Kuidas kujutada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism

JAAK TOMBERG

 

1.

„Vastik ilm täna.“ – „No kogu aeg kallab. Millal see november küll läbi saab…“

Põgus remark ilma kohta on toiminud traditsiooniliselt tõhusa viisina, kuidas kellega tahes vestlust alustada. See „süütu avang“ on retooriline võte, mis loob edasiseks keskusteluks kandva ühispinna, veenab osapooli meelelisel tasandil selles, et nad asustavad üht ja sedasama ruumi ning võivad sestap teineteisest vähemalt potentsiaalselt ühtmoodi aru saada. Ent viimase aja ikka raskemini ennustatavate ilmasündmuste keerises räägitakse üha sagedamini anekdooti, kuidas sellesse vestlusse võib liigagi kergesti sisse lipsata kategooriaviga ning süütust retoorilisest avangust tänahommikuse ilma kohta saada tige sõnavahetus kliimasoojenemist eitava naabriga.

Kategooriavigu tehakse ka üldisemal kollektiivsel tasandil. Väärib tähelepanu, kuidas tänapäevasel „alternatiivsete faktide“ mullistunud ajastul on kliimateadusest saanud laiemas avalikkuses otsekui usuküsimus – sõltuvalt ideoloogilisest sättumusest selle järeldusi kas aktsepteeritakse või mitte. Loomulikult eksisteerib tunnetuslik põhjus, miks näiteks gravitatsiooni üle niisuguses võtmes ei arutleta: asjad libisevad käte vahelt peaaegu igapäevaselt, aga globaalne soojenemine on igapäevaelus tahes-tahtmata väga raskesti tajutav nähtus. Olemasolevad kliimamudelid on paratamatult võrdlemisi raskesti selgitatavad ja sõltuvalt poliitilistest huvidest retooriliselt kergesti vaidlustatavad – neid ei ümbritse küllaldaselt tugev vääramatu fakti oreool.

Kliimamuutuse raskendatud tajutavus on ühtlasi üks põhjusi, miks kirjandus on väga harva kliimakriisi teema poole pöördunud. Siinses artiklis tegelen just kliimakriisi kirjandusliku kujutatavuse küsimusega. Ent enne veel, kui siirdun kirjanduse juurde, olgu sõnastatud ka mu enese ideoloogiline positsioon. Nõustun riskianalüütik Joseph Normani, filosoof Rupert Readi, süsteemiteoreetik Yaneer Bar-Yami ja statistik Nassim Nicholas Talebiga, kes väidavad, et isegi kui pidada inimmõjulist kliimamuutust madala tõenäosusega riskiks, on selle realiseerumise tagajärjed selgelt liiga globaalsed ja pöördumatud.[1] Riske ei kalkuleerita üksnes nende tõenäosusastme järgi, vaid ka nende tagajärgede ulatust arvestades, ning inimmõjuline kliimamuutus on sellest vaatepunktist risk, mille võimalik madal tõenäosus on äärmuslikus kontrastis selle realiseerumise hävitavate tagajärgede totaalsusega. Siit ka pragmaatiline järeldus: meil on ainult üks planeet ning seega tuleks sõltumata olemasolevate kliimamudelite ebakindlusest teha nende tagajärgede ennetamiseks ja ärahoidmiseks kõik, mis võimalik. Selline mõttekäik võimaldaks ühtlasi vältida kliimaküsimuse ähmastavat käsitlemist usu terminites.

Autor: Ave Taavet

Artiklis „„Võrgustiku“ utoopiline realism“[2] käsitlesin utoopilise kujutlusvõime teisenemist uue sajandi esimese kümnendi kunstilises väljenduses. Täheldasin toona, et hiliskapitalistliku kultuurikonteksti tehniline kiirenemine ja intensiivistumine on viinud teadusliku fantastika ja realismi otsustava lähenemiseni. Nii lõpetasid mõnedki prominentsed ulmekirjanikud (William Gibson, Neal Stephenson) ajutiselt tulevikuliste nägemuste projitseerimise ja rakendasid oma teaduslik-fantastilist poeetilist arsenali globaliseerunud kultuuriruumi olevikumomendi realistlikuks kirjeldamiseks. Ühes intervjuus tunnistas Gibson, et ta pöördumist teaduslik-fantastiliste tulevike juurest vahetu igapäeva kajastamise juurde ajendas kujutlusvõimeline surutis, mida põhjustas oleviku ülekiirenemine:

„Ma ei tea, kas ma suudan enam kujutletavat tulevikku samamoodi välja mõelda. Nii kummaline kui seda ka öelda pole, valitses 80ndatel ja 90ndatel erakordne stabiilsus. Asjad ei muutunud siis nii kiiresti. Ning kui asjad muutuvad liiga kiiresti, … siis pole piisavalt kindlat pinnast, millelt piisavalt üksikasjalikku tulevikku kujutleda.“[3]

Sellises suutmatuses „piisavalt üksikasjalikku tulevikku kujutleda“, mille käes (individuaalne või kollektiivne) kujutlusvõime vaevleb kahtlemata ka tänapäeval, on aga nähtud märki teadusliku fantastika utoopilise potentsiaali kahanemisest. Samas tundub mõistlik eeldada, et kui ühe kunstilise väljendusvormi utoopilised võimalused mingil hetkel ajalooliselt ületatakse ja ammendatakse, tekivad uued ja ajastule kohasemad vormid, milles utoopiline potentsiaal end produktiivsemalt ja usutavamalt teostada saab. Üheks niisuguseks vormiks on utoopiline realism, mida täheldasin David Simoni politseiseriaalis „Võrgustik“ („The Wire“, 2002–2008), kus utoopilised elemendid kaasatakse erinevalt harjumuspärasest kujutelmast „ilma igasuguse fantastilise soovmõtlemiseta fiktsionaalsete, kuid täiesti realistlike sündmuste konstrueerimisse“.[4] „Võrgustiku“ realistlik utopism oli läbinisti protsessuaalset laadi: see ei seisnenud mitte hõlmava kujutlusvõime toel mõne täielikult väljajoonistatud fiktsionaalse (ega ka teaduslik-fantastilise) ideaalmaailma kujutlemises, vaid kollektiivse initsiatiivi toel sündinud kui tahes väikeste ja ajutiste, ent täiesti reaalsete ja pragmaatiliste edusammude esitamises siin ja praegu.

2.

Aga „Võrgustikul“ kui kaasaegsel politseiseriaalil polnud mitte midagi pistmist teadusliku fantastikaga. Ehkki seriaal tõestas, et realistlik kujutamislaad on täienisti võimeline kandma dünaamilist laadi utoopilisi impulsse ja programme, ei kehastanud see eriomaselt teaduslik-fantastilise utoopilise potentsiaali ajaloolist ülekandumist mingisse järgmisse avaldumisvormi. Ent uue sajandi esimesest kümnendist võib leida kirjanduslikke tõendeid sellegi kohta, kuidas ka rangelt teaduslik-fantastilise taustaga autorid pöörduvad oma utoopiliste ambitsioonide „päästmiseks“ realistlikumate väljendusvahendite poole. Üheks niisuguseks autoriks on Kim Stanley Robinson, kelle „pöördumiseks olevikku“ andsid ajendi kasvavad teaduslikud tõendid inimtegevuse mõjust kliimamuutusele ja globaalsele soojenemisele.

Robinson on tuntud tõsiteadusliku fantastika järjekindla viljelejana, kelle teostes kujutatud tulevikunägemused on lähtunud autori laiadest reaalteaduslikest teadmistest. Tema mahuka ulmeloomingu läbivaks juhtmotiiviks on olnud inimkonna kollektiivne silmitsiseis kõikvõimalike ökoloogiliste probleemidega. Robinsoni ilmselt tuntuim romaanitsükkel, nn Marsi-triloogia – romaanid „Punane Marss“ („Red Mars“, 1993), „Roheline Marss“ („Green Mars“, 1994) ja „Sinine Marss“ („Blue Mars“, 1996) –, kaardistab väga üksikasjalikult 2026. aastal algavat ja ligi kaks sajandit vältavat Marsi asustamise ja inimeste jaoks elukõlbulikuks muutmise protsessi ning sellega seotud ökoloogilisi ja ideoloogilis-poliitilisi väljakutseid. Ühelt poolt leiame siit näiteks planeedipõues peituva kuumuse vabastamise, atmosfääri tihendamise ning pinnase all ja poolustel paikneva igikeltsa veevarudeks ümbertöötamise põhjalikke teaduslikke kirjeldusi. Teiselt poolt aga pikki lookaari, mis käsitlevad Marsi asustamisel välja kujunevate paljude sotsiaalsete kogukondade ja kihistuste omavahelisi suhteid ning uusasukate ajaloolis-poliitilisi konflikte (ema)Maa võimudega ja seal valitsevate rahvusüleste korporatsioonidega. Kõike seda saadavad veel näiteks uusasukate mitmetahulised arutelud selle üle, kas elu universumis on midagi niivõrd haruldast, et inimkonnal peaks olema moraalne kohustus seda kõikidele haardeulatuses asuvatele planeetidele „eksportida“, või, vastupidi, pole inimkonnal ülepea õigust võtta endale voli määrata tervete võõraste planeetide käekäiku jne. Triloogia haare on nii planeedi asustamisel tekkivate rohkete keskkondlike väljakutsete kui ka Marsil välja kujunevate sotsiaalsete suhete kujutamise lõikes panoraamne.

Kim Stanley Robinson 2005. aastal. Foto autor Szymon Sokół

Robinson on üks nendest ulmekirjanikest, kes käsitleb teaduslik-fantastilist romaani ajaloolis-kriitilise žanrina, st ajaloolise romaani „ümberpööratud“ vormina.[5] Ajalooline romaan valab Brian McHale’i järgi kirjutamisoleviku ümber mingi kindlakujulise mineviku tulevikuks:[6] olevik, milles ajaloolist romaani loeme, nihestub selles kirjeldatud minevikusündmuste ajalooliseks tulevikuks. Teaduslik-fantastiline romaan valab Fredric Jamesoni järgi seevastu kirjutamisoleviku ümber mingi kindlakujulise tuleviku minevikuks:[7] olevik, milles teaduslik-fantastilist romaani loeme, nihestub selles kirjeldatud tulevikusündmuste ajalooliseks minevikuks. Nii veenab ajalooline romaan meid selles, et meie praegune igapäev on kunagiste otsustuste tulemus, ning teaduslik-fantastiline romaan selles, et meie praegused igapäevased otsustused viivad mingite kindlate tagajärgedeni tulevikus. Mõlemal juhul lõimitakse kirjutamisolevik tähenduslikult olnu või tulevaga ning olevik saab seeläbi osakeseks ajaloolisest järjepidevusest – omandab ajaloolise kvaliteedi. Selles valguses paistab teaduslik fantastika „strukturaalselt unikaalse meetodina, mille kaudu tajuda olevikku ajaloona“.[8] Sestap ei tohiks Robinsoni Marsi-triloogias näha mitte niivõrd katset kujutada „meie ühiskondliku süsteemi „tõelist“ tulevikku“,[9] vaid esmajoones kriitilist kommentaari kaasaegse kirjutamisoleviku sotsiaal-poliitilistele allhoovustele ja nendest lähtuvatele valikutele. Kirjutamisoleviku poole on pööratud õigupoolest ka Marsi-triloogia utoopilised, maasarnastamist käsitlevad ökoloogilised ambitsioonid: ühes intervjuus on Robinson öelnud, et „kahtlemata on kergem elada jätkusuutlikku elu Maal kui muuta Marss elukõlbulikuks, aga lähtusin Marsi-romaane kirjutades mõttest, et need kirjeldavad metafoorselt seda, mida peaksime Maalgi korda saatma“.[10] Sellest vaatenurgast on kogu triloogia näol tegu niisiis esmapilgul paradoksaalse, ent sisult kriitilise metafoorse üleskutsega Maa enese ökoloogilise keskkonna maasarnastamisele, elukõlbulikuks muutmisele.

Robinsoni järgmine, „pealinnateaduse“-triloogia[11] on aga kirjutatud ajal, mil väited inimtegevuse mõjust kliimamuutusele ja globaalsele soojenemisele leidsid üha enam nii teaduslikku kinnitust[12] kui ka ametivõimude (antud juhul George W. Bushi administratsiooni) ideoloogilist vastupanu. Võib oletada, et sellised ajaloolised tingimused esitasid neid käsitleda soovivale ulmekirjanikule uusi kujutamisalaseid väljakutseid. Ühelt poolt on inimtekkeline kliimamuutus liiga intiimne, liiga Maa-põhine nähtus, et projitseerida seda usutava ulmelise võrdkuju korras koduplaneedist kusagile kaugemale või mõnda fiktsionaalsesse keskkonda. Teiselt poolt on kliimamuutuse vahetu kriitilise käsitlemise vajadus liiga pakiline ning globaalse soojenemise tõkestamisele suunatud reaalsete initsiatiivide ideoloogilised, poliitilised ja sotsiaal-majanduslikud tingimused liiga olevikulised, et projitseerida tegevustikku (taas ulmekirjandusliku „konventsiooni“ kohaselt) kusagile kaugemale tulevikku või mõnda paralleelsesse aegruumi. Teisisõnu, kliimamuutuse kriitilisel kajastamisel kaotab metafoorne ülekanne suure osa oma jõust. Inimmõjulise globaalse soojenemise siinsed ja praegused tingimused on liiga spetsiifilised ja mitmetahulised, et neid (näiteks) tulnukkultuuride, kaugete planeetide ja tundmatute ökosüsteemide võõritavates ja paratamatult üldistavates terminites ammendavalt kujutada oleks võimalik. Hõlpu poleks ka vaatepunkti märksa sirgjoonelisemast (metonüümilisemast) ümberasetamisest mõnda kliimamuutusest tulenevasse hüpoteetilisse kataklüsmiaegsesse või postapokalüptilisse momenti, mis on teadusulmes samuti suhteliselt levinud. Globaalse kataklüsmi esteetiline külgetõmbejõud on liiga suur, et valgustada selle varjus piisava selguse, hõlmavuse ja kriitilise potentsiaaliga reaalseid ajaloolisi tingimusi, mis niisuguse momendini võiksid viia, ning olevikulisi võimalusi, mille kujutlemine ja ärakasutamine aitaks seda momenti ennetada või ära hoida.

Just selliste kujutamisalaste piirangutega võiks põhjendada Robinsoni loobumist spekulatiivsest teaduslik-fantastilisest metafoorist „pealinnateaduse“-triloogias ning pöördumist peaaegu täienisti olevikulise ja realistliku kajastamislaadi juurde. Gibsoni „realistlikku pööret“ ajendas kujutlusvõimeline surutis – suutmatus ülekiirenenud kultuuriruumis piisavalt laiapõhjalist tulevikku ette kujutada. Robinsoni viis samal ajal samale teele hädavajadus käsitleda kriitiliselt pakilist sotsiopoliitilist olukorda, kus inimtekkelise kliimamuutuse ja globaalse soojenemise pidurdamist pärsivad ideoloogiline vastuseis ja institutsionaalsed takistused kujuteldavate alternatiivide elluviimisel. Realistlike kajastusvahendite valikut paistab siin sestap põhistavat võrdlemisi selge eetiline agenda: kliimakriis leiab aset siin ja praegu, inimtegevus panustab selle süvenemisse siin ja praegu – järelikult tuleb ka selle takistamiseks kõigepealt kaardistada selle põhjuste siinseid ja praegusi ideoloogilis-poliitilisi tingimusi.

Mahult 1500-leheküljeline triloogia vaatleb väga üksikasjalikult Ameerika Ühendriikide Teadusfondis töötavate teadlaste ning erinevate Washingtoni poliitiliste institutsioonidega seotud poliitikute ja lobitöötajate kollektiivseid püüdlusi kliimamuutust tõkestavate initsiatiivide väljatöötamisel ja elluviimisel. Triloogia alguses on USA presidendiks neoliberaalseid ärihuve esindav religioossete vaadetega neokonservatiiv (kelle prototüübina pole raske ära tunda George W. Bushi). Kaks järjestikust looduskatastroofi (üleujutus Washingtonis romaanis „Nelikümmend märki vihmast“ ja sellele järgnev väga külm talv romaanis „Viiskümmend kraadi alla nulli“) aitavad aga võimule populistist liberaali Phil Chase’i, kes langetab USA teadusfondi soovituste toel hulga reformistlikke otsuseid ning arendab kliimakriisi peatamiseks ulatuslikku rahvusvahelist koostööd. Viimase tulemusena viiakse ellu mitu suurt utoopilisena mõjuvat algatust, millest siin jõuan mainida vaid mõnda. Tuhandetest tankeritest koosnev laevastik pumpab Gröönimaa lõunarannikule 500 miljonit tonni soola, et kompenseerida poolusejää sulamise tagajärjel kiirenevat Põhja-Atlandi merevee magenemist (mis omakorda tingiks Golfi hoovuse nõrgenemise, mis omakorda tooks kaasa kliima drastilise jahenemise selle mõjualas, jne). Mereveetaseme tõusu kompenseerimiseks töötatakse välja tehnoloogia, mis võimaldab Lääne-Antarktikas pumbata ookeanivett tagasi kaugemale liustikule, kus see taas ära külmub. Samal eesmärgil kaalutakse kuivanud järvesängide täitmist mereveega. Selleks et vähendada süsinikdioksiidi osakaalu atmosfääris, aretatakse lisaks „konventsionaalsetele lahendustele“ (tähelepanu kõikvõimalikule taastuvenergiale, fossiilkütuste põletamise piiramisele jne) näiteks samblik, mis seob väga tõhusalt süsihappegaasi ning paljuneb tuule abil liigagi kiiresti.

Selle paratamatult osalise lühikokkuvõtte sujuva ja optimistlikuna mõjuva pealispinna alt leiame aga põhjaliku sissevaate kesksete tegelaste töö- ja igapäevaellu. Sest valdav osa triloogiast ei keskendu sugugi mitte teadusprogressi soovmõtleva võidukäigu kirjeldamisele, vaid reformistlikke ja teaduslikke lahendusi takistavatele ohtratele poliitilistele, bürokraatlikele ja institutsionaalsetele probleemidele. Ka nendele saan osutada vaid põgusalt ja osaliselt. Väga rohkelt pühendatakse ruumi näiteks USA teadusfondile potentsiaalselt kasulike uute teadusprojektide eelretsenseerimise raskustele; vajalike teadlaste palkamisega seotud keerukatele läbirääkimistele; teadlaste, lobitöötajate ja poliitikute omavahelistele vaidlustele kavandatud reformide elluviimise teemadel; pidevatele arutlustele mõne teadusliku algatuse sisulise, korraldusliku või rahastusliku eduvõimaluse üle. Kõike seda saadab lakkamatu institutsionaal-bürokraatlik asjaajamine. Tervete peatükkide lõikes ilmestatakse süvenevat kontrasti ühelt poolt teadlaste pikaajaliste plaanide ning teiselt poolt poliitikute nelja-aastase valimistsükli ja ärikorporatsioonide koheste kasumihuvide vahel. Tosinaid lehekülgi pühendatakse üksiktegevuste kirjeldamisele kahe looduskatastroofi – üleujutuse ja väga külma talve – tingimustes, jne.

Potentsiaalsel lugejal võib kohe tekkida küsimus, miks kulutatakse selle kõige peale nii palju mahtu ja kujutamisenergiat? Mida võiks olla peale hakata näiteks teadusprojektide eelretsenseerimisse puutuvate probleemide aeglase lahkamisega romaanivormis? Kas pikaldase ja tõsimeelse „institutsionaalse asjaajamise“ esitamine kirjandusliku kujutuse põhisisuna ei kompromiteeri usutavust ja tõenäolisust, mida kirjanduselt ollakse harjunud ootama? Esmapilgul võib niisugune mulje tekkida küll – ning aegluse strukturaalsete põhjuste juurde tulen ma lõpuks veel tagasi. Ent tuleb tähele panna, et ehkki „asjaajamine“ moodustab kaaluka osa Robinsoni triloogia põhisisust, ei ole see nende romaanide põhiobjekt. „Pealinnateaduse“-triloogia lugemiseks kingib võtme asjaolu, et kõik need lugematud detailid ja üksikasjad annavad osalist aimu suuremast ja väga raskesti hoomatavast totaalsusest, mille sisse nad on koondunud: kliimakriisist kui vaevu tajutavast ja halvasti kujutatavast objektist.

3.

Hiljutises raamatus „Suur meelepete. Kliimamuutus ja mõeldamatu“ (2016) analüüsib India kirjanik Amitav Ghosh muuhulgas kliimamuutuse kirjanduslikku kujutatavust ning täheldab, et ka kõrgeima reputatsiooniga kirjandusajakirjades (London Review of Books, New York Review of Books jt) käsitletakse kliimamuutuse teemat haruharva ilukirjanduse horisondilt:

„Tõepoolest, võiks isegi väita, et kliimamuutusega tegelev kirjandus pole juba oma olemuselt niisugune, mida tõsised kirjandusajakirjad tõsiselt võtaksid: ainuüksi selle teema mainimine toob endaga kaasa romaani või lühijutu alandamise teadusliku fantastika žanrisse. Jääb mulje, nagu oleks kliimamuutus kirjandusliku kujutlusvõime jaoks mingil moel maaväliste jõudude või planeetidevaheliste rännakute lähisugulane.“[13]

Veel enam, Ghosh paneb tähele, et isegi kui „tõsiseltvõetavad kirjanikud“ käsitlevadki otse ja vahetult just kliimakriisi, siis ei tee nad seda oma ilukirjanduslikus loomingus, vaid pigem näiteks eraldi esseedes ja artiklites. Ta ütleb mõneti irooniliselt, et peaks olema ju võrdlemisi keeruline ette kujutada niisugust arusaama tõsidusest, mis ei pööra tähelepanu potentsiaalselt elumuutvatele ohtudele, ning lisab, et „kui teema pakilisus oleks tõsiduse kriteerium … siis peaks sellest kindlasti järelduma, et kliimamuutusega tegelemine on prioriteet kirjanike jaoks üle kogu maailma – aga tundub, et sellest on asi väga kaugel“ (GD, lk 7–8). Ning ehkki ma ei arva, et teadusulme (dis)kvalifitseerimine tõsiseltvõetamatuks kirjanduseks oleks tänapäeval enam adekvaatne, jõuab ta oma arutluses terase järelduseni: kliimamuutuse vähene käsitletus kirjanduses ei tulene mitte autorite „isiklikest eelistustest“, vaid „iseäralikest vormidest, kuidas kliimamuutus paneb vastu sellele, mida praegu kutsutakse tõsiseks kirjanduseks“ (GD, lk 9).

Esiteks täheldab Ghosh, et katastroofid kui eelistatud figuurid, mille kaudu kliimamuutust saab pealtnäha hõlpsalt tajutavaks ja kujutatavaks muuta, on konventsionaalse romaanivormi jaoks sündmustena liiga ebatõenäolised. Ta võrdleb moodsat romaani selle sünni eelsete narratiividega (nt „Tuhat ja üks ööd“ või „Dekameron“) ning leiab, et viimased „vaimustusid ennekuulmatust ja ennustamatust“ ning „hüppasid rõõmsa ükskõiksusega ühelt erakordselt sündmuselt teisele“ (GD, lk 16). Romaanivormi iseloomustab seevastu „narratiivi tõukejõuna toimivate erakordsete sündmuste varjutamine“. Romaan oma moodsas vormis tõstab kirjeldusliku „täitematerjali“ ja üksikasjade suure osakaalu kaudu esile pigem igapäevaelu ning tõrjub ennekuulmatu tagaplaanile (GD, lk 17). Romaanivormi poeetiline arsenal on sestap kõige paremini varustatud mõõduka tõenäolisuse alalhoidmiseks, mis Franco Moretti jaoks peegeldab ühtlasi „kodanliku elu uue regulaarsusega sobituvat narratiivset naudingut“. Kirjelduslik „täitematerjal“ on Moretti arvates „katse ratsionaliseerida romaanilikku universumit, muutes selle maailmaks, kus on vähe üllatusi, vähem seiklusi ja imed puuduvad sootuks“.[14] Sellise mõõduka tõenäolisuse foonilt tõdeb Ghosh, et „sündmus, mis on päriselus üksnes pisut ebatõenäoline – näiteks ootamatu kohtumine ammuse lapsepõlvesõbraga –, võib romaanilehekülgedel mõjuda täiesti ebatõenäoliselt: kirjanik peab selle usutavuse tagamiseks kõvasti vaeva nägema. Kui see peab paika isegi väikse kokkusattumuse puhul, siis kujutlegem, kui palju peab kirjanik vaeva nägema selle nimel, et kehtestada usutavalt stseeni, mis on isegi tegelikus elus täiesti ebatõenäoline? Näiteks … ennekuulmatut ilmastikusündmust?“ (GD, lk 24).

Teisisõnu, (näiteks) tornaadod ja hiidlained on liiga ebatõenäolised, et sobituda „kodanliku elu regulaarsusega“, mida romaan kõige tõhusamalt portreteerib, ning sestap on nende kujutamise tulemuseks teose „kirjandusliku tõsiseltvõetavuse“ vähenemine. Kõige selle juures arvestab Ghosh tähelepanelikult ka kõige tõenäolisema vastulausega. Ta nendib, et loomulikult on ka näiteks sürrealistlikud või maagilis-realistlikud teosed täis ennekuulmatuid nähtusi või sündmusi, millele ei vasta isegi tõenäosuskalkulatsioon kui niisugune, ent viimaseid eristab praegustest ilmastikusündmustest üks tähtis asjaolu: „kuitahes ebatõenäolised, ei ole [ilmastikusündmused] sürreaalsed ega maagilised. Vastupidi, need vägagi ebatõenäolised juhtumused on ülemääraselt, pakiliselt, rabavalt reaalsed“ (GD, lk 27). Just madala tõenäosuse ja ümberlükkamatu tõelisuse paradoksaalne kombinatsioon muudab kliimamuutusest tulenevad ilmastikukatastroofid romaanivormi jaoks ebamugavaks objektiks: neid on liiga lihtne tõlgendada „kirjandusliku ülepingutusena“, liiga lihtne on teha kategooriaviga, mis muudab nad maaväliste jõudude või planeetidevaheliste rännakute (teaduslik-fantastiliseks) lähisugulaseks. Sama kinnitab ka Ghosh, kui ütleb, et katastroofiliste ilmastikusündmuste käsitlemine sürrealistlikus või maagilis-realistlikus võtmes „rööviks neilt just selle kvaliteedi, mis muudab nad pakiliselt möödapääsmatuks – asjaolu, et nad leiavad tegelikult aset sellel planeedil ja praegusel ajal“ (GD, lk 27).

Kas sündmused, nagu 2012. aasta orkaan Sandy, mis jättis New Yorgi päevadeks ilma elektrita ja linna tänavad vee alla, on üldse romaanižanris kujutatavad? Foto: Alec Perkins

Niisuguse strukturaalse põhjuse kõrval osutab Ghosh ka ajaloolistele põhjustele, miks kliimamuutust on raske kirjanduslikult käsitleda. Nimelt ei harjutanud 20. sajandi kirjandus end kuigivõrd järjekindlalt käsitlema väliseid reaalseid nähtusi, mille mõju ja aegruumiline ulatus on peaaegu mõeldamatult suur ning mis „loovad väljakannatamatult intiimseid seoseid hiiglaslike aja- ja ruumilaotuste vahel“ (GD, lk 63). Üheks niisuguseks nähtuseks on antropotseen – ajajärk, milles inimtegevus ja ühiskond tervikuna on muutunud Maad globaalselt ja geofüüsikaliselt muutvaks jõuks. Ghosh tõdeb, et just ajastul, mil inimtegevus hakkas muutma Maa atmosfääri, keskendus kirjanduslik kujutlusvõime üha rohkem indiviidile (GD, lk 66), kes süveneva teaduslik-tehnilise progressi keerises vabanes või võõrandus. Modernistliku kirjanduse rõhk asetus figuratiivse asemel abstraktsele, välise tegelikkuse panoraamse mõtestamise asemel individuaalsele sisekõnele, isiklikule tajule ja ümbritseva linnakeskkonna fenomenoloogilisele kompimisele. Selle tulemusena süvenes otsustavalt kujutlusvõimeline veelahe „looduse“ ja „kultuuri“ vahel ning suutlikkus kujutleda nendevahelisi hübriidobjekte – ühtlasi nõrgenes üha enam tõenäosus seostada „olemuselt radikaalselt mitteinimlikke“ looduskatastroofe „kumulatiivse inimtegevusega“ (GD lk 32), mis on nende põhjuseks. Ühelt poolt lükkas sedasorti rõhuasetus edasi niisuguse kirjandusliku kujutlusvõime teket, mis ei asetaks indiviidi „kesksele pjedestaalile“, vaid kaaluks ühtaegu nii inimese samaväärsust kõikide teiste objektide ja nähtustega kui ka inimlike ja inimväliste jõudude võrdset agentsust, mis mõlemad on kliimakriisi kriitiliseks vastustamiseks hädatarvilikud. Teiselt poolt jäi kaotajaks just niisugune kirjandus, mille fookuses on kollektiiv ja ühiskondlik tegevus: „Just siis, kui on selgunud, et globaalne soojenemine on igas mõttes kollektiivne takistus, leiab inimkond end sellise dominantse kultuuri kütkeist, kus kollektiivi idee on pagendatud nii poliitikast, majandusest kui ka kirjandusest“ (GD, lk 80).

Ent kliimakriisi vähese kirjandusliku käsitlemise põhjuseks pole üksnes ülalmainitud strukturaalne ja ajalooline „ebasoosing“, millesse sedalaadi objektid on langenud. Peamiseks põhjuseks on kliimakriisi kui objekti keeruline tajutavus ja kujutatavus ise – asjaolu, et inimmõjuline kliimamuutus on hüperobjekt. Teoses „Hüperobjektid“ kasutab Timothy Morton seda terminit, et osutada asjadele, mis on „inimese vaatepunktist ajas ja ruumis massiivselt hajutatud“.[15] Ta toob näideteks musta augu, biosfääri, päikesesüsteemi, kõikide Maal asuvate tuumamaterjalide koguhulga, aga ka inimtegevuse väga kaua kestvad produktid, nagu „kapitalistliku masinavärgi kogutotaalsus“ (HO, lk 1). Morton ütleb, et hüperobjektidel on mitmeid ühisomadusi: „Nad on viskoossed, st nad „kleepuvad“ nendega seotud olendite külge. Nad on mittelokaalsed; teisisõnu, hüperobjekti ükski „lokaalne manifestatsioon“ ei ole otseselt hüperobjekt. Nad toimivad üdini teistsugustes temporaalsustes, mis erinevad meile harjumuspärasest inimmõõtmelisest temporaalsusest. … Nad asustavad kõrgdimensioonilist faasiruumi, mistõttu nad on suure osa ajast inimestele nähtamatud. Ning nende mõjud ilmnevad interobjektiivselt; st neid saab tuvastada ruumis, mis koosneb objektide esteetiliste omaduste vahelistest suhetest“ (HO, lk 1).

Need määratlused peavad paika ka globaalse soojenemise kui hüperobjekti puhul: hüperobjekt „on reaalne sõltumata sellest, kas keegi selle peale mõtleb“ (HO, lk 2); selle „täpne ulatus jääb ebaselgeks, samas kui selle tegelikkus on kahtlusteta tõestatud“ (HO, lk 7); ometi asustab see ühtlasi vahetult „minu sotsiaalset ja kogemuslikku ruumi“ (HO, lk 27). Morton ütleb, et kuna globaalne soojenemine „laotub üle kogu biosfääri ja kaugemalegi, on seda väga raske tuvastada kui eraldi entiteeti“ (HO, lk 49). Vahetus kogemusruumis saame sellest aimu ainult lokaalsete manifestatsioonide kaudu: „kuid siin see on: sajab meile kaela, põletab meid, väristab Maad, sünnitab hiiglaslikke orkaane“ (HO, lk 49). Kliimamuutuse horisondilt muutuvad lihtsad ja igapäevased ilmastikunähtused sestap indeksiks hüperobjektist, mille sees need eksisteerivad (HO, lk 77): „kliimamuutus on nihestanud ilma juhuslikust substantsiaalseks, … iga ilmajuhtumus muutub globaalse soojenemise kui substantsi sümptomiks“ (HO, lk 101 – see on see, mida Morton peab silmas hüperobjekti „kleepuvuse“ all). Ühelt poolt pole globaalse soojenemise tajumine objektina raskendatud mitte sellepärast, et see jääb inimesest püüdmatule distantsile, vaid, vastupidi, sest see on inimesele liiga lähedal – sest me eksisteerime täienisti globaalse soojenemise kui hüperobjekti sees: „kuna hüperobjektid asustavad kõrgedimensioonilisemat faasiruumi kui see, mida me oleme suutelised vahetult kogema, tajume me igal antud ajahetkel üksnes selle piiratud osi“ (HO, lk 74). Ning teiselt poolt muudab globaalse soojenemise tajumise keeruliseks asjaolu, et tegu on liiga aeglase protsessiga, mis toimub kujutlusvõimele peaaegu haaramatul ajalisel skaalal: „7 protsenti globaalse soojenemise efektidest ilmnevad ka saja tuhande aasta pärast, mil vulkaanilised kivimid absorbeerivad viimaseid kasvuhoonegaase“ (HO, lk 59). Inimtaju ja ökoloogilise kriisi ajaliste skaalade ühitamatus avaldub ka hüpoteetilistes igapäevaküsimustes: „„On see juba alanud? Kui kaugel me sellega oleme?“ Niisugune ärevus on hüperobjektide ilmnemise sümptom“ (HO, lk 56).

Kuidas kujutada suuremõõtmelisi, aeglaseid, kaugeleulatuvate ent hajutatud tagajärgedega hüperobjekte? Gröönimaa liustikud sulavad. Foto: Thomas Neumann, NASA GSFC

Ent käesoleva, kliimamuutuse kirjanduslikku kujutatavust käsitleva arutelu vaatepunktist on kõnekaim vahest Mortoni tähelepanek hüperobjekti spetsiifilise suuruse kohta. Nimelt pole hüperobjekt ei lõpmatu ega igavene, vaid „pakub meile väga suurt lõplikkust“ (HO, lk 60). Aga väga suurt lõplikkust lahutab lõpmatusest otsustav kujutlusvõimeline veelahe: „Ma võin mõtelda lõpmatust. Aga ma ei suuda lugeda saja tuhandeni. Ma olen sööstude ja pausidega kirjutanud sada tuhat sõna. Aga sada tuhat aastat? See on ääretult pikk aeg. Kuid siin see on ja vaatab mulle otsa: globaalne soojenemine kui hüperobjekt“ (HO, lk 60).

Lõpmatuse ja väga suure lõplikkuse niisugune laadierinevus peegeldub ühtlasi suutlikkuses kumbagi kirjanduslikult kujutada. Luuletaja võib lühidasse kujundisse kätkeda terve igaviku – õigupoolest lasub kõige lihtsamaski metafooris öeldu ja osutatu vahel lõpmatu kuristik. Aga väga suur lõplikkus paneb proovile ka kõige pikema romaanitsükli.

4.

Ent see ei tähenda, et kirjandus ei tunneks kujutuslaadi, mille taotluseks on hüperobjekti-laadse totaalsuse hõlmav edasiandmine ning mis teostab seda taotlust (1) tolle totaalsuse seest, (2) tolle totaalsuse paljude „lokaalsete manifestatsioonide“ kaudu, (3) panoraamset ja kollektiivset kajastuslaadi kaasates ning (4) vormis, mis kannab nii hästi kui võimalik välja pikaajalisi ja aeglasi protsesse, nn longue durée’d. Niisuguseks vormiks on muidugi realistlik romaan ning seda arvesse võttes pole üllatav, et Robinsoni „pealinnateaduse“-triloogia kujutab endast vormilist edasipöördumist iselaadsesse, teaduslik-fantastiliste juurtega (ja kohati ka sugemetega) realismi.[16]

Realismi ei tuleks siin mõista esmajoones välise reaalsuse lihtsa, tõenäolisusele pretendeeriva jäljendamistegevusena – st millenagi, mis on lihtsalt realistlik. Täpsemalt, realismi kui kujutamislaadi määravaks algimpulsiks on asjaolu, et väline reaalsus, mida see kujutab ja kujustab, pole ise lihtne. Robinsoni Marsi-triloogiat käsitledes ütleb Fredric Jameson, et „väline reaalsus organiseerub probleemiks, … mis tõrjub vastuseid ja põikleb lahenduste eest: ning ka kirjanduslike realismide olukorra defineerib täpselt mõne sedasorti välise ja iseseisvana postuleeritud nähtuse „vastupanu““.[17] Teisisõnu, realismi õnnestumise eelduseks on niisuguse „vastupanu“ avaldumine realismi tulemuse või efektina. Kujutatavuse seisukohalt käsitleb niisiis ka realism teatud laadi hüperobjekti – ning vähemalt Lukácsi järgi on selleks objektiks olnud sotsiaalne totaalsus oma sisemisest antagonismist tulenevas hõlmamatus paljususes ja mitmekesisuses, oma „väga suures lõplikkuses“.[18] Nii oli see klassikalise, tolstoiliku realismi puhul, aga ka „Võrgustiku“ puhul, mis kohaldas tolle tolstoiliku realismi teleseriaali formaadis nüüdisaegse Baltimore’i sotsiaalsele panoraamile. Ning sama kehtib omal moel ka Robinsoni „pealinnateaduse“-triloogia kohta, mille ambitsiooniks on „kui mitte täieliku sotsiaalse totaalsuse, siis vähemalt Ameerika poliitilist masinavärki põhistavate institutsionaalsete jõudude kompleksse maatriksi kirjeldamine“.[19] Seda realistlikku ambitsiooni realiseeritakse mitmel erineval kujutamistasandil.

Esiteks tõstavad need romaanid tegelastasandit esile määral, mis võib teadusulme taustaga autori kohta mõjuda harjumuspäratuna – aga just põhjalikult väljajoonistatud tegelaste mitmekesises galeriis helisev paljuhäälsus kujutab endast „lokaalsete manifestatsioonide“ kogumit, mille kaudu saab aimatavaks sotsiaalne totaalsus kui hüperobjekt. Triloogia vältel antakse põhjalik ülevaade USA teadusfondis globaalse soojenemise pidurdamise nimel töötavate teadlaste maailmavaatest, tegemistest ja igapäevaelust. Kõige muu hulgas eristab neid tegelasi nende (kohati ühildamatult) erinev ideoloogiline positsioon teaduse suhtes ning teaduse ja kapitali vaheliste suhete osas, mida markeerib sümboolselt ka triloogia pealkiri.

Anna Quibbler on läbinisti pragmaatiline teadlane, kes ei salli poliitikat ning on veendunud, et teadust tuleks teha selle n-ö puhtal kujul. Kui talle näidatakse graafikut, mis kajastab sissetulekute kasvavat ebavõrdsust USAs, „huvitab teda ainult statistiline meetod“ („40“, lk 228). Teda kirjeldatakse ka kui „teaduse puritaani, kes on äärmuseni ratsionaalne“ („40“, lk 18) ning kes „ei usu ühtegi revolutsiooni, vaid üksnes teadusliku meetodi laialdast rakendamist tegelike tulemuste saavutamiseks“ („50“, lk 526). Derrick King iseloomustab tabavalt, et Anna „näeb ainult matemaatikat ja mitte selle poliitilisi implikatsioone“; ta pole „suuteline haarama radikaalse poliitilise muutuse võimalusi … vaid ainult järkjärgulisi reforme, mida saab olemasolevast teadusdiskursusest lähtuvalt mõista“.[20] Robinson ise märgib: „Sestap oli Anna progressiivne piiratud mõttes – evolutsiooni, mitte revolutsiooni mõttes. Teadus oli tema jaoks progressi meedium, progressi tootmisviis“ („50“, lk 527).

Ka Frank Vanderwal, triloogia paljudest peategelastest ilmselt keskseim, kehastab omal moel taandumist „puhtasse teadusesse“, mis aga võtab võrreldes Annaga sootuks teistsuguse kuju. Evolutsioonibioloogiale truu sotsiobioloogina leiab ta, et inimeste „kehad, ajud, mõistused ja ühiskond“ arenesid suuresti välja kahe miljoni aasta jooksul Ida-Aafrika savannides ning „viimased viis tuhat aastat tsivilisatsiooni pole olnud kaugeltki küllaldane aeg mingisugusekski evolutsiooniliseks kohandumiseks“ („40“, lk 16–17). Sellest veendumusest lähtuvalt jõuab ta järeldusele, et inimestel läheks paremini, kui nad võtaksid omaks uue eluviisi, kui nad „naaseksid paleoliitikumi siinsamas, Washingtonis“ („50“, lk 48). Frank hakkab praktiseerima sellele vastavat elustiili: ehitab fonditöö kõrvalt ühte lähedalasuvasse föderaalparki puu otsa maja ja asub sinna elama, veedab suure osa oma vabast ajast linna kodututega, harrastab koos sõpradega omalaadset sporti, mis kombineerib orienteerumist ja lendava taldriku viskamist (ning mis peaks peegeldama sügavale juurdunud instinkti jahipidamise käigus liikuvate objektide pihta visata), jne. Frank taandub „puhtasse teadusesse“ niisiis ühe teadusliku juhtmõtte võimalikult totaalse kehastamise kaudu: uuspaleoliitiline eluviis peaks harjutama inimest toime tulema ka väga äärmuslikes ilmastikutingimustes.

Vaatepunkte on teisigi: teadusfondi juht Diane Chang jõuab arusaamisele, et (iseäranis kriitilistel aegadel) pole võimalik teadust ja poliitikat lahus hoida – tema järelevalve all saab kunagi Nixoni poolt marginaliseeritud institutsioonist keskne platvorm globaalse soojenemise pidurdamisele suunatud algatuste elluviimiseks. Edgardo, Argentinast pärit radikaalselt meelestatud teadlane, „aktsiaturu ja finantsmaailma paadunud õpilane“ („40“, lk 77), on veendunud, et teadust tuleks käsitleda ainult poliitilisest vaatenurgast  („Kõik on poliitiline“; „60“, lk 322). Charlie Quibbler, presidendiks pürgiva senaatori Phil Chase’i teadusnõunik leiab seevastu, et kliimakriisi tingimustes peaks teadus olema igasuguse poliitika kujundamise keskne lähtealus. Triloogia alguses ametisoleva USA presidendi teadusnõunik dr Strangeloft ütleb, et „keegi pole [globaalse soojenemise reaalsuses] päris kindel, ja isegi kui oleks, läheks sellega tegelemine liiga kalliks“ („40“, lk 155–156). Presidendi administratsioon toetab pigem kasvupõhist lähenemist, mis kiirendab uute tehnoloogiate väljatöötamist („40“, lk 162) ­– „keskkondliku progressi aluseks on jätkusuutlik majanduskasv“ („40“, lk 165). Senaator Chase aga usub kliimamuutusega tegelevat teadust, kuid jõuab hiljem presidendiks saades „mõõdukale“ arusaamale, et „kapitalismi ja jätkusuutlikkuse vahelist vastuolu saab püüda lahendada ainult olemasolevate struktuuride piires“.[21] Tegelaste diapasoon on muljetavaldav ka laiema sotsiaalse totaalsuse lõikes: presidendist ja presidendikandidaadist Washingtoni kodututeni, vabatahtlikest, kes üleujutuse ajal loomaaiast loodusesse pääsenud loomi abistavad, kuni budistliku kogukonnani, mille kodusaar ühes Kagu-Aasia jõedeltas on muutunud veetaseme tõusu tõttu elukõlbmatuks ning mis püüab nüüd Washingtonis endale uut elupaika leida ja samal ajal keskkondlikele probleemidele institutsionaalset tähelepanu tõmmata.

Kogu see positsioonide põhjalikult välja peetud paljusus on sügavalt omane juba klassikalisele realismile ning annab lokaalsete manifestatsioonide kaudu panoraamsusele pretendeeriva sissevaate kliimakriisiga tegelemise teadusinstitutsionaalsesse konteksti. Lugejale ei esitleta niisiis „utoopilist ainuvastust“, ühe selgepiirilise teadusliku agenda sujuvat ja takistusteta võidukäiku, vaid kompleksseid ja komplitseeritud ajaloolisi tingimusi, milles kliimasoojenemise vastane võitlus paratamatult aset leiab. Ühelt poolt kujutatakse teadustegevust siin seesmiselt vastuolulise dünaamilise protsessina, sageli ühildamatute positsioonide vaevarikka põimumise ja põrkumisena. Teiselt poolt aga näidatakse, et teadus ise ei ole mingilgi moel hermeetiline, autonoomne tegevusobjekt, vaid valgub hüperobjekti kombel viskoossena elu teistesse (sotsiaalsetesse, poliitilistesse, ideoloogilistesse, bürokraatlikesse) valdkondadesse laiali.

Roger Luckhurst on „pealinnateadu-se“-triloogiat käsitlenud Bruno Latouri antropoloogiliste teadusvaatluste horisondilt. Raamatus „Teadus tegevuses“ vaatleb Latour teadusliku väite/fakti keerukat kehtestumisprotsessi: kõigepealt toestatakse väidet osutustega mõjukatele kaasteadlastele, metodoloogiatele, laboratooriumidele, varem ilmunud artiklitele ja autoriteetsele retoorikale. Ent väite jõustamiseks mobiliseeritakse ka terveid valdkondi „väljaspool laboratooriumi“: teisi uurimisrühmi, riiklikke ja korporatiivseid rahastamisüksusi, haritud avalikkust, massimeediat, ajakirjanikke jne. Luckhurst ütleb, et Latouri eesmärgiks on näidata, et teadus ei leia aset hermeetilistes laboratooriumides, kus „tõesust mõõdetakse sotsiaalsest maailmast eraldatud karantiinis“.[22] Teadus on alati läbinisti sotsialiseeritud, ebapuhas ja hübriidne protsess, mis areneb „heterogeensete seoseahelatena“: „Me ei seisa kunagi silmitsi teaduse, tehnoloogia ja ühiskonnaga, vaid tugevamate ja nõrgemate seoste puntraga.“[23] Just see tegelaste paljususe kaudu avalduv seostepundar – ning mitte teadus kui isoleeritud laboritegevus – on Luckhursti sõnul Robinsoni realismi tuumstseen, selle põhiobjekt: „Robinsoni triloogia on latourilik manifest hetero-geensete võimuallikate maatriksi ümberkaardistamiseks ja kliimateaduse leidude aktsepteerimiseks … Selle õppetunniks on asjaolu, et kliimamuutus on takerdunud objekt, mis asub ebamääraselt looduse ja kultuuri vahepeal (kas tegu on inimtekkelise või loodusliku muutusega?) ja sestap ka segadusttekitavalt objekti ja subjekti, fakti ja artefakti vahealas, mis muudab ta läbinisti vaieldavaks.“[24]

Väline reaalsus – kui kasutada taas Jamesoni sõnu – on end niisiis organiseerinud vastupanu osutavaks probleemiks, mille kirjeldamiseks läheb tarvis määratus koguses representatsioonilist energiat, sest mängus pole mitte üks, vaid vähemalt kaks „väga suurt lõplikkust“. Ühelt poolt lähenetakse siin teisendatud moel klassikalise realismi jaoks harjumuspärasele hüperobjektile – teadusinstitutsionaalsele ja -bürokraatlikule tegelikkusele, mis on ühtlasi laiema sotsiaalse totaalsuse võrdkuju. Ning teiselt poolt muudab see tegelikkus aimatavaks inimmõjulise kliimamuutuse kui hüperobjekti, mis oma ruumilises ulatuvuses ja ajalises väljavenitatuses on tajutav (ja kujutatav) üksnes osaliste, lokaalsete manifestatsioonide teadusliku menetlemise kaudu.

Robinsoni realismi „realistlikkust“ ning viisi, kuidas see haagib end otsustavalt lahti teaduslik-fantastilistest žanrikonventsioonidest, süvendavad veel vähemalt kolm asjaolu. Esiteks manatakse lugeja silme ette äratuntavalt nüüdisaegne Ameerika „ilma igasuguste tulevikuliste paisutuste või tuletuslike tihendusteta“.[25] Teadus, mis triloogias kliimamuutusega silmitsi seisab, on kirjutamishetke kaasaja teadus: „1500 lehekülje jooksul ei leiutata [globaalsele soojenemisele] teaduslik-fantastilisi lahendusi, kõik lahendused lähtuvad praeguste teadusuuringute horisondilt.“[26] Sestap on tegu pigem „teadusfiktsiooni“ kui teadusliku fantastikaga: fiktsiooniga, mis rakendab teaduslikku perspektiivi, et kajastada realistlikult maailmasüsteemi, mis ise on nüüdseks läbinisti teaduslik-tehniline.

Teiseks kohtame siin äkilise kliimamuutuse perspektiiviga tegeleva triloogia kohta üllatavalt „tagasihoidlikke“ katastroofe: üht lokaalset üleujutust, üht väga külma talve. Katastroofiulmes on looduslikul või inimtekkelisel õnnetusel keskne positsioon – katastroofi ülevõimendatud figuur kui dominant määrab ja korrastab enda ümber kõik teksti narratiivsed ja poeetilised elemendid. „Pealinnateaduse“-triloogias kujutatud looduskatastroofide jõud ja ulatus on ulmekirjanduslikus mõõtkavas aga harjumuspäratult mõõdukas („tõenäoline“?): „hävingu suuremahulise kirjeldamise asemel keskendutakse siin igapäevase ellujäämise üksikasjadele.“[27] Niisugusel mõõdukusel on muidugi poeetiline põhjendus: need katastroofid toimivad üksnes representatsioonilise ligipääsuteena globaalsele soojenemisele kui halvastikujutatavale hüperobjektile, mis on triloogia tõelises fookuses.

Lokaalse ulatusega katastroof Kanadas, Alberta provintsis. Foto: Chris Schwartz/Alberta valitsus

Ning kolmandaks süvendab „pea-linnateaduse“-triloogia realistlikkust läbiv rõhuasetus igapäevaelule ja igapäevategevuste kirjeldusele. Charlie kasvatab töö kõrvalt kaht väikest last, tahab nendega kogu aeg koos olla ega soovi seepärast täiskohaga kontoritööd teha; Frank jagab oma aega kontoritöö ja vabatahtliku töö vahel, ööbib puu otsa ehitatud majakeses, teostab hügieenitoiminguid kohalikus spordiklubis ja mängib vabast ajast linna kodututega malet; kodusaarest ilma jäänud khembalite budistlik kogukond ehitab endale Washingtoni uut kodu koos aiamaa ja peenardega, jne – kõike seda kirjeldatakse üksikasjalikult, kannatlikult ja tõttamata. Läbiva argisuse pidev poeetiline mõju aitab triloogia keskset agendat oluliselt nüansseerida. Ühelt poolt muutub sel moel realistlikult läbipaistvaks vastuoluline viis, kuidas kliimasoojenemist kui hüperobjekti igapäevaselt tajutakse ja käsitletakse: kui näiteks pärast pikka hämarat ja jahedat perioodi läheb ilm järsult soojaks ja päike tuleb välja, on sellest tuleneva kõrgendatud meeleolu tõttu keerulisem näha vahetu ilmasündmuse taga aeglase ja kõikehõlmava kliimaprotsessi mõju. Teiselt poolt takistab igapäevase pragmaatilise askeldamise rõhutamine kliimasoojenemise kujutluslikku nihestamist abstraktsiooni valda ning tõstab esile kogu inimkonna (ja mitte üksnes valitud teadlaste) ühist materiaalset inkrimineeritust selle halvaendelistesse pööristuultesse. Igapäevaelu esiplaanile seadmise kaudu annab Robinson mõista, et ehkki globaalne soojenemine kui hüperobjekt paneb tõhusalt vastu nii vahetule tajumisele kui ka kujutamisele, saab sellele vastu astuda üksnes kogukondliku koostöö materiaalsel tasandil, mille suhtes nii puhtakujulise utoopilise idealismi kui ka laboratoorse abstraktsiooni võlu on teisejärguline. Kliimateaduslike „laborilahenduste“ elluviimine on võimatu ilma seda toetava, aga äärmuseni raskendatud kollektiivse pragmatismita, mis ulatub kaugele väljapoole laboriseinu – ning Robinsoni realismi teravik on suunatud just nimelt tolle kollektiivse pragmatismi võimaluste ja piirangute kaardistamisele.

5.

Nii nagu „Võrgustik“, tõestab ka Robinsoni triloogia, et kogu see põhjalik realistlik „eeltöö“ loob kujutamisplatvormi, mis on suuteline majutama utoopilisi impulsse, programme ja vormiuuendust. Ning nagu „Võrgustikugi“ puhul, pole siin tegu ideaalse ja staatilise utoopiaga, mõne täielikult väljajoonistatud täiusliku või vähemalt parema sotsiaal-kultuurilise tegelikkusega, mille üksikasjadesse tehakse lugejale giidiga tuuri. „Pealinnateaduse“-triloogia kujutab utopismi, mis on nüüdisaegsele ajaloolisele teadvusele vastavamalt dünaamilist ja pragmaatilist laadi –, utopismi, mis Mathew Humphrey sõnul kujutab endast vabastavusele suunatud, avatud, kriitilist ja protsessuaalset tegevust, milles osalejad taotlevad „ise muutust kehastada“ ning kehtestada selle kaudu ruum, kus oleks võimalik olemasolevasse ühiskonnakorda kriitiliselt sekkuda.[28] Võiks öelda, et kui varamoodne, klassikaline utoopia keskendus ideaalselt toimiva ühiskonna üksikasjalikule kirjeldamisele ega „teoretiseerinud“ kuigivõrd lävepaku üle, mis ühiskonda selleni viia võiks, siis dünaamiline utopism keskendub peaaegu ainult lävepakkude otsimisele ning jätab tulevase kogukonna lõpliku kuju avatuks ja lahtiseks. On selge, et niisuguse utopismi puhul on asi kaugel mõne ühese, hõlmava alternatiivi väljamõtlemisest; täieõiguslikult „utoopiliseks“ tuleks selles kontekstis nimetada pigem vähimaidki reaalseid kollektiivseid edusamme üldiselt düstoopiliseks peetaval foonil. Ning selleks düstoopiliseks fooniks on Robinsoni triloogias institutsionaalne vastupanu inimmõjulise kliimamuutuse süvenevale perspektiivile.

Ka Fredric Jameson on täheldanud, et kuivõrd sotsiaalsel tasandil määrab meie kujutlusvõimet liigagi ilmselt meie tootmisvormide olemus, siis parim, mida praegune utoopia võib saavutada, on meie kujutlusvõimelise/ideoloogilise vangistuse teadvustamine. Sellepärast, ütleb ta, on kõige paremad utoopiad need, mis kukuvad kõige arusaadavamal kombel läbi – need, mis annavad meile kõige põhjalikumat ja nüansseeritumat teavet meie kujutlusvõime piirangutest.[29] „Pealinnateaduse“-triloogia dünaamiline utopism avaldub esmajoones just selle arusaadava läbikukkumise mitmekesises visandamises. Ehkki siin tehakse kliimasoojenemise-vastases võitluses ka mõningaid märkimisväärseid edusamme, asenduvad vanad probleemid dialektilises vaimus kiiresti uutega. Triloogia ei päädi sestap mõne rahuldava või maandava kulminatsiooniga, vaid jääb ajalooliselt avatuks ja lahtiseks, rõhutades niimoodi just nimelt utoopiliste püüdluste protsessuaalset loomust. Luckhurst rõhutab, et oleksime otsekui „kompromiteeritud või pragmaatilises utoopias“.

Teadlastevahelised pidevad vaidlused õigete tegevuskavade koostamisel, teadusfondi töötajate kurnavad läbirääkimised edasikindlustusfirmade ja Maailmapanga esindajatega, lootusetud kõnelused neokonservatiivse presidendi pessimistlikult meelestatud teadusnõunikuga jne – kõigi nende kogusummas joonistub välja üksteisega peenelt läbipõimunud institutsionaalsete takistuste võrgustik, millest kollektiivsel kujutlusvõimel (ning ka pragmaatilisel teovõimel) on end väga raske läbi suruda. Ning sestap mõjub vähimgi reaalne edusamm siin peaaegu utoopiliselt õnnestavana.

Niisugune on määratu representatsiooniline koorem, mida Robinsoni realism kannab: ühe raskestitajutava hüperobjektiga – inimmõjulise kliimasoojenemisega – tegeletakse teise hüperobjekti, kapitalistlikku masinavärki põhistavate institutsionaalsete jõudude väga suure ja kompleksse lõplikkuse tingimustes. Robinsoni peamine utoopiline saavutus on nende hüperobjektide omavaheline suhestamine mahuka kokkuseade raames: triloogia tegevustikku kandva „pragmaatilise utopismi“ eeltingimuseks on representatsiooniline tõestus, et üks hüperobjekt toodab otsejoones teist, sest kapitalistlik kasumi- ja kasvuprintsiip ei ole kooskõlas ökoloogilise jätkusuutlikkuse printsiibiga. Viimast kinnitab ka David Graeber ühes hiljutises Vikerkaares, kui kõrvutab võlakriisi ökoloogilise kriisiga: „lõppkokkuvõttes on tegemist ühe ja sama probleemiga. Sest mis muud on võlg kui tulevase produktiivsuse lubamine? Öelda, et globaalne võlakoormus aina kasvab, tähendab lihtsalt öelda teiste sõnadega, et inimolendid lubavad kollektiivselt üksteisele, et toodavad tulevikus veelgi rohkem kaupu ja teenuseid kui täna. Aga isegi praegusel tasemel on meie tootlikkus jätkusuutmatu.“[30]

Robinson kulutab 1500 lehekülge, et lugeja saaks seda suhet võimalikult üksikasjalikult „läbi kogeda“ ning võtta omaks tingimused, millest igasugused kollektiivsed parenduspüüud peavad paratamatult lähtuma. Just sellise läbikogemise eelduseks on triloogias esinevate katastroofide kataklüsmilise mõõtme otsustav vähendamine võrreldes katastroofiulme põhivooluga, kus mõni keskne ja totaalset laadi kataklüsmiline sündmus määrab ja korrastab enda ümber kõiki tekstisiseseid suhteid. Erinevalt katastroofiulmest tuntud suurejoonelistest apokalüptilistest kangelasnarratiividest on „pealinnateaduse“-triloogia katastroofid igapäevaselt ja kollektiivselt kogetavad „mõõdukad“ sündmused. Varasema kujutamistraditsiooniga võrreldes tähendab niisugune samm ühtlasi utoopilist laadi vormiuuendust: pikalt ja kannatlikult kirjeldatakse, kuidas vabatahtlike kollektiivid aitavad üleujutuse ajal veetõkkeid ehitada ja kraave kaevata, külmalaine ajal linna kodututele otstarbekat varustust jagada jne. Usk individuaalsete kangelastegude ja kõrgtehnoloogia kiiresti päästvasse jõudu asendatakse siin otsustavalt kollektiivse toimetuleku raskepärase ja aeglase protsessiga. Ning sama võib täheldada ka triloogiat läbivate teadusinstitutsionaalsete protseduuride lõikes: utoopiline pole siin mitte niivõrd mõni uus teaduslik idee või innovaatiline tehnoloogia, vaid mõte kollektiivsest (ja globaalsest) tahtest, mis poliitilis-bürokraatliku süsteemi inertsusega silmitsi seistes uutele teguviisidele üle läheb.

Katastroofide igapäevaelulise kogemise kompositsiooniline läbipõimimine kliimakriisi vastaste institutsionaalsete algatustega muudab nähtavaks üksiku katastroofilise ilmasündmuse ja seda põhistava üldise kliimakriisi muidu raskestituvastatava dialektika. Üleujutust või väga külma talve on lihtne tajuda (ja tühistada) kui isoleeritud intsidenti. Derrick Kingi sõnul „saab neid ideoloogiliselt liigagi kergesti lahutada süsteemsetest probleemidest, millest nad võrsuvad“. King tõdeb tabavalt, et Robinsoni triloogia pikkus võimaldab siduda individuaalseid katastroofe kestva süsteemse ökoloogilise kriisiga ja seda kriisi omakorda „rahvusliku ja rahvusvahelise poliitikaga ning kapitalismi voliga tegutsemisviiside sätestamisel“.[31] Üksikud katastroofid kui lokaalsed manifestatsioonid seotakse sel moel otsustavalt ökoloogilise (ja kapitalistliku) kriisi kui kompleksse hüperobjektiga. Ning selline sidustamine kannab endas utoopilist impulssi: Robinsoni tekstid sunnivad „vaatama kaugemale väikestest individuaalsetest (ja narratiivsetest) lahendustest kliimakatastroofidele ja kujutlema radikaalsema muutuse toimumist“.[32]

Loomulikult pakutakse triloogias välja rohkelt väiksemaid „programmilisi“ lahendusi ökokriisi erinevatele tahkudele. Need avalduvad kõige selgemalt peategelase Frank Vanderwali koostatud ohtrates nimekirjades, mida võib leida kõigist kolmest romaanist: USA teadusfondi tööpõhimõtete kriitiline ümbertöötluskava („40“, lk 210–211); süsinikdioksiidi sidumise parimate meetodite loetelu („50“, lk 207) ning nendega seonduv detailsem arutelu („50“, lk 126–134); teadlaste kavandatud initsiatiivide keskkondlike mõjude prognoos („60“, lk 8); päikeseenergia tootmise tõhustamise kava („60“, lk 24–29, 191); plaan kaasata armee infrastruktuurid ja elavjõud kliimasoojenemise vastasesse võitlusesse ning kujundada ökokriisi kui rahvusliku julgeolekuohu ettekäändel ümber kogu militaareelarve („60“, lk 192–193); põhjalikud institutsionaalse asjaajamise tõhustamist käsitlevad tegevuskavad („50“, lk 28­–29, 351–354) jne. Need nimekirjad kulmineeruvad peategelaste poolt koostatud „jätkusuutliku kultuuri manifestiga“, omamoodi ühiskondliku leppe kavandiga, kus joonistatakse välja kliimateadusuuringutel põhinev poliitiliste eesmärkide platvorm („50“, lk 319–325).

Ometi pole Robinsoni eesmärgiks pakkuda tekstis esitatud sotsiaalsetele vastuoludele varamoodsate utoopiate vaimus mõnd konkreetset ainulahendit. Pigem avaldub tema tekstide utoopilisus „järjekindlas püüdluses kujutleda igas konkreetses ajaloolises situatsioonis võimalike arvamuste paljusust“.[33] Ainulisest narratiivsest lahendusest keeldumine takistab utoopilise kujutlusvõime äramaandamist ning võimaldab hoida seda avatuna radikaalse muutuse võimalikkuse ees. Võib oletada, et niisuguse mõtteraamistiku päris Robinson oma kunagiselt ülikooliõppejõult Fredric Jamesonilt:„Utoopiline pole enam pühendumine mingile kindlale seadistule või kavandile, vaid pigem pühendumus kujutleda võimalikke utoopiaid kui niisuguseid oma vormide suurimas paljususes. Utoopiline pole enam mõne konkreetse kaardi leiutamine ja kaitsmine, vaid kõikide nende argumentide lugu, kuidas utoopiat üldse konstrueerida tuleks.“[34]

Tuleb tõdeda, et Robinsoni utoopiline realism – kuivõrd see jääb ikkagi realismiks – ei mängi sestap lugeja silme ees läbi radikaalse revolutsioonilise sündmuse stsenaariumi. Autor ise armastab oma lähenemisnurga iseloomustamiseks kasutada ulmekirjanik Joanna Russi kunagist väljendit „optoopia“: „parim [optimaalseim], mida antud tingimustes teha on võimalik.“[35] Radikaalset muutust on (ulme)kirjanduses kujutatud enamasti kahes vormis: sotsiaalse revolutsiooni või teadusliku revolutsioonina. Robinsoni realism pole suunatud ühiskondliku revolutsiooni kujutamisele. Pigem tegeleb see teadusliku mõõtme utoopilise ümbervalamisega. Teadusulmes on teadus figureerinud peaasjalikult kas vahendina kriitikavaba progressiusu käes või siis halvaendelise düstoopia kujunemise põhjusena. Robinsoni triloogia saavutuseks on teaduse positsiooni ajaloolis-kriitiline rehabiliteerimine, ühelt poolt teaduse ja poliitika ning teiselt poolt teaduse ja kapitali vahelise suhte kannatlik ja järjekindel ümberkujutlemine.

6.

„Pealinnateaduse“-triloogia utoopiline realism tegeleb dünaamilises ja pragmaatilises vormis kahe raskestitajutava ja -kujutatava hüperobjektiga: hiliskapitalistliku teaduspoliitilise tegelikkusega ning globaalse soojenemise väga suure lõplikkusega. Nende adekvaatseks menetlemiseks kulub tohutult mahtu ja representatsioonilist energiat – kuni piirini, kus võib tekkida tunne, et just kliimakriisi näol on romaanivorm leidnud endale lõpuks väärilise vastase, jõulist vastupanu osutava objekti, mis on võimeline romaani representatsioonilise suutlikkuse peaaegu
välja kurnama. Ning sestap pole ime, et paljud lugejad on pidanud Robinsoni ettevõtmist lihtsalt väljakannatamatult pikaks ja igavaks. Nii naaseb siin omal moel utoopilist vormi juba aastasadu kummitanud fundamentaalne küsimus: kas utoopia on üldse suuteline jutustama huvitavaid lugusid? Või tänapäevasemas, dünaamilisemas vormis: kuidas jutustada huvitavaid lugusid vaiksetest ja taktitundelistest aruteludest selle kohta, kuidas muuta maailma paremaks? Kõige muu hulgas võiks Robinsoni triloogiat pidada vormiliseks mõtiskluseks just selle küsimuse üle. Ent triloogia pikkusel on siinsest vaatepunktist vähemalt üks strukturaalne põhjendus: see peegeldab kliimakriisi määratut komplekssust, globaalse soojenemise halvasti tajutavat aeglust ning ühiskondlik-bürokraatlike süsteemide jõuetuks tegevat inertsust.

Igal juhul on kindel, et nüüdisaja intensiivsusest tulenev kujutlusvõimeline surutis ei olnud ainus põhjus, miks mõned ulmekirjanikud pöördusid käesoleva sajandi esimesel kümnendil realistliku kajastuslaadi juurde. Kim Stanley Robinsoni puhul andis selleks alust pigem kujutlusvõimeline hädavajadus: asjaolu, et ehkki inimmõjulist kliimasoojenemist on väga raske tajuda ja veel raskem kujutada, peaks sellega tegelemine olema pakiline kollektiivne prioriteet.

[1] Vt J. Norman, R. Read, Y. Bar-Yam, N. N. Taleb, Climate Models and Precautionary Measures. bit.ly/2tUs5Pt.

[2] Vt J. Tomberg, „Võrgustiku“ utoopiline realism. Vikerkaar, 2014, nr 4/5, lk 91–108.

[3] T. Nissley, Across the Border to Spook Country: An Interview with William Gibson. http://www.williamgibsonbooks.com/source/qa.asp.

[4] Vt F. Jameson, Realism and Utopia in „The Wire“. Criticism, 2010, kd 52, nr 3/4, lk 371.

[5] Vt R. Luckhurst, The Politics of the Network: Science in the Capital Trilogy. Rmt-s: Kim Stanley Robinson Maps the Unimaginable. Critical Essays. Toim. W. J. Burling. Jefferson (NC); London, 2009, lk 172.

[6] B. McHale, Constructing postmodernism. London, 1992, lk 238–239.

[7] F. Jameson, Archaeologies of the Future. The Desire Called Utopia and Other Science Fictions. London; New York, 2005, lk 288.

[8] Sealsamas.

[9] Sealsamas.

[10] I. Szeman, M. Whiteman, Future Politics: An Interview with Kim Stanley Robinson. Science Fiction Studies, 2004, kd 31, nr 2. Minu esiletõst. J. T.

[11] Romaanid „Nelikümmend märki vihmast“ („Forty Signs of Rain“, 2004, edaspidi tekstisisestes viidetes „40“), „Viiskümmend miinuskraadi“ („Fifty Degrees Below“, 2005, edaspidi „50“) ja „Kuuskümmend päeva ja edasi“ („Sixty Days and Counting“, 2007, edaspidi „60“). Triloogia ingliskeelne koondnimetus „Science in the Capital“ kätkeb endas raskesti tõlgitavat sõnamängu – see osutab nii Ameerika Ühendriikide pealinnale, mille teadusinstitutsioonide tegevust romaanid kõige lähemalt kajastavad, kui ka nüüdisaegse teaduse majanduslik-poliitilisele kontekstile: „teadus kapitali tingimustes“.

[12] Keskseteks alusdokumentideks on siin ilmselt Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu teine (1995) ja kolmas (2001) raport, kus esmakordselt sedavõrd kõrgel ja mõjusal institutsionaalsel tasandil täheldati inimtekkelise süsihappegaasi emissiooni mõju kliimamuutuse kiirenemisele ja ökosüsteemidele. Vt raporteid: https://www.ipcc.ch/publications_and_data/publications_and_data_reports.shtml.

[13] A. Ghosh, The Great Derangement. Climate Change and the Unthinkable. Chicago; London, 2016, lk 7. Edaspidi tekstis GD.

[14] F. Moretti, The Bourgeois: Between History and Literature. London, 2013, lk 381.

[15] T. Morton, Hyperobjects. Philosophy and Ecology after the End of the World. Minneapolis; London, 2013, lk 1. Edaspidi tekstis HO.

[16] Tundub kuidagi enesestmõistetav, et teaduslik fantastika oma intergalaktiliste rännakute kosmilise skaalaga ning tulevikuliste ja minevikuliste ajarännakute temporaalse mõõtkavaga on hüperobjekti teine privilegeeritud kirjanduslik kujutamislaad. Realistliku ja teadusulmelise kujutamislaadi ebatõenäoline sugulus põhineb nende mõõtkavade ulatuse sarnasusel.

[17] F. Jameson, „If I Find One Good City, I Will Spare the Man“: Realism and Utopia in the Mars Trilogy. Rmt-s: Kim Stanley Robinson Maps the Unimaginable, lk 51.

[18] Teisal utoopiat käsitledes on Jameson öelnud, et kujutlusvõimele ja kujutatavusele osutab ületamatut vastupanu kollektiiv kui omamoodi totaalsus. (Vt F. Jameson, An American Utopia. Dual Power and the Universal Army. London; New York, 2016, lk 23.) Sotsiaalse totaalsuse ja kujuteldava utoopilise kogukonna niisugusel lähendatusel põhineb realistliku ja utoopilise kujutamislaadi ebatõenäoline sugulus.

[19] R. Luckhurst, The Politics of the Network: Science in the Capital Trilogy, lk 172.

[20] D. King, From Ecological Crisis to Utopian Hope. Kim Stanley Robinson’s Science in the Capital Trilogy as Realist Critical Dystopia. Extrapolation, 2015, kd 56, nr 2, lk 206.

[21] D. King, From Ecological Crisis to Utopian Hope, lk 208.

[22] R. Luckhurst, The Politics of the Network: Science in the Capital Trilogy, lk 175.

[23] B. Latour, Science in Action: How to Follow Scientists and Engineers Through Society. Cambridge (MA), 1987, lk 100–101.

[24] R. Luckhurst, The Politics of the Network: Science in the Capital Trilogy, lk 176–177.

[25] Sealsamas.

[26] Sealsamas.

[27] Sealsamas, lk 171.

[28] Vt M. Humphrey, Anarchism and Utopianism. Contemporary Political Theory, 2012, kd 11, nr 1, lk e3.

[29] F. Jameson, Archaeologies of the Future, lk xiii.

[30] D. Graeber, Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse. Tlk A. Velmet. Vikerkaar, 2017, nr 4/5, lk 72.

[31] D. King, From Ecological Crisis to Utopian Hope, lk 199–200.

[32] Sealsamas.

[33] Sealsamas, lk 200.

[34] F. Jameson, Archaeologies of the Future, lk 217.

[35] U. K. Heise, K. S. Robinson, Realism, Modernism, and the Future: An Interview with Kim Stanley Robinson. ASAP Journal, 2016, kd 1, nr 1, lk 32.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon