Noppeid digihumanitaariast III

Marek Tamm

Kui tahta rääkida digihumanitaariast, peab esmalt küsima, kas see on üldse olemas või mida selle all mõista. Seni viimase digihumanitaaria käsiraamatu koostajad kirjutavad oma eessõnas põhjendatult, et “on endiselt vaieldav, kas digihumanitaariat tuleb käsitleda “omaette distsipliinina” või pigem omavahel seotud meetodite kogumina” (New Companion to Digital Humanities, ed. by S. Schreibman, R. Siemens and J. Unsworth. Oxford: Blackwell, 2016, lk. xviii). Kuigi digihumanitaariat on selle nime all viimase kümnekonna aasta vältel jõuliselt kehtestatud (alguse sai see osundatud käsiraamatu esimest väljaandest 2004. aastal), siis on minu pakkumine, et ei lähe palju aega, kui eesliide “digi” kaob vaikselt unarusse ja alles jääb vaid tavapärane ‘humanitaaria’ (sama laieneb terminitele nagu digitelevisioon või digiretsept). Täpselt nõnda, nagu me ei räägi enam elektritrammist, vaid lihtsalt trammist, sest keegi ei mäleta, et kunagi sõitis ka hobutramm.

Digihumanitaaria rüpest on praeguseks võrsunud rida uusi, konkreetsemaid harusid, nagu näiteks “digifiloloogia”, “digiajalugu”, “digiantropoloogia” ja “digikunstiajalugu”. Kuid needki on minu hinnangul põhimises üleminekuaja nähtused, mille eesmärgid ja meetodid sulanduvad ajapikku iga konkreetse distsipliini peavoolu.

Digihumanitaaria ei ole niisiis midagi muud, kui digiajastu tehnoloogiliste võimaluste kasutamine tavapärases humanitaarses teadustöös. Mõistagi lubab iga uus analüüsimeetod püstitada uusi küsimusi, konstrueerida uusi uurimisobjekte, pakkuda uusi tõlgendusi ja nende esitusvõimalusi, ent see ei muuda valdkonna põhiolemust.

Nagu iga uus asi, on ka digihumanitaaria sünnitanud palju lootusi, müüte, vaidlusi, entusiasmi, pessimismi jne. Piirdun siin vaid ühe, minu arvates olulise teemaga. Kuivõrd digihumanitaaria lätted ulatuvad 1960.–1970. aastate esimesse arvutivaimustusse, siis on klassikaline viga, mida digihumanitaariast rääkides tehakse, selle taandamine kvantitatiivsele andmeanalüüsile. Klassikaline näide on Stephen Marche’i palju tähelepanu pälvinud artikkel Literature Is not Data: Against Digital Humanities”, mis hoiatas selle eest, kuidas algoritmid vallutavad meie elu ja taandavad kirjanduse pelgalt andmeteks. Teise samas vaimus näite pakub Armand Marie Leroi vaidlusi ärgitanud arvamuslugu The New York Times’is, kus ta hoiatas, et digiteerimine muudab humanitaarteadused täppisteadusteks, allutab need arvudele, statistikale, kvantifitseerimisele.

Kui aga vaadata seda uurimistööde suurt kirevust, mida tänapäeva digihumanitaaria pakub (hea ülevaate saab sirvides online-ajakirja Digital Humanities Quartely), siis on minu hinnangul need mured või kriitikanooled põhjendamatud. Tõsi, veel läinud sajandi lõpul keskendus digihumanitaaria eelkäija “arvutushumanitaaria” (humanities computing) tõepoolest eeskätt arvandmete eritlemisele. Ent tänapäeva digihumanitaaria huvitub kvalitatiivsest analüüsist pea samavõrd kui kvantitatiivsest. Tekstikaeve ja sõnastatistika kõrvale on juba mõne aja eest siginenud piltide, helide, asjade digitaalne uurimine, kus rõhk on pigem kvalitatiivsetel mudelitel, visualiseerimisel, transmeedia lahendustel jne. Lauren Klein ja Matthew Gold kirjutavad sellest asjakohaselt sissejuhatuses oma hiljuti koostatud koguteosele Debates in the Digital Humanities 2016 (ilmunud hübriidses digi-/trükiversioonis):

“Along with the digital archives, quantitative analyses, and tool-building projects that once characterized the field, DH now encompasses a wide range of methods and practices: visualizations of large image sets, 3D modeling of historical artifacts, “born digital” dissertations, hashtag activism and the analysis thereof, alternate reality games, mobile makerspaces, and more.” (L. F. Klein, M. K. Gold, “Digital Humanities: The Expanded Field”)

Kohanemisvõimeliste ja nutikate inimestena on paljud humanitaarid asunud mõistagi digihumanitaariat kasutama oma sümboolse või majandusliku kapitali kasvatamise vahendina, “digi” on endiselt eesliide, millega on lihtsam kõnetada nii poliitikuid, ametnikke kui ettevõtjaid. Pole kahtluski, et digihumanitaaria sildi all on välja jagatud ohtralt katteta lubadusi ja puhutud suuri mulle (nagu kirjutavad oma “digihumanitaaria nopetes” Märt ja Aro ning märgitakse põhjendatult Carl Straumsheimi artiklis “Digital Humanities Bubble”). Kuid mu meelest on tegemist pigem teisejärgulise teemaga (sogases vees on ikka armastatud kalu püüda), tähtsam on see, et digiajastu on toonud humanitaarteadustesse palju uusi tehnilisi võimalusi, analüütilisi meetodeid ja esitusvõtteid, mis põimituna loovalt humanitaaria auväärsesse traditsiooni aitavad valdkonnal kindlasti areneda ja edeneda.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon