VAADE

Gunn oli leti taga. Nagu ikka. Sügiseti oli see päris pime koht. Kõrtsil oli küll üks aken, aga valgust sealt suurt ei tulnud. Kelder jääb keldriks, eriti novembris. Valgus oli selline, justkui oleks igasugune lootus kadunud. Lootuse kaotanud valgus. Gunni näoilme oli ka samasugune. Või pigem hapu. Niipalju kui ta oma ilmet üldse paista laskis. See oli tal tavaliselt ikka ühesugune, varjatult hapu. Nagu kõigil Eesti meestel. Jürka ootas, kuni Gunn ta kokteili valmis segas – see oli eriline, koosnes Pernot’st, džinnist, sidrunist ja jääst – ja küsis alles siis.
“Sa oled nii hapu moega?”
“Ma olen tavaline,” ütles Gunn.
“Aga New York?”
“Kust sa tead?”
“Kõik räägivad, ja sind ju polnud tööl.”
“Et kui mind tööl ei ole, siis ma olen kohe New Yorgis?”
Gunnil ei olnud mingit jutuisu, aga Jürkal polnud kellegi teisega rääkida. Ta oli esimene, mis oli päris tavaline, ja üksi keldris, mis ei olnud ka mingi ime. Ime oli, et siin maa all keegi üldse tahtis jõmiseda. Mehed istusid teinekord vaikselt nagu eskimod, jõid õlut ja elasid siseelu. Kõrvalt võis see päris igav näida, aga kes oskab öelda, mis toimub teise mehe sees? Terve lugu võib olla! On inimesi, kellele meeldib peidus olla. Jürka ei läinud leti juurest kuhugi, kuigi Gunn seda ilmselgelt ootas.
“Mis ma pean sulle siis ütlema?” küsis Gunn.
“Räägi New Yorgist ometi! Ja sellest naisest ka.”
“Millisest naisest?”
Gunn üritas veel niipalju kui võimalik vastu ajada. See oli tal loomuses.
“Milvist!”
Muidu Jürkale nimed meelde ei jäänud, aga Milvi jäi. Esiteks selliseid nimesid enam ei panda, ja teiseks oli tal lapsepõlves üks tuttav Milvi, ema sõbranna tütar, keda ta polnudki enam näinud. Too Milvi jäi lapsepõlve ja Jürka ei lootnudki enam Milvisid kohata, aga nüüd siis. Gunni Milvit oli ta kord näinud. Enne, kui Gunn ja Milvi Ameerikasse sõitsid. Milvi käis korra kõrtsis, jõi klaasi valget veini, mille poolest ei olnud ta ju mingi erand. Naised joovad valget veini, sest see tundub naiselik, isegi kui nad selle hiljem välja sülitavad. Rohkem Jürkale Milvist meelde ei jäänud. Siis ta veel ei teadnud, et Gunn kavatses New Yorki minna. Gunn koukis pudeli Saku heledat lahti, viskas korgi letile ja jõi pika lonksu. Silmad olid tal märjad, kui ta pudeli suult võttis.
”Ma mõtlesin, et ma käin ühe korra elus ära!”
“Muidugi!” ütles Jürka. “Ma teen sulle selle õlle välja, räägi!”
“Ja ma mõtlesin, et muidu ma jäängi siia leti taha kudema ja kuulan, kuidas te kõik kusagilt mujalt tulete, ja et kui ma praegu ei lähe, siis ma ei lähegi enam. Mis ma teen New Yorgis, kui ma olen seitsekümmend? Ostan moodsa kepi või?”
“Absoluutselt!”
Jürka ei kahelnud. Iga inimene peaks korra elus, vähemalt korra elus, olema käinud New Yorgis, siis pole ta mõttetult elanud. Jürka käis seal ehk korra aastas. Koosolekutel ja muidu. Igal võimalikul ettekäändel. Ta tõesti armastas seda hiidlinna. Seda city’t. Isegi praegu, kui Gunn sellest rääkis, hakkas ta süda põksuma. Süda hakkas lööma paljalt mõttest, et keegi oli äsja New Yorgist naasnud.
“Sa nägid Times Square’i oma silmaga, käisid teatris?”
Gunn noogutas. Vähemasti tundus sedamoodi.
“Jalutasid Hiinalinnas ja Little Italys?”
Gunn tegi ikka samasuguse nokutuse.
“Greenwich Village’is bluusikontserdil, ja ostsid endale ja Milvile asju 21. sajandi kaubamajas, ja elasid Manhattanil?”
Gunn küll kuulis Jürkat, aga oli justkui välja surnud. Ta oli tardunud väikseks jäiseks mossis keldriinimeseks, kes selle asemel et õhinal oma New Yorgi seiklustest rääkida, tõmbas huuled prunti ja oli vait.
“Mis on siis?” küsis Jürka.
“Midagi…”
“Midagi?”
“Mitte midagi!”
Gunn kummutas teise sõõmuga kogu heleda tühjaks ja avas kohe uue. Tuleb tänu avaldada Saku õlletehasele – see teine lonks päästis Gunni suu lukust lahti. Ta hakkas rääkima. “Eino kõik oli ilus… ma ju veel mõtlesin, et võiks ju ka Itaaliasse, et oleks soe…”
“Itaalia ongi New Yorgis!” hüüdis Jürka vahele. “Ja soe! New Yorgis on kõik!”
“Oli jah soe. Kohe kui lennukilt maha tulime, hakkas palav. Mul oli Eestist paks jope seljas ja Milvil oli mantel, nii et esimene asi oli, et me panime need ära kotti. Lend väsitas ära, aga tõesti soe oli. Näitas mingi seitsekümmend kraadi…”
“See on üle kahekümne, Gunn, kurat oktoobri lõpus! Mõtle ise, mees!”
“Me olime Kennedy lennuväljal ja meil oli see vautšer, marsa jaoks. Takso oleks olnud nelikümmend viis, aga see oli kahe peale nelikümmend vist, viis dollarit vähem siiski.”
“Nojah, viis dollarit on viis dollarit!” ütles Jürka filosoofiliselt.
“Hiljem ma sain aru, et see ei ole mingi raha,” ütles Gunn mornilt. “Viis dollarit New Yorgis, mõtle ise. Aga siis ma ei teadnud. Me olime Milviga ju esimest korda seal. Ootasime selle marsa ära ja läksime peale. Meil oli hotell otse keset Manhattanit, Kolmekümne neljanda tänava ja Seitsmenda avenüü nurgal. Milvi tuttav leidis meile selle Internetist. See oli pisut odavam. Üle saja natuke. Teised olid kakssada, pluss maksud. Kuigi üle saja on isegi palju. Aga ma mõtlesin, et korra elus, korra elus! Korra elus võin isegi mina! Perse, kes ma olen. Mittekeegi! Kelner!?”
Nüüd vaatas Gunn esimest korda Jürkale otsa. Nii valusalt, et Jürkal oleks läinud keevitusmaski vaja. Kogu maailma ebaõiglus tuiskas Gunni silmadest Jürka omadesse nagu leekkuul, nätsti!
“Kuule, Gunn…”
“Hea küll, hea küll,” ütles Gunn, “ma ei hakka sellest. Ühesõnaga, marsa tuli inimesi täis ja üks neeger oli roolis. Mina olin viimane, tegin väljas veel suitsu, ja istusin tema kõrvale. Ta oli lõbus neeger, ajas kogu aeg juttu, rääkis oma walkie talkie’ga teiste marsajuhtidega vist, ma ei saanud tuhkagi aru. Milvi pärast tõlkis. Milvi oskab ingliskeelt. Me sõitsime oma tund aega linna. Ega see New York mulle erilist muljet ei jätnud esialgu. Tänavad on sama logud kui meil. Majad olid teistmoodi, mitte ilusad, aga noh, nad läksid järjest kõrgemaks. Lõpuks kui me üle Queensi silla sõitsime, siis ma nägin Manhattanit…”
“Noh!?” küsis Jürka.
“No see oli võimas. See oli tõepoolest võimas. Üsna pime oli juba ja Manhattani tuled põlesid. Milvi istus mu selja taga ja hoidis mul käest kinni. Ma tundsin, kuidas see niiskeks läks. Eino, võimas oli, mis ma räägin?!”
“Räägi lihtsalt edasi!”
Gunn ohkas, jõi veel õlut ja jätkas.
“Siis see neeger jaotas meid hotellidesse laiali. Kui meie kord tuli, siis ma ei saanud üldse aru, kus või mis me olime. Pime oli, ja ma olin väsinud ka. Ümberringi käis sagimine. Neeger võttis meie kotid välja ja me Milviga keerasime talle selja. Ta jäi kuidagi nukralt meile järele vahtima. Ma sain alles hiljem aru, et ma ei andnud talle ju jotti!”
“Kurat, Gunn!?”
“Nüüd on hilja. Ta jäigi rahast ilma! Mul oli ka pärast kahju, aga olgu. Me läksime hotelli. Seal oli tohutu suur peeglitega fuajee, nii et ma mõtlesin, et mis siin toimub. Siis oli seal järjekord nagu lennuväljal, nööridega piiratud, see viis vastuvõtuleti juurde. Paarkümmend inimest seisis järjekorras, kõik väsinud ja suurte kottidega. Me seisime oma saba ära. Aga nood tüübid vastuvõtulauas olid imelikud. Ma ei teagi, mis nad olid. Venelased, hiinlased, mehhiklased. Nad ei olnud ameeriklased! Ega ma muidugi ei tea, millised ameeriklased on. Ma olen neid ainult filmidest näinud ju. Aga Milvi ajas asju, ta ju räägib ingliskeelt. Ta ütles, et too, kelle käest meie võtme saime, oli venelane.”
“Siis saitegi toa?”
“Nojah. Saimegi. Ma olin alguses sama õnnelik kui sina praegu. Tuba oli neljandal korrusel, nelisada millegagi. Me läksime liftiga üles. Liftis olid ka peeglid. Ma nägin meid peeglist ja ma mäletan, et see tundus üsna uskumatu, et ma ei ole mitte ainult New Yorgis, vaid New Yorgi hotelli peegliga liftis, koos Milviga. Justkui see võikski olla tõsi.”
Gunni nägu läks rõõmsamaks. Ta tegi veel ühe õlle lahti.
“Sega mulle üks koks ka,” üles Jürka.
“Veel üks?”
“Mul on otsas ju!”
Jürka näitas oma tühja klaasi. Tema koksid olid ebatavalised, nagu kõik Jürka juures, need olid pooleliitrised. Miskipärast ei suutnud nad siin kuidagi harjuda, et osa inimesi joob rohkem kui teised. On suuremad kui teised. Ongi teistmoodi kui teised. Ei pea kõik olema ühtemoodi džinntoonikuinimesed, kes tasakesi imevad oma minijooke. Nagu hiired.
“Sega mulle uus koks ja räägi, mis edasi sai,” ütles Jürka.
Gunn viskas peotäie jääd klaasi ja jätkas: “Nojah, kui me tuppa jõudsime, ei näinud ma midagi. Esialgu ma lihtsalt ei leidnud tuld, aga okei, kui ma tule üles leidsin, ei läinud palju paremaks. Ja mööbel oli imelik. Milvi istus voodinurgale. Ootas. See oli ebamugav. Voodi oli kõrgem kui meil. Mul oli tunne, justkui oleks ma keldris või kusagil, aga ma olin ometi neljandal korrusel. Ma panin tule põlema. Meil oli telekas ja mööbel ja vannituba, aga kõik oli logu. Tuba oli täitsa logu, ja siis ma vaatasin, et kus see aken ometi on, ja tead mis?”
Gunn sai koksi valmis. Ta pigistas sinna pool sidrunit sisse.
“Pigista teine pool ka!” käskis Jürka.
“Terve sidrun?”
“Pigista-pigista, ma ju maksan sulle!”
Gunn pigistas teise poole ka. Loeb neid sidruneid või?
“Räägi siis, mis selle aknaga oli?”
“Seda poldki! Või tegelikult oli, aga meie tuba oli maja nurgas, nii et meie aken oli vastu seina. Ja tead! Siis oli selge, et valgust ei näe me iial, vähemasti sellest aknast, ja Milvi istus voodile ja hakkas nutma! Ma küsisin, et mis on, Milvi, ja tema ütles, et tema siit välja ei lähe. Ta vihkab New Yorki! Siis ta heitis krõnksus voodisse ja peitis näo käte vahele. Ma püüdsin teda lohutada, aga miskit ei aidanud. Kõik! Kogu New York. Elu tipphetk justkui oleks maha maetud. Milvi tõepoolest ootas seda!”
“Mis sa tegid?”
“Mina läksin õue. Panin Milvile teki peale ja läksin.”
“Väga õige, tuppa põdema ei tohi kunagi jääda. Eriti New Yorgis.”
“Ja ma olin näljane ka. Me polnud ju söönud. Vahepeal torkas mulle tõepoolest pähe, et lähen ostan nädalaks õlut ja värki ja viin sinna tuppa ja välja ei tulegi. Protesti märgiks, aga siis ma sain ise ka aru, et kelle vastu ma siin protestin. Läksin lihtsalt tänavale, et järsku on midagi lahti, et sebin mõne pitsa või midagi.”
“Väga õige, Gunn. See on linn, mis ei maga, tead seda. New York never sleeps!”
Gunn kuulas Jürkat, pea viltu, nagu koer keerulist käsku. Aga aru ei saanud. Rääkis edasi. “Hea küll, ma läksin välja ja seal oli päris pime. Majade vahel – tänav oli kitsas – olid küll mingid poed ja värgid ja mu põhimure oli, et ma ära ei kaoks. Milvi sureks siis nälga ja mina ei suudaks kellelegi selgeks teha, kes ma olen. Tartu kelner Gunn? Kuidas sa ütled seda ingliskeeles? Aga mingi pood või asi oli kohe üle tee, üks vana hiinlane oli letis. Igatahes pilu oli ta kindlasti. Ja noor hiinlane kohendas viimaseid saiu. Kell võis olla üksteist. Nad olid sulgemas. Ma võtsin seda ja teist ja isegi pudeli vett ja vana hiinlane kaalus selle ära, arvutas kokku ja näitas mulle numbrit… kuusteist dollarit! Mul jäi hing kinni! Vesi üksi oli kolmekas!”
“Mis tegid siis?”
“Põgenesin ära!”
“Koos söögiga?”
“Ei, ilma. Tühjade kätega, peaasi, et raha ei küsitaks. Hiinlased veel hõikasid mulle järele, aga ma jooksin täiega. Mõtle ise, kui ma esimese viie minutiga kulutan kuusteist dollarit, siis korruta see nädalaga, palju sa saad!? Igatahes mul ei ole niipalju raha. Ma läksin järgmisse poodi, sellele oli kirjutatud Deli. Võtsin täpselt kuue dollari eest, vähem ei oleks olnud võimalik, sest nälg oli ju suur, ja kohvi võtsin juurde. See oli dollar. Kokku seitse. Ja sellega läksin tagasi Milvi juurde.”
“Ja Milvi?”
“Magas.”
“Ja sina?”
“Ma sõin hiirvaikselt, et ta üles ei ärkaks. Pool jätsin ausalt talle. Kraanist jõin vett peale. Polnudki nii paha ja ilma voolas. Siis kebisin magama. Mõtlesin, et hommikul on asi selgem. Aga hull oli see, et ma ei saanudki aru, kui hommik käes oli. Sest hommik oli pimedam kui öö. Ma panin kõik tuled põlema, kui ärkasin. Milvi lamas riides mu kõrval ja keeldus söömast. Ma sõin Milvi poole ka ära, mis ma raiskan, ja läksin välja. Niisama tuulutama. Milvi ei olnud nõus kaasa tulema. Ma mõtlesin, et mis see siis nüüd on. Ma olengi New Yorgis, ma tulin siia õnnelikuks saama, eks? Korra elus? Eks? Saad must aru?! Ja nüüd!”
Jürka patsutas Gunnile õlale ja ohkas kaastunde märgiks. Tavaliselt tehakse nii, kui keegi on surnud, aga õigeid sõnu ei leia.
“Ma läksin alla valvelauda. Seal oli tohutu hulk inimesi. Osa oli tolles sabas, kus tube jagati, osa ootas niisama kottidega, et lennukile minna. Enamik rääkis hispaania keeles. Ma ei ole kindel, et hispaania, aga tundus, et nad olid rõõmsad. Ma ei saanud aru, mille üle? Nad olid ju samas hotellis, aga nad olid lahkumas ja õnnelikud, just sellised, nagu mina oleks tahtnud olla. Ma hakkasin nendega rääkima. Võtsin julguse kokku. Nad olid Peruust, rääkisid peaaegu samasugust ingliskeelt nagu mina. Aga ma seletasin käte ja jalgadega, panin käed silmade ette nagu pime ja ütlesin, et bääd-bääd rum, aga nemad näitasid, et neil oli hele ja valge ja akendega… ma ei uskunud! Kuidas see võimalik saab olla? Et neil on valge ja akendega. Ma läksin üles tuppa tagasi, et Milvile rääkida, mis ma kuulsin. Kui ma liftiga üles sõitsin, siis süda peksis. Lift oli muidugi inimesi täis. Võib-olla olid nad isegi kõik Peruust? Kust mina tean. Mulle nii tundus. Toimus Peruu ühiskülastus New Yorki. Ma tormasin uksest sisse. Milvi istus voodil ja vaatas öösärgi väel telekast Oprah’ saadet. Ta oli duši all käinud. Kui ma sisse tulin, võttis ta teki ümber. Ta ikka häbeneb mind. Me ei ole ju abielus. Õigemini tema on ja mina ei ole, mõistad?”
Jürka pidi nüüd küll natuke nuputama, aga sai siiski aru, ikka juhtub. Kuigi. Jürka enda naine oli ka just nädalaks konverentsile läinud. Jürka üritas asja naljaks keerata.
“Nii et kohtute Milviga ainult New Yorgis?”
“Umbes nii ongi. Kui ta mees teaks, siis…”
“Hää küll, ma ei viitsi naistest, räägi edasi.”
Gunnil oli kolmas õlu, nii et ta juba vatras päris hoolega.
“Hää küll. Ma rääkisin Milvile kogu loo ära. Valgest toast suurte akendega. Ta ei uskunud mind! “Sa ju ei oska inglise keelt, Gunn,” ütles Milvi. Silitas mu pead nagu poisikesel. Niiviisi armsalt. Ta armastab mind. Ma ei tea ka, millepärast. Mõnikord ma ei usugi seda, aga ta ütleb, et nii on. Keegi armastab mind?!”
Jürka näitas kogu olekuga, et see teda ei huvita. Tuleks jätkata mujalt.
Gunn jätkas.
“Ma vaidlesin vastu, et nad olid Peruust ja ma sain kõigest aru. Eestlased ja peruulased mõistavad üksteist sõnadeta, ja siis järsku keegi koputab! Kurat! Ma läksin vastu, tegin ukse praokile. Ukse taga oli jälle hiinlane! Koristajamutt. Koogutas seal ja naeratas ja arvatavasti oleks tahtnud meil koristada. Ma tahtsin juba ukse ta nina ees kinni lüüa, aga siis tuli mõte pähe. Ma kutsusin ta tuppa ja ütlesin Milvile, et ta küsiks, mis värk on selle toaga, kas see aknaga tuba on päriselt olemas või ei ole. Hiinlane ei saanud esialgu üldse aru, mis me tast tahame, aga pikapeale hakkas mõistma. Ta oli tegelikult selline väike, kavala näoga tädi, hea inimese ilmega, mitte üldse nagu koristaja. Või mõnes mõttes just nagu koristaja. Koristajad on lahked, sest neil on raske elu. Milvi rääkis talle, et me oleme Eestist, ja et me ei tea New Yorgist midagi. Hiinlane oli Hongkongist. Elas New Yorgis juba kakskümmend viis aastat! See kõlas kuidagi uskumatult. Kuidas saab elada New Yorgis juba kakskümmend viis aastat. Mina olin teist päeva ja tahtsin väga koju! Aga siis pani hiinlane sõrme suule, neil kuidagi klappis Milviga, ja sosistas: “Ask for the view! Ask for the A wing!”
Ja samal hetkel kadus, nagu multifilmis.
Noh, mis ta ütles ah, Milvi?! Kas mul oli õigus? Tõlgi ära. Milvi ei öelnud esialgu midagi. Ta pani end riidesse, võttis mul käest kinni, nagu ema, ja viis alla. Me seisime uuesti selle pika järjekorra ära, kuni letini, ja meile sattus seekord pikk neeger. Igatpidi viisakas, väikse halli habemega. Ja Milvi kordas enam-vähem seda hiina muti lauset, mitu korda. “Please give us a room with a view!”
Neeger veidi kõhkles, vaatas ringi ja siis otsis sahtlist kaks uut võtit. Ta andis need Milvile ja rääkis jälle midagi vaiksel häälel, millest ma muidugi aru ei saanud, aga mulle tundus miskipärast, et asjad lähevad paremaks. Et meil on lootust!
Tuli välja, et pikk neeger oli meile andnud toa kaheksateistkümnendal korrusel. Kui me liftiga üles sõitsime, seletas Milvi, et neeger ütles, et vaadake seda tuba, ja kui ei meeldi, tooge võti tagasi. Aga kui meeldib, siis kolige üle. Ma ütlesin Milvile, et halvemaks enam minna ei saa, aga päris kindel ka ei olnud, sest New Yorgis on kõik võimalik, ja on võimalik, et läheb päris halvaks, ja siis me jõudsime tuppa…
See oli nurgapealne tuba, koridori lõpus. Kui ma ukse lahti lükkasin, ei saanudki kohe aru, aga siis sain! Otse mu nina ees oli tohutu aken, uskumatu vaatega Seitsmendale avenüüle ja Madison Square Gardenile! Me olime päiksega peaaegu ühekõrgusel… mul jäi süda seisma. Ma tõmbasin kardinad nii eest ära kui võimalik ja vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja vaatasin, kõigi aastate eest, mis mul kaotatud on, ja ikka ei saanud isu täis, ja samal ajal tundsin, kuidas Milvi liibus selja tagant minu vastu ja ajas mulle tasa-tasa käe rihma vahelt püksi. Mul läks lambist kõvaks! Viimasel ajal ma olen viagramees, Jürka, ausalt, ära kellelegi räägi, aga nüüd. Ma jõudsin veel mõelda, et õigem oleks vanad võtmed enne ära viia, aga Milvi oli juba voodis ja…”
“Kurat, Gunn!”
Kui kelner peab mees olema, et aru saada, millest kõlbab rääkida ja millest mitte. “Räägi mulle New Yorgist! Milvi Milviks!”
“Hea küll, Jürka, ma ei räägi sulle, mida me Milviga tegime, aga me tegime seda nii, et terve Manhattan pidi kuulma. Ma ei räägi sellest! Siis ma viisin vanad võtmed ära ja siis – ülejäänud päevad olid nagu muinasjutt. Esiteks ei olnud ma kunagi elanud kaheksateistkümnendal korrusel. Ma ei olnud kunagi nii kaugele näinud, ma ei olnud kunagi seda näinud, mis ma nägin. Ma peaaegu ulatusin nägema
Times Square’i! OMA TOA AKNAST! Sulle võib see olla tavaline, aga minu jaoks oli see ime. Sellest hetkest oli kõik muutunud! Ja tuleb välja, et ma olin ikka jube loll. Me olime kohe alguses Milviga hotelli sisse tulnud mitte eesuksest, vaid külguksest. Mingist Kolmekümne kolmanda tänava kangialusest, aga oleksime pidanud tulema eest! Otse Madison Square Gardeni ja Penny jaama vastast. Sa tead ikka, et kohe üle tee on seal Penn Station? Station on jaam, Milvi ütles mulle, aga olgu. Kui me väljusime peauksest, lajatas päike meile otse silma! Nii et ma pidin neegrite käest tänavalt ostma päikseprillid, viie dollariga, aga mis siis, ükskord elus ju võib! Ega sa ei solvu, kui ma ütlen neegrid? Ma ei ole teistmoodi harjunud, ma ei saa mustad öelda, ma ei tahaks neegreid solvata. Nad olid toredad sellid. Kui oli päike, müüsid nad prille, kui tuli vihm, siis vihmavarje, ja kõik maksis viis dollarit, ehk mitte midagi. Aga see selleks. Viieteistkümne minuti kaugusel meie hotellist oli Broadway, ja sa ei usu, järgmisel õhtul me olimegi teatris. See ei ole mingi kuradi Endla, ma ütlen sulle, see on päris. Piletid maksid sada kolmkümmend kahe peale, rohkem ma alla ei saanud, aga see oli, see oli võimas! Me istusime rõdu teises reas ja laval oli Matthew Broderick, sa tead, see, kes mängib komöödiates. Ja siis see naine, kes laulis, see oli uskumatu. Ma ei saa ingliskeelest aru, ma ei saa muusikast aru, ma ei saa üldse millestki aru, aga mulle meeldis! See oli Gershwin. Sa tead Gershwinist midagi?”
”See oli üks vene juut, kes…”
Gunn lõikas ta jutu ära.
“Järgmisel päeval me kammisime poode ja käisime Brighton Beachil, vaatasime merd ja venelasi, ja jõudsime alles hilja rongiga tagasi Manhattanile ja olime rõõmsad ja väsind. Ma ostsin Brighton Beachilt õlut ja lihapirukaid kaasa, sealt on kauge vedada, aga seal on odav ja hea, ja venelastest ma saan aru ka. Ja siis me läksime voodisse… aga hea küll, sellest ma ei räägi, kui sa ei taha, aga Milvil, sa ei usu, kurat, Jürka…”
“Gunnn!!!!!”
“Hää küll, hää küll, ma enam ei räägi, ainult viimasel päeval…”
“Gunn, palun!”
“Ei. Ära mõtle. See pole enam Milvist. Viimasel päeval me käisime kunstimuuseumis. Moodsa kunsti muuseumis.”
“Sina?!”
“Mina!”
“Miks?!!!”
“Ilma saime. Sellepärast. See oli teisipäev. Aga tegelikult see ei olegi tähtis. Ma ei teagi enam, kas raha on üldse tähtis. Võib-olla on mõni muu asi tähtis. Vaade on tähtis, saad aru?!”
Jürka ei olnud kindel, kas ta saab aru, või et kas nad saavad samamoodi aru.
“Vaade?”
“Nojah, vaade, aga hää küll, nii ehk naa ma olin seal muuseumis sees ja alguses ma vaatasin küll, et liiga palju on kõike. Moodne kunst ei ole minu rida, kunst üldse ei ole, aga Milvi on ju Milvi. Tema ilma selleta ei saa, ja me olime seal päev otsa. Ja polnd hullu!”
“Eino see on ikka maailma tipp!”
“Ära sega, kuula edasi. Siis me jõudsime kuuendale korrusele. See on viimane. Kõrgemale enam ei saa. Ja selle korruse lõpus on kõige viimane pilt. Pärast seda lõppeb kunst ära. Ma istusin! Ma ei saanud selle pildi eest ära minna. Justkui oleks ma ketis. Ma istusin ja istusin, ja istusin ja istusin ja istusin ja… ma hakkasin nutma!”
“Miks sa nutma hakkasid, Gunn?”
“Ma ei tea… see lihtsalt nii meeldis mulle, see lihtsalt nii meeldis mulle! Et mul hakkas kurb. Kurb ja hea korraga. Mul oli tunne, nagu ma paraneks, mitte mingist haigusest, aga iseendast, saad sa aru?!”
“Ega sa kunstnikku ei mäleta?”
“Ei, aga Milvi ütles, et see oli munk…”
“Munch? Kas see?”
Jürka kirjutas salvrätile Munch.
“Vist jah.”
Gunn luges salvrätilt nime ja talle tuli kõik meelde. Tal tulid isegi nüüd pisarad silma ja ta rääkis edasi: “Siis me läksime ära. Jalutasime alla. Seal on sellised trepid ja aknad, et kogu aeg on tunne, nagu sa võiksid langeda kuristikku. Õõnes tunne on. Aga põnev, munades kripeldab, oled sa tundnud? Kusagil all on inimesed, nagu sipelgad. Nagu veel üks pilt. Siis me istusime all aias, kuni läks hämaraks. Ja siis läks pimedaks, nagu siin.”
Gunn vahtis õnnetult keldrit enda ümber. Oli tõepoolest pime. Nagu kongis. Gunn vist nägi endiselt toda pilti silme ees, toda viimast, millega kunst lõppes, sest ta ei saanud nutust päriselt jagu. Kuigi ta püüdis kangesti.
“Ja nüüd?”
“Mis nüüd?” küsis Gunn.
“Mis nüüd siis?!”
“Ma olen tagasi. Ise näed ju!”
Gunn nuuskas lurinal nina. Pisarad voolasid Gunni põsele. Gunn neelas pisaraid ja jõi õlut peale.
“Nüüd ei ole midagi.”

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon