Demokraatia ja parempoolsus – harmoonia või konflikt? Aristotelese jälgedes

KARL LEMBIT LAANE

Tänapäeva poliitilistes debattides tõusevad pea alati esile kaks poolust, mis on meie mõttemaailma sügavalt juurdunud: vasak- ja parempoolsus. Harva kostab aga kummastki leerist avalikult demokraatiavastaseid seisukohti, või kui, siis vaid nende äärmusotstest. Seetõttu näib küsimus, kas parempoolsus on demokraatiaga vastuolus, mõttetu: „Ei ole! Demokraatia säilimiseks peab lihtsalt mõõdukas tsenter koonduma äärmuste vastu!“ Tegelikult on teema siiski keerulisem ning kui lähtume Aristotelese riigikordade määratlustest, selgub ka sellise küsimuse ajend, tekib võimalus sellele vastata ning vaadata, kuidas suhestuvad demokraatia ideaaliga tänapäeva riigikorraldused ja kontseptsioonid demokraatiast.

Sotsiaalmajanduslikud poolused ja Aristotelese riigikorrad

Ent enne tuleb defineerida, mida kujutavad endast sildid „vasakpoolne“ ja „parempoolne“. Tekkisid need tähistajad Prantsuse revolutsiooni aegsetes parlamentides kindlate nõudmistega rahvasaadikute istekohtade järgi ning enamasti omistatakse neile poolustele kolm kaheks hargnevat mõõdet: kelle huvisid esindatakse (vaeste või rikaste), millisena nähakse riigi rolli (suure või väiksena) ning kui kiiresti peaks ühiskonnas läbi viima muutusi (kiiresti või aeglaselt). Viimased kaks on tegelikult eksitavamad ning eelkõige peaksime lähtuma esimesest jaotusest ehk küsima, millise sotsiaalmajandusliku kihi huvid domineerivad.[1]

Need kolm mõõdet on siiski omavahel seotud. Üldjuhul on ühiskondlikult kõige paremas seisus rikkad, kellele nende jõukus võimaldab kõrgemat sotsiaalset staatust („eliit“) ja mõjuvõimu, mistõttu nad eelistavad säilitada hetkeseisu või tugevdada oma positsiooni. Riigil kui ühiskonnaelu korraldamise vahendil pole nende jaoks muud funktsiooni kui kas sihilikult kinnistada olemasolevat või tagada laissez-faire (lasta üksikisikutel ilma väliste takistusteta talitada). Kuna rikaste käed on vahendite poolest vabamad kui vaestel, ei ole neil riigi abi eriti tarvis – kui, siis vaid regressiivse maksupoliitikana (nagu 19. sajandi Ühendkuningriigis), vääramatute eraomandiõigustena (raskendamaks ühiskondliku jõukuse ümberjagamist) ning kõrge (omandi)tsensusena valimisõigustele (piiramaks vaeste poliitilist võimu). Ülejäänu on saavutatav „vabal“ turul, mis kipub paigutama ressursse sinna, kus neid juba on.

Vaeste huvid vastanduvad sellisel juhul rikaste omadele pea igas aspektis: kuna materiaalselt kehvem seis sunnib elama allpool inimväärikuse ja loomulike õiguste tagatuse piiri, soovitakse ühiskonnaelu enda kasuks märgatavalt ümber korraldada võimalikult kiiresti – liiga pika vinnaga reformide lõpuni ei pruugita ju vastu pidada. Kõige tõhusam instrument sääraseks võrdsustavaks poliitikaks on aga just riik, mitte turg. Niisiis püütakse pääseda (revolutsiooniga või rahumeelselt) ligi riigivõimule, tühistada rikaste seatud takistused sotsiaalmajanduslikule võrdsustamisele ning anda viimasele hoog sisse. Säärast stsenaariumi on Lääne ajaloos mängitud läbi mitu korda, millest suurejoonelisim oli küllap juba mainitud Prantsuse revolutsioon, olgu selle lõpp kui tahes vastuoluline. Nende kahe ühiskonnakihi vastanduva tegevuse sisu on ka aluseks vasak- ja parempoolsuse tuumikpõhimõtetele: vasakpoolsusel vabadus, võrdsus, vendlus ja progress; parempoolsusel autoriteet, hierarhia, kord ja kohus.[2]

Selles arutluskäigus pole tegelikult midagi uut, kuna samasuguseid mustreid täheldas juba rohkem kui 2000 aastat tagasi „riigiteaduste isa“ Aristoteles, kirjeldades neid oma „Poliitikas“. On aga üks oluline erinevus: kui meie näeme neid poliitilisi konflikte läbi kaksikjaotuse vasak-parem, siis tema hoopis kui võitlust kahe vastandliku (riigi)korralduse vahel: demokraatia vs oligarhia:[3] „Demokraatia on siis, kui vabad ja vaesed kodanikud saavad enamuses olles valitsemisel ülemvõimu, oligarhia aga siis, kui rikkad ja kõrget päritolu kodanikud, olles vähemuses“.[4]

Ehk taas kord näeme vasak- ja parempoolsuse arutelu keskseid küsimusi: kelle käes on (riigi)võim või kelle huvisid see esindab (vaeste või rikaste)? Kas varanduslikku ebavõrdsust püütakse säilitada-süvendada või vähendada? Kas valitsev õiguspõhimõte on „olla võrdne vastavalt arvukusele või väärtusele“?[5] Kas tegemist on vabade ja võrdsete või otsustusõigusega „parimate“ ja teisejärguliste „teiste“ ühiskonnaga?[6] Siinpuhul eeldas Aristoteles, et ühiskondlikud kihid (vaesed ja rikkad) käituvad ratsionaalselt ehk on „klassiteadlikud“ ja püüavad maksimeerida oma kihi kasu ümberjagamispoliitikaga. Niisiis oleks vasakpoolsus Aristotelese jaotuse järgi olemuselt demokraatlik, kuna taotleb kõigi kodanike vabadust ja võrdsust, mis tooks enim kasu enamusele – vaestele; parempoolsus oleks aga oligarhiline, sest taotleb rikkamate ja „parimate“ vähemuse eelisseisu teiste ees. Säärane kokkulangemine ei ole tegelikult üllatav, kuna vanakreeka sõna dēmos tähendas peale „rahva“ ka „pööblit“. Dēmos + kratos = lihtrahva võim.[7]

Võib vastu väita, et püüdes maailma suruda säärasesse konfliktsesse kaksikjaotusse, unustame kolmanda osapoole – keskmikud, kes pole ei rikkad ega vaesed. Samas sõnas ka Aristoteles ise, et see kiht kipub liituma emma-kummaga kahest eelmisest, aidates niiviisi kaasa kas demokraatiale või oligarhiale, kuid igal juhul neid tasakaalustades ning olles seega riigikorra stabiilsuse aluseks.[8] Seetõttu võib nad hetkel kõrvale jätta ja keskenduda endiselt vaestele ja rikastele, kelle ülekaalust nähtavasti oleneb ka riigikorraldus.

Aga kas ei arenenud Prantsuse revolutsioon kohe, kui võimu said vasakpoolsed jakobiinid, veriseks diktatuuriks? Ja kuidas on mittedemokraatliku Nõukogude Liiduga, mis oli väidetavalt loodud just proletariaadi (vaeste) huvides kapitalistide (rikaste) vastu? Kuidas ometi saab režiim, mis hoiab oma kodanikud hirmus, usaldamatuses ja jõuetuses, nagu tegid need avalikult vasakpoolsust propageerivad valitsused, olla demokraatlik? Ei saagi. Aristotelesel oli selliste omadustega riigikorralduse jaoks teine nimetus – türannia.[9]

Tema nägemuses võis see kujuneda välja nii demokraatia kui ka oligarhia äärmuslikust vormist, kui valitsev kiht (vaesed või rikkad) on keskkihi puudumise või nõrkuse korral saavutanud absoluutse võimu ega lähtu enam seadusest, vaid ainuüksi oma klassi huvidest. Seadus pole aga ainult käsurida papüürusel, vaid üldiste põhimõtete kehastus, millest riigielus tuleb lähtuda – heites kõrvale seaduse, öeldakse lahti ka riigist kui sellisest.[10] Demokraatia moondub türanniaks esilekerkivate demagoogide tõttu, kelle mõju allutab endale avaliku arvamuse ja kes kasutavad seda oma võimu kinnistamiseks; oligarhia aga siis, kui suurem osa omandist ja tutvustest koondub väga kitsasse kildkonda, keda ei suudeta enam seadusega talitseda.[11] Türannia (aga ka tavaline oligarhia) on võimeline ennast säilitama, kui loob (kas terrori abil või ilma selleta) kuvandi kas õiglasest ja hoolivast elukorraldusest või siis pakilisest hädaohust sise- ja välisvaenlaste poolt, jäädes samas rahvavõimust väga kaugele.[12]

Sama ideed saab laiendada ka toodud näidetele: jakobiinid tulid võimule, kasutades ära tolleks hetkeks revolutsiooniliste sõdade keerises radikaliseerunud rahvast, et suruda võimult mõõdukalt vasakpoolsed žirondiinid ja kehtestada „tõeline rahvavalitsus“. Sarnaselt talitasid ka bolševikud Venemaal, kes hävitasid oktoobripöördega mõõdukalt vasakpoolse ja suhteliselt demokraatliku,[13] peamiselt sotsialistide juhitud Ajutise Valitsuse, nõudes demagoogiliselt kogu võimu nõukogudele ja lubades „leiba ja maad“ vaestele. Pärast võimuletõusmist allutasid nad aga nõukogud enda tsentraliseeritud kontrollile, koondasid nii riikliku võimu kui ka ühiskondlikud ressursid enda kätte ning sulgesid neile juurdepääsu mitte ainult „kapitalistidele ja väikekodanlastele“,[14] vaid ka suuremale osale rahvastikust.[15] Prantsuse juhtumit nimetaksin Aristotelese vaimus äärmusdemokraatlikuks, Venemaa oma aga äärmusoligarhiliseks türanniaks.[16] Mõlemal juhul hakkas võimu haaranud rühmitus rahva vabastamise sildi all selle rõhujaks.

Tasub aga vaadelda ka kolme Aristotelese riigivormi, mis on seni jäänud mainimata. Kui nimetatute (demokraatia, oligarhia ja türannia) puhul lähtuvad valitsejad (vaene enamus, rikas vähemus või üksikisik) enda huvidest, siis need on vaid kõrvalekalded kolmest ideaalkorrast: politeia, aristokraatia ja monarhia, millest esimesed kaks on segavormid demokraatiast ja oligarhiast. Neis kolmes valitsevad vastavalt üldistele huvidele vooruslikud isikud, keda on siis kas palju, vähe või üks. Ideaalkorralduse määravad keskmikud – kui kaldutakse demokraatia poole, pookides selle külge oligarhia elemente, tekib politeia; kui mõne demokraatia tunnusega oligarhia suunas, siis aristokraatia.[17] Monarhia kuulub pigem algelisse ühiskonda, kus keskmikke ja „häid inimesi“ on vähe, mistõttu valitseb rikka ülemkihi tahtel seaduse järgi üks vooruslik kuningas.[18] Aristoteles toetas pigem demokraatia mõõdukamaid vorme või politeia’t, rõhutades korduvalt, kuidas enamuse kõrvalejätmine destabiliseerib riiki ja nõrgestab selle alust – lojaalsust, ühisust kui sõprust.[19]

Visuaalselt saab neid suhteid kanda kahemõõtmelisele maatriksile, kus x-teljel on sotsiaalmajanduslik rühm (vaesed, keskmikud ja rikkad), kelle huvidega riigikorraldus on enim kooskõlas, ning y-teljel binaarne tunnus, kas tegemist on õigusriigiga või mitte. Viimast eristust on vaja kahel põhjusel: esiteks eristamaks türanniat teistest riigikorraldustest, kuna üks selle omadustest on, et valitsemisel ei lähtuta seadustest, vaid mingi omavoliliselt võimutseva grupi või üksikisiku suvast; teiseks annab Aristoteles sõnale „seadus“ märksa sügavama tähenduse, millega on võimalik siduda ka arusaama loomuõigusest ning mida väljendab paremini eesliide „õigus-“. Õigusriigi vastandi ja türannia tähistajana kasutan mõistet „võimuriik“.

Erinevad riigikorrad on esitatud joonisel 1, kus toon lisaks välja esümneetia ehk valitava türannia,[20] tähistamaks neid türanniaid, mis tõusid võimule kas keskkihi toel mõnd teist maha suruma või hädaolukorras kihtidevahelise laiema ühiskondliku kokkuleppega. Võrdluseks pakun joonisel 2 välja sama mudeli ajalooliste näidetega.

Joonis 1. Riigikordade mudel Aristotelese vaimus         Joonis 2. Riigikordade näiteid mudeli järgi

Kõik teisel joonisel esitatud näited on hinnangulised, kuid järgivad teatavat loogikat. Fašistlik Itaalia ja Natsi-Saksamaa sündisid keskklassi toel ning nendega kaasnes majanduskorraldus, millega rikkad rikastusid ülejäänud lääneriikide jõukatega võrreldes pretsedenditul määral, samas kui töölised suruti maha.[21] Marksistlik-leninliku NSVL-i olen paigutanud rikaste võimu juurde, kuna see režiim (vastupidiselt oma loosungitele) vaid asendas ühe rikka vähemuse klassi teisega, kinnistades uut oligarhiat.[22] Botswana kui monarhia on hinnang, mis tuleneb selle esimese kahe presidendi pikaajalisest valitsemisest de facto üheparteisüsteemis. Nad ajakohastasid riiki märgatavalt, kuid pidasid seejuures kinni õiguskorrast ja nautisid eliidi kindlat toetust.[23]

19. sajandi Suurbritannias kehtis poliitikas osalemisele kõrge varanduslik tsensus, mis välistas lihtrahva osaluse. Kaasaegset USA-d on hinnatud oligarhiaks hiljutises Princetoni ülikooli uuringus.[24] Maduro Venezuela on järginud suures osas Cháveze vasakpopulistlikku liini, kuid on viimastel aastatel liikunud aina türanlikuma ühiskonna poole. Eesti 1920. aasta põhiseadus oli üks demokraatlikumaid maailmas, andes rahvale õiguse teostada võimu peale valimiste ja referendumite ka rahvaalgatustega. Hispaania Vabariigi puhul lähtun George Orwelli raamatus „Kummardus Katalooniale“ kirjeldatust. Kaasaegset Rootsit mainin põgusalt järgmises osas.

Parempoolsus vs demokraatia

Seni oleme vaadelnud riigikorraldusi ning näinud, kuidas Aristotelese järgi võivad äärmuslik demokraatia ja oligarhia (ehk äärmuslik vasak- ja parempoolsus, kus üks kahest peamisest ühiskonnakihist võimutseb ilma õigusriigi piiranguteta) viia türanniani ning kuidas mõõdukas demokraatia kipub tähendama mõõdukat vasakpoolsust. Nüüd tasub suunata pilk parempoolsusele ning hinnata, kas mõni selle mõõdukamatest vormidest on demokraatiaga (Aristotelese mõttes) harmoonias või konfliktis.

Lühike vastus on: „konfliktis“. Ei ole võimalik olla parempoolne ja demokraatlik, kuna need kaks peegeldavad vastandlike ühiskonnarühmade võimu ja huvisid (parempoolsus rikast vähemust „väärivuse“, demokraatia vaest enamust arvulise võrdsuse alusel). Samas ei pruugi ka kaasaegne vasakpoolsus enam Aristotelese liigitusega hästi ühtida – vahet tolle aja ja kaasaegse demokraatia vahel saab ju mõõta tuhandete aastatega, mistõttu on loomulik, et selle aja vältel on muutunud nii meid ümbritsev tegelikkus kui ka heuristikad selle mõtestamiseks. Küll aga on võimalik hinnata, millised kaasaegsed riigikorralduse põhimõtted on demokraatlikumad ja millised oligarhilisemad. Missugune oli siis mõõduka demokraatia ideaal ja kuidas suhestuvad sellega tänapäevased vasak- ja parempoolsed?

Demokraatia põhineb ligipääsul valitsemisele, mis tuleneb arvulisest võrdsusest, mitte vooruslikkusest, teenetest, varast, päritolust jne – iga kodaniku häälel on võrdne kaal. See hääl pole aga tänapäeval enam sama väärtusega kui Vana-Ateenas, kuna otsedemokraatia asemel kehtib meil esindusdemokraatia – erinevalt antiigist ei korraldata enam ekleesiaid, üldisi koosolekuid, kus rahval oleks võimalik otse valitseda, langetada ülemvõimuna kõiki või tähtsamaid riigielulisi otsuseid ja võtta vastu seadusi; ei saa valida kohtunikke ega riigiametnikke, ei kogune rahvakohus.[25]

Lühidalt tähendaks Vana-Ateena laadi demokraatia seda, et rahval oleks nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim ja ta langetaks nende vallas sisulisi otsuseid. Tänapäeval peegeldab seda põhimõtet legitimatsiooniketi idee, kus kodanikud valivad seadusandliku kogu liikmed, kelle kaudu täidetakse teiste võimuharude tähtsamad ametikohad. Samas tähendab selline „kõrgeima võimu kandmine“ rahvale pigem võimust loobumist vähemuse kasuks, mitte selle kasutamist. Kui otsustamisest saavad osa vaid vähesed, kellest kedagi ei valita liisuga, on Aristotelese järgi igal juhul tegemist kas oligarhia või aristokraatiaga[26] – valimistel endil ei langetata ju ühtegi poliitilist otsust.[27]

Niisiis on esindusdemokraatia pigem üks demokraatia osistega oligarhia vorm: ametlikult on võim rahval (kodanikel), kuid de facto pääsevad otsustamise juurde vähesed ning pigem jõukad. Viimane on eriti selge, kui jälgida rahvaesindajate valimise korda kõige lihtsamalgi tasemel – hääletusega. Viimase kohta teati juba Vana-Ateenas, et see soosib oligarhia teket, kuna teiste hääli tõmmatakse peamiselt vahenditega, mis nõuavad teatud materiaalset võimekust[28] – reklaam, valimiskaubad ja tänavakampaaniad on meile kõigile tuntud, ent me tunnistame harva, kui suur rahaline ja ajaline kulu nendega kandidaatidele kaasneb. Isegi kui formaalselt pole riigivõimus osalemiseks mingit tsensust, on endiselt selleks olemas de facto materiaalne lävend.[29] Eestis on aga olemas ka de iure tsensus (näiteks Riigikokku) kandideerimise kautsjonina, mis tähendab automaatselt vaeste kõrvalejäämist võimalusest pääseda otsustamise juurde.

Esindusdemokraatia mõtte teisend on elitaardemokraatia. See nägemus ei tunnista inimeste võrdsust riigijuhtimisel ning peab õigeks, et rahva enamus hoiduks poliitikast nii kaugele kui võimalik, mööndes samas lihtrahva õigust valida eliidi seast endale meelepärased esindajad – selleks on kodanik võimeline küll. See meenutab suuresti Aristotelese aristokraatia määratlust. Kuigi tema nägi selle alusena valitseva väikse grupi vooruslikkust, tunnistas ta ka ise, et peaasjalikult kerkib sääraseid kodanikke esile just rikaste seast, kellel on enesetäiendamiseks piisavalt jõudeaega. Niisiis on ka see „demokraatia“ vorm tegelikult vaid mõne demokraatiatunnusega oligarhia.

Ütleme aga, et esindusdemokraatia on kaasaja ühiskondades, kus on miljoneid kodanikke ja mis on keerukuselt Vana-Kreeka linnriikidega võrreldamatud, ainuvõimalik variant ja vana otsedemokraatliku mudeli juurde naasta ei saa. Sellegipoolest on võimalik kallutada seda suhteliselt oligarhilist süsteemi kas vasakule (et võimalikult suurel osal rahvast oleks võimalikult võrdne võimalus saada üheks valitsejatest) või paremale (kitsendada ligipääsu võimule rikaste või „parimate“ kasuks). Muutmaks riigivõimu võimalikult paljudele võrdselt ligipääsetavaks (kui riigi institutsioonilist raamistikku käsitada konstandina), on vaja tagada, et inimesed oleksid oma sotsiaalmajandusliku mõjuvõimu poolest võrdse(ma)d. Aristoteles pidas inimeste võrdsust sõpruse ja seetõttu ka riigikorra püsimise aluseks ning 22 sajandit hiljem sekundeeris talle ka Jean-Jacques Rousseau, kui ütles: „Rikkust aga ärgu olgu ühelgi kodanikul nii palju, et ta saaks teise kodaniku ära osta, ning keegi ärgu olgu ka nii vaene, et ta oleks sunnitud end müüma.“[30]

Nendesse sõnadesse on sisse kirjutatud üleskutse jagada ühiskondlikku jõukust ümber rikkamatelt vaestele, soosides niiviisi keskmike teket. 20. sajandil sai selle sihi peamiseks vahendiks heaoluriik, mis jaguneb laias laastus kolmeks olenevalt sellest, kes kolmest kandvast ühiskondlikust jõust – vaesed, rikkad ja keskmikud – on võimul või omavahel liidus. Vaeste ja keskmike liidust sündis Skandinaavia (sh Rootsi) sotsiaaldemokraatlik heaolurežiim, mis on oma võrdsustusjõult kõige võimsam, liigitudes selgelt vasakpoolseks. Muud institutsionaalsed piirangud vaeste ligipääsule avalikule võimule aga kallutavad sedagi „paremale“, mistõttu esitasingi seda enne politeia’na, kuigi ka oligarhilisemad vormid pole vaieldamatult välistatud.

Sellest kergelt parempoolsem oleks heaolurežiim, kus rikkad on liidus vaestega. See on Mandri-Euroopa ehk konservatiivne heaoluriik, mis taotleb tõepoolest oma kodanike võimekuste võrdsustamist ja niiviisi sisuliselt ka demokraatia tugevnemist. Oma alustelt on see aga paternalistlik, kuna jäme ots on endiselt rikaste käes: see heaolurežiim tekkis mitte arendamaks demokraatiat, vaid eesmärgiga vältida vasakpoolsete liigset tugevnemist ning säilitada eliidi võimu ühiskonnas – selleks on lihtsalt vaja vaeste tuge.[31] Paternalistliku konservatismi alusloogika on pragmaatiline, mitte ideoloogiline: parem anda täna sõrm kui kaotada homme käsi, järgides pea üksüheselt Aristotelese ettekirjutusi oligarhia säilitamiseks.[32] Niisiis aeglustub või seiskub marss tugevama demokraatia poole kohe, kui vaeste toetus režiimile on võidetud, revolutsiooni oht möödas ja eliidi jalgealune kindel.

Kolmas heaolurežiim tekib keskmike ja rikaste liiduna ning on seetõttu „demokraatia“ kaasaegsetest vormidest parempoolseim ja praegu ilmselt ka domineerivaim. Kandvaks sai see liberaalne või angloameerika mudel 20. sajandi teisel poolel ühes uusparempoolsete tõusuga ja Nõukogude Liidu lagunemisega, kui selle põhimõtted lõimiti Washingtoni konsensusega ja seda juurutati nii Ladina-Ameerikas kui ka Ida-Euroopas. See režiim ei sea eesmärgiks mitte niivõrd kodanike võrdsustamist, kuivõrd minimaalseima võimaliku turvavõrgu pakkumist neile, kes on halvimal järjel. Üldjuhul seostub säärane korraldus elitaardemokraatiaga[33] ning on oma veidi vähem kui poole sajandi pikkuse ajaloo jooksul soosinud ühiskondlikku ebavõrdsust sel määral, et isegi kaasaegne keskklass on kas kahanenud või lähenenud (suhteliselt) vaestele.[34]

(Klassikaline) liberalism esitab peale heaoluriigi mudeli veel ühe „demokraatia“ vormi, kus riigi roll on veelgi väiksem – „turudemokraatia“. Selle ideestiku järgi saab rahvas ennast kõige paremini valitseda ja oma elu korraldada „vaba“ turu kaudu, paigutades ressursse ümber vastavalt nõudlusele ja pakkumisele ning tagades konkurentsi tingimustes üldise heaolu kasvu.[35] Kuna talitatakse täiusliku konkurentsi tingimustes, on „igaüks oma saatuse sepp“ ning nii on kõigil võrdne võimalus heale käekäigule, kui vaid talitatakse ratsionaalselt. Turg, mitte riik on heaolu maksimeerija, kuna viimane toob kaasa vaid moonutusi majanduse loomulikus korralduses.[36]

Probleem selle lähenemisega on, et ta abstraheerib inimesed ühesugusteks üksikisikuteks (nägemata nende sotsiaalmajanduslikke erisusi) ning eirab fakti, et turg ei ole täiuslik mitte kuskil mujal kui ajatus ja ruumitus ideaalmaailmas – reeglina kaldub see kui mitte monopolide, siis oligopolide suunas, kus vähesed toimijad dikteerivad enamusele selle turutingimused, kontrollides pakkumiskõverat ehk muutudes hinnaseadjaiks (kui riik seda suundumust ei tasakaalusta). Selle eelisseisundi saavutavad turul muidugi rikkamad, kellel on selleks võimekus, ja selle taaka peavad kandma vaesemad – ning taas oleme demokraatia nime all jõudnud oligarhiasse.

Kui puhas esindusdemokraatia kaldub aga oligarhiasse ja otsedemokraatia pole vanal kujul enam võimalik, siis võib-olla on lahendus „arutlev“ või osalusdemokraatia? Ideaalis võiksid need tänu enneolematule ühiskondliku jõukuse tasemele ning tehnoloogia arengule võib-olla tõesti olla vahendiks, et muuta valitsemine demokraatlikumaks – et kõigil oleks võimalik otsustada sisuliste võimuküsimuste üle. Praktikas on mõlemast aga seni üldiselt välja kujunenud vaid „konsultatsioonidemokraatia“ ehk kas huvigrupid või siis „arutlevad“ kogud (Eestis Rahvakogu), mis annavad küll hinnanguid, teevad ettepanekuid ja esitavad seisukohti tulevaste poliitikasuundade kohta, kuid millel tegelikult ikkagi puudub otsustusvõim. Sellistel demokraatiavormidel põhinev riigikorraldus on aga ilmselt võimalik vaid piisavalt „eneseküllase“ kodanikuühiskonna puhul, mistõttu Rousseau mõte vaesusest ja rikkusest kehtib ka siin. Lisaks eelloetletutele on siiski kaks enam-vähem kindlat sammu, kuidas nihutada esindusdemokraatia „vasakule“ – kaotada valimistel kandideerimisele igasugused majanduslikud piirangud ning taastada rahvaalgatuse võimalus ja laiendada nii seadusandliku võimu baasi. Samas ei pruugi sellest antiikdemokraatia taseme saavutamiseks piisata ning teisest küljest võib viimane riiki destabiliseerida. Ükskõik missugune poleks ka demokratiseerimise vorm, jääb sisu ikka samaks: otsuselangetamine peab olema avatud nii paljudele kui võimalik, mitte koonduma väheste kätte.

Kokkuvõtteks

Oma aruteluga oleme jõudnud seitsme järelduseni: 1. Vasak- ja parempoolsus kannavad tänapäeval sama tähendust, mis Aristotelese ajal demokraatlikkus ja oligarhilisus. 2. Nii nagu äärmuslik demokraatia või oligarhia viisid türanniani, viivad vasak- ja parempoolsuse äärmuslikud vormid diktatuurini.
3. Kuna parempoolsus ja oligarhilisus on suuresti kattuvad mõisted, ei ole parempoolsusel võimalik olla demokraatlik, vaid ainult kas vähem või rohkem oligarhiline. 4. Kaasaegne esindusdemokraatia on pigem oligarhiline. Suurtes riikides võib vanaateenalik otsedemokraatia olla aga võimatu. 5. Esindusdemokraatiat on võimalik muuta demokraatlikumaks või oligarhilisemaks heaolurežiimiga. 6. Parempoolne „demokraatia“ esineb (vähim oligarhilisest enim oligarhiliseni) paternalistliku ja liberaalse heaoluriigina, turu- ning elitaardemokraatiana. Isegi vasakpoolseimat Skandinaavia heaoluriiki võib vaieldavalt lugeda oligarhiliseks.
7. Riigikorraldust on võimalik muuta demokraatlikumaks just heaolurežiimiga, kui tugevdada kodanikuühiskonda, juurutada osalus- ja „arutlevat“ demokraatiat, taastada rahvaalgatuse õigus, kaotada poliitilistele õigustele varanduslik tsensus või leida muid vahendeid, kuidas laiendada riigivõimu tavakodanikele.

Niisiis on parempoolsus oligarhiline ning niiviisi demokraatiaga konfliktis. Suur osa kaasaegsete Lääne ühiskondade riigikorralduse vormidest ja demokraatia kontseptsioonidest on Aristotelese liigituse järgi kantud aga just parempoolsuse vaimust, olgu nende nimi mis tahes. See on tahk, millele vasakpoolsed võiksid tähelepanu juhtida ning otsida uusi viise, kuidas naasta demokraatia juurde selle algses tähenduses, võib-olla isegi rabeleda välja (senise) esindusdemokraatia hullusärgist ja leida võimalusi laiendada võimubaasi. Meil on võimalik isegi vanadest kreeklastest paremad olla, sest orjusest näiteks vabanesime juba tükk aega tagasi. Miks siis mitte ka oligarhiast?

 

[1] R. Taagepera, Võta võim! Tallinn, 2001, lk 35–36.

[2] A. Heywood, Political Ideologies. An Introduction. 4. tr. Basingstoke, 2007, lk 16.

[3] Ta eristas teisigi riigivorme, ent nendest hiljem.

[4] Aristoteles, Poliitika 4.3.1290b17–20. Eesti k-s: Aristoteles, Poliitika. Tlk A. Lill. Tartu, 2015. Siis ei liigitunud kodanike hulka küll naised, ent sellest puudusest oleme nüüdseks õnneks lahti saanud, rudimentidele vaatamata.

[5] Sealsamas, 5.1.1301b28–29 ja 6.2. 1317b3–4. Väärtuse all eristas ta inimesi hariduse, päritolu, teenete ja rikkuse, eriti aga vooruse põhjal.

[6] Sealsamas, 6.2.1317a40–1317b17, 6.2. 1318a3–10.

[7] Sõnadele „lihtrahvas“ ja „eliit“ jäävad keeltes külge eri varjundid. Sünonüümisõnastiku järgi on eesti keeles sõnale „lihtrahvas“ seitse vastet, kõik neist halvustavad; „eliidile“ üle kümne, igaüks pigem soosiv; sama muster kordub sõnadega „vaene“ ja „rikas“.

[8] Aristoteles, Poliitika 4.11.1295b35–40.

[9] Sealsamas, 5.11.1314a15–29.

[10] Sealsamas, 4.4.1292a30–35.

[11] Sealsamas, 4.4.1292a4–12, 4.4.1292a17–19 ja 4.6.1293a30–33.

[12] Seda käsitleb Aristoteles pikalt „Poliitika“ 5. raamatus.

[13] Nii vasakpoolne ja demokraatlik, kui oli maailmasõja tingimustes võimalik.

[14] Õigustuse „proletariaadi diktatuuriks“ annab tegelikult Aristoteles ise „Poliitika“ 5. raamatus, eelistades konflikti lahendusena siiski kompromissi.

[15] Näiteks muudeti suur osa maaelanikest passisüsteemiga de facto sunnismaisteks – kapitalismist ei arenetud mitte edasi sotsialismi, vaid tagasi feodaalühiskonda.

[16] Sh seetõttu, et oktoobripöörde viis läbi ja võimu säilitas vaid väike rühm inimesi, kellel polnud üldrahvalikku toetust. Väidet, et bolševikud olid parempoolsed, on rõhutanud ka filosoof Noam Chomsky.

[17] Aristoteles, Poliitika, 5.7.1307a9–17.

[18] Sealsamas, 5.10.1310b9–14.

[19] Sealsamas, 4.11.1295b23–24 ja 4.13. 1297b5–6. Türannia, oligarhia ja aristokraatia kriitikast vt mh 4.12.1297a11–12, 5.7. 1307a34-35 ja 5.12.1315b11–12.

[20] Sealsamas, 3.14.1285b25–26.

[21] E. J. Hobsbawm, Age of Extremes: The Short Twentieth Century, 1914–1991. London, 2001, lk 121–122, 129 (eesti k-s: E. J. Hobsbawm, Äärmuste ajastu: Lühike 20. sajand 1914–1991. Tlk M. Laane, K. Tael. Tallinn, 2002); R. Cameron, L. Neal, A Concise Economic History of the World: From Paleolithic Times to the Present. Oxford, 2003, lk 355.

[22] Kasutades tööliste mahasurumiseks samalaadseid meetmeid nagu natsidki: R. Cameron, L. Neal, A Concise Economic History of the World, lk 358–359. Oligarhia ülesehitamist kirjeldab: N. Chomsky, The Soviet Union Versus Socialism. Our Generation, 1986, kd 17, nr 2. Lisaks on Nõukogude Liidu oligarhilisusele viidanud ka George Orwell oma romaanis „Loomade farm“. „Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad kui teised“ on endiselt üks selle režiimi tabavamaid kokkuvõtteid.

[23] J. Robinson, Botswana as a Role Model for Country Success. UNU-WIDER Research Paper, 2009, nr 40, lk 1, 3. Kusjuures Seretse Khama oli ise kuninglikku verd. Ilmselt võib selliseid paralleele tõmmata ka mitme „Aasia tiigriga“, kes arenesid oma „monarhide“ all tugevateks riikideks.

[24] M. Gilens, B. I. Page, Testing Theories of American Politics: Elites, Interest Groups, and Average Citizens. Perspectives on Politics, 2014, kd 12, nr 3, lk 564–581, 575.

[25] Pikemalt kirjeldab Aristoteles demokraatia olemust „Poliitika“ 6. raamatu alguses.

[26] Aristoteles, Poliitika, 4.14.1298b1–8.

[27] Tänan Alar Kilpi selle märkuse eest. Nagu kirjutas Jean-Jacques Rousseau: „Inglased loevad end vabaks rahvaks … Tegelikult on nad vabad ainult parlamendi liikmete valimise ajal ja niipea, kui saadikud on valitud, osutub rahvas taas orjaks ja eimiskiks … Esindajate idee tekkis alles hiljuti. Me pärisime ta feodaalvalitsuselt … Muistsetes vabariikides ja isegi monarhiates ei olnud rahval kunagi esindajaid, seal isegi ei tuntud seda sõna … Hetkel, mil rahvas määrab endale esindajad, kaotab ta vabaduse ja lakkab üldse olemast.“ J.-J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 1998 [1762], lk 131–132, 134.

[28] Või kipuvad oma koha säilitama need, kes on varem sinna valitud – näiteks ca 2/3 praegustest Riigikogu liikmetest on varem olnud parlamendiliikmed. Vana-Ateenas selline võimalus võimu koondumiseks välistati. Või nagu kirjeldas demokraatiat Aristoteles: „Sama isik ei pea üht ametit kunagi kaks korda või peab väga harva … kas kõik ametid või need, mis võimalik, on lühiajalised.“ Aristoteles, Poliitika, 6.2.1317b23–26.

[29] Vana-Ateenas nulliti seda takistust kahe meetmega: rahvakoosolekust osavõtjatele maksti tasu ja riigiametnikud valiti liisuga.

[30] J.-J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid, lk 76.

[31] A. Heywood, Political Ideologies, lk 81–85.

[32] Aristoteles, Poliitika, 5.8.1309a19–22. Siit selgub ka, miks heaoluriigi alusepanijaks oli Otto von Bismarck, mitte mõni sotsialist.

[33]  Ja meenutab oma argumentidelt sotsiaaldarvinismi „taltsutatud“ vormi.

[34] U. Dallinger, The Endangered Middle Class? A Comparative Analysis of the Role Played by Income Redistribution. Journal of European Social Policy, kd 23, nr 1, lk 83–101, 96; H.-J. Chang, 23 asja, mida teile kapitalismist ei räägita. Tlk K. Tedre. Tallinn, 2014, lk 147–148.

[35] R. Gilpin, The Political Economy of International Relations. Princeton, 1987, lk 27–28.

[36] Sealsamas. Ka see arusaam on tihedalt seotud elitaar- või vähemalt esindusdemokraatiaga, kuna jõuab loogilise järelduseni, et lihtinimene peaks hoidma avalikust võimust eemale (ja vastupidi) ning suunama kogu oma energia turule. Ent nagu ütles Rousseau: „Niipea, kui riigi teenimine lakkab olemast kodanike põhitegevus ja kui nad eelistavad teenida riiki oma rahakoti abil, mitte isiklikult, ei ole riigi häving enam kaugel … Raha eest ja laiskuse pärast soetavad nad endale lõpuks sõdurid, kes isamaa orjastavad, ning saadikud, kes ta maha müüvad … Osa oma sissetulekust loovutatakse selle heaks, et edaspidi miski ei segaks veel suuremat mammonajahti. Andke raha – ja peagi leiate end ahelais … Tõeliselt vabas riigis teevad kodanikud kõike oma kätega ja mitte rahaga.“ J.-J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid, lk 130.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon