Poliitiline kultuur ja Eesti ühiskonna uuenemine

Tõnis Saarts, Leif Kalev

Tõnis Saarts, Leif Kalev
Poliitiline kultuur ja Eesti ühiskonna uuenemine

Kriis, mida Eesti põeb, ei avaldu kindlasti ainult majandussfääris. Samavõrd on tegu otsustuskriisiga ja võimetusega kujundada kriisisituatsioonis adekvaatset poliitikat. Sümptomid on kõigile silmaga näha: suutmatus valimiskampaaniatega seotud huve kõrvale jättes konsolideerida otsustajate ringi, paigal tammumine ja võimetus kujundada pikaajalisemaid strateegiaid, väljapääsu otsimine üksikutest “imerelvadest”, mis otsekui peaksid lahendama kõik probleemid (euro, madalad maksud, haldusreform) jne.

Kuigi viimasel kahel aastal on pronksiööde ja majandussurutise tõttu tekkinud kaks suurt uuenemisakent, on pisiparanduste toel vanaviisi edasi elatud. Avalikkuses kiidetava innovatsiooni ase­mel kipub igapäeva iseloomustama stagnatsioon.

Loomulikult tekib kiusatus süüdistada kõiges selles teatud persoone ja üksikuid erakondi. Meie arvates on aga põhjused palju sügavamal ning peituvad peamiselt Eesti poliitilises kultuuris, selle kandvates väärtustes ja poliitikategemise stiilides. Loomulikult ei saa eitada, et suurt rolli mängivad ka institutsionaalsed tegurid ja blokeeringud, liidrid ja nende juhtimisstiilid, praeguse poliitikatsükli üldine loogika jne. Siiski tuleks nüüdseid ummikussejõudmisi analüüsida sügavamate struktuursete ja poliitilis-kultuuriliste tegurite kaudu, mitte piirduda lahmimisega laadis: “Valitsus on ebakompetentne.”

 

Poliitilise kultuuri olemus

 

Mis on poliitiline kultuur? Tuleb kohe öelda, et me ei pea siin poliitilise kultuuri all silmas lihtsalt poliitikute eetilist käitumist vms, vaid käsitame mõistet tunduvalt avaramalt, nii nagu seda poliitikateadustes harilikult tehakse. Poliitiline kultuur on uskumuste, väärtuste, teadmiste, hoiakute, hinnangute, normide, sümbolite ja rituaalide kogum kõiges, mis seostub poliitikaga. Niisiis see on laiem väärtuste ja arusaamade süsteem, mis loob tausta poliitilise süsteemi toimimisele antud ühiskonnas. Esimesena pakkusid sellise poliitilise kultuuri mõiste 1960. aastate alguses välja Ameerika politoloogid Gabriel Almond ja Sidney Verba.1 Tänapäevaks on mõiste muutunud järjest populaarsemaks ning selle abil püütakse vastata nn suurtele küsimustele: miks osa riikidest on rikkamad kui teised, miks mõnedes riikides juurdub demokraatia, teistes mitte jne.2

Poliitilise kultuuri uuringutes keskendutakse tihtipeale ühiskonnas valitsevate üldiste väärtushinnangute ja hoiakute uurimisele, mis raamivad poliitikat (nt kas ühiskonnas on ülekaalus demokraatlikud või autoritaarsed, elitistlikud või pluralistlikud väärtused). Kõnekad on ka indikaatorid, mis näitavad, kuivõrd antud ühiskonnas usaldatakse demokraatlikke institutsioone, millised on inimeste hoiakud poliitikas osalemise suhtes, milliseid osaluse viise soositakse (kas tänavale protestima tulekut või läbirääkimisi ja konsensuseotsinguid) jne. Sageli pöördutakse poliitilise kultuuri uurimisel ka ajalukku, et mõista praeguste väärtuste-arusaamade juuri.3

Käitumisnormid ja poliitiline eetika on niisiis vaid üks kitsas valdkond, mida sellega seoses vaadeldakse. Seega räägime edaspidi poliitilise kultuuri puhul ennekõike üldistest väärtustest ja arusaamadest, mis raamivad poliitika toimimist Eestis. Üksikute poliitikute/parteide taunitav või vähemtaunitav käitumine ei ole kindlasti see, mis meid siinses artiklis huvitaks.

 

Milline on Eesti poliitiline kultuur?

 

Mis siis iseloomustab Eesti poliitilist kultuuri? Pakume välja kimbu võtmetunnuseid, millel meie meelest on üsna tublisti seletavat jõudu, mõistmaks Eesti poliitikas toimuvat ka laiemalt.4 Keskendume aga just neile tunnustele, millel on tähendust praeguse kriisisituatsiooni analüüsimise seisukohalt. Kirjeldame neid tunnuseid lühidalt, et anda põgus pilt Eesti poliitilise kultuuri alusväärtustest ja karakteristikutest.

Eesti poliitilist kultuuri iseloomustavad seega:

Materiaalsus ja instrumentaalsus. Ühiskonnas tervikuna on ülekaalus pigem materiaalsed väärtused. Majanduskasv, majanduslik heaolu, palgad – need on teemad, mis inimesi ka poliitika puhul huvitavad. Poliitikast mõeldakse suuresti läbi materiaalse heaolu ja raha prisma. Seda on selgelt näha ka avalikes debattides ja avaliku arvamuse uuringutes. Valitsustelt oodatakse ennekõike pensionide, sotsiaaltoetuste, palkade tõusu, demokraatia toimimisega seonduv või strateegilisemad poliitikavalikud on tagaplaanil. Reformide puhul näiteks piirduvad arutelud tulu-kuluefektiivsusega, muud aspektid ja argumendid jäävad tihti kõrvaliseks (nt hiljutine haldusreformi debatt).

Maskuliinsus. Hollandi kultuuriuurija Geert Hofstede eristab maskuliinseid ja feminiinseid kultuure.5 Maskuliinsetes kultuurides rõhutatakse eneseteostust, edukust, võistlust ja materiaalseid väärtusi, feminiinsetes on tähtsal kohal pehmemad väärtused, nagu hoolivus ja sallivus. Sellest vaatekohast iseloomustab Eesti poliitilist kultuuri ja ka ühiskonda maskuliinsus. Edukultus ja üksteist ületrumpav võistluslikkus on kandvad jõud ka Eesti poliitilises konkurentsis ning annavad tihti tooni poliitilistes sihiseadetes (“Viieteist aastaga viie rikkama riigi hulka!”).

Rahvuslik maailmanägemus. Eesti poliitilist kultuuri pole võimalik mõista, võtmata arvesse tugevat rõhuasetust rahvuslikule ideoloogiale. See väljendub nii igapäevases poliitilises retoorikas kui ka erakondade programmides, millel on Eestis tugev rahvuslik värving. Mitmel puhul oleme näinud, et rahvuslus ja viited ajaloole on Eesti ühiskonnas osutunud tugevaks mobiliseerivaks jõuks, tekitades ka poliitilises eliidis kiusatust keskenduda pigem “sümbolite poliitikale” kui sisulistele sotsiaalmajanduslikele probleemidele.

Individualism, ilmalikkus ja kommunitaarsete väärtuste nõrkus. Eesti ühiskond on üsna individualistlik ja atomiseeritud. Levinud on seisukoht, et “igaüks rabagu enda eest”. Tahet koos tegutseda, koopereeruda ja liikuda mingite ühiste kollektiivsete eesmärkide poole on vähevõitu. Seda kommunitaarsete väärtuste nõrkust näitavad ka mitmed uuringud.6 Tulemuseks on kodanike üha suurem võõrandumine poliitikast ja ühiskonnaasjadest, suutmatus oma huvide kaitsmiseks koopereeruda, viitsimatus kuidagi ise ühiskondlikku arengusse panust anda jne.

Kuna Eesti puhul on tegemist ka sügavalt ilmaliku ühiskonnaga, siis puuduvad jõud, mis suudaks valitsevale materialistlikule ja individualistlikule elukäsitusele mingilgi määral vastukaalu pakkuda, et kas või usundigi kaudu tugevdada “meie”-tunnet või rahakultuse asemel rõhutada transtsendentaalsemaid väärtusi.

Nõrk kodanikukultuur. Eesti elanike poliitiline aktiivsus on pigem tagasihoidlik. Kodakondsust mõistetakse rohkem õiguslik-poliitilises võtmes (stiilis “pass taskus”). Seda ei seostata kohustusega riigi asjades aktiivsemalt kaasa rääkida. Ponnistused välja arendada kodanikupädevusi on jäänud samuti tagasihoidlikuks. Vähearenenud kodanikukultuuri indikaatoriks on ka nõrgapoolne kodanikuühiskond. Neid tendentse võimendab veelgi kommunitaarsete väärtuste nõrkus, mis jätab vähe lootust, et Eestis kunagi tõeliselt elujõuline kodanikuühiskond üleüldse välja kujuneks.

Tugeva riigi pelgus. Kuna ajalooline riigitraditsioon on nõrk, siis ei panda keskvõimule ülemäära suuri lootusi. Eesti demokraatliku poliitilise kultuuri arengus on kohalik omavalitsus olnud tunduvalt olulisem demokraatia kool kui Toompea. Pelgust tugeva keskvõimu vastu süvendas tugevalt ka Nõukogude süsteemi kogemus. Seetõttu pole juhus, et neoliberaalsed ideed minimaalriigist on Eestis nii edukalt juurdunud ja kohati nii enesestmõistetavaks saanud, et seda võiks nimetada lausa “minimaalriigi konsensuseks”. Loomulikult on sellele kõigele kaasa aidanud ennekõike antikommunistlik eetos, kuid algsemaid põhjusi tuleb nähtavasti otsida veelgi sügavamatest ajaloolistest kihistustest.

Orienteeritus muutustele. Mitmesugused väärtusteuuringud näitavad, et eestlased on orienteeritud muutustele. Väärtustatakse aktiivset tegutsemist ja väljakutseid, mitte rahulikku elu, traditsioone ega hetki iseendaga.7 See dünaamilisus on paistnud silma ka Eesti poliitikas, eriti 1990. aastatel, kui võeti ette mitmeid suuri ja ambitsioonikaid reforme ning ühiskond tuli üldjoontes ka kiirete muutustega kaasa. Käesoleval aastakümnel on olnud näha nihet stabiilsuse poole nii ühiskonnas valitsevate väärtuste kui ka poliitika enda tasandil. Ometi on Eesti endiselt ühiskond, mis on suunatud pigem muutustele ning kus tugevalt alalhoidlikul ja ettevaatlikul konservatismil pole eriti kõlapinda.

Ebamäärasuse sallimine. Geert Hofstede jaotab kultuurid ka ebamäärasust vältivateks ja ebamäärasust sallivateks. Sellest vaatenurgast kuulub Eesti pigem viimaste hulka. Meil ei oodata, et kõik oleks peaaegu 100% täpselt ennustatav, ära reguleeritud, ette kindlaks määratud jne. Kuigi koos ühiskonna stabiilsusele orienteerituse suurenemisega on ebamäärasuse vältimine kasvanud, ei saa me ikkagi poliitika planeerimist ja bürokraatiat Eestis jäikusastmelt võrrelda mitmete mandri-Euroopa näidetega (nt Saksamaaga). Ebamäärasuse sallimine on muidugi tihedalt seotud eelmise tunnusjoonega – orienteeritusega muutustele.

Lühiajaline perspektiiviseade. Oodatakse, et kavandatavad tegevussuunad annaksid kiiresti tulemusi ja materiaalseid hüvesid ning huvi pikemaajaliste arengukavade vastu on tihtipeale pigem leige. See joon on murettegevalt esile tulnud just 2000. aastate Eesti poliitikas.

Majoritaarne poliitika tegemise stiil. Eesti kuulub riikide hulka, kus on levinud pigem majoritaarne, mitte konsensuslik poliitikategemis- ja otsustamisstiil. Väga lihtsustatult öeldes tähendab majoritaarne stiil “võitja võtab kõik”-loogikat või “teerulli”-taktikat. Küsimus pole ainult selles, et võimuerakonnad ei räägi läbi opositsiooniga, püüdmaks leida kavandatavale poliitikale laiemat ühiskondlikku heakskiitu, vaid ka üldist poliitikategemise stiili iseloomustab pigem suhtlemine jõupositsioonilt ja “ärapanemine”. Konsensuseotsinguid peetakse ennem nõrkuse tundemärgiks. Konfliktid ja konfrontatsioonid pole midagi sellist, mida iga hinna eest soovitaks vältida. Selles mõttes vastandub Eesti muidugi teravalt Skandinaavia maadele ja Soomele, kus konsensuslikum poliitikastiil on valitsevaks normiks.

Unipolaarne ja imagotepõhine parteikonkurents. Sageli on täheldatud, et Eesti parteisüsteem on üsnagi paremale kaldu.8 Vasakpoolsuse nõrkus ja tooni andvad antivasakpoolsed meeleolud on kindlasti üks Eesti poliitilise kultuuri iseloomulikke jooni, mis eristab teda paljudest teistest riikidest (eelkõige Põhjamaadest ja Kesk-Euroopast). Seetõttu kandub parteidevahelise konkurentsi raskuskese üpris kitsale alale paremal tiival ja eristumine ei toimu tihti mitte ideoloogiate alusel, vaid imagoloogilises võtmes. Kuna Eesti erakondliku konkurentsi loogikale on vajutanud tugeva pitseri ka ajalooline taak ja personaalse mõõtme ületähtsustamine (peame siin silmas just “Savisaare poolt – Savisaare vastu” dihhotoomiat), siis ahendab see peale muu tihti ka võimalikke koalitsioonivalikuid.

Edasi vaatleme, millised neist poliitilise kultuuri elementidest võiksid praeguses kriisisituatsioonis saada ressurssideks (aidata meil kriisist välja tulla) ja millised takistavateks jõududeks.

 

Ressursid kriisist väljatulekuks

 

Esimese ressursina näeme ühiskondlikku valmisolekut muutusteks. Kui vaadata viimaste kuude avalikku debatti, siis ei kritiseerita mitte niivõrd seda, mida valitsus teeb, vaid seda, et ta ei tee peaaegu midagi. Loomulikult nõutakse kriisisituatsioonis poliitikutelt aktiivset tegutsemist ükskõik mis riigis. Siiski on riikides, kus poliitiline kultuur on altim muutustele, väljavaated läbi viia radikaalseid ja julgeid reforme paremad kui konservatiivsemates ühiskondades. Poliitiline eliit pole lihtsalt seda ressurssi osanud ega tahtnud kasutada. Ühiskond on suuremateks ümberkorraldusteks ja reformideks praegu rohkem valmis kui kogu käesoleva aastakümne vältel.

Teiseks ressursiks loeme ebamäärasuse sallimist. See aitab inimestel pikemaajalise kriisisituatsiooniga toime tulla ja raskusi kauem taluda. Poliitikutelgi võimaldab see maha müüa ideid muutusteks, millega võivad kaasneda ka küllalt arvestatavad riskid.

Kolmandaks ressursiks võiks olla tugeva riigi pelgus ja toetus minimaalriigi kontseptsioonile. Inimesed ei ootagi riigilt eriti palju, pigem valitseb ühiskonnas arusaam, et igaüks peab lootma endale ja ise tegutsema. Teatud piirini võib see olla väga oluline ressurss – ellu jäävad tugevamad ning nemad on ka paremini kohanenud ja karastunud. Teisalt on võimalik nii kodanike pahameelt riigiinstitutsioonidest mööda kanaliseerida – ise oled saamatu, kui töötuks jääd ja hakkama ei saa. Iseküsimus on muidugi, kuivõrd on tänapäeva Eesti mõttelaad 1990. aastatega võrreldes muutunud ning kas minimaalriigi ja “loodusliku valiku” kontseptsiooni õnnestub endist viisi legitimeerida.

Samuti võib poliitikute jõulisemat tegutsemist mõningal määral soodustada ühiskonna üldine materialistlik orientatsioon. Kuigi ahnus võib olla ka manipuleerimise lähtekohaks, on selline materialism ennekõike poliitikat ratsionaliseeriv joon. Kuna materiaalne heaolu on esmane, paneb see kriisi tingimustes väga tugeva majandusratsionaalsuse surve alla ka poliitikud. Seda enam, et viimastel on tugev kiusatus just enne valimisi kasutada ainelisele heaolule suunatud loosungeid ja kliendipoliitikat (sina annad hääled, mina annan sulle teatud toetusi/hüvesid). Lisaks mängib siin kindlasti rolli ka eestlaste rahvuslik uhkus: “Balti tiigril” ei saa ju lihtsalt lasta täiesti käpuli kukkuda.

Ratsionaliseerivalt võivad mõjuda ka individualism ja ilmalikkus. Ilmalikes, kuid protestantliku taustaga ühiskondades valitseb arusaam, et heaolu nimel tuleb ise pingutada, ja seda eeldatakse ka teistelt. See tugevdab kalduvust nõuda ratsionaalset tegutsemisjoont ka poliitiliselt eliidilt.

Tõelist ressurssi näeme seejuures siiski vaid ühiskonna muutustealtisuses. Ebamäärasuse sallimine ja kodanike vähene lootus riigi abile võivad küll sotsiaalset plahvatust ja protestiaktsioone edasi lükata, kuid ei kätke endas veel lahendust. Ratsionaalsust toetavad jooned, nagu ilmalikkus ja individualism, võivad olla muutusi soosivateks teguriteks, aga on kasutatavad ka hoopis teistel eesmärkidel.

Kriisi süvenedes kasvab arvatavasti valmisolek radikaalsemateks reformideks, millele on seni olnud väga keeruline laiemat toetust leida. Kui poliitiline eliit ei suuda avanenud võimalusteakent kasutada, on sellest lihtsalt väga kahju.

 

Kriisist väljatulekut takistavad tegurid

 

Majoritaarne poliitikategemise stiil pole kindlasti eriti heaks eelduseks, et asuda kriisisituatsioonis taotlema erakondadevahelist või laiemat ühiskondlikku konsensust. Pigem jätkub täie hooga senine praktika, et iga partei püüab omaenese ideoloogiast lähtudes teatud lahendusvariandid välja käia ja ühispinna otsimise asemel neid jõuliselt teistele peale suruda. Laiema tegevuskava koostamise asemel käib pigem vihane võitlus “Isamaa päästja” tiitli pärast. Sellele, kes teise üle trumpab, aplodeerib ka valija, sest Eesti-suguses majoritaarse poliitilise kultuuriga ühiskonnas ei käsita valija poliitikat mitte sisuliste tegevuskavade planeerimise ja kokkulepete tegemise kunstina, vaid parteidevahelise efektse “ärapanemisena”. Seetõttu on liiast loota, et erakonnad, nii koalitsioonist kui opositsioonist, istuksid ühe laua taha ja püüaksid koos kriisipoliitikat välja töötama hakata. See kõik süvendab veelgi rahulolematust ja pingeid. Majoritaarse poliitikategemise stiiliga forsseeritud vormis edasi minnes ootab meid lõpuks ees täielik ummik, kust väljapääsu leida on üliraske.

Ühe laua taha ei suuda istuda isegi valitsuserakonnad. See asjaolu on seotud teise takistava teguriga meie poliitilises kultuuris – unipolaarse, imagotel põhineva parteikonkurentsi loogikaga. Kaks praeguse valitsuse paremerakonda võitlevad sisuliselt ühe ja sama valijaskonna pärast ning see pärsib tugevalt kogu täitevvõimu võimet teha strateegilisi ja olulisi otsuseid. Kuigi koalitsiooniteooria järgi peaksid seesugused ideoloogiliselt üsna ühtsed võimuliidud töötama võrdlemisi tõhusalt, on majoritaarse poliitikastiili tingimustes olukord kujunenud vastupidiseks. Kaks võimuerakonda saavad üksteiselt punktide võitmiseks keskenduda vaid sümboolsele imagoloogilisele konkurentsile, sest nendevahelised maailmavaatelised erinevused on tühised. Koalitsioonisisene kodusõda ägeneb ilmselt veelgi valimiste eel ning võib kaasa tuua selle, et võimalus olulisi otsuseid teha on pooleks aastaks samahästi kui blokeeritud. Selles mõttes töötaks paradoksaalsel kombel isegi paremini selline koalitsioon, kus parteide ideoloogiline distants oleks küllalt suur ja juhtparteide valijaskonnad piisavalt eriilmelised. Kahjuks aga on koalitsioonivalikud ajaloolise taaga ja liidrite omavahelise antagonismi tõttu üsna ahtad.

Veel tõsisem probleem on Eesti poliitika kujundamise praktikates prevaleeriv lühiajaline perspektiiviseade. 2000. aastate Eesti suurimaks probleemiks ongi olnud võimetus genereerida strateegilisi reformisuundi ja vaadata ette kaugemale kui üks valimistsükkel. Nüüdne majanduskriis nõuab aga just kaugemaleulatuvat perspektiiviseadet. Paistab, et see on “keel”, milles praegune poliitiline eliit ja ilmselt isegi ametnikkond pole veel võimeline mõtlema. Kui siin nihet ei toimu, ei ole ka üldse erilist nihet paremuse poole oodata. Euro kasutuselevõtt ei saa olla kindlasti ainus Eesti strateegiline siht ega mingi “imerelv”, tarvis on palju laiemat visiooni: milline saab riik ja selle majandus olema näiteks 10 või 20 aasta pärast.

Niisiis peab nii ametnike, poliitikute kui ka valijate suhtumises toimuma nihe – jõudmine arusaamani, et poliitika tähendab ka teatud pikemajaliste sihtide ja eesmärkide seadmist, mitte ainult reageerimist juba olemasolevatele akuutsetele probleemidele, efektset “ärapanemist” ega loosunglikkust.

Eesti üheks peamiseks vajakajäämiseks on ilmselt siiski nõrgad kommunitaarsed väärtused ja selline kodanikukultuur, mis pole kuigivõrd suunatud osalemisele. See tähendab, et kriitilistel hetkedel ei suudeta mobiliseerida laiemaid ühiskondlikke jõude uute sihtide või ideede väljatöötamiseks. Minu Eesti mõttetalgud tõotavad saada tähelepanuväärseks ürituseks kodanikuaktiivsuse arengu seisukohalt, kuid poliitilise eliidi halvasti varjatud umbusk seda tüüpi ettevõtmiste vastu paneb kahtlema kogu aktsiooni tulemuslikkuses. Lahendusi pakutakse võib-olla küll, kuid küsitav on, kas poliitiline süsteem on suuteline ja aldis nende alusel välja töötama mingeid reaalseid tegevussuundi.

Kaasamisega seotud vajakajäämisi saab täheldada ka mujal, mitte ainult kodanikuühiskonna tasandil. Seni on näiteks üsna puudulik olnud teadlaste ja ekspertide osalus kõikvõimalike kriisiprogrammide ja -poliitikate väljatöötamisel. Kui paljudes riikides (nt Soomes, Suurbritannias, Sloveenias jne) on valitsused kokku kutsunud teadlastest ja poliitikutest koosnevaid mõttekodasid, siis meil on olemasolevate ekspertiisivõimaluste kasutamine jäänud rohkem kui tagasihoidlikuks. Pigem on teadlaste-ekspertide seisukohti tarvis olnud selleks, et õigustada juba varem poliitikaringkondades otsustatut (pensionisüsteemi teise samba sissemaksete külmutamise juhtum).

Kuigi lootustandev pole ka üldine vähesele koopereerumisele suunatud ühiskondlik mentaliteet. Kui majandusteadlased on rõhutanud, et kriisist väljatulekuks on vajalik nii ettevõtjate tihe omavaheline koos­töö kui ka koostöö riigiga, siis praegu ei näe me kumbagi. Igaüks pusib oma nurgas ja esiplaanil on pigem konkurents kui püüd koos tegutsedes raskused ületada.

Niisiis, kuna kommunitaarsed väärtused on üldühiskondlikul tasandil nõrgad ja koostöövalmidus nii eri sektorite vahel kui ka sees on väike, jääb suur osa sünergiast lihtsalt kasutamata. Kusjuures otsustajad ei näe selles praegu veel probleemi ja võimalik, et ei hakkagi nägema. Väga atomiseeritud individualistlikes ühiskondades võib arusaam laiema koopereerumise vajadusest kohale jõuda ka siis, kui on juba liiga hilja.

Omamoodi pärssivaks teguriks võib saa­da ka suhtumine riigi rolli. Paljude majandusteadlaste meelest on Eestil edukaks kriisist väljatulekuks ja struktuurimuutuseks majanduses vaja senisest tuntavamat riigipoolset sekkumist strateegiliste sihtide seadmisel.9 Minimaalriigi kontseptsiooniga jätkamine viib meid nende arvates “loodusliku valiku” stsenaariumisse, kus ellu jäävad vaid tugevad. Majandus väljub kriisist üksikute sektorite lõikes küll konkurentsivõimelisemana kui varem, kuid sotsiaalne hind, mis selle kõige eest tuleb maksta, võib osutuda tohutuks. Kuna nn minimaalriigi konsensus on teatud poliitilise eliidi ringkondades ja elanikkonnasegmentides üsna tugevalt juurdunud, siis nähakse riigis pigem probleemi ega tunnistata, et just riik on üks võtmetoimijaid alusepanemisel uuele majanduskasvule ja struktuurimuutusele. USA-s ja Lääne-Euroopas on praegu omaks võetud pigem keinsiaanlik paradigma, mis rõhutab, et riik peabki kriisisituatsioonis rohkem majanduse käigushoidmisse panustama. Kas saab olla nii, et Euroopa ja USA on praegu täiesti valel teel ja Eesti ainsana on valinud õige raja?

Seega on hädavajalik teha kas või mõningad korrektiivid suhtumises riigi rolli – riigi sekkumine pole a priori negatiivne, vaid võib genereerida hoopis olulisi ressursse edasiminekuks. Kas poliitiline eliit ja suur osa avalikkusest on selliseks paradigmanihkeks valmis, on iseküsimus.

Mis puutub rahvusliku maailmanägemuse olulisusse Eesti poliitilise kultuuri väärtustaustas, siis kõige halvema stsenaariumi puhul võib poliitilisel eliidil tekkida kiusatus summutada üle pea kasvavaid probleeme ja tõusvat kriitikalainet sellega, et hakatakse taas rõhuma “sümbolite poliitikale” ja “vaenlase kuju” konstrueerimisele. Teisisõnu, sublimeeritakse sotsiaalmajanduslik rahulolematus rahvuslikuks vastasseisuks. Pronksiööjärgne ühiskondlik kliima ja Venemaa kasvav agressiivsus võimaldaks seda ka edukalt teostada. Loodame siiski, et midagi sellist isegi ei üritata, sihiteadlikest püüdlustest selles suunas rääkimata.

 

Kas poliitiline kultuur peab muutuma?

 

Nagu nägime, on kriisist väljatulekut takistada võivaid jõude poliitilises kultuuris märgatavalt enam kui seda hõlbustavaid ressursse. Paljud mainitud tunnusjooned on meie ühiskonda iseloomustanud pikka aega. Seetõttu tekib küsimus nende mõju võimendumisest ehk rajasõltuvusest. Meie arvates on selle võimendumisega seonduvaks põhiprobleemiks suutmatus adekvaatselt toimida demokraatlikes protsessides. Kakskümmend aastat pärast demokratiseerumise algust Eestis ei saa veel sugugi öelda, et poliitiliste eelistuste kujundamise põhialuseks oleksid saanud demokraatlikud kodanikupädevused ühiskonnas. Pigem domineerivad praktiline materialism ja poliitilise konjunktuuriga seotud kaalutlused. Sellel on oma tagajärjed nii kodanikuühiskonna kui poliitilise võimu jaoks.

Puudulik arusaam oma rollist demokraatia toimimisel niihästi tekitab kodanikuühiskonnas võimetuse luua sektorit tugevdavaid sihistatud, avatud ja laiapõhjalisi võrgustikke kui ka pärsib ratsionaliseeriva diskursiivse aluskoodi loomist, millele saaks kodanikuühiskonna toimimise rajada. Demokraatlikul ratsionaalsusel põhinevat kultuuri asendab kultuur, mis sünnib nappide ressursside pärast peetavas võitluses. Ellujäämiskultuur kipub vajaduse korral kodanikuühenduse tegevuseesmärke ressursside nimel ohverdama.

Poliitilise eliidi tasandil võimendavad konkurents ja ellujäämishuvi imagopoliitikat, lühiajalist eesmärgiseadet jt eelmainitud jooni ning tugevdavad kalduvust välistada igasugune võimalik konkurents juba eos. Ühelt poolt tekitab see probleeme eliidi ringluses – ühes kõigi sellest tulenevate tagajärgedega (klientelism, liidrivõimekuse kahanemine jne). Teisalt ei võimalda see kasutada ühiskonnas olevaid koostööressursse, mis võiksid poliitilise eliidi kandepinda ja mõju suurendada. Ilmekaks näiteks on Riigikogus valitsev diskursus, kus nähakse kodanikuühiskonda ennekõike inimestevahelise suhtluskeskkonnana ja teenustepakkujana, ent suhtutakse ettevaatlikult tema avalikkuse sfääri toetavatesse või poliitika sisu mõjutavatesse ehk teisisõnu siis just demokraatia toimimise seisukohalt olulistesse ülesannetesse.10

Kokkuvõttes tekib eri tasandi toimijatel raskusi tegutseda rollides, mida nende puhul demokraatlikus poliitilises süsteemis eeldatakse. Ratsionaliseeriva koodi nõrkus tekitab probleeme demokraatliku poliitika argipäevas, saadud negatiivsed kogemused vähendavad inimeste usku demokraatliku toimimisjoone võimalikkusse ja sobivusse laiemalt. Nende suundumuste võimendumine tekitab probleeme tänapäevase lääneliku ühiskonnamudeli järgimisel.

See viib paratamatult järeldusele, et nii väärtustes kui ka poliitikategemise stiilides on vaja teatud nihkeid.

* Valdav otsustamisstiil poliitikas peaks muutuma konsensuslikumaks ja kaasavamaks. Erakonnad peaksid mõistma, et kui üritatakse teisi üle trumbates “Eesti päästja” aumärki vaid endale rinda riputada, jäävad kaotajaks lõpuks kõik. Ilmselt on siin vaja mingit märgilise tähendusega läbimurret. Näiteks võiks president või mõni parteijuhtidest tõesti kutsuda kokku erakonnaülese ümarlaua, arutamaks Eesti ees seisvaid probleeme. Kusjuures vaikivaks kokkuleppeks oleks, et seal ei hakataks valimiskampaaniate tarvis punkte korjama, vaid tehtaks sisulist, konstruktiivset tööd. Lootused seesuguse ürituse toimumiseks on õhkõrnad, peaaegu utoopilised. Aga lootus sureb viimasena.

* Tuleks liikuda rohkem osalusele ja kaa­sa­tusele suunatud ühiskonnamudeli poo­le. Kuigi puht institutsionaalselt on Eestis püütud mitmeid kaasamismehhanisme välja arendada (Kaasamise hea tava, Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon jt), on siiani kõige rohkem olnud puudust sellest, et poliitiline eliit ka ise suudaks avalikkusele selgelt edastada sõnumi, et tugev kodanikuühiskond on Eesti oluline arenguressurss. Senimaani on toetus olnud vaid deklaratiivne ja tegelikkuses on suhtutud kodanikualgatustesse pigem umbusklikult. Alustada võiks kas või sellest, et Minu Eesti mõttetalgutel sündinud parimaid ideid püütaks tõesti ka poliitilisteks lahendusteks vormida ning asi ei piirduks üksnes õõnsate kiidusõnade ja “põhimõttelise heakskiiduga”, millele midagi ei järgne.

* 21. sajandi riigijuhtimine peaks olema tunduvalt teadmispõhisem. Ei saa olla nii, et teaduslik ekspertiis on teretulnud vaid siis, kui kinnitab juba varem otsustatut. Ilmselt oleks vaja luua institutsionaalseid lisamehhanisme, mis võimaldaksid teadlaste-ekspertide laiemat kaasamist juba tegevuskavade väljatöötamise faasis. Seni on Eestis üsna puudulikult rakendatud ka lahenduste tulemuslikkuse hindamist. Seegi võimaldaks tegevussuundi paremini planeerida ja korrigeerida. Ilmselt nõuab nii kaasamis- kui ka tagasisidestamismehhanismide laiem juurutamine uusi regulatsioone ja institutsionaalseid reforme alates Riigikogu komisjonidest, lõpetades ministeeriumidega. Alustada aga võiks kas või sellest, et peaminister kutsuks kokku teadlaste-ekspertide mõttekoja, leidmaks vastuseid praegustele tõsistele väljakutsetele.

* Eelmises punktis öelduga seostub ka pikemaajalisem perspektiiviseade poliitikakujundamisel. Ilmselt on siingi vaja mõningate juhtparteide initsiatiivi, nii et mõningates valdkondades asutaks koostama pikemaajalisi tegevusplaane ja loobutaks pelgalt valimiskampaaniate vaimust kantud loosunglike dokumentide üllitamisest.

Tuleb tunnistada, et poliitiline kultuur muutub väga aeglaselt. Seega mingit revolutsiooni pole Eestis mõne aastaga kindlasti oodata. Kirjeldatud sammud ja kriis ise võiksid aga algatada teatavaid nihkeid ja tendentse, mis ajapikku võimendudes suudaksid kaasa tuua suuremaidki muutusi. Muutusteks aga on vaja tahet. Uute arusaamade sünd oleneb suuresti sellest, kui sügavale antud kriis ulatub ja kas ka poliitilises eliidis tekib lõpuks selge arusaam, et “vanaviisi enam ei saa”.

Kui see arusaam tekib, siis on vähemalt lootust, et praegune kriisisituatsioon aitab laduda alusmüüri poliitilise kultuuri teisenemiseks Eestis, liikumaks kaasavama ja strateegiatepõhisema poliitikategemise poo­le. Lähenemisviisi poole, mis 21. sajandi väljakutsetele vastamisel osutuks märksa elujõulisemaks.

 

1 G. A l m o n d, S. V e r b a, The Civic Culture. New York, 1963.

2 Vt. nt ka eesti keeles ilmunud L. E. H a r r i s o n, S. P. H u n t i n g t o n, “Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnagud kujundavad inimarengut”. Tallinn, 2000.

3 Vt nt European Political Cultures: Conflict or Convergence. Ed. R. Eatwell. London, 1997.

4 Vt ka L. K a l e v, M.-L. J a k o b s o n, T. S a a r t s, Eesti poliitiline kultuur: alusväärtused. Riigikogu Toimetised, nr 18, 2008.

5 G. H o f s t e d e, Culture’s Consequences: Comparing Values, Behaviors, Institutions, and Organizations across Nations. Thousand Oaks (CA), 2001.

6 Nt J. H ä m m a l, Eesti elanike väärtusmaailm. Rmt-s: Eesti inimarengu aruanne 2006. Tallinn, 2007, lk 60–63.

7 Vt nt T. V i h a l e m m, A. M a s s o, Eesti sidusus ja killustatus väärtuste peeglis. Rmt-s: Eesti inimarengu aruanne 2003. Tallinn, 2003, lk 68–72.

8 Vt nt E. M i k k e l, Patterns of Party Formation in Estonia: Consolidation Unaccomplished. Rmt-s: Post-Communist EU Member States: Parties and Party Systems. Ed. S. Jungerstam-Mulders. Burlington (VT); Aldershot, 2006, lk 23–50.

9 Vt Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated. Tallinn, 2008. http://www.arengufond.ee/upload/Editor/ty_raport.pdf

10 Vt nt K. L i n g, Kodanikeühiskonna diskursuse areng Riigikogus. Magistritöö. Tallinna Ülikool. Juhendaja R. Ruutsoo. Tallinn, 2008.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon