Klaasveranda ilma klaasita. Kolm võimalust mõista mõisakultuuri 21. sajandil

Tõnu Õnnepalu. Klaasveranda. Kujundanud Mari Kaljuste. Tallinn: Varrak, 2016. 112 lk. 17.01 €.

ULRIKE PLATH

Klaasist laed ehk rahvuslikud ja seisuslikud piirid on Eesti ajaloosse nii tugevasti sisse kodeeritud, et mõnikord tundub, et põhimõtteliselt ei olegi võimalik aru saada neist teistest seal teisel pool. Tõnu Õnnepalu püüdis oma Esnas elatud aja jooksul läbi tunnetada, kuidas see võiks olla, kui ollakse aadlisoost ja mõisas elav baltisakslane. Eksperimendi lähtekohaks oli arusaam, et mõisakultuur on samamoodi kadunud nagu „vana eesti“ talupoja identiteetki ning et ühtlasi moodustavad mõlemad ühe ja sama üksuse. Üht pole olemas ilma teiseta. Samas võib igaüks eraldi anda alust mõelda teise üle. Kuidas siis aga mõista baltisaksa kadunud kultuuri Eesti kultuuri puuduva osana, mis 1939. aastal ja pärast seda argielust ja mälust välja lõigati ja ära unustati, kuid mille fantoomvalud ikka vahetevahel tunda annavad? Kuidas mõtestada seda, mida enam pole? Kuidas pääseda läbi klaasist seina ilma seda katki tegemata?

Oma vaatluse keskseks kohaks ongi Õnnepalu valinud klaasveranda, klaasist defineeritud ruumi, paiga, milles võib näha baltisaksa kultuuri ja ajaloo üht kõige kõnekamat ruumilist metafoori. Hoolimata oma haprusest on just klaasveranda (ja mitte ajahambale paremini vastu pidanud mõis kui selline) üks baltisaksa mälestuste püsikohti – koos Õnnepaluga on seda väitnud oma 1000 lehekülge paksus väitekirjas ka baltisaksa taustaga kirjandusteadlane Armin von Ungern-Sternberg, analüüsides 19. ja 20. sajandi baltisaksa romaane.[1] Verandal vaatlesid mõisnikud läbi klaasi ühiskondlikke ja poliitilisi turbulentse, siin keskenduti omailma säilitamisele ja enesevaatlusele, siit edasi sai ülejäänud maailm oma tähenduse. Võib lisada, et klaasveranda tähendus ei piirdu ainult mõisakultuuriga, selle võttis üle kodanlik kultuur, baltisaksa rikkad linnapered, samuti ka tõusev eesti kodanlus. Oma läbipaistvuses, ilus ja hapras-jäigas olemasolus on ta ideaalne koht rääkimaks ka Balti ajaloo koloniaalsetest süvastruktuuridest. Ta on üks Balti ajaloo huvitavamatest rahvusülestest mälupaikadest. Koht on tabavalt hästi valitud.

Õnnepalu ise nimetab oma lugu „poeem-fantaasiaks“ (lk 7) ja oma blogis, mis oli raamatu teksti aluseks, „muinaslooks“ ning räägib klaasverandast kui varjuteatri lavast, kus saab taas lavastada Balti ajaloo süvastruktuure.[2] Oma üldisemaid mõtteid baltisaksa kultuurist väljendab ta löövalt lühikeses, aga sisurohkes eessõnas (lk 5–8): klaasseinad on ammugi kildudeks purustatud, pole enam vaja vägivalda jõudmaks sinna teisele poole. Ka suurtest emotsioonidest kantud rünnakud on vajunud ammu ajalukku. Autor aga räägib, vähemalt algselt, turvaliselt analüütiliselt distantsilt, pakkudes välja kolm võimalust, kuidas mõisaelule läheneda. Esimese võimalusena esitab ta mõisamiljöösse sisseelamist läbi igapäevaste tööde-tegemiste ehk lähenemist sellele nii kaugel olevaks peetud „teisele“ argise rutiini kaudu. Elades Esna mõisa maal ja hoolitsedes vana mõisahoone eest, küttes ahjusid ja aidates majal hakkama saada vanadusest tekkinud nõrkustega, elas autor kadunud mõisamiljöösse sisse ja sai selle osaks. See vana korra taaskehastamine ja spiritus loci austamine on eelduseks teistele, järgmistele astmetele. Teise võimalusena pakub autor välja arheoloogilist kaevetööd. Kaevates aednikuna mulda, leiab ta nagu arheoloog kilde, tõendeid, jääke baltisaksa elust, mida kasutab oma poeemis, et luua ainelist taustsüsteemi. Samal viisil uurib ta ka mõisaarhitektuuri, hauaplaate, taimi, fotosid ja arhiiviallikaid, mis räägivad talle kohast, kuhu ta on sattunud, ning millest tema omakorda räägib oma poeemis.[3] Kolmas viis on asuda n-ö baltisaksa hingerännakule, lasta iseennast nii kaugele baltisaksa maailma sisse, kuni see saab osaks su enda elust, su unenägudest. Kui esimesed võimalused on kantud valust, et seda, mis on läinud, ei saa enam kuidagiviisi kätte, siis viimane variant pakub võimalust transformeerida oma mina kasvõi hetkeks, unenäo ajaks, mil kaovad klaasseinad ja ühtesulamine on võimalik. Just siit pärineb arusaam, et mõis ja talu pole dihhotoomselt vastandlikud, vaid ühe ja sama vana, igaveseks kadunud maailma nähtused, kaksikvennad, nagu olid seda tihtipeale ka mõisnik ja talunik, sest baltisakslased ja vanad eestlased olid vere- ja hingesugulased.

Raamat sellises vormis, nagu me teda käes hoiame, koosneb tekstidest, mis on enam kui seitse aastat vanad. Nad sündisid blogina (orrisaar.blogspot.com.ee), mida autor kirjutas 2009. aasta esimesel poolel pärast seda, kui oli juba viiendat aastat hoidnud Esna mõisat, enne kui Hiiumaa ta taas lõplikult enda juurde kutsus ning algatas niimoodi järgmise elu- ja loominguetapi. Tekstid sugenesid kahes etapis 17. ja 27. veebruari ja 14. ja 27. juuni vahel, kuigi baltisaksa-teemalisi sissekandeid leidub ka veel juulis. Kaunistatud olid esialgsed blogilood ilusate vanade ja autori enda tehtud uute fotodega Orisaare ehk Esna mõisast ning väikeste poeetiliste vahetekstidega. Alustekst võlus juba tookord oma ilu, läbitunnetatuse ja uudsusega baltisaksa teemast rääkimisel. Tekstid olid küll täis mõisanostalgiat, mis tundub baltisaksa elu mälestamisel ja taaslavastamisel 21. sajandil tüüpiline, kuid autori imekaunid looduspildid ja refleksioonid sellest, mida võis mõis olla toona ja mida ta võiks olla 21. sajandil, tegid blogist äärmiselt rõõmustava lugemise.

Tekst on meeldiv ka raamatuna, kuigi ei jõua blogi tasemeni. Kriitiliselt hakkab silma kujundus, mis ühekülgselt rõhutab mõisanostalgia liini. Arusaadav, raamat peab ju end müüma ja meeldima üldisele maitsele. Aga miks ometi peavad illustratsiooniks kasutatud fotod olema kõik ühtmoodi seepiakarva, ka tänapäevased? Milleks selline hulk ajaloolisi fotosid, mis ei näita Esnat, vaid mis justkui rõhutavad, nagu autor oleks püüdnud mõisakultuuri reaalsust kirjeldada? See oli küll viimane, mida autor tahtis, vähemalt ütleb ta selgelt, et ei pretendeeri oma looga mitte mingile reaalsusetaotlusele, sest „pole mingit lootustki seda maailma kuidagi taasluua, tõeselt nii, nagu ta oli. Igasugune realistlikum žanr oleks juba lubamatult võlts. Ajalooline romaan, film? Jah, muidugi, palun, miks mitte, ainult teadmisega, et selles pole midagi tõest. Et see on vaid meie ettekujutus sellest mis oli“ (lk 7). Kui aga on selge, et see, mida poeet meie silme ette manab, ei ole reaalsus, vaid tema enda illusioon, miks on raamatult ära võetud kõik abiriistad, mis võiksid aidata lugejal seda selgesti mõista? Kuhu on jäänud blogis leiduvad seletused sellest, kuidas see lugu sündis?

Esimese osa kirjutas Õnnepalu 2009. aasta veebruaris ajendatuna oma argitoimetustest Esnal. Pärast neljakuist pausi hakkas ta kirjutama loo teist osa, inspireerituna sellest, et avastas 14. juunil Kuksema ehk Esna naabermõisa kabelist perekond Grünewaldti hauatahvli. Siit tuvastas ta Lisi olemasolu, kellest ta, teadmata, et selline inimene tõepoolest oli elanud, oli kirjutanud oma talvises „muinasloos“.[4] Kokkupuude reaalse Liisi ehk Lisi ja tema sugulastega hauaplaadil tiivustas ta fantaasiat uuesti. Järgmisel öösel näeb ta iseennast Lisina unes. Sellest räägib blogis sissejuhatus peatükile „Muld. Lisi Grünewaldti unenägu“, mis raamatus puudub: „Aga Lisi Grünewaldti ma nägin unes. Õigemini nägin end temana. … Ja siis ma olin tema. Umbes just 3-4-aastane. … Ja nüüd ma ei saa lahti mõttest ligi 103-aastasest Lisi Baronin Schillingist. Sada aastat hiljem. Ja mis on mäletada sada aastat? Ja mul on tunne, et ma pean ka elama 103 aastaseks, et seda teada saada. Ja see ajab mul külmajudinad peale.“[5]

Siiski ei anna unenäost inspireeritud suvised lood „Muld“ ja „Neo. Õnn“ (lk 67–108) end võrrelda talviste tekstidega, ning vähemalt mind nad ei suuda veenda. Teemaks ei ole neis tekstides ka enam mitte Esna mõis, vaid äraminek „Heim in’s Reich“ 1939. aastal, elu Warthegaus, põgenemine hirmsal sõjatalvel 1944 ning uus elu Saksamaal. Neis lugudes, mis on kohustuslikud toposed viimase Baltikumis sündinud baltisaksa põlvkonna jaoks, mille esindajate hulka kuuluvad ka minu vanemad, ei taba ega edasta Õnnepalu enam õiget baltisaksalikku tooni. Võimalik muidugi, et ma ise tean neid lugusid liigagi hästi, et ma ei suudagi autoriga kaasa minna. Siit vaatab vastu ikka toosama arusaam, et pärast seda, kui baltisakslased läksid, nad vaikselt välja suridki. Ja kõik. Ma siiski ütleks, et see nii ei ole. Kuid ega autor ju oleks saanudki nende hilisemate lugude vaimu tabada, neile järele jõuda, ei Esnas, Eestis. Sest need baltisakslaste lood ei lähtu enam kohavaimust, vaid on edasi kantud inimeste hinges. Siin lõpevad taaskehastamise ja unenäos läbielamise võimalused.

Kahju ka, et poeedi väiksemad etüüdid baltisaksa teema rekonstrueerimisel on jäänud raamatust välja. Just neis näeme autori detektiivi- või arheoloogitööd, seda, kuidas ta avastab kadunud suguvõsa elu mitte ainult kinni kasvanud hauaplaatidelt, vaid ka nende peal kasvavatest taimedest ja maa seest leitud tundmatutest tööriistadest.[6] Kõik, mida autori silm näeb, saab tõendiks läinud elust – näiteks roos, mis trepi ees lõhnab: „Grünewaldtide roos, sest eks kõik, mis siin on, ole väheke nende oma.“ Ise on ta istutanud roosi, mille nimi on Illusioon: „Nii on selle roosi nimi. Istutasin ta sinna neli suve tagasi, kui siia Esna tulin ja selle aiakese sinna müüri äärde tegin. Kenasti on kasvama läinud.“ Ning see lugu Illusioonist inspireerib teda järgmiseks pildikeseks: „Ja mõisa köögis. Vaikne pilvine õhtu on. Kui oleks virtin, väntaks ta jäätisemasinat. Ja külalapsed oleksid päeval köögi ukse taha metsmaasikaid toonud ja saanud nende eest mõne kopika. Aga pole virtinat. Pole jäätisemasinat. Pole külalapsi. Pole saksu. Ainult vaikne juuliõhtu tühjas mõisas pärast kuuma päeva.“[7] Autor on nagu imedemaal sattunud baltisaksa maailma ja paneb enda jaoks kild-killult kokku tervikpilti.

Õnnepalu tekst on nostalgiline, sest klaasseina veripunasest brutaalsusest rahvusüleste suhete läbilõikamisel räägib ta ainult möödaminnes. Liisi hing küll valutab, et ta ilusa eesti aednikupoisiga enam iialgi pööningul (või mujal) kokku saada ei või, kuid teater ja siis uus abiellumine ja minek Saksamaale tulevad peale, verine lugu jääb etapiks ta pikas elus ja vaikselt ununeb, kasvab kinni nagu hauakivi. Range klaas lõikas katki ka vana Antoni ja Mari suhted, kuna mõisas teenimine ei lubanud neil sealsamas abielluda. Nad küll näevad teineteist ja räägivad teineteisega, aga kokku nad ei saa. Klaas on ka meie ajarännakupüüete ja mineviku vahel, sest päriselt ei saa me sinna iial tagasi. Veranda mitte üksnes ei ühenda inimesi, vaid vahel ka rangelt eristab. Ning nõnda liiguvad baltisakslased klaasist ruumis nagu kalad akvaariumis, mida saab silmitseda, aga kaladest siiski aru saa.

Lisaks veel üks motiiv, mis tuleb küll kõrvalt, aga mis ehk aitab klaasveranda-metafoori teistmoodi mõtestada. 19. sajandi lõpus omandas veranda teatud ringkondades äärmiselt halva kuvandi, olles kohe üldsegi mitte ilusa elu, vaid tapva moderniseerumise sünonüüm. Nimelt täheldati seoses aknaklaaside levikuga igal pool maal majade ümber laululindude suremise hüppelist kasvu, mis eriti suur oli seal, kuhu olid kerkinud suurejoonelised klaasverandad, nagu kirjeldab Oskar von Löwis of Menar raamatus „Meie balti laululinnud“.[8] Saksamaa ornitoloogiaseltsi ajakirjas nimetati lahtiseid klaasverandasid 1915. aastal isegi „linnumõrtsukateks“ (Vogelmörder). Mõisaelanikele jäi lindude massiline hukkumine verandade ümber siiski tihti märkamatuks, kuna hukkunud lindude üleskorjamisega tegelesid teenijad. Vastuabinõuna soovitati istutada klaaside ette ronitaimed, mis aitaksid lindudel nähtamatut seina tajuda.[9]

Lindude-metafoor võib ehk aidata siin mõista, et klaasseinad võivad und nähes, armudes, tööd tehes küll otsekui eest ära vajuda ning neid võib kergesti katki lüüa, kuid klaasi lõikavaid omadusi ei maksa üldises nostalgilises vahus alahinnata ega unustada. „Klaasveranda“ on lugu sellest, kuidas püütakse kokku saada, aga lõpuni ei saa. Aeg on igaveseks möödas, sinna tagasi ei jõua enam keegi, seisused olid kõigest hoolimata karmilt olemas, ning koos nendega vana režiim, põlvkondade vahel olid lahkarvamused, vanad enam uuest maailmast aru ei saanud, nagu ka tõusvast eesti kultuurist ja uuest moest jne. Raamat on ka lugu neist ülesaamatuist probleemidest. Seepiakarva raamatukujundus ei tohiks jätta valet muljet: klaasveranda ei ole mugav ja probleemitu koht.

[1] A. von Ungern-Sternberg, Erzählregionen: Überlegungen zu literarischen Räumen mit Blick auf die deutsche Literatur des Baltikums, das Baltikum und die deutsche Literatur. Bielefeld, 2003, lk 655.
[2] http://orrisaar.blogspot.com.ee/2009/02/klaasveranda-artur-umar-saatis-foto.html.
[3] 20. juuli 2009: kaart aastast 1722. http://orrisaar.blogspot.de/2009/07/paike-valgustas-tana-enne-looja-minekut.html.
[4] „Ja siia on ta nimi kirja pandud. Kui ma talvel kirjutasin sellesse blogisse oma muinaslugu Klaasverandast 1910, ja panin sinna ühe tütarlapse Liza, siis ma ei teadnud, et sel ajal tõesti elas üks noor naine Lisi Grünewaldt, ainult et just 1910 oli ta Kuksema Georg Schillingile mehele pandud ja toonud ilmale oma esimese poja, kellele pandi
Schillingite kombe järgi nimeks Gneomar.“ http://orrisaar.blogspot.de/2009/06/retk-lisi-grunewaldti-nime-juurde.html.
[5] http://orrisaar.blogspot.de/2009/06/muld-lisi-grunewaldti-unenagu.html.
[6] 29. juuli 2009: „Mis riist see kunagi oli, ei tea. Nüüd ei lõika ta igatahes enam midagi ega kedagi. Ammu juba.“ http://orrisaar.blogspot.de/2009/07/vanad-asjad-tulevad-valja.html.
[7] http://orrisaar.blogspot.de/2009/07/juuliohtu-moisas.html.
[8] O. von Löwis, Unsere baltischen Singvögel. Reval, 1895, lk 51.
[9] M. Brinkmann, Die grosse Glasveranda als Vogelmörder, Hildesheim 10. Dezember 1914. Ornithologische Monatsschrift, 1915, kd 40, lk 293.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon