Kivi, paber, käärid. Kolmas vorm

HAPKOMAH. Kuidas minust sai HAPKOMAH. Ja lisaks kõik lood nihilist.fm’ist. Tallinn: ZA/UM, 2016. 204 lk. 16.70 €.

HELI ALLIK

See raamat algab eessõnaga: „Me ei muutnud midagi. Ühtki sõna, ühtegi tähte, ühtegi koma. See on toores, see on tänav, see on tõde. Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet. See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15 aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll.“

Teose ees, mis – nagu lugeja üsna tõenäoliselt juba eelnevalt teab – räägib ühe reaalse Tallinna fentanüülinarkomaani elust, tekitab niisugune sõnum parajat üllatust. Kuidas me teose žanri ka iganes ei nimetaks – „ilukirjanduslik ajakirjandus“, „haleduslugu“, „väikekodanlastele mõeldud pornograafia“, „hoiatusraamat“, „teatmeteos ja giid maailma, millega ollakse tuttav vaid arvudena politseikroonikast“, „memuaarid“, „narkoennetustekst“, „fentanüülisõltlase päevik“[1] –, kasvab hämming veelgi, kui jõuame HAPKOMAH-i enese lugudeni. Tekst haarab lugeja esimesest lausest üleni endasse. Ja kubiseb seejuures kirjavigadest. See kõik siin ei klapi kuidagi üldse kokku. Ja samal ajal tekib tunne, et siin on tabatud midagi väga olulist. Mida siin ometi tehakse?

HAPKOMAH-i tekstid ilmusid kõigepealt 18 postitusena portaalis Nihilist.fm. Nihilist.fm on 2014. aastal loodud „ühiskonnakriitiline vaba platvorm“. Väljend eelmises lauses oli jutumärkides, sest esiteks on see tsitaat.[2] Kuid teiseks võib Nihilist paista ka täpselt ühe korraliku ühiskonnakriitilise vaba platvormi pea peale pööratud teisikuna, über-groteskini viidud paroodiana, kollikoopa moonutava peegelpildina. Ei millestki tekkinud, ei millelgi töötav portaal – aga kuidas siis on „palgafondi“, „eelarveliste vahenditega“? Et nagu toimetuspoliitikata toimetuspoliitika – igaüks kirjutab, mida tahab, ja paneb oma tekstid ise üles? Et nagu kaks-kolm asjaosalist, kes teevad vaid mõned formaadiklõpsud, ja parandamine kui selline jäetakse jumala hooleks – kuidas niimoodi „taset“ hoitakse? Milline tervemõistuslik kultuuriväljaande toimetaja võtaks eesmärgiks toimida „autorite loomingule vahele segamata“? Milline väljaanne, kel vähegi aru peas, asendaks žanrilised jaotused kategooriatega „snap“, „50hallivarju“, „popnihilism“, „staff picks“, „eide ila“ jne? Kes laseks läbisegi sõna võtma Jaanus Adamsoni, vangid, Mudlumi, suvalised Lasnaka jorsid (on seal kirjaoskus üldse levinud?), eesti-vene integratsioonifriigid, Kenderi väikesed epigoonid, ei-tea-milles pettunud filosoofid, radikaalsed ossid, poolingliskeelsed räpifanaatikud ja ära pööranud Eesti uhkeimad intellektuaalid? Ja seejuures läbisegi arvutimängudest, Czesław Miłoszist, absoluutselt eba-cool’idest viina-trippidest Võsu-Tallinna maanteel, soorollidest, parimast uuest luulest, pedofiiliakirjanduse-kohtuprotsessidest, luhtunud suhetest ja pagulaskriisist? Mis korralik väljaanne lubaks anonüümsete kommentaatorite armeel, kes on ju kõik lihtsalt hullud ja lollid, saada emakeha elutähtsaks organiks? Mis mõistlik ajakiri töötab nii, et personal tõesti ei tea, kes on autorite varjunimede taga? Mille ühiskonnakriitiline platvorm laseks lavale tekstid, mis on enamasti justkui mõeldud suuliseks esituseks? Ja ometi see siin kõik toimib – hoolika kultiveerimise asemel sama hoolikalt võssa kasvama lastud alal on sündinud uus, värske ja täiesti äratuntav hääl, mis on toonud meie avalikku ruumi rääkima need, kes muidu poleks sinna iialgi rääkima jõudnud.[3]

Ka HAPKOMAH-i tekstid olid ilmudes portaali nägu. Võib-olla vastas HAPKOMAH mõnes mõttes alateadlikult „tellijaväljaande“ ootustele, võib-olla oli see ka lihtsalt palju vikipeediat ja narkoblogisid ja mitte eriti palju „niisama ilukirjandust“[4] lugenud loomuliku kirjandusandega noore kuti spontaanne kirjutusviis. Igal juhul pole kindel, et HAPKOMAH-i-taoline autor ilma selle kummalise taevakehata, mis imelikest inimestest imelikke tekste välja tõmbab, meie „kirjandusväljale“ oleks sattunud – kus üritusel oleks võinud nokamütsiga,[5] „noor, kõhnema kehaehitusega (nad kõik on)“[6] kutt, kel on pigem kiire Kopli liinidel ketis hoitava Sanja juurde „võtma minna“ (lk 178), õigete inimestega kohtuda? Kas oleks „lambinarkarist“ (lk 16) taksojuht, kes kliente teenindades süstla takso keskkonsoolile unustab (lk 12), end EKL-i romaanivõistlusele välja pakkunud? Ja kui ta nüüd end tajub ka kirjanikuna – „Kui ma seda raamatut nüüd esmakordselt lugesin siis mulle tundub, nagu oleksin ma Kauri stiili täiega rotti pannud. Kuigi ma ei olnud kirjutama asudes lugenud ühtegi tema raamatut“, nagu ta ütleb;[7] või: „Argo Tuulik. mul on siuke tunne, et ma olen sellelt kutilt alateadlikult inspi võtnud“[8] –, sündis ilmselt autor HAPKOMAH, „see hääl, see inimene sealt seest“,[9] kelle enda vaatepunktist tema esimene, Kenderi poolt meetodil „relentless“ (lk 16) pooleldi jõuga välja pressitud postitus, oli „täiesti mõttetu“ (lk 17), tõepoolest mõnes mõttes osana Nihilisti tagurpidi töötavast masinast. Tema lood, mis miksisid läbisegi ei tea kust võetud kõige moodsamaid kriminulli-, päeviku-, intervjuu-, filmi- ja blogipostituste žanride jutustamisvõtteid, olid täis kirja- ja stiilivigu, aga see ei tulnud mitte kordagi kommentaarides (mida oli sadu) isegi jutuks.

Kuid nüüd on raamat meie ees, valgest paberist, hallide kaantega ese – isikliku ISBN-koodiga ühelt poolt kõigi raamatukogude ja -poodide andmebaasidesse kantud, ja teisest küljest täiesti üksi. Sõnadele, mis enne olid kuidagi kerged, kirjutatud ekraanile, ilma et neis oleks olnud mingit suurejoonelist tähendusrikkust – muidugi olid nad ka enne tähendusrikkad, aga nende kese oli mujal –, laskub nüüd kultuuri nähtamatu raskus. Oma loomulikust võbelevast toitelahusest välja tõstetud tähemärgid seisavad nüüd keset ridade ümber küljendatud vaikuseääri. Nad hanguvad lõplikus ruumis, kus nad saavad rääkida ainult iseendaga. Ühes internetifoorumis ei ole vaja end üldarusaadavaks tõlkida, abstraheeruda, üleneda maa kohale ja vaadata sealt kõrgelt alla. Ühes portaalis räägib üks inimene teistele inimestele, ja natuke ikkagi ka homie’dele, sõpradele, kindlakujulistele inimestele, kes natuke on temaga justkui samal ajal samas ruumis. Aga nüüd on pikslitest kaaslased kadunud ja asendunud abstraktse lugejaga, kes loeb kirjandust ja vaatab raamatut, rituaalset objekti, hoopis omamoodi. Igale komale tekib nüüd kaal, iga puuduv jutumärk edastab meile mingit mitmetahulist sõnumit. Kõik on nüüd hoopis teisiti.

Nimi HAPKOMAH pole nüüd enam lihtsalt juhuslikult valitud venekeelne sõna, vaid sümboolne, kivi sisse lõigatud uks (vaadake kaant!) „meie juurest“ sellesse väljaheidetute maailma, kus inimkeele asemel on saadana pookstavid, sabad, sarved ja kirillitsad. Ja see autorinimeta kaas ise – ka tiitlipöördel on autoriõiguste omanikuks märgitud vaid „Nihilist.fm OÜ/Kaur Kender“ – on nüüd küll natuke tõesti lihtsalt üks autorinimeta kaas, aga natuke hakkab see kehastama ka „arusaamatutes dressides“ (lk 191) nimetut armeed, kes HAPKOMAH-i lugudes meiega räägib.

Raamatule on tekkinud tekkinud pealkiri (veebis seda ju ei olnud), aga see ei seisa paigal. Me ei tea, kuidas seda lugeda – kas „Kuidas minust sai selle raamatu autor nimega HAPKOMAH“? Või – „Kuidas minust sai selle raamatu tegelane nimega HAPKOMAH“? Või – „Kuidas minust sai narkomaan kui selline“? Või – „Kuidas minu nimest sai minu venekeelne nimi“? Ja küsimus, mis sealt tagant hakkab paistma, on hoopis: „Kuidas saab ühe inimese elus juhtuda see, mis seal juhtub?“, „Miks, kui inimene on justkui ette nähtud võitlema, tahab ta kõik käest anda ja minna lihtsalt ise surma?“

Lingid „videole“, mida ei saa enam käima panna (lk 159), või „fotole“, mis netis oli, aga mida paberi peal enam ei eksisteeri (lk 151), või enne interaktiivsed olnud viited, millest nüüd on järel vaid Wordis sõnade alla tõmmatud joon (lk 65), või netiaadressid, mis nüüd on ära trükitud, aga enam paberil ei tööta (lk 81), ütlevad: ühendus „maa alla“[10] on nüüd sotsiaalministeeriumi ametnike käes. Netikeeles seisundit märkivad tärnid – *kõlab ebamugav naer* (lk 56) – lepitavad kirjandustunnid ja mängusõltlased. Lühendid „TBC“ (lk 46, 59, 64) peatükkide lõpus ütlevad – see on tähtis tekstiraamat küll, aga samas on see natuke – ei teagi – koomiks? CNN-i uudised? või tuleb reklaamipaus?

Määruslaused „Fast fwd kõik need aastad.“ (lk 41) ja „Rewind.“ (lk 44) meenutavad: need on järjest rohkem Eesti noored, kes süstivad fentanüüli. Ei ole kindel, et me ainult Tammsaare ja Vildega nende hingedele ligi pääseme. Ei tohi alahinnata ka playlist’i. Siirdkõne, suulise ja kirjaliku keele vahevorm, mida netis enam keegi tähelegi ei pane, muutub raamatukaante vahel hit’iga ilusatel hetkedel  kaasas käivaks mõnusaks hooks: „„A u vas devo4ki ne nado?“ küsib Oksana kelmikalt, me pakume, et me anname sulle niisama toiduraha ja sa räägi meile veits enda elust“ (lk 33). Ja kui Kaur Kenderi ajakirjanduslik uurimus-järelsõna lõpeb sõnadega *mic drop*, küsib lugeja: oli see nüüd raamat? Või oli see räpplaul? Miks ma lugedes ainult kõigest aru sain ja mingit krampi ei tundnud?

Iga sõna (ja neid on lisaks eeltooduile palju) tähendab raamatus, mida ta tähendab, ja siis tähendab ta midagi veel. Selle Igori taga, keda tundis HAPKOMAH, näeme nüüd kõiki maailma Igoreid. Huumor HAPKOMAH-i lugudes, mis ei jäta teda ka kõige ebainimlikumal hetkel, paneb meid „vabatahtlikult surnuid“[11] armastama ja mõistma. Kirjandus lihtsalt on selline.

Ka parandamata vead, mille kohta enne, Nihilistis, võis öelda, et sel pole lihtsalt tõesti mingit tähtsust (kuigi ka see on muidugi trikk ja statement), on nüüd, raamatus, trükipaberil, ikkagi täiesti teadlik samm. Hämmastaval kombel hakkavad paljud neist hoopistükkis tööle täisväärtuslike stiilivõtetena ja saavad HAPKOMAH-i teksti tähenduslikeks osadeks.

Puuduv koma otsekõne järel võib muutuda rehabilitatsioonikeskusest puhtalt naasnud HAPKOMAH-i sisemonoloogis mingit laadi nähtamatuks pausimärgiks ja luua otse füüsiliselt tajutavat pinget:

„Fentanüüliahv hakkas vaikselt mööda teksasäärt pidi üle ronima ja lõi seal istuvad ingli jalaga minema ning hakkas mulle sisendama mõtteid stiilis,

„Mis see üks ikka teeb, mõtle kui mõnus, sul ei ole tolerantsi“

Sebi raha, mine võta üks ja seejärel unusta see pask. Naudi seda päeva“ (lk 9).

Kui võõras vanem mees bussipeatuses HAPKOMAH-ilt küsib: „Kui kaua Sa heroiini oled süstinud?“ (lk 172), ei ole see „Sa“ järsku enam kirjaviga, vaid mingi jumalik inimlik välgatus. Ja kui see vestlus sealsamas edasi hargneb – „„Mul oli poeg.“ jätkab mees.“ –, muudab valesti pandud punkt otsekõne ja saatelause vahel sõnade rütmi nii, et sa juba aimad, et edasi saab tulla vaid: „Ja… ja… siis ta suri raisk. Kopsupõletikku raisk. AIDS raisk“ (lk 173).

Valed sümbolid arvutiprogrammis saavad nüüd ise sümboliteks igasuguse tähenduse lagunemise kaosest, mis paika nimega „final destination“ (lk 43) selle ühe ja ainsa asja agoonias valitseb – „Aljo“ / „Zdarova Tjoma, Garjuha sdes“ / „Nu i cho? Cho tq ho4ew? / „Sluushai, moshno mne etot odna bloshoi“ / „U tebe? Denik jest?“ / „Jest“ / „Davai“ (lk 90). Ja kui HAPKOMAH ütleb: „Lubasin endale, et kunagi enda surivoodil tahan Heroiini kindlasti proovida, mitte ennem“ (lk 31), on „Heroiin“ suure tähega kindlasti osalt inglise keele mõjutusel tekkinud hooletusviga. Aga samal ajal saab sellest ainest korraga jäle kangelaslik jumalus, kuri helendav kuninganna, kes sööb ära kõik oma lapsed…

Valesti kokku-lahku kirjutatud, liigendatud ja käänatud sõnad – „aasta poolepealt avastasin, et ma tegin oma sõprade ja tuttavate suhtes selliseid tegusi mille tegija kohta ma oleks ise aasta tagasi öelnud „Räige munn““ (lk 41) – kehastavad korraga sama valesti liigendatud maailma nagu Igori ja Olga kehad, mis, doos käes – „Igor süstib Oljat reieluu veeni, see on ainuke veen, mis tal veel töötab“ (lk 84) –, teineteise kaela magama jäävad. Ja komad vales kohas toovad meie kõrva hingeldava sõltlase suulise rütmi – „Teate seda juttu, et barõga annab esimese doosi tasuta ja pärast pead maksma või, et puhas olnud tüüp tõmmatakse barõga poolt uuesti orki tagasi?“ (lk 45).

Imelikud sõnad – „seega pole siin erilist jõulu vibei“ (lk 98) – ei ole enam sugugi imelikumad kui Igori silmad – „Igor vaatab ühe silmaga armetul pilgul oma sõbrale otsa, teisest silmast on ta pime“ (lk 72). Valesse kohta sattunud tühik – „Ma ei tea, kas ta ostab igal jõululaupäeval paarkend ketsi fööni ja jagab selle sõprade vahel ära ,aga see on juba teine jõululaupäev järjest, mil ma Ülo käest fööni kingiks saan“ (lk 99) – muutub mingiks mõttepausiks „sõber“ Ülo veidi kummalise käitumise ees…

Sõnad „varukas“ (lk 103), „ülessanne“ (lk 127) ja „preagu“ (lk 136, 177, 185) meenutavad, kuidas me kiiresti räägime, kui meil midagi vaja on. Kaks punkti, ja mitte kolm, või mitte üks – „Nii tark on Sveta küll, et autost väljudes viskab ta narkopolitseiniku kontaktunumbri lumme maha..“ (lk 131) – näitavad, et see lugu siin hästi ei lõpe, aga pole ka absoluutselt mingit ühiskondliku leppe reeglitele vastavat viisi, kuidas see võiks laheneda…

Valesse kohta ja valel kujul paigutatud kriips – „Ärgates lõhub pea ja mõtteis keerlevad kerged süütunde –ja kahetsusnoodid“ (lk 159) – muudab süütundenoodid teravaks, pikemaks… Ja kui „Järsku koputab keegi aknale, noor vaevu 18 aastane tüdruk kerjab puhtas Eesti keeles 50-senti, et „vanaemale süüa osta““ (lk 184), kumab siit muidugi läbi inglise keel, kuid Eesti suure tähega muutub ka sümboliks – need 1118 narkosurma Eestis aastatel 1999–2012 ei pidanud ju olema Vabadussõjas langenute järglased…

Iga „viga“ selles raamatus toob välja „vead süsteemis“.

Kõigile vigadele HAPKOMAH-i tekstiga seotud tähendust muidugi külge pookida pole võimalik, see oleks liialdus. Kuid nende tagant paistab hoopis veel üks vari kellegi kusagil teisel tasandil töötavast sõnumist: ma olen küll raamat, aga ma ei ole läbinud institutsionaliseerimisprotsessi, mida selleks saamine tavaliselt eeldab. Ma olen küll raamat, aga ma ei ole toimetatud, ma olen toores, ma olen mustand. Ma olen küll raamat, ma olen küll troonile tõstetud, aga ma olen autentne. Ja lisaks paistab siin keegi ütlevat: mitte ühelgi inimesel, ei siin raamatus ega kusagil mujal, ei ole õigust õigekirja järgi jagada inimesi õigeteks ja valedeks.

Aga mida see kõik siis kokku tähendab? See on ikka segane.

Tuleme tagasi eessõna juurde. On selge, et see tahab meile midagi öelda. Aga kuidas seda lugeda? „Me ei muutnud midagi.“ Jah, see on tõesti täiesti tõsi, tõesti pole siin muudetud „ühtki sõna, ühtegi tähte, ühtegi koma“, seda oli näha. Aga teisest küljest ei ole selles lauses ju kübetki tõtt – muutes aine olekut, on siin ju muudetud absoluutselt kõike. Seejärel tekib järgmine küsimus. „See on toores, see on tänav, see on tõde.“ Aga sellel „sellel“, mida ei ole muudetud – sõnadel, tähtedel, komadel – ei ole ju mingit pistmist põhja jõudnud narkomaanide „päris“ maa-aluse eluga? See ei ole ju poolenisti juba ingliks saanud päris-
Igori lindude-loomade keel, päris-Garjuha artikuleerimata mörin, päris-Ljoha barbarlik, ropp, arutu sõim. See „see“ puudutab ju õigekirjareegleid raamatuks saanud tekstis, mis on hoopis teistsugune asi. Või tähendab „me ei muutnud“ siis seda, et ei ilustatud tõde? Aga kuidas saab üldse tulla millegi sellise peale, juhatades sisse dokumenti, mis on „autentne“? Või tahetakse meile siis ikkagi eelnevaga mõista anda hoopis seda, et siin tegeletakse vormiga sama palju kui sisuga – et loetagu seda kui ilukirjandust? Edasi. „Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet.“ See lause teeb asja veelgi hämaramaks, sest kannab endas raamatu sissejuhatamise asemel hoopis mingisugust manifesti, millel HAPKOMAH-i tekstiga, vähemalt esialgu, ei paista olevat enam üldse mitte mingisugust seost. „See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15 aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll.“ Kas see „dokument sellest“ on siis nüüd dokument või ülestunnistus? On see jälle viga või on see jälle võte? Ja kas see siin on hoiatus? Oraakel? Poliitiline programm? See eessõna ütleb korraga nõnda paljusid asju, aga ikka ei anna ta meile mitte mingit ühte selget võtit, millega läheneda tekstile.

Kuid kas polegi võti selles koosluses endas – üks, just niisugune, aina uut külge ette pöörav ja mitte kunagi paigale jääv tekst teise, just niisugusel kujul sündinud ja raamatuks saanud teksti ees?

Kui HAPKOMAH oleks lihtsalt kirja pannud selle, millest ta kirjutas, aga avaldanud ilusa toimetatud raamatu, oleks ta ilmselt tänu pihtimise lunastavale rituaalile jälle „õigete“ hulka võetud; võib-olla oleks ta tohtinud koguni ühel päeval oma pärisnime all välja tulla ja teenitud kuulsust nautida, aga mõnes mõttes oleks ta kaotanud kõik, mis tal oli. Kui raamat oleks avaldatud „autentselt“, „originaalkujul“, ehk siis muutmata ühtki kirjaviga, aga ilma eessõnata, oleks see lihtsalt olnud üks toimetamata raamat. „Autentselt“ teises mõttes ehk „algallikaile põhinedes“ poleks lihtsalt mitte keegi mitte midagi aru saanud. Kui raamat oleks ilmunud eessõnaga, aga niisugusega, mis käitub, nagu üks klassikaline eessõna seda teeb – avab taustu, juhatab sisse, selgitab kujunemislugu –, oleks see olnud natuke patroneeriv käik, mis kirjaoskamatu pärismaalase, ajud ära süstinud pooletoobise zombi sealt teisest ilmast meie ette vaatamiseks oleks toonud. Aga süstlajooned ühiskonna peopesal, veritsevad stigmad seaduste aukudes oleks ikka jäänud täpselt sinna, kus nad olid; avalikus ruumis poleks miski liikunud.

Kui HAPKOMAH oleks lindpriina jäänud blogisse homie’de juurde, oleks ta olnud lojaalne ligimesele, vennale – ka Igoril ei olnud „rohelist kaarti, tal ei olnud ID-kaarti, tal ei olnud isegi elamisluba, rääkimata piletist“ (lk 79) –, aga seal, kus oli päriselt midagi muutusteks vaja, ei oleks teda siis mitte keegi kuulanud. Kui HAPKOMAH oleks kirjutanud raamatu üksi ja mitte Kenderit teksti „garanteerijaks“[12] lubanud, oleks olnud lihtne talle kaasa tunda – tough luck, eks ole, vennas –, aga seda kõike ignoreerida. Kui Kender oleks ise sellise teksti kirjutanud, oleks öeldud – me teame juba, see on see attitude, mida sa pesapallimütsi ja maikasärgiga müüd. Kui nad oleks koos sõbralikult ja ausalt oma nimed tekstidele alla pannud, poleks tekkinud pseudonüümi-efekti – „pseudonüüm on harilikult kirjaniku- või kunstnikunimi ja viitab ise juba sellega žanrile“, „pseudonüümivõtt on ise juba poeetiline tegevus ja sarnaneb mõnes mõttes loometeosega. Kui te oskate nime vahetada, oskate kirjutada,“ ütleb Genette.[13] Ja kui eessõna oleks olnud ühemõtteliselt kirjanduslik epigraaf, mille funktsioon Michel Charles’i sõnul on „panna mõtlema, ilma et oleks teada, mida“,[14] oleks raamat olnud kindla peale kohvikõrvasena naudinguga loetav ja ühendatud romaani auväärsesse traditsiooni, aga fiktsiooni hermeetilise müüriga oleks siis välja suletud kõik see, mis selles tekstis on tegelikkusega seotud – okseloigud, kuhu Solarise WC-s üledoosi surrakse päriselt, verised süstlad, mis korjatakse sitahunnikust ja torgatakse veeni reaalselt.

Roland Barthes kirjutas kunagi Prousti stiilist, mis ei mahtunud ei romaani ega essee žanri piiridesse, vaid oli mõlemat korraga: see oli „tierce forme“, ei üks ega teine, vaid „kolmas vorm“. [15] Barthes pidas silmas muidugi hoopis teistsuguseid asju, aga midagi niisugust, ei üht ega teist, vaid kolmandat, on sündinud ka selles raamatus. Me ei tea, kas HAPKOMAH, või kes iganes on selle raamatu autor – ei ole midagi teha, Genette ütleb ka, et pseudonüüm on droog[16]… –, proovis võtta fentanüüli nii, nagu on võtnud laudanumit, hašišit, oopiumi, meskaliini, LSD-d ja morfiini terve pikk auväärne rida kirjanikke Thomas De Quinceyst Henri Michaux’ni – uksena tundmatusse. Või ei ole sellel kõigel enam loovusega erilist pistmist, on ainult mehaaniline sõltuvus, mille erinevad nähud tuleb pooleldi vastu enda tahtmist kirja panna.[17]

Me ei tea, kas HAPKOMAH on tegelikult olemas või oli see sajandi kirjanduslik turundustegu, mis lõpuks turunduse endagi üle kavaldas. Me ei tea, kas see on geniaalne konstrukt või aus, maast leitud kalliskivi. Me ei tea isegi seda, kas tegelikult on ühest raamatust ilus teeselda, et ta võtab sind võrdväärsena, ja siis manipuleerida sinuga ikka täpselt, nagu ise tahab. Või panna tööle teemad ja väljendusviis, mis sada protsenti kindlalt hinge lähevad, ja siis teha nägu, nagu mingit kavatsust ei oleks. Romaan või siiras kiri narkomaanist sõbralt, „mõttetu postitus“ või teadlik sõda õigekirja vastu, et korraldada riigipööre ja kehtestada uus võimuahne norm – meil pole õrna aimugi, mis siin toimub. Aga sellel kõigel pole ausalt öeldes mingit tähtsust. Selles mängus kivi-paber-käärid on tekkinud ruum, mis laseb lugejal vaadata kõikidest akendest korraga. Sõnad lex, legis ʽseadus’ ja lego, legere ʽlugema’ ei ole ilmaasjata ladina keeles omavahel otsejoones seotud. Lex ei tähenda muud kui ʽüteldu; sõnaline vormel; teadaantu’. Ja teisiti öeldu ongi juba päriselt teisiti.

[1] Vt nt P. Hõbemägi, Teateid naarikute elust. Eesti Ekspress, 10.02.2016; H. Alla, Uks täissitutud urkasse. Postimees, 07.02.2016; K. Kressa, Raamatu „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ autor: kui igaüks opioidide ohtu teaks, oleks narkoprobleem väiksem. Eesti Päevaleht, 17.02.2016; M. Vaik, Elu pärast elu. Sirp, 18.03.2016; K. Kressa, Mitu inglit nõela otsa mahubki? Eesti Päevaleht, 03.02.2016; Reporter: Fentanüülisõltlase päevik kerkis raamatumüügitabeli esikohale. Postimees, 29.01.2016. http://reporter.postimees.ee/3559969/fentanuulisoltlase-paevik-kerkis-raamatumuugitabeli-esikohale.

[2] Vt http://nihilist.fm/ristkusitlus-2-otse-hullumajja/.

[3] Lisaks juba nimetatud Kaur Kenderi kohtuprotsessi transkriptsioonile on Nihilisti kohta võimalik lugeda nt: M. Kullaste, H. Kõiv, Nihilist.fm – must materjal. Müürileht, 16.06.2016; L. Arum-Lääts, Mikk Pärnits: seal on hea võimalus oma vaenlasi hävitada. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/2dc4743c-e041-4209-b32c-c51b23c25cf9/mikk-parnits-seal-on-hea-voimalus-oma-vaenlasi-havitada; K. Kender, Sa kuula korraks kisa, mida teevad need kajakad. http://nihilist.fm/sa-kuula-korraks-kisa-mida-teevad-need-kajakad.

[4] Vt Müürileht, 16.06.2016.

[5] Vt K. Pihl, Fentanüülisõltuvus keeras Tõnise elu pea peale. Eesti Ekspress, 28.01.2016.

[6] Tarmo Jüristo tagakaanetekstist.

[7] Vt HAPKOMAH-i eessõna Kaur Kenderi raamatu „Check out“ uuele väljaandele (Tallinn, 2016, lk 7).

[8] Vt https://twitter.com/HAPKOMAHfm/status/700283228809273345.

[9] Nii öeldi 29.01.2016 toimunud esitlusel Solarise keskuse Apollos.

[10] Ahto Lobjaka tagakaanetekstist.

[11] Nii nimetas üks anonüümne kommentaator narkomaane reageerides artiklile „Ma olen narkomaan ja põlastavad kommentaarid teevad mulle haiget“ (Delfi, 22.01.2013, http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/olen-narkomaan-ja-polastavad-kommentaarid-teevad-mulle-haiget?id=65564364).

[12] Nii ütleb ees- ja järelsõnastaja kohta Gérard Genette ja meenutab seejuures, et sõna „autor“ päritolu ladina keeles on „auctor“ – müügitehingu kontrollija, garant… Vt G. Genette, Seuils. Pariis, 1987, lk 139.

[13] Sealsamas, lk 53, 57.

[14] M. Charles, L’arbre et la Source. Pariis, 1985, lk 185.

[15] R. Barthes, Le bruissement de la langue. Pariis, 1984, lk 336.

[16] G. Genette, Seuils, lk 55.

[17] Umbes niisugusena tõmmatakse prantsuse ja inglise kirjanike narkootikumide tarvitamise joon 19. sajandi algusest tänaseni näiteks rmt-s: M. Milner, L’imaginaire des drogues de Thomas de Quincey à Henri Michaux. Pariis, 2000.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon