Pytheas, ookean ja Thule

MAIT KÕIV

Vahemeri oli muistsetele kreeklastele hästi tuntud. Hiljemalt pronksiajal, 2. aastatuhandel e.m.a, seilasid nad nii selle ida- kui ka lääneosas, konkureerides järgmise aastatuhande algupoolel neist ajuti paremategi meresõitjate foiniiklastega. Mõlemad Vahemere idaosast pärit rahvad rajasid asulaid ka mere lääneosas. Põhja poole jäävad alad olid aga suuresti tundmatud. Tõsi küll, Herodotose teatel rändas kreeklane Aristeas, tõenäoliselt 7. sajandil e.m.a, Musta mere rannikult kaugele põhja ja kirjeldas sealseid imetabaseid rahvaid oma nüüdseks kaotsi läinud eeposes „Arimaspeia“, keskendudes paljude müütiliste ja poolmüütiliste rahvaste kõrval peamiselt ühesilmsetele arimaspidele. Foiniiklaste kohta kuuleme rooma autoreilt, et Kartaago väepealik ja meresõitja (Kartaago oli foiniiklaste koloonia) Himilko purjetas 6. sajandil e.m.a Atlandi ookeanile ning jõudis selle rannikut pidi tänase Prantsusmaa põhjaossa. Vahemere rahvastel olid kujunenud ka kaubandussuhted sealsete maadega – keldi ülikute vahendusel hangiti neilt aladelt peamiselt Britannia tina ning Põhja- ja Läänemere merevaiku. Küllap oli see ka Himilko retke üks peamisi motivaatoreid. Kuid otsesed sidemed ja seega ka teadmised nende kaugete maade kohta olid puudulikud.

Sellel taustal sai mõneti murranguliseks Massaliast (kreeka linn praeguse Marseille’ kohal) pärit Pythease reis, tõenäoliselt 4. sajandi kolmandal veerandil e.m.a. Selle põhjapoolseim punkt, Pythease järgi ilmselt põhjapoolseim ala üldse, oli Thule nimeline saar (ladinakeelsetel autoritel Ultima Thule – äärmine Thule, viitena asukohale „maailma äärel“). Thule täpsem asupaik Pytheaselt ei selgu; selle lokaliseerimine on antiik-ajast peale kirgi kütnud ja teeb seda praegugi. Paljude arvajate kõrval esitas oma teooria ka Lennart Meri, kinnitades „Hõbevalges“, et tegu on Saaremaaga, ja täiendades ning modifitseerides „Hõbevalgemas“ oma argumentatsiooni kõnealuse seisukoha kaitseks.[1] Kuigi mitme eriala asjatundjad, sealhulgas klassikalise muinasteaduse uurija Jaan Unt, suhtusid Meri seisukohta skeptiliselt ja esitasid kaalukaid argumente selle vastu,[2] näib Thule samastamine Saaremaaga populaarsel tasemel üsna levinud. Raul Talvik oma hiljutises raamatus „Teekond maailma otsa“ lisas omapoolse katse seda seisukohta teaduslikult tõestada.[3] Nii on Thulest saanud peaaegu et osa meie rahvuslikust mütoloogiast. Iseasi, kuivõrd põhjendatult.

Pythease kohta võime kindlalt öelda vaid seda, et ta oli Massaliast pärit kreeklane, kes reisis põhjapoolsetel aladel ja kirjutas selle kohta raamatu „Ookeanist“. Teos pole säilinud, kuid oli tuntud paljudele hilisematele antiikautoritele, kes sellele oma kirjutistes nii mõnigi kord viitasid. Nagu kaotsiläinud antiikteoste puhul kombeks, on kõnealused viited uuemal ajal asjatundjate poolt kokku kogutud ja nn fragmentidena kommenteeritult trükis avaldatud.[4] Nii on meil Pythease teose sisust ka üht-teist teada.

Varaseimad Pythease teosele viidanud autorid on 4. sajandi lõpus ja 3. sajandi alguses Ateenas tegutsenud geograaf ja matemaatik Dikaiarchos ning tema kaasaegne ajaloolane Timaios. Pythease reis pidi seega toimuma varem. Seevastu Aristoteles Pytheast ei nimetanud ja seega tema raamatut ilmselt ei tundnud, mis sunnib arvama, et teos jõudis Ateenasse alles pärast filosoofi surma 323 e.m.a. Seetõttu võib Pytheast pidada Aristotelese nooremaks kaasaegseks ja dateerida tema reisi enam-vähem Aleksander Suure võiduka Aasia-retke aega, 4. sajandi kolmandasse veerandisse. Raamat sai laiemalt tuntuks sajandi lõpust alates.

Osa Pytheasele viidanud antiikautoreist, näiteks 3. sajandi kuulus Aleksandria geograaf ja astronoom Eratosthenes ning sadakond aastat hiljem tegutsenud astronoom Hipparchos, suhtusid tema andmetesse usaldavalt. Mõned teised seevastu olid skeptilised. Viimaste seas paistab silma keiser Augustuse ajal ajaarvamise vahetusel kirjutanud geograaf Strabon, kelle kreekakeelne „Geograafia“ on, erinevalt eelnimetatud autorite teostest, tervikuna säilinud ja meie jaoks tähtsaim allikas Pythease, tema raamatu ja reisi kohta. Strabon oli Pythease andmete suhtes ülimalt umbusklik, nimetades viimast korduvalt valetajaks ning mitmeid tema kirjeldatud paiku ja asjaolusid, sealhulgas Thule kohta käivat, lihtsalt väljamõeldisteks. Tema hinnang tugines poolteist sajandit varasemale kuulsale kreeka ajaloolasele Polybiosele, kes oli osalenud mereretkel Atlandi ookeani rannikul ja suhtus üleolevalt Pythease kui oma eelkäija informatsiooni (vt lisa: tekst 1). Strabon nõustus Polybiosega, lisades hulgaliselt omapoolseid sapiseid märkusi. Tegemist on seega selgelt erapooliku vahendajaga. Pealegi jääb tema tekstist mulje, et ta polnud Pythease raamatut ennast lugenud, vaid lähtus seda refereerides oma eelkäijatest, Polybiose kõrval eeskätt Eratosthenesest ja Hipparchosest. Sellegipoolest võib Straboni teateid Pythease teose kohta, erinevalt tema hinnangutest, suurtes piirides uskuda. Tema andmeid täiendavad pisut hilisema ladina entsüklopedisti Plinius Vanema märksa neutraalsemad teated ja mõned teisedki allikad.

Kõige selle põhjal on selge, et Pytheas viibis Biskaia lahe rannikul, vaatles Vahemerel tundmatut tõusu ja mõõna ning põhjendas seda kuu mõjuga. Ta jõudis Britanniasse, kirjeldas seda kui kolmnurkset saart, millele omistas ülepaisutatud mõõtmed. Strabon, kelle käsutuses olid täpsemad andmed, kasutas seda asjaolu ühe argumendina Pythease diskrediteerimiseks (vt tekst 1 ja 2). Britanniast jõudis Pytheas merevaigurannikule Euroopa mandril, nimetades mitmeid sealseid saari ja jäätuvat merd (tekst 6 ja 7). Merevaiguranniku asukoht on vaieldav – seda on paigutatud nii Põhjamere kui ka Läänemere kallastele. Põhjamere rannik oli toona kahtlemata oluline merevaiguallikas (vt näiteks tekst 5) ja mitmed uurijad arvavad, et selle piirkonnaga Pytheas piirduski.[5] Teisalt kinnitab Strabon, et Pytheas väitis end olevat reisinud ümber kogu põhjapoolse Euroopa Gadisest (Hispaanias) Tanaiseni (Doni suudmes). Strabon pidas seda võimatuks ja seega järjekordseks tõendiks Pythease valelikkusest (tekst 2). Ei saa ka välistada, et Strabon, kes ise Pythease teost lugenud polnud, oli oma vahendajatest valesti aru saanud ja selle väite ekslikult Pytheasele omistanud. Kuulus hellenistlik poeet Apollonios Rhodoselt oli ilmselt Pythease reisikirjast inspireeritult lasknud legendaarsetel Argo-sõitjatel Kuldvillakumaalt (Kolchisest praeguses Gruusias) naastes põhjakaarele ringi peale teha, ja see omakorda võis viia eksiarvamusele, et Pytheaski endale midagi sarnast omistas.[6] Ent kui väidet siiski uskuda, mida siinkirjutaja meelest välistada ei saa, siis tuleb paratamatult möönda, et Pytheas pidi jõudma ka Läänemerele. Pealegi on hiiglaslik Metuonise merelaht, kust merevaik Pliniuse andmeil välja uhutakse, hõlpsalt samastatav Läänemerega ja merevaiguranniku juures paiknenud Balcia saare nimi näib viitavat Balti merele. Pytheas, tõsi küll, olevat seda saart nimetanud kas Basileiaks (kuningasaar) või Abaloseks (tekstid 6 ja 7). Kui Pytheas tõepoolest Läänemerelt Mustale merele jõudis, nagu tema väide Straboni esituses osutab, siis pidi ta liikuma piki praeguse Venemaa jõgesid ja seega vahepeal ka meie vetesse jõudma.

Millalgi selle reisi käigus olevat Pytheas väisanud ka äärmist põhjapoolset saart Thulet (tekst 8). Strabonilt jääb mulje, et see toimus pigem reisi varasemas kui hilisemas faasis, sest geograafi kinnitusel olevat Pytheas öelnud, et „sealt (Thulelt ja põhjapoolsetelt aladelt) naastes“ käis ta läbi kogu Euroopa ookeaniranniku Gadeirast Tanaiseni (tekst 1). Sellele väitele ei maksa ehk ülearu rõhku panna, kuid selge on, et Thulet seostati eelkõige Briti saartega, kus Pytheas viibis enne merevaigurannikut ja võimalikku teekonda Läänemerel. Plinius nimetab Thulet Britannia ümbruse saarte jätkuna (tekst 6) ja Strabon ütleb otsesõnu, et Pythease järgi oli Thule „Britannia saartest põhjapoolseim“, ja et ta jäi Britanniast kuue laevasõidupäeva kaugusele põhja poole (tekstid 3 ja 2).[7] Täiendava kohamääratlusena teatab Plinius, et Thulel pole suvisel pööripäeval öid, talvel aga pole päevi, ja et Thulest ühe meresõidupäeva kaugusele jääb jäätunud meri (tekst 6). Straboni järgi on seal „suvine pöörijoon sama arktilisega“ (tekst 3). Selle hämaravõitu määratlusega mõtles Strabon arvatavasti, et Thule laiuskraad jääb põhjapoolusest sama kaugele kui pöörijoon ekvaatorist, mis viitab polaarjoonele ning haakub Pliniuse teatega öö puudumisest suvel ja päeva puudumisest talvel. Sama kinnitab Rooma geograaf Pomponius Mela, rääkides Thule lühikestest suve- ning pikkadest ja pimedatest talveöödest ja teatades, et kuigi südatalvel pole seal päikest näha, heidab see siiski teatavat valgust (tekst 5), ning Rooma keisririigi aegne kreeka astronoom Kleomedes, öeldes, et päike suvel Thulel ei looju (tekst 9). Neile astronoomilistele andmetele lisaks kuuleme Strabonilt „Thule ja sealsete paikade“ kohta veel vee, maa ja õhu segust, kus ei saa ei käia ega laevaga sõita (tekst 1), mis näib viitavat külg külje kõrval ujuvatele jääpankadele rõskes kliimas. Külma vööndi lähedaste alade kohta olevat Pytheas väitnud, et sealsed „inimesed elavad hirsist ja muudest taimedest, viljadest ja juurtest; et neil on vilja ja mett, millest tehakse ka jooki; kuna seal pole puhast päikest, siis peksavad nad vilja suurtes majades, kogudes viljapead sinna, sest viljapeksumaa on kasutu päikese puuduse ja vihma tõttu“ (tekst 4). See osutab rehielamu sarnastele ehitistele, kuid Straboni tekstist ei selgu otseselt, kas öeldu puudutab Thulet või muid põhjapoolseid alasid.

Nende määratluste järgi näib loomulik otsida Thulet kuskil Britanniast põhja pool ja nii on seda enamasti ka tehtud. Kui Rooma väejuht Agricola 1. sajandil m.a.j ümber Britannia purjetas, samastas ta Thule nähtavasti Shetlandiga, millest ta eemalt möödus. Hiljem sai kõige populaarsemaks lokaliseeringuks Island, mida pooldasid keskaegsed õpetlased Beda (8. sajand) ja Dicuil (9. sajand) ning millel leidub poolehoidjaid ka praegu.[8] Kas Britanniast Islandile kuue päevaga jõudis, on muidugi küsitav (kuigi soodsa tuule korral väidetavalt mitte päris võimatu), kuid selge on, et saar oli juba varakeskajal Iiri munkadele tuntud, mistõttu ei saa välistada, et seal võidi käia antiikajalgi. Island jääb polaarjoone lähedusse ja pisut lõuna poole püsijää piiri, mis sobib hästi vastavate määratlustega Thule kohta. Probleeme tekitab vaid see, et kuni 9. sajandini puudus Islandil püsiasustus, mistõttu jutt viljast, meest ja rehepeksust (tekst 4) selle saare kohta käia ei saa. Kuid nagu eespool öeldud, ei ilmne Strabonilt otsesõnu, kas nimetatud asjaolud puudutasid Thulet või mõnda muud põhjaala.

Kuulus Norra polaaruurija Fridtjof Nansen aga uskus kindlalt, et rehepeks ja mesindus käivad just Thule kohta, välistades Islandi ja pakkudes Thule asupaigana välja Norra ranniku.[9] See pole küll saar (kuigi piki seda on saari hulgaliselt) ja asub Britanniast pigem kirdes kui põhjas, kuid ei saa välistada, et Pytheas pidas rannikut saareks ja ka tema suunamääratlused võisid olla kaunis umbkaudsed (eks Islandki ole rangelt võttes Britanniast loodes, ehkki väiksema nurga all). Polaarjoone lähedust saab Norra rannikuga seostada suurepäraselt, ainult püsijää piir jääb ülearu kaugele põhja.

Kui kõnealused samastused lähtuvad Britanniast nii, nagu seda on antiikajast tänaseni reeglina mõistetud, siis Lennart Meri tõlgendus tõi Pliniuse poolt Britanniaga seoses nimetatud saared Läänemerele. Meri uskus, et Pytheas liikus Cornwallist piki Suurbritannia lõunakallast mandri rannikule, saare põhjaossa jõudmatagi, ja sealt edasi Läänemerele. Mitmed Pliniuse poolt nimetatud saared (tekst 6) on Meri hinnangul tegelikult Läänemere rannikualad, mida Pytheas nähtavasti ekslikult saarteks pidas: Scandia on Skåne, Dumna Läänemere lõunakallas, Bergos on Birka praeguse Stockholmi lähedal ja Berrice, „kust seilatakse Tylesse“, Soome edelarannik. Sealtkaudu jõudis Pytheas Saaremaale. Antiikautorite väiteid, et Thule asus Britanniast põhja pool, tuleks seega võtta ülimalt avaras tähenduses (vahemärkusena: Raul Talviku väide, et Straboni järgi [tekst 2] paiknes kuue päevatee kaugusel Britanniast põhja pool Thulet läbiv paralleel, mitte Thule ise,[10] põhineb ingliskeelsel tõlkel, kust võib tõepoolest selline mulje jääda; kreekakeelne algtekst ei jäta kahtlust, et mõeldud oli just Thulet). Lennart Meri esituses kipub paraku segaseks jääma, kuidas sai Soomest lõunasse jääv Saaremaa olla kaugeim põhjapoolne punkt Pythease reisil.

Lennart Meri peamine argument on aga Rooma-aegse kreeka astronoomi Geminose teade, et neis põhjapoolsetes paikades, kus Pytheas käis, näitasid barbarid (= kohalikud elanikud) talle „paika, kus päike uinub“ (tekst 10). Meri tõlgenduses on tegemist Kaali meteoriidikraatriga. Meteoriit oli sinna langenud mõni sajand enne Pytheast, jätnud Meri hinnangul ümberkaudsete rahvaste mällu kustumatu jälje ja kajastub erinevates mütoloogiates lugudena päikese langemisest. Kaali on seega paik, kus päike suikus surmaunne. Just selle paiga kuulsus tõigi Pythease Saaremaale, mille tollane nimi, kreeklase jaoks Thule, ei tähenda muud kui meie keeles tuld, tulenevalt meteoriidi langevast tulejoast ja plahvatusest. Nii saab Thule mõistatuslik nimi arusaadava seletuse. Loomulikult sobituvad Saaremaaga ka viljakasvatus, mesindus ja rehepeks rehielamuis.

Lennart Meri lennukas ja teravmeelne hüpotees, toestatud erudeeritud näidetega paljude rahvaste kommetest ja mütoloogiast, on kahtlemata inspireeriv. Ent lähemal vaatlusel selgub hõlpsalt, et selle faktiline alus on nõrk. Meri hüpotees ei sobitu kohe kuidagi antiikautorite veendumusega, et Thule asus Britanniast põhja suunas (isegi kui Pytheas Skandinaaviat ja Soomet Britannia juurde kuuluvateks saarteks pidas, ei saanud ta arvata, et Saaremaa on neist põhja pool, liiati veel põhjapoolseim punkt tema reisil), ega haaku see ka tõdemusega Thule asukohast polaarjoone juures. Samas, vähegi kindlamad positiivsed tõendid Thule samastamiseks Saaremaaga puuduvad. Geminos ei ütle, et koht, kus päike uinub, olnuks Thulel, vaid et see oli neil põhjapoolsetel aladel, kus Pytheas viibis. Meri poolt pakutud marsruuti järgides võiks see olla vabalt kus iganes meie laiuskraadil Läänemere kaldal. Ja isegi kui see paik oli Thulel, mida ei saa sugugi välistada (kuigi Geminose järgi on neis paigus suveöö 2–3 tundi pikk, samas kui Thulel päike suvel ei loojunudki ega tõusnud talvel üle silmapiiri – võrdle tekste 10 ning 9 ja 5), pole päikese uinaku seostamine Kaali meteoriidiga kuigi usutav. Kuigi Geminose kasutatud sõna „uinub“ (koimātai) võib mõnel juhul tähendada ka surmaund, ei jäta antud kontekst kahtlust, et põhjala lühikestest öödest kõnelnud Geminos ja küllap ka Pytheas pidasid silmas päikese igaöist uinakut. Suvel põgusalt uinuvat päikest ja meteoriiti segi ajada näib raske isegi mütoloogias, ning Kaali kraatrile ei viita miski.

Nii peamegi kokkuvõtvalt tõdema, Jaan Undi ja teiste skeptikutega nõustudes, et Thule samastamiseks Saaremaaga sisulist alust ei ole. Kuna Thule asupaik on teadmata ja jääb küllap mõistatuseks igavesti, siis on igaühel voli lennukaks fantaasiaks. Kes usub, et Pytheas Saaremaal päikese surmast kuulis ja selle paiga Thulena oma raamatus jäädvustas, võib oma usku hoida. Ent meie käsutuses olevad tõendid näivad selle küll enam-vähem välistavat. Ainsad määratlused, mis meil Thule kohta on, paigutavad kõnealuse saare Atlandi ookeani Britanniast põhja pool, polaarjoone juurde püsijää piirist pisut lõunas. Täpsem asukoht jääb nende kriteeriumide põhjal igaühe enda otsustada.

Lisa: tähtsamad allikatekstid[11]

 [1] Strabon, „Geograafia“ II 4.1−2:

Polybios oma Euroopa geograafias ütleb, et jättis vanimad autorid kõrvale, kuid uuris nende kritiseerijaid, nimelt Dikaiarchost ja Eratosthenest (kes kirjutas äsjaseima käsitluse geograafiast) ja
Pytheast, kes on paljusid eksitanud, väites, et on läbinud kogu läbitava Britannia, ja andes saare ümbermõõduks enam kui 40 000 staadioni. Lisaks teatab ta Thulest ja sealsetest paikadest, kus pole ei maa, vesi ega õhk, vaid kõigi nende segu, merekopsu sarnane, kus maa ja meri ja kõik kokku tema väitel lainetab ja see justkui hoiab kõike koos, nii et seal ei saa ei käia ega laevaga sõita. Merekopsu sarnast olevat ta ise näinud, muust aga rääkivat kuuldu põhjal. Seda siis räägib Pytheas, ja et sealt naastes rändas ta läbi kogu Euroopa ookeaniranniku Gadeirast Tanaiseni.

Polybiose väitel pole usutav, et eraisik ja pealegi vaene võiks selliseid vahemaid meritsi ja maitsi läbida, ent Eratosthenes, kõheldes, kas seda uskuda või mitte, siiski uskus Britannia ja Gadeira ning Ibeeria kohta käivat. <Eratosthenes> väidab, et parem uskuda messeenlast <Euhemerost>[12] kui toda. Esimene kinnitab vaid, et purjetas ühe maani – Panchaiani. Teine aga väidab end olevat uurinud kogu põhjapoolset Euroopat, mida ei usuks ka siis, kui seda väidetaks Hermese kohta. Eratosthenes seevastu nimetas Euhemerost Bergaioseks,[13] Pytheast aga uskus, ka seda, mida isegi Dikaiarchos polnud uskunud.

[2] Strabon, „Geograafia“ I 4.2−4:

Peale selle: oikumeeni ulatuse kohta ütleb ta <Eratosthenes>, et Meroest[14] seda läbivat meridiaani mööda Alexandriani on 10 000 staadioni,[15] sealt Hellespontoseni 8100, sealt Borystheneseni[16] 5000, sealt paralleelini, mis läbib Thulet (mis Pythease väitel on kuue päeva meresõidu kaugusel Britanniast põhja pool, jäätunud mere lähedal) veel 11 500. ……

Kõigisse teistesse vahemaadesse puutuvas võib temaga nõustuda – nende osas ollakse piisavalt ühel meelel –, kuid mis puudutab Borysthenese ja Thulet läbiva paralleeli vahelist kaugust, siis kes mõistlikest võiks möönda seda? Pytheas, kes Thule kohta teateid annab, ilmneb kui kõige suurem valetaja. Need, kes on näinud Britanniat ja Iernet (Iirimaad), ei ütle midagi Thule kohta, nimetades küll teisi väikseid saari Britannia ümber. Ja Britannia enda ulatus on sama mis Keltikel (Prantsusmaa põhjarannik), mille kõrval ta laotub, jäädes 5000 staadioni piiresse, ning tema tipud piirnevad vastasoleva Keltikega. Idapoolne tipp on kohakuti idapoolsega ja läänepoolne läänepoolsega, ning idapoolsed tipud on üksteisele piisavalt lähedal olemaks vastastikku nähtavad – Kantion (Kent) ja Reini suue. Too <Pytheas> aga väidab saare ulatuseks enam kui 20 000 staadioni, ja et Kantionist Keltikonini on mitme meresõidupäeva tee. Ja ka ostiimlastest ning Reinist sküütideni paiknevatest kohtadest on ta kõik kokku valetanud. Kes tuntud paikade kohta sedavõrd valetanud on, võib vaevalt tõtt rääkida täiesti tundmatute paikade kohta.

Borysthenest läbiv paralleel on sama, mis läbib Britanniat, nagu Hipparchos ja teised on arvestanud selle järgi, et Byzantioni[17] läbiv paralleel läbib ka Massaliat. Sest gnoomoni[18] ja varju suhe, mida
Pytheas teatab Massalia kohta, on Hipparchose järgi sama, mis samal aastaajal Byzantionis. Massaliast Britannia keskele pole enamat 5000 staadionist. Aga Britannia keskelt asustuskõlbliku ala piirini (mis on Ierne naabruses) pole enamat 4000 staadionist. Seega pole alad, kuhu ta <Eratosthenes> paigutab Thule, enam asustatavad. Mis kaalutlustel asetab ta Thulet läbiva paralleeli Borysthenest läbivast 11 500 staadioni kaugusele, jääb mulle selgusetuks.

[3] Strabon, „Geograafia“ II 5. 8:

Massaallane Pytheas väidab Thule kohta, et see on Britannia saartest põhjapoolseim ja et seal on suvine pöörijoon sama arktilisega. Teistelt aga ei leidnud ma midagi ei Thule-nimelise saare kohta ega selle kohta, kas alad sinnamaani, kus suvine pöörijoon muutub arktiliseks, on asustatavad. Arvan, et asustusala põhjapiir jääb sellest palju maad lõuna poole. Sest need, kes on asja uurinud, ei tea Iernest kaugema kohta midagi öelda, see aga asub Britannia lähedal sellest põhjas ja kuulub metsikutele inimestele, kes elavad külma tõttu viletsat elu, mistõttu arvan, et seal on ka asustusala piir.

[4] Strabon, „Geograafia“ IV 5.4−5:

Britannia ümber on ka teised väikesed saared. Suurim on Ierne sellest põhja pool, mille laius on pikkusest suurem. Selle saare kohta ei tea ma midagi kindlat öelda peale selle, et seal on brittidest metsikumad asukad, inimsööjad ja õgardid, kes söövad oma isasid, kui need on surnud, ja peavad kohaseks avalikult ühtida teiste naiste ja emade ja õdedega. Kuid seda ütlen ilma usaldusväärsete tõenditeta (ka sküütide kohta väidetakse inimsöömist, ja piiramiste sundolukorras väidetakse sama ka keltide, ibeeride ja paljude teiste kohta).

Thule kohta on teated veel palju ebakindlamad selle asupaiga kauguse tõttu. Et see, mida Pytheas selle ja muude sealsete alade kohta räägib, on kokku luuletatud, ilmneb tuntud maa-aladest: nende kohta valetab ta enamasti, nagu eespool öeldud, mistõttu on ilmne, et ta luiskab veel enam äärealade kohta. Taevaste asjade ja matemaatika teooriat näib ta olevat kasutanud asjalikult, kuid külma vööndi läheduse kohta ütleb ta, et seal on mõnedest igapäevastest viljadest ja loomadest täielik puudus ning teistest nappus, et inimesed elavad hirsist ja muudest taimedest, viljadest ja juurtest; et neil on vilja ja mett, millest tehakse ka jooki. Kuna seal pole puhast päikest, siis peksavad nad vilja suurtes majades, kogudes viljapead sinna, sest viljapeksumaa on kasutu päikese puuduse ja vihma tõttu.

[5] Pomponius Mela, „Maakirjeldusest“ 4.57:

Thyle asub Belcae ranniku vastas, teda on kreeklaste ja meie lauludes sageli mainitud. Sellel <saarel>, kui seal päike jälle tõuseb, et vaevu loojuda, on ööd eriti lühikesed, ent läbi talve nagu mujalgi pimedad, suvel valged, kui selle aja jooksul juba kõrgemale tõustes, ehkki teda ennast pole näha, kaasneva säraga valgustab lähimaid <paiku>, pööripäeval aga mitte midagi, sest siis näitab juba selgemalt mitte ainult helki, vaid oma suurimat osa.

[6] Plinius, „Looduslugu“ 4.102−104:

Selle (Reini suudmeala) vastas on Britannia saar, mis on kuulus nii kreeka kui ka meie teadetes ja mis laiub loodes, Germaania, Gallia ja Hispaania vastas, mis moodustavad suure osa Euroopast. Tema oma nimi oli Albion, kuid kõike, millest nüüd juttu tuleb, nimetatakse Britanniaks. Gesoriacumist (Boulogne-sur-Mer) morini rahva rannikul on ta 50 miili[19] kaugusel. Tema ümbermõõt on Pythease ja Isidorose[20] andmetel 4875 miili. Juba 30 aastat on ta märgitud Rooma relvadega kuni Kaledoonia (Šotimaa) metsade naabruseni. Agrippa usub, et tema pikkus on 800 miili ja laius 300 miili, ja et Hibernia (Iirimaa) laius on sama, kuid pikkus 200 miili väiksem. Hibernia on Britanniale kõige lähemast paigast, siluri rahva asualast, 30 miili eemal. Ülejäänute ümbermõõt pole ühelgi suurem 125 miilist. Seal on nimelt nelikümmend Orcadese (Orkney) nimelist saart üksteisest napilt eraldatud, seitse Haemodae (Shetlandi) saart, kolmkümmend Hebudese (Hebriidi) <saart> ning Hibernia ja Britannia vahel Mona, Monapia, Riginia, Vectis, Silumnus, Andros, allpool Sambis ja Axanthos, Germaani mere vastas Glaesariae (Klaasisaared), mida hiljutised kreeklased on nimetanud Elektriidideks, sest sealt saab merevaiku (electrum). Kaugeim kõigist, mida mainitakse, on Tyle, kus, nagu märkisime, pole suvisel pööripäeval öid, kui päike ületab vähi pöörijoone, talvel aga pole päeva. Mõnede meelest kestab see nii kuus kuud. Ajaloolane Timaios ütleb, et kuue laevasõidupäeva kaugusel Britanniast on saar Mictis, kus saab valget tina ja kuhu britid seilavad nahaga kaetud pajuvitstest laevadel. Osa teatab ka muudest: Scandiast, Dumnast, Bergosest ja kõige suuremast, Berricest, kust seilatakse Tylesse. Tylest ühe merepäevatee kaugusele jääb jäätunud meri, mida mõned nimetavad Kronioniks.

[7] Plinius, „Looduslugu“ 4.94−95:

Nüüd on aeg kirjeldada Euroopa äärealasid, liikudes Ripaea mägedest põhjaookeani rannikut pidi, seda vasakule käele jättes, kuni Gadiseni. Seal väidetakse olevat mitmed nimeta saared, kuid ühel, mis paikneb Sküütia ees ühe päevatee kaugusel ja mille nimi on Baunonia, uhub meri kevadeti kaldale merevaiku, nagu teatab Timaios.[21] Ülejäänud on tuntud vaid ebakindla kuulduse põhjal. Põhjaookean: Parapanisose jõest alates, kus ta uhub Sküütia rannikut, nimetab Hekataios[22] seda Amalkioseks, mis kohalike rahvaste keeles tähendab jäätunut. Philemon[23] ütleb, et kimbrid nimetavad seda Morimarusaks, mis tähendab surnud merd ja mis ulatub Parapanisosest Rusbea neemeni, mille järel tuleb Kronion. Xenophon Lampsakosest[24] teatab, et Sküütia rannikust kolme laevapäevatee kaugusel on hiigelsuur saar Balcia, mida Pytheas nimetab Basileiaks. Räägitakse ka Oionai saartest, kus inimesed elavad linnumunadest ja kaerast, ning teistest, kus inimesed sünnivad hobujalgsetena ja neid nimetatakse Hippopodes (kr ‘hobujalgsed’), teised aga on Panotiorae (kr ‘kogukõrvalised’), kes on üleni alasti, kaetud hiigelsuurte kõrvadega.

[8] Plinius, „Looduslugu” 37.35−36:

Sotakos[25] uskus, et merevaik voolab välja Britannia kaljudest, mida ta nimetas „elektrides“. Pythease järgi aga on guioonidel, germaani rahval, ookeanis Metuonise merelaht, 6000 staadioni pikk; sealt päevase meretee kaugusel on Abalose saar, kus <merevaik> kevadel uhutakse välja kui jäätunud mere kõnts. Kohalikud kasutavad seda kui küttepuud ja müüvad ümbruskonna teutoonidele. Seda usub ka  Timaios, kuid nimetab saart Basileiaks.

[9] Kleomedes, „Meteora” I 4.208−210:

Thule nimelise saare puhul, kus Massalia filosoof Pytheas olla käinud, olevat kogu suvine <päikese>ring silmapiiri kohal, mis on neile ühtlasi ka arktiline.

[10] Geminos, „Astronoomia alused” 6.8–9:

Rhodosel on pikim päev 14,5 tundi ja Rooma ümbruses 15 tundi, neil aga, kes elavad Propontisest (Musta mere väinadest) põhja pool, on pikim päev 16 tundi, ja veel põhjapoolsematel on pikim päev 17 ja 18 tundi. Neis paikades näib ka Pytheas Massaliast käinud olevat. Ta ütleb oma ookeani puudutavas teoses, et „barbarid näitasid meile kohta, kus päike uinub. Neis paigus on nimelt öö eriti lühike, mõnel pool 2, mõnel pool 3 tundi, nii et vähe aega pärast loojangut tõuseb päike taas“.

[1] L. Meri, Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest. Tallinn, 1976; L. Meri, Hõbevalgem. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. Tallinn, 1984 (mõlema teose postuumselt ühendatud versioon: Tallinn, 2008).

[2] Vt J. Unt, Raamat, mis osutab. Edasi, 20.07.1985; J. Unt, „Hõbevalgeimast“ mõeldes. Rmt-s: Kirjanduse jaosmaa ’85. Koost. E. Mallene. Tallinn, 1987, lk 110–115, koos viidetega teistelegi kriitikutele.

[3] R. Talvik, Teekond maailma ääreni. Kuidas kreeklane Pytheas oma imelisel teekonnal 2300 aastat tagasi Eestimaalt Ultima Thule avastas. Tallinn, 2015.

[4] C. H. Roseman, Pytheas of Massalia: On the Ocean. Text, Translation and Commentary. Chicago, 1994.

[5] B. Cunliffe, Extraordinary Voyage of Pytheas the Greek. Harmondsworth, 2002, lk 136–152.

[6] C. H. Roseman, Pytheas of Massalia: On the Ocean, lk 50.

[7] Rooma geograafi Pomponius Mela (kirjutas pisut enne 1. sajandi keskpaika m.a.j) määratlus, et Thule paiknes Belcae ranniku vastas (tekst 5), on raskelt tõlgendatav, sest pole selge, mida ta Belcae all silmas pidas – tegu võis olla Bergose saartega Britannia juures (tekst 6).

[8] G. E. Broche, Pythéas le Massaliote. Marseille, 1936; V. Stefansson, Ultima Thule. New York, 1942; B. Cunliffe, Extraordinary Voyage of Pytheas the Greek, lk 116–135. Kokkuvõtliku ülevaate eri seisukohtadest leiab teosest: M. Lainema, J. Nurminen, Ultima Thule: Arctic Explorations. Helsinki, 2001, lk 12–29; vt ka J. Unt, „Hõbevalgeimast“ mõeldes, lk 110.

[9] F. Nansen, In Northern Mists. London, 1911.

[10] R. Talvik, Teekond maailma ääreni, lk 101, 112, 119–120.

[11] Tõlkinud Mait Kõiv ja Kaarina Rein. Thule saare nimi võib eri autoritel esineda ka kujul Thyle või Tyle.

[12] Sitsiiliast Messene linnast pärit kreeka filosoof (u 300 e.m.a), kes oma kaotsiläinud teoses „Püha ülestähendus“ väitis, et reisis Panchaia saarele India ookeanis, kus Zeusi templis leidis teose jumalatest, millest selgus, et nood on muistsete aegade tagantjärele jumalikustatud suurmehed.

[13] Silmas on peetud Berge linnast Egeuse põhjakaldal pärit kreeka kirjanikku Antiphanest (4. sajand e.m.a), kes oma kaotsiläinud teoses „Uskumatud asjad“ esitas tõe pähe hulgaliselt väljamõeldisi. „Bergaiosest“ sai luiskaja üldnimetus.

[14] Linn ja riik, mis asusid praeguses Somaalias.

[15] Kreeka mõõtühik, mille täpne pikkus võis piirkonniti ja eri autoritel pisut varieeruda, kuid jäi suurtes piirides 180 m juurde.

[16] Kreeka linn Dnepri (kr Borysthenes) suudmes.

[17] Praegune Istanbul.

[18] Püstloodis varras, mille varju pikkuse järgi määrati pööripäevi ja laiuskraadi. Kasutati ka päikesekellana.

[19] Rooma mõõtühik miil (lad mille passus) – tuhat (kaksik)sammu, u 1480 m.

[20] Isidoros Charaxist – kreeka geograaf ajaarvamise vahetuselt.

[21] Sitsiiliast pärit, kuid peamiselt Ateenas tegutsenud kreeka ajaloolane (u 350 – 260 e.m.a), kelle kaotsi läinud ja meile fragmentide vahendusel tuntud teos keskendus Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia kreeka linnriikide ajaloole.

[22] Kreeka ajaloolane ja geograaf (u 500 e.m.a), kelle teosed pole säilinud ja kelle seisukohti teame vaid fragmentide vahendusel.

[23] Rooma geograaf (1. sajand m.a.j).

[24] Kreeka geograaf (2.–1. sajand e.m.a), kelle kaotsiläinud teosest teame üht-teist vaid väheste fragmentide kaudu.

[25] Kreeka autor (tõenäoliselt 3. sajand e.m.a), kes kirjutas teose vääriskividest.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi