In vitro veritas

MARGUS OTT

Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 3

Maarja Kangro romaan „Klaaslaps“ on leidnud ajakirjanduses ja televisioonis elavat vastukaja.[1] Siin püüan avada teose veel mõningaid potentsiaale.

1. Kirjandus

Kõigepealt epistemoloogiline küsimus. Teos põhineb dokumentaalsel ainesel ja seetõttu on selle minategelast sageli samastatud kodanik Maarja Kangroga. Need aga tuleb lahus hoida. (1) Esiteks, nagu teab omast käest igaüks, kes on enda kohta mingit lugu jutustanud, ei ole põhimõtteliselt võimalik esitada „asju, nii nagu nad on“, vaid alati sekkub jutustaja subjektiivsus sinna igal tasandil väga mitmel moel: fookuse valik, sündmuste esitamise järjekord, kõneväärse väljavalimine, sõnavara valik, lausetempo, kultuuriliste viidete valik jpm. Sama kehtib ka jutustuses figureeriva tegelase, „minu“ kohta. Lugu jutustav mina põhimõtteliselt ei saa olla seesama, kelle kohta lugu jutustatakse – jutustamise enese kaudu see mina tematiseeritakse, seatakse distantsile, teadvustatakse, samas kui jutustav mina on vahetult, mittetemaatiliselt kohalolev – ta sisaldab endas toda tematiseeritud jutustuse-mina, ent ei saa sellega kokku langeda. (2) Teiseks võib muidugi ära tunda jutustaja erinevaid taotlusi sõltuvalt sellest, kas need on referentsiaalsemad või teoselikumad ning kus esimeses domineerib osutussuhe maailma asjadele, subjektidele ja objektidele (sh jutustuse-minale) ning kus teises on seos maailmaga keerukam, kuivõrd teose raames esitatu puhul on olulisel kohal enesele-viide (teksti osade viited üksteisele põimuvad üksteisest läbi nagu tekstiilis), nii et üksikute elementide seos maailmaga pole ühetine, vaid seejuures tuleb arvesse võtta kogu tekst(iil)i.

Teoselikumaid tekst(iil)e on mitmesuguseid: aimelisi, esseistlikke, filosoofilisi, ilukirjanduslikke, aga ka muusikalisi, maalikunstilisi, skulpturaalseid (kui teksti mõista laiemalt) jne. Siinkohal on meie jaoks relevantne võimalik segiajamine esseistika ja filosoofiaga, eriti kuna kõnealuses romaanis on sidusaid arutlusi, mis põhimõtteliselt võiksid figureerida ka mõnes essees või filosoofilise taotlusega tekstis. Aga sellest tuleb just nimelt hoiduda.[2] Vahel on ilukirjandust (eeskätt proosat) pruugitud esseistikana, lõigates teosest välja mingeid arutlevaid lõike, aga proosakirjanduse puhul on otsustava tähtsusega just nimelt see, et sedasorti lõigud on alati esitatud mõne tegelase poolt mingis ajas, situatsioonis ja kohas; või kui arutlus pärineb jutustajalt, siis seesama jutustaja hääl ise on üks tegelane teoses. See kunatisus on ilukirjanduses alati üleval, kohal. Kirjanduse üks olulisemaid jõude ja voorusi on see, et need arutlused (olgu nad nii sublimeeritud, pikad ja läbivad kui tahes) on kehastatud, ankurdatud mingi tegelase (või jutustaja kui teose komponendi) juurde (ja teosetervikusse), teatavasse kunatisse kehameelde. See pole lihtsalt „üldine jutt“, jumalik jutt eikuskilt, vaid just nimelt jutt kui väljendatud selle-ja-selle poolt, sellest-ja-sellest perspektiivist, omailmast, kehameelest.

Kirjanduse (esmane, põhiline) mõju pole moraliseeriv ega otseülekandeline, vaid eeskätt teatava (teistsuguse) tunde-, taju-, mõtte-, kujutlusrežiimi kehastajana, mille abil me saame teistmoodi tunda, tajuda, mõelda, kujutleda. Just selle kaudu saab lugeja inimesena avaramaks, vabamaks, nüansseeritumaks. Kirjanduse mõju on pigem performatiivne ja kehastumuslik kui sümboolne ja diskursiivselt vahendatud (seda on ta ka, aga pigem teises järgus, ja kirjandusel on selle poolest vähem iseära võrreldes esseistika, filosoofia, ajakirjanduse jm-ga). Kunst ja kirjandus on üks eeliskohti, kus kohtutakse teise, teistsugusega, teistsuguse eluvormiga ja omailmaga.

Selles mõttes on äärmiselt oluline, et ühiskonnas oleksid olemas sellised nihkeid ja ambivalentsust genereerivad mehhanismid ehk et oleksid olemas kirjanikud ja kunstnikud, kes seda hästi valdavad. Kunst ja kirjandus on ühiskonna hapnikuaparaat, mis pumpab ühiskonda õhku. See hoiab ühiselu elusa ja elavana, paljusena; ilma selleta ühiskondlik paljusus vajub kokku, nüansid kaovad, nii et ambivalentsi hakatakse tajuma ohuna, mitte elamist ja hingamist võimaldavana.

2. Iroonia ja huumor

Ambivalentsust ja nihet teostab ilukirjandus juba iseenesest, aga tema sees on ka spetsiifilisi võtteid. Maarja Kangro romaani puhul tasub nendest nimetada irooniat ja huumorit. See on väga irooniline ja humoorikas raamat – ja terava teema (abort) taustal seda enam. Terav teema on iroonia ja huumori kullaproov – kas saab minna nendega lõpuni, sinna, kuhu justkui minna ei saa? Ja nii, et pinge ei madalduks, vaid kasvaks? Juhul kui õnnestub iroonia ja huumoriga minna piirile, siis seal piiritsoonis (elu ja surma vahel) need transformeeruvad. Ei ole nii, et teed nalja või viskad irooniat, jäädes ise kuhugi mujale, mingisse turvatsooni, kuhu iroonia ja huumor ei puutu, vaid need saavad enese väljenduseks – huumor ja iroonia pole siis sinu produtseeritud objektid, vaid sinu enese ühed oluviisid.

Iroonia torkab lugedes hästi silma, tekstis on hulk iroonilisi tähelepanekuid religiooni, konservatiivide, elu enese jm aadressil (eks ole juba kirjastuse nimi Nähtamatu Ahv irooniline!). Võib-olla vähem teadvustab lugeja tekstis samavõrd tähtsal kohal olevat huumorit. Näiteks koht raamatu lõpupoole, kus minategelane endale antud lubadustest hoolimata tegeleb pärast lapse kaotamisega seotud ränka katsumust kerglase meelelahutusega, tantsib, lõõbib jne.[3] Traagilise sündmuse järel tundub tihti, justkui oleks nüüd „kõik teisiti“, et „ma pole enam sama inimene“. Väga sageli aga on selline temaatiline teadvus mittetemaatilise suhtes nihkes. Aastaid tagasi teatati mulle lähedase inimese surmast, vaatasin tema surnukeha ja temaatilises teadvuses toimus otsustav muutus – see polnud aga sünkroonis kogu teadvuselu olukorraga, kus olulised teisendused toimusid varem ja hiljem. Sündmuses osaledes me sageli ei ela seda läbi. Pealtnäha tundub, justkui poleks midagi lihtsamat kui „kogeda“ ja „läbi elada“: toimub sündmus, osalen selles, olen teadlik jne, aga ometi jään sündmuse suhtes irdseks. Kogemine ei käi niisama, vaid ennast on vaja häälestada. Isegi häälestamisest veel ei aita, vaid tunne tuleb siis, kui ta on küpseks saanud.

Ilukirjandus üldiselt ja kõnealune romaan üksikult aitavad sellele kaasa. Minategelase iroonilised märkused ja arutlused aitavad lõhkuda tavapärast, harjumuslikku, „ilusat“ maailmamulli (kus kõik on viksid ja viisakad, kus pole midagi koledat, või õigemini, kus kole küll on, aga kuhugi kõrvale tõrjutult) ning seeläbi adekvaatsemalt maailmaga suhestuda. Huumor seoses minategelasega, kes näiteks ei suuda pidada endale antud lubadusi, aitab omakorda taas-
kunatistada iroonikut – ka iroonik on ikkagi aegruumiline indiviid oma vooruste ja pahede, tugevuste ja puudustega, või veelgi põhimõttelisemalt öeldes (st eeldamata etteantud, fikseeritud väärtusskaalat): oma erinevuses iseendast.

3. Nüansid ja abjektid

Veelgi üldisemalt öeldes võib kirjutamine, kirjutamisele-orienteeritus ise olla üks hea enesetehnika – mitte niivõrd selleks, et asjadest üle olla, vaid et neid lähemalt, täpsemalt tajuda:

„Valud hakkasid tugevnema, muutusid tegelikumaks. Püüdsin neid mõttes koost lahti võtta, saada aru, mis need on: valud. Miks üldse mitmuses? Sest nad olid korraga justkui mitmes kohas? Või ei olnud?“ (lk 133).

Keeleliselt on olemas väljend „valud tugevnevad“, osutades valu seesmisele paljususele. Valu on heterogeenne ja põhimõtteliselt on võimalik seda ka eritletult tajuda, teadvustada. Tavateadvuses aga kaldub valu homogeniseeruma: kuna valu on ebameeldiv, siis me ei taha temaga tegemist teha, vaid püüame ta endast välja sulgeda. Seetõttu me ka õieti ei koge oma kogemust, ei ela läbi kogu seda mitmekesisust, mis meile/meis ilmneb, vaid taandame ta ühele ja ühtlasi püüame endast ära lõigata. Ometi olen ka valutav mina mina. Lapsepõlves olin sunnitud jälgima oma kõrvavalu, päevade kaupa, ja hirmsa järjepidevusega kordus see iga mõne kuu tagant. Samas midagi see ka õpetab, oma neetud osaga koos elama, oma valusid läbi elama.

See on seotud veel ühe teose olulise teemaga, milleks on abjektid (eeskätt lk 151–158). Abjektid on elu alus õige mitmes mõttes. (1) Kõige üldisemalt oleleb igasugune ilmnev asi selle varal, et midagi muud on kõrvale tõrjutud, ob-jekt ehk vastu-heidetu on ab-jekti ehk kõrvale-heidetu varal. Kui me kõike tajuks, siis me ei tajuks mitte midagi;[4] et midagi tajuda ja kogeda, peab toimuma mingi valik, peab olema mingi huvi, pilk, fookus, taotlus, mis jekteerib huvipakkuva ja abjekteerib kõik ülejäänu. (2) Teaduslikult ja termodünaamiliselt põhineb igasugune korrastamine veelgi suurema korrastamatuse tekitamisel: entroopia kasvab. Elulise korrastatuse tekitamine ja hoidmine eeldab suurt hulka sittumist, kusemist, soojuse eritamist jne, selleks et nagu hüdroelektrijaam kose peal hankida energia langetamisest jõudu oma korralduse loomiseks ja hoidmiseks. (3) Kitsamas mõttes kultuuriliselt või eluliselt käib viisaka igapäevaelu lavategevuse taga suur hulk lavatagust ebaviisakust: sittumine, suremine, sünnitamine, sügamine, nikkumine, onaneerimine, söömine, allutamine jne. Indiviidifassaad püsib roojamasinal ja ühiskonnafassaad püsib suremiste ja sündimiste roppusel. Ka keele puhul võib mõelda samamoodi, et esiplaanil on keelega tehtud viisakad ja kultuursed asjad, aga selle aluseks on keel kui roppus.

„Keel ise on meie abjektsus, mis meid vormib: abjekt, mis loob abjektsuse. Keel on sitt, mida me välja ajame. Seepärast peabki looming nagu sitahäda olema ehtne, sest sittumise teesklus kukub veel piinlikum välja kui sittumine ise“ (lk 148–149).

Seda „keelt ennast“ me harilikult ei taba ega märka. Räägime igapäeva-sõnu ja teeme näo, nagu ei tunneks seejuures sümboolset sitahaisu. Sõnaline korrastatus tekitab pidevalt keelelist entroopiat, keelt kui kaost. Või teisipidi, positiivselt sõnastades: keelekord on saadud keelekorrastamatusest, käesolevad sõnad, laused, tekstid on kätte toodud segadikust,[5] mis igapäevakeeles on kõrvale tõrjutud ja maha salatud. Ja võib-olla just kirjandus laseb meil sellesse kiigata, vilksamisi silmata seda, mida õieti näha ei saa, kuna see pole ihu- ega vaimusilmse nägemise objekt.

Nõnda nagu valude puhul, samuti ka abjekti, jäleda ja jõleda puhul vaatab minategelane neile silma:

„Platsenta nägi välja nagu hakkliha. Tõeline värske ümar hakklihamass, totakalt pakendatud ja kaheväädilise lillaka nabanööriga kokku seotud. Tõusin istukile ja vaatasin seda huviga“ (lk 151–152); „Arvasin, et see on lehmakoogilikum, siledama faktuuriga. Ei tea, miks. Ma ei olnud ju elusast peast ühtegi platsentat näinud“ (lk 155).

Minategelane ei nõua küll selle laiendamist kõigile, ent ometi on abjektitalumisel oluline eetiline mõõde, kuivõrd nõnda võetakse arvesse seda kõrvalejäetavat, mis samas on elu alus. Oma õest rääkides ütleb ta:

„Mac ei kartnud vaadata surma, haavu, pahaksminekut, läbikukkumist, mädanemist, katkisust. Mulle tundus, et ta ei ole kunagi seadnud end võitjate poolele. Nende ärevate võidulootjate poolele, kes peaksid igaks juhuks vältima abjektsust, liga, sodi, võikuse imbumist elu tavalistesse kudedesse. Nende poolele, kes ei tohi Medusale otsa vaadata. Kelle maailmas on asju, mida vaadatakse, ja asju, mida ei vaadata. Ja nii edasi. Ah, see kohasuse ja sündsuse ebausk: ehk läheb mul libedalt, kui ma ei vaata! Võib-olla lähebki, aga võib-olla ei lähe ka“ (lk 156–157).

Ühest küljest on abjekti kõrvaleheitmine loomulik (abjekt ongi määratletud kõrvaleheidetavana), aga teisest küljest oleks illusoorne ja lapsik kujutleda abjekte olematuks ning ennast neist sõltumatuks. Õigemini, teatud piires, piiratud aja vältel on võimalik seda läbi viia, pilku ära pöörata, aga varem või hiljem annab abjekt end tunda. On vaja minna vetsu. Jääd haigeks. Jääd vanaks. Põis enam ei pea, keha hakkab haisema. Teed viimseid hingetõmbeid…

4. Suur ja väike viha

Nüansseerimises, mida „Klaaslapses“ tematiseeritakse ja mida üldisemalt kirjandus ise endast kujutab, on vabastav ja võimendav potentsiaal. Tavaeksistentsiga hing panetub, kere jäigastub, elumahlad hanguvad – ja kirjandus vabastab hingamise, teeb keha jälle painduvaks, paneb elumahlad liikuma. On mingid mured? Vaata lähemalt! Miski on vastik? Vaata talle otsa! Ja eeskätt – seeläbi saab justkui aimatavaks elumootor ise, kulg, mis kõike olevat ja kujulist produtseerib, mh noid muresid, jälestusi, hädiseid enesekuvandeid jne.

See vabastus ja võimendus tuleb „Klaaslapses“ välja veel ühest aspektist, nimelt vihast. Lugeja jaoks on teksti kulminatsiooniks abordikirjeldus ja eeskätt vihastamise stseen lk 139–141. Minategelane vihastab haiglaõe peale ja „äestavast valust“ hoolimata hakkab meediku ja oma kaaslase jahmatuseks palatis jooksma, kükke tegema ja õhku hüppama. Ta koondub üleni vihaks ja tekstis esitatakse iselaadne viha ülemlaul, viitega Pauluse armastuse ülemlaulule (1Kr13):

„Viha! Kaovad usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on viha!

Viha! Viha! Viha!

Viha! Viha! Viha! Viha!

Kõik on viha!

Viha võidab kõik, võidab valu, võidab ahastuse, kannab enam kui miski muu. Viha on viimne vägi, tema ongi ülim liigutaja!“ (lk 140).

Võib eristada väikest ja suurt viha. Väike viha on selline, kus mina olen siin ja vihkan toda seal – sest too keeras käru, lihtsalt nägu ei meeldi jne, ühesõnaga, mingitel sümboolimaginaarsetel põhjustel. Siin käib viha ühe osaga minust, jättes muu kõrvale, eemale, ohutusse. Suur viha on selline, mis väljendab mind üleni, mida ma üleni kehastan ja mis ülimal määral mobiliseerib ja fokuseerib mind. Suur viha ei leia aset mugavalt positsioonilt, kus subjekt jääb objektist eraldi, vaid see ilmneb kokkupuutes surmaga või üldisemalt kriitilise, piiripealse olukorraga. Suur viha on siis puhta elujõu väljendus ning selles sulavad kokku kõik teised tunded. Suur viha ei pruugi olla sugugi võimas; see sõltub sellest, milline inimene ise on. Väikese inimese suur viha jääb ikkagi kasinaks.

5. Mikropoliitika

Raamatu tegevus toimub mitmes eri kohas: Eesti, Ukraina, Itaalia, Hispaania, Nicaragua, Mehhiko. Esimese kahe puhul on seal ka otsesemas ja kitsamas mõttes poliitika mängus: Eestis osaleb minategelane meeleavaldusel ja Ukrainas puutub lähedalt kokku ärevate poliitiliste sündmustega. Makrotasandi poliitikast minategelane suurt ei räägi; seda esitatakse pigem mikrotasandi tegelaste kaudu. Ukraina puhul on ukrainameelseid ja venemeelseid ja lihtsalt segaduses inimesi. Minategelasel on ilmselt olemas ka laiem pilt (ta annab sündmustest ülevaate „Aktuaalsele kaamerale“), aga seda ta tekstis ei esita. Tekstis jääb lugeja sündmuste eneste tasandile.

Raamatut asustab terve hulk isesuguseid tegelasi. On edumeelseid ja tagurlasi, ksenofoobe, seniilikuid, peast hulle, omakasupüüdlejaid jne. Ei minda nende psühholoogilise kirjeldamiseni, aga teisalt ei jää nad abstraktseks, vaid nad omandavad teatava rohkem või vähem välja arendatud individualiseerituse läbikäimises minategelasega, tegevustes ja vestlustes. Me võime aimata minategelase maailmavaadet, aga paljud temaga lävijatest on sootuks teistsugused. Ja neile jäetakse ruumi nende teistsugususes, omaolus. Minategelane pole küll distantsilt vaatleja, vaid oma eelistuste ja sättumustega lävib nendega, ent ei taanda neid ära, ei türanniseeri neid. Need teistsugused isikud ning mikrotasandil lävimine nendega annab teosele inimliku, sooja, kehastunud aura. Teine inimene pole siin otsustuse objekt või ideede väljendamise abinõu, vaid kokkupuute partner, mikrotasandi ühiskondliku läbikäimise üks poolus.

Vahel on otsustus ja paikapanek lähedal: kui mustlaseit Odessa treppidel sajatab minategelase lastetuks või kui ta Itaalias Perugias ksenofoobiga ühes palatis olles naaseb jalutuskäigult ja leiabki haiglas mustlasi kooserdamas. Kirjutaja jätab otsad lahtiseks. Aga minategelase loogika järgi ei tundu, et ta langeks ebausku või ksenofoobiasse. Ta ei väldi neid lõkse mitte idealismist, ideede varal (vähemasti mitte ainult), vaid eeskätt nüansikuse ja elukontaktlusega, mille juures rohmakad üldistused ja posimisusud jäävad jõuetuks.

6. Fetiš. Klaaslaps

Romaani peamine sündmustik toimub selle ümber, kuidas aborteeritakse elulootuseta loode (tal puuduvad koljuluud, mistõttu peaaju hävib). Romaani pealkiri pärineb Martin Hudáčeki skulptuurist, mis on pühendatud sündimata jäänud lastele ja mille pilt saadeti minategelasele pärast seda traagilist sündmust:

„Valkjaspunasest materjalist naine, õlgadeni juustega, istub põlvedel ja on katnud näo kätega. Tema ees seisab klaasist laps, kes silitab tal pead. Laps on olukorraga leppinud, emaga leppinud, oma olematuse andestanud“ (lk 183).

Minategelane tuvastab hiljem internetist otsides, et lapsekuju pole valmistatud mitte klaasist, vaid läbipaistvast polüestrist, aga klaaslapse kujund oli juba sündinud. Esiteks viitab see katseklaasile (tegemist oli kunstliku viljastusega), teiseks külmusele, tardumusele (klaas seostub jaheduse ja külmaga) ning kujundlikumalt, läbipaistvuse kaudu, võimalikkuse-kategooriale.

Juba iseenesest polüvalentsele kujundile ja ka kõnealuse skulptuuri tähendusavatusele lisandub veel pikantne asjaolu, et see on „abordivastane monument. Noor kunstnik ise oli padukatoliiklane, kes väitis, et tema bakalaureusetöö teema dikteeris talle Jumal. … See oli räme katoliiklik propagandaskulptuur. Ma olin täiesti lummatud“ (lk 182–183).

See klaaskuju (epoksiidkuju) kujundina liitub lootega, kes on juba mingil määral individualiseerunud:

„Kui lootekest lapse ümbert ära tuli, nägin ma, kui filigraanselt viimistletud inimene ta oli. Nagu oleks 3D printer ta välja trükkinud, peenelt väljatöötatud sõrmeliigeste, luude ja kõrvadega. Päris inimese rinnakorv. Ilusa kujuga käed, õlad ja rangluud. Ja kahtlemata oma näojooned. Ta oli oma isa nägu. Lõug, nina ja silmade paigutus. Tema näoilme hämmastas mind. See oli keskendunud ja üldse mitte etteheitev. Süvenenud, omas maailmas, arusaaja“ (lk 148).

„Mul oli pärast 15-nädalase tütre, tema näojoonte nägemist tekkinud täitsa selge ettekujutus, milline tema iseloom oleks võinud olla“ (lk 170). Ta „oli ju füüsiliselt olemas, ja kalduvused teatud tüüpi mõtteid mõelda ja väljendada olid temas samuti juba olemas“ (lk 170).

Lootel on juba olemas iseloomulik ilme, mingi aimatav liigendus ehk „soonestik“,[6] mis lahti voltudes annaks tõenäolisemalt üht- kui teistsuguse isiksuse – ta pole suvaline ega abstraktne.

Niisiis klaaslapse kujundis saaksid justkui kokku kaks liini. (1) Esiteks tagurlik fetišism, kus on koos teatav metafüüsika (võimalik-tegelik laadis, võimalikkuse austamine tegelikkusena), bioloogia fetišeerimine (elumateeria pühaks tõstmine), patriarhaalsus jm. (2) Teiseks edumeelne fetišism: ilma fetišiteta pole armastust olemas,[7] kuid progressiivses hoiakus töötavad need teistmoodi: selles on pigem väes- ja käesolu ontoloogia (mitte võimalikkuste kahanemine mõne võimaluse realiseerudes, vaid tegelikkuse loomine kättejõudmises, n-ö „rohkenemine“);[8] ei bioloogia ega kultuuri seadmine ülimaks (st esmased pole mingid käesolevad vormid, vaid vormiloome); feminism jm.[9] Fetiš ei toimi siin lummutise, vaid pidepunktina. Kui klaaslaps tuua kokku tolle juba-mingil-määral-individueerunud lootega, siis saab ta hoopis just selle kättejõudmise võrdkujuks, justkui momentülesvõtteks kättejõudmisest, individuatsioonist (selle mõlemas aspektis, ülevuses ja õuduses, vastandmärgilises intensiivsuses).

Seda teist liini klaaslapsest individuatsiooni võrdkujuna saaks laiendada igasugustele kättejõudmistele, nii isiklikele kui ka ühiskondlikele (mis teineteisesse põimuvad). Niimoodi kooruks siit välja üldisem võrdkuju kättejõudmise ja individuatsiooni ülevusele, olgu need kättejõudmised nii rasked, vastikud, abjektsed või labased kui tahes. Kui ma enne rääkisin üldiselt kirjanduse avavast, vabastavast mõjust, mis ühiskonda õhutab, siis nüüd võiks ütelda, et see kehtib ka temaatiliselt raamatu sees – läbi esitatud võrdkuju (klaaslaps) ja kättejõudmiste (individuaal-psühholoogiliselt ja ühiskondlik-lävimislikult). „Klaaslaps“ oleks siis monument kättejõudmisele, individuatsioonile ning selles kätketud väele. Nõnda on klaaslapse-võrdkujus ühte silmapilku tabatud teksti iil.

[1] Pikematest ja huvitavamatest nimetaksin kaht arvustust: K. Kender, 7 põhjust, miks „Klaaslaps“ on üks kõvemaid raamatuid eesti keeles. Vikerkaar, 2016, nr 11; A. Sakova, Maailm sita eituseta. Sirp, 03.02.2017, ning Maris Johannese põhjalikku intervjuud autoriga Tallinna TV saates „Kultuurimeeter“, 20.01.2017: vt http://www.tallinnatv.eu/saated-sarjad/kultuur/kultuurimeeter/11939-kultuurimeeter-2017-01-20-maarja-kangro.

[2] See muidugi ei tähenda, et teksti ei saa sel moel kasutada, aga see pole selle teksti juures peamine. Ja kui temast on abi teistes sarnases olukorras inimestele (nagu oli minategelasel, kes loeb teemaga haakuvat teaduslikku ja ilukirjanduslikku materjali), siis eeskätt just kirjandusteosena, koos kõigi selle efektidega.

[3] M. Kangro, Klaaslaps. Tallinn, 2016, lk 192–193. Edaspidi viited tekstis.

[4] Vt H. Bergson, Aine ja mälu. Tlk M. Ott. Tartu, 2007, 1. ptk.

[5] Vt M. Ott, Teadmise, olemise, kõnelemise sulaolek. Rmt-s: M. Ott, Väekirjad 3. Tallinn, 2016, lk 93–102.

[6] Selle mõiste kohta vt M. Ott, Väekirjad 3, lk 15.

[7] Vt eelviidatud intervjuud Maris Johannesele.

[8] Väes- ja käesolu kohta vt M. Ott, Väekirjad 1. Tallinn, 2015; G. Deleuze, Erinevus ja kordus. Tlk M. Ott. Tartu, 2013.

[9] Vt M. Ott, Väekirjad 4. Tallinn, 2017, lk 341–354.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon