Üleminekuriik

Philip Gross

Philip Gross
Üleminekuriik
1. Dokumentaalfilm, 2. Pronksiaeg, 3. Teadvuse lävel, 4. Südamekivid, 5. Rahvusvahelised suhted, 6. Põletatud maa, 7. Metsavend, 8. Kirjanike liidu baaris, 9. Postsovetlik postmodern

  1. Kirjanike liidu baaris

Vanadel halbadel aegadel

oli mul töö – ütelda kõike seda,

mida keegi teine ei öelnud. Ja nad kuulasid

nagu lapsed sosinakupli all

poolhirmul omaenda häälte ees,

mis sibasid edasi-tagasi mööda seinu.

Muidugi ma ütlesin liiga palju.

Isegi pisut oli liiga palju –

need olid vanad halvad ajad, pea meeles –

ja kui tulid vaigistajad,

lainetas mu “kuss!” läbi hulkade;

kui ma kõndisin tänavail,

pöördus rahvas, et kuulata.

Ah, vanad halvad ajad! Nüüd

võin ma teha mõttepausi ja …

Juba tegingi,

kas märkasid? Ei?

Hea küll, ma siis kordan seda.

 

  1. Postsovetlik postmodern

           Väike-Õismäe, Tallinn

Nõukogude kuuekümnendatel tuule tiibadesse saanud

kontsentriliste ringidega elurajooni skeem ütleb: kuubaas,

ütleb: orbitaaljaam – Ameerika ulme

pruugitud unelm. Kas mäletate kosmosevõidujooksu?

Kosmonaute kosmodroomil Kasahstani

tolmus, riigi käsul salaja raketis ära

hautatud? Nüüd me ärkame plekkidesse ja pragudesse

hiilivasse betoonvähki, mis on enam-vähem seesama

mis kuuekümnendate reliktid igal pool: Caracases,

Wandsworthis. Aga viinapuu ronib üles,

et vallutada kümnekordseid kaljusid, iga ronija

sügise rebenenud õmblus. Iga blokk kannab tulesärki.

 

Pumbajaam on jälle rikkis: pooled

Tallinna soojaveekraanid korisevad kuivalt. Olen kaheksanda

korruse korteris, tulin bussiga sugulase juurde vanni.

Telekas Mehhiko unistus Los Angelesest: hispaania

keele vaim liigutab huuli. Eesti subtiitrid,

napid nagu epitaaf. Peaaegu sünkroonis

dubleeritud vene tekst. Stseeni pragude vahelt lipsab läbi

üks juhuslik porque? – umbrohi sillutisel. Võõrustajast

on vedelema jäänud Womens Day: Australia’s Biggest Magazine

(teistelt sugulastelt), kust on lugeda “Aussi Man Relates

            Penis Mutilation” ja “Diana – Sexpot Or Ice Queen?”,

paberiraskuseks Jaapani telekapult.

 

Väljas tungib peale võsa. Tühermaa.

Lehm keti otsas. Külavahetee. Ja piir, mille taha jääb

minevik. Too madal rohtukasvanud küngas

on vist pikk kääbas, aga uks

on mõlkis terasest – kindlustatud ääris,

inimesesuurune kassiluuk. Nüüd oleme kajad koridoris,

varjendi hääletus, mille üks samm võiks detoneerida,

kuid ääristatud tosinate kongidega, nagu kullaladu.

Meie kong lõgiseb lahti, raputades vastukaaluks seatud

silinderblokki, ja seal ongi pereauto,

vägev hall Žiguli nagu sõdalane lautsil

riiulite vahel, mis on täis hauapanuseid, purk purgi kõrval

sogasesse rohelisse tuubitud kurgiliha.

Laboratuuriumiisendid. Granaatpunased helgid: hävitatud

pudelite baar – viin, “Churchill’s London Gin” –

punasesõstra mahla täis, nagu igal aastal

iga talu maakeldris, kuni ajaloomasin

kukkus taevast alla ja jättis meid siia laagrisse.

Eesti, september 1994

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon