Umberto Eco (5.I.1932 – 19.II.2016)

Inglise keelest tõlkinud Udo Uibo

Umberto Eco

Artikkel Vikerkaare arhiividest (9–10/1995)

IGIKESTEV FAŠISM*

1942. aastal, kui olin kümme aastat vana, anti mulle Ludi provintsi noortekonkursil – Itaalia noorfašistide (see tähendas kõiki Itaalia noori) vabatahtlikul sunniviisilisel võistlusel – esimene auhind. Arendasin kõneosavalt teemat “Kas Mussolini ausära ja Itaalia surematuse nimel tasub surra?”. Andsin jaatava vastuse. Olin nutikas poiss.

Kaks noorusaastat veetsin SSi, fašistide, vabariiklaste ja üksteist tulistavate partisanide keskel ning õppisin, kuidas kuulide eest kõrvale hoida. Hea õppetund oli.

1945. aasta aprillis võtsid partisanid Milanos võimu. Kahe päeva pärast saabusid nad väikelinna, kus ma tollal elasin. See oli tujuküllane hetk. Peaväljak oli täis laulvaid ja lippe lehvitavaid inimesi, kes nõudsid valjul häälel Mimot, selle piirkonna partisanide juhti. Mimo, endine karabinjeeride maresciallo, oli liitunud Mussolini järglase kindral Badoglioga ja ühel esimesel kokkupõrkel Mussolini vägede riismetega jalast ilma jäänud. Kahvatu, kargule toetuv Mimo ilmus raekoja rõdule ning püüdis rahvast käeviipega rahustada. Ootasin tema kõnet, sest kogu mu lapsepõlve olid täitnud Mussolini suured ajaloolised kõned, mille ilmekamaid lõike me koolis pähe õppisime. Vaikus. Mimo rääkis käheda häälega, vaevu kuuldavalt. Ta ütles: “Kodanikud, sõbrad. Siin me nüüd oleme … pärast paljusid raskeid ohvreid. Au vabaduse eest langenutele.” Ja oligi kõik. Mimo läks raekotta tagasi. Rahvahulk rõkkas, partisanid tõstsid püssid ja lasid aupauke. Meie, lapsed, tormasime ihaldusväärseid padrunikesti üles korjama, aga ühtlasi olin teada saanud, et sõnavabadus tähendab ilukõnest vabanemist.

Mõni päev hiljem nägin esimesi Ameerika sõdureid. Nad olid afro-ameeriklased. Esimene jänki, keda kohtasin, oli Joseph, mustanahaline mees, kes tegi mind tuttavaks Dick Tracey ja Li’1 Abneri imeliste seiklustega. Tema kirkavärvilised koomiksid lõhnasid meeldivalt. Üks ohvitser (major või kapten Muddy) võeti kostile villasse, mille kaks peretütart olid mu kooliõed. Kohtasin teda nende aias, kus mõned kapten Muddy ümber kogunenud daamid ajasid algelises prantsuse keeles juttu. Ka kapten Muddy purssis prantsuse keelt. Minu esimene pilt Ameerika vabastajaist — pärast paljusid mustades särkides plasse nägusid — oligi selline, et kollakasrohelise mundriga must haritud mees ütleb: “Oui, merci beaucoup, Madame, moi aussi j’aime le champagne…” Šampanjat kahjuks polnud, aga kapten Muddy käest sain oma elu esimese tüki närimiskummit, mida ma mälusin päev õtsa. Ööseks panin kämbu veeklaasi, et ta oleks ka järgmisel päeval värske.

Maikuus saime kuulda, et sõda on läbi. Rahu tekitas minus iseäraliku tunde. Mulle oli öeldud, et lakkamatu sõdimine on Itaalia nooruki normaalne seisund. Järgnevail kuudel avastasin, et vastupanuliikumine pole üksnes kohalik, vaid kogu Euroopat hõlmav nähtus. Õppisin tundma uusi, erutavaid sõnu nagu résau, maquis, armée secrete, Rote Kapelle, Varssavi geto. Nägin esimesi fotosid holokaustist ja mõistsin selle tähendust, enne kui teadsin sõna. Taipasin, millest meid vabastati.

*

Itaalias on tänapäeval inimesi, kes kahtlevad, kas vastupanuliikumine sõja kulgu tõsiselt mõjutas. Minu põlvkonna seisukohalt on see küsimus asjakohatu: meie mõistsime otsekohe vastupanuliikumise kõlbelist ja psühholoogilist tähendust. Meile oli uhkuseasi teada, et meie, eurooplased, ei jäänud vabastamist ootama, käed rüpes. Ja noortele ameeriklastele, kes maksid meie vabaduse taastamise eest oma verega, oli tähtis teada, et tulejoone taga on eurooplased, kes tasuvad oma võlga ette.

Itaalias on tänapäeval neid, kes ütlevad, et vastupanuliikumise müüt on kommunistide vale. Vastab tõele, et kommunistid kasutasid vastupanu ära nii, nagu oleks see nende isiklik omand, kuna nad mängisid selles peaosa; aga mina mäletan, et oli olemas mitut värvi rättidega partisane. Öösiti surusin kõrva vastu raadiot — aknad olid suletud, pimendamine täitis väikese ruumi raadio ümber üksildase helendava nimbusega — ja kuulasin teateid, mida “Londoni Hääl” partisanidele saatis. Need olid ühtaegu krüptilised ja poeetilised (“Ja päike tõuseb”, “Roosid puhkevad õitsema”) ja nende enamik oli “messaggi per la Franchi”. Keegi sosistas mulle kõrva, et Franchi on Loode-Itaalia kõige võimsama salavõrgu juht, legendaarselt vapper mees. Franchist sai mu kangelane. Franchi (õige nimega Edgardo Sogno) oli monarhist ja nii äge antikommunist, et pärast sõda liitus ta üpris parempoolsete rühmitustega ning teda süüdistati osavõtus tagurlikust riigipöördekatsest. Ja mis siis? Sogno jääb ikkagi mu lapsepõlve unelmate kangelaseks. Vabastamine oli erinevate tõekspidamistega inimeste ühine üritus.

Itaalias on tänapäeval neidki, kes ütlevad, et vabastussõda oli traagiline lõhestumise aeg ning me kõik vajame rahvuslikku leppimist. Nende hirmsate aastate mälestus tuleks maha suruda, refouler, verdrängen. Aga Verdrängung tekitab neuroosi. Kui lepitus tähendab kaastunnet ja tähelepanu kõigi vastu, kes heas usus omaenda sõda pidasid, siis andeks anda ei tähenda unustada. Ma võin ju möönda, et Eichmann uskus oma missioonisse siiralt, aga ma ei saa öelda: “Tead mis, tule õige tagasi ja hakka uuesti pihta.” Oleme olemas selleks, et mitte unustada ja pühalikult öelda, et “nemad” ei tohi uuesti pihta hakata.

Aga kes on “nemad”?

Kui me mõtleme tagasi totalitaarsetele valitsustele, kes Euroopat enne Teist maailmasõda juhtisid, kipume kergekäeliselt ütlema, et muutunud ajaloolises olukorras on neil raske samal kujul uuesti esile tõusta. Kuivõrd Mussolini fašism põhines karismaatilise juhi ideel, korporatiivsusel, Rooma imperiaalse saatuse utoopial, imperialistlikul tungil uusi maid vallutada, haavatud rahvustundel, kogu rahvuse mustadesse särkidesse unifitseerimise ideaalil, parlamentaarse demokraatia väljapraakimisel ja antisemitismil, siis pole minulgi raske kinnitada, et tänapäeva Itaalia Alleanza Nationale‘l, mis on sündinud sõjajärgsest fašistlikust parteist MSIst ja on kahtlemata parempoolne partei, on praegu õige vähe ühist endise fašismiga. Kui samas vaimus jätkata, siis ehkki ma pole siin-seal Euroopas, kaasa arvatud Venemaal tärganud natsismilaadsete liikumiste vastu erilist huvi ilmutanud, ei usu ma, et natsism saaks oma esialgsel kujul üldrahvusliku liikumisena uuesti esile tõusta.

Ja ometi: poliitilised režiimid võib kukutada ning ideoloogiad arvustamisele võtta ja hüljata, aga režiimi ja tema ideoloogia taga seisab mõtte- ja tundelaad, hulk kultuuritavasid, hämaraid instinkte ja põhjatuid impulsse. Kas ikka veel üks tont käib mööda Euroopat (teistest maailmajagudest rääkimata)?

*

Ionesco on kunagi öelnud, et “loevad üksnes sõnad ja kõik muu on tühipaljas loba”. Keelelised tavad on tihtipeale põhiliste tunnete tähtsad sümptomid. Niisiis tasub küsida, miks mitte üksnes vastupanuliikumisest, vaid üldse Teisest maailmasõjast räägitakse enamasti kui fašismivastasest võitlusest. Hemingway “Kellele lüüakse hingekella” üle lugedes avastate, et Robert Jordan samastab oma vaenlasi fašistidega, kuigi peab silmas Hispaania falangiste. Ja FDR arvas, et “Ameerika rahva ja tema liitlaste saabuv võit on võit fašismi ja despotismi minevikuvarju üle, mida fašism esindab”.

Teise maailmasõja ajal nimetati Hispaania sõjas osalenud ameeriklasi “enneaegseteks antifašistideks” — mis tähendas seda, et neljakümnendail aastail oli iga hea ameeriklase kõlbeline kohus Hitleri vastu võidelda, aga liiga varajasel, kolmekümnendail aastail toimunud võitlusel Franco vastu oli hais küljes, sest sellega tegelesid peamiselt kommunistid ja teised vasakpoolitsejad… Miks sõimasid Ameerika radikaalid kolmkümmend aastat hiljem politseinikku, kellele nende suitsetamiskombed ei meeldinud, fašistlikuks seaks? Miks ei öelnud nad “cagoulardlik siga”, “falangistlik siga”, “ustašisiga”, “kvislingisiga” või “natslik siga”?

“Mein Kampf” on tervikliku poliitilise programmi manifest. Natsismil oli oma rassi- ja valitud aaria rahva teooria, mandunud kunsti, entartete Kunst‘i täpne määratlus, valitsemistahte ja üliinimese filosoofia. Natsism oli resoluutselt ritsiusu-vastane ja uuspaganlik, kuna Stalini dialektiline materialism (Nõukogude marksismi ametlik versioon) oli räigelt materialistlik ja ateistlik. Kui mõelda totalitarismi all režiimi, mis allutab üksikisiku iga teo riigile ja selle ideoloogiale, siis olid niihästi natsism kui ka stalinism tõelised totalitaarsed režiimid.

Itaalia fašism oli mõistagi diktatuur, aga ta polnud täiesti totalitaarne, ja mitte oma leebuse tõttu, vaid pigem oma ideoloogia filosoofilise nõrkuse pärast. Vastupidi üldlevinud arusaamale polnud Itaalia fašismil oma filosoofiat. Mussolini signatuuriga fašismiartikli Treccani Encyclopedia’s oli kirjutanud või põhiliselt inspireerinud Giovanni Gentile, aga selles kajastub hilishegeliaanlik absoluutse ja eetilise riigi käsitus, mida Mussolini kunagi päriselt ei taibanud. Mussolinil puudus filosoofia, tal oli üksnes retoorika. Ta oli esialgu võitlev ateist, aga hiljem kirjutas alla kokkuleppele kirikuga ja tervitas piiskoppe, kes õnnistasid fašistlikke vimpleid. Usutava legendi järgi palunud ta ükskord oma varajastel kirikuvastastel aastatel, et Jumal ta oma olemasolu tõestuseks kohapeal maha lööks. Hiljem kasutas Mussolini kõnedes alati Jumala nime ega vaielnud vastu, kui teda nimetati jumaliku ettenägevuse saadikuks.

*

Itaalia fašism oli esimene Euroopa riigis kehtestatud parempoolne diktatuur, mis kõigile hilisematele samalaadsetele liikumistele Euroopas oli omamoodi arhetüübiks. Itaalia fašism oli esimene, millel oli oma sõjaväeline liturgia, rahvaluule, isegi riietumisviis — ta oli oma mustade särkidega hoopis mõjukam kui Armani, Benetton või Versace seda iial suudavad. Teised fašistlikud liikumised tekkisid alles kolmekümnendail aastail — Suurbritannias eesotsas Mosleyga, samuti Lätis, Eestis, Leedus, Poolas, Ungaris, Rumeenias, Bulgaarias, Kreekas, Jugoslaavias, Hispaanias, Portugalis, Norras ning isegi Lõuna-Ameerikas. Just Itaalia fašism viis paljud Euroopa liberaalsed juhid veendumusele, et uus režiim teostab huvitavat sotsiaalset reformi ning pakub mõõdukat revolutsioonilist alternatiivi kommunismiohule.

Ometi ei näi ajalooline prioriteet mulle küllaldane põhjus seletamaks, miks on sõna “fašism” muutunud sünekdohhiks, see tähendab sõnaks, mida saab kasutada erisuguste totalitaarsete liikumiste kohta. See ei johtu sellest, nagu sisaldanuks fašism iga hilisema totalitarismivormi kõiki osiseid nii-öelda puhtaimal kujul. Vastupidi, fašismil puudus puhas kuju. Fašism oli laialivalguv totalitarism, mitmesuguste filosoofiliste ja poliitiliste ideede kollaaž, vastuolude sasipundar. Kas on võimalik kujutleda tõeliselt totalitaarset liikumist, mis suudab endas ühendada monarhia ja revolutsiooni, kuningliku sõjaväe ja Mussolini isikliku milizia, kirikule tagatud eesõigused ja vägivalda ülistava riikliku hariduse, täieliku riikliku kontrolli ja vabaturu? Sündides hooples fašistlik partei, et ta kehtestab uue revolutsioonilise korra; aga tema rahastajad olid kõige konservatiivsemad maaomanikud, kes ootasid hoopis kontrrevolutsiooni. Esialgu oli fašism vabariiklik. Sellest hoolimata vandus ta kakskümmend aastat truudust kuninglikule perekonnale, samal ajal kui duce (vaieldamatu Ülim Juht) käis käsikäes kuningaga, kellele ta pakkus ka keisri tiitlit. Aga kui kuningas 1943. aastal Mussolinile ust näitas, koondus partei kahe kuu pärast Saksamaa toel jälle “sotsiaalse vabariigi” lipu alla, lastes uuesti käiku vana revolutsioonilise stsenaariumi, mida nüüd ehtisid peaaegu jakobiinlikud ülemhelid.

Oli üksainus natslik arhitektuur ja üksainus natslik kunst. Kui natside arhitekt oli Albert Speer, polnud enam kohta Mies van der Rohele. Ning kui Stalini võimu all oli õigus Lamarckil, polnud enam kohta Darwinile. Muidugi leidus Itaalias fašistlikke arhitekte, aga nende pseudokolosseumide lähistel kerkis rohkesti Gropiuse moodsast ratsionalismist inspireeritud hooneid.

Polnud olemas fašistlikku Ždanovit, kes oleks rangelt kindlaks määranud kultuuri põhisuuna. Itaalias oli kaks tähtsat kunstiauhinda. Premio Cremona‘t jagas fanaatiline ja harimatu fašist Roberto Farinacci, kes propageeris kunsti propaganda osana. (Meenuvad selliste allkirjadega maalid nagu “Kuulates raadiost duce kõnet” või “Fašismi loodud vaimuseisundid”.) Premio Bergamo‘t spondeeris haritud ja arukalt tolerantne fašist Giuseppe Bottai, kes kaitses niihästi kunst kunsti pärast kontseptsiooni kui ka mitmeid avangard-kunsti avaldusi, mis Saksamaal olid mandunute ja krüptokommunistlikena keelatud.

Rahvuspoeet oli D’Annunzio — keigar, kes Saksa- või Venemaal oleks mahalaskmisele saadetud. Režiimi laulikuks peeti teda rahvusluse ja kangelasekultuse tõttu, aga tegelikult oli ta läbi imbunud sajandilõpu prantsuse dekadentsi mõjudest.

Või võtkem futurism. Võiks arvata, et seda peeti koos ekspressionismi, kubismi ja sürrealismiga entartete Kunst‘i näiteks. Aga varased itaalia futuristid olid rahvuslased; esteetilistel põhjustel pooldasid nad Itaalia osalemist Esimeses maailmasõjas; nad ülistasid kiirust, vägivalda ja riski, mis kõik tundusid mingil kombel seostuvat fašistide noorusekultusega. Kuigi fašism samastas ennast Rooma impeeriumiga ja taastas talupoeglikud traditsioonid, nimetati Marinetti (kes kuulutas, et auto on Samotrake Nikest ilusam ja tahtis koguni kuuvalguse hävitada) ometi Itaalia Akadeemia liikmeks, mis suhtus kuuvalgusesse ülima aupaklikkusega.

Paljud tulevased partisanid ja kommunistliku partei intellektuaalid said koolitust GUFis, fašistlike üliõpilaste ühenduses, mis pidi olema fašistliku kultuuri hälliks. Neist klubidest tuli omamoodi intellektuaalne sulatusahi, kus uued ideed ringlesid ilma mingi ideoloogilise suunamiseta. Mitte seda, et parteilased olnuksid radikaalse mõtte vastu sallivad, aga vähestel neist oli intellektuaalseid võimeid, et seda kontrolli all hoida.

Nende kahekümne aasta jooksul kujunes vastukaaluks režiimi ülespuhutud stiilile Montale ja teiste “Ermetici” rühmaga seotud kirjanike luule ning kirjanikel lubati elevandiluust tornis oma kirjanduslikku protesti avaldada. “Ermetici” luuletajate meeleolu oli täpselt vastupidine fašistide optimismi- ja kangelasmeele kultusele. Režiim kannatas nende valjuhäälse, ehkki ühiskondlikult tühise ketserluse välja, sest fašistid ei pööranud niisugusele salakeelele lihtsalt tähelepanu.

See kõik ei tähenda, et Itaalia fašism oli salliv. Gramsci pandi kuni surmani vanglasse; opositsioonijuhid Giacomo Matteotti ja vennad Rossellid mõrvati; vaba ajakirjandus hävitati; ametiühingud saadeti laiali ja poliitilisi teisitimõtlejaid hoiti kaugetel saartel. Seadusandlikust võimust sai tühipaljas fiktsioon ja täitevvõim (mis juhtis niihästi õigusemõistmist kui ka massiteavet) kehtestas otseselt uusi seadusi, sealhulgas rassipuhtust nõudvaid seadusi (Itaalia formaalne žest holokausti toetuseks).

*

Vastuoksuslik pilt, mida ma kirjeldan, polnud sallivuse, vaid poliitilise ja ideoloogilise peataoleku tulemus. Aga see peataolek oli jäik, segadus struktureeritud. Fašism oli filosoofiliselt liigestest lahti, aga emotsionaalselt mõningates arhetüüpsetes alustes tugevasti kinni.

Nii olemegi jõudnud minu teise teema juurde. Oli üksainus natsism. Me ei saa Franco hüperkatoliiklikku falangismi natsismiks pidada, sest natsism on põhialuselt paganlik, polüteistlik ja ristiusu-vastane. Aga fašismi nime kandvat mängu saab mängida mitut moodi, ilma et mängu nimi muutuks. Selline arusaam fašismist sarnaneb Wittgensteini arusaamaga mängust. Mäng võib olla võistlus või seda mitte olla, mäng võib huvi pakkuda ühele või mitmele isikule, mäng võib nõuda erioskusi või neid mitte nõuda, mängu võib kaasata raha või seda mitte kaasata. Mänge on mitmesuguseid ja neil on üksainus “perekonnatunnus”, nagu Wittgenstein on öelnud. Vaadelgem järgnevat järjendit:

1       2     3      4

abc  bcd  cde  def

Oletagem, et tegemist on poliitiliste rühmituste reaga, milles esimest rühmitust iseloomustavad tunnused abc, teist rühmitust tunnused bcd ja nõnda edasi. Teine rühmitus sarnaneb esimese rühmitusega, sest neil on kaks ühistunnust; samal põhjusel sarnaneb kolmas rühmitus teisega ja neljas kolmandaga. Pandagu tähele, et ka kolmas rühmitus sarnaneb esimese rühmitusega (neil on ühine tunnus c). Kõige huvipakkuvamat juhtumit esindab neljas rühmitus, mis ilmselt sarnaneb teise ja kolmandaga, aga millel pole ühtki ühistunnust esimese rühmitusega. Aga et tegemist on katkematu kahanevate sarnasuste reaga esimese ja neljanda rühmituse vahel, tekib omamoodi petlik ülekanne, perekonnasarnasus neljanda ja esimese rühmituse vahel.

Fašismist sai kõikehaarav termin, sest fašistliku režiimi tunnuste hulgast võib eemaldada ühe või mitu tunnust, aga režiim jääb ikkagi fašistlikuks. Võtke fašismilt imperialism ja te saate ikkagi Franco või Salazari. Võtke temalt kolonialism ja te saate ikkagi Balkani ustaššide fašismi. Lisage Itaalia fašismile radikaalne kapitalismi ründamine (mis Mussolinit kunagi ei köitnud) ja te saate Ezra Poundi. Lisage talle keldi mütoloogia ja müstilise graali kultus (ametlikule fašismile täiesti tundmatud) ja te saate ühe kõige auväärsema fašismiguru Julius Evola.

Aga kogu sellest segadikust hoolimata arvan, et on võimalik visandada nende tunnuste nimekiri, mis on tüüpilised igikestvale fašismile või põlisfašismile, kui seda nii võib nimetada. Neid tunnuseid ei saa süsteemiks korrastada; paljud on üksteisega vastuolus ning on samamoodi tüüpilised mõnele muule despotismile või fanatismile. Aga piisab sellest, kui üks tunnus on olemas, et selle ümber saaks kalgestuda fašism.

1. Põlisfašismi esimene tunnus on traditsioonikultus. Traditsioonimeelsus on mõistagi fašismist palju vanem. Ta pole iseloomulik mitte üksnes kontrrevolutsioonilisele katoliiklikule mõttele pärast Prantsuse revolutsiooni, vaid on sündinud juba hilishellenistlikul ajastul vastukaaluks klassikalisele kreeka ratsionalismile. Vahemere piirkonnas hakkasid erineva usutunnistusega inimesed (enamik neist tunnistas vabatahtlikult Rooma jumalaid) unelema inimajaloo koidikul saadud ilmutusest. Ilmutus oli traditsionaalse müstika järgi kauaks ajaks jäänud unustatud keelte varju — egiptuse hieroglüüfidesse, keldi ruunidesse, vähetuntud Aasia alade kirjarullidesse.

Uus kultuur pidi olema sünkreetiline. Sünkretism pole pelgalt “mitmesuguste usu või praktika vormide kombinatsioon”, nagu sõnaraamat väidab; see kombinatsioon peab võimaldama vastuolusid. Igas algsõnumis on kübeke elutarkust, ja kui näibki, et nad väidavad erinevaid või ühtesobimatuid asju, johtub see üksnes sellest, et nad kõik vihjavad ühele ja samale ürgsele tõele allegooriliselt.

Järelikult pole õppimisest kasu. Tõde on ükskord juba igaveseks välja öeldud ja meil jääb üle üksnes tema hämarat sõnumit tõlgendada.

Tarvitseb vaid pilk heita mingi fašistliku liikumise õppekavale, et peamised traditsioonimeelsed mõtlejad üles leida. Natside gnoosis toitus traditsionaalsetest, sünkretistlikest ja okultsetest elementidest. Julius Evola, Itaalia uusparempoolsete mõjukaim teoreetiline allikas, on kokku sulatanud Püha Graali ja “Siioni tarkade protokollid”, alkeemia ning Saksa Rahva Püha Rooma impeeriumi. Juba see fakt iseendast, et Itaalia parempoolsed on oma avarapilgulisuse osutamiseks äsja oma õppekava laiendanud, arvates sinna De Maistre’i, Guenoni ja Gramsci teosed, on selge sünkretismi näide.

Kui tuhnida Ameerika raamatukaupluste riiulitel, millel on silt New Age, leiab sealt isegi Püha Augustinuse teoseid, kes ju polnud fašist, niipaljukest kui mina tean. Aga Püha Augustinuse ja Stonehenge’i kombinatsioon — see on küll põlisfašismi sümptom.

2. Traditsioonimeelsus toob kaasa vastuseisu modernismile. Niihästi fašistid kui ka natsid olid armunud tehnikasse, kuigi traditsionaalsed mõtlejad lükkavad selle kui vaimsete püsiväärtuste eituse tavaliselt tagasi. Ja ehkki natsism oli oma tööstuslikele saavutustele uhke, oli tema modernism pelgalt verele ja mullale (Blut und Boden) toetuva ideoloogia pealispind. Vastuseisu tänapäeva maailmale maskeeriti vastuseisuga kapitalistlikule elulaadile, aga peaasjalikult tähendas see ikkagi vastuseisu l789. (ja mõistagi 1776.) aasta vaimule. Valgustust, mõistuseaega peetakse uusaegse rikutuse alguseks. Selles mõttes võib põlisfašismi määratleda ka irratsionalismina.

3. Irratsionalistlik on ka kultus, mis hindab tegevust tegevuse pärast. Tegevus on juba iseenesest kaunis ja tegutseda tuleb, enne kui kaalutlema hakkad või ka ilma kaalutlemata. Mõtlemine on üks emaskulatsiooni vorme. Seetõttu on mõtlemine kahtlane, kuna ta on samastatav kriitilise hoiakuga. Umbusk intellektuaalse maailma vastu on alati olnud põlisfašismi sümptomeid, alates Göringile omistatavast lausest (“Kui ma kuulen sõna “kultuur”, haarab mu käsi püstoli järele”) ja lõpetades selliste sagedaste väljenditega nagu “mandunud intellektuaalid”, “munapead”, “viljatud snoobid”, “ülikoolid on punaste pesad”. Ametlikud fašistide intellektuaalid tegelesid peaasjalikult moodsa kultuuri ja liberaalse intelligentsi ründamisega, kes on reetnud traditsioonilised väärtused.

4. Ükski sünkreetiline usutunnistus ei talu kriitilist analüüsi. Kriitiline vaim eritleb, aga eritlemine on modernismi märk. Uue aja kultuuris tõstab teadlaskond teadmiste täiendamise teena esile erimeelsust. Põlisfašismi seisukohalt on erimeelsus reetmine.

5. Muu hulgas on erimeelsus mitmekesisuse märk. Põlisfašism kasvatab ja otsib üksmeelt, kasutades ära loomuliku hirmu erinevuste ees ja seda teravdades. Fašistlik või eelfašistlik liikumine tõmbab ligi kõigepealt võõramaalaste vastaseid. Nõnda on põlisfašism kindlapiiriliselt rassistlik.

6. Põlisfašism kasvab välja isiklikust või ühiskondlikust pettumusest. Just seetõttu oli ajaloolise fašismi üks tüüpilisemaid tunnuseid pettunud keskklassi peibutamine, selle klassi poole pöördumine, kes kannatas majanduskriisi või poliitilise alandatuse tunde käes ja keda madalamate sotsiaalsete kihtide surve hirmutas. Tänapäeval, kui vanad “proletaarlased” hakkavad väikekodanlasteks muutuma (ja lumpen on poliitikaareenilt suurelt jaolt kadunud), leiab homse päeva fašism oma publiku selle uue enamuse hulgast.

7. Inimestele, kes tunnevad, et nad on selge poliitilise identiteedi kaotanud, ütleb põlisfašism, et neil on üksainus ja üpris lihtne eesõigus — nad on sündinud just sellel maal. Siin peituvad natsionalismi juured. Rahvusele aga saavad identiteedi anda ainult tema vaenlased. Niisiis on põlisfašistliku hingeelu aluseks sundkujutelm vandenõust, mis võib olla ka rahvusvaheline. Liikumise pooldajad peavad tundma, et nad on ümber piiratud. Kõige lihtsam on vandenõuga hakkama saada ksenofoobia abil. Aga vandenõu peab ühtlasi tulema seestpoolt: parimaks märklauaks on tavaliselt juudid, kellel on see eelis, et nad on korraga sees ja väljas. Ameerika Ühendriikides on silmapaistvaks vandenõu kinnismõtte näiteks Pat Robertsoni “Uus maailmakord”, aga nagu äsja nägime, leidub palju teisigi näiteid.

8. Liikumise pooldajad peavad tundma, et neid alandab tervis ja jõud, millega vaenlane hoopleb. Juba poisikesest peast õpetati mind inglasi pidama rahvaks, kes sööb viis korda päevas. Nad sõid sagedamini kui itaallased, kes olid vaesed, aga pidasid mõõtu. Juudid on jõukad ja toetavad üksteist oma salavõrgu kaudu. Ometi peavad pooldajad olema veendunud, et nad suudavad vaenlasi alistada. Niisiis on retoorilise fookuse pideva nihutamise tõttu vaenlased ühtaegu üleliia tugevad ja üleliia nõrgad. Fašistlikud valitsused on määratud sõjad kaotama, sest nad on juba loomu poolest võimetud vaenlase jõudu objektiivselt hindama.

9. Põlisfašism ei tunnista võitlust olemasolu eest, vaid olemasolu ongi seesama mis võitlus. Seega patsifism mängib vaenlasega kokku. Ja see on halb, sest elu on permanentne sõda. Aga see toob omakorda kaasa Armageddoni kompleksi. Et vaenlased tuleb purustada, peab toimuma otsustav lahing, ja pärast seda hakkab meie liikumine maailma valitsema. Aga seesugune “lõplik lahendus” vihjab tulevasele rahuajale, kuldajastule, mis räägib vastu permanentse sõja põhimõttele. Ühelgi fašistlikul juhil pole õnnestunud seda vastuolu lahendada.

10. Iga tagurliku ideoloogia iseloomulik tahk on elitism, kuivõrd selline ideoloogia on fundamentaalselt aristokraatlik, ning aristokratism ja sõjaline elitism viitab julmalt nõrkade põlgamisele. Põlisfašism saab toetada üksnes rahvalikku elitismi. Iga kodanik kuulub maailma parima rahva hulka, partei liikmed on parimad kodanike hulgast, igast kodanikust võib (või peaks) saama partei liige. Aga patriitse ilma plebeideta ei saa olla. Õigupoolest Juht, kes teab, et võim pole talle demokraatlikult antud, vaid on jõuga võetud, taipab sedagi, et kogu ta jõud tugineb rahvahulkade nõrkusele; rahvahulgad on nii nõrgad, et vajavad ja on ära teeninud valitseja. Et inimrühmad on korrastatud hierarhiliselt (sõjaväe eeskujul), põlgab iga alam valitseja oma alluvaid, ja neist põlgab igaüks omakorda oma alamaid. See kindlustab massielitismi tunnet.

11. Niisuguse väljavaatega kasvatatakse kõiki kangelaseks. Igas mütoloogias on kangelane erandlik olend, aga põlisfašistlikus ideoloogias on kangelaslikkus normiks. Sangarikultus on otseselt seotud surmakultusega. Pole juhus, et falangistide juhtlauseks oli “Viva la Muerte” (elagu surm). Mittefašistlikus ühiskonnas öeldakse võhiklikule avalikkusele, et surm on ebameeldiv, aga talle tuleb väärikalt vastu minna; usklikele öeldakse, et surm on valuline tee üleloomuliku õnneni jõudmiseks. Põlisfašistlik sangar, vastupidi, ihaldab kangelassurma, mis on kuulutatud parimaks tasuks kangelasliku elu eest. Põlisfašistlik kangelane ootab kärsitult surma. Oma kärsituses saadab ta tihtipeale surma teisi inimesi.

12. Et niihästi permanentset sõda kui ka kangelasmeelt on raske mängida, nihutab põlisfašist oma valitsemistahte seksuaalalale. Siit pärineb machismo (mis tähendab nii naiste alavääristamist kui ka sallimatust hälbivate seksuaaltavade vastu ja nende hukkamõistu, alates sugulisest karskusest ja lõpetades homoseksualismiga). Aga et sekski on raske mäng, püüab põlisfašistlik kangelane mängida relvadega — sellest saab ersatsfalliline toiming.

13. Põlisfašism põhineb selektiivsel, võiks isegi öelda kvalitatiivsel populismil. Demokraatias on kodanikel isiklikud õigused, aga kodanikkonna kui terviku poliitiline mõju on üksnes kvantitatiivne — üksik allub enamuse otsustele. Aga põlisfašismi jaoks pole üksikisikutel üksikisikutena õigusi ja rahvas moodustab kvaliteedi, monoliitse üksuse, mis väljendab Ühist Tahet. Et ühelgi suurel inimhulgal ei saa ühist tahet olla, siis taotleb Juht olla selle tõlgendaja. Delegeerimisjõust ilma jäänud kodanikud ei tegutse; neilt nõutakse ainult rahva osa täitmist. Nii on rahvas üksnes teatraalne fiktsioon. Et leida kvalitatiivse populismi kohta head näidet, pole enam vaja Piazza Veneziat Roomas ega Nürnbergi staadioni. Meie tulevik kuulub televisiooni- või internetipopulismile, milles valitud kodanike rühma emotsionaalseid reaktsioone saab esitada Rahva Hääle pähe.

Kvalitatiivse populismi tõttu peab põlisfašism vastustama “mädasid” parlamentaarseid valitsusi. Üks esimesi Mussolini lauseid Itaalia parlamendis oli: “Selle kurdi ja pimeda koha muudan ma oma maniipulite välilaagriks” — maniipul oli traditsioonilise Rooma leegioni allüksus. Tõepoolest, ta leidiski oma maniipulitele otsekohe parema ulualuse, aga pisut hiljem saatis parlamendi ikkagi laiali. Seal, kus poliitik paneb kahtluse alla parlamendi legitiimsuse, sest see ei esinda enam Rahva Häält, lehkab alati põlisfašismi järele.

14. Põlisfašism kõneleb uuskeelt. Uuskeele leiutas Orwell romaanis “1984” ingsotside, Inglise sotsialismi ametliku keelena. Aga põlisfašismi tunnused on ühised mitmesugustele diktatuuri vormidele. Kõigis natside ja fašistide õpikutes kasutati kärbitud sõnavara ja algelist süntaksit, et piirata keeruka ja kriitilise arutluse instrumentaariumi. Aga peame olema valmis ka teistsuguseid uuskeeli ära tundma, isegi kui nad on võtnud populaarse talk show näiliselt süütu kuju.

*

27. juuli hommikul 1943 öeldi mulle, et raadiouudiste andmeil on fašism langenud ja Mussolini vahi alla võetud. Kui ema saatis mind ajalehti ostma, panin tähele, et lähima kioski ajalehtedel olid erinevad pealkirjad. Veel enam, pärast pealkirjade lugemist sain aru, et iga leht räägib ise juttu. Ostsin ühe juhusliku lehe ja lugesin esiküljelt viie või kuue partei poolt alla kirjutatud teadet — nende hulgas kristlikud demokraadid, kommunistlik partei, sotsialistlik partei, Partito d’Azione ja liberaalne partei.

Seni olin uskunud, et igal maal on üks partei ja Itaalias on selleks Partito Nazionale Fascista. Nüüd hakkasin avastama, et Itaalias võib ühtaegu tegutseda mitu erakonda. Et ma olin taibukas poiss, sain otsekohe aru, et nii paljud parteid ei saanud sündida üleöö ja nad on mõnda aega eksisteerinud salaorganisatsioonidena.

Rindeteade tähistas diktatuuri lõppu ja vabaduse — sõnavabaduse, ajakirjandusvabaduse, ühinemisvabaduse tagasitulekut. Neid sõnu — “vabadus”, “diktatuur”, “õigused” — lugesin esmakordselt elus. Nende uudsete sõnade mõjul sündisin uuesti vaba lääne inimesena.

Peame olema valvel, et nende sõnade taju jälle ei ununeks. Põlisfašism ümbritseb meid endiselt, vahel ka erarõivais. Meil oleks palju lihtsam, kui maailmaareenile ilmuks keegi, kes ütleks: “Ma tahan Auschwitzi väravad jälle valla lüüa, ma tahan, et mustsärklased Itaalia väljakutel jälle paraadi korraldaksid.” Aga elu pole nii lihtne. Põlisfašism võib naasta ilmsüütuis valerõivais. Meie kohus on tal hilbud maha rebida ja igal uuel juhul uuesti näpuga näidata — iga päev, igas maailmajaos. Tasub meenutada Franklin Roosevelti sõnu 4. novembrist 1938: “Ma söandan väljakutsuvalt väita, et kui Ameerika demokraatia lakkab elava jõuna edasi liikumast, kui ta lakkab otsimast nii päeval kui ööl rahumeelseid teid meie kodanike enamiku hüvanguks, siis võtab meie maal võimust fašism.” Vabadus ja vabastamine on ülesanded, mis ei lõpe iialgi.

Lõpetaksin Franco Fortini luuletusega:

Sillakäsipuu kätes
Nende pead kes on poodud
Mullidena keeb lättes
Nende sülg kes on poodud.

Prügitavad basaari
Nende küüned kes hukat
Katavad heinakaari
Nende hambad kes hukat.

Õhusse, kivisse hambad suruda
Liha luudel meil enam ei ole
Õhusse, kivisse hambad suruda
Südant rinnus meil enam ei ole.

Tõde kes näinud on koolnute pilkudes
Vabadust kandma kasvab neil jaks
Rusikais käkras on koolnute pihkudes
Õiglane kohus või kättemaks.

                              

 

 

* Umberto Eco, Ur-Fascism. The New York Review of Books 22.06.1995, nr 11, lk 12-15

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon