Kui me peame toitu, mingit rooga või einet, heaks või halvaks, mida me sel juhul täpsemalt hindame? Loomulik vastus on, et me hindame toidu maitset, seda, kuidas ta söömise käigus meie keelenäsadele ilmneb. Toit, mis maitseb hästi, on hea toit. See vastus on aga äärmiselt lihtsustav.[1] Maitse on toidu puhul ainult üks paljudest aspektidest, mis meile korda lähevad, ning see võib vahel olla konfliktis muude aspektidega, mida samuti oluliseks peame. Hinnata võib toitu ka näiteks välimuse või turuhinna põhjal. Road võivad olla rohkem või vähem autentsed, rohkem või vähem tervislikud, rohkem või vähem mainekad. Ühtlasi saab toitu hinnata ka moraalsest-eetilisest perspektiivist ning selle tarbimise poliitiliste järelmite valguses.
Eeldan siiski, et toit on ennekõike maitsmisobjekt. Omistades sellele muid omadusi, ei kohtle me seda enam kui toitu. Näiteks vegani moraalne halvakspanu loomsete toiduainete tarbimise vastu võib areneda vastikustundeks loomse toidu suhtes. Sel juhul on aga alust arvata, et moraalne halvakspanu on maitsehinnangut mõjutanud sellisel määral, et isik (võib-olla õigusega) ei suuda enam loomset toitu kohelda kui toitu, st kui maitsmisobjekti. Liha, piim ja munad ei ole sel juhul tema jaoks enam toit, vaid midagi muud. Mida me aga ikkagi täpsemalt teeme, kui me toitu just maitsmisobjektina hindame? Järgnevalt pakun sel teemal lühikese mõtiskluse, jättes käsitlemata samavõrd uurimist väärivad küsimused toidu eetika või poliitika kohta. Selle asemel lähenen toidu hindamisele, lähtudes filosoofilisest esteetikast. Ilmnevad kõnekad paralleelid ning kontrastid toidu hindamise ja esteetilise hindamise vahel, võimaldades mõista toidu kui maitseobjekti väärtust, mis ei taandu pelgale kõhutäitele, aga väldib ka selle kohtlemist millegi enama kui maitseobjektina.
Maitsmiskogemus
Järgnevalt nimetan ma „gustatoorseteks omadusteks“ neid toidu omadusi, mis panustavad selle hindamisse, kas toit tundub maitsev või mitte. Kuidas on visuaalsete omadustega nagu värvid ja kuju? Teatavas mõttes panustavad ka värv ja kuju sellesse, kas toit tundub maitsev või mitte. Okse- või ekskremenditooni julgakujulised koogid ilmselt enamusele inimestest rõõmu ei pakuks. Siiski ei ole värvide ja kuju puhul tegemist gustatoorsete omadustega. Visuaalsed omadused nagu värv ja kuju ei ole gustatoorsed toidu omadused isegi julgakoogi puhul, kuna nende panust koogi maitsesse mõjutab assotsiatsioon koogi visuaalse välimuse ja halbade maitsete vahel.
Söögi puhul ei loe ainult maitse selle ranges tähenduses, mis puudutab vaid maitseretseptoreid meie keelenäsades. Söögist saadava maitsmiskogemuse juures mängib olulist rolli ka lõhnameel, ennekõike just retronasaalne lõhnameel, mille panus kogemusse on nii suur, et selle kadumise tagajärjel võib tuttavate söökide maitse tundmatuseni muutuda. Samuti on äärmiselt oluline toidu teks-tuur ning suutunne.[2] Näiteks teralise ja sametise tekstuuriga šokolaadist saadavad maitsenaudingud on nii erinevad, et võib rääkida ka nende gustatoorsete omaduste erinevusest. Maitse hindamisel on sageli oluline ka roa vürtsikus, mis rangelt võttes pole maitse, nii nagu seda on mõrudus või magusus. Veel tuleb arvesse võtta trigeminaalse närvi stimulatsiooni panust üldisesse maitseelamusse, kuna tänu sellele on meil võimalik kogeda ärritusaistinguid, mis avalduvad näiteks piparmündi tekitatavas värskustundes.[3]Gustatoorsed omadused ei piirdu seetõttu vaid viie maitsega (magus, hapu, mõru, soolane ja umami), vaid hõlmavad mitmekesisemat söömiskogemuses esituvate omaduste kooslust.[4]
Üldiselt toimub maitsmine holistlikult, mis tähendab, et me hindame mingi roa maitset, võttes arvesse kõik maitseaistingud, mida roog meie suus põhjustab. Ei loe mitte ainult see mekk, mida kogesime viiendal sekundil pärast pala suhupanemist, vaid loeb ka see, mida me kogesime enne ja pärast, laiemalt kogu mälumise ja neelamise vältel. Leidub ka piirjuhtumeid, mille puhul ei ole selge, kas kogetav maitse on relevantne kogu roa hindamiseks. Kui näiteks seedimise ajal gaaside tõttu meile natuke hapukat maitset söögitorust kõrri naaseb, kas on ka see relevantne hindamaks, kas toit, mida me sõime, maitses hästi või halvasti? Jättes need piirjuhtumid kõrvale, on igatahes selge, et toidu maitse hindamisel on relevantne kogu see maitsete ja aistingute bukett, mis meile söömise vältel (ja võib-olla natuke hiljem ning varem) ilmnes. Olulised on ka selle buketi ilmnemise ajaline struktuur ning selles sisalduvate maitsete tasakaal.
Mis on maitsekogemuse objektiks sobiv toiduühik? Amps? Taldrikutäis? Terve eine? Õige vastus on, et sobivad nad kõik, sõltuvalt kontekstist.
Amps on huviväärne ühik, kuigi enamasti mitte tüüpiline suurus, millele toidu hindamine keskendub. Ometi on pea iga amps kaalul, kui tahame väärtustada toidukogemust teistes, suuremates ühikutes. Amps ei ole aga pea kunagi üksi, maitsekogemus saab välja kujuneda alles siis, kui võtab appi teised ampsud. Ükski neist pole aga ühegi teisega identne. Väärtusliku maitsekogemuse tingimuseks on see, et esimene ja viimane amps teineteisest piisavalt erineksid, nii et nende vahele mahuks maitse poolest muutuvate väiksemate ja suuremate ampsude plejaad.
Saab aga minna veelgi peenemale tasandile. Igas ampsus on arvukalt mälumisringe, hoolikamatel sööjatel lausa tosinaid, ning nagu ampsudki, ei ole need mälumisringid üksteise täpsed koopiad. Esimene ring on näiliselt resoluutne, aga seesmiselt alati kõhklev, halbadeks üllatusteks valmis, vajutades esimese jälje sel hetkel veel äratuntavatesse ja diskreetse identiteediga koostisosadesse. Teine ring on juba julgem. Viimasel ringil on suu söögiga sina peal, mis aga tähendab, et on aeg hüvasti jätta. Kui kõik hästi läheb, siis moodustavad need mälumisringid omakorda tervikliku, aga põnevalt diferentseeritud maitsekaare, mis on söömiskogemuse õnnestumise tarvilikuks tingimuseks.
Toidu maitsmise kogemust saab aga muidugi vaadata ka suuremal mõõtkaval. Võime näiteks keskenduda ühele taldrikutäiele, mille kogemus koosneb hulgast maitsekaartest, ja muidugi võime eristada ühe eine sees mitmeid etappe nagu eelroog, pearoog ja magustoit, millest saadav maitsekogemus koosneb maitsekaarte hulkadest.
Nõnda vaadatuna on maitsekogemusel struktuursed paralleelid muusikakogemusega, kus ampse ja maitsekaari moodustab teatav nihkes rütmilisus, variatsioonid kordustes ja kordused variatsioonides, mis peaksid kokku andma tervikliku meelelise kogemuse. Erinevalt muusika passiivse kuulamise kogemusest peab aga sööja andma motoorse panuse, et maitsekogemuseni jõuda. Sellest aspektist sarnaneb maitsekogemus isegi rohkem musitseerimise kui muusika kuulamise kogemusega. Toit on siis nagu muusikainstrument – kui instrument seab materiaalsed piirid sellele, kuidas muusika kõlada saab, siis toit seab materiaalsed piirid maitseelamusele. Söömine ja musitseerimine paistavad seega esteetilisest perspektiivist vaadates sarnaste tegevustena, erinedes küll vastavasse tegevusse esmatähtsana kaasatud meelelise modaalsuse poolest.[5]
Gustatoorsed ja esteetilised maitseotsustused
Eelneva analoogia alusel võiks oletada, et toit on esteetilise kogemuse ja hinnangu loomulik objekt. Ometi on söömise ja toidu staatus kunstivormina ja esteetilise hinnangu objektina Lääne filosoofilises esteetikas sagedasti kahtluse all olnud. Vähemalt kontseptuaalselt on toidu maitsmiskogemusele tuginev hinnang lahutatav esteetilisest hinnangust: see, et keegi peab toitu maitsvaks, ei tähenda veel, et ta hindab seda esteetiliselt. Järgnevas nimetan esimest sorti hinnangut „gustatoorseks maitseotsustuseks“ ning teist sorti hinnangut „esteetiliseks maitseotsustuseks“. Suhtumine küsimusse, kas gustatoorne maitseotsustus saab olla esteetiline maitseotsustus, on olnud skisofreenilisevõitu. Ühelt poolt on toit ja selle maitsmine olnud esteetika objektivaldkonna üheks peamiseks mudeliks. Teiselt poolt on aga esteetilist otsustust just vastandatud toidu kohta käivatele hinnangutele.
Alustagem paralleelidest esteetilise maitseotsustuse ja gustatoorse maitseotsustuse vahel. Esiteks on tähelepanuväärne, et sõna „maitse“ kasutatakse nii kulinaarses-gustatoorses kui ka esteetilises kontekstis. Kuigi võiks väita, et tegu on kõigest keelekasutuse iseärasusega, millest midagi järeldada ei tasu, saab siiski täheldada ka sisukamaid paralleele. Näiteks on vähemalt uusajast alates olnud esteetikas väga populaarne idee, et esteetiline otsustus tugineb meeletajule. Samamoodi tundub gustatoorse hinnangu tingimuseks olevat see, et see peab pärinema maitsemeele rakendamisest, st meelekogemusest. Idee, et esteetilised hinnangud ja otsustused on tihedalt seotud just meeletajuga, on olnud visa hingega tänase päevani. Nii on esteetikas näiteks usutud nn tuttavolu printsiipi, mille järgi ainult vahetu tajukogemuse alusel tehtud maitseotsustused on aktsepteeritavad ja õigustatud, samas kui kellegi öeldu või järelduse põhjal selle otsustuse tegemine kohane pole.[6] Kuigi see printsiip on pälvinud teravat kriitikat – näiteks on printsiibi kaitsjatele valmistanud peavalu kontseptuaalse kunsti kohta käivad otsustused, mille puhul kunstiteos ei ole meeleliselt tajutav –, on ta sellegipoolest siiamaani säilitanud intuitsiooni staatuse. Tuttavolu printsiip on samavõrd usutav ka gustatoorse maitseotsustuse puhul, kuna ka mingi toidu maitse hindamine paistab eeldavat selle toidu maitsmist. Pelgalt kellegi teise kiidusõnade alusel toidu maitsvaks pidamine paistab ju kummaline. Vähemalt on ootuspärane, et isik saab langetada lõpliku hinnangu alles siis, kui on seda rooga ise maitsnud.
See, et nii esteetilised maitseotsustused kui ka gustatoorsed maitseotsustused tuginevad või peaksid tuginema meeletajule, seostub ka levinud vaatega, mille järgi esteetilise maitse omamine ei seostu mitte loogilise ja ratsionaalse arutlemise võimega, vaid teatava raskesti reglementeeritava, kui mitte lausa reglementeerimatu, peenetundelisusega.[7] Esteetiline pädevus seisneb sellise vaate kohaselt eriomases meelelises tundlikkuses hinnanguobjekti esteetiliselt relevantsete omaduste suhtes. Samamoodi paistab gustatoorne maitse, st pädevus hinnata seda, millised road on maitsmist väärt ja millised mitte, eeldavat teatavat meelelist eristusvõimet, mis ei taandu arutlusvõime rakendamisele. Suured gurmaanid ei ole tingimata suured mõtlejad.
Nagu aga öeldud, on hoiak esteetilise maitseotsustuse ja gustatoorse maitseotsustuse suhtes olnud esteetikas skisofreenilisevõitu. Samavõrd kui nende vahel on nähtud paralleele, on toidu kohta käivaid maitsehinnanguid ka vastandatud esteetilistele hinnangutele ning kasutatud lausa illustratsioonina meelelise valdkonna kohta, mis esteetikasse ei kuulu. Maitseobjekte ei ole alati peetud esteetilisele hinnangule kohasteks objektideks. Kanti poolt toonitatud eristus ilusa ja pelgalt meeldiva vahel on siinjuhul relevantne. Millegi ilusaks pidamine, paradigmaatiline esteetiline otsustus, apelleerib Kanti järgi universaalsele nõusolekule: hindaja ei saa rahulduda sellega, et ainult talle see meeldib, vaid hinnangu andmine implitseerib nõude, et ka teised isikud temaga nõustuksid.[8] Millegi meeldivaks pidamine midagi sellist ei implitseeri ning meeldivushinnangut andes peaks aktsepteerima seda, et teised minu sümpaatiat ei pruugi jagada. Ilusa ja meeldiva eristuses peegeldub arusaam, et esteetiline otsustus, erinevalt gustatoorsest, ei ole pelk subjektiivse eelistuse väljendus. Kui selline eristus omaks võtta, siis toitu ja söömist on selles traditsioonis nähtud millegi ainult meeldivaks, aga mitte ilusaks peetavana. Seda, millist toitu keegi eelistab, ei paista sobivat esitada pretensiooniga, et kõik selle eelistusega nõustuma peaksid.
Ka siis, kui me aktsepteerime eristust ilusaks ja pelgalt meeldivaks pidamise vahel, pole selge, miks toidu hindamise näol on tegemist pelga subjektiivse eelistuse väljendamisega, samas kui kunsti hindamine on midagi objektiivsemat. Et see kontrast toidu ja esteetilise maitseotsustuse objektide vahel kehtiks, peaks leiduma ka mingi seletus, miks toidu kui maitsmisobjekti väärtus saab olla ainult subjektiivne.
Üks seletus apelleerib sellele, et toidu maitse hindamine sõltub liialt näljatundest. Kuigi ka mingi kunstiteose kogemisest on võimalik küllastuda, on nauding toidust selle seletuse järgi lahutamatult seotud isu rahuldamisega. Kui kõht saab täis, siis hakkab hääbuma ka nauding. Esteetilise kogemuse puhul on seevastu toonitatud, et see pole paaris küllastumisega, vaid pigem motiveerib kogemust pikendama. Selle seisukoha järgi ei seisne esteetiline kogemus soovi rahuldamises.[9]Gustatoorsele maitseotsustusele see-eest rakendub võtad-pühid-ja-viskad-ära printsiip: toit on mõeldud tarbimiseks ning mis iganes meeldiv kogemus sellest saadakse, ei ole sellel püsivamat väärtust. Esteetilise maitseotsustuse esemed seevastu ei ole sellisel viisil tarbimiseks mõeldud (kui üldse seda sõna on kohane nende puhul kasutada), vaid nad eksisteerivad omaette ning pole mõeldud vastuvõtjasse absorbeerimiseks. Kui aga toidu maitsmisväärsuse määraks see, kas ta kustutab nälga või mitte, siis oleks ka raske mõista gustatoorset maitseotsustust teisiti kui puhtsubjektiivselt.
Pakutud kontrast ei ole siiski veenev, kui me võtame arvesse seda, et toidust saadav rahuldus ning sellega seostuv tarbimisväärtus ei ole toidu ja söömise ainsad aspektid. Me saame toitu väärtustada ka muudel alustel kui nälja rahuldamise tõttu, ning hoomata seda väärtust ka siis, kui me näljased pole. Nagu ütleb Guy Rohrbaugh: „Mul võib olla soov toidu järele, isegi väga konkreetse toidu järele, ning see soov võib olla olnud mõjus põhjus, miks ma seda toitu söön, kuid väärtus, mida ma toidus maitsen, ei ole soovi rahuldamise väärtus. Väärtus, millest ma teadlik olen, on eristatav igasugusest teadlikkusest nälja vähenemise või küllastuse kohta, ning ma oleksin sellest väärtusest samavõrd teadlik ka siis, kui ma ei oleks näljane.“[10]
Toidu söömise kogemusele võib läheneda eri viisil ja eri eesmärkidega ning eristada nendest sõltuvalt mitteesteetilist ja esteetilist söömist. Me sööme näiteks mitteesteetiliselt, kui teeme seda pelgalt nälja kustutamiseks. Selline söömiskogemus ei sobi esteetilise hinnangu lähtekohaks. Esteetiliselt seevastu sööme siis, kui väärtustame seda, kuidas söömise käigus toidu maitse meile ilmneb, maitse enda pärast, mitte mingitel muudel kaalutlustel või mingi muu väärtuse tõttu.[11] Söömiskogemus ise peaks olema meie tähelepanu keskmes.[12] Kui ta aga seda on, siis on ka alust arvata, et me ikkagi saame anda esteetilisi hinnanguid selle kohta, mida me sööme.
Maitse ja esteetilised kategooriad
Leidub aga veel üks kontrast gustatoorse ja esteetilise maitseotsustuse vahel. Kui ilu kohelda paradigmaatilise esteetilise kategooriana, siis ei paista toit selle kategooria alla langevat, isegi siis, kui me ei pea gustatoorset maitseotsustust puhtsubjektiivse eelistuse väljenduseks. Ilusat võib siin näha n-ö ülikategooriana, millele teised kategooriad allutatud on. Nii on näiteks graatsia või tüünus ilule alluvad kategooriad, kuna nad panustavad eseme ilusse. Sama kehtib ka deskriptiivsete kategooriate kohta nagu sümmeetria või massiivsus: neil on esteetiline rakendus üksnes siis, kui nendest sõltub see, kas ese, mida nad iseloomustavad, on ilus või mitte. Toidu puhul mõjub aga ilust rääkimine üsna kummaliselt. Loomulikult saame öelda, et mingi roog on ilus oma väljanägemise poolest, ent sel juhul käsitleme toitu visuaalse objektina. Meid huvitab aga toit kui maitsmisobjekt. Kenasti pakendatud vorst või meisterlikult vormitud tort võib küll ilus välja näha, kuid on kaheldav, kas vorst või tort saab ilusalt maitsta. Väide, et millelgi on ilus maitse, näib olevat keelekasutuse väänamine. Kui esteetiline hinnang on piiratud kaalutlustega, mis puudutavad ilusat (ja koledat), ei paista see toidu puhul sobivat.
Ent miks see nii on? Miks me ei nimeta toitu tema maitse tõttu ilusaks? Lihtne vastus oleks, et ilumeeled on piiratud nägemise ja kuulmisega. Ennekõike nimetame ilusaks millegi või kellegi väljanägemist; samuti võime ilusaks pidada häält või kõla. Lõhnade ja puudutuste ilust rääkimine mõjub juba metafoorsena ning sama näikse kehtivat maitsete kohta. See tähelepanek ei anna siiski rahuldavat seletust. See, et me toidu maitse ilust üldiselt ei räägi, ei põhjenda aga veel, miks toidule kui maitsmisobjektile ilu omistamine kohatu on. On võimalik, et tõrge on pelgalt sattumuslik ning tuleneb kinnistunud keelekasutusest, mida oleks põhimõtteliselt võimalik ka teisiti kujutleda.
Sügavam seletus võiks apelleerida esteetiliste omaduste metafüüsikale seoses iluga. Ilusate teoste ja esemete puhul panustavad nende visuaalsed või auditoorsed omadused sellesse, kas teos või ese on ilus või mitte. Värvide asetus lõuendil, montaaži ülesehitus, tantsuliigutuste dünaamika – need kõik võivad olla aluseks hinnangule, et miski on ilus. Toidu puhul ei paista aga olevat samasugust seost gustatoorsete omaduste ja ilu vahel. Gustatoorsed omadused võivad küll viia väärtushinnanguni, kuid nad ei vii esteetilise hinnanguni seni, kuni esteetiline hinnang on paratamatult seotud iluga. Gustatoorsed omadused lihtsalt ei kombineeru iluks. Nad võivad õiges kombinatsioonis viia roa meeldivaks või hõrguks pidamiseni, aga iluni nad ei küüni.
Võib ka spekuleerida, et nägemise ja kuulmise sobivus ilu hinnangu allikateks ning maitse ja puudutuse näiline sobimatus on seletatav distantsi tarvilikkusega esteetilise kogemuse ja otsustuse jaoks. Ilu kui omadus võib olla midagi, mida hoomatakse distantsilt ja mis eeldab ilusa objekti ja selle kogeja lahutatavust mitte pelgalt metafoorses, vaid otseses aegruumilises tähenduses. Sama saab öelda ka lõhnade kohta, mis ühtlasi seletab, miks on vähem veider sõnasõnaliselt rääkida ilusatest lõhnadest. Puudutuses ja maitses aga vajalik distants kaob: objekt ei seisa enam vaatleja ees, vaid puutub temaga vahetult kokku või lausa imendub temasse.[13]
Kui ilu tõepoolest ei sobi toidu maitse iseloomustamiseks, kas me peaksime sellest järeldama, et gustatoorsed maitseotsustused ei saa olla esteetilised? Ei. Lahendus peitub selles, et ilu ei pea tingimata nägema ülikategooriana, mida muud esteetilised kategooriad teenima peaksid. Tänu esteetiliste kategooriate paljususele saab ka toitu võtta esteetilise hinnangu objektina. See, et osad neist kategooriatest toidule hästi ei rakendu, annab märku sellest, et toidu puhul on lihtsalt tegemist omanäolise esteetilise esemega. Toidu maitse seab teatavad piirangud predikaatidele, mida sellele loomulik rakendada on. Lisaks „ilusale“ me ilmselt ei kutsuks ka toitu selle maitse alusel nägusaks, väljendusrikkaks, elutruuks, ülevaks, monumentaalseks või mõtlikuks. Esteetilistel kategooriatel ei ole üheselt selgeid rakenduspiire, mistõttu selle eitamine, et mingi roa maitset võiks nägusaks või mõtlikuks nimetada, võib tunduda sõnapolitseiniku mängimisena. Ent see, et kategooriate rakenduspiirid on hämarad, ei tähenda, et me ei tohiks eristada kategooria tavapäraseid ja loomulikke rakendusi teistest, mille puhul metafoorne tõlgendus on loomulikum, ja viimaks sellistest, mis on nii kummalised, et neist on lausa raske aru saada. Esteetiliste kategooriate rakendatavus toidu maitsele paistabki asetsevat skaalal, mille ühes otsas on ühemõtteliselt rakenduvad kategooriad, teises otsas sobimatud kategooriad ning nende kahe vahel lai hall ala. Tavaolukorras on näiteks natuke kummaline öelda, et toidu maitse on kohmakas, äge, seksikas või kitš, aga ma suudan vähemalt kujutleda olukordi, kus keegi võiks nõnda ilma irooniata väita. Küll aga on roa või eine kohta üsna loomulik öelda, et selle maitsed on heas tasakaalus, tuimad, õrnad, peened, kahvatud, summutatud või julged, et see on pidulik, igav, originaalne, harmooniline, põnev, kooskõlaline või intrigeeriv.
Miks aga osa kategooriaid ei paista toidule hästi rakenduvat? Üks põhjus on, et osa esteetilisi kategooriaid on seotud mingi kindla kunstistiili või -žanriga, mille alla toidud ei liigitu. See seletab, miks näiteks mingi roa kutsumine kubistlikuks mõjub pea igas olukorras kentsakalt – vähemalt siis, kui keskenduda selle gustatoorsetele omadustele. Kunstiliste kategooriate rakendus mingile esemele eeldab selle eseme seostatavust traditsiooniga, mida antud kategooria väljendab, ning road üldiselt ei kuulu kunstitraditsioonidesse. Teine põhjus on see, et paljude esteetiliste kategooriate juured on tugevalt visuaalses või auditoorses modaalsuses ning need lihtsalt ei sobi iseloomustama gustatoorseid omadusi. Nägusa kategooria on siinjuhul hea näide.
Ekspressiivsed kategooriad nagu rõõmus või kurb sobivad üldiselt paremini toidu maitset iseloomustama, kuigi ka siin leidub piiranguid. Gustatoorsete omaduste kimbud ei oma üldiselt sellist struktuuri, mis saaks sarnaneda emotsiooniväljendustega nii, nagu näiteks muusikas võivad teatud helide kombinatsioonid abstraktsel tasandil meenutada emotsiooniväljendusi. Samas võib vähemalt einetel siiski olla narratiivne struktuur ning narratiive on võimalik panna emotsioonide väljendamise teenistusse. Eriti aga sobivad toitu selle maitse alusel iseloomustama kõik need kategooriad, mis rakenduvad vahetult meeleliselt tajutavatele omadustele ning nende struktureeritud kimpudele, nn vormiomadustele.[14] Just seetõttu on täiesti loomulik rääkida maitsete tasakaalust, sobivast järgnevusest või harmooniast. Ning muusika kuulamise ja musitseerimise kogemus on sobiv analoog esteetilisele maitsmiskogemusele just seetõttu, et kunstivormide hulgas on puhas või absoluutne muusika see, millele esteetiline formalism kõige hõlpsamini rakendub, kuna selle hindamisel mõjub esteetiliselt just nimelt tajutav helistruktuur ja selle kogemine, ilma et peaks arvesse võtma seda, mida see tähendada või sümboliseerida võiks.
Teispool tähendust
Eelnenud kaalutluste valguses seega tundub, et toidu välistamine esteetilise otsustuse esemete seast ei ole hästi motiveeritud, kuigi see on olnud esteetikas võrdlemisi tavaline. Peamine toitu tüüpilistest esteetilise otsustuse objektidest eristav moment on olnud seose puudumine ilu ja gustatoorsete omaduste vahel. Nagu me aga nägime, ei ole ilule apelleerimine toiduesteetikas tingimata vajalik ning toidu esteetiliseks iseloomustamiseks on meie käsutuses piisavalt suur kategooriate pagas.
Võttes kokku oma artikli „Maitsed, lõhnad ja esteetika“, mille ääremärkusteks käesolev tekst suuresti on, väidab Frank Sibley, et maitsed ja lõhnad ei ole kultuurilised objektid, mis annaksid edasi tähendusi ning nõuaksid tõlgendamist. Samas artiklis kaitseb Sibley aga ideed, et maitsed ja lõhnad saavad olla juba iseeneses esteetilise tähelepanu ja hinnangu objektideks.[15] Hilisemad toiduesteetikaga tegelenud autorid on seevastu üritanud näidata, et toit võib olla tähenduslik ning omada ka sümboolset väärtust.[16] Selliste ürituste puhul on samas aga märgatav, et toidule selliseid tähendusi omistades me vaatame toidu maitsest kaugemale ning ei kohtle toitu enam kui maitsmis-objekti. Igal juhul säilib siiski tõetera tähelepanekus, et ka siis, kui me kohtleme toitu kui pelgalt maitsmisobjekti, on juba selle maitseomadused iseeneses rikkalike esteetiliste kogemuste allikas. Nii toidu kui ka muusika puhul toimub neid väärtustav esteetiline kogemus sellel fundamentaalsel tasandil läbi tähelepanu osutamise sellele, kuidas toidu ja muusika meeleliselt tajutavad omadused meile aja jooksul ilmnevad. Sellel tasandil ei ole oluline, mida nad sümboolselt esitavad või tähistavad.
[1] Ma tulen peatselt ka keelenäsade juurde tagasi.
[2] O. G. Mouritsen, K. Styrbæk, Mouthfeel: How Texture Makes Taste. New York, 2017.
[3] I. Cayeux, C. Saint-Léger, C. Starkenmann, Trigeminal Sensations to Enhance and Enrich Flavor Perception-Sensory Approaches. Clinical Nutrition Open Science, 2023, kd 47, lk 64–73.
[4] Vt M. Matthen, Can Food Be Art in Virtue of Its Savour Alone? Crítica (México, DF), 2021, kd 53, nr 157, lk 95–125.
[5] Kuigi võrdlesin söömist just musitseerimisega, muutub sõltuvalt kontekstist relevantseks võrdlus muusika kuulamisega. Kontekstist sõltuvalt võib meie söömiskogemus olla aktiivsem või passiivsem. Passiivsematel juhtudel sarnaneb söömine pigem muusika kuulamise kui musitseerimisega.
[6] R. Wollheim, Art and Its Objects. 2nd ed. Cambridge, 1980, lk 233.
[7] D. Hume, Maitse mõõdupuust. Tlk U. Tooming. Akadeemia, 2015, nr 5, lk 771–791.
[8] I. Kant, Kritik der Urteilskraft, § 22, AA V, 293.
[9] A. Nehamas, Only a Promise of Happiness: The Place of Beauty in a World of Art. Princeton, 2007.
[10] G. Rohrbaugh, The Aesthetic Value of Food. British Journal of Aesthetics, 2025, kd 65, nr 4, lk 571–590.
[11] E. Telfer, 1996. Food for Thought: Philosophy and Food. London, lk 47.
[12] F. Sibley, Tastes, Smells, and Aesthetics. Rmt-s: Approach to Aesthetics. Toim. J. Benson, B. Redfern, J. Roxbee Cox, Oxford: 2001, lk 207–255, siin lk 229.
[13] See, et maitsemeel erinevalt nägemis- ja kuulmismeelest pole distantsimeel ega sobi seetõttu esteetilise otsustuse allikaks, seostub ka ideega, et maitsemeel on madalam ja vähem väärtuslik. Seda ideed on praeguseks aga raske tõsiselt võtta.
[14] Esteetilist formalismi, mille järgi teose esteetiliseks hindamiseks on relevantsed ainult vormiomadused, on kõige kuulsamalt kaitsnud ilmselt Clive Bell oma raamatus „Art“ (Boston, 1913).
[15] F. Sibley, Tastes, Smells, and Aesthetics, lk 254.
[16] Vt C. Korsmeyer, Making Sense of Taste: Food and Philosophy. Ithaca (NY), 1999.
