagasi tulla ei söandanud enne, kui oli põhjalikult “põhja käinud” (äkilist ja ägedat haigust nagu mulle tal paos pääle ei tulnud), ainult aegamööda viinaga harjudes (sest muud pääle viina polevat ta Irkutskis oma vaimu ja hinge kosutuseks leidnud) ja alkohoolikuks muutunult julges tagasi koju tulla; küll mitte Tallinnasse, vaid Tartu – aga ega sääl suurt vahet ju ei olnud. Oli, nagu ta ütles, niiviisi julgeolekule kasutuks muutunud ja need teda siin uuesti ette ei võtnud – sest ega ta koduses miljööski enam joomisest lahti ei saanud. Käis võibolla mõned korrad isegi ravil. Kauaks ta mu silmapiirile ei jäänud, nähtavasti oli ta tervis (maks?) juba niivõrd roostes, et kadus selle silmapiiri taha, kust enam tagasitulekut ei ole. Nõnda hävitasid “poisid” ühe potentsiaalse füüsiku veel enne, kui too midagi ära teha oli jõudnud.

Kui palju teisi veel, ei tea mina.

Tugevad jäid püsima ja mõned püsivad tänini (Johnny näiteks), aga tugevaid ei ole paraku palju. Niisuguseid nagu Johnny või “papa” Mättik ja veel mõned tuntud isiksused on selge vähemus. Ei hakka mõistatamagi, palju oli järeleandjaid, palju oli minu- ja Arkaadi-suguseid “haavadega väljarabelenuid” ja palju oli Jaak Põldmäe suguseid auga surma minejaid. Ja polegi vist olemas mingit kindlat alusteksti, mille abil ses loos selgust saaks, isegi kui põhjalikult uurima hakata.

Tuleb siis püstitada mõttes “tundmatute ohvrite” mälestussammas ja sinna aeg-ajalt kuivanud lilli kanda, ka siis veel, kui meie aega enam ei ole ja uued ohvrid pääle tulevad.

Mida muud ikka.

  1. juuli 2008. Täiendatud variant: 9. oktoober 2008

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon