Kolm asjaluuletust

EDUARD MÖRIKE, CONRAD FERDINAND MEYER, RAINER MARIA RILKE

EDUARD MÖRIKE
Lamp
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

Veel alles jäetult oled ehteks, kaunis lamp,
laest kergeid kette pidi nõtkelt rippudes
peaaegu unustatud lõbustustetoas.
Su valgel marmorkuplil, mida ääristab
kuldroheline pronksist luuderohupärg,
salk lapsi lõbusalt ringmängus keerutab.
Kõik see on nõnda veetlev! Naerev, aga õrn
on kogu vormi mähkiv tõsiduse vaim –
tõeline kunstiteos! Kuid kes siin seda näeb?
Mis kaunis, paistab õndsalt iseendastki.
1846

CONRAD FERDINAND MEYER
Rooma purskkaev
Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

Veejuga purskab, alla vaob
ja täidab marmorkausi triiki,
see veteloori varju kaob
ja kallab anni teise tiiki;
nüüd pilgeni saab teise põu
ja kolmandasse üle uhkab –
nii võttes-andes iga nõu
kord keeb, kord puhkab.
1882

RAINER MARIA RILKE
Karussell
Saksa keelest tõlkinud Maarja Kangro

                                                            Luxembourgi aed
Peal katus, taustal vari, tööle hakkab
see keerlev seadeldis nüüd mõneks hetkeks,
ta kirjud ratsud toodud selleks retkeks
on maalt, mis olemast nii visalt lakkab.
Rihm kinni, on küll ohutu see jant,
ent kõigi pilgust siiski uljus paistab;
näe, verev lõvi tiirleb, saaki haistab,
ja ikka jälle valge elevant.

Hirv jookseb, justkui tuleks metsa seest,
kuid sadul on tal seljas, millel sõidab
sinine tüdruk, rihmad kinni eest.

Ja valgeis rõivais poiss on lõvi seljas,
soe, väike käsi juhib: mis dessant,
kui lõvi näitab hambaid, keel suust väljas!

Ja ikka jälle valge elevant.

Ja jälle hobused, kel seljas sõidab
ka tüdrukuid, kes ratsuhüpetest
on vaat et välja kasvanud; mis sest,
et hoog on suur, see vaevalt meeli köidab –

Ja ikka jälle valge elevant.

Ja nii see käib ja lõpus hakkab kiire
ja kõik vaid keerleb, sihitult, ja veel.
Hall, roheline, punane teeb tiire,
profiil, mis korraks visandub sel teel.
Ja vahel naeratuse õndsa kiire
toob uus ring, ja see kaob teispoole piire
pimedas, võhmal mängus, lõpu eel…

Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

                                                           Luxembourgi aed
Koos katusega, mida saadab vari,
end mõneks viivuks kapakule seab
sealt maalt, mis oma kadu ette teab,
erk mitmevärviline hobukari;
on igaühe silmis uljas tuju –
ka sellel hobusel, kes vankrit veab;
julm punast värvi lõvi jahti peab,
ja möödub elevandi valge kuju.

Siin on ka hirv, just nagu preeriast,
kuid sadul on tal seljas, millel viia
üht sinist, vööga kinnitatud last.

Ja valgel poisil, pihus lõvi valjad,
seepärast aremalt veel sõit ei suju,
et kiskja punasuus on kihvad paljad.

Taas möödub elevandi valge kuju.

Ja tütarlapsed ratsa, palged haljad,
seks traaviks juba suured üleliia,
nad jätnud maha põngerjate naljad,
pilk kauguses, justkui ei kuuluks siia.

Taas möödub elevandi valge kuju.

Ja kiirust kogub sõit, mil pole sihti;
hall, punane ja roheline viil
taas ilmub-möödub lõpu eel nii tihti,
et vaevu kangastub üks õrn profiil.
Ja õndsa naeratuse salamahti,
kuid asjatult saab seisjalt, kes peab vahti,
ringmängu pime, hingemattev iil …
1906

Dinggedicht ehk asjaluuletus on žanr, millel on iseloomulik arengulugu: teatavas traditsioonis hakatakse, esialgu hajusalt, kirjutama millegi poolest sarnaseid teoseid; siis ilmub autor, kelles seni hajus suundumus eneseteadlikuks kristalliseerub; seejärel tuleb kriitik, kes nähtuse kontseptualiseerib; ning nõnda küpsenud žanr levib juba igale poole, ka üle keelepiiride, ning selle alla hakatakse liigitama ka hoopis teistes kasvukeskkondades sündinud teoseid. Asjaluuletuse eelkäijateks on ekfraasid (kunstiteoste kirjeldused) ning romantiline loodusluule; žanr omandab selgemad iseloomujooned 19. sajandi keskpaiga saksa luules; kulmineerub Rainer Maria Rilke kaheosalises raamatus „Uued luuletused“ („Neue Gedichte“, 1907); saab endale nime germanist Karl Opperti artiklis „Das Dinggedicht. Eine Kunstform bei Mörike, Meyer und Rilke“ (1926) ning elab sealtpeale edasi ühe moodsa luule püsiliigina. Asjaluuletuse olemuseks on püüdlus objektiivselt tabada, kirjeldada või väljendada mõnd eset või elusolendit. See taotleb justkui hääle andmist asjale enesele. Luuletus käib mitte üksnes asja kohta, vaid on ka ise üks terviklik eneseküllane asi, mille struktuur ja rütm aimavad kujutatut ikooniliselt järele. Mörike „Lambi“ süntaktilises struktuuris 3+3+3+1 ning algus- ja lõpprea tsirkulaarses endassesuubumises on tajutav kolme keti otsas rippuv ringmängukujutisega ümar laelamp ise; Meyeri nelikjambilisena kulgevas „Rooma purskkaevus“ on aimatav kujutatud objekti kolmeastmeline struktuur, fontääni basseinide samaaegne andmis- ja võtmistegevus, ning viimane, kaks jalga lühem värss loob mulje pulbitsuste tsükli ajutisest rahunemisest; Rilke „Karussellis“ ilmneb kujutatud seadeldisele omane ühe ja sama kiirenev kordumine.

Rahutul 1846. aastal kirjutatud „Auf eine Lampe“ võis kaudselt olla ka kommentaar avaliku elu ja kunsti vahekorrale (tühjaks kolitav tantsusaal vs eneseküllane lamp). Kirjandusteadlane Emil Staiger pidas 1950. aasta sügisel Freiburgis ettekande „Tõlgenduskunst“, mis peatus pikemalt Mörike luuletusel. Sellele järgnes kirjavahetus ettekannet kuulanud Martin Heideggeriga, mis keskendus peamiselt luuletuse viimasele reale, küsimusele, kas verbi scheint (paistab) tuleks lugeda tähenduses „näib“ (Staiger) või „särab“ (Heidegger) ning kas selig toimib adjektiivina (õnnis) või adverbina (õndsalt); sealt jõuti Mörike ja Hegeli esteetiliste vaadete võrdlemiseni. Diskussiooniga liitus suur romanist Leo Spitzer, kes kaldus Heideggeri poole. Kogu mõttevahetus ilmus 1951 Šveitsi ajakirjas Trivium (inglise tõlge ajakirjas Publications of the Modern Language Association, 1990). Meyeri purskkaevu-luuletusest valmis tervelt seitse varianti aastatel 1860–1882, iga uus eelmisest napim. Arvatavasti seesama purskkaev Villa Borghese aias on inspireerinud ka Rilke sonetti „Römische Fontäne“ (1906). Kuulsaim asjaluuletus „Karussell“ on ühtlasi kommentaar lapsepõlve- ja õnneillusioonide kohta.

Klassikaline asjaluuletus on niisiis sümbolistlik – selle taotluseks on kujutise ja kujutatu lahutamatu kokkukuuluvus, et luuletus oleks samal ajal see, mida ta kujutab. Asjaluuletused eemalduvad lüürikale iseloomulikust subjektiivsusest, sest lüüriline mina jääb neis varju või sulandub üleni objektis. Lisaks sümbolismile seostub klassikaline asjaluule niisuguste laiemate kultuurinähtustega nagu subjektivismile vastanduv „kunsti dehumaniseerumine“ ja asjade eneste poole pöördumise loosung fenomenoloogias. Saksa Dinggedicht’idega sarnastel radadel on liikunud angloameerika imažistide ja vene imažinistide looma- ja taimeluuletused ning Pablo Neruda „Oodid tavalistele asjadele“ („Odas elementales“, 1954). 20. sajandi teisel poolel on asjaluuletuste meediumiks sageli proosa, näiteks Francis Ponge’i raamat „Asjade poolt“ („Le parti pris des choses“, 1942; vt ka Vikerkaar 1991, nr 10) või Zbigniew Herberti uperpallitavad palad raamatus „Hermes, koer ja täht“ („Hermes, pies i gwiazda“, 1957, vt H. Lindepuu tõlkeid rmt-s “Valitud luuletused”, 2008). Stiilipuhas Dinggedicht on äratuntav juba pealkirjast. Igapäevaste artefaktide kõrval võib see käia ka kunstiteoste ja elusasjade kohta. Kuid asi ei tohiks olla kõigest hüppelaud või ettekääne luuletaja elamuste väljendamiseks, allegoorilise üldidee esitamiseks või moraali lugemiseks. (Tõsi, klassikaline asjaluuletus, Rilke „Apollo arhailine torso“, vt Vikerkaar 2012, nr 4/5, lõpeb otsesõnalise moraaliga: „Sa pead muutma oma elu!“)

Tundub, et asjaluuletused on eesti lüürikas olnud kaunis harvad külalised. Nende lähedusse saab paigutada Marie Underi keskmise perioodi Rilke-mõjulised palad nagu „Varss“, „Lind poegadega“ või „Pihlad“. Debora Vaarandi „Lihtsad asjad“ (1957) oma manifestilaadsuses ei ole päris Dinggedicht; küll aga on sinnapoole Paul-Eerik Rummo tekstid sarjas „Arhailisi esemeid“ (1965). 1978 ilmus Viivi Luige “Maapäälsed asjad”. Eesti asjaluule žanrilugu vääriks kirjapanemist.
M. V.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon