Kapitalism, segmenteeritud tööturg ja immigrandid

OUDEKKI LOONE

Eesti avalikkus on avastanud sisserände. Ja Eesti ettevõtjad on avastanud immigranttööjõu. Sellesama, millega saab asendada Soome tööle siirdunud inimesi, ilma et peaks tõstma palka või suurendama muid töötajatele osaks saavaid hüvesid. Avalikkus on rände osas küll skeptiline, aga igal pool maailmas sisse töötatud loosungid „meie majandus vajab immigrante“ või „tööjõu vaba liikumine tagab inimese õiguse tööle“ saavad ka siin hoogu sisse. Isegi immigratsiooni suhtes skeptilised poliitilised jõud, kes ei saa toetada immigratsioonikvootide suurendamist, on hea meelega nõus teatud valdkondi kvoodinõuete alt välja viima. Sest majandus vajab. Avalikkuse veenmiseks tuuakse tihti sisse veel argument, et tegelikult me soovime ainult kõrgelt kvalifitseeritud immigrante, kes „loovad palju lisandväärtust“ ja kellel on siin hea elada. Need ehitustöölised – neid me ju ei taha. Muidugi, nagu kõigis arenenud riikides, on see suhtumine silmakirjalik – justkui väravale sildi „Sissepääs keelatud“ riputamine, samal ajal kui taevas särab neoonkiri „Vajame tööjõudu“ – ning muudab vähekvalifitseeritud töö tegijate elu veel prekaarsemaks. Samal ajal jääb müüt „toredast kvalifitseeritud töötajast ja tema toredast elust“ samuti tihti lihtsalt müüdiks – kuid aitab kaasa maailma loomisele, mis ei põhine enam õigustel, vaid privileegidel, kusjuures privileegide jagajaks on alati kapital.

Kes on immigrant?

Viimasel kümnendil on nii poliitilised kui akadeemilised arutelud hakanud aina enam kasutama terminit „migrant“, mis haarab endasse kõikvõimalikud inimliikumise vormid. Tavaliselt tehakse seda endale parasjagu meeldiva immigratsioonipoliitika õigustamiseks või mulje jätmiseks, et igasugune immigratsioon on paratamatu, sest „inimesed on alati liikunud“. Niisugune sõnakasutus varjab ära nii erinevuse liikumise viisides ja selle põhjustes kui ka maskeerib immigratsiooni seose kapitalistliku majanduse ja suveräänsete riikidega. Reaalsuses on muidugi liikumisviise palju ning vastavaid poliitikaid samuti (turism ei ole immigratsioon, ehkki on migratsioon, kuigi „migrantidest“ kõnelejad tavaliselt turiste ei silmas ei pea).

Immigratsioon tähendab isiku nõuet võimaldada talle sisenemine riiki alalise elamise ja soovi korral töötamise otstarbel. Immigratsioon ei ole lihtsalt piiri ületamise akt, vaid soov siduda oma eluprojekt uue füüsilise asukohaga: nõude esitaja valib vabalt omale elamiskoha. Tänapäeva maailmas on „alaliselt elamine“ muidugi vähem selge termin kui esimese üleilmastumislaine ajal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Praegu on kerge osutada märkimisväärsele hulgale inimestele, kes jagavad alaliselt oma aega kahe (või ka enama) riigi vahel, mõnikord muutub ajutine viibimine (töö rahvusvahelises ettevõttes, õpingud välismaal, põgenikustaatus) alaliseks. Oludes, kus tehnika lubab kiiret transpordiühendust lähtemaadega, sisaldab immigratsioon alati teatud „ajutisuse“ komponenti, võimalikku tugevat sidet lähtemaaga. See võimaldab ka „projektimmigratsiooni“: immigrant tuleb sihtmaale eesmärgiga täita mingi spetsiifiline eesmärk, näiteks teenida piisavalt raha kolmekordse maja ehitamiseks või ettevõtte asutamiseks lähtemaal. Samas, Saksamaa ja Šveitsi Teise maailmasõja järgsed külalistööliste programmid näitasid, et ka ajutise plaaniga tulnud immigrandid jäävad tihti sihtmaale pikaks ajaks – inimeste „eluprojekt“ võib muutuda. Oluline on tähele panna, et ka „projektiimmigrandid“ või „pendelimmigrandid“, kes veedavad osa oma ajast lähte- ja osa sihtmaal, soovivad tegelikult õigust ise määrata, kui kaua nad võivad sihtmaal viibida: kui immigratsiooniprojekti täitmine osutub oodatust ajamahukamaks, siis soovitakse automaatselt pikemat viibimisõigust. Seega on sihtriigi vaatepunktist ka „projektiimmigrandid“ alalised: viibimisaja määrab siseneja, mitte vastuvõtja.

Kõrvalepõige: põgenikud

Põgenikud ei ole immigrandid. Põgenikud on inimesed, kes otsustavad teatud nende elule ohtlike tingimuste tõttu mitte jääda oma tavalisse elukohta ja esitavad nõude viibimiseks väljaspool algset jurisdiktsiooni. See nõue on teistsugune kui turisti nõue saada ligipääs vaatamisväärsustele või majandusimmigrandi nõue saada ligipääs tööturule (ja mitte kindlast näljasurmast pääsemisele), see liikumine on ka teistsugune kui diplomaadi oma, kellele samuti võimaldatakse teatud laadi immuniteet. Põgenik on seega inimene, kes esitab võõrvõimule nõude kaitseks, et põgeneda tagakiusamise või vahetu ohu eest, mis tõsiselt kahjustaks tema füüsilist julgeolekut või elulisi toimetulekuvajadusi. Immigratsioon on vabatahtlik liikumine ilma otsese hädaohuta, põgenikud küsivad kaitset mingi(te) võimu(de) eest, kes seab (seavad) nende elu või füüsilise heaolu vahetusse ohtu. Põgenike ja immigrantide erinevad piiriületusmotiivid tähendavad, et vastuvõtval riigil on nende suhtes erinevad (moraalsed) kohustused. Immigrandid ei lahku vahetust ohust, nende nõue uude riiki asumisel on põhjendatud võimalustega sihtriigis, mitte ohuga lähteriigis. Immigrant esitab nõude oma eluplaani realiseerimiseks sihtriigis, põgenik esitab nõude kaitseks. Muidugi, ka kaitsenõue ei pruugi alati rahuldamisele kuuluda: võõrvõimul ei ole automaatset kohustust kõiki põgenejaid vastu võtta, vaid ta saab otsustada asüüli tingimuste üle. Tingimusteks võivad olla näiteks täielik relvadest loobumine põgenike puhul, kes tulevad sõjatsoonidest, või ka nõue viibida asüüli ajal erilises selleks määratud kohas; asüüliõigus on enamikul juhtudest ajutine.

Immigratsioon ja segmenteeritud tööturg

Peaaegu kõigis suurte immigrandirühmadega riikides võib panna tähele immigrantide koondumisi spetsiifilistele töökohtadele, tavaliselt on tegemist „ohtlike, mustade ja vähemakstud“ töödega, kuid mõnikord hoopis eriti kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtadega. Mõnikord peetakse esimest tüüpi migratsiooni „halvaks“ ja taunimisväärseks ning teist tüüpi migratsiooni pigem ihaldusväärseks olukorraks. Kui aga täpsemalt immigratsiooniolukordi vaadelda, siis osutub, et seesugune lihtne dualism on sama eksitav kui kõikide eri põhjusel ja viisil asukohta vahetajate „migrantideks“ tembeldamine.

Arenenud riikide tööturud on „segmenteeritud“. See tähendab, et tööturg ei ole ühtlaselt võistlev, vaid jagunenud segmentidesse, millevaheline liikuvus on väike. See käsitus on Michael Piore „dualistliku tööturumudeli“ edasiarendus. Piore juhtis juba 1970. aastatel tähelepanu sellele, et ka arenenud kapitalistlikes riikides ei ole tööturg tingimata ühetaoliselt võistlev, vaid jaguneb esmaseks ja teiseseks (nn head ja halvad) tööd, ühest segmendist välja langetakse/tõustakse harva ning immigrandid kipuvad kontsentreeruma teisesesse sektorisse („halb sektor“, ohtlikud, mustad ja vähemakstud tööd). Kõiki tänased industriaalseid riike, sõltumata heaolurežiimist või demokraatlikkuse astmest, iseloomustab tööturu segmenteeritus ja „halbade tööde“ olemasolu. See mudel on muidugi üldine; mitmed hilisemad uuringud on näidanud, et eksisteerivad „vahepealsed sektorid“, millel on mõlema sektori tüüpilisi omadusi; lisaks võib segmenteerumist vaadelda ka majandusharuti, üksikutel tegevusaladel võib segmenteerumine erineda sellest, mis valitseb majanduses tervikuna. Kokkuvõttes aga veel kord: kapitalistlikus majanduses ei eksisteeri üht täiesti võistlevat suurt tööturgu, vaid palju väikesi tööturusektoreid, mille vaheline mobiilsus on üldiselt madal.

Nii tänapäevases tööstuses kui põllumajanduses tähendab immigranttööjõu kasutamine üldiselt kõrvalehiilimist tööseadusest: ülipikad tööpäevad, võistlus mitte innovatsiooni kaudu, vaid tööjõukulude kokkuhoidmise abil, ametiühingute nõrgestamine. Immigratsioonivood võimaldavad lihttöödel lubada väga suurt tööjõu voolavust, kuigi see toob mõnikord kaasa tööõnnetuste kasvu. Immigrantidest ettevõtjad jällegi kasutavad tihti ära turueelist, mille neile annab eksklusiivne ligipääs oma kaasmaalaste odavale tööjõule, ning see võimaldab neil luua kas legaalseid või illegaalseid töövahendusstruktuure. Üldiselt on tegemist tööjõuintensiivse majandusega, mida iseloomustab madal rahaline lisaväärtus, vähene innovatsioon. Lühidalt: see on majandusmudel, kus ei võistelda selle pärast, kes suudab pakkuda parimat toodet, vaid kes suudab maksta madalamat palka. Majanduslikus mõttes tähendab see, et immigratsioon ei ole mitte „inimeste vaba liikumine“, vaid „palkade vaba liikumine“.

Kui põllumajandus on pigem tervikuna „teisene“ sektor ning tööstus pigem jaguneb piorelikus mõttes esmaseks ja teiseseks sektoriks, siis teenuste segmenteeritus on keerulisem, selles valdkonnas eksisteerib näiteks küll väga vähe kaitstud (vähene integreeritus sotsiaalsüsteemi, ülipikad töönädalad), kuid samal ajal kõrgelt tasustatud töökohti. Laias laastus on immigrandid hõivatud kas uutel, kasvavatel (või kogu maailmas vähese arvu spetsialistidega varustatud) ja vähereguleeritud aladel: IT, finantsteenused, administratsioon ja konsultatsioon; või siis teisalt väga ebatavaliste töötingimuste ja kellaaegadega või hooajalistel, vähetasustatud ja vähese sotsiaalse positsiooniga aladel: teenused, mis liiguvad seni mittetasustatud sektorist turule (koduabilised, lapsehoidjad), hotelli- ja restoranisektor, koristustööd, turismitööstus üldisemalt, hoolitsustööd (sh meditsiiniõed ja vähese regulatsiooni korral ka arstid),[1] mõnedes riikides (peamiselt USA, Suurbritannia) ka iluteenused. Oluline on tähele panna, et ka valdkondades, mis on keskmisest paremini  tasustatud, professionaalide turul, eksisteerivad varjatud kulude kokkuhoidmise vormid tööjõu osas. Näiteks on Jeffrey Kaye kirjeldanud tööjõuekspordi strateegiaid Aasias (peamiselt Filipiinidel, ka Bangladeshis, Indoneesias, Sri Lankal, Indias, Vietnamis) ning sealt lähtuvate immigrantide toimimist USA tööturul.[2] Peamiselt on tegemist kvalifitseeritud või poolkvalifitseeritud tööjõuga: IT, haiglaõed. Ka nende elu- ja tööolusid iseloomustab lisatasuta ületunnitöö ning viletsad või kitsad elutingimused. Lisaks on olulisel kohal renditöö, eriti IT-spetsialistide puhul, mõnikord küsib vahendav agentuur lõpptarbijalt 3–4 korda suuremaid summasid, kui makstakse töötajale. Kaye kasutab tüüpilise näitena India süsteemianalüütiku Subbu juhtumit, kes maksis rendifirmale 3500 USA dollarit töö eest, mis võimaldaks tal teenida umbes 70 000 USA dollarit aastas. Sellega kaasnes nõue, et Subbu peab agentuurile töötama 18 kuud. Niisugune nõue on USA õigussüsteemis illegaalne, aga India süsteemianalüütik ei tea seda. Mõnikord kardavad seesugused kvalifitseeritud töötajad ka oma maine langust, kui nad vahendusfirmadega koostööd ei tee, sedasorti värbamine ja rentimine on eelkõige USA-s tüüpiline nii IT-teenustes kui ka tervishoius. Rafael Alarcón kinnitab intervjuude põhjal Mehhikost ja Indiast pärit IT-professionaalidega, et nad üldiselt ei kaeba sissetulekute erinevuse üle kohalikega, küll aga peavad keeruliseks või võimatuks jõuda juhtivatele kohtadele: ka kvalifitseeritud immigrantide kontroll oma töösegmendi üle on tihti piiratum kui kohalikel.[3]

Teenuste valdkonnas siiski leidub ka kirjeldatud „jalgadega palkadest“ erinevat mudelit, kõige huvitavam näide on Suurbritannia finantsteenuste sektorist, mis on selgelt kaldu kvalifitseeritud ja väga kõrgelt kvalifitseeritud tööde poole, paljud tööd vajavad teaduskraadi.[4] Andrew Jones osutab, et segmenteerumise finantsteenuste sees määratleb nõudlus: paremini makstud ja kvalifikatsiooniga tööd on peamiselt äridele suunatud teenustes, madala ja keskmise sissetulekuga lihttööd tarbijatele suunatud teenustes.[5] Immigrantide puhul on jaotus aga pigem vastupidine: kuigi „tarbijafinantsteenustes“ (andmetöötlus, kõnekeskused jne) töötab teatud hulk immigrante,[6] on peamine immigranttööjõud kontsentreerunud finantsteenuste ülemisse segmenti. Töötajad värvatakse nii teistest EL-i riikidest kui ka USA-st ja Aasiast. Need on töökohad, kus miinimumnõudeks on tuntud ülikoolist saadud esimese astme kraad, paljud firmad värbavad ainult tippülikoolidest (Oxford, Cambridge, Bristol, Durham, Edinburgh, London). Lisaks formaalsetele nõuetele oodatakse töötajalt ka teatud sotsiaalseid oskusi ning isikuomadusi, mis on tavaliselt elitaarse tausta ning varasema töökogemuse tulemus.[7] Niisugune tööturg on tõepoolest rahvusvaheline, kuid ligipääsetav väga piiratud hulgale: piiravaks teguriks ei ole ainult huvi või andekus, vaid väga selgelt ka päritolu. Need töökohad on eliit loonud eliidile, tugev sisemine ligipääsufilter ei võimalda seesuguseid töökohti täita ainult kohalikega (välja arvatud väga suure rahvaarvuga riikides).[8] Seesugune eliit on kosmopoliitiline, kuivõrd pärinetakse sarnastest haridussüsteemidest ja inimesed on valitud vastavalt spetsiifilistele isikuomadustele ning omavaheline suhtlus tugevdab sarnast kultuuri.[9] Kohalikku kultuuri ja võrgustikesse sulandutakse pigem harva ning arvatavasti pigem haridussüsteemi kui töökoha kaudu, eliitmigratsioon on loonud tõepoolest „kosmopoliitilise eliidi“ klassi, kuhu kuuluvad teatud spetsiifiliste oskustega professionaalid.

Segmenteeritud tööturu kriitikas pakutakse mõnikord, et erinevused ei ole tingitud mitte töödest, vaid töölise oskustest ja võimetest (nn inimkapitalist). Immigranttööliste puhul ei kipu kogemus seda kinnitama. Ka pigem positiivsed uuringud näitavad, et kuigi haridus mõjub hästi immigrantide hakkamasaamisele tööturul, on selle mõju nende positsioonile tööturul üldiselt väiksem kui kohalikel.[10] Emilio Reyneri demonstreerib, et kuigi immigrantide halvemasse olukorda asetamine, arvestades nende inimkapitali, aja jooksul väheneb, ei kao see täielikult. Erinevalt kohalikest ei ole Euroopa riikide immigrantide puhul ka mingit selget seost inimkapitali ja töötuksjäämise tõenäosuse vahel. Niisugust tulemust kinnitavad ka näiteks Fenella Fleischmann ja Jaap Dronkers: kui Euroopa Liidus kohalike puhul haridus pigem soodustab sotsiaalset tõusu „kõrgemasse keskklassi“, siis immigrantide puhul on niisugune seos väike (tõusu ja palgaassimilatsiooni mõjutab pigem sotsiaalsete sidemete olemasolu kohalikega).[11] Erandiks on  eliitmigratsioon, seda peamiselt Suur-britannias ja USA-s. Sari Pekkala Kerr ja William R. Kerr osutavad, et kuigi varasemad uuringud USA-s näitasid immigrantide palga suurenemist ajas, siis uute ja keskmisest vähem haritud rühmade puhul seda ei täheldata.[12] Ka Põhja-Euroopa uuringud näitavad, et palgaassimilatsioon sõltub riigist, ajahetkest ja immigrandigrupist. Üldiselt kipuvad migrandid teenima vähem nii alguses kui ka kogu oma kohalviibimise jooksul, kõrgharidusega immigrandid assimileeruvad tööturul kiiremini, kuid vahe kohalikega jääb püsima.

Professionaalid ja „jalgadega palgad“

Immigratsioon ei realiseeri „õigust tööle“, nagu mõnikord arvatakse. Õigus tööle sisaldab ka nõuet mitte olla ekspluateeritud, vastasel korral oleks selle seisukohaga võimalik õigustada ka orjakaubandust. Vaba immigratsioon kapitalistlikus ühiskonnas tähendab ettevõtja õigust leida maailmast kõige vähenõudlikum tööjõud. Immigratsioon võimaldab siduda ebasümmeetriliselt lähte- ja sihtmaade turud, mis toimib ka praeguste osaliste immigratsioonipiirangute korral. Immigrandid ei sisene sihtriigi tööturule suvaliselt, vastavalt vabale tahtele ja inimkapitalile, vaid spetsiifilistesse kohtadesse, mille olemasolu sõltub sihtmaa tööturu struktuurist: immigratsiooni põhjuseks on tööturu iseloom. Immigratsioon toetab olemasoleva tööturu struktuuri alleshoidmist koos kõigi selle puudustega, süvendades olemasolevat segmenteerumist ja ekspluateerimist. Seega ongi majanduslikus mõttes mõistlik rääkida „palkade vabast liikumisest“, mitte „tööjõu vabast liikumisest“. Nii kvalifitseeritud kui mittekvalifitseeritud töötajad osutuvad olema „jalgadega palgad“, võimaldamaks ettevõtjatel maksimaalselt vähendada tööjõule suunatud osa kasumist.

Ühe väikese erandiga ei ole professionaalid alati „jalgadega palgad“. Teatud kitsastes valdkondades (eurobürokraatia, finantsteenused jne) võib mõnikord leida üksikuid „rahvusvahelise võistleva tööturu“ saarekesi (kuid ka need pole päriselt globaalsed, vaid lokaalsed, eri piirkondades eelistatakse oma piirkonna haridussüsteemist tulevaid inimesi). Professionaalid on tegelikult tööjõud, kellele makstav palk on piisavalt kõrge, et lubada endale kapitalist elava eliidi elustiili, ning kes seetõttu liigub pigem vastavalt sellele, kuidas seda elustiili võimalikult efektiivselt alles hoida. Kuid vaatamata sellele on tegemist siiski töötajatega, ja lähemal vaatlusel selgub, et erinevus „jalgadega palkadest“ on tegelikult minimaalne. Ka eliitmigrandid, professionaalid, peavad ära elama oma tööjõust, töö kaotamine tähendaks neile maailma kokkukukkumist täpselt samamoodi kui oma 30-tunnist vahetust tegevale hiinlasest vabrikutöölisele. Kuid olles praeguses neoliberaalses kapitalismis pigem võitjate poolel ja nähes sotsiaalseid võimalusi (haridus, tervishoid, elukoht) privileegidena, mitte õigustena, on seesugused professionaalid klassina pigem valinud olemasoleva süsteemi poliitilise toetamise. Just see kosmopoliitiline professionaalide klass on tihti suurim piiride avamise toetaja või Euroopa Liidu föderaliseerumise pooldaja, nähes, et võimalik loodav impeerium võimaldaks neile võimalikult kõrgetasemelist elustiili. See muidugi tähendab, et kõik ülejäänud peavad maksma kõrget hinda: heaoluriigi murenemine, töötaja õiguste vähenemine, hariduse ja tervishoiu muutumine kättesaadavaks ainult vähestele. Mida avatumad on piirid, seda vähem on võimalik tagada heaoluriiki: avatud piirid tähendavad tegelikult impeeriumi lõpmatu hulga kodanikega, kelle heaolu ei ole võimalik planeerida. Saab teoks globaalse kapitali, investeerija ideaal: väikesed saared, kus on olemas kõik mugavused, puhtus, meditsiiniteenused, internet, kaubad, turvalisus, töötav õigussüsteem, mis hoolitseb selle kapitali kohalolu eest, ning kõik see ümbritsetud vaesuse, raskuste, kannatuste merest, kus pole töötavat riiki, mis tõstaks inimeste sotsiaalsed, poliitilised ja kultuurilised õigused ettepoole korporatiivsest kasvust. Kapital ei vaja, et kõik inimesed oskaksid lugeda ja kirjutada või saaksid arstiabi, piisab, kui see oleks tagatud teatud kriitilisele hulgale – ja selle kriitilise hulga võib vajaduse korral ka kuskilt mujalt sisse tuua, haritud eliiti võib maailmas vastavalt korporatiivsetele vajadustele ringi liigutada. Selleks on muidugi vaja, et mõned „saartest“ oleksid piisavalt suured ja võimsad loomaks uut eliiti ja vajadusel kasutamaks jõudu oma eeliste alalhoidmiseks. Kosmopoliitiliste professionaalide vaba liikumine aitab luua lõhet töötajate vahel, pakkudes mõnele elukohta heaolusaartel, ning annab kapitalile jätkuvalt võimaluse valitseda, kasutades ära ühtede hirmu heaolust ilmajäämise ees ja teiste soovi pirukast mingitki ampsu saada.

See muidugi ei ole ainus võimalik maailm. Riikidel on võimalus tööturupoliitika abil segmenteerumist vähendada, võttes kasutusele täistööhõivestrateegiaid ning vastutsüklilisi fiskaalpoliitilisi meetmeid, millega vähemalt alguses kaasneksid immigratsioonipiirangud. Seda on võimalik teha muidugi ainult juhul, kui eksisteerib poliitiline tahe kaitsta töötajaid ekspluateerimise eest ning pidada tervist, haridust ja tööd igaühe õiguseks, mitte pelgalt mõnede privileegiks. Kui kõik riigid suudaksid tagada täistööhõive, tähendaks see suurt hoopi immigratsioonimajandusele – ning paradoksaalsel moel võimaldaks avatumaid piire, kuivõrd inimesed oleksid siis taas inimesed, mitte „jalgadega palgad“.

[1] Viimane kehtib peamiselt USA ja Suur-britannia kohta, aga sugugi mitte näiteks Prantsusmaa puhul, põhjuseks on riikliku tervishoiupoliitika erinevus.

[2]  J. Kaye, Moving Millions: How Coyote Capitalism Fuels Global Immigration. Hoboken (NJ), 2010.

[3] R. Alarcón, Skilled Immigrants and Cerebreros: Foreign-Born Engineers and Scientists in the High-Technology Industry of Silicon Valley. Rmt-s: Immigration Research for a New Century. Toim. N. Foner jt. New York, 2000, lk 301–321.

[4] Financial Services Skills Council. Graduate Skills and Recruitment in the City. London, 2006.

[5] A. Jones, Management Consultancy and Banking in an Era of Globalization. Basingstoke, 2003.

[6] Osalt seetõttu, et mõned nendest töödest nõuavad kliendiga suhtlemist ning head keele- ja kultuuritundmist, osalt aga seetõttu, et sedalaadi töid eelistatakse pigem väljast tellida kui tööjõudu nende tarvis sisse tuua, töövahendite üleviimine on madala kuluga.

[7] A. Jones, Immigration and the UK Labour Market in Financial Services: A Case of Conflicting Policy Challenges? Rmt-s: Who Needs Migrant Workers? Labour Shortages, Immigration, and Public Policy. Toim. M. Ruhrs, B. Anderson. Oxford, 2010.

[8] Seega on segmente tänapäeva majanduses palju, duaalsus on üldmudel, tegelikkuses aga on iga majanduse uurimisel oluline sealne jaotuvus empiiriliselt kindlaks teha. Kuid see ei puutu otseselt enam praegusesse arutlusse.

[9] N. Thrift, Performing Cultures in the New Economy. Annals of the Association of American Geographers, 2000, kd 90, nr 4, lk 674–692.

[10] E. Reyneri, Education and the Occupational Pathways of Migrants in Italy. Journal of Ethnic and Migration Studies, 2004, kd 30, nr 6, lk 1145–1162.

[11] F. Fleischmann, J. Dronkers, The Socioeconomic Integration of Immigrants in the EU. Effects of Origin and Destination Countries on the First and Second Generation. Rmt-s: Growing Gaps. Educational Inequality around the World. Toim. P. Attewell, K. S. Newman. Oxford, 2010, lk 258–283.

[12] S. P. Kerr, W. R. Kerr, Economic Impacts of Immigration: A Survey. HBS Working Paper 09-013, 2008.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon