Fragmendid

SAPPHO

Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 9

Vanakreeka keelest tõlkinud Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä

42.

Nende hing tardus
ja tiivad jäid sorgu …

23.

… loota armastust

… sulle otsa vaadates
… nagu Hermiona
sarnaned sa kuldjuukselise Helenaga

surelikel naistel, tea seda
… kõigist muredest
võiksid <vabastada> mind

… <kasteseid> pervi

…   kestaks <kogu> öö

96.

… Sardeis …
oma mõtetes käid siin tihti

….
…  oled nagu jumalanna
su laul aga rõõmustas teda kõige enam.

Nüüd paistab ta Lüüdia naiste seas silma
nagu vahel pärast päikeseloojangut
roossõrmine kuu

särab tähtedest eredamalt. Ta valgus
voogab üle soolase mere
ja õitsvate põldude.

Ilus kaste on langenud maha,
ja õitsevad roosid, õrnad harak-
putked, mesikad.

Ta eksles siin-seal, mõtles
armsa Atthise peale, igatsus
rõhus ta habrast meelt, südant.

Sinna minna meil  …  küll mitte
vaim hääletult   …
kõneleb     …

Jumalannade ilu vastu ei saa
me nii lihtsalt     …
…     kui oleksid


väga      …
…      Aphrodita

ja    …          valas nektarit
kuldsetest       …
…     kätega Peithoo

…      kui
…        tihti

…     Geraistion
…         armsad
…        ei kuule sugugi

…   sarnane

30.

…    öö

neiud …
pidutsesid terve öö …
nemad võiks laulda sinu ja su kannikese-
sülise mõrsja armastusest.

Ärgates mine  …
omaealiste poiste juurde  …
et me ei näeks und kauem
kui siristaja <lind>.

NEEME NÄRIPÄ
Saateks

Traditsioon omistab Marilyn Monroele järgmise tsitaadi: „I don’t mind living in a man’s world as long as I can be a woman in it“.[1] See peab mitmes punktis paika ka Sappho (7. ja 6. sajand eKr) puhul, kelle kohta midagi kindlat öelda on väga raske. Sappho oli samuti naine, kes elas meeste maailmas. Juba varakult sai tast antiik-ajal poetessi arhetüüp, nii nagu Homeros oli meesluuletaja oma. Bütsantsiaegses „Kreeka antoloogias“ leidub Platonile omistatud epigramm, mille järgi on need, kes räägivad üheksast muusast, hooletud, sest on olemas ka kümnes, Sappho Lesboselt[2] (9.506). Muusaks nimetamine rõhutab paremust kõigist teistest, aga juhib tähelepanu ka luuletaja soole. Et Sappho elas meeste maailmas, näitab aga epigrammi (väidetav) autor: sellist au avaldab Platon. Kindlasti oli vanas Kreekas olemas ka naiste maailm, oma sfäär, kuhu polnud meestel mingit asja, ent kui Sappho oleks jäänud ainult selle piiridesse, poleks ta tekstid ilmselt säilinud. Kas Sappho sellise eluga ka rahul oli, nagu väitis enda kohta Marilyn Monroe, on raske öelda. Sappho pärines ilmselt aristokraatlikust perekonnast, käis pulmades ja pidudel laulmas, armastas täiel rinnal, sünnitas võib-olla tütre nimega Kleis[3] ja sai maailmakuulsaks.

Väheste andmete ja teise soo kõrvaltpilgu tõttu on Sappho puhul tegu pigem kultuurilise konstruktsiooniga naisluuletajast kui luust ja lihast inimesega. Seejuures on see kultuuriline konstruktsioon veel pidevalt ajas muutuv. Võib-olla on just see põhjus, miks on teda peetud kord vooruslikuks ja rangeks tütarlaste õpetajaks, kord üdini meeleliseks armastajaks, miks kord rõhutatakse enam Sappho heteroseksuaalset, kord lesbilist armastusluulet – vastavalt sellele, milline võib olla või peab olema arhetüüpne poetess.

Nagu öeldud, on Sappho kultuuriline konstruktsioon naisluuletajast, kuid lisaks sellele on ka tema luule uusaegses ja sellele järgnevas retseptsioonis teatud mõttes (kultuuriline) konstruktsioon. Ta teosed on säilinud ülifragmentaarselt, tervikuna on olemas ainult 1. fragment, „Ood Aphroditele“, ja võib-olla ka 31. fragment, ülejäänuil puuduvad algused või lõpud, stroofid, värsiread stroofides, sõnad värsiridades, tähed sõnades.[4] Meile on omane täita lugedes ja tõlkides lakuune, aeg-ajalt teeme seda teadlikult, sageli aga intuitiivselt. Lakuunid täidame suurelt jaolt oma kultuuriga, natuke ka oma tagasihoidliku isikuga. See tähendab aga, et Sappho on sageli neis kohtades kadunud, kus ta näib meid isiklikult kõnetavat.

Fragmentaarsuse olulisusest Sappho loomingu retseptsioonis annab tunnistust Ezra Poundi Sapphost inspireeritud luuletus „Papüüros“:

Spring …….
Too late ……
Gongula …….[5]

Ta kirjutas Sappho laadis luuletuse, mis on juba loodud fragmentaarsena. Nõnda on retseptsioonis saanud fragmentaarsusest Sappho luule olemuslik osa, tühikud on saanud kohati tähtsamaks tekstist. Säilinud tekst on ainult vihje kõigele sellele, mida me ei tea, mis on aga luuletuse põhisisu ja sõnum. Niisiis koosneb Sappho luule sõnakatketest ja tundetükkidest, põhiosas aga kõigest sellest, mis on ütlemata, kadunud. Peale Ezra Poundi luuletuse illustreerib teadlikku mängu fragmentaarsusega ka täiesti tänapäevane grafiti Tartust Vallikraavi tänavalt:[6] stencil-teksti tähendus sõltub puuduvast interpunktsioonist ja kontekstist, võimaldades nii üheaegselt erinevaid tõlgendusi. Sarnane kogemus saab osaks ka Sappho lugejale, kuigi fragmentaarsus pole sel juhul taotluslik. Sappho tõlkimise käigus luuakse aga paratamatust fragmentaarsusest teadlik fragmentaarsus, tõlkija opereerib teadlikult mitmetähenduslikkuse ja lünkadega.

Siinsete tõlgete aluseks on võetud ennekõike tekst Edgar Lobeli ja Denys Page’i väljaandest „Poetarum Lesbiorum fragmenta“, kuid seda on kõrvutatud teiste väljaandjate emendatsioonide ja konjektuuridega ning mõnikord ka otsustatud nende kasuks. Samuti on aeg-ajalt abi otsitud papüürostest endist, ennekõike mõnede tekstiparanduste hindamisel.[7] Vabavärsiline tõlkelahendus oli tõlkijate ühine otsus. Kui subjektiivsed esteetilised eelistused kõrvale jätta, annab seda põhjendada ka tekstide suure fragmentaarsusega: pole eriti tõenäoline, et heksameetrist keerulisemate aioolia mõõtude rütm antiikmeetrikas asjatundmatu lugeja jaoks värsstõlke puhul kuidagi hoomatav oleks, kui valdav osa tõlgitud värsiridu on puudulikud. Ainsast terviklikumate värsiridadega fragmendist 96 on eesti keeles juba olemas Jaan Kaplinski tõlge, mis järgib värssi ainult silpide arvu osas.[8]

Kommentaarid

Fragment 42
Fragment pärineb Pindarose esimese Püütia oodi skolionidest (Schol. Pind. Pyth. 1. 10a). Seal kirjeldatakse Zeusi saual istuvat kotkast, keda Pindaros oodis mainib. Kotkas jääb meeldivast laulust võlutuna tukkuma ning laseb tiivad külgedele rippu, hoides saua otsas vaevu tasakaalu. Seejuures tsiteeritakse neid värsse, mille Sappho olla kirjutanud tuvide, mitte kotka kohta.
Fragment 23
Fragment pärineb Oxyrhynchosest leitud papüüroselt P.Oxy.X 1231, mis sisaldab veel teisigi fragmente Sappho laulude nn esimesest raamatust. Papüüros publitseeriti 1914. aastal. Luuletuses mainitud Hermiona on Menelaose ja Helena tütar. Helena oli aga maailma ilusaim naine. Nõnda iseloomustab teda ka Sappho 16. fragmendis, kus on juttu sellest, et parim näib alati see, keda armastatakse, nii jättis ka ilusaim naine Helena maha oma parima mehe, lapse ja vanemad, minnes armastusest aetuna Trooja. Konjektuur „kasteseid pervi“ luuletuse lõpus on välja pakutud, toetudes 95. fragmendi ridadele 12–13, kus leidub sama sõnaühend.
Fragment 96
Fragment pärineb Berliinis asuvast pärgamentkoodeksist P.Berol. 9722, mis sisaldab katkeid Sappho laulude nn viiendast raamatust.[9] Käsikiri publitseeriti esmakordselt 1902. aastal. Luuletus näib vihjavat, et keegi on lahkunud Sardeisesse, mis asub Lüüdias. Tütarlaps Atthisest on Sappho kirjutanud mujalgi, 49. fragmendis ütleb ta, et armastas Atthist, 131. fragmendis aga vihkab teda. Lisaks armastusjumalanna Aphrodita[10] ja veenmisjumalanna Peithoo nimele on mainitud veel nime Geraistion. Raske on öelda, millele see luuletuse väga lünklikus osas viitab, nimi on seotud ilmselt Zeusi lapsena kasvatanud nümfidega, keda tunti nime all Geraistiades.
Fragment 30
Fragment pärineb samalt papüüroselt P.Oxy.X 1231 kui fragment 23. Fragmendi viimases reas mainitud siristaja lind on konjektuur, käsikirjas on säilinud ainult naissoo artikliga sõna „helehäälne“, selle juurde on pakutud nii konkreetsemalt ööbikut kui ka lihtsalt lindu, siinses tõlkes on otsustatud viimase kasuks.

[1] „Mul pole midagi meeste maailmas elamise vastu, kuni saan olla seal naine.“

[2] Sappho on tihedalt seotud Väike-Aasia ranniku lähedal Aioolia dialekti kõnelevas piirkonnas asuva Lesbose saarega. Võimalik, et ta sündis Lesbosel Eresose linnas, kuid elas põhiliselt Mytilenes, kus tegutses samal ajal ka poliitiliselt aktiivne aristokraadist poeet Alkaios.

[3] On ka oletatud, et Kleis, keda nimetatakse fragmentides 98 ja 132 (LP), võis olla hoopis Sappho armastatud tütarlaps. Lühend LP viitab siin ja mujal Edgar Lobeli ja Denys Page’i väljaande „Poetarum Lesbiorum fragmenta“ (Oxford, 1955) numeratsioonile.

[4] Sappho tekstikorpus täieneb siiani, näiteks 2014. aastal avaldati kaks uut papüürosfragmenti, nn „Vennaluuletus“ ja „Kyprise luuletus“ (D. Obbink, Two New Poems by Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 2014, kd 189, lk 32–49), samuti on leitud lisandusi juba varem tuntud fragmentidele (nt S. Burris, J. Fish, D. Obbink, New Fragments of Book 1 of Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 2014, kd 189, lk 1–28; M. Gronewald, R. W. Daniel, Ein neuer Sappho-Papyrus. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 2004, kd 147, lk 1–8). Eesti keeles on Gronewaldi ja Danieli uute leidudega täiendatult ilmunud Sappho 31. fragmendi tõlge 2005. aastal Vikerkaares (nr 12, lk 1–4), täpsemalt on seal tegu kolme erineva tõlkevariandiga, millest kaks on teinud Jaan Kaplinski, kolmanda aga Janika Päll, kes on kirjutanud ka saatesõna.

[5] „Kevad ……. / Liiga hilja …… / Gongula …….“ Ezra Pound avaldas selle luuletuse oma 1916. aastal ilmunud kogus „Lustra“. Ilmseks viiteks Sapphole on nimi Gongula/Gongyla, mis esineb ka Sappho 95. fragmendis (LP).

[6] Foto autor Piret Voolaid. http://www.folklore.ee/Graffiti/grafiti_eraldi?id=201.

[7] Mitmeid Sappho luuletustega papüürosi on võimalik näha Oxyrhynchose papüüroste võrgulehel: http://www.papyrology.ox.ac.uk/POxy/.

[8] Edasi, 15.02.1986, tänuavaldustega Jaan Undile.

[9]http://berlpap.smb.museum/02685/.

[10] A-lõpulised nimekujud Aphrodita ja Helena (fragmendis 23) on iseloomulikud Aioolia dialektile, milles Sappho luuletas. Meile on eepika tõttu tuttavamad jooniapärased vormid Aphrodite ja Helene.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon