Hõiva!

Margus Ott

28. novembril 2011. aastal jõudis Occupy-liikumine Eestisse – üritusena “Occupy Von Krahl”(OVK).[1] Ka üks varasem ettevõtmine Vabaduse väljakul oli end nimeliselt seostanud Occupy-liikumisega, aga sisuliselt polnud tal sellega midagi ühist. Von Krahli üritus nägi välja nii, et kõigepealt tegi New Yorgis kohal käinud Tarmo Jüristo kolmveerandtunnise sissejuhatuse teemasse (konsensus) ja meetodisse (mida konsensuse saavutamiseks #OWS-liikumises kasutatakse) ning järgnes mitmetunnine konsensusprotsessi katsetav diskussioon. Siin püüangi näidata, milles selline praktika seisneb, miks see on oluline ja kus seda kasutada saab.

  1. Mille poolest erineb konsensusprotsess hääletamisest?

Hääletamise puhul on võimalikud valikud meil juba olemas ja me valime nende vahel – st otsus on tegelikult juba olemas, on käesolev, me peame ta lihtsalt teiste seast välja valima. Konsensuse puhul aga otsust ei ole veel, vaid see peab sündima vestluse ja suhtlemise käigus, see on “väesolev” ehk süntees, nagu Tarmo Jüristo avakõnes ütles. Hääletamisel on negatiivne roll: kõrvaldada ülejäänud variandid, nii et järele jääb ainult üks. Konsensusel aga on positiivne roll: tekitada see variant, mis võiks kõigile sobida või mis vähemasti poleks kellelegi vastuvõetamatu. Ajal on kummalgi juhul väga erinev osa: hääletamise puhul on aeg pelgalt takistus, viivitus, mis lahutab meid otsusest, st olukorrast, kus väljavalituks osutuv variant on üleliigsest räbust (teistest variantidest) eraldatud. Konsensuse jaoks aga on ajaline kulgemine substants ise, st otsus sünnib ainult ajalises küpsemises, sest alguses teda põhimõtteliselt veel ei ole – või on ainult eoliselt, aga mida idu endas peidab, seda ei saa teada (seda ei ole) teisiti kui idu edasi arendades, lahti voltides.

  1. Mille poolest erineb konsensusprotsess kompromissist?

Võib tunduda, et konsensusprotsess on sama mis kompromissi otsimine. Ometi peaks neid lahus hoidma. Kompromiss on lihtsalt hääletamisprotsessi keerukam variant (mis sageli eelneb hääletamisele). Ütleme, et kaks erinevate seisukohtadega osapoolt otsivad kompromissi. Ka sel juhul on variandid ja otsused juba algusest peale olemas, ainult nad on tasand allpool: ei ole veel üht ühist varianti, vaid kummalgi poolel on hulk variandi osiseid, ja kompromissi otsimine seisneb selles, et räägitakse läbi selle üle, millised osised tervikvarianti sisse võetakse ja millised mitte. Tihti võtab see “lehmakauplemise” kuju: mina loobun ühest oma osisest, juhul kui sina aktsepteerid minu teist osist. Hääletusele minev tervikvariant on lihtsalt kollaaž osapoolte seisukohtadest. Muidugi sisaldavad reaalsed kompromissi taotlevad läbirääkimised peaaegu alati konsensuse-momenti – kui leitud kompromiss pole üksnes mehaaniline kollaaž, vaid läbirääkimiste käigus tekib ka “uus kvaliteet”, midagi kolmandat. Aga lõppkokkuvõttes saab kompromissi ja konsensust eristada ikka samal alusel nagu hääletamist ja konsensust: esimesel juhul ei mängi aeg mingit rolli (tulemus on juba algusest peale olemas, osistena), teisel juhul aga on aeg keskne (konsensusprotsessis sünnib midagi uut).

  1. Mille poolest erineb konsensus üksmeelest?

Erinevate seisukohtade sünteesimine konsensusprotsessis ei tähenda, nagu peaksid kõik jõudma ühisele seisukohale, üksmeelele. Võib olla erinevaid toetusmäärasid: “see sobib mulle” või “see pole mulle vastuvõetamatu”. Esimesel juhul on nii üksmeel kui ka konsensus. Teisel juhul ei ole üksmeelt, aga on konsensus. St sa oled nõus toetama mingit ettepanekut, aga ei pea tingimata jagama kõiki selle seisukohti. Konsensuse jaoks on oluline, et selles poleks midagi, mis on sulle põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Konsensus puudubki ainult siis, kui ettepanekus on midagi, mis põhimõtteliselt ei sobi. See on tähtis, sest tihti aetakse konsensus segamini üksmeelega ning nõnda tundub, justkui muudaks konsensus inimesed ühetaoliseks, homogeenseks. Konsensus aga ei tähenda, et sa tingimata oled sama meelt, vaid et sa oled nõus seda ettepanekut toetama. Konsensus ei kaota erinevust ja heterogeensust, vaid hõlmab seda endas. Pigem tundub, et homogeenseks muudab inimesi enamushääletuse meetod, kus loeb vaid kvantiteedi erinevus; ja kui ka on kvalitatiivselt erinevaid positsioone, mille vahel hääletatakse, siis nende vahe esiteks ongi puhtalt kvantitatiivne ja teiseks, kui mingi variant enamushääletusel vastu võetakse (näiteks mingi seadus), siis muudetakse see kohustuslikuks kogu grupile, st homogeniseerib antud kogukonda.

  1. Protsess või tulemus?

Hääletuse ja konsensuse erinev ajalisus toob kaasa ka erineva rõhuasetuse: hääletamise puhul on oluline tulemus (milline variant osutus väljavalituks), aga konsensuse puhul protsess ise (kuidas me loome ettepanekuid ja käivitame ettevõtmisi). Kui hääletus ei anna tulemust, siis on tegemist läbikukkumisega ja hääletamisele kulunud aeg on mahavisatud aeg. Kui konsensusprotsessis aga ei jõuta ettepaneku sõnastamise või ettevõtmise sooritamiseni, siis õpiti juba selle poole liikumise protsessis midagi, nii et kulunud aeg polnud raisatud, vaid hariv ning on võimalik, et sellest sünnib hoopis midagi muud, mida alguses polnud plaanitudki. Nõnda tundus mulle, et ka OVK oli kordaläinud nii oma kordaminekutes kui ka luhtumistes.

  1. Kaasamine, lõimimine, sidusus

Pelgalt enamusotsusega langetatud meetmetega on see häda, et nõnda võib hakata enamus türanniseerima vähemust.[2]Eestis on tugevaid tendentse selles suunas. Demokraatiat mõistetakse siis enamuse võimuna ning nii, et see enamus ei pea arvestama vähemusega. Ühiskonna sidususe säilitamiseks on aga hädavajalikud mitmesugused kaasamise mehhanismid. Konsensusprotsess ongi olemuslikult kaasav ja lõimiv, kuna siin on arvestatud kõigi osalistega (meede ei tohiks olla kellelegi vastuvõetamatu). Võidakse vastu väita, et niimoodi võib üksikisik või väike grupp kergesti blokeerida kogu ühiskonna toimimist. Selle küsimuseasetusega oleme jõudnud juba konsensusprotsessi võtete juurde.

  1. Blokeerimine

Üks olulisemaid ja vastuolulisemaid #OWS-liikumises kasutatud võtteid on blokeerimine. See on konsensusprotsessi suurimaid väljakutseid ning selle kasutamisel soovitatakse olla väga ettevaatlik ja vastutustundlik. Kõigepealt ei tasuks siiski alahinnata konsensusprotsessi jõudu ja tõhusust. Võib-olla kõige tähtsam asi, mida selles osalejad õpivad, on toetada ettepanekuid, mis ei pruugi neile üksikisikuna igas suhtes meele järele olla (olemata samas põhimõtteliselt vastuvõetamatud), aga mis on kasulikud kogukonnale tervikuna; või teisipidi jällegi – respekteerida üksikisikute või gruppide selliseid taotlusi, mis ei pruugi kogukonna elu alati kergeks teha.

Ütleme, et kogukonnal (nt Eesti riigil) on vaja ehitada uus maantee, hõlbustamaks kogukonnaliikmete omavahelist läbikäimist ja nende lävimist teiste kogukondadega (välismaaga). Ütleme, et kellegi maatükk jääb maanteele ette. Arutlusprotsessi käigus peaks olema võimalik veenda maaomanikku oma maad loovutama, juhul kui ta saab väärilise kompensatsiooni. Aga teisipidi peab jällegi olema maaomanikul võimalik tee-ehitust mõjuvatel põhjustel blokeerida: ütleme, et tema maal kasvab hiis. Kogu küsimus ongi suhtlemises ja argumenteerimises. Siin ei tohiks võidutseda sellised lihtsad väited nagu “On vaja!” (ütleb riik) või “Ei luba!” (ütleb maaomanik). Muidugi ei ole mehaanilist meetodit, mille abil otsustada, millised argumendid on kaalukad ja millised mitte, aga ma arvan, et sellise väitluse ja argumenteerimise käigus saab üldjuhul siiski enam-vähem selgeks, millised argumendid veenavad ja millised mitte. Siiski on siin vajalikud mitmesugused arutlusprotsessi võimalikku kallutatust tasakaalustavad meetmed (neist tuleb juttu edaspidi). Siin muutub oluliseks ka indiviidide kultuuritase – sedavõrd kui selline väitlus nõuab isikutelt paindlikkust ja empaatiavõimet. Seda veenvust ei saa aksiomatiseerida ja see pole kitsalt formaaljuriidiline küsimus,[3] vaid asi on selles, mis kogukonna liikmetele korda läheb. Me oleme võimelised tundma sümpaatiat üksikisiku algatuse vastu. Me oleme võimelised tasalülitama üksikisiku argumenteerimatut jonni ja jäärapäisust.

Sellise kultuuri kasvatamine on ühiskonna tervise seisukohalt üks elutähtsamaid küsimusi. Tuleb vabastada sedasorti debatid lihtsate “ei” ja “jaa” vastanduste kütkest. Igalt osalejalt tuleb nõuda sisulist argumenteerimist: mitte lihtsalt viitamist üldmõistetele – “on olemas üldised huvid” või “on olemas erahuvide kaitse” –, vaid alati nende sisulist põhjendamist. Blokeerida tohib #OWS-võttestikus ainult siis, kui sul on alternatiivne ettepanek või kui suudad välja pakkuda viisi, kuidas võiks selliseni jõuda. Vastasel juhul on blokeering kehtetu.

Eestis on demokraatia hääletusvormid ja võimude lahusus suhteliselt hästi arenenud, aga kaasamismehhanismidega on kaunis kehvad lood. See ähvardab lõhkuda ühiskonna sidususe ning selle ärahoidmiseks on konsensusprotsesside juurutamine hädavajalik.

  1. Iseorganiseerumine

Nii OVK-ürituse toimumise ajal kui ka järel kostis mitu korda hääli, et kogu keskustelu oli liiga segane ja kaootiline ning olnuks vaja üht ühist selget teemat ja võib-olla ka kompetentseid inimesi arutlust juhtima. Mulle aga tundus just vastupidi: oli väga hea, et midagi sellist ei olnud ning et kogu asi kujunes iseorganiseerumise teel. Esiteks juba seetõttu, et see muutis iga osalise vastutustundlikumaks, kuna ei olnud mingit kõrgemat instantsi (“õpetajat”, “juhti”), kes “teab, kuidas asjad käivad”, vaid kõik, mis oli, oli osaliste endi teha. Iseorganiseerumise võimet ei maksa alahinnata; ja iseorganiseeruvalt (n-ö “alt üles”) kujunenud vormid on üldjuhul elujõulisemad kui ülevalt alla kehtestatud vormid – teisisõnu, ehkki nende vormide kujunemine on harilikult vaevalisem ja võtab rohkem aega, on nende tugevuseks see, et niimoodi on see osaliste endi looming ja vastavalt on ka toetus neile sisemisem.

Pealegi ei startinud OVK tühjalt kohalt: suurem osa Tarmo Jüristo sissejuhatavast sõnavõtust oligi pühendatud #OWS-il kasutatavate konkreetsete võtete ja žestide kirjeldamisele. Sellele väideti küll omakorda vastu, et me ei peaks Ameerikast kopeerima, vaid võiksime ise oma vormid luua. Olen sellega põhimõtteliselt nõus, aga häda on selles, et see võtab juba oluliselt veelgi rohkem aega. Lisaks süvenes minus just OVK-arutelu käigus mulje, et kirjeldatud #OWS-i võtted ongi kujunenud isetekkeliselt, protsessi enese loogikast johtuvalt, nii et kui meile siin Eestis anda piisavalt aega, siis jõuaksime loomuldasa enam-vähem sarnaste võteteni (#OWS-i kuulsat inimmikrofoni meil küll tarvis ei läinud, ehkki paaril korral midagi sellesarnast ka esines, kui eespoolne kordas tagapoolse sõnavõttu, mida kõik polnud kuulnud).[4]

  1. Võtted

Stardiplatvorm oli meil suurepärane – avakõnest said osalejad tööriistakasti, mis polnud liiga suur ega ka liiga väike. See puudutas eeskätt (A) diskussiooni modereerimise instantse: “hõlbustaja”, “abihõlbustaja”, “kõnevoorustaja” (stackkeeper) ja “ajapidaja”.

(A1) Hõlbustaja pole mitte koosoleku juhataja, vaid see, kes üksnes hõlbustab diskussiooni, st ta ei tohiks välja käia oma isiklikke seisukohti, vaid sekkub arutlusse diskussiooni enda huvides, et see püsiks sisuline ja tõhus.

(A2) Abihõlbustaja omakorda on mõeldud hõlbustaja tasakaalustamiseks, kui ta näeb, et too on siiski hakanud omaenda seisukohti sisse tooma ja diskussiooni kahjustama.

(A3) Kõnevoorustaja jagab kõnekordi. Põhimõtteks on, et vahele ei segata ja räägitakse järjekorras, mille näitabki kätte kõnevoorustaja. Üldjuhul saadakse sõna selles järjekorras, nagu sõnavõtmiseks märku anti. Samas on kõnevoorustajal voli ja kohustus sõnasaamise järjekorda muuta, ja seda jällegi diskussiooni huvides, et esindatud oleksid võimalikult mitmekesised seisukohad. Ta peaks kõnevooru jagama neile, kes pole veel rääkida saanud (vältimaks, et räägivad ainult mõned üksikud), ja neile, kes esindavad selliseid kategooriaid (rassilisel, soolisel vm alusel), mis on vähem sõna saanud (vältimaks, et kõlama jäävad ühe grupi seisukohad).

(A4) Ajapidaja hoolitseb selle eest, et liiga kaua ei lobisetaks. Von Krahlis oli ajalimiidiks üks minut, Wall Streetil olevat kaks minutit. Siin peaks hõlbustajal säilima siiski paindlikkus lubada vajaduse korral pikemaid sõnavõtte – ehkki kui sõnavõtud juba ülearu pikaks lähevad, võiks kaaluda ka töögruppideks jaotumist.

(B) Töögruppideks jaotumine ongi üks mehhanisme, mida küll avakõnes mainiti ja hiljemgi soovitati, aga mis jäi Von Krahlis läbi proovimata. Laias laastus võimaldab süsteem, kus üldassamblee ja töögrupid vahelduvad, erinevaid “käike” ehk tagasiside kiirusi. On selge, et suuremas koosluses on kogu diskussiooni läbiviimine jäigem, peab järgima hulka reegleid ja raskem on sõna saada. Väiksemas töögrupis on võimalik arendada vabamat vestlust ja saada kiiremat tagasisidet. Töögrupi eelis on ka see, et ilmselt on suur hulk väiksemaid küsimusi, mis loomuldasa üles kerkivad, aga mida saab pisemas seltskonnas hõlpsasti sirgeks rääkida (näiteks polnuks OVK-l vaja kogu seltskonnale esitada küsimusi, mis olid vastuse saanud juba sissejuhatavas avakõnes; töögrupis oleks saanud mõningaid lihtsamaid asju seletada neile, kes seda kõnet kas ei kuulnud või ei kuulanud). Võib-olla tuli töögruppideks jaotumise ettepanek liiga vara, kui kõik polnud veel selle vajalikkuses veendunud (mind veenis lõpuks just see, kui nägin, kuidas täiskogu aega viidavad korduvad lihtsad küsimused).

(C) Üks huvitavamaid aspekte olid žestid: (C1) käetõstmine sõna taotlemiseks; näpu tõstmine täpsustava küsimuse esitamiseks ja c-märk selgituse palumiseks (inglise sõnast clarify; ja tõsi ta on, et c-märki on käega lihtsam teha kui s-märki). Praktikas selgus, et vähemasti esimesel korral käisid sellised nüansid üle jõu ja toimis ainult üks üldine käetõstmise märguanne – teisi märke küll prooviti, kuid suurema eduta. Neil oleks pidanud vahet tegema hõlbustaja, aga on enam kui mõistetav, et sellises uudses olukorras, kus ta pidi korraga nii palju eri asju silmas pidama, oli seda liiga palju tahetud. Selline asi tahab harjutamist. Pealegi istusid inimesed ringis – vestluse seisukohalt oli see iseenesest hea, aga hõlbustajal oli raske kõiki korraga silmas pidada.

(C2) Meeleolu-žestid: sõrmede võdistamine ülespoole – ‘toetan’, horisontaalis – ‘olen äraootaval seisukohal’, allapoole – ‘ei toeta’. Sõrmi võib võdistada nii sõnavõtu kui ka otsuselangetamise ajal. Niimoodi saab kõneleja kohe tagasisidet oma ettepanekule, samuti kõik teised osalejad (ja tean, et ka teised näevad ja tajuvad seda – mis on väga tähtis, sest niimoodi hakkab kooslus tegutsema parvena).

(C3) Veel: žest selle kohta, et jutt pole asjakohane või et rikutakse reegleid (kahe käe nimetissõrme ja pöidlaga moodustatav kolmnurk; selle märgi peale peaks hõlbustaja sõnavõtu katkestama).

(C4) Ja viimaks: blokeering (käed rinnal risti), kui on küsitud “kas meil on konsensus?” ja kui inimene leiab, et see on talle põhimõtteliselt vastuvõetamatu, ning kui ta oskab seda põhjendada ja välja pakkuda alternatiivi või siis viisi, kuidas alternatiivini jõuda.

Oli muide huvitav jälgida, kuidas kohe vestluse alguses käidi välja tervelt mitu protseduurilist reeglit, millest osa täpsustas eelnevaid ja osa olid hoopis uuenduslikud.

  1. Hierarhiate leevendamine

See aspekt on Occupy-liikumises äärmiselt oluline: on vältimatu, et inimkooslustes kujunevad hierarhiad, aga küsimus on selles, kuidas nende mõju tasakaalustada ja leevendada. Selleks on välja mõeldud hulk regulatiivseid mehhanisme: kõnevoorude ümberjagamine (kõnevoorustaja ülesanne), hõlbustaja rolli roteerumine erinevates arutlusprotsessides (ja väljavahetatavus ka juba ühe protsessi käigus abihõlbustaja poolt), kõigi õigus sõna võtta ja blokeerida jne. Juba Ateena demokraatia oli selles suhtes väga tundlik: tähtsamad ametid olid roteeruvad ja korraga oldi ametis lühikest aega. Praegune levinuim demokraatia vorm on siin hierarhiatele palju suuremaid mööndusi teinud (juba ajaliseltki: minu teada võib Eestis parlamendisaadik olla lõputult, kohtunik samuti, president võib olla kokku 10 aastat jne). Seda kõike väidetavasti “stabiilsuse huvides”, aga tekib küsimus, kas stabiilsust ei võiks siiski saavutada ka hoopis teistsuguste vahenditega.

Ma arvan, et iseorganiseeruvas süsteemis tekib spontaanselt ühtlasi ka igatsus korra, hierarhia ja juhi järele. Radikaalselt öeldes: totalitarism on igavesti demokraatia sees peidus ja sellest ei ole võimalik lõplikult jagu saada, küll aga saab õppida seda tasakaalustama. Meil on hoiatavad näited ajaloost – kõik need 20. sajandi diktaatorid ja autokraadid. Selles mõttes on konsensusprotsessil ka puhtalt performatiivne pedagoogiline roll, st juba sellise protsessi läbiviimine ja selles osalemine õpetab meile midagi väga olulist – seda, kuidas toime tulla ilma juhtide ja õpetajateta, kuidas vastutada iseenda eest. Ja kuidas ka ise loobuda juhi ja õpetaja positsioonist. Keegi ei tohiks kinnistuda võimupositsioonile.

Selles mõttes oli hea, et Tarmo Jüristo pärast avakõnet ennast diskussioonist taandas, ehkki paljud nägid just temas potentsiaalset juhti. Ja oli väga ilus, et kohe alguses “tõmmati tagasi” Peeter Jalakas (muidu tore inimene), kui too hakkas mikrofoni usurpeerima – mis näitas, et meie iseorganiseeruva süsteemi instinktid olid täiesti paigas.

  1. Mitmekesisus

Konsensusprotsessil on oluline performatiivne roll ka avaliku diskussiooni mitmekesistamise (ja seeläbi laiemalt kogu ühiskondliku olemise) jaoks. Näiteks mis puudutab hierarhia-teemat, siis minu isikliku mulje kohaselt olid just naisterahvad selles suhtes eriti tundlikud ja terased (kuna kõnevoorustamine oli lapsekingades, siis said naised sõna suhteliselt vähem koguajast, aga kui nad sõna said, siis nad ütlesid olulisi asju). Ja häid repliike ütles rõdult üks ilmselt vene rahvusest meesterahvas (tabades minu meelest väga hästi seda, et konsensus ei vaja homogeensust). See näitab ilmekalt, et kõnevoorustamine on diskussiooni mitmekesistamise jaoks väga tähtis.

OVK käigus hakkaski tunduma, et võib-olla tavalises, n-ö kõnevoorustamata avalikus suhtluses suur hulk huvitavaid ja olulisi seisukohti sumbub ning et #OWS-i laadi menetluste kaudu võiks ühiskondlik diskussioon märgatavalt rikastuda. Praegu ja ilmselt alati kipub olema nii, et tugevad kiusavad nõrku, targad tüssavad rumalaid ja enamus türanniseerib vähemust (nagu ütles Vana-Hiina mõtleja Mo Di, vt “Mozi”, 12. ptk), aga mulle teeb muret see, et me selle vastu midagi ette ei võta, või piisavalt ei võta. See, mis oli nõukogude ajal praktika, on saanud uuemal ajal ideoloogilise õigustuse ka teoorias (nõrgad ja rumalad on “ise süüdi”). Mulle tundub, et vorm ja sisu on siin omavahel seotud: kui looksime vormilise keskkonna, kus saab turvaliselt väljendada väga erinevaid seisukohti, siis rikastaks see meie ühiskondlikku koosolemist ka sisuliselt, mis omakorda ilmselt õpetaks meid paremini looma mitmekesisust toetavat vormilist keskkonda, jne.

See on tähtis just praegusel kriisiajal, sest oht ja mure muudab sageli ühiskonna suletumaks ja võõravaenulikumaks (nagu näitab üle maailma suurenenud toetus äärmuslusele). Vahel arvatakse, et parem-äärmuslus, mis propageerib tugevat juhtimist ja praktiseerib lihtsakoelist arutelu, on vastureaktsioon ühiskonna nõrkusele ning püüab oma meetmetega ühiskonda tugevdada. Tegelikult aga on ta hoopis ise ühiskonna nõrkuse selgeim sümptom. Tugev organism suudab taluda suurt mitmekesisust ja reguleerida ennast väga erinevates oludes, ja kui kahaneb tema võime erinevaid impulsse vastu võtta, siis on see märk haigusest. Fašism pole mitte vastureaktsioon haigusele, vaid ise haigus (või kui soovite, siis viis, kuidas haigust süvendada ja põlistada). Teeb muret, et loosung “erinevus rikastab” on muutunud sõimusõnaks, samas kui tegemist peaks olema millegi enesestmõistetavaga. Erinevus (st teisendused või polaarsused, mis omavad süsteemi jaoks tähendust) muudabki süsteemi rikkamaks. Ja mulle tundus, et nii mõnegi OVK osalise jaoks oli katsumus ja eneseületus sallida süsteemi, mille eesmärgiks on hoida endas võimalikult suurt mitmekesisust.

Võib tunduda, et kõnevoorustamise-sarnased võtted toovad ikkagi sisse repressiivse instantsi, mis justkui ei erinekski nii väga hierarhilistest võtetest. Aga see on pelgalt näivus, sest sisuliselt on nende regulatsioonimehhanismide tähendus täiesti erinev. Konsensusprotsessi puhul teenivad regulatsioonimehhanismid protsessi enese huve ja lisaks alluvad ka nad ise konsensusprotsessile (st saab konsensuslikult otsustada, milliseid mehhanisme kasutada) – nad võrsuvad süsteemist ja protsessist enesest. Seevastu hierarhilise regulatsiooni puhul on regulatsioon protsessi suhtes väline, see on kinnistatud teatavate instantside külge (mis asuvad hierarhiliselt kõrgemal) ning süsteemi elemendid alluvad regulatsioonile ega ole selle suhtes päriselt aktiivsed (see kehtib muide ka hierarhias juhtpositsioonil olevate subjektide kohta – nagu öeldakse, türann on ka ise oma türanliku süsteemi ohver).

  1. Jõud, homogeensus/heterogeensus

Kõnevoorustamise-sugused mehhanismid võivad tunduda ka selles mõttes paradoksaalsed, et nad öeldakse edendavat vaba diskussiooni, muutvat selle sisukamaks ja mitmekesisemaks, aga samas kehtestatakse nendega rida piiranguid (“naised, venelased, kristlased, homod, joodikud, vaesed, tõmmunahalised”[5] peavad sõna saama; kitsendused blokeeringule; hierarhia vältimine; kõnejärjekorra reguleerimine jne), mis ahistavad vabadusi ja spontaanset elujõudu. See tekitab kergesti mulje (mida paremäärmuslased rõhutada armastavad), et selline reguleerimine on kunstlik ja iseenesest elujõuetu. Et kogu see mitmekesisuse- ja erinevusejutt saab tugineda üksnes kunstlikele ja isegi vägivaldsetele abivahenditele, mille kadudes ta kokku variseks.

Ma seevastu väidan, et just nimelt niisugustes tasakaalumehhanismides kehastub meie elujõud – see näitab, et me suudame ise ennast reguleerida ja ühiskonnana oma sisemist mitmekesisust hoida ja suurendada. Nagu öeldud, selline väidetav loomulikkus, kus valitseb üks tugev juht ja erinevused on tasalülitatud, ei tähista mitte elujõu kasvu, vaid kahanemist – see on haigus, tegutsemis- ja talumisvõime nõrgenemine. See on ühiskondlikus mõttes lihtsam, primitiivsem organiseerumisviis, kus regulatsioon on kehastunud mingis isikus või isikute rühmas. Iseorganiseerumine seevastu kujutab endast kõrgemat ja hõlmavamat regulatsiooni – siin suudab protsess ise end sellisel moel reguleerida, et alles hoida oma sisemist mobiilsust. Ühtlasi sõltub selline protsess palju vähem mõne üksikisiku juhuslikest sättumustest ning ammutab jõudu kogu koosluse dünaamikast.

Homogeensuse ja heterogeensuse teema tuli OVK-l ka otsesõnu kõne alla seoses sellega, et esitati seisukoht, justkui saaks konsensusprotsessi rakendada ainult suhteliselt homogeenses seltskonnas: see justkui eeldaks, et me vähemalt mingites üldistes põhiväärtustes oleme samal või sarnasel seisukohal ning et konsensusprotsessiga hakkame nüüd väitlema mingite pisemate küsimuste ümber. Ma väidaks pigem vastupidi: homogeenses seltskonnas puudub konsensusprotsessil mõte – pole midagi sünteesida, pole kuhugi liikuda. Konsensusprotsess käivitub ainult siis, kui on mingisugune heterogeensus, lahknevus, paljusus, “võrratu erinevus”. Võidakse vastu vaielda, et heakene küll, aga see lahknevus ei tohi olla “liiga suur”. Seepeale ma küsin: mida tähendab “liiga suur”? Mille järgi me lahknevuse suurust mõõdame? Ütleksin, et kvantitatiivset kategooriat ei saa siin üldse rakendada. See on põhimõtteline küsimus: kas väitlus käib samasuse põhjal või erinevusest lähtudes? St kas on nii, et on mingi kõrgema tasandi samasus või sarnasus ning väitlus puudutab madalama tasandi (suhtelisi) erinevusi, või siis ei ole kõrgema tasandi samasust ning väitlus lähtubki erinevustest? Esimesel juhul on väitlus ainult näiline: tegelikult on üksmeel juba olemas ning kogu väitluse käigus loodav uudsus on pelgalt näiline ja kuulub madalamale tasandile (ning jällegi ajal puudub reaalne uudsust genereeriv roll).[6] Teisel juhul aga on väitlus tegelik: pole ette antud mingit ühtsust, millele me saaksime toetuda (ei mingeid “inimese olemust”, “püsiväärtusi”, “inimõigusi” ega muud sellist),[7] vaid me peame ennast mängu panema sellisena, nagu me oleme, põhimõtteliselt nõrgana,[8] ja loodav konsensus peab reaalselt sündima minu ja sinu vahelt, meie läbikäimises üksteisega. St konsensusprotsess on võimalik ainult tänu erinevusele minu ja sinu vahel, meie ühisele erinevusele – mis on midagi hoopis muud kui üldinesamasus. See ühine “võrratu erinevus” tuleb välja ajas, see ongi ajalisus.

  1. Relevantsus

Üks asi, milles me minu mulje järgi konsensusele jõudsime (ehkki selle kohta konsensust ei küsitud), oli see, et konsensuslikult arutletav teema peaks olema oluline. Mitte iga teemat pole mõtet arutada konsensuslikult (nt kas Von Krahli teatri baari põrand peaks olema kollane või mitte). Konsensusprotsessi puhul on tähtis, et see läheks mulle korda. Siin tulevad muide välja teistsugused kriteeriumid kui argumenteerimise puhul üldiselt võetuna. Harilikult loetakse argumendi puhul oluliseks seda, kas ta vastab tõele või mitte või kas ta on veenev või mitte. Konsensusprotsess toob aga veel sisse aspekti, kas mingi teema on meile üldse oluline ja tähtis või mitte. Mõni argument võib olla küll tõene ja veenev, aga lihtsalt ebahuvitav. Kusjuures olulisust ja huvitavust ei saa kuidagi aksiomatiseerida, nende kohta ei saa esitada mingisugust “tõeväärtustabelit”.

Seda põnevam on muide see, et juba nii “üldine” või “abstraktne” teema nagu konsensus ise osutus ikkagi nii paeluvaks, et mitukümmend inimest selle üle mitu tundi arutas.

  1. Erinevad skaalad. Suur

#OWS-l on konsensusprotsessi praktiseeritud mitmetuhandelise rahvahulgaga; OVK-l osales võib-olla kuuskümmend inimest. Aga omaette küsimus on, kas konsensusprotsess töötab ka suurema ja väiksema arvu inimeste puhul: kas ta toimib ühtviisi hästi kõikidel skaaladel, mõneinimeselisest grupist miljoniliste kooslusteni välja? Siinne kirjeldus puudutas vahepealset skaalat, mõnekümnest (OVK) kuni paarist tuhandest (#OWS) indiviidist koosnevat kogumit.[9] Jõudmata küsimust siin küll põhjalikult käsitleda, võiks siiski põgusalt mõtiskleda, kuidas meetod toimib suuremates ja väiksemates kooslustes.

Võtkem kõigepealt suuremad kooslused. Siin mängivad olulist rolli tänapäevased tehnilised võimalused, eeskätt arvutid, internet ja sotsiaalmeedia. Inimkond on alati olnud võrgutaoliselt seotud, aga nüüd on need ühendused muutunud hüppeliselt kiiremaks, ulatuslikumaks ja mitmekesisemaks. Ma võin samahästi kui hetkega saada kontakti sõpradega teisel pool maakera. Facebook kui kõige populaarsem sotsiaalvõrgustik ühendab varsti miljardit inimest, märkimisväärset osa kogu inimkonnast. Internet ja sotsiaalmeedia sobivad juba oma ülesehituselt mitmest aspektist kokku konsensusprotsessi loogikaga: mõlema üks olulisemaid põhimõtteid on mittehierarhilisus ja iseorganiseeruvus. Muidugi ähvardavad hierarhilised puulised struktuurid seda sulustada ja tarastada (ACTA, SOPA jt),[10] nõnda nagu konsensusprotsessigi ähvardab pidevalt nii sisemine kollaps kui ka väline represseerimine.

Mullu nägime, kuidas uut laadi võrguline suhtlus aitas kukutada autoritaarseid režiime (“araabia kevad”) või muuta neid demokraatlikumaks (see protsess võidakse muidugi summutada, aga võrgulise anarhilise läbikäimise kogemus saab sellele alati jälle elu sisse puhuda). Samas võiks sedalaadi läbikäimine arendada ka demokraatiat ennast. Nimelt tugineb demokraatiate riiklik regulatsioon mitmes olulises aspektis hääletamisele (parlamendi ja KOV valimised, hääletamised igasugu komisjonides jne). Sellel aga on oht taanduda pelgalt valimiskasti juures käimiseks, käe tõstmiseks, nupule vajutamiseks – st ühekordseks aktiks (olgugi see akt perioodiline). See oht torkab silma just sellistes noortes demokraatiates nagu Eesti. Niiviisi rahvas võõrandub võimust, ühiskondlik sidusus nõrgeneb, poliitika professionaliseerub ning need professionaalsed poliitikud ja majanduslik võim lähenevad üksteisele; meediaajastul on poliitikutel vaja raha ning rahaomanikud omakorda tahavad poliitikuid kasutada endale soodsate regulatsioonide ja otsuste tegemiseks. See kõik viib ühishuvide ohtlikule usurpeerimisele vähemuse või isegi oligarhiliste klikkide poolt (nn “1%”). Nende poolt, kes maksavad ja tellivad muusika. Või kes teevad muusika ja panevad selle eest endale maksma. Ning vastureaktsioonina võib see kõik tekitada populistlikke liikumisi, mis aitavad pukki mõne järjekordse türanni.

Asja teeb veelgi keerulisemaks see, et too majanduslik võim on juba ammu üleilmne ning tugevam kui isegi kõige tugevamate riikide valitsused. Seda pakilisemalt on vaja vastukaaluks tugevdada ühiskondlikke anarhilisi sidemeid, koostööd ja kaasamist, ning see peab samuti olema üleilmne, tasakaalustamaks rahvusvaheliste suurkorporatsioonide mõju. Ühesõnaga, mulle tundub, et ka suurel, üleilmsel skaalal pole konsensus lihtsalt üks valik teiste seas, vaid lausa vältimatu ülesanne, kui tahame hoida ennast, oma ühiskondi ja elukeskkonda. Milliseid vahendeid ja võtteid on selle saavutamiseks paslik kasutada, oleks omaette teema.

  1. Erinevad skaalad. Väike

Teisest otsast võib aga küsida konsensusprotsessi rakendatavuse kohta väikestes, mõneinimeselistes kooslustes. Nõnda kui eespool mainitud mastaapsetes kooslustes ei saa kasutada päris samu võtteid nagu #OWS-l, samamoodi ei saa neid otse üle kanda ka väikestesse kooslustesse. Mõneinimeselises rühmas oleks naljakas, kohatu ja üleliigne rakendada kõiki neid #OWS-i modereerimistehnikaid. Konsensusprotsess näib siin olevat lihtsam ja loomulikum, aga ometi tekivad teised probleemid. Mida hakata peale näiteks žüriiliikmega, kes on karismaatiline, energiline ja domineeriv, nii et teised liikmed – olgugi nad ametlikult temaga võrdsed – kas argusest või tülpimusest tema tahtmist teevad?

Ilmselt peaks kaasamine siis toimuma teiste vahenditega kui suuremal skaalal. Arvatavasti on tarvis kasutada psühholoogilisemaid ja varjatumaid võtteid. Tuleb välja mõelda, kuidas mingi kavalusega luua tolle “raske” inimesega kontakt ja kuidas seejärel tema soove kallutada ja tahtmisi suunata. Siin võib olla abi “pehmest”, n-ö yin-jõust, mille üle mõned Vana-Hiina autorid (Laozi, Guiguzi) on põhjalikult mõelnud.[11] On võimalik lasta teisel olla esiplaanil ja justkui eestvedaja, aga ometi tegelikult teda märkamatult juhtida ja soovitud suunas kallutada. Mida raskem juhtum, seda enam tuleb tõenäoliselt käiku lasta kavalust ja varjatumaid võtteid, et lõppkokkuvõttes hierarhiaid mahendada ning saavutada kõigi kaasamine ja anarhiline koostöö.

Kui võrrelda hääletamist ja konsensust, siis näeme, et hääletamine ja selles kasutatud tehnika jääb põhimõtteliselt samasuguseks kogu skaala piires, nii parlamendivalimistel viiemiljonilises riigis kui ka võitja väljavalimisel viieliikmelises žüriis. Suurem mastaap nõuab küll rohkem tehnilisi abivahendeid, aga see on pigem kvantitatiivne kui kvalitatiivne erinevus. Seevastu konsensusprotsessi puhul tuleb igas suurusjärgus leiutada täiesti uued vahendid. See tähendab jällegi, et hääletamine on lihtne, aga vähespetsiifiline, ning konsensus keeruline, aga täpne. Mõlemal on oma koht. See viib meid järgmise küsimuse juurde.

  1. Konsensus pluss hääletamine

Kogu eelneva jutuga ei tahtnud ma öelda, et hääletamine on halb, vaid visandada selle kõrvale teistsugust võimalikku koostöö- ja arutlusmehhanismi. Hääletamise ja konsensuse dihhotoomia võib olla üsna sügavate juurtega. Tundub näiteks, et kumbki on seotud erineva subjektivatsiooniga, erinevate subjekti ja identiteedi loomise mehhanismidega: kui laenata Thomas Kasulise mõisteid,[12]siis hääletamine “integraalse” subjektiga ja konsensus – “intiimse” subjektiga. Integraalsel subjektil on mingi hulk talle kuuluvaid omadusi, mis väljendavad tema olemust. Viimane võib aja jooksul kas muutuda või mitte, aga igatahes käsitatakse teda millegi põhimõtteliselt sõltumatuna. Ma võin olla nii- või naasugustes suhetes teiste inimeste ja ümbrusega, aga mina olen mina. Seevastu intiimsel subjektil ei ole mingit eelnevat omaolu, vaid ta moodustub just nimelt nendest läbikäimistest; või pigem tema “ise” on just see tühik, mis jääb kõigi nende läbikäimiste vahele. Sellisel “isel” pole mingit kindlapiirilist olemust, vaid see on pigem justkui visand, hoiak, kalduvus, mille varal too inimene loob just selliseid ühendusi ja kaldub läbi käima just sellisel viisil. Kasulis räägib, et näiteks pereringis me kaldume kasutama pigem intiimseid ja avalikus sfääris pigem integraalseid läbikäimisviise. Samas võib nii isiklik kui ka ühiskondlik sfäär olla kas rohkem või vähem integraalne või intiimne. Kasulis toob näiteid Jaapani kultuurist, kus mitmed ühiskondliku läbikäimise viisid järgivad intiimset loogikat.[13]

Olgu konsensuse ja hääletamise tagamaade sügavusega kuidas on, aga kui neid käsitada eri funktsioonidena, siis oleks täiesti loomulik mõelda, et kõige kõrgema tasandi strateegia seisneks nende kahe oskuslikus koostarvitamises. Eeldatavasti on mingites valdkondades, küsimustes ja olukordades paslikum üht- või teist tüüpi protseduur (või hoopis midagi kolmandat, nt kui asju üldse ei arutatagi – kindral lihtsalt ütleb, et see väeosa läheb sinna ja too tänna; või kui kunstnike kolleegium otsustab mitte ehitada sellist Vabadussõja sammast, nagu ehitati). Ütelgem näiteks niimoodi, et konsensusprotsessid võiksid moodustada ühiskonna põhistruktuuri ning et hääletamine kulub vahel ära siis, kui on vaja mingeid seoseid lahti logistada ja süsteemi n-ö “õhku sisse pumbata”. Et konsensus hoiab ära ülemäärase võõrandumise ja hääletamine liigse läheduse (nt onupojapoliitika).

Samas arvatavasti mingit lõplikku reeglit, printsiipi või kirjeldust ei saa nende koostarvitamise kohta anda (või kui ka sõnastada mingi üldine reegel, siis kalduks see kohe kas konsensuslikku või hääletuslikku suunda). Aga sellist justkui lahendamatut olukorda võib omakorda tõlgendada positiivsena – et just see aksiomatiseerimatus, kahe süsteemi lõpliku ühendamise ja täieliku kokkusobitamise võimatus annabki ühiskonnaprotsessile kui tervikule vajaliku dünaamika ja määramatuse, ning et see dünaamika ja määramatus kasvab välja just nende kahe kooseksisteerimisest.

Kuid eks arvesse tuleb võtta ka tausta ja konteksti. Näiteks kuna Eesti ühiskondlik diskussioon ja praktika on liiga vähe kaasavad, siis on just siin oluline rõhutada konsensuslikke menetlusi ja üritada neid rohkem juurutada. Eesti poliitika ei ole piisavalt eemaldunud nõukogudeaegsetest käsuharjumustest (ja seda nii võimulolijate kui ka reakodanike tasandil, nii käskijate kui ka kuuletujate/tõrkujate tasandil) ning see killustab ühiskonda. Ma ei ütle, et need killud tuleks kokku panna üheks tervikuks (homogeniseerimine). Ma ütlen, et tuleb korraga hoida osade (indiviidide, kogukondade) erinevust ning edendada nende läbikäimist ja konsensuslikku diskussiooni (heterogenees).

  1. Hõiva!

Lõpetuseks tuleb mainida, et üks #OWS-i ja anarhismi oluline aspekt jäi OVK-üritusel peaaegu käsitlemata, nimelt “otsene tegutsemine”. OVK oli teatav reflek-sioon, väitlus, nõupidamine, mis aga jääb sisutuks või kaalutuks, kui sellega ei liitu mingisuguseid aktsioone. Sõna ja mõte ja väitlus on muidugi ka juba ise tegu – ja väga oluline sealjuures –, kuid siiski on vaja tegusid ka “tavalises” tähenduses.

Ühe võimalusena pakun omalt poolt välja nime teostamist, st “hõivamist”.[14]Näiteks: leppida kahe-kolmekümnekesi kokku ja marssida sisse mõnda pangakontorisse ja lihtsalt seal istuda (või seista). Eelistatavalt loosungiteta, vaikides (st vaikimine ei pea olema eesmärk omaette, võib ju juttu ajada, aga ma pean silmas vaikimist eeskätt selles suhtes, mida sedasorti aktivistidelt eeldatakse – et nad käiksid välja oma nõudmised, ütleksid, mida nad teevad, seletaksid). Minu teada ei ole illegaalne olla pangakontoris. Poliitilise tähenduse omandab see aga siis, kui teha seda paljukesi koos ja koordineeritult, nii et see oleks ilmselgelt anomaalne. Aktsioon ise olekski seisukohavõtt. Minu teada peaks see olema lubatud, kuivõrd panga vara ei kahjustata ja panga tööd ei blokeerita (muidugi, kuna osa ruumi on aktivistide poolt hõivatud, siis kontori töö oleks ilmselt mõnevõrra häiritud – aga siiski mitte peatatud). Arvan, et vaikivas formaadis aktsioon on pikas perspektiivis palju tagajärjekam kui mingite kindlate nõudmiste ja seisukohtade esitamine või lamendilöömine. Sest kui esitada nõudmine ja seisukoht (või lamenti lüüa), on ametiasutustel lihtsam protestijatega tegeleda, neid paika panna, lahterdada, kustutada. Aga kui pole selge, milles rünnak seisneb, ei saa võim ka ennast kaitsta. Ja tuvastatava rünnaku puudumine võib esile kutsuda eriti koomilisi, närvilisi ja haledaid kaitsekatseid võimuesindajate poolt. Tuleks mõelda hõivamispoliitika peale, mida tehakse juba oma kohaloluga. Võtan oma kehaga koha – võib-olla isegi seisukoha – ja toon mängu oma kohalolu. Mitte energiline, vaid vägev poliitika.

[1] Teadagi kannavad ühiselu puudutavad sõnad Eestis nagu ka mujal sageli mingit kindlat afektiivset laengut (olgu positiivset või negatiivset) ning selliselt laetuna moodustavad kimpe, klastreid. Nõnda kõlab ka sõna occupy Eestis kahtlemata problemaatiliselt ja isegi traumaatiliselt. Olen seda käesolevas kontekstis enda jaoks tõlkinud sõnaga “hõiva!”. Aga jäigastunud tähendused ja tardunud sõnadekimbud takistavad mõtlemist ja vaba diskussiooni. Siin jutuks tuleva konsensusprotsessi üks ülesanne peaks olema ka selliseid klompe üles sulatada.

[2] Omaette probleem on seotud esindusmehhanismidega, st sellega, et poliitiliseks subjektiks ja agendiks pole mitte indiviidid ise, vaid nende esindajad – näiteks rahva “esindajad” Riigikogus. Selle kohta vt ka Tarmo Jüristo artiklit käesolevas Vikerkaare numbris.

[3] Konsensusprotsessi üks olulisi rõhuasetusi on minu meelest selles, et juriidilised argumendid on kõigest üks argumentide liike ja et neid ei tohiks absolutiseerida – lõppkokkuvõttes on ju ikkagi inimesed need, kes seadusi tõlgendavad ja rakendavad, ning kogukond on see, mille raames seda tehakse. Juriidika on teatav ühtlustatud ja mingil määral formaliseeritud valdkond, mis peaks hõlbustama mingite küsimuste arutamist, kuid lõpuks on see ikkagi vahend, mitte eesmärk. Indiviidide ja kogukonna huvid ja arvamused on põhimõtteliselt juristide kui kogukonna liikmete suhtes ülimuslikud.

[4] Sellega ma muidugi nüüd räägin natuke vastu sellele, mida eelmises lõigus ütlesin. Aga mulle tundub, et otstarbekust ja isekujunemist tuleb optimeerida. St et mingil määral võtame üle võtteid, mis on teisal välja kujundatud (#OWS), aga teisest küljest usaldame omaenda protsessi piisavalt – ei hakka seda kohe liiga jäigalt korraldama, vaid laseme sel ise kujuneda ja ise ennast õpetada. OVK ajal muide pakutigi juba üsna alguses välja mõni protseduurireegel, mida Tarmo polnud oma sissejuhatuses maininud (nt nimeütlemine).

[5] Nimetan näitena neid seitset, sest minu kaunis põgusa mulje põhjal on need kategooriad eestikeelses netiruumis kõige represseeritumad. See on muidugi lihtsalt empiiriline loetelu, millega ma ei taha sugugi öelda, et need rubriigid oleksid ühetaolised või sarnased. Vastupidi, nad on moodustatud väga erineval moel, aga halvas mõttes iseorganiseeruvas (st kõnevoorustamata) inforuumis teeb nad omavahel sarnaseks just miinusmärgistamine ise (viimane toimub väga erinevate võtetega, aga tulemus on suuresti samasugune).

Ma tahtsin sellise loetelu esitada ka sellepärast, et sageli põhineb represseerimine “ebapühadel liitudel”, st netiruumis kristlaste sõimaja on varmalt nõus viimaseid toetama, kui tegemist on homoteemaga. Või kui näiteks homofoobid (olgu ateistid või usklikud) ja homod on ühte meelt, kui tegemist on joodikutega. Ja nii edasi. St selline välistusloogika on paratamatult osaline ja igaühel tasuks kedagi niimoodi välistades mõelda selle peale, et sama loogika järgi leidub alati mingi jaotus, kus ta ise osutub välistatuks…

[6] Ja alati on keegi, kes kuulutab, et just tema valdab tõepositsiooni, mille suhtes teised (need, kes pole üksmeelel) eksivad.

[7] Sellega ma ei taha sugugi väita seda, et neil mõistetel puuduks mõte, vaid ainult, et neist ei saa lähtuda, neid aluseks võtta või ka jätta küsimuse alla seadmata.

[8]  Samasusest lähtumise puhul seevastu on alati võimalik, et leidub mingi instants, kes räägib tugevama positsioonilt, st kes võtab endale õiguse rääkida selle “ühe” ja “samase” nimel.

[9] Töögruppideks jagunemine esindab küll väiksemat skaalat, aga see moodustab eespool toodud kirjelduses suurema koosluse ühe töörežiimi, mida ei saa päriselt samastada rühmaga (nt mingi žürii või komisjoniga), mis ongi algusest peale väike ja jääb selleks.

[10] Kusjuures küsimus polegi võib-olla ainult mõningate suurfirmade ahnuses, vaid ka lihtsalt kahe erineva organiseerumisviisi kokkupõrkes: võrguline vs puuline.

[11] Vt F. Jullien, Tõhususe traktaat. Tlk M. Ott. Tallinn, 2011.

[12] Vt T. Kasulis, Intimacy or Integrity. Philosophy of Cultural Difference. Honolulu, 2002.

[13] Võimalik, et siit saab liikuda veelgi edasi ja näidata, et tegemist pole mitte üksnes erinevate subjektivatsiooniviiside või maailmas olemise viisidega, vaid maailma enese erinevate olemisviisidega, katkestuste ja pidevuste erineva moduleerimisega. Võib kujutleda, et hääletuse-kooslus on seotud katkestuste tegemisega, hüppega, ning konsensuse-kooslus pidevuslikkuse ja mäluga.

[14] #OWS sai alguse sellest, et hõivati osa Wall Streetist – mitte küll barrikaadidega, vaid lihtsalt füüsilise kohaloluga. Kas pole kõnekas, et kokkupuutes #OWS-liikumisega püstitavad barrikaade, tõkkeid ja tarasid pigem võimuesindajad?

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon