Seks, võim ja ekspluateerimine Ida-Euroopa aktsendiga
Aprill, 2017„Ma võiksin sind osta,“ on sõnad, mis mind ühes Berliini baaris vakatama panevad. Nii ütleb mu briti sõbranna, kui kirjeldan oma Lääne-Euroopa tuttavatele, mis tunne on olla idaeurooplasena Berliinis pornofilmifestivalil, kus kogukonna lingo räägib „seksitööst“ ja mitte „prostitutsioonist“, kus Aasia immigrandist kelnerit parandatakse vihaselt, kui ta mitte-binaarsest soost klienti naiseks nimetab, ja kus ma jagan öömaja inimestega, kelle jaoks pornofilmides näitlemine on kas muuhulgas sotsiaalset kapitali pakkuv põhisissetulek või siis lihtsalt üks paljudest hobidest.
Vakatan, kuna briti sõbranna suutis sõnadesse panna Rikka Valge Lääne Mehe stereotüüpse suhtumise Ida-Euroopa naisesse, mis minu isiklikus elus on avaldunud üsna ohutute olukordadena, aga üldiselt kirjeldab see päris hästi, kuidas asjad käivad. Võiks isegi öelda, et selline on struktuurne võimusuhe. Berliini äärealade menukates bordellides seksivad saksa mehed väikese tasu eest rumeenia naistega mitukümmend korda päevas, briti meeste pilk jahib poola naiste kättesaadavaid kannikaid Londoni ööklubides ja hollandi meeste jaoks on enesestmõistetav käia kord nädalas akendelt bulgaaria naisi valimas.
Pornofestivali sekspositiivses seltskonnas tajun endas vastuolu, mida ma ei julge oma pornonäitlejatest sõpradele väljendada: kuidas saab rääkida „seksitööst“ kui positiivsest eluvalikust, kui suur osa prostitutsioonis tegutsevatest naistest on sinna jõudnud inimkaubanduse teel või muul vägivaldsel viisil? Seda küsimust esitada ei tundu hea toon, kuna sellega ma justkui oleks patroneeriv nende inimeste suhtes, kes on seksitöö oma ametiks valinud, võtaksin neilt otsustusvabaduse ja paneksin nad ohvripositsiooni või ei oleks lihtsalt piisavalt sekspositiivne. Kuigi seksitöö-aktivistid ütlevad, et inimkaubandust ja seksiäri ei saa samastada, ei saa neid ka päriselt lahutada, kuna mõlemad praktikad leiavad aset samas juriidilises ja sotsiaalses keskkonnas.
Siinses ülevaates prostitutsioonist Euroopa riikides keskendun kahele äärmusele – prostitutsiooni legaliseerinud Saksamaale ja Hollandile ning seksi ostmise kriminaliseerinud Rootsile. Nõustun inimõigusaktivistidega, kes ütlevad, et riikides, kus seksi müüjatele ei ole kättesaadavaks tehtud arstiabi, sotsiaalabi või kus nad kogevad struktuurset (politsei)vägivalda, tuleb nende õiguste eest võidelda. Eri Euroopa riikide näited sunnivad aga küsima, kas seksitööd on tegelikult adekvaatne kaitsta kui vaba valikut ning milliseid tulemusi on andnud eri lähenemisviisid seksiäri reguleerimisele.
Kehamüügi keerukused
Seksi müümine on üks füüsiliselt ja psühholoogiliselt kõige traumeerivamaid tegevusi, mis on stigmatiseeritud kõikides Lääne ühiskondades vaatamata konkreetse riigi seadusandlusele. Kas ühiskonnas, kus seksiteenuste müümine oleks aktsepteeritud tavalise, vabalt valitud ametina, võiks see stigma kaduda? Kas seksi on võimalik müüa iseennast kahjustamata? Berliini sekspositiivses seltskonnas liikudes jääb mulje, et justkui võiks. Aasta varem olin intervjueerinud üht Berliini kunstnikku, kes müüs ka seksiteenuseid ning nimetas ennast seksitöötajaks. Mu küsimusele prostitutsioonitabu kohta vastas ta, et me oleme paratamatult kapitalistlikus kontekstis – miks me ei võiks siis vahetada oma seksuaalseid oskusi ja kogemusi raha vastu?[1] Seksitöö eeldus on, et kõik osapooled on vahetustehingus vabatahtlikult.[2]
Seksikaubanduse reaalsusi uurides aga tekib küsimus, mida tähendab nõusoleku andmine. Kui Saksamaa kodanik, kes töökaotuse korral leiab abi oma koduriigi heldest sotsiaalhoolekandesüsteemist, valib ametiks seksi müümise, kas ta siis on ikka samal positsioonil Rumeenia immigrandiga, kes on Saksamaale tulnud lootuses leida mingisugunegi töö, milleks õige ruttu osutub pealtnäha ainsa variandina oma keha müümine?
Kas seksitöö on valik või ekspluateerimine? Kaader The Telegraphi dokumentaalprojektist “Welcome to Paradise”
Prostitutsiooni institutsionaliseerimine on sisuliselt seksiäri normaliseerimine, mida võib tõlgendada ka isikute esemena käsitamise normaliseerimisena.[3] Kuid on ka aktiviste, kes väidavad, et just prostitutsiooni seadustega piiramine piirab naiste tegutsemisvabadust ja otsustusõigust oma keha üle – samamoodi nagu näiteks reproduktiivõiguste piiramine.[4]
Seksitöö diskursus
Prostitutsiooni asemel seksitööst rääkiva mõttevoolu keskmes on väide, et seksi müümine väljendab naise õigust otsustada ise, mida ta oma kehaga teeb, ning et seksitöö piiramine seadustega sekkub sellesse vabadusse. Seksitöötajate[5] õiguste eestkõneleja Priscilla Alexander on kirjutanud, et riik rikub prostituutide inimõigusi, kui nende tegevust seadusandlusega keelab. Ta väidab, et kui naisi seksi müümise eest karistada, kriminaliseeritakse sellega ka naise seksuaalne enese-määramisõigus.[6] Mõiste „seksitöö“ pakkus pea nelikümmend aastat tagasi välja seksitöötaja ja performance’i-kunstnik Carol Leigh feministlikul konverentsil San Franciscos, kus enne teda oli kõneldud naiste „kasutamisest“ prostitutsioonis. „Kuidas ma oleksin saanud istuda teiste naiste seas poliitiliselt võrdsena, kui mind [kui seksitöötajat] kirjeldati ainult kasutatud olemise kaudu, jättes kõrvale mu vabatahtliku osaluse selles tehingus?“ küsib Leigh.[7]
Tänapäeval kasutavad mõisteid „seksitöötajad“ ja „seksitöö“ Amnesty International, Maailma Terviseorganisatsioon, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ning enamik seksiteenuste pakkujate õigusi esindavaid ühinguid, nagu Global Net-work of Sex Work Projects. Selle all peetakse silmas nii seksi müümist kui ka teisi erootilisi ja seksuaalseid teenuseid striptiisist ja massaažist telefoniseksi, domineerimismängude, pornofilmides näitlemise ja muu sääraseni. Mõiste võeti kasutusele, et puhastada seksiäris tegutsevaid inimesi „prostitutsiooni“ ja „prostituudiga“ seonduvatest stigmadest, kuid ka selleks, et viidata seksi müümisele kui tööle, millega peaksid kaasas käima tavapärased töötaja õigused turvalisele töökeskkonnale, tervisekindlustusele ja austusele. Mõiste tuum aga seisneb seksi müüjate tunnustamises oma valikute eest vastutavate inimestena, mitte ohvritena.
Amnesty International loetleb oma kodulehel peamised seksitöötajate õigused, mille valitsused peaksid tagama: kaitsma neid ärakasutamise ja sundtöö eest, laskma neil osaleda neid puudutavate seaduste väljatöötamisel ning võimaldama ligipääsu arstiabile, haridusele ja tööturule. Prostitutsioonipoliitikana eelistatakse seksitöö dekriminaliseerimist, kuna väidetavasti teeb see seksitöötajatel lihtsamaks arsti juurde või politseisse minemise ning lubab neil turvalisuse huvides näiteks oma korteris kliente vastu võtta, ilma et nad peaksid kartma karistust bordellipidamise pärast.[8]
Euroopas kostab seksitöötajate eest Euroopa seksitöötajate õiguste rahvusvaheline komitee (ICRSE), mille manifestis nõutakse, et Euroopa Parlament tunnustaks seksitöötajate vabadust kasutada oma keha ükskõik mis viisil, mida keha omanik ei pea kahjulikuks – sealhulgas luua vastastikku soovitud seksuaalsuhteid olenemata sellest, kas nende eest makstakse raha või mitte.[9] Seksitöötajatest autorid mõistavad hukka neid, kes arvavad, et seksitöötajad ei saa ise enda eest otsustada ega oma vajadusi sõnastada.
Põhjused, miks naised[10] seksiärisse satuvad, on tihti seotud seksuaalvägivalla kogemisega lapsepõlves, uimastisõltuvuse, vaesuse ja majandusliku sunniga ning elamisega keskkonnas, kus prostitutsioon on levinud ja aktsepteeritud.[11] Seksitöö-aktivistid ei eita, et inimeste motiivid oma keha müümisel on väga erinevad, ent väidavad, et seda enam peavad nende õigused olema tagatud ka siis, kui nad seksitööga tegelevad. Edasine stigmatiseerimine vaid halvendaks nende olukorda.
Miks mehed seksi ostavad
Kes on need, kes teiste inimeste kehasid ostavad? Olgu seksimüüja ohver või vaba tegutseja, ostavad temalt seksi mehed, kes reeglina kirjeldavad naiselt seksi ostmist samaväärsena õlle, kohvi või kiirtoidu tarbimisega või avaliku tualeti kasutamisega.[12] Uuringutes seksiostjate kohta on mehed põhjustena välja toonud soovi oma seksuaalfantaasiaid realiseerida või korvata olemasoleva seksuaalsuhte puudujääke. („Kui mu kihlatu ei anna mulle anaalseksi, tean kedagi, kes annab.“)[13] Aga ka selle, et ostetud seksis ei pea naisega looma emotsionaalset sidet.[14]
Londonis 2009. aastal läbi viidud uuringus seksiostjate kohta ei tundunud küsitletavate majanduslik, rahvuslik, hariduslik jne profiil ega perekondlik seis palju erinevat Londoni tõenäolisest tavarahvastiku läbilõikest, küll aga ilmnesid vastustest reljeefsed tõekspidamised naiste kohta.[15] Oli mehi, kes ütlesid, et seksi eest maksmine annab neile võimaluse teha naisega, mida nad iganes soovivad, ja see oli enamasti midagi, mida ükski baaris kohatud naine endaga teha ei laseks.
Uurijad tõid välja seksiostjate tõekspidamise, et prostitutsioonis osalevat naist ei ole põhimõtteliselt võimalik vägistada – kui on makstud, võib temaga kõike teha ja naisel õigused puuduvad. Märkimisväärne osa seksi ostvatest meestest ilmutas ka üldisemaid misogüünseid suhtumisi, näiteks et enamik naisi on põhimõtteliselt valetajad ja et naistele meeldib mehi alavääristada.
Meeste arusaam nende naiste tunnetest ja elukogemusest, kelle keha nad ostavad, kippus olema suures nihkes reaalsusega. Näiteks ei aimanud suur osa Londoni uuritavatest, kui paljud prostitutsiooni kaasatud naised on kas praegu või millalgi oma elus olnud kodutud (neid on 75%) või kui paljusid neist on lapsepõlves ära kasutatud (üle 90%). Mehed, kes pole kunagi seksi ostnud, suutsid täpseminigi hinnata naiste tundeid, kes oma keha müüvad.[16] Seksi-
ostjatel puudus nende naiste suhtes empaatia, selle asemel konstrueerisid nad naise isiksuse oma ihafantaasiate põhjal. Suur osa seksiostjatest uskus, et prostitutsioonis osalevad naised naudivad nendega seksimist, ehkki tegelikult ei naudi. Kusjuures mehedki tunnevad ennast seksiostu juures üsna kehvasti – pärast seksiostu kogesid nad pettumust ja tundsid end „endiselt üksildasena“.[17] Teatud lootus, mis ostetud seksile pandi, kuhtus pärast akti.
Ostjate arusaamades paistab välja vastuolu: kuigi paljud neist tunnistavad, et selles vahetustehingus on võim nende käes ning naine kaotab oma autonoomsuse ja väärikuse, püüavad mehed end siiski veenda, et on selle naise jaoks seksuaalselt erutavad.
Veebiajakiri Vice on hiljuti seksiostjatele vastu tulles avaldanud seksitöötajate soovitused, kuidas seksi ostes käituda. Hollandi prostituut Molly leiab, et on väga armas, kui klient talt küsib, milline seks talle endale meeldib, „aga see ei aita meid kumbagi. See pole tähtis, mis mulle meeldib“. Idee, et ostetud seks peaks mõlemale osapoolele meeldima, on Molly sõnul imeline, aga reaalsuses ei toimi. Ta ütleb, et võtab oma tööd tõsiselt ning päästjakompleksiga seksiostjad, kes teda sellest „kohutavast elust“ välja aidata tahavad, on pigem tüütud.[18]
Londoni seksiostjaid uurinud teadurid toovad esile, et prostitutsioon põhjustab sügavat emotsionaalset kahju. Naised, mehed ja transsoolised, kes on prostitutsiooni kaasatud, kogevad seksuaalse ekspluateerimise ja vägivalla tõttu depressiooni, traumaatilist stressi ning teisi ärevus-, söömis- ja dissotsiatiivseid häireid. Kuigi osa mehi aimas vaimset kahju, mida prostitutsioon seksi müüjatele põhjustab, leidis osa neist hoopis, et need naised teevad seda tööd oma n-ö tavanaistest erinevate isikuomaduste tõttu.
Üks uuritutest leidis: „Asjaolu, et nad on valmis tegema tööd, mida teised ei teeks isegi siis, kui vaesus majas, tähendab, et neis on mingi omadus, mis laseb neil seda teha. Ilma vastikuseta, mida tavaline naine tunneks.“ Teine mees: „Nad peavad suutma tihedamini seksida, sest nad teevad seda päev läbi. Nad on valmis seksima ükskõik kellega.“ Kolmas seksi-ostja arvas, et prostitutsiooni kaasatud naised erinevad tavalistest oma olemusliku litsakuse poolest: „Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on see räpane töö. Raha eest seksida ei ole inimese jaoks sünnis asi. Ma ei läheks kohtama ega oleks suhtes ühegagi neist. … Ma olen vanamoeline inimene, roomakatoliiklane. Keskkoolis ei taha poisid litsakate tüdrukutega väljas käia. Mu aju on kaheks jagatud. Ma mõtlen naistest kahel erineval moel.“
Mehed ei kipu politseisse pöörduma ka siis, kui kahtlustavad, et seksivad inimkaubanduse ohvriga. Politseid välditakse hirmust, et mehe perekond või avalikkus võib teada saada, et ta on seksiostja. See on peamisi põhjusi, mis paneks neid seksi ostmisest loobuma peale kriminaalkaristuse või seksuaalkurjategijate nimekirja jõudmise. Seega kuigi Suurbritannias on seksi müümine ja ostmine (aga mitte vahendamine) legaliseeritud, ei ole ühiskondlik hukkamõist selle tegevuse ümbert kadunud.
“Sex-boxid” Saksamaal, Bonnis, kus autojuhid saavad eraldatud sissesõiduparklates seksitöötajatelt teenuseid osta. Allikas: Wikipedia.
Mehed otsivad prostitutsioonis osalevatelt naistelt tihtipeale „tüdruksõbra kogemust“ ehk seda, et naine teeskleks, et hoolib sellest mehest ja et mees mõjub talle seksuaalselt atraktiivsena. Paljud mehed veenavad ennast, et asi nii ongi, kuigi teavad, et on emotsioonid, mida naine välja näitab, ise tellinud. Mehed tahavad uskuda, et nemad on teistest ostjatest erilisemad ning just neil on naisega eriline side. Ja paljud naised püüavadki jätta muljet, et mees meeldib neile, sest siis mehed maksavad rohkem. Ent kui naine käitub mehega, nagu too oleks lihtsalt järjekordne ostja, võib mees reageerida vägivaldse vihaga.[19] Uurijad on täheldanud, et vägivallale kalduvad enamasti mehed, kellel on väga kindlad arusaamad, kuidas naine peaks käituma. Nad võivad muutuda vägivaldseks näiteks siis, kui nad tunnevad, et naine ei kohtle neid piisavalt erilistena või kui nad ei suuda erektsiooni saavutada või ejakuleerida. Vägivaldsust ja seksiostu seostades on leitud seoseid „vaenuliku mehelikkuse“ (hostile masculinity), ebaisikliku seksi harrastamise ja seksuaalse vägivaldsuse vahel. Mehi, kes ostavad seksi, iseloomustas vaenulikkus ja agressiivsus ning emotsionaalsete sidemete vältimine oma seksuaalpartneriga. Ning seksiostjad kinnitasid mitte-seksiostjatega võrreldes oluliselt sagedamini, et on käitunud seksuaalselt agressiivselt ning et nad oleksid valmis naist vägistama, kui karistusest pääseksid.[20]
Kuna nii seksi ost kui ka müük on Suurbritannias legaliseeritud, siis juriidiliselt ei ole kumbki teise ees haavatavam – näiteks ei pea seksimüüja taluma ostja vägivalda hirmu tõttu, et muidu annab mees ta politseile üles, või seksiostja ei pea naist kiiremini autosse hurjutama hirmus ise vahele jääda. Ent tegelikkuses ristub seaduste teoreetiline mõju kaubandussuhetega, kus n-ö nõudluse määravad enamasti misogüünsed mehed ning naised alluvad rahateenimiseks nende ihadele.
Põhjamaade mudel: seksiostu kriminaliseerimine
Prostitutsiooni puudutavad seadused on Euroopas riigiti erinevad, varieerudes täielikust legaliseeritusest Saksamaal ja Hollandis seksi ostmise kriminaliseerimiseni Rootsis ja Norras. Nendel mudelitel on ka täiesti erinevad tagajärjed.
Rootsi kriminaliseeris 1999. aastal seksi ostmise ning dekriminaliseeris seksi müümise. See oli põhimõtteline pööre prostitutsiooni paradigmas, kuna varem oli kuriteo sooritajatena karistatud just neid, kes seksi müüvad. Seaduse taga seisis aastakümnete pikkune uurimistöö prostitutsiooni sattunud naistest Rootsis, kust selgus, et seksi müümine on tihti sundvalik, ning ilmnes seksi ostjate roll prostitutsiooniratta käigushoidmisel. Seaduse lähtekohaks oli, et prostitutsioon on naistevastane vägivald ning seksi ostjad selle vägivalla toimepanijad. Ja et hoolimata indiviidide isiklikust suhtumisest oma töösse seksi müüjatena on seksi müümisel negatiivne mõju sugudevahelistele suhetele, sest prostitutsiooni aktsepteerimine tähendaks, et nii seksuaalsus kui ka naise keha on ostetav, mis aga ei sobi kokku sooliselt võrdõigusliku ühiskonnaga – kultuuriga, mida seadusega püüti edendada.[21]
Rootsi ajakirjanik, raamatu „Being and Being Bought: Prostitution, Surrogacy and the Split Self“ autor ja Rootsi prostitutsiooniseaduse eest seisja Kajsa Ekis Ekman aitab oma intervjuus mõista seksiostjate kriminaliseerimise tagamaid.[22] Ta toob esile Rootsis juba alates 1970. aastatest tehtud uurimistöö, kus intervjueeriti prostitutsiooni sattunud naisi ning uuriti prostitutsiooni soodustavaid sotsiaalseid põhjusi: vaesust, soolist ebavõrdsust ning soolist vägivalda. Ekmani enda poolehoid Põhjamaade mudelile pärineb ajast, kui ta jagas Barcelonas korterit venelannaga, keda poiss-sõber linnaserva maantee äärde oma keha müüma sõidutas, ning Ekman, kes jälgis samal ajal Rootsis lahvatanud arutelusid „seksitööst“, mõistis, et „seksitöö“-diskursus täiskasvanud inimeste vabast tahtest raha eest seksida ei lähe kokku sellega, mida ta oma korterikaaslase peal näeb.
Ekmani sõnul on prostitutsiooni aluspõhimõtteks, et on kaks inimest, kellest üks tahab seksida ja teine ei taha. See on seksuaalne olukord, milles üks osalistest ei taha olla, muidu ei oleks tema tegevust vaja rahaga motiveerida. Kuidas saab seda kaitsta kui seksuaalse vabaduse väljendust? Väide, et tegevus toimub kahe nõusoleku andnud inimese vahel, viitab Ekmani sõnul tegelikult sellele, et nõusolek on antud rahale, mitte seksile: kui naiselt küsida, kumma ta valiks, kas lihtsalt raha või raha ja ka seksi, siis enamik naisi võtaksid raha, aga loobuksid seksist. Kanada uurijad on naiste enda sõnastust kasutades vorminud veelgi rõõmutuma kokkuvõtte: prostitutsioon on kinnimakstud vägistamine (paid rape) ning tasu, mis seksi eest saadakse – raha, toit, öömaja, narkootikumid –, on veenmisvahend.[23]
Ekmani arvates ei saa prostitutsiooni kaitsta ka kui lihtsalt üht tööd teiste seas, sest millises ametis veel kogetakse sedavõrd tihti vägivalda, vägistamist ja seksuaalset ahistamist?
Põhjamaade mudeli juures on oluline, et seadusega käib kaasas abiteenuste võrgustik, kuhu kuulub ka n-ö exit service – prostitutsiooni sattunud naistel on ligipääs tasuta psühholoogilisele nõustamisele, neil aidatakse vajaduse korral leida uus elu- ja töökoht ning näiteks võlgadega toime tulla. Riikides, kus seksitöö on legaliseeritud, on sotsiaalseid abisüsteeme ja rahastust, mis aitaksid naistel uue töö leida, raske üles ehitada – mistarvis oleks vaja eraldi rahastust kellegi töölt lahkumiseks? Rootsis on ka üldiselt tugev sotsiaalhoolekande süsteem ning prostitutsiooni ei satuta enamasti vaesuse survel, vaid näiteks lapse või noorukina kogetud seksuaalse ärakasutamise tagajärjel, mis suunab naisi tegema ennastkahjustavaid valikuid, nendib Ekman.
Prostitutsiooni seoste kohta soolise võrdõiguslikkusega ütleb Ekman, et kui need, kes räägivad „seksitööst“ (ta nimetab neid lobistideks), kõnelevad turumõistetes „ostjatest“ ja „müüjatest“, siis unustavad nad meelega ära soolised vahekorrad selles valdkonnas. Ta meenutab 100 aasta tagust aega, mil prostitutsiooni õigustati vägagi soolistatud väidetega, et prostituudid on ebamoraalsed naised, kes muuks ei kõlbagi, ning et kui prostitutsioon keelata, vägistaksid mehed „korralikke naisi“ (seni levinud, kuigi tõepõhjata müüt seksiostjate seas). Sajand hiljem aga ei taha sama institutsiooni kaitsjad enam rääkida meestest ja naistest, vaid ostjatest ja müüjatest, kuigi peaaegu kõik ostjad on mehed ja enamik müüjaid naised ning see on lihtsalt üks meeste ja naiste vaheliste suhete korraldamise viise. „Need mehed isegi ei tea, mida voodis teha. Nad ei tea, kuidas naist voodist rahuldada, ning nad ei mõista naiste kehasid, kuna nad maksavad naistele, kes teesklevad, et nad on voodis head,“ ütleb Ekman.
Alates 1999. aastast on Rootsis üles kasvanud uus põlvkond inimesi teadmisega, et seksi ostmine on kriminaalkuritegu, prostitutsiooni kaasatud naiste arv riigis on kahanenud poole võrra ning inimkaubitsejatele on Rootsi muutunud äärmiselt ebaatraktiivseks sihtkohaks – viimastel aastatel (2010–2014) on tuvastatud 2–33 inimkaubanduse ohvrit aastas, kellest umbes pooled on olnud seksuaalse ekspluatatsiooni ehk sunnitud prostitutsiooni ohvrid.[24] Pärast seaduse vastuvõtmist pidid inimkaubitsejad oma ärid kolima Norrasse ning Nigeeria maffia vallutas Oslo allilma,[25] kus seksitöötajate üks populaarsemaid lähteriike oli Nigeeria ja Bulgaaria kõrval muide Eesti.[26] Seetõttu võtsid Norra ja Island 2009. aastal vastu samalaadse seaduse ning seksiostjate kriminaliseerimist hakatigi kutsuma Põhjamaade mudeliks. Nüüdseks on sama teed läinud ka Põhja-Iirimaa ja värskeima liitlasena Prantsusmaa.[27]
Samas on Põhjamaade mudel ka omajagu kriitikat saanud. Amsterdamis tegutseva seksitöötajate õiguste katusorganisatsiooni Red Umbrella Fund koordinaator ütleb, et klientide kriminaliseerimine on nagu lubada pagaritel leiba küpsetada, mida mitte keegi ei tohi osta.[28] Ostjate kriminaliseerimise tagajärjel pannakse prostitutsioonis osalevad naised, mehed ja transsoolised ohtlikumasse olukorda – nad peavad tegutsema põranda all, kuna ostjad kardavad vahele jääda. Suurbritannias tegutsev prostitutsioonikogemusega aktivist Juno Mac osutab samuti, et seksi müüjate jaoks on näiteks üks viis oma turvalisuse tagamiseks kliendi täisnime ja telefoninumbri teadasaamine, aga Rootsi seaduste tingimustes ei julgeks klient seda infot anda ning nii on naised sunnitud kohtuma mehega, keda pole võimalik hiljem üles leida, kui ta peaks muutuma vägivaldseks.[29] Seksimüüjad peavad tegutsema varjatud kohtades ning enamasti üksi, sest juba kahekesi samas korteris klientide vastuvõtmist võiks seadus käsitleda bordellina.
Legaliseeritud prostitutsioon ehk „Euroopa bordell“
Kui prostitutsiooni dekriminaliseerimine tähendab seksi ostmise ja müümisega seotud tegevuste karistusseadustikust eemaldamist – ehk nende lubamist n-ö meetodil „mis pole keelatud, on lubatud“, siis legaliseerimise puhul rakendatakse valdkonnale meetmed ja reeglid, kuidas seaduspäraselt käituda. Saksamaa ja Hollandi prostitutsioonipoliitika mudel on samuti pärit sajandivahetusest, mil seksikaubandus legaliseeriti. Väidetavalt oli otsuse taga lootus parandada naiste töötingimusi bordellides ning tuua valdkond põranda alt välja, et töö oleks turvalisem ning selle eest oleks võimalik tasuda makse. Seaduse võttis vastu toonane sotsiaaldemokraatide ja roheliste koalitsioon, kes soovis käsitleda prostitutsiooni nagu iga teistki tööd – seksimüüjad said nüüd sõlmida töölepinguid ja pensioni koguda, neile muutusid kättesaadavaks tervisekindlustus ja muud hüved. Üks Saksamaa bordellipidajaid mäletab küll põhjuste seas sedagi, et selle sammuga lootis valitsus ühtlasi palju raha teenida.[30]
Ent seksimüüjad ei hakanud ennast kuhugi kirja panema. Saksamaa ca 400 000 prostitutsiooni kaasatud naisest oli end 2013. aastal registreerinud 44[31] Bordellid ei sõlmi naistega töölepingut, vaid naised on nende kliendid nagu seksiostjadki – nad üürivad bordelli omanikult toa, et seal oma kliente vastu võtta. Bordellide sissetulek moodustub naistelt kogutud üürirahadest ning teistest teenustest, näiteks alkoholi müük jms. Naised teenivad otse seksiostjatelt saadud rahast ning lepivad nendega tasus ise kokku. On olemas ka n-ö kindlasummalisi bordelle, kus mehed maksavad uksel teatud summa, näiteks 100 eurot, ning võivad sees veeta nii kaua aega, kui soovivad, nii mitme naisega, kui soovivad.[32]
“Mega-bordell” Paradise Saksamaal, kus prostitutsioon on legaliseeritud. Allikas: Kuvatõmmis dokumentaalist “Welcome to Paradise”.
Hollandi seksiäris on Ida-Euroopa riikide Euroopa Liitu astumise järel konkurents kasvanud, eriti pärast Bulgaaria ja Rumeenia liitumist 2007. aastal. Amsterdamis on punaste laternate tänavatel ühe kümnetunnise vahetuse jaoks toa üürimise hind tõusnud. Näiteks Oude Kerki kandis maksab seksimüüjale tuba päevas 85–150 eurot, kusjuures hinnavahed sõltuvad rassist – hind on madalam ebaatraktiivsemates piirkondades, kus töötavad kogukamad mustanahalised naised, ning kõrgem suurema klientuuriga tänavatel, kus töötavad nooremad, kõhnemad, heledama nahaga naised, kellest enamik on tulnud Ida-Euroopast. Samas ei ole seksi hind muutunud, püsides juba aastakümne jagu 35–50 euro ringis. Seega peab üks naine seksima vähemalt kolme mehega päevas, et omadega vähemalt nulli jääda. Kuigi üürihinna tõus valmistab paljudele naistele raskusi, ei oska nad ka teist tööd leida või arvavad, et neil muud valikut lihtsalt pole. Selleks et mitte oma kohta kaotada, peavad naised mõnikord toa eest maksma ka siis, kui nad seda parasjagu ei kasuta. Monopol on bordellipidajate ja mitte seksimüüjate käes.[33]
Saksamaast ja Hollandist on saanud inimkaubanduse ühed kõige atraktiivsemad sihtriigid Euroopas – Saksamaad nimetatakse „Euroopa bordelliks“ ning Amsterdami nimetavad eelmainitud Londoni seksiostjad oma põhilise seksiturismi sihtkohana. Saksamaal tuvastatakse ÜRO andmetel keskmiselt 600 inimkaubanduse ohvrit aastas, kellest peaaegu kõik on riiki toodud seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil, enamasti kas Rumeeniast, Bulgaariast või Ungarist. Hollandis on aastatel 2010–2014 prostitutsiooni sunnitud inimkaubanduse ohvreid tuvastatud tuhande ringis (näiteks Rootsis on see arv 2–17).[34]
Migrantidena on enamik prostitutsiooni kaasatud naisi Lääne-Euroopas haavatavamas positsioonis kui need vähesed saksa ja hollandi naised, kes seksteenuseid pakuvad. Üks Londoni seksiostja ütleb, et kupeldajad „toovad tüdrukud sisse ja liigutavad neid erinevate asukohtade vahel, et nad ei teaks, kus nad on… see on haige“. Teine sõnab, et on märganud „sinikate ja vermetega Ida-Euroopa aktsentidega naisi kohtades, kus on palju inimkaubastatud naisi ja tüdrukuid“.[35] Vähesed mehed tunnistavad, et on inimkaubastatud naisi ise ostnud, kuid 2007. aastal tehtud uuring näitab, et kui nähtavaid, ühemõttelisi sunduse märke ei ole, eeldavad mehed, et naised on selles olukorras nendega samadel alustel.[36]
Sisserännanud „eksootilistele“ naistele on seksiostjatel kindlad ootused ning nendega seostatakse seksiturul fetišeid ja fantaasiaid. Naised, kes on teised, on seksualiseeritud palju perverssemal viisil kui seksiostjatega samast rahvusest naised, kellelt teatud seksuaalakte ei julgeta küsida. Tumedanahaliste naistega seksimist kirjeldavad Amsterdami seksiostjad fantaasia täideviimisena.[37] Need unelmad on levinud kogu seksitööstuses ning on väga stereotüüpsed – afro-kariibi naisi peetakse teistest seiklushimulisemateks, hiina ja idaeuroopa naisi alluvamateks, ladinaameeriklasi meelelisemateks. Nii nagu naised teesklevad parema teenistuse huvides, et naudivad seksi oma kliendiga, mängivad nad kaasa ka seksuaalfantaasiatega, mis seksiostjatel nende kohta on, täites n-ö neile määratud turunišši. Nii süvenevad etnilised mallid veelgi ning pole põhjust arvata, et seksiostjad neid stereotüüpe seksiärist väljapoole igapäevaellu kaasa ei võta.
Eesti kesktee
Eesti sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kristiina Luht ütleb mulle oma kabinetis poolteist kuud pärast mu naasmist Berliinist, et võpatab iga kord, kui kuuleb sõna „seksitöötaja“, mida olin oma e-kirjas kasutanud. „Seksitöötaja“ ja „seksitöö“ annab justkui mõista, et prostitutsioon on töö nagu iga teinegi ning selles valdkonnas on kõik korras, selgitab ta. Kuigi WHO, ILO jt institutsioonid õhutavad eelistama seda terminit „prostituudile“, on Luht ühel nõul oma põhjamaade kolleegidega: sõna korrigeerimine ei muuda prostitutsiooni kaasatud inimeste reaalsust – enamik neist on majanduslikult ebakindla taustaga naised, kelle jaoks on oma keha müümine ellujäämisstrateegia, mitte vaba ametialane valik. Suur osa neist naistest on juba lapse või alaealisena kogenud kodus füüsilist või seksuaalset ärakasutamist. Suur osa teeniks raha muul moel, kui oleks võimalik. Seetõttu on Eesti sotsiaalministeeriumi ametlik retoorika viidata seksi müüjale kui „prostitutsiooni kaasatud naisele/isikule“. Stigmatiseerimise vältimiseks ei kasutata sõna „prostituut“. Luha sõnul on suur töö veel ees seoses „prostitutsiooni kaasatud isiku“ rolli määratlemisega kriminaalmenetluses – enamasti nähakse teda vaid tunnistajana, mitte kannatanuna. Selline roll ei paku piisavalt kaitset – ohvriabisse jõuab vähe naisi, kuna neid ei nähta süsteemis ohvrina.
Mõistega „seksitöö“ käib Luha sõnul kaasas mõttemall, et probleemid seksiäris lahenevad, kui see töö seadustada, seda kontrollida ja maksustada. Luht rõhutab, et oluline on küsida, mida legaliseerimist pooldavad inimesed täpselt soovivad seadustada. Kas naiste registreerimist näiteks tööametis? Nende töö pealt maksude kogumist? Või kolmandate osapoolte rolli seadustamist? Esimesel juhul on Luha sõnul probleem selles, et viimane asi, mida prostitutsiooni kaasatud naised tahavad, on oma nime kuhugi kirja panna (nagu juba Saksamaa näitel teame). Niisugune kirjapanek ähvardab sellega, et ammu prostitutsioonist lahkunud naisele võib keegi tema minevikku avalikult meelde tuletada, nagu juhtus 2003. aastal Eestis suletud bordellis Lily töötanud naistega, kelle näod kümmekond aastat hiljem äratuntavaina televisiooni jõudsid. Maksude puhul on küsimus eetiline: kui eeldada, et prostitutsioon on olemuslikult naistevastane vägivald, kas tohiks siis naiste kuritarvitamise pealt riigikassasse tulu teenida? Ning kupeldamise seaduslikuks muutmine on pannud seksimüügi vahendamise äri õitsema. „Küsimus naiste tervisest või turvalisusest ei puutu asjasse. Nende asi on teenida raha,“ kirjeldab Luht Saksa bordellipidajate suhtumist.
Niisiis legaliseerimine ei vähenda stigmatiseerimist, vaid võib selle mõnel juhul lihtsamakski teha. Seetõttu on Eesti valinud keelu- ja lubamispoliitika vahel kesktee. Kriminaliseeritud on seksimüügi vahendamine ja seksi ostmine alaealiselt isikult. Täisealise seksimüüja tegevust seadus ei piira ning talle pakutakse tasuta ja anonüümset psühholoogilist, juriidilist, sotsiaalset ja tervisenõustamist, ka tasuta kondoome ja libesteid ning võimalust käia ilma oma nime ütlemata naistearsti vastuvõtul. Neid abiteenuseid kasutab ligi pool prostitutsiooni kaasatud isikutest, keda Eestis on politsei ja sotsiaalministeeriumi hinnangul kokku umbes seitsesada.[38] Töötukassa teeb abiorganisatsiooniga MTÜ Eluliin koostööd, et neile teine töö leida. Naisi aitavad struktuurid on olemas ning lasevad naisel jääda anonüümseks igal sammul, kui ta seda soovib. Ka maksuametile pole vaja deklareerida prostitutsiooniga seotud tegevust, tulusid saab maksustada teisiti.
Luha sõnul on Eestis suurem probleem vaesus ja see, mida on noored tüdrukud valmis tegema, et materiaalseid hüvesid saada. Kui Euroopa inimkaubanduse põhilistes lähteriikides Rumeenias ja Bulgaarias kaasneb naiste seksiärisse värbamisega tihti füüsiline vägivald, siis siinkandis on mõjutusvahendid leebemad. Värbaja ehk loverboy meetod on üks selliseid. Naise, õieti enamasti noore vaese tüdruku võlub ära mees, kes poeb talle hinge oma eriliselt sõbraliku käitumisega. Pärast mõningast suhtlemist lubab mees naisele näiteks oraalseksi eest kontserdipiletid kinkida – mis on naisele tema majandusliku tausta tõttu oluline materiaalne väärtus. Järgmisel korral saab ta vahekorra eest firmateksad. Nii harjutab värbaja tüdruku sellega, et esemete eest seksimine on vastuvõetav, ning tüdruk, kes oma majandusliku tausta tõttu enamasti ise endale neid teksapükse osta ei jõuaks, leiab samuti, et tehing on hea. Edasi on ta juba vähem tõrges, kui kallim pakub talle uuteks klientideks mitte ennast, vaid teisi mehi. Siit peegelduvad vastu Eesti ühiskonna väärtused, mis paraku on üsnagi keskendunud materiaalsele varale, leiab Luht. Ühiskonnas, kus prostitutsioon on legaalne, on raharaskustes naistel lihtsam seda teed minna. Prostitutsiooni ennetamiseks on Luha sõnul vaja edendada soolist võrdõiguslikkust, näiteks vähendada palgalõhet, et naised ei sõltuks rahaliselt oma mehest, ning lõdvendada traditsioonilisi soorolle, et naise väärtus ei seisneks selles, kui hästi ta meest teenib.
Kas seksitöö või prostitutsioon?
Inimesed müüvad ja ostavad üksteiselt seksi – kuigi tabu, tuleb selle reaalsusega kuidagi toime tulla. On riike, kus seksiäri on ohjeldatud, ja neid, kus see õitseb, olenevalt riigi rikkusest, seadustest ja ühiskonnas valitsevatest väärtustest. Seksiärisse suhtutakse erinevalt: kas kui vägivallast sündinud ja vägivalda sünnitavasse keskkonda või kui tööpõldu, kus need, kes soovivad, võivad leiba teenida. Seksimüüjate õiguste eest tuleks seista mõlemal juhul, ükskõik kas nad on oma ametis ohvrina või vabatahtlikult.
Sadadest tuhandetest naistest, kes Lääne-Euroopa seksiäris töötavad, on suurem osa pärit kusagilt mujalt – Ida-Euroopast, Aafrikast, Aasiast. Kogu maailmas on enamik prostitutsioonis osalevaid naisi pärit piirkondadest, kogukondadest ja rahvustest, mis on majanduslikult ja sotsiaalselt nõrgemal positsioonil. Prostitutsioon põhineb suures osas nõudlusel ehk enamjaolt meestel, kes tahavad, et naised nende ihasid rahuldaks, ning on seega selgelt soolistatud valdkond. Seksiteenuse raha eest pakkumine täiskasvanud inimeste vastastikusel kokkuleppel ja mittevägivaldsel viisil on ideaalmaailmas võimalik, aga seksuaalsed kaubandussuhted realiseeruvad enamasti seksistlikul, rassistlikul ja klassipõhisel kujul. Nende legaliseerimise katsed vaid raskendavad inimkaubitsejate ja kupeldajate karistamist.
Saksamaa ja Hollandi seksiäris on de jure tagatud õigused ja võimalused (arstiabile, organiseerumisele, maksude maksmisele jne), mille nimel näiteks USA seksitöö-aktivistid seniajani võitlevad. Ent vabadused, mida seksitöö-diskursuses näha loodetakse – näiteks vabadus valida oma kliente –, on neis riikides kättesaadavad vaid naisele, kes omab piisavalt rahalist kapitali ega sõltu kupeldajast, nii et võib ebameeldivast kliendist kui potentsiaalsest sissetulekust loobuda. Kas idaeurooplastest naised lennujaamabordellides saavad seda endale lubada?
On õige ja vajalik, et aktivistid võitleksid seksi müüvate naiste õiguste eest riikides, kus need ei ole tagatud, aga vähemalt Euroopas, kus valdav enamik seksiärisse sattunud naistest on selles olukorras ühel või teisel moel sunniviisil, laseb idee seksi müümisest kui vaba tahte väljendusest üldpildil paista liiga üheplaanilisena.
[1] Vt P. Karro, Porno, mis on hingele hea. Müürileht, 12.03.2016.
[2] Amnesty International. Q&A: Policy to Protect the Human Rights of Sex Workers. https://www.amnesty.org/en/qa-policy-to-protect-the-human-rights-of-sex-workers/.
[3] Inimkaubandusse värbamine ja naise kujutamine meedias. Juhtumiuuringud Lätist, Eestist ja Ühendkuningriigist. 2014. http://inimkaubandus.eluliin.ee/marta_est.pdf.
[4] K. J. Bell, A Feminist’s Argument On How Sex Work Can Benefit Women. Inquiries Journal, 2009, kd 1, nr 11.
[5] Mõisted „seksitöö“ ja „seksitöötaja“ ning „prostitutsioon“ ja „prostitutsiooni kaasatud naine“ väljendavad erinevaid suhtumisi kehamüümise olemusse. Siin ja edaspidi kasutan neid sõnu vastavalt sellele, kumba suhtumist väljendab allikas, millele viitan.
[6] P. Alexander, Feminism, Sex Workers, and Human Rights. Rmt-s: Whores and Other Feminists. Toim. J. Nagle. New York, 1997, lk 84.
[7] C. Leigh, Inventing Sex Work. Rmt-s: Whores and Other Feminists.
[8] Amnesty International. Q&A: Policy to Protect the Human Rights of Sex Workers.
[9] Nothing About Us Without Us! Ten Years of Sex Workers’ Rights Activism and Advocacy in Europe. International Committee on the Rights of Sex Workers in Europe, 2015. https://www.awid.org/publications/nothing-about-us-without-us-ten-years-sex-workers-rights-activism-and-advocacy-europe.
[10] Nimetan siin seksi müüjana läbivalt naist ja ostjana meest, kuna tahan tähelepanu pöörata, et need rollid on enamasti just nii sooliselt jaotunud. Seksi müüvaid mehi ja seksiostjatest naisi leidub Euroopas vähesel määral. Eriti väljaspool Euroopat leidub ka märkimisväärseid transsooliste seksimüüjate kogukondi, ent see pole selle artikli teema.
[11] Inimkaubandusse värbamine ja naise kujutamine meedias. Juhtumiuuringud Lätist, Eestist ja Ühendkuningriigist. 2014.
[12] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex. Who They Buy and What They Know. London; San Francisco, 2009.
[13] M. Farley jt, Comparing Sex Buyers With Men Who Do Not Buy Sex: New Data on Prostitution and Trafficking. Journal of Interpersonal Violence, 31.08.2015.
[14] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex.
[15] Sealsamas.
[16] M. Farley jt, Comparing Sex Buyers With Men Who Do Not Buy Sex.
[17] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex.
[18] M. De Vries, How to Treat Sex Workers, According to Sex Workers. Vice, 10.02.2017. https://www.vice.com/en_us/article/how-to-treat-sex-workers-according-to-sex-workers.
[19] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex, lk 20.
[20] Vt M. Farley jt, Comparing Sex Buyers With Men Who Do Not Buy Sex, lk 11–12.
[21] Vt Bundesministerium für Familie, Senioren, Frauen und Jugend. Report by the Federal Government on the Impact of the Act Regulating the Legal Situation of Prostitutes (Prostitution Act), 2007, lk 7. https://www.bmfsfj.de/blob/93346/f81fb6d56073e3a0a80c442439b6495e/bericht-der-br-zum-prostg-englisch-data.pdf.
[22] M. Murphy, Being and Being Bought: An Interview with Kajsa Ekis Ekman. Feminist Current, 20.01.2014.
[23] M. Farley, J. Lynne, A. Cotton, Prostitution in Vancouver: Violence and the Colonization of First Nations Women. Transcultural Psychiatry, 2005, kd 42, nr 2, lk 242–271.
[24] United Nations Office on Drugs and Crime. Global Report on Trafficking in Persons, Western and Central Europe, 2016. http://www.refworld.org/docid/5492abc04.html.
[25] M. Murphy, Being and Being Bought: An interview with Kajsa Ekis Ekman.
[26] Sotsiaalministeeriumi nõunik Kristiina Luht, eravestluses jaanuaris 2016.
[27] L. Porter, Where Is It Legal to Buy Sex in Europe? The Telegraph, 12.04.2016.
[28] M. Goldberg, Should Buying Sex Be Illegal? The Nation, 30.07.2014.
[29] J. Mac, The Laws That Sex Workers Really Want. TEDxEastEnd, 26.02.2016.
[30] N. L. Diu, Welcome to Paradise. The Telegraph, 2013. http://s.telegraph.co.uk/graphics/projects/welcome-to-paradise/.
[31] Sealsamas.
[32] How Legalizing Prostitution Has Failed. Spiegel Online, 30.05.2013.
[33] M. Goldberg, Should Buying Sex be Illegal? The Nation, 30.07.2014.
[34] United Nations Office on Drugs and Crime. Global Report on Trafficking in Persons, Western and Central Europe, 2016.
[35] M. Farley, J. Bindel, J. M. Golding, Men Who Buy Sex.
[36] M. Coy, M. Horvath, L. Kelly, „It’s Just Like Going to the Supermarket“: Men Buying Sex in East London. Report for Safe Exit at Toynbee Hall. London, 2007.
[37] L. Mora, S. Sakhi, S. Yates, The Exotic Other in Prostitution: Ethnic Fault-lines in Amsterdam’s Sex Industry. Humanity in Action, 2013. http://www.humanityinaction.org/knowledgebase/535-the-exotic-other-in-prostitution-ethnic-fault-lines-in-amsterdam-s-sex-industry.
[38] 2015. aastal abistas prostitutsiooni kaasatud isikute abiorganisatsioon MTÜ Eluliin 324 isikut, kellest 307 olid naised, 16 mehed ja 1 transsooline inimene.
