Väike herbaarium

SIEGFRIED KRACAUER

Teenistujad elavad tänapäeval hulgana koos ning nende kohalolu – ennekõike Berliinis ja teistes suurtes linnades – võtab järjest enam ühtset kuju. Üheülbalised töösuhted ja kollektiivlepingud tingivad olemislaadi, mis liiatigi, nagu ilmneb, allub võimsate ideoloogiliste jõudude tasalülitavale mõjule. Kõik need paratamatused on vaieldamatult viinud müüjannade, valmisrõivategijate, masinakirjutajate jt teatud normaaltüüpide esilekerkimiseni, keda ajakirjad ja kino kujutavad, kuid ühtlasi ka kujundavad. Nad on sisenenud ühisteadvusse, mis vormib nende järgi üldpilti uuest teenistujate klassist. Küsimus on, kas see pilt langeb otsustaval määral kokku tegelikkusega.

Nad kattuvad ainult osaliselt. Nimelt jätab see pilt kõrvale eeskätt kõik need jooned, kujundid ja nähtused, mis sünnivad kaasaegsete majanduslike vajaduste kokkupõrkel neile võõra eluainega. Proletaarlike ja üldse „alamate“ klasside elu ei sobi sugugi kohemaid kokku ratsionaliseeritud majanduse nõudmistega. Neile vastab palju enam tõelisele kodanlusele omane formaalne kasvatus – võrreldamatult paremini kui alamate klasside kammitsetud mõtteviis, mida hõivab kindel sisu ja piirab käegakatsutav aine. Viimase sobimatus abstraktseks majanduslikuks mõtlemiseks annab teadupärast alust ka ettevõtjate kaebusele paljude teenistujate tuimuse üle.

Erandjuhtudel sünnib muidugi õnnestunud kooskõlasid, mis lubavad uskuda ettemääratud harmooniasse. Ma tunnen üht sigarettide müügiesindajat, kes oma majandusharu nii täielikult esindab, nagu oleks ta sellesse sündinud. Ta on see, keda kutsutakse noobliks tüübiks: elab ja laseb teistel elada, oskab ajada peent juttu, kasutada ära naisi ja võimalusi. Aga imeline on see, et tema mitmekülgsed anded ei ole tühjad sisutud arabeskid nagu tavaliselt kaupmeeste ja müügiesindajate puhul, vaid kasvavad välja tõelisest põhjusest ja istuvad hästi seljas. Noobel on siin loomus ise; siin võtab viimast käitumine, mis tavaliselt iseloomustab inimest, kes elab ainuüksi teistega suhtlemisest. Ta enda sõnul koheldakse teda nagu vürsti, kui ta firma luksusautos klientide manu sõidab. Kuna peen masin on talle täpselt õige aksessuaar, kasutab ta seda lisaks ka väljasõitudel daamidega ja muuks isiklikuks otstarbeks; suurejoonelisus, mis tema arvates toob jällegi kaudselt kasu firmale, mille eest ta pole lisasõite ka kunagi varjanud. (Kahjuks on vahepeal sigaretitööstuses järjest maad võtvate kasinusmeetmete tõttu autokasutust piiratud ja daamid jäävad pika ninaga.) See mees on tagasihoidlikku päritolu ja pärit Berliini kesklinnast. Teised, kes on varustatud võrreldavate annete ja sisse-tulekuga, näevad oma elueesmärki selles, et olla kõrgklassi kuuluvad kavalerid. Tema seevastu, puutumata toretsevast meelelahutustööstusest ja võimalusist, mis oskaksid ilmselt ta võluvat armastusväärsust hinnata, hoiab kindlalt oma teenistujate ametiühingu poole, kuhu on toonud juba palju organiseerumata isikuid. Pärast kohaliku osakonna kogunemisi või istungeid kolib ta sageli koos ametivendade ja -õdedega ümber voorimehekõrtsidesse või poolproletaarseisse lokaalidesse, kus on vähemalt sama kodus kui autos. Ta tunneb ettekandjat ja klaverimängijat ning valdab teavet külastajaist. Varsti on meeleolu hoos, sest ei tüdrukud ega mehed suuda päriselt vastu panna sellele segule vaimukusest, jultumusest ja muhedusest. Tema menu saavutab haripunkti, kui ta hakkab täitsa keskpärasel häälel laulma „Traviatat“ ja „Lohengrini“. Siis on argipäev looja vajunud ning kohalolijad mõnulevad ilusama elu naudinguis ka kolleegide ringist kaugel eemal.

Ei juhtu sageli, et majandus jätab vabaks sellise orva, kus keegi altpoolt, kes midagi on, võib olla täpselt selline, nagu ta on. Mõned jäävad eluks ajaks ebakindlaks, nagu too läbi ja lõhki väikekodanlik sekretär mu tutvusringist, kes püüab mõningast asjatundlikkust teeselda, põimides oma jutu sisse alati mõne „Well’i“. Ta on võtnud selle „Well’i“ edukate sõnavarast, kes väsimatult edasi trügivad, ometi ei liigu ta sellest kargust hoolimata hästi kohalt, ehkki on teel sinna juba kümme kohta selja taha jätnud. Sündmusterohke elu, mil ometi puudub hoog, sest tema olemuse on moodsate ettevõtete nõudmised kiiva kallutanud.

Neil, kel olemust pole, läheb kergemini. Kummatigi suudab see tüdruk veel kaasa minna, samas kui teised peavad oma loomuse endast välja ajama, et püsida kas või tagasihoidlikul töökohal. Veetsin ühe õhtu mõne vanema teenistuja seltsis, kes päevaajal esindavad keskastme kaubanduslikke elukutseid. Üks neist on bilansivõimeline raamatupidaja, teine kassiir; tõsised mehed, kelle puhul ei ole tavaliselt kindlasti midagi muud mainida peale kontorielu ja kitsukese majapidamise. Sel õhtul külastasime me naiste tantsupidu Elsassi tänava kandis, täiesti zillelik miljöö:[1] plekine muusika, juhutöölised, odavad lesed ja libud. Võeti õlut ja inimesed muutusid mu silme all. Need polnud enam allasurutud kontoristid, vaid tõelised loodusjõud, mis rebisid end lahti kütkeist ja lõbutsesid üsna hoolimatul moel. Nad jutustasid ühemõttelisi lugusid, viskasid villast, uitasid joogisaalis ringi, süvenesid oma klaasidesse ja mürgeldasid siis uuesti. Laua juurde astus tantsuõpetaja, kergelt põrunud komejant, kes laotas palumata laiali oma elu keerdkäigud. Oma hiilgeaja oli ta mööda saatnud muusikalise klounina ja seejärel ilmselgelt järjest enam ja enam alla käinud. Selle kohtumise juures oli aga eriti tähelepanuväärne järgmine tõik: nimelt mõjus bilansivõimeline raamatupidaja tantsuõpetaja vana kambajõmmina, läbi ja lõhki mittekodanliku olemisvormi esindajana, kes pole eal kontoriruume pikemalt seestpoolt näinud. Miks pole ta tunginud üles kõrgematele kohtadele? Võib-olla oli see vagabundiloomuse ükskõiksus, mis takistas ta tõusu, ja nüüd on juba liiga hilja. Eakate teenistujate seas esineb palju E. T. A. Hoffmanni laadis tüüpe. Nad on kuhugi pidama jäänud ja täidavad sellest peale lakkamatult banaalseid funktsioone, mis on pigem kõike muud kui õõvastavad. Ometi on nii, nagu oleksid need inimesed mähitud õuduse aurasse. Seda tulvab määnduvast elujõust, mis kehtiva korralduse raames pole endale väljapääsu leidnud.

Noorsugu, kes kasvab üles neis avarais kihtides töölisklassi ja kodanluse vahel, kohaneb tööga enam-vähem hõlpsalt. Paljud lasevad end enda teadmata juhtida ja löövad kaasa, aimamata veel, et nad tegelikult sinna ei kuulu.

Mulle meenub üks tüdruk, keda ta sõbratarid nimetavad „halliks hiireks“.[2] Hiir on Gesundbrunnenis[3] elunev proletaarlaste laps ja töötab ühe vabriku kontoris. Kodanliku elu võluvägi tabab teda veel selle kõige närusemal kujul ning ta võtab mõttevabalt vastu kõik õnnistused, mis ülalt alla tilgendavad. Tema tundemärgiks on, et ta ei saa ei tantsusaalis ega eeslinnakohvikus ühtki muusikapala kuulata, ilma et hakkaks etteantud lööklaulu kaasa piiksuma. Aga mitte tema pole see, kes tunneb kõiki lööklaule, vaid lööklaulud tunnevad teda: nad saavad ta kätte ja löövad õrnalt maha. Sinna ta jääbki, täiesti oimetuna. Mõned tema noorist ja noorimaist naiskolleegidest on vastupanuvõimelisemad. Ehkki nad tegelikult küll ei seisa vastu ahvatlusile, mille üle neil niikuinii ei ole võimu, tundub, nagu esialgu ümbritseks neid nähtamatu kest, milles nad ohustamatult ringi liiguvad. Neid võib kohata ladudes, advokaadibüroodes ja kõikvõimalikes firmades – vähenõudlikud kreatuurid, kes elavad põhjas või idas oma vanemate juures ja aimavad vaevu, kuhu tegelikult läheb sõit. Nendega on kerge hakkama saada. Sedasorti tüdrukud, olgu nad õpilased või väljaõppinud, on jätnud mulle täitsa endaga rahuloleva mulje. Elamused tulevad mängu isegi seoses liigutavate pisiasjadega. Üks jutustab, et ta ei saavat arvutada, kui väljas mängib leierkast. Tema kaaslannat õnnestab aga see, et tal lubati hiljuti firma ülesandel taksoga sõita, kolmas saab vahetevahel priipääsmeid lunaparki ja varieteesse. Loomulikult teavad nad, et kui poleks omakseid, peaks neil oma kasina sissetuleku juures olema sõber. Aga esiotsa on omaksed neil veel olemas ja sõber on enamasti kihlatu, kellega koos pühapäeviti telgis ööbitakse. Lokaalides nad rahapuuduse tõttu peaaegu ei käi ja üleüldse on nad kaunis soliidsed. Kuuldagu vaid, kuidas Trude, müüja Moabitis,[4] hoiab eemale meigitud kolleegidest, kes, tuleb märkida, nörritavad ka sisseoste tegevat töölispublikut; kuidas ta mõistab sõbrannaga koos kohut kergemeelsete tüdrukute üle, kes õhtuti meeste seltskonnas peenelt einestavad Kempinskis.[5] Hiljem minevat säärastel tüdrukutel raskeks, kui nad omasugustega abielluvad, arvavad need ebaküpsed asjapulgad, kes ise unistavad meelsasti sellest, et tohiksid kord kanda abikaasa tiitlit. Nende ideaal on väikekodanlik: tulevane, kes loob peretunde ja teenib piisavalt, et naine ei peaks enam tööl käima; ainult lapsi saada ei taha nad ühtki.

Päranduseks saadud moraalimõisted, religioossed kujutelmad, ebausk ja põlvest põlve edasi antud tarkus, pärit viletsaist ubrikuist – see kõik mängib oma osa ja astub ajakohatult vastu valitsevale eluviisile. Neid allhoovusi ei tohiks unustada. Seal, kus nad on olemas, leiavad aset rängad võitlused üksikisiku ja keskkonna vahel. Näiteks tänapäeval nii tavaline seksuaalne vabameelsus teeb just teenistujate alamate kihtide noortele piisavalt tüli. Nad tahavad oma isiklikke tundeid väljendada; nad vastandavad end süsteemile, mis püüab ära määrata nende eksistentsi, ent ometi jäävad süsteemile alla. Kui keegi on nii piiratud ja kopitanud, nagu üks mulle tuttav kahekümne ühe aastane kaubandusametnik, sünnivad hirmsad väärarengud. See proletaarse keskkonna piiril kasvanud noorur kuulub ühte teenistujateorganisatsiooni, kus toimetab täie fanatismiga. Kuna ta igatseb vaimset mõttevahetust ja leiab oma ühingu noortekogus ilmselgelt vähe mõttekaaslasi, on ta astunud kirjasõprusse ühe provintsitüdrukuga, kes on samuti ühingu liige. Seda kirjavahetust peab ta nüüd metoodilisusega, mis teeks au ka suurettevõtte dokumendihaldurile. Seda, et kõik kirjad köidetakse kronoloogilises järjestuses kaustadesse, võib teatud määral veel mõista. Aga peale selle kannab iga mittemidagiütlev piltpostkaart vastuvõtu- ja väljasaatmistemplit ning kõik läkitatud kirjad säilitatakse stenograafiliste ärakirjadena. See sõgedus, millega kaubanduselu printsiibid tungivad neile mitte ettenähtud alale, võiks olla ju erandjuhtum, kui ka kirjades endis poleks hing hullusärki seotud. Olgu adressaadi nimeks Käthe. Nad ei kõneta teineteist eesnimedega, vaid noorkolleegidena. „Kallis noorkolleeg,“ kirjutab üheksateistaastane tüdruk. Sellises pöördumises peab oma pisikest hukatuslikku orgiat organisatoorne kollektivism. Kui selle keeleloomejõud raugeb, jätkab allasurumist saksa ärikeel. Käthe kirjutab: „Kirja lisas edastan Sulle veel meie lastevanemate õhtu programmi.“ Ja kirjale tõmbab ta ametlikult joone alla nõnda: „Ootan meelsasti Su tagasisidet.“ Ometi on vastupanu ümbritsevale eluvabrikule nii tugev, et hoolimata arvukaist ahelaist neis noortes veel siiski miski liigutab. Ikka ja jälle tuleb jutuks seksuaalkäitumise küsimus. „Milline on meie seisukoht sugulise läbikäimise osas?“ küsib Käthe. „Kas noorsugu peaks seda enne abielu harrastama? Ma jaatan seda eeldusel, et asjassepuutuvad isikud on saavutanud küpsuse ja sobivad teineteisega hingeliselt. Niisiis mitte ainult kehaline kiindumus, vaid ka hingeline mõistmine! Praegusel ajal muidugi enamikul juhtudest viimane puudub… Kuidas me selle puuduse kõrvaldame? Minu äranägemise järgi on lai tööpõld siin just naisel, sest mees ei too enamasti hingelist poolt endaga kaasa, vaid alles areneb heade naistega läbi käies.“ Käthe, kes pärineb muide katoliiklikust perest, tahab olla selline naine. „Täna olen jõudnud nii kaugele,“ teatab üks kirjakoht „et taandan seksuaalsed või õigemini soolised vead kogu inimloomusele – ja suudan, mis kõige tähtsam, järgnevalt teiste inimeste heade külgede huvides vigu eirata, tõrjuda oma egoismi, et enda heade külgede abil teiste halvad kõrvaldada või neid mahendada ja siis ühisel jõul anda sellest ühendusest midagi loovat suure rahvaühenduse jaoks…“

Kirjasorteerija on aga platoonilises kaugsuhtes veel ühe noore naiskolleegiga – kellegagi, kes ei ole nii valgustatud, mõtteerk ega idealistlik kui Käthe, vaid suudab üksnes väga segaselt oma tunnetest aru anda. Raskemeelsel toonil, mille lihtsameelsus on liigutav, kurdab ta saatusliku pealiskaudsuse üle, millega sageli seksuaalsuhteid viljeldakse. Ta sõbranna sidus end ühe mehega ja paistab olevat nüüd rasedaks jäänud. Selle kohta tähendab ta: „Tüübid tahavad plikadele häda kaela tuua, kui näevad, kuidas asjad nendega on. Enamasti tehakse seda ka joobeseisundis, et pärast saaks maha salata. Ma olen nõus, et paljuski sõltub see ka plikast, kes saab seda vältida, säilitades selge pea, ent seda ei juhtu: nad anduvad meelenaudinguile, sest mõtlevad, et nüüd ei saa mees mul enam minna lasta ja peab minuga abielluma ja, nagu öeldakse, mul on nüüd eestkostja.“ Tegelikult kerkib pinnale muidugi midagi sootuks hoolimatumat ning kui asjad kord viltu veavad, lasevad nad selle „välja kraapida“, nagu öeldakse.

Väetil vastupanul altpoolt pole teenistujatemassi normaalse argipäeva üle võimu. Temasse valguvad ka elemendid kõrgematest ringkondadest, kuid nood vaevu riivavad teda ega muuda tegelikult. Paljudes kontoreis tipivad ka jõuka keskklassi tütred, kelle jaoks on see ainult suvaline tegevus, kust taskuraha jookseb. Nad kas löövad kaasa või elavad tagasitõmbunult. Nii ehk naa jätavad nad asjad nii, nagu need on. Suurkodanliku reservi enamuse seast paistab aga silma üks liik, keda pole sugugi haruldane kohata just Berliinis – teda võib nimetada pigem ametnik-boheemiks. Need on tüdrukud, kes tulevad suurlinna seiklusi otsima ja tuiskavad komeedina läbi ametnikeilma. Nende trajektoor on ettearvamatu ja seda, kas nad lõpetavad tänaval või abieluvoodis, ei suuda ennustada ka parimad astronoomid. Selle liigi täiuslikuks eksemplariks on üks vabrikanditütar Lääne-Saksamaalt, kes sageli resideerib Romanisches Cafés.[6] Seal meeldib talle rohkem kui oma pere juures, kust ta ühel päeval, nupuga barett peas, putket tegi; rohkem ka kui suurettevõttes, kus ta 150 marga eest kuus arvutusmasina taga töötab. Mida teha, kui keegi tahab elada, tõeliselt elada, saamata kodust vähimatki toetust? Teadagi soovib ta jõuda välja kõrgemale kohale ja jõuabki, aga bürootöö on talle ikkagi ainult paratamatu tingimus vabaduseks, millest ta tahaks viimast võtta. Pärast tööpäeva lõppu joob ta veel kodus oma möbleeritud toas kärmelt kange kohvi, mis teeb uuesti värskeks, ja siis läheb lahti, tee viib otse elu keskpunkti, üliõpilaste ja kunstnike manu, kellega lobisetakse, suitsetatakse ja aerutatakse. Arvatavasti juhtub rohkematki. Veidi aega veel, ja ta on silmist kadunud. Tema kolleegid kontoreis aga jäävad.

Saksa keelest tõlkinud Neeme Näripä

Siegfried Kracauer, Kleines Herbarium (1929). Rmt-s: S. Kracauer, Die Angestellten: Aus dem neuesten Deutschland. Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1971, lk 65–72.

NEEME NÄRIPÄ

Siegried Kracauer ja tema „Teenistujad“

Frankfurdi koolkonna üks kuulsamaid esindajaid ja Siegfried Kracaueri lähedane sõber Walter Benjamin iseloomustab „Teenistujate“ arvustuses „Kõrvalseisja teeb end nähtavaks“ Kracaueri teost sõnadega: „inimsuse sünd iroonia vaimust“.[7]

Kracauer sündis 8. veebruaril 1889 Maini-äärses Frankfurdis. Tema esimene kaastöö Frankfurter Zeitungis ilmus 1907. aastal. Ta õppis arhitektuuri ja töötas seejärel mitmel pool Saksamaal arhitektina. Samas oli Kracaueril juba noorena soov saada kirjanikuks või filosoofiks ning selleks kuulas ta arhitektuuriõpingute kõrvalt loenguid ka filosoofiast ja sotsioloogiast. Alates 1921. aastast tegutses Kracauer Frankfurter Zeitungi vabakutselise kaastöölisena, 1924. aastast lepingulise toimetajana ning 1930–1933 oli ajalehe Berliini kultuuriveergude toimetaja. 1928. aastal ilmus ta romaan „Ginster“. 1929. aasta aprillist juulini elas Kracauer Berliinis ning tegeles sealse ametnikeilma „osalusvaatlusega“. „Teenistujad“ ilmus algselt Frankfurter Zeitungi följetoniveergudel artikliseeriana, 1930 ka eraldi raamatuna. 1929. aastal alustas ta oma tugevalt autobiograafilist romaani „Georg“, mille lõpetas 1935 maapaos (trükis ilmus see alles 1973). 28. veebruaril 1933, üks päev pärast Riigipäevahoone põlengut, põgenes Kracauer esmalt Pariisi, sealt edasi Hispaaniasse, Portugali ning jõudis lõpuks 1941. aastal New Yorki, kuhu jäi elama kuni surmani 1966. aastal.

„Teenistujate“ vaimse eelkäijana võib näha 1922. aastal Frankfurter Zeitungis ilmunud artiklit „Ootajad“ („Die Wartenden“), mis kirjeldab moderniseerumisprotsessi. Juba seal räägitakse ühest ühiskonnakihist, mille puhul kasutatakse epiteeti „tühjus“. See tühjus on metafüüsiline. Kirjeldatud ühiskonnakihiks pole seal aga ametnikud, vaid haritlased, kelle hulka kuulus Kracauer ise. Need haritlased veedavad oma päevi „suurlinnade üksinduses“. Metafüüsiliste kannatuste põhjuseks on „elumõtte puudumine“, mis tuleneb nende pagendatusest „religioossest sfäärist“. Neis varastes Kracaueri tekstides puudub modernistlik entusiasm ja revolutsiooniiha. Kracauer tajub ennast ühe ajastu allakäigu lõpus, mitte uue alguses seisvana. Terviklikku maailma ei eksisteeri enam, kõik on killustunud isoleeritud subjektideks ja lagunenud kaootiliseks pluralismiks. Kracauerit mõjutab Max Weberi mõiste Entzauberung, lummusest vabanemine, millele ta lisab omapoolse pessimistliku varjundi. Samuti mõjutab teda György Lukácsi raamat „Romaaniteooria“, kust ta laenab „kodutuse“ mõiste.

Kracaueri modernse maailma analüüsi juured peituvad ka ta teadus- ja epistemoloogiakriitilistes kirjutistes „Sotsioloogia teadusena“ (1922) ja „Detektiivromaan“ (kirjutatud vahemikus 1922–1925). Kracaueri järgi on modernne ratsionaalsus jõud, mis viib võõrandumiseni ja on instrumendiks abstraktsele iseteadvusele, mille annab looduse üle valitsemine. Sellist suhtumist näeb ta ka kaasaegses sotsioloogias, mis tahab olla „objektiivne ja hinnanguvaba teadus“. Kracaueri arvates ei eksisteeri inimühiskonnas üldisi ja paratamatuid seadusi ega ole võimalik taandada ühiskondlikku reaalsust objektiivseile ja hinnanguvabadele faktidele. Ühiskondlik maailm koosneb tõlgendustest, tahtlikust tegutsemisest ja individuaalseist fenomenidest.

Ajaleheartikleis polemiseerib Kracauer ka kaasaegsete religioossete ja pseudo-religioossete liikumistega. Kuigi Kracauer usub metafüüsilisse tühjusse, ei lähe ta siiski ühegagi neist kaasa, vaid kritiseerib teravalt uusreligioosseid intellektuaale nagu katoliiklik filosoof Max Scheler ning judaistlikud õpetlased Martin Buber ja Franz Rosenzweig. Algul oli ta ka Ernst Blochi messianistliku filosoofia äge vastane, saades küll hiljem Blochiga sõbraks. Nii asub Kracauer ise abstraktse ratsionaalsuse ja religioosse pääsemise nagu Skylla ja Charybdise vahel. Võimalik, et seda peegeldab ka nn antropoloogi või etnoloogi vaatenurk „Teenistujates“. Ta on võõras, kes peab paratamatult leppima oma vaatlejapositsiooniga.

Kracauerile sobis följetoniveerg, kus ta leidis oma publiku ning ei pidanud kirjutama teda köitvail teemadel ranges teaduslikus ja filosoofilises vormis, vaid sai eksperimenteerida, liikuda žanripiiridel. Peale Kracaueri kasutasid selle vormi eeliseid samas ajalehes ka näiteks Joseph Roth, Ernst Bloch ja Walter Benjamin. Frankfurter Zeitungi följetoniveerg sai 1920. aastatel ootamatult kohaks, kus ühe koolkonna mõtlejad avaldasid kildudena oma modernsusteooria. 1924 tõi Kracauer neil veergudel sisse uued teemad: fotograafia ja filmikunst, raadio, levimuusika, sport. Nõnda laienes ühiskonnaanalüüs ka muudele kultuurinähtustele peale ühiskonnaklasside argielu. Kracauer räägib, kuidas hotellifuajeed on pühakojad, kus moodne aeg kummardab tühjust ja rahutust, kirjeldab tänavaid, raudteejaamu, restorane, kauplusi, töö-
büroosid ja supikööke.[8] Nii asub ta praktikas uurima seda, mida kirjeldas „Ootajates“ teoreetiliselt. Teda ei huvita aga niivõrd reaalsus ise kui inimeste põgenemine selle eest. Ta võtab kasutusele mõiste „unscheinbare Oberflächenäusserungen“ („märkamatud pealispinnaväljendused“), mis vastanduvad ühelt poolt kodanliku kultuuri idealiseeritavale „sügavusele“, teiselt poolt kirjeldavad aga näivust, mis esineb võidukäiku tegevas foto- ja filmikunstis, ent kinnitab järjest enam kanda ka igapäevaelus.

Kracauer rajas oma teoreetilised alused aastail 1923–1926, lugedes Kierkegaardi, Marxi ja Max Weberit. Selle käigus kombineerib ta oma varasema kultuurilise modernsuspessimismi materialistliku ajaloofilosoofiaga. Seda esindab ehk ta kõige kuulsam essee „Masside ornament“ („Das Ornament der Masse“, 1927). Seal peab Kracauer modernsust loomulike sidemete „demütologiseerimiseks“, mille käigus toimub killustumine ja lagunemine, dekompositsioon. Kui varasemates kirjutistes tunnistas Kracauer säärase protsessi paratamatust, siis nüüd ta lausa tervitab seda vajaliku astmena enne „mõistuse hääle“, Vernunft, läbimurret. Kracaueri järgi saab moodne ratsionaalsus küll demütologiseerimise käigus osa tõest, kuid selle neutraliseerib kapitalism, mis müüdi „pseudokonkreetsuse“ asendab kapitalistlikke suhteid kinnitava ratsionaalse „pseudoabstraktsusega“, millel on samuti müütilised jooned. „Masside ornamendi“ kohta märgib Theodor Adorno, et Kracauer puudutas Frankfurdi koolkonnast kõige esimesena valgustusliku ratsionaalsuse probleeme.[9] Kuid erinevalt Horkheimerist ja Adornost ei olnud Kracauer 1927. aastal veel väga pessimistlik, ta uskus „tõe läbimurdesse“ ja „tühjuse ümberpööramisse“, arvates, et kapitalistlik ratsionaliseerimisprotsess pöördub lõpuks enda vastu ja demütologiseerib kapitalismi. Kracaueri sõnul „Ameerika kaob, kui ta on end täielikult leidnud“.

Edaspidi aga Kracaueri usk kapitalismi enesehävitusse ja inimeste eneseleidmisse väheneb. „Teenistujates“ ei panda enam erilisi lootusi teenistujate (palgatööliste) klassi emantsipeerumisele. Kracauer peab siin massikultuuri valitseva klassi tööriistaks, meediumiks, millega pannakse inimesed igaveseks unustama ideid revolutsioonist ja surmast. Selles teoses loobub Kracauer ka oma senistest ajaloofilosoofilistest alustest.

„Teenistujate“ alapealkirjaks on „Uusimalt Saksamaalt“. Tegu on reisikirjaga koduselt „välismaalt“, kus elab salapärane ja eksootiline ametnikehõim. Kracauer on etnoloog või antropoloog, kes kirjeldab nende kombeid. Etnoloogiametafoor pole mõeldud irooniana, vaid Kracauer rakendab ka päriselt etnoloogilisi meetodeid ja taotleb etnoloogilisi sihte. Ta ei pöördu statistika või teaduslike uurimuste poole, vaid vaatleb inimesi ja räägib nendega, ametnikega, nende tööandjate ja sõpradega. Ta analüüsib ajalehti ja filme, kasutab erakirju. Kracaueri meetod on võrreldav osalusvaatlusega, mida ameerika sotsioloogid Robert S. Lynd ja Helen Merrell Lynd arendasid umbes samal ajal oma Middletowni-uurimustöös. Samas on Kracaueri meetod väga eneseteadlik, oluliseks komponendiks seal on distantseerumine ja „võõrus“. Alapealkiri „Uusimalt Saksamaalt“ ironiseerib ühtlasi kaasaegsete ajalehtede sensatsioonijanu ja progressikultuse üle. Kracauer pakub sensatsioonina välja argielu.

Kracauer kujutab ametnikke korraga ühiskondliku ja kultuurilise uuenduse läbiviijate ja ohvreina (vrd ka „Väikese herbaariumi“ avalõiku). Ta kirjeldab popkultuuri standardiseerivat mõju, suurlinnamoe ühtlustumist kõiges ja kõikjal. Juhib tähelepanu noorusele kui ühiskondlikule fetišile. Märkab naiste järjest suurenevat osatähtsust nii tööelus kui ka kultuuritarbijaina.

Kracauer peab oma teost „elu fotografeerimiseks“. Esseed koosnevad piltidest, episoodidest, stseenidest, mis annavad kokku terviku. Selline tehnika on võrreldav filmimontaažiga. Kracauer tõlgib sellised „fotod ja filmilõigud elust“ kirjasõnasse. „Teenistujad“ ei väljenda Kracaueri ühiskonnateooriat eksplitsiitselt, vaid see tuleb esile nn stseenide valikus ja montaažis. Kui lugeja hakkab stseene koos tõlgendama, saab ta kätte ka autori teooria ja nägemuse abstraktsel tasandil. Teose kolmteist esseed on üksteisega seotud, esimesed uurivad meetodeid, mille põhjal toimub ametnike tööturul valik, järgmised analüüsivad teenistujate klassi elu ja tegevuse eri aspekte, täiendades ja kommenteerides vastastikku üksteist. Üheks keskseks teemaks on pinge ametnike materiaalse proletaarsuse ja kodanliku eneseteadvuse vahel.

Kui „Teenistujad“ 1930. aastal ilmus, sai see Saksamaal vähemalt teatud ringkondades väga positiivse vastuvõtu osaliseks, teost on kiitnud mõjukad kirjanikud, nagu Walter Dirks, Ernst Bloch, Walter Benjamin, aga ka majandusteadlane Hans Speier. Samas väljaspool Saksamaad on Kracaueri sõdadevahelise aja looming pälvinud vähe tähelepanu, pigem tuntakse teda filmikunsti käsitlevate teoste ja artiklite järgi, mis on kirjutatud ja avaldatud pärast sõda Ameerikas: „Caligarist Hitlerini: Saksa filmi psühholoogiline ajalugu“ („From Caligari to Hitler: A Psychological History of the German Film“, 1947), „Filmiteooria“ („Theory of Film“, 1960).

[1] Heinrich Rudolf Zille (1858–1929) oli saksa graafik, maalikunstnik ja fotograaf. Oma teostes kujutas ta stseene lihtrahva elust, keskendudes 20. sajandi algusest peale proletaarlikule alamklassile. 1914. aastal ilmus ta teine pildialbum pealkirjaga „Minu miljöö“. Selle miljöö moodustasid odavad töökvartalite üürimajad, kõrvaltänavad, kõrtsid, lõbutüdrukud jm. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

[2] Originaalis „kilgiks“ (Heimchen), mis viitab samuti silmapaistmatule naisele. „Kilk“ on seotud kõnekäänuga „Heimchen am Herde“, kilk pliidi ääres, mis on tulnud Charles Dickensi jutustuse „Cricket on the hearth“ saksa tõlke pealkirjast.

[3] Gesundbrunnen, mis tõlkes tähendab terviseallikat, on Berliini linnaosa. Nime on ta saanud mineraalveeallika järgi, aga 19. sajandi lõpus sai Gesundbrunnenist koos naaberlinnaosa Weddingiga tänu ettevõtetele nagu Osram ja AEG tööliste keskus. Weimari vabariigi aegu, mida Kracauer kirjeldab, olid need linnaosad ka töölisparteide keskused, Weddingit kutsuti „punaseks Weddingiks“.

[4] Moabit on Berliini linnaosa, samuti Weddingi naabruses, kus omal ajal moodustasid märkimisväärse osa elanikest töölised.

[5] Vendade Berthold ja Moritz Kempinski rajatud firmale M. Kempinski & Co. kuulus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Berliinis veinibaare ja ülipeeni restorane. Praegu on Kempinski Hotels vanim luksushotellide kett Euroopas.

[6] Romanisches Café, mis sai nime oma uusromaani stiilis maja järgi, oli Berliini kuulsamaid kunstikohvikuid, mille tuntumaiks külastajaiks olid kirjanikud nagu Bertolt Brecht, Alfred Döblin, Erich Maria Remarque ning kunstnikud Otto Dix ja Lesser Ury. 1927. aastal korraldasid natsid Kurfürstendammil rüüstamise, mille üheks sihtmärgiks oli vasakpoolsete kogunemispaigana ka Romanisches Café. Maja, kus kohvik asus, hävis 1943. aastal liitlaste õhurünnakus.

[7] W. Benjamin, Ein Außenseiter macht sich bemerkbar. http://www.textlog.de/benjamin-kritik-kracauer-angestellten.html.

[8] Siin võib näha paralleele Roland Barthes’i „Mütoloogiatega“.

[9] Kirjas Kracauerile, 12.01.1933. Kracauer-Nachlass, Deutsches Literaturarchiv, Marbach am Neckar.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon