Üleminekuriik
Juuli, 2009Philip Gross
Üleminekuriik
1. Dokumentaalfilm, 2. Pronksiaeg, 3. Teadvuse lävel, 4. Südamekivid, 5. Rahvusvahelised suhted, 6. Põletatud maa, 7. Metsavend, 8. Kirjanike liidu baaris, 9. Postsovetlik postmodern
- Kirjanike liidu baaris
Vanadel halbadel aegadel
oli mul töö – ütelda kõike seda,
mida keegi teine ei öelnud. Ja nad kuulasid
nagu lapsed sosinakupli all
poolhirmul omaenda häälte ees,
mis sibasid edasi-tagasi mööda seinu.
Muidugi ma ütlesin liiga palju.
Isegi pisut oli liiga palju –
need olid vanad halvad ajad, pea meeles –
ja kui tulid vaigistajad,
lainetas mu “kuss!” läbi hulkade;
kui ma kõndisin tänavail,
pöördus rahvas, et kuulata.
Ah, vanad halvad ajad! Nüüd
võin ma teha mõttepausi ja …
Juba tegingi,
kas märkasid? Ei?
Hea küll, ma siis kordan seda.
- Postsovetlik postmodern
Väike-Õismäe, Tallinn
Nõukogude kuuekümnendatel tuule tiibadesse saanud
kontsentriliste ringidega elurajooni skeem ütleb: kuubaas,
ütleb: orbitaaljaam – Ameerika ulme
pruugitud unelm. Kas mäletate kosmosevõidujooksu?
Kosmonaute kosmodroomil Kasahstani
tolmus, riigi käsul salaja raketis ära
hautatud? Nüüd me ärkame plekkidesse ja pragudesse
hiilivasse betoonvähki, mis on enam-vähem seesama
mis kuuekümnendate reliktid igal pool: Caracases,
Wandsworthis. Aga viinapuu ronib üles,
et vallutada kümnekordseid kaljusid, iga ronija
sügise rebenenud õmblus. Iga blokk kannab tulesärki.
Pumbajaam on jälle rikkis: pooled
Tallinna soojaveekraanid korisevad kuivalt. Olen kaheksanda
korruse korteris, tulin bussiga sugulase juurde vanni.
Telekas Mehhiko unistus Los Angelesest: hispaania
keele vaim liigutab huuli. Eesti subtiitrid,
napid nagu epitaaf. Peaaegu sünkroonis
dubleeritud vene tekst. Stseeni pragude vahelt lipsab läbi
üks juhuslik porque? – umbrohi sillutisel. Võõrustajast
on vedelema jäänud Womens Day: Australia’s Biggest Magazine
(teistelt sugulastelt), kust on lugeda “Aussi Man Relates
Penis Mutilation” ja “Diana – Sexpot Or Ice Queen?”,
paberiraskuseks Jaapani telekapult.
Väljas tungib peale võsa. Tühermaa.
Lehm keti otsas. Külavahetee. Ja piir, mille taha jääb
minevik. Too madal rohtukasvanud küngas
on vist pikk kääbas, aga uks
on mõlkis terasest – kindlustatud ääris,
inimesesuurune kassiluuk. Nüüd oleme kajad koridoris,
varjendi hääletus, mille üks samm võiks detoneerida,
kuid ääristatud tosinate kongidega, nagu kullaladu.
Meie kong lõgiseb lahti, raputades vastukaaluks seatud
silinderblokki, ja seal ongi pereauto,
vägev hall Žiguli nagu sõdalane lautsil
riiulite vahel, mis on täis hauapanuseid, purk purgi kõrval
sogasesse rohelisse tuubitud kurgiliha.
Laboratuuriumiisendid. Granaatpunased helgid: hävitatud
pudelite baar – viin, “Churchill’s London Gin” –
punasesõstra mahla täis, nagu igal aastal
iga talu maakeldris, kuni ajaloomasin
kukkus taevast alla ja jättis meid siia laagrisse.
Eesti, september 1994
