Haaknõela vari

Ilmunud Vikerkaares 2001, nr. 2–3

Lauri Sommer

Vana kuld: Lauri Sommeri 2001. aastal ilmunud ülevaade Eesti pungi ajaloost väärib ülelugemist nii möödunud kui ka tulevaste Vikerkaare teemanumbrite valguses. – Toim.

1. Arendav mäss

See artikkel plaanib kaardistada yht osakest eesti pungikogemusest ja selle edasiarendusi. Ma ei ole tegelane, kes sellesse subkultuuri puhtalt kuulunuks. Samas ei kõlba mulle ka pyhapäevapungi nimi, sest ma olin hingega asja juures, tegin sellest o m a asja. Minu ja paljude “piiririkkujate” kohta kehtib väide, et “enamik noori ei lylitugi otseselt subkultuuridesse, vaid laenavad neilt stiilielemente ja loovad neile isiklikud tähendused ja kasutusalad”.1 See paistabki mulle tõelise alternatiivsuse ainsa võimalusena. Sest mässu algallikad on kerged dogmatiseeruma, nyristuma, umbe minema, ja sobitatud asi on tihti loomupärasem ja tõhusam. Mark Stinker pystitab oma artiklis punk-etiketist2 (jah, ka sellistest asjadest mõeldakse) kysimuse: Mis siis, kui Mooses poleks mäelt tulnud mitte kymne käsu, vaid Siouxie & The Bansheesi esimese LPga? Missugune kultuur sealt oleks kasvanud? Kui kaua yks pidev mässutraditsioon võiks muutumatuna vastu pidada? Minu meelest pole mäss väärt mässamist, kui selle läbiviijad pole leidlikud. Riiki, valitsust, reaalsust, perekonda, kauplemissysteemi ja teisi vanglaid tuleb saboteerida, ise teisenedes. Yhesõnaga – mässaja hing peaks olema valvel ja valmis kõige ootamatumateks asjadeks. Muidugi, kusagil võib saabuda piir, kus isiku radikaalsus pole enam teistele kaasa elatav, on yle talutavuse muudatuslik. Ses faasis väljendub isiksuse põhiline loomingulisus, hävitusiha, kompleksid, tundelisus või mis iganes eriti selgelt. Fanatismita pyhendunu, koondunud olend on ohtlik igale autoritaarsele systeemile. Ja ma ei usu, et ta vajaks enam mingit yldkehtivat välist koodi. Sest poosetajad ei mässa, nad ainult reklaamivad oma mässunatukest yldisel taustal. Seega on reegleid järgiv subkultuur ainult oma synnihetkel ja varases kujunemises radikaalne. Edasi muutub ta millekski viljatuks, pingutatuks, nyrimeelseks. Suur osa eesti tänasest pungist on seda teed läinud. Nad on unustanud omaenda loosungi: D.I.Y. – Tee Seda Ise. Aga isetegemisel, leiutamisel ja improviseerimisel ei peakski tulema lõppu. Need “radikaalsed mehed”, kellest Villu kirjutas teksti “Paneme punki!”, on tegelikult suvalised õllepudelitega stiilivennad. Praegune punkarlus on keskmise tasu eest saadud retropakett, mille nad oma lodevavõitu olemisega on kohandanud. Pakendil on loomulikult kirjas: VÄGA RADIKAALNE! KARMIM JA VABAM ENAM OLLA EI SAAGI! Siin pole midagi moraliseerida, nii on läinud paljude asjadega. Radikaalne eksperiment on lihtsalt mujale nihkunud. Muusikas näiteks minimalismi, turntablismi, abstraktsesse elektroonikasse. Ma ei ytle ju, et nutikad tyybid on maailmast otsa saanud. Neid on kyllap tulihingeliste punkide hulgaski.

Moosese käsulaud. Teine katse.

Moosese käsulaud. Teine katse

2. Viljandi alternatiiv: IMI ja järglased

Liigume edasi. Miks ma yldse pungi kohta sõna võtan? Sellealane isiklik kogemus (esmatutvus, “pungipõlv” ja eemaldumine) pärineb umbes aastatest 1988–1990 ja eelkõige Viljandist. Post factum osalesin bändides: Flower Window (1990–1993), Pööloy Gläänz (1993–94) ja Munn (1999). Muusika ja maailmamõistmise poole pealt on mitmed jooned tänaseni kyljes. Viljandi alternatiivne värk on yks näide sellest, kuidas algselt urbanistlik ja nihilistlik liikumine perifeerias isemoodi jooni juurde võttis. Mitmed inimesed, kes mind kujundasid, on pärit eesti pungi tõusuajast. Kuna ärkamisaja edenedes muutus poliitiline värk igapäevaseks, tegelesid tyybid rohkem suvalolluste, pisihuligaansuste, pilkamise ja loominguga. 1987. aasta paiku kogunes kamp ullikesi nime IMI (Ilusad Moodsad Idioodid) alla. “Kõik hakkasid kuidagi veidralt riides käima, nahkpaelu ja ripatseid ymber toppima. Segu hipist ja pungist, põhimõt’selt oma rida. Lahe, et naisi tõmbas asi ka. Ise käisin ylivärviliste pyxte ja musta krabiseva tolmumantli ja naistepluuside ja värdjate käekottidega näiteks.”3 See “IMI-mood”, mis segas syydimatult hipit, glam‘i, punki, camp‘i ja veel midagi, kestis tykk aega. Punkatribuutika osa muidugi suurenes. Aga ikka kanti kulund ja pleekinud, veidra lõikega särke, totraid rinnamärke, lasteaia sussikotte, soditud riideid (yhele kitlile oli Tarxil näiteks kirjutatud “Eks näe, kes sureb varem, kas punk või minu vanaema!”4), millest oli hambaorke jne läbi pistetud, suvaliselt õmmeldud nööpe, kaabusid ja mida kõike. Tegelased lösutasid põhiliselt linna peal, kus aga õige tundus: “sada meetrit edasi ja järgmise muruplatsi peale aelema ja inimesi sai ka nöögitud nõmedate lausetega nigu kas te saax pysti tõusta me peame selle pingi täis sodima. Kirjutasime täielikke tibiilsusi nigu arbuus on arbutsis” (V. Valme), “…laused olid jah, ma ise mäletan et käisin oma pinginaabriga linnas ringi ja kysisin võõrastelt vastutulijatelt et kas te suurendusklaasiga pioneeri olete näinud? Minge vaatama, “mäng ja koolis” on praegust myygil.”5 Unarusse ei jäetud kinogi: “seal oli 2 või 3 filmi mis me siis tookord tegime: ух oli mingi punkri ja suusatamise ja selle vedruvoodi värk ja hull stoori oli ka juures teine oli mingi peituse mäng vist ja seal oli kulminatsioon selle koha peal kui rizzo ennast laua alla ära peitis ja kaamera tema tagumikku näitas tal olid siuxed karupyxid (sellepärast kuuldavasti teda mõmmiks kutsutigi) ja karupyxtes oli perses auk. Minu rott nimega Kõõm oli seal filmis peategelane” (R. Teder). Ja hulgaliselt improviseeritud tegutsemist: “sai öösel aknast 4.-sse kooli sisse ronitud ja seal kahemikrofonilise makiga omi samme (lihtsalt kõndimise häält) lindistatud, no nii terve kasseti täis lihtsalt kajaga tyhjas ruumis siukest kaootilist kõndimist” (R. Teder). Lisaks joonistusi, luguderääkimisi jne. Toimus syndmus “Hernesupi matused”. Plaaniti yritust “12,5 aastat gaasikeevitust toimub iga päev”, mille käigus pidi raha põletatama jne, aga valmis sai ainult plakat/maal. Kuna kaasasolijaid oli päris palju, mõeldi ka avalikuma organisatsiooni loomisele, mis siiski teoks ei saanud. IMI joonistamissessioonides ilmunud “korupitest” tegid Vainer ja Killu (Gert Kiiler) hiljem Ugalas lastenäidendi. Mait Siku juhitud bänd IMI 7-B (7-B oli Siku ja Valneri diagnoos, skisoidne psyhhopaatia, mis tähendas sõjaväe riviteenistuseks kõlbmatust), kuhu kuulusid ka kaks Ave Luna tydrukut, esitas oma lugu “Jääk” eesti underground-bändide TV-saates. “Vana synnitusmaja kuulutasime noorte kultuurikeskusex, panime vastavad kirjad peale, sodisime täis ja hakkasime seal koos käima” (V Valme). Vana maja oli tõesti yleni täis soditud ja squat‘i moodi, aga sees seal ei elatud, nagu näiteks Tartu Segasumma Suvilas. Vahepeal oli kooskäimiskohaks ka Viljandi 2. lasteaed, kus pungid laste rõõmuks kitra plännimas ja nendega lollitamas käisid. “IMI oli siuke happy alternatiiv, mitte niisama”(R. Teder). Hiljem kohtusid nooremad pungid Paala järve ääres oleva peldiku juures, mis mitme massilise graffiti-aktsiooniga nii täis tehti, et linn pidi ruumid renoveerima. Selle aja graffiti oli rohkem verbaalne kui tehniline, lihtsalt killud, mis kõndides pähe tulid, said järgmise nurga peal ka kirja. See oli mõneti hoopis pungim kirjutamine kui paberi kasutamine. Aga suvalistel väljasistumistel juhtus luuletamist ikka päris paljudel. Ja Edy, kes Viljandi kylje alt Viiratsi Lastekodust pärit oli, sai hiljem tõeliseks graffiti-kuningaks ja tatoo-meistriks. Nendest ise tekkind lokaalsetest kildudest on mul siiani midagi ammutada. Punkide rändamised ja teeseiklused ise vääriksid romaanidesse jäädvustamist. Esimene elav luuletaja, keda ma nägin, oli Valner Valme. Ja ta on hea siiani. Mulle on sygavalt ykskõik, kuidas kirjanduse asjatundjad tema tekstidesse suhtuvad. Ehk ta raamat siiski ilmub kunagi. Ta totaalse kõrvalejäämise põhjuseks on muuhulgas ikka seesama promotööst keeldumine, asja lokaalseks jätmine. Praegused noored geeniused teevad juba paarist uuest luuletusest suure numbri: “nyyd hakkab selle novaatorliku teose avaldamisega kiire, sest mis maailm kyll kõik kaotab, kui ta seda kuulda ei saa.” Netti ja esinemistele, ajakirjadesse ja sõpradele topitakse oma värki ja need pushijad teevad veel vastaliste nägu ka. Mulle meeldib ses vallas totaalne indie-suhtumine – väikesed omakirjastuslikud asjad, isiklikkus, kohtadega seotus, inside-joke‘id. Kirjanduse yleproduktsioon vohab kõigil tasanditel. Kõrvalejäämine ja vaikuses toimetamine on sageli ainus puhas lahendus. Sest ma ei tea midagi totramat kui need kohvikuarutlused kirjandusest, mõttetu eputamine ja targutamine. Ametlik kirjanduslugu võib ennast rahus täis sittuda. Aga jutt käib praegu Viljandist. Paberpunk on seal yhe teosega siiski jäädvustatud. See on kymne autori “Alternatiivne Luulerull” (1990), mis oli trykitud pikale arvutipaberile ning ilmus tiraažiga 50 eksemplari. Yle poole teoses osalejaist olid pungiga seotud, lisaks humoriste (Erkki Kõlu, seal Wolandi pseudonyymi all), absurdimehi ja muud. Teose yllitas Poltergeist (Ylo Parve), kes koos Ökuliga (Ivar Smolin, mitte segi ajada Tartus pesitseva samanimelise tyybiga) alustas 1991. aastal ysna punki paroodialehte Liba-Sakala. Oma maine pärast pabistav rajoonileht võttis väljaande hiljem oma hõlma alla ja seda on tänaseni toimetanud ekspunk Killu (Gert Kiiler). Nihilistlikuks peetud pungiga seostus vähemalt meie kandis palju ajukat huumorit. Kas või Villem Valme (Wolly; 1977) leiutus, hiljem lauluks tehtud tekst “Artur Tõhu unenägu”6: “Mehed lendasid üle laia aiamaa / kuid küpsed polnud agoraad / yks paks ja kole vanamees / käis suure kypse soki sees / yks paks ja kole vanamees / tal pikk ja sale lips on ees / siis tuli lõpuks aknaraam / tal kotis uimastite kraam / ta kähku mulle õltsi andis / ja pärast minu sokke kandis” (1989). Selline “lastepunk” on asi, millele ma palju analooge ei tea, kuid mis oli Viljandi tunnetuses selgelt olemas ja kandis sageli helget, kerget lyyrilis-iroonilist varjundit. Contra tegi sedasorti asja hiljem ja omal moel popiks ja kuulsaks. Ma ei tea sellele muud nime kui vemmalvärss, millel on sugulust rahvaliku lorilauluga. Viljandi juhul polnud ropendamisel tekstis mingit olulist rolli. Juhuluule meetodid on aga midagi pungile omast. Selline tuleb-nagu-tuleb suhtumine. Aga vahel tulid juurde veel ka olemuslik naivism ja nonsenslik omamytoloogia. Teine näide on sama autori “Luulerullis” avaldatud tekst “Tummast postist”: “Kas teate luuletust te / yhest postist kes ei oskand kõnelda / mul tuli ninna lausa beer / kui seda kuulsin ma / mis edasi saab ahhaa / ma kyll ei tea.” Paralleeli syrrealismiga pole, autor polnud sellal lugenud ilmselt midagi peale koolisalmide ja Trubetsky.

Pungitsatel oli ka yks luuleõhtu – 1990. aasta kevadel Viljandi 4. Keskkoolis. 90ndate alguses ilmusid mõned Valneri, Villemi, Killu, Pirry (Piret Räni) ja minu tekstid ka kõrvalisemas perioodikas. Valneri tekstide paremik jõudis publikuni siiski läbi muusika. 1989-1992 laulis ta Tallinna bändis PVA ja tema luuletuse järgi sai nime 1990. aastal Viljandis alustanud Pööloy Gläänz, kus ta alguses samuti mikrofoni neelas. Kunsti on Viljandi alternatiivtegelastest teinud Ramo Teder, Piret Räni jt. Viimane ka muusikat nime Pastacas all, kelle CD peaks indie-tantsufirma Kohvi Records all peatselt ilmuma. Muuseas, Kohvi boss Hannes Praks, sisekujundaja ja Teatrilabori kunstnik, on samuti Viljandist ja punk polnud tallegi võõras. Ajastu vaimu illustreerimiseks räägin lyhida loo sellest, kuidas mina ja Hannes Ramoga tuttavaks saime. 1990 suvel tegime me yrituse “Memuaaride mäss”, mis seisnes öö läbi seletamises ja teleka vaatamises, mille käigus valmis hambapasta ja guaššidega samanimeline pilt. Selle viisime Ramo ukse taha ja järgmisel päeval oli sõprus sõlmitud. Muidugi oli pungil ka tumedam kylg. Enamik meist oli linna “iluka-nartsudelt” kergelt lõuga saanud. Laamendavaid punke viidi miilitsasse. Ja ka Jämejala hullumajja, kus nad vahel sõjaväe eest pikemaltki paos olid. Sellest räägib Valneri tekst “Nohikute kaitseala”. Isegi sellist suht rahuliku välimusega kuju nagu mina taheti mendikongi toppida kõigest tee ääres lamamise pärast. Keegi haiglase kujutlusvõimega möödasõitja oli mind pilves nuusutajaks pidanud. Eks toksikomaaniat meie pool esines ka: kummiliim, PVA ja bensiin. See oli sissejuhatus psyhhedeeliasse, aga ei võtnud õnneks karmimaid vorme. Kuigi kõigist ei tea ka – mõned kukkusid hiljem kolooniasse ja vangi. Aga suurem osa Viljandi askeldajaid olid ikkagi keskklassi võsukesed, skangpoomijad ja paratamatult rohkem kunstikoolipungi kui mingi tööliseetose esindajad. Loodan, et midagi sai unustusest päästetud.

Viljandi näide pole ainus ega kuidagi emblemaatiline. 80ndate alguse Kohtla-Järve pungi kohta on Raul Saaremets öelnud: “Meil oli keskkond nii karm, me vastandusime sealsele vägivallale vaimsele asjale rõhku pannes.”7 Jõulisemaid punkkogukondi kohanes ja tegutses mitmel pool. Tartus, Pärnus, Rakveres, Võrus ja hajusamalt mujalgi. Eesti punkide Meka oli kahtlemata Tallinn yhes Moskva ja Varblase kohvikuga, kuid seigeldi suvaliselt mujalgi. Väiksemates kohtades oli kyll lihtne tappa saada.

Koht Viljandis.

Koht Viljandis

3. Eesti punkluule. Oletusi ja marginaale

On ilmselge, et eesti punk on kurioosne isegi maailmataustal. Seda veidram tundub mulle, et käsitlejad pyyavad teda tagasi suruda tavalise nihilismi, pohhuismi8, eksistentsialismi ja, mis juba teisiti tobe – siinse kirjandusprotsessi raamidesse. Või kuulutavad suuresõnaliselt, et punk on see, mida nemad selleks peavad. Viimane variant on vähemalt ausalt subjektiivne. Kuid vahetu kontakti vaeguse all kannatavad kõik mulle kätte puutunud käsitlused. Ja protsess, mille käigus trykisõnana mitte kavatsetud tekst vahetas meediumi, võis olla umbes järgmine. Kultuur on ikka uudistejanune asi. Ja ta võtab kergemini vastu tekste, milles sisalduvad selgesti väljendatud hoiakud, märksõnad, yhesõnaga mingit tarbitavat valmisprodukti. Aga suvaliselt kaost tekitavatel kalkaritel polnud midagi sellist, punkluule oli kas laulutekst, yhislooming või totaalne juhuluule, mis pidas silmas ainult käesolevat hetke. Punk pole antoloogiline fenomen, samuti nagu punkmuusika teravamaid palu ei lasta ilmselt kunagi raadio hommikuprogrammis. Seda nähtust ei saa ekstraheerida ja kolvi seest rahvale demonstreerida. Autentsena saab seda ainult läbi elada. Ning kirjutamine on selle jaoks yks viletsamaid vorme. Maailma esimeseks laiemalt levinud paberpunk-yllitiseks peetakse Gideon Samsi romaani “Punk” (1977). Selle kaanel oli Rotteni pilt, pabernina päris haaknõelaga läbi torgatud. Ja Läänes ongi pungiga seostuv värk kas D-I-Y fanzine‘ides või proosas (Martin Millar jt). Ja kuna luule on ikka tõeliselt perifeerne pungiväljendus, siis kohtab eesti traditsioonis ka palju veidrat. See algab juba Villu Tammest endast. Koik need vargad kellakäod ja kalevipoja martyyriumid ja mereröövlimängud, mis ta kirjutand, on muuhulgas selge muie luule kui vahendi yle. Ning muidugi on seda ka tõeliselt sõidukid riimid, näiteks Jeesus / Vääna-Jõesuus (“Ultratolerants”) ja eesmärk / mees ärk-likorruse alt (“Kassiahastus”). Ta teine “luulekogu” “Sorlimeki plät” on raamatu paroodia ja ta eelistab end avaldada J.M.K.E. plaatide siselehtedel, kaasalaulmiseks. Villu rariteetsete tekstide enamik on õnneks ka netti yles pandud.9 Hardcore punk‘i ja luulelugemise vahel on muidugi ka määratu erinevus esituskiiruses. Kujutlege näiteks Villut etlemas teksti “Organiseeritud elu” aeglase, mõtlikult luulelise tooniga ja tulemus on täielik absurdismi keemispunkt. Veel parem oleks muidugi, kui yht tema tippsaavutust “Kappe” loeks kyynlavalgusõhtul keskeale lähenev korpulentne õpetajanna, pauside ajal nuusates ning ohates. Ja samas on Villu ju vaieldamatu klassik, antoloogiaski sees. Kuid klassikaformaadi jaoks on ta tekstikorpus talumatult harali – ikka lauluga seotuse pärast, sest osa palu lihtsalt keeldub ainult tekstina mõjumast. Rytmifiguuri roll muusikas ja tekstis pole võrreldavad. Klassikuid tuleb aga koolis ja luuleõhtutel presenteerida ja pedagoogidele jääb selleks vaid jõudu soovida. Või teine ikoon: Trubetsky, kes anarhismi ja romantika, lapsepõlve ja maavalla mõnevõrra poolpiduselt yhte on seganud. Ka vanemal Vennaskonnal oli kyllalt lugusid, mille tekst paberil kuidagi punki ei meenutaks. “Sõnajalg” näiteks: “Pole miskit kaotada / väljas vastik talv / ust ei taha paotada / toas on sõnajalg”. Trubetskylgi on teravalt iroonilisi asju, nagu “Ma vabal hetkel võtan kätte ajalehe”, mille kohta ta yhel varasel kontserdil (1984?) röökis, et “see laul on kõigi vabade hetkede ja ajalehtede vastane”. Ei läinudki kaua aega, kui ta lulkad Noorte Hääles ja Nooruses ilmusid. Nii et peent pila, nihkeid ja äraspidist mytoloogiat leiab isegi põhikujude juures. (Mercat peaks keegi täiesti omaette käsitlema. Keegi, kes veel mäletab ansamblit Verine Pyhapäev.) Ja ainult teatav “kõrgkultuuriga nakatatus”, osaline mõistete kattumine ja päevakajalisus, mis seostus pungi hetkele-orienteeritusega, aga millele omistati kerge prohvetlik varjund, lõi eelduse ametlikku trykisõnasse väljumiseks. Ja muidugi väljus esialgu kaduvväike osa. Muu tuli alles hiljem, kui sõnum oli juba oma teravust kaotamas. Ja omas siis ka rohkem (petu)kauba nägu. The Small Literary Swindle, you know.

Ka siin on punk.

Ka siin on punk

4. Marioneti käsi: Pungi käekäik 1990ndatel

Erinevalt 80ndatest on punk nyyd hästi dokumenteeritud, pildistatud, salvestatud ja netistatud. Kuid ka kõvasti normatiivsem ja iseseisvusetum. Jyrgen Rooste sõbrakestel antoloogiast “Tagasi prygimäele” on kyll olemas normatiivsed vihjed ja ilmselt ka välimus, aga kaua sa yht asja ikka korrutad. Samas uuemad bändid, nagu Idiootsuse Revolutsioon, Inside Joke ja eriti M.Ü.S.T.I.K.A., võtavad asja meeldivalt vabalt ka lauluteksti poolelt. Viimane paberpunk, keda ma usaldan, on siiani Ämblik-Маkе (Hannes Rist) ja tema kogu “Elu tapab lasuga näkku” (1993). Paberile jäädvustamata kujudest tundub mulle huvitavaim VäikePunk Võrust.10 Oma tekste esitab ta bändi So Boic A.P.I. eesotsas, hälbides tavapungi sound‘ist ja sisust kyll ysna tugevalt. Teine terav, hea sotsiaalkriitilise soonega esineja on Lembit Krull ansamblist Hot Kommunist. Ta “Jeesus Lexus” on viimaste aastate sotsiaalkriitika parimaid näiteid ja oleks mõjuv ka paberil. Kindlasti on mul paljugi kahe silma vahele jäänud. Ja keegi lihtsalt peaks tegema ylevaate vene punkide tegevusest Eestis. Nyyd veidi street punk‘ist, oi!-st ja natsidest. PVA, Psychoterror, Shitheads ja Nyrok City – neil kõigil on väljapaistvaid tekste. Eelistatud on siinkohal Shitheads, kelle kraam on suuremas jaos eestikeelne ja omaloominguline. Psychoterrori Freddyl, suurel ränduril ja live-kirjanikul võiks olla ka oma raamat. Tema protest on nutikam ja natsivaba. Aga ta on eelkõige tegutseja, mitte kirjutaja, tema tekst hõljub fluidumina tema ymber ja lendab higipiiskadena lavalt laiali. Kolme teise bändi muusika on ju iseenesest imekaunis, aga kui jutt yle mõistuse sallimatuks muutub – kyllalt sageli -, ei oska näha seda, mis põhjusel nad nii räägivad. Näib, et enamik värki on mehaaniliselt mujalt yle võetud. Esimene natsliku sõnumiga lugu, mida kuulsin, oli PVA “Juudid ahju!” (kas 1989 või 1990). Autoriks oli Venno Vanamölder ja tekstist oli vist ka saksakeelne versioon. Siis oli veel mõningane ooteperiood, kandepinna tekkimine, mida võiksid ilmestada näiteks Shitheadsi lugu “Siin hai!” ja PVA “Sick boy” (peidetud sõnumiks muidugi “Sieg heil!”). 90ndate teisel poolel on nii oi!-punk kui hate-rock olnud täiesti avalikud. Ja kusagil kymnendi keskel nad ka lahknesid –pungid yhele ja natsid selgelt teisele poole.11 Enne seda oli punkide natsisymboolika olnud rohkem ebateadlik, väline. Natsid aga ajavad selgelt ideelist asja. Ajalehtedes ilmub intervjuusid ja bändid esinevad ilma kõhkluseta, kuid yldpildis on natsipungid siiski vähemuses. Avalikukstuleku märgina võiks näha seda, kui Nyrok City pani oma 1995. aasta kasseti kaanele “Buchenwaldi modelliagentuuri” lapsed. Vapsid ja Jyri Lina paistavad nende hulgas hinnas olevat. Selekteeriv sallimatus on programm (Shitheadsi “Kyyrakat parandab ainult haud”), ja muidugi jäik asi. Sellele kivistunud eitusele astub vastu Villu Tamme looga “Ultratolerants”: “Moraalne perverssus on ikka konstantne / ja intolerantsus on perseverantne / ole parem minuga ekvivalentne / ole elegantselt hea ja tolerantne.”12 Paraku tundub mulle, et natse ja vihkajaid ei paranda samuti miski peale haua. Villu moralism ja spenglerlus on nyrineva pungi tingimustes ysna loomulik hoiak. Ja nooremad laamendajad ei paista taipavat, et Villu programm on yhtaegu radikaalsem ja helgem kui nende tuim pungipanemine. Aga “vaimupunkide” aeg on suures laastus ka mööda saanud. Rulamehed, punkroomeod, natsid ja töölisklassi õllevennad on tasapisi enamiku territooriumist hõivanud. Ses suhtes on meil “peaaegu nagu Läänes”.

Tsiteerime klassikuid.

Tsiteerime klassikuid

5. Pungi ettearvamatuid seoseid

Olen vaadanud TVst pyhalikku, kõrge harjaga punki Ylestõusmispyhade missal Roomas ja mõelnud, et mohikaan võib peale muu olla ka kõige religioossem soeng. Ta sirutub tornina taeva poole, tal on tõusev loomus. Ta trotsib selle maailma madalalaubalisust indiaanipealikute kombel, kelles olid koos nii usk kui võitluslik protest. Ja mystilise soonega punkareid on Eestiski olnud. Näiteks Andres Allan Ellmann (1965–1988), kellest ta vend Raoul Kurvitz on meenutanud: “Siis oli ta punkar. Ja eestvedaja selles 80. aasta Propelleri poolelijäänud kontserdile järgnenud rongkäigul mööda Narva maanteed.”13 Andrese elutunnetus oli impulsiivne ja mässumeelne. “Ta elukäsitlus oli müstiline. Mitte õua-õua müstiline, aga selline, kus irratsionaalsetel impulssidel ja teadmistel, mis põhjendamist ei vaja, on maailmatunnetuses oma osa. (…) Ta õppis Usuteaduse Instituudis teoloogiat (…). Aga ta oli nii anarhistlik, et sattus seal vastuollu.”14 Ta usuvabadus väljendus pikkades rändamistes ja ka öösiti kirikus korraldatud religioossetes happening-ides.15 Sellest pungitaustaga visionäärist on maha jäänud ka suurepärane luulekogu “Urjamised”(1992). Kirjutasin sellest oma esimese kobava kirjandusarvustuse (Noorus 1993, nr 3), ja kui õnnestuks tutvuda avaldamata käsikirjade ja lähedalseisjate mälestustega, käsitleksin meest põhjalikumalt. Muidugi pole tal harjumuspäraseid “prygikasti-ja-plangu”-märksõnu, aga vaimsus on mõnes kaootilisemas nägemuses kohal kyll. Ta taipas, et loosunglik eitus on jõuetuse tunnus: “ja polegi mõtet kiruda endi mulda / kui sellest on jõudu võrsuda ja viljuda”.16 Aga: “ma ei varja / on vahest paha / ma ei salga / on vahest vaja lammutada” (sealsamas, lk 75). Yks luuletus algab kahetähendusliku vihjega religiooni ja pungi piirimailt: “Õhtu töötamaks välja vennaskonna hymni” (lk 76). Ta kreedolaadses tekstis “Tal polnud huvisid ta oli üksik” (lk 110) on teisitiolemise valu ja kadumisetunne lõikavalt esil. See pole sentimentaalsus, mida kõik pungid nii kardavad, vaid mingi peidus pool, mida olen karmide välimuste tagant sageli avastanud. Ehk yks subkultuuri arhetyypegi. Näiteks Lech Kowalski filmis “D.O.A” (1981), mis oli mälestus Pistolsi kaootilisest Ameerika-tuurist, rääkis noor punk Terry Silvester sedasi: “Minusugustel tyypidel pole kunagi sõpru, sest me räägime tõtt ja ei hooli muust sittagi. Mui pole yhtki sõpra. Ma ei tea; tore on tunda, et oled kõigist erinev. Sel on oma head ja halvad kyljed. Paljudel kordadel olen soovinud, et oleksin koos teistega lõbutsemas, kuid mul on niigi lõbus.”17 See on pigem paratamatuse nentimine. Tõelisel pungil pole enam tagasiteed keskklassi elustiili juurde. Tal on valida kunstiliste, kuritegelike, enesehävituslike jt alternatiivide vahel, kuid mugandumine võib olla kõigist piinavam. Ei olda kambalisuse kui sellise (eesti 80ndate pungis oli solidaarsus ka veel oluline jõud), vaid karjamoraali vastu. Ja praegune eesti punk kannatab just karismaatiliste juhtfiguuride puudumise pärast. Usuga oli kord seotud ka ekspunk ja nyydne näitleja Taavi Eelmaa. 80ndate lõpus ja 90ndate alguses ilmus Nooruses ja Vikerkaares tema tumedat ja ekspressiivselt nägemuslikku luulet. Ja nende kahe mehe kaudu saab tõmmata pungile paralleele iseenesest ysna kaugete asjade – teadvusemuutuste, zeni ning endisaegade nõidade juurde. Ma ei proovi tõestada tõestamatut, kui väidan, et mõned vastandumise mudelid on sama vanad kui yhiskond. Seal, kus mingi inimkoosluse heaolu seda võimaldas, tekkisid kõrvalekalded ja niisamuti on erineval moel eri aegadel alati protestitud viletsate tingimuste vastu. Religioosses suhtes kandsid Eestis loomingulist mässuvaimu muidugi vennastekogudused ehk veliksed. Nende laulusepitsejaid on Kajar Pruul punkidega ka seostand.18 Mina kõrvutaks ka meelsuste alternatiivsust omas ajas, ning siis juba ka maltsvetlasi, kes olid veelgi veidramad ja äärmuslikumad (algses inglise pungiski esines muuseas siin-seal ka tsölibaati, nii et pyhendumust leidus). Ja sealt edasi seostuvad muistsed vabatmehed ja ylikud (seda taipas juba Trubetsky), ning ka nõiad ja siis juba Masingu postuleeritud INI-kultuuri areaalgi. Punk ja indiaanlased, punk ja lapsepõlv, punk ja lunastus… Keegi teine võiks siit edasi mõelda… Pungivaimsusega tegelasi on õieti rännanud igasuguste tegevuste juurde. Jaan-Eik Tulve läks siit gregoriaanikasse, Tarvo Hanno Varres fotosse, Raul Saaremets DJ-ingusse, Ivo Uukkivi ja Merca näitlemisse, Kiwa popkunsti, Henry Laks hoopis teistsuguse muusika, kunsti ja luule juurde ning nõnda edasi. Siinne kirjatykk oli kõigest haaknõela vari yhes kindlas valguses, nii isetehtud kui ma isegi. Yksnes äärjooned, mida ykski korralik punk tunnistama ei peagi. Mis tahes punk teie jaoks on – tehke seda ise.

1 D. Clarke (1990), tsit.: A. M e d h u r s t, What did I get? Rmt-s: “Punk rock: so what?” (The cultural legacy of punk). Toim. R. Sabin. London, 1999, Ik 220.
2 M. Stinker , Concrete As To Self-Destruct. The etiquette of punk, its rules, values, dilemmas. Rmt-s: “Punk rock: so what?”, Ik 120.
3 Vainer Valme e-mail autorile 02.02.2001.
4 Ma usun, et Tarxi vanaemal tuli veel palju kõbusaid hällipäevi. Küll aga oli punk kohe-kohe zombie‘ks saamas.
5 Ramo Tederi e-mail autorile 15.02.2001.
6 A. Tõhk oli Wolly omamytoloogia tegelane koos Lervens Basa ja teistega.
7 Nael, juuli 2000, lk 21.
8 Protest sisaldab olemuslikult hoolimist ja paberpunk pole syndinud ykskõiksusest. Pohhuism oli omane krimidele, laamendajatele ja õllemeestele, kes midagi loomingulist eriti ei teinud.
9 http://punk.bumpclub.ee/jmke/textid.html
10 Mitte segi ajada pisikese VäikePungiga bändist The Voitka Family!
11 Natside ja punkide vahel on pingeid olnud kogu liikumise ajaloo jooksul. Meenutagem Dead Kennedys’e lugu “Nazi punks fuck off”.
12 V. T a m m e (ja J.M.K.E.), Õhtumaa viimased tunnid. CD, 2000.
13 P. S a u t e r, Kas surmal on tähendus? Eesti Ekspress (Areen), 23.12.1998.
14 Sealsamas.
15 Happening on yldse ekspunkidele meelepärane tegevus, meenutagem sealtsamast koosluse Ryhm T tegemisi.
16 A. A ll a n, Urjamised. Tallinn, 1992, lk 19.
17 D. H u x l e у, The great rock’n’roll swindle. Rmt-s: “Punk rock: so what?”, lk 98.
18 Nael, juuli 2000, lk 16.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon