Trumpi 100 päeva – vastupanu seisukohalt

MICHAEL KINNUCAN

Ameerika laial vasaktiival kujunes Obama aastatel välja mingi uinutav turvatunne ja eksitav ajalootaju. Obama mõõdetud hoiak, poliitiline programm ja isegi tema identiteet esimese mustanahalise presidendina näisid andvat meile kinnitust, et kuigi ajalookulg on muidugi aeglane, liigub see ikkagi ainult ühes, nimelt progressi suunas. Obama programmid võisid küll olla piiratud, tehnilised, raskesti loosungitesse kokkuvõetavad ja halvasti toetajaid koondavad, aga tulemused – laienenud tervisekindlustus, mõnevõrra väiksem sõltuvus fossiilkütustest, pisut sõbralikum poliitika miljonite dokumentideta immigrantide suhtes jne – näisid lubavat kaugemas tulevikus suuremat progressi, isegi järkjärgulist tehnokraatlikku lähenemist sotsiaaldemokraatiale. Obama mustanahalisus tuletas meile ühtlasi meelde, kui kaugele me olime edasi jõudnud võrreldes vanade halbade aegadega. Isegi minutaolised vasakpoolsed, kes osutasid säärase programmi piiratusele ja kompromislikkusele, selle ebaadekvaatsusele silmitsi kasvava ebavõrdsuse ja tõusvate meredega, tundsid mingil tasandil, et meil on veel aega asju seada – et edasimineku aeglus on küll kahetsusväärne, aga suund ikkagi õige.

Selline, enamasti sõnastamata usk moonutas läätse, mille läbi me jälgisime Vabariikliku partei kasvavat radikaliseerumist Obama aastatel – see oli hirmus, aga mitte päris hirmuäratav. Vabariiklaste kasvav ägedus paistis tõendavat, et nad muutuvad noorema, rassiliselt mitmekesisema ja liberaalsema valijaskonna seisukohalt järjest tähtsusetumaks. Kompromissitu parlamentaarne taktika, üha äärmuslikuma kasinuse (tervishoiu, pensionide ja vaesteabiprogrammide kärpimise) nõudmine, vanasti alltekstina figureerinud rassismi ja nativismi muutumine käredalt otsesõnaliseks – kõik see paistis pigem valijaskonnast irduva partei tõmblustena kui märgina saabuvatest aegadest. Kui Trump lõi eelvalimistel rivist välja trobikonna Vabariikliku partei etableerunud poliitikuid ja sai partei peavoolu üha meeleheitlikumatest takistamiskatsetest hoolimata presidendikandidaadiks, hakkas säärane diagnoos veelgi kindlamana paistma – vabariiklaste peavoolu võimetus äratada entusiasmi isegi oma partei valijaskonna seas kõneles sellest, kui vähe on neil tavalistele ameeriklastele pakkuda peale eelarve-konservatiivsete rahustite. Nii sügavate puudustega ja laialt taunitud kandidaadi edu aga näitas samal ajal vabariiklaste valijaskonna enese vaimset ja isegi moraalset pankrotti. Kogu toimuv paistis mitte ainult jantlik, vaid ka atavistlik,  just nagu ühe poliitilise projekti surmatõmblused, kui seda sunnitakse aeglaselt, kuid kindlalt kas kohanema moodsa Ameerika normidega või vaibuma ajalukku. Selline ülev enesekindlus seletab – rohkem kui Clintoni (tagantjärele vaadates üsna napp) edumaa küsitlustes ja võib-olla ka rohkem kui kandidaat Trumpi isiklikud puudused – Ameerika meedia praktiliselt üksmeelset valimiseelset veendumust, et Trump saab lüüa.

Šokk demokraatide seas, kui ta ikkagi võitis, oli kirjeldamatu. Ainus sündmus minu eluajal, millega oskaksin seda võrrelda, on 9/11 ja sellele järgnenu – aga kui tolle sündmuse järel leidis avalik reaktsioon kiiresti väljenduse üldrahvaliku leina ja kollektiivse kättemaksu retoorikas, siis pärast Trumpi võitu ei teadnud keegi päriselt, mida ütelda. Reaktsioonid ulatusid eitusest (liberaalid annetasid tuhandeid dollareid häälte ülelugemispüüdluste heaks, millel polnud vähimatki šanssi tulemust muuta, ja muidu mõistlikud inimesed uskusid – või tegid näo, nagu usuksid –, et valimiskogu rikub enam kui sajandivanust kinnistunud protseduuri ja annab presidentuuri Clintonile) kuni täieliku meeleheiteni: kui saavad juhtuda sellised asjad, mis mõtet siis üldse sel kõigel on? Valimisjärgsetel kuudel kogesid pooled minu tuttavatest midagi kliinilise depressiooni sümptomite sarnast. USA juhtiv huumoriajakiri The Onion avaldas artikli „Klaaslae purustamine: Kuidas Hillary Clinton muutis naistel töö juures nutmise aktsepteeritavaks“.

Üleüldise šoki üks tagajärgi on olnud teatav analüütiline ülereageerimine kommentaatorite poolt: kalduvus pidada Trumpi ideoloogiliseks pioneeriks, kes rajab uue poliitilise positsiooni, mis lööb lahku vabariiklaste traditsioonilisest poliitikast, ning kasutab seda ära uue valijaenamuse loomiseks. Oma kõige intelligentsemas vormis tõlgendas selline analüüs Trumpi võitu üheskoos Brexitiga kui protestikarjet neoliberaalse globaalse korra vastu, ja see vaateviis pole päris alusetu. Trump lõi lahku Vabariikliku partei traditsioonist, mõistes hukka vabakaubanduslepped ja nendega kaasnenud töökohtade kadumise Kesk-Lääne tööstuspiirkondadest, ta kritiseeris eelvalimistel oma konkurentide plaane kärpida pensione ja tervishoiukindlustust ning viis vabariiklaste traditsioonilise immigrantidevastase retoorika uuele, enneolematult käredale tasemele. Ta lubas ka suuri investeeringuid infrastruktuuri ja näis mõnikord isegi mõista andvat, et pooldab niisugust tervishoiuseadust, mis tagaks igale ameeriklasele kindlustuse – selline plaan pole kindlasti kunagi kuulunud vabariiklaste programmi ja ka paljud demokraadid peavad seda ebapraktiliseks. Ja Trumpi valmidus lüüa lahku parteijoonest, kritiseerides Iraagi sõda, ning tema Ameerika esikohale tõstmise retoorika näisid lubavat loobumist parteidevahelisest konsensusest, mis pooldab USA avantürismi välismaal. Mõned analüütikud oletasid, et Trump püüab Vabariiklikku parteid ümber korraldada ning asendada selle libertaarset, maksude- ja töölistevastast programmi millegi niisugusega, mis sarnaneks heaoluriigi aktsepteerimisega Euroopa natsionalistlike parempoolsete seas. Trumpi säärane erandlikkus on äratanud meedias lõputut huvi teda toetanud valgete töölisklassist valijate vastu; ilmunud on sadu ja sadu uudislugusid, mis neid intervjueerivad ja nende vaateid ja motiive analüüsivad.

Kuid mõte, nagu esindaks Trump ideoloogilist seljapööramist minevikule, ajab retoorika segi reaalsusega, ning kujutelm, nagu ta oleks loonud mingi uutmoodi elektoraalse enamuse, ajab üksikud puud segi metsaga. On tõsi, et mõned valijad, kes eelistasid aastail 2008 ja 2012 Obamat, valisid sedapuhku Trumpi, aga neid oli tilluke vähemus. Trumpi valis viimati ülekaalukas enamus neist, kes toetasid 2012 Mitt Romneyt, sellal kui enamik Obama valijaid toetas Clintonit. Clinton saigi rohkem hääli, kui oli saanud Obama, ning palju rohkem kui Trump – ta kogus lõpuks 2,9 miljonit häält oma vastaskandidaadist rohkem. Tõde on selles, et üsna väike arv poolevahetajaid pluss oluline langus afroameeriklaste valimisaktiivsuses (Obama aastate pretsedenditust kõrgusest) andis Trumpile napi enamuse paaris võtmeosariigis.

Ja kui Trumpi retoorika esindaski lahkulöömist vabariiklaste peavoolust, siis juba enne valimisi oli selge ning on tema ametisseastumise järel saanud veelgi selgemaks, et ta tegelikud plaanid on palju konventsionaalsemad – ja palju ebapopulaarsemad –, kui võinuks järeldada tema sõnadest. Trump lubas algusest peale triljoneid dollareid maksukärpeid, mis tulnuksid ülekaalukalt kasuks kõige rikkamatele. Ka tema infrastruktuuriplaan ei näe ette riiklikke investeeringuid, vaid lihtsalt veel üht maksukärbet – erastatud infra-
struktuuri programmidesse investeerijatele. Valimiskampaania jooksul hoidus Trump esitamast ühtki konkreetsemat tervishoiuplaani, vaid lubas selle asemel imelist tervisekindlustust kõigile, ja nüüdseks on selgunud, et tal oli ka põhjust ebamääraseks jääda. Tervishoiuplaan, mille vabariiklased märtsis välja pakkusid, oleks jätnud 24 miljonit ameeriklast ilma kindlustuseta ja osutus äärmiselt ebapopulaarseks, nii et see kukkus läbi juba üleni vabariiklaste kontrollitavas esindajatekojas, ehkki Obama tervishoiuseadustiku tühistamine ja asendamine on olnud vabariiklaste keskne valimislubadus alates 2009. aastast. On ilmnenud, et Trumpi peamine erinevus vabariiklaste varasematest kandidaatidest seisnes tema valmisolekus valetada laiemalt ja häbitumalt kui nemad – kui asi pole just selles, nagu on alati üsna usutav tundunud, et ta lihtsalt ei tunne riigiasju piisavalt hästi, mõistmaks oma lubaduste järelmeid.

Seni on Trumpi suurimaks nõrkuseks osutunudki just tema konventsionaalsus. Vabariiklaste kindel paremale nihkumine alates 2008. aastast on muuhulgas toonud kaasa partei programmiliste ideede muutumise üha ebapopulaarsemaks – ning kampaania käigus isepäisena mõjunud Trump on nüüdseks nende programmidega kaasa läinud. Arvamusküsitluste andmeil toetas tema tervishoiuseaduse eelnõu, enne kui see mürinaga põhja läks, 17% elanikkonnast, ja sama ebapopulaarne on ka ta seadusandlike kavade järgmine punkt, massiivne maksukärbe peamiselt kõige rikkamatele. Valitsuse eelarvekava, milles siseriiklike kulutuste koletud kärped käivad käsikäes sõjaliste kulutuste 10%-lise kasvuga, on tekitanud peaaegu üleüldist šokki ja õudu, aga presidendipartei kolm suurt eesmärki – maksukärped, eelarverangus ja militarism – ei jäta kulukärbetele alternatiivi. Kuigi Trump on jõudnud valitseda juba kolm kuud nii, et kogu seadusandlik võim kuulub tema parteile, ei ole tal veel õnnestunud vastu võtta ühtegi tähtsamat seadust.

See on praeguse Ameerika poliitika peamine paradoks, mis sai alguse juba enne Trumpi: vabariiklaste poliitprogrammid on sügavalt ebapopulaarsed, kuid nad võidavad järjekindlalt üha rohkem valimisi. Obama aastail varjutas demokraatide edu valimissedelite ülaosas laastavaid lüüasaaamisi madalamatel tasanditel: 2008. aastast peale on vabariiklased haaranud enda kätte mitte üksnes esindajatekoja ja senati, vaid ka rohkem kui tuhat kohta osariikide kongressides. Uus reaalsus, mida Ameerika liberaalid novembris ehmatusega teadvustasid, ei seisne üksnes Trumpi võidus, vaid ka äratundmises, et Demokraatlikus parteis valitseb osariikide tasandil peataolek kui mitte lausa kriis. Ja see on ennastvõimendav probleem, sest vabariiklased ei ole tõrkunud kasutamast oma enamust osariikide kongressides ära selleks, et korraldada ümber valimisringkondade piirid ja valimisreeglid sellise enamuse püsistamiseks. Kakskümmend viis osariiki on praegu üleni vabariiklaste kontrolli all, samas kui demokraadid kontrollivad üleni ainult kuut. Võimalus, et vabariiklased võivad kasutada oma ülekaalu madalamates valitsemisüksustes ja Ameerika arhailisi valimisreegleid ära selleks, et tagada endale permanentne enamus, näib väga reaalne.

Kuidas on reageerinud demokraadid? USA poliitspektri vasakliberaalne serv on astunud Trumpi ajastusse sügavalt lõhenenuna tollest laastavast eel-valimiskampaaniast, kus seisid vastamisi Clinton kui partei valitud poliitikute peaaegu üksmeelne eelistus ja vasaktiiva kandidaat Bernie Sanders, kes kirjeldab ennast „demokraatliku sotsialistina“. Kuigi Clintoni võit eelvalimistel oli kindel, kogus Sanders erakordse toetuse, 43%, ja tema taha koondus noor, häälekas ja hästi mobiliseerunud toetajaskond, kes tahab Demokraatliku partei abil pöörata Ameerika Ühendriigid millegi euroopaliku sotsiaaldemokraatia taolise poole.

Sandersi toetajate jaoks oli 2016 väga kummaline aasta – esiteks teadvustasid nad seda, et poliitilisel orientatsioonil, mis varem arvati jäävat USA peavoolust nõnda kaugele, et polnud tähelepanu väärtki, on miljonitesse ulatuv toetajaskond ja Demokraatlikus parteis peaaegu enamuselähedane poolehoid. Teiseks nägid nad, et Demokraatliku partei establishment’i kandidaat võib saada lüüa niisuguselt tegelaselt nagu Trump. Nende reaktsioon Trumpi võidule on olnud peaaegu üksmeelne ja kokku võetav fraasiga „Bernie oleks võitnud“, mis on osalt siseringi nali ja osalt hüüdlause. Teisisõnu: ainult vasakpopulistlik poliitiline liikumine (mille taolist pole USA-s pärast 1960ndaid nähtud) suudab lüüa Trumpi ja Vabariiklikku parteid, ning üksnes Clintoniga seotud Demokraatliku partei korruptiivsus, saamatus ja kompromislikkus on praegusel olukorral sündida lasknud.

Clintoni toetajate silmis ei ole diagnoos ega ravi kaugeltki sama selged. Ka nemad on kindlasti teravalt teadlikud, et Demokraatliku partei tavapärane poliitika on lausa katastroofiliselt nurjunud, aga nad ei tea veel, kuidas – või kas üldse – nad seda muuta tahaksid. Kui Sandersi toetajad näevad Trumpis tõendit sellest, et valitsev eliit on rahva hätta jätnud, siis Clintoni toetajad räägivad mõnikord nii, nagu arvaksid, et rahvas on jätnud hätta eliidi: tänamatud massid on oma rassismis, nativismis ja võhikluses hüljanud järkjärgulise progressiivse programmi, mis oleks neid aidanud ja oli kavandatud nende hüvanguks. Raske on mõista, kuidas konstrueerida mingit positiivset programmi äratundmisest, otsekui peaks Demokraatlik partei – Brechti sõnu kasutades – „rahva laiali saatma ja valima uue“, ning uut programmi pole seni esile kerkinudki.

Hoolimata kibedatest vastastikustest süüdistustest ja laastavast sisesõjast on Clintoni ja Sandersi leer üksmeelsed vähemalt ühes: Trumpi plaanide täielikus ja häälekas tagasilükkamises. Kui mõned Demokraatliku partei poliitikud hakkasid valimisjärgsetel päevadel rääkima kompromissivajadusest, siis kohtasid nad vastuseisu partei püsitoetajate mõlemalt tiivalt ja taganesid kiiresti. Demokraatide põhitoetajaskonnal on nüüdseks õnnestunud kehtestada parteidistsipliin, isegi kui valitud poliitikud tahaksid toimida isepäi. Föderaaltasandil on USA kohmakas ja arhailine poliitiline süsteem jõudnud olukorda, millega pole varem kokku puututud: süsteemis, mis on loodud kompromisside nõudmiseks ja soodustamiseks, on mõlemad parteid läinud üle põletatud maa taktikale.

Trumpi-vastase vastupanu mõlemat tiiba iseloomustab praegu ka tohutu tung liituda poliitiliste organisatsioonidega. Igat liiki vasakpoolsed ja liberaalsed ühendused, alates immigrantide ja keskkonna kaitsjatest kuni ametiühingu-solidaarsuse ja sotsialismi eestkõnelejateni, on kogenud oma miitingute külastatavuse kahe- kuni kümnekordset tõusu. Mina isiklikult astusin 9. novembril organisatsiooni Democratic Socialists of America, ja selle liikmemaksu tasujate arv on tõusnud 20 000-le, mis teeb sellest suurima sotsialistliku organisatsiooni USA-s pärast 1930. aastate kommunistlikku parteid. Võib-olla on Trumpi võidu kõige märkimisväärsemaks tagajärjeks olnud tema oponentide igapäevaelu hüperpolitiseerumine, sajad tuhanded inimesed on tundnud vajadust poliitilises tegevuses isiklikult kaasa lüüa. Kindlasti enamik neist tüdib ja langeb mõne kuu pärast kõrvale, kui Trumpist saab uus normaalsus ja olukord minetab pakilisuse. Aga paljud jäävad.

Mida aga need, kes püsima jäävad, tegema peaksid? Küsimus on lahtine. Trumpi inauguratsioonile vahetult järgnenud päevadel toimusid USA ajaloo suurimad meeleavaldused, ja islamimaadest sissesõidu keelule vastati ägedate demonstratsioonidega. Aga peagi pidid säärased meeleavaldused tunnistama oma võimetust: hetkel on kõik kaardid meie vastaste käes. Nüüd, kus kohtud on sissesõidukeelu blokeerinud, tervishoiuseaduse eelnõu on surnud ning Trumpi reitingud on madalad ja languses, paistab Trump küll haavatavana, kuid 2018. aasta vahevalimisteni jääb tema võim suuresti ilma vastukaaluta. Kas opositsioon suudab selle kollektiivse pahameele valimisvõiduks pöörata? Tõehetk saabub 2018. aasta valimistel.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

MICHAEL KINNUCAN on Brooklynis elav õpetaja ja kirjamees. Ta toimetab kirjanduslikku võrguajakirja Hypocrite Reader ning analüüsib poliitilist strateegiat ja teeb muud kaastööd ajakirjale The Current Affairs.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon