Pereväärtused
Jaanuar, 2015Uni ei olnud veel lõppenud. Vaid veidi pinnapealsem. Õhem. Ärkvelolekule ligemal. Mart tundis, nagu oleks ta kerkinud ookeani põhjast pinna poole. Aeglaselt. Laisalt. Kiirustamata. Läbi une paksu vati. Unenägude pilvelaamade. Une tihke ja püdel mass oli märg ja soe. Jalad higistasid. Suus oli jahu maitse. Laud lasusid raskelt silmil. Meheuhkus kõva.
Kõrv korjas üles esimesi helisid. Tekk sahises. Taamal vuhises auto mööda. Paar-kolm kajakat karjus närviliselt taevalaotuses. Tuul undas. Lained laksusid randa. Mart oli juba peaaegu sealsamas. Pinna all. Veest välja kerkimas. Kui Veenus laintevahust. Kui vaal õhku viskumas. Või lendkala.
Silmi avamata libistas ta käe piki lina siidist pinda paremale. Soe naisekeha puutus vastu. Tuhar oli kõrge, pehme ja kohev. Seljakumerus jumalik. Käsi liugles tuharate vahele. Seal oli kuum. Niiske. Ja tihke. Reied suruti kokku ja mehe käsi jäi nende vahele vangi. Õndsasse lukku.
„Mu kallis Riin…“ mõtles mees ning nihkus naisele ligi. Keha oli kuum ja suur. Vormikas. Magusalt lõhnav. Naine pööras end. Kohev rind vajus Mardile otse näkku. Nibu oli kutsuvalt pundunud. Mees ampsas selle huulte vahele. Riin ohkas. Tema võimsad reied avanesid ja rebisid mehe oma raudsesse haardesse.
Samas muutus olemine veelgi tihedamaks. Käsi krahmas Mardi tuharaist. Põlv pressiti ta kannikate vahele. Suu suruti kuklasse. – „Pane teda!“ sosistas Nika Mardile kõrva. Ja silitas mehe munandeid. Nüüd oli Mart täiesti ärkvel. Enamgi veel. Nüüd oli ta järgmise pool tundi oma naiste käsutuses.
Vannitoast saabudes viskas Mart hommikumantli õlgadele. Nüüd ootas ta, et ka naised valmis saaksid. Et siis üheskoos alla minna. Nika kuivatas akna all oma poisipead ja tätoveeringutega kaetud ülakeha. Tema väiksed rinnad olid kõvad ja kikkis. Nahk pruun ja veatu. Pingul. Iga lihas ja soon.
Mees nautis vaadet ning kuulis vaid justkui läbi paksu kardina, kuis Nika rääkis läbi voolava vee Riiniga. Läbi seebiste juuste ja vahuste kõrvade kuulas too, kuis Nika pajatas õhinal oma uuest kallimast. Kellestki Kristiinast. Sõjaväelasest. Keda ta tahaks neile kõigile tutvustada. Ehk koguni perre võtta.
Aga Mart ei saanud silmi Riini hiigelrindadelt. Mis volksusid kuivatamise rütmis. Kord käterätiku varjust nähtavale ilmudes, kord taas riide varju kadudes. Ta imetles naise reie- ja käelihaseid, jõulist kaela. Tugevaid tumedaid juukseid sasipeas.
Ta armastas neid kahte. Ta armastas kõike neis. Sees ja väljas. Naha all ja sügaval südames. Ta armastas mõtteid neist ja neis, mis polnud veel sündinud. Ta oli valmis neile kõike andma. Lubama. Andestama. Iseend ja kogu ilma.
Kümmekond minutit hiljem olid kõik kolm juba esimesel korrusel. Elutoas. Telerit vahtivate laste seas. Hommikuses idüllis.
Trepp nagises. Mart pööras pilgu vasakule. Ja saatis pilguga, kuidas lillelises kleidikeses Liisa ülakorruselt treppi mööda alla astus. Kergelt kui haldjaprintsess. Noore. Õnneliku. Ja rahulolevana. Paljajalu. Mees naeratas. Pilgud kohtusid. Neiu jäi seina äärde seisma ja keerutas blonde lokke sõrme vahel.
„Isa…“ alustas ta. Mart kergitas tema suunas pead. Näis, et järgnev on tähtis. Nika kergitas ajalehe tagant kõrvu. Katsudes huvi mitte välja näidata. Riin tegi ringi pöördumata pannikookide praadimisse pisukese pausi. Multifilm jooksis edasi. Pontsu ja kaksikud istusid klaasistunud pilgul teleri ees vaibal.
„Nika… Riin… mina ja Raul… me saame lapse!“ purskas ta. – Mart muheles. Riin pöördus, astus läbi söögitoa ja kaisutas tüdrukut sõnatult. Liisa tormas isale sülle. Riin pühkis pisaraid. Nika langetas lehe ja saatis Liisat pilguga. Lapsed teleri ees ei teinud teist nägugi.
Neiu maandus Mardi põlvedel. Kaelustas teda. Surus nina vastu tema oma. Silitas habetunud põski. Ja suudles siis teda. Esmalt vaid korraks. Ent siis juba pikalt ja kirglikult. Nagu kallimat. Sest just tema oli see imeline keskpunkt, mille ümber nende pere ringles. Nende päikesesüsteemi särav täht. Elu ja valgus. Õpetaja. Looja. Hävitaja.
Idülli katkestasid raskelt põntsuvad sammud. Poolenisti märg Raul maabus paari hüppega kööki. Tirides alles nüüd särgi märjale ülakehale. – „Sebime siin teiste pruudiga, jah?“ viskas ta Mardile. Liisa viibutas talle tagantkätt: „Jäta järele!“, huuli isa suult võtmata.
Nika tõusis ja rebis Rauli oma embusse. – „Hästi paned, mees! Kolmas põlvkond.“ – Sõbramehematsud kajasid Rauli seljalt vastu. Viimane oli end ema paljal tätoveeritud rinnal leides pisut ehmunud. Ent ta polnud veel pääsenud. Riin embas teda veelgi pikemalt. Silitas kukalt. Ja krabas tuharaid. – Lämmatavast naiselikkusest hoolimata tundis Raul end tõelise mehena.
Sebiti ja sagiti. Vahepeal söödi ja söödeti. Toidukübemed pudenesid maha. Enamik ahmiti kõhtu. Ent Mart kõndis kui unes. Elades minevikus. Unelmais. Mälestustes. Meenutusis. Mineviku sinises muinasjutus.
Kui ilmsi mäletas Mart esimest kohtumist majaga. Pisut määrdunud ja lagund oli too, kui tema ja Riin esimest kord paika vaatama tulid. Ja sellesse armusid. Maja ees teekäänak. Taamal, teisel pool teed, küla. Eesõues ruumi lilledele ja põõsastele. Maja taga veranda. Tagaõu laskumas mereranna suunas. Ruumi kasvõi jalgpalliväljakule. Majad vasakul ja paremal tubli neli-viiskümmend sammu eemal.
Paar aastat hiljem kolis nende juurde Nika väikese Rauliga. Peaaegu tühjade kätega tulid nad. Astusid bussipeatuses maha ja lontsisid kohale. Nikal vaid seljakott seljas. Pakku vägivaldse mehe eest. Eemale linnast. Kärast. Närvilisusest. Rahusse. Turvatundesse.
Kaua oli Raul ainus, kes tagaõues palli vastu seina tagus. Ent ühel talvisel pühapäeval seisis nende ukse taga nooruke Elizabeth. Otsides midagi, mida ema ja vanaema talle pakkuda ei suutnud. Otsides oma isa. Hoidmist ja kaitsmist. Kohtlemist naisena. Tütrena. Printsessina. Kullakallina.
Viimastena tulid kaksikud ja Pontsu. Kai ja Mai olid sitked ja kõhnad nagu Nika. Valmis igale omakandi poisile tuule alla tegema. Tegutsedes sünkroonis nagu tõhus meeskond. Perekonna pesamuna oli Pontus. Riini ja Mardi väikene poeg. Juba imikuna teistest peajagu üle. Suur ja tugev poiss, kellele kunagi kõik ukseavad väikeseks jäävad. Ning kelle pea piitu lõhkuma saab.
Mardi hinges oli rahu. Päike paistis. Kogu pere oli rahul ja õnnelik. Päev võis alata. Lapsed laaditi auto peale. Liisa ja Raul sõitsid samuti Mardiga linna. Algkooli. Keskkooli. Ülikooli.
Nika ja Riin seisid trepil ja lehvitasid neile. Mart muigas ja viipas naistele. Nika kuhtumatut suguiha teades aimas ta, et neil kahel tuleb kodus lõbus päev. Nagu tema kujutlusi kinnitamaks suudles Nika õrnalt Riini kõrvanibu.
Seni kui lapsed autos turvarihmadega sahmerdasid, avas Mart väraval rippuva postkasti. Seal oli hulgaliselt reklaambrošüüre. Ent kogu selle karjuvalt värvilise, vastikult libeda ja pealetükkiva pahna vahel paistis midagi valget. Ümbrik. Mart avas selle. Ümbrikus oli vaid pisuke paberileht. Millele suurte lohakate trükitähtedega kirjutatud: „Kaduge siit, vastikud tutilimpsijad!“
Ta kärtsutas paberi ümbrikuga kokku ja toppis taskusse. Et keegi ei näeks. Ning heitis närvilise pilgu perele. Keegi neist polnud ümbrikku märganud. Enne autosse istumist vaatas Mart veel kord ringi. Silmitses ümbruskonna maju. Nende aknaid. Piilus kahtlustavalt põõsaste poole. Ent peale hommikusäras taevalaotuses lendlevate ja siutsuvate lindude ei silmanud ta midagi.
Mart raputas muremõtted peast. Ja pani päikseprillid ette. Küllap see on kõigest pinnavirvendus. Nagu alati. Eks sääraseid vihjeid oli ennegi olnud. Perekondi, kes neist eemale põrkusid. Kelle lapsi enam nende juurde mängima ei saadetud. Teinekord kirjake postkastis või kojamehe vahel. Kord oli munadega maja loobitud. Võtmega autot kraabitud. Ent Mart polnud kunagi seda üle tähtsustanud. Üldistuste tegemine ei meeldinud talle. Üldiselt uskus ta inimeste sallivusse. Avatud ühiskonda. Mõned üksikud isendid ehk välja arvatud. Sest nad pole ju midagi seadusevastast teinud. Ikkagi korralikud inimesed. Perekond. Elavad vaikselt oma elu. Ei tülita kedagi. Ei kisu tüli. Ei riku rahu.
Üksnes Mardi hingerahu oli kadunud. Seesama tunne näris teda terve päeva vältel. Lapsi kooli viies. Autot parkides. Tööl meile ja uudiseid lugedes. Kontoris kohvi rüübates. Koosolekul. Lõunapausil. Aruandeid kirjutades. Poes ja bensiinijaamas. Kõikjal vaatas ta kahtlustavalt enese ümber. Põrnitsedes viisakaid naeratavaid inimesi. Õpetajaid. Lapsevanemaid. Töökaaslasi. Müüjatare.
Kes neist vihkab homoseksuaale? Kes mõnd teist rahvust? Rassi? Ühiskonnakihti? Käitumisviisi? Mõnd sõna, värvi või lõhna? Naeratus ja viisakus on ju vaid mask. Ja kui kaugele nad oma vihkamises on valmis minema? On see vaid põlgus? Vaikne viha ja pihku surutud rusikas? Või oleks mõni neist valmis oma arusaama nimel tapma? Viga tegema? Kas tema ise oleks oma tõdede nimel selleks valmis? Hävitama elusid ideede nimel?
Eeslinna asum tukkus pärastlõunast uinakut, kui Mart koju jõudis. Koolist väsinud väikelapsed magasid koos Nikaga. Riin keetis kohvi. Liisa ja Raul kudrutasid elutoa diivanil. Mart vahetas riided ja vajus väsinult tugitooli. Naine ulatas talle tassi aurava joogiga. Ja kõrvale killukese šokolaadijäätist. Elu oli mugav, kulgedes laisalt ja rahulikult kui jõgi.
„Avage, politsei!“ koputati uksele. Riin läks avama. – „Inspektor Peterson,“ tutvustas too end. – Riin noogutas. Kõik tundsid kohalikku konstaablit. Aga sisse toda ei kutsunud.
„Politsei on saanud… mitmeid kaebusi. Ma olen siin, et neid…
uurida,“ seletas mees: „Kas ma tohin sisse astuda?“ – Alles nüüd astus Riin eest ja lasi politseiniku sisse.
Elutoas istusid Liisa, Raul ja Mart. Segadus peegeldus nende näos.
„Ma olen siin, et teile mõningad küsimused esitada,“ alustas mundrimees tuima sihikindlusega.
„Miks? Kas me oleme mõne kuriteo toime pannud?“ pani Mart vastu.
„Vaat seda me siin üritamegi kindlaks teha…“ vastas kordnik. Riin turtsatas. Sest politseinik kõneles endast mitmuses. Küllap tõesti. Mitu võmmi, kamba peale üks aju.
„Te uurite meid? Et kindlaks teha, kas meie või mina olen mõne rikkumise toime pannud? Sel juhul, vabandage, aga ma keeldun teie küsimustele vastamast. Ma ei kavatse end kuidagi inkrimineerida. Pealegi, ma pole ühtegi kuritegu teinud,“ lõpetas Mart vestluse veel enne, kui see alanud oli.
Sinikuub oli pisut häiritud. Ta vaikis. Huuled kriipsuna kokku surutud. Ja ohkas siis sügavalt: „Olgu. Kui nii, siis nii. Ent dokumente on mul siiski õigus kontrollida. Teie kõigi omi. Passid. Sünnitunnistused. Ja nii edasi. Palun. Ja isikute samasuse tuvastamiseks palun kõigil siia tulla.“
„Minge metsa!“ vastas Riin. „Mina ei kavatse küll Nikat ja lapsi üles ajada.“ – Ta viskas karbi dokumentidega lauale.
„Nii… vaatame siis, proua,“ venitas võimukandja. Riin vihkas, kui teda prouaks kutsuti. Keegi ei kutsunud teda prouaks. Ilmselgelt oli tegu solvanguga.
Munder tuhnis pabereis. Ja rääkis neid sorteerides omaette. (Mis oli Riini arvates ilmselge ebaintelligentsuse tunnus.) – „Mart N. 46-aastane. Mees. Kodanik. Nii… Nika A. 28-aastane. Riin T. 32. Elizabeth F. 23. Raul V. 17. Khm… huvitav. Kai ja Mai N. 10-aastased. Ahaa! Lõpuks ometi. Paul N. 8-aastane. Nii. Sama isa. Selge.“
Siis said paberid otsa. – “Aga… abielutunnistused?“ tõstis ta majaelanike suunas pea. Liisa, Raul, Riin ja Mart vaatasid teda segaduses. – „Meil siin ei ole abielus inimesi. Me… ei usu abielusse,“ vastas Mart.
Vastus näis konstaabel Petersonile rängalt mõjuvat. – „Mis tähendab… ei usu? Teil on siin… kaksikud tütred… ühe naisega: Nika A. Ja poeg… teise naisega: Riin T. Ning siis veel tütar Elizabeth… kelle ema passist ei selgu… Ja Raul V., kelle isa nimi on hoopiski Vadim? Et…???“
„Ma mõistan teie… uudishimu,“ – kordnik tõstis infonäljas pea – „ent mis see teie asi on? Kas me oleme mõnda seadust rikkunud? Kas mistahes soost, vanusest, rahvusest või rassist isikute kooselu on meie vabariigis keelatud? Kas meil pole mitte kõik seaduste ees võrdsed?“ põrutas Mart talle vastu.
„Noh…“ ei osanud politseinik enam muud sõnada. – „Selge. Kui enam midagi pole, siis… palun lahkuge!“ juhatas Riin mehe välja.
Kui uks konstaabli selja taga kinni vajus, valitses majas rõhuv vaikus. Oli kuulda kella tiksumist. Suud olid kokku surutud. Kulmud kortsus. Hinges kistud tunne. Keegi polnud nõus end kurjategijaks tunnistama. Ükski ei leidnud, et nende elu või tegevus on miskitpidi väär. Või et nemad pahalased. Moraalselt väärakad. Deviantsed.
Rusuv vaikus valitses järgnevaid tunde. Kõik tunded ja mõtted olid justkui jäätunud. Mudas kinni. Vaid päike ja aeg kulgesid edasi. Inimesed tegutsesid vaid instinktide ajel. Automaatselt. Inertsist.
Hakkas loojuma. Nika ärkas ja tuli lastega alla. Kaksikud ja poisike veeresid kohe teleri ette. Riin ja Mart istusid Nikaga verandale. Järgmiste minutite vältel kostis sealt vaid summutatud kõnet. Mõned kriiskavad toonid. Toole lohistati laudpõrandal. Rusikaga löödi lauale. Uks paukus. Klirises klaas. Keegi tihkus taskurätti. Teine ohkas. Valjult ja südamest.
Rusuva vaikuse katkestas koputus. Välisuksele. Esmalt vaikne ja viisakas. Pärast pausi juba närvilisem. Nõudlikum. „Tehke lahti, ma tean, et te kuulete küll!“-stiilis. Kõmm-kõmm-kõmm. Rütmiliselt. Marsitaktis.
Veranda uks tehti lahti ja Riin trampis närviliselt uksele. „Jah!?“ rebis ta selle pärani. – Trepil seisis kohkunud külavanem Villem. Pisuke paksuke. Ruudulises pluusis. Pontsakas. Kiilanev kukal. Hõredad kõõmased juuksed. Hallisegused paksud hülgevuntsid. – „Sisse!“ tõmbas naine peaga ja virutas vennikesele peaaegu uksega selga. Värava taga seisev inimsumm ei jäänud talle märkamata. Ta viipas pöidlaga Nikale. Too piilus köögiakna kardinate vahelt. Loendades vargsi vastaseid.
Mart pakkus Villemile istet. Too poetas end arglikult tooliservale. Perepea silmitses teda põlglikult. Üleolevalt. Seljatoele naaldudes. Jalg üle põlve. Nika seadis end põlglikuna mehe selja taha. Käed vaheliti. Põselihas vasaku silma all raevukalt tukslemas.
„Teate…“ alustas too, „ega ma siis ise… külarahvas saatis…“
„Ära jaura! Küllap me juba teame, kes sind saatis. Sinu naine, vaat kes!“ lajatas Nika.
Mart tõstis käe. Kutsudes pereliikmeid üles rahunema. – „Nii…?“ ärgitas ta mehikest jätkama.
„Vaadake, inimesed on häiritud, et teil siin niimoodi on…“ – Riin turtsatas. – „Ja, meitel on mõningaid nõudmisi,“ lõpetas too.
„Ning need oleks?“ päris Mart. („Mitte et me kavatseksime neid täita,“ lisas ta mõttes. „Mitte et meid huvitaks,“ mõtles Nika.) – Õhus oli pinevust. Ja pinget.
„Esmalt tuleb teil siit ära kolida.“ – Riin turtsus veelgi kõvemini. Veelgi pahuramalt. Nika hoidis end tagasi, et Villemile mitte virutada.
„Me ostaks selle koha teilt ära ja teeks lasteaia või midagi,“ pehmendas saadik lööki. „Ja teiseks… rahvas arvab, et peaks teid ikkagi kuidagimoodi karistama…“
„Karistama!!!???“ kriiskas Nika: „Karistama?! Mille eest?!“ – Vunts tõmbas pea õlgade vahele ja vajus toolil kühmu. Justkui hoopi ennetades.
„Noh, kõlvatu eluviisi eest ja… mitmenaisepidamise ja… kristlike pereväärtuste eiramise ja…“ – Riin ei pidanud vastu ja tormas toast minema. Mart ja Nika hoidsid end vaevu tagasi.
„Kui nii kaugele on juba jõutud, siis lubage mul küsida, milles see karistus seisneks?“ venitas Mart, üritades jääda sisemisest raevust hoolimata piinlikult viisakaks.
Villem vaikis. Mõtiskledes kõigi nende variantide üle, mida külarahvas oli kaalunud. Nende maja ees platsil arutanud. Tal oli enda pärast hea meel, et naised olid happega kõrvetamise ja kastreerimise kõrvale heitnud. Et nad ei nõudnudki nina ja kõrvade eemaldamist, nagu keegi oli välja käinud. Tema arvates oli jõutud mõistliku kompromissini, mis ei peaks küll kedagi riivama. Või kui, siis vaid veidi. Tühise kriimuna.
Mart kordas küsimust. Külavanem võpatas kui unest. – „Milline karistus?!“
„Kümme piitsahoopi meesperele,“ alustas Villem hoogsalt, ent lõpetas vastaste pilke nähes häält madaldades: „ja pool päeva häbiposti naistele. Alasti.“
„Kas me elame sinu arvates keskajal või?“ prahvatas Mart. Nika väljendus reljeefsemalt. Kõrvakiilud kajasid laiade laksudena vastu vaese vennikese silmnägu. Külavanem vajus kössi ja peitus laua alla.
„Aga… aga…“ ähkis ta seal, „aga muidu… aga vastasel korral oli meitel arutusel ka…“ – „Mis?“ kiskus Nika ta peidust välja.
„Et maja võetakse tormijooksuga. Sest sihukesed tuleks maamuna pealt ära kaotada,“ julges ta viimaks pobiseda.
„Ühesõnaga: alandus või surm? Mis? Ah?“
„Jumala eest! Andke alla! Mõistate, politsei on seal nendega mestis!“ anus külavanem pisarsilmil. – Nika krabas tal särgikaelusest ja lohistas ukse suunas. Raul tegi eesukse lahti. Maja ümber kogunenud ahhetasid oma alandatud saadikut nähes. Jupijumal oli endiselt Nika haardes: naine hoidis tema kätt seljale väänatuna. Trepil heitis naine veel kord küsiva pilgu kodustele. Tuppa naasnud Riin noogutas. Mart kattis käega pilgu. Raul virutas vennikesele jalaga. Nagu riideräbalaist pall veeres too mööda treppi alla kruusateele. Nika virutas ukse tagantkätt kinni. Kõik sillad olid põletatud.
„Liisa, kallis… võta kaksikud ja Pontsu, ja… minge keldrisse!“ kamandas Mart.
Isa kuuleka tütrena rabas Elizabeth ühe käega Kail ja teisega Mail õlast ning lükkas neid hellalt enda ees elutoast välja. – Kai ent libistas end Liisa pihust mööda ja pöördus ringi. Altkulmu põrnitses tirts isa poole: „Aga ma ei taha keldrisse! Tahan ka kulmu rulli lüüa!“ Mai astus tema kõrvale ja sirutas selja taha peidetud käed ette. Tema kummaski pihus oli suur kartul. Liisa laiutas kaksikute taga käsi. Ja lasi siis õlad allaheitlikult lonti.
Mart muigas. Sisemuses. Väliselt püsis tema näol tõsine ilme. Range. Ent sõbralik. „Olgu, tooge endale siis kartulipüss!“ kavatses ta öelda. Aga tema poeg jõudis ette. Rasket kartulikahuri toru enda järel lohistades vantsis Pontsik keldritrepist üles. Ning isa vaid noogutas heakskiitvalt.
Mart vaatas enda ümber ringi. Ja aeg oleks kui hetkeks peatunud. Riin tuiskas aegluubis köögis ringi. Veekeedukann pahises pahaendeliselt. Pliidil potis tõusis oliiviõli keema. Juukselaki pihustid seisid ühes tulemasinaga sealsamas kõrval. Ta oli veendunud, et Riin suudab ka paljakäsi paar meest surnuks kägistada. Ta tajus, kuidas lihased paisusid naise särgi all. Reied tõmbusid pingule teksades. „Minu valküür!“ õhkas Mart.
Nika toppis käterätikust rebitud riba konjakipudelisse. Rémy Martin X.O. Tõeline raiskamine. Aga viin oli juba pihustisse valatud. Ja kangest kraamist saab hea pommi. „Keegi põleb täna kuuma leegiga kallis märjukeses,“ muheles mees. Ega suutnud silmi oma seksikalt kaasalt kiskuda. Tanksaapad. Lapilised püksid. Maastikuvärvi maika. Pumppüss risti üle selja. Tõeline põrguingel. Valmis õnnetutest hingedest kinni krahmama ja nad otse põrgu paiskama.
Raul istus toolil ja silmitses ainiti välisust. Kirves põlvedel. Nuga vööl. Isa tajus, kuidas poeg üritab raevu tagasi hoida. Et mitte lihtsalt niisama välja tormata. Kirvest viibutama. Vaid kogudes viha enesesse. Suunates ja kontrollides seda. Et iga hoop loeks.
Liisa ja lapsed sättisid kartulipüssi diivani taha üles. Liisa taris mugulapange ligi. Kai ja Mai kindlustasid end tugitoolide ja patjadega. Poisike libistas hernekomme mängupüssi. Ilmed surmtõsised. Valmistusid nad oma mängusõjas vajaduse korral päriselt surema.
Mart sulges silmad. Ja vaatas veel kord vaimusilmas enda ümber ringi. Nüüd oli tema õnn täiuslik. Ta oli valmis igal hetkel kõigi oma kallite eest surema. Sel hetkel mõistis ta, et nõndasamuti tundsid ka nemad. Ja pisarad valgusid mehe silmadesse. Sest tema pere oli parim maailmas. Täiuslik. Jumalik.
Taplus puhkes äkki. Aknasse lendas esimene kivi. Rahvasumm õues rõkkas. Kõik majasolijad kangestusid paigale. Mart tõusis ja kustutas tule. Seepeale oleksid keerukujud pimeduses justkui elavnenud. Vaenlane väljaspool näis segaduses olevat: valguse kadudes oli keerukas sihtida. Ent nad kogusid end peagi. Kostus automootorite mürinat. Valgusvihud suunati majale. Polnud enam ühtegi ettekäänet mitte rünnata.
Tänaval undasid mootorid. Trossid kinnitati aia külge. Väravad kisti maha. Aialipid lendasid mööda teed pilbasteks. Peenrad sõideti porri. Joovastunud hüüded kajasid õhtutaeva all. Õllekaste tõsteti maha. Pudelid kõlksusid. Löödi kokku. Tulistati. Õhku. Keegi lasi taamal paar raketti. Ilutulestik ragises tähistaevas. Õllevaht mullitas huulil. Rahvapidu oli algamas.
Maja sees valitses pinev vaikus. Lihased ja närvid tõmbusid pingule. Koguni krampi. Kõik olid tardunud. Kõik. Isegi lapsed. Kel tavaliselt kannatust vaid sekundiks. Isegi hingamist polnud kuulda.
Politseidžiip võttis hoogu ja kihutas mööda sissesõiduteed maja suunas. Esirattad kargasid paar astet trepist üles, ent jõnksatasid siis paigale. Uksele suunati tuli. Lukud lendasid puruks. Nika ja Mart vahetasid kiiresti asukohta, asudes teine teisele poole esiust.
Keegi väljus autost. Tundus, et ta on otse ukse taga. Kartmatult astus Nika teisele poole ust ja suunas pumppüssi vaenlaste vastu. Ja tulistas, sissetungi ära ootamata. Keegi varises. Keegi kirus. Ust tabas kuulirahe. Ent mitte Nikat.
Hetkeks vaikis kõik. Tundus, et vastane on vastulöögist häiritud. Trepil korises koolja. Lahingu esimene laip. Kindlasti ootamatu.
Mart piilus aknast välja. Kogud askeldasid langenu ümber. Ta tõstis ammu ja peagi läbistas nool teisegi politseiniku kaela. Ülejäänud ründajad varjusid auto ja rünnakukilpide taha. Nika vaatas mehele otsa ja osutas sõnatult jalgadele. Mart noogutas. Tulistada jalgadesse. Sest vastaste keha on kaitstud. Selge.
Uks murti maha. Kaks hambuni relvastatud korrakaitsjat tungisid edasi. Märkamata seina ääres seisvaid inimkujusid. Püssipauk purustas ühe ründaja reieluu. Teist tabas nool tuharaisse. Viimane pöördus, et Marti tulistada. Ent sõrm päästikul kangestus. Sest Rauli kirves istutati tema ajukäärude vahele. Kiiver pooldus peas kui munakoor ja varises maha. Omanik jäi veel hetkeks põlvili. Enne kui küljele kaldus ja kukkus. Tühi pilk majaperemehe suunas. Teise ründaja kolba peksis sisse pesapallikurikas. Üks. Kaks. Kolm. Raevukat hoopi.
Nika süütas konjakipudelist välja tilpneva riideräbala. Ja heitis selle trepile tunginud autosse. Konjaki magus lõhn levis üle õue. Masin lahvatas laia leegiga lõkkele. – „Siin on teie jaanituli ja ilutulestik!“ karjus ta pimeduses tammuva rahvasumma suunas. Ent taandus, kui paar kuuli pea kohal vihises.
Politseinikele järgnesid jõmmid. Kaks tormasid köögiakna alla. Üks tegi teisele pätti. Ja teine üritas purustatud aknast sisse ronida. Riin ootas ära, kuni mees juba poolenisti majas sees oli. Ja valas ta siis keeva õliga üle. Too pistis karjuma, ent aknalt maha ei pääsenud. Siputas veidi ja jäi siis vakka. Riin lükkas ta maja seina äärde maha. Las kooleb seal. Ega reosta aknalauda.
Sõber hüppas talle järele. Küünelaki aerosoolist ja küünlast leegiheitja sinine leek paiskus talle vastu silmnägu. Kõrvetades kulmud. Juuksed. Silmad. Palged. Süüdates kuue seljas. Valjusti kisades ja kätega vehkides tormas ta aiast välja. Põrkas teisel pool tänavat peaga vastu elektriposti ja varises surnuna asfaldile.
Raul ja Nika olid ametis elutoa akna kaitsmisega. Pumppüss tulistas pimedusse. Suunas, kust kostis ähkimist. Ja vahel summutatud valuhüüdeid. Aknale või poolenisti tuppa tunginud said tunda kurika tantsu oma turjal või kolbal. Ajud peksti pealuust välja. Sõrme- ja ninaluud purunesid raksudes.
Kartulipüss andis uksest sissetungijaile valu. Hoope näkku ja kõhtu. Jättes järele hiiglaslikke vermeid ja sinikaid. Sundides kõik tormijooksjad taanduma. Viimaks pääses üks kiitsakas isend kartulirahest läbi. Jõudnud keset elutuba, ta peatus. Nool Mardi ammult läbistas ta reie. Hämmingus vajus ta põlvili. Riin haaras tal kätega kõrist. Mehike viskles ja kratsis kätega mõnda aega, ent siis kostis kume raksatus ja tema elutu keha vajus sinnasamasse. Lülisambamurd fikseeriti surma põhjusena.
Teine rünnakulaine näis olevat raugenud. Maja oli räsitud. Aknaklaasid kildudeks. Kohati raamide ja kardinatega koos maha rebitud. Välisuks ristseliti lahti. Aed maha kistud. Peenrad üles küntud. Muru asemel mudased roomikujäljed. Trepil põles lahtise leegiga politseiauto. Ukseava risustasid kaks laipa. Kesk tuba veel üks. Siin-seal eesõues oli neid veel.
Pimedusest kostis ent endiselt vihast suminat. Rõvedaid hüüdeid. Solvanguid. Sõimu. Koledaid karjeid. Nuttu. Raevupurskeid. Vilkusid taskulambid. Ja tõrvikud. Autotulede vihud lõikasid hilissuvist pimedust kui nuga šokolaadikooki.
Riin, Mart, Nika ja Raul blokeerisid ukse ja aknad. Kappide. Kummutite. Diivanitega. Toestasid laudade-toolidega. Lootuse ja meelekindlusega. Kindlustasid vaimujõuga.
Laskemoon oli otsakorral. Nika pumppüssile oli veel viis padrunit. Ammusoones viimane nool. Kartulid olid otsas. Õli ja keev vesi kulutatud. Nagu ka pudelipommid. Näis, et kisub käsitsivõitluseks. Rauli kurikas oli verine. Riin kiskus kirve esikus lebava laiba kolbast. Ja pesi puhtaks. Et tera järgmine ohver võiks oma surma hügieenilisuses kindel olla.
Pisukese puhkepausi lõpetas uus pommirahe. Ükshaaval lähenesid majale jooksujalu ründajad. Süütepudelid tabasid hoonet kolmest küljest. Köögi nurgasein süttis esimesena. Seejärel teise korruse rõdu. Majaelanikel jäi jõuetult pealt vaadata. Eri suundadest pimedusest ilmuvate ründajate tabamine oleks ka ammendamatu laskemoona korral pea võimatu olnud. Esitulede valgus pimestas. Peagi põles maja lahtise leegiga. Tuli tungis juba kööki. Katus ja ülakorrus olid lausleekides. Need kõrvetasid ja nilpsasid esimese korruse lage. Tulekeeled õgisid raginal puitu. Maja tugipalgid ägasid.
Majaelanikud taandusid veranda suunas. Tundus, et kogu maja pole veel sisse piiratud. Mootorimürin kustutas nende lootuse aia kaudu põgeneda. Veranda värises ja klaasid klirisesid. Maja vappus, kui raske masin hoonesse sisse põrutas. Perekond valmistus suitsuvingus lämbuma. Lapsed haarati embusse.
„Nika! Hei, Nika!“ hüüti aia poolt. – „Kris? Kris!“ tõstis naine pead. – Veranda uks tuppa paiskus lahti. Brünettide kiharate lehvides seisis öiste leekide kumas sõjajumalanna. Vormis ja vormikas. Tõmmu mulatitar maastikukarva mundris. Granaadid ja kabuur vööl. Automaat kummaski käes.
„Võta!“ heitis ta ühe relvadest Nikale. Too sulges kaunitari oma kaissu. – „Sa oled vägagi teretulnud!“
„Noh, sa ütlesid: „Astu läbi! Saame tuttavaks!“ Siin ma olen. Aga äkki me jätkame seda vestlust kusagil meeldivamas õhkkonnas…?“ – Soomuk oli poolenisti verandale sisse tagurdanud. Tagumine luuk oli pärani.
„Lapsed, ruttu!“ kiirustas Mart. Liisa krahmas Pontsiku ja Raul kaksikud sülle. Riin ja Mart järgnesid. Selsamal hetkel paiskus majja veel teinegi auto. Seekord eesuksest. Rammides barrikaadi maha. Kajas kaheraudne. Esmalt üks. Siis teinegi. Pimeduses pildus sädemeid. Ja haavleid lendas laiali.
Nika ja Kris vahetasid pilke. Automaatide lukuraamid ragisesid pea üheaegselt. Naised astusid kaks sammu elutoa suunas ja avasid tule. Kuulid tungisid plekikõlinal masina keresse. Rasked mehekehad vajusid veristena auto akendest rippu. Ent relvad ei vaikinud enne, kui padrunipidemed tühjad.
Kris hüppas esimesena soomukisse. Ronides rooli taha. Nika järgnes. Sulgedes tagaluugi. Masin võpatas kohalt. Rulludes traktorina läbi aia. Nika otsis laes olevalt käepidemelt tuge. Raputus paiskas ta Mardi sülle. Nad suudlesid. Hoogsalt. Võidujoovastuses.
Kolm päeva hiljem astus Mardi perekond Rootsis maailma ajakirjanduse ette. Et rääkida oma lugu. Liberaalne läänemaailm ahhetas. Katoliiklased viskusid keskaegsete tavade kaitsele. Islamimaailmas ja Indias leidis Lääne moraali allakäik kinnitust. Hiina kehitas õlgu. Aafrika samuti. Kodumaal astusid tagasi sise- ja justiitsminister. Nädal hiljem langes valitsus. Algatati uurimine. Politseijuhte vallandati. Kümneid anti viha õhutamise eest kohtu alla. Süüdi mõisteti vaid paar.
Riik kompenseeris Mardi perekonna kannatused. Igaühele. Hinnates valu määra miljonitega. Süüd ometigi tunnistamata. Nende kodumaja osteti ja muudeti viharavikeskuseks. Mart ostis saadud kompensatsiooni eest hiiglasliku kaatri. Ja seilas oma perekonnaga Paapuasse. Kus suguharupealikud ta avasüli vastu võtsid. Nüüd kuulus talle sadu ruutkilomeetreid asustamata vihmametsa. Ja kümneid tiikpuust maju Vaikse ookeani rannal.
Hõimujuhid austasid Marti kui omasugust. Külastades teda oma perekondadega. Tutvustades talle oma naisi ja mehi. Kes ühtlasi nende õed. Tütred. Vennapojad. Mõnikord läkitas naabersuguharu pealik Mardile pidupäevaks noore tütarlapse. Või poisi. Või mõlemad. Mõnikord paari tüdrukuid. Või poisse. Kuidas tuju tuli. Mõnel pühal söödi tüdruk ära. Mõnel korral poiss. Vahel mõlemad. Või ei kumbagi. Sest neist said Mardi suguharu liikmed. Mehed ja naised. Tütred ja pojad. Vennad ja õed. Ent üks mis kindel. Kui kohalikud mõne valge kristliku misjonäri kätte said, siis pisteti too kohe nahka. Kuigi nende maitse jättis soovida. Ent see oli ometigi vajalik samm. Et paha sõna ja paha sugu ei leviks. Ning hõimu- ja pereväärtusi ikka aus peetaks.
