Kiirenda! Aktseleratsionistliku poliitika manifest

ALEX WILLIAMS, NICK SRNICEK

01. SISSEJUHATUS: Konjunktuurist

  1. 21. sajandi teise kümnendi alguses seisab maailmatsivilisatsioon uut liiki kataklüsmi ees. Ees ootavad apokalüpsised muudavad naeruväärseks need poliitikanormid ja organisatoorsed struktuurid, mis kujunesid välja rahvusriikide sünniga, kapitalismi tõusuga ja 20. sajandi pretsedenditute sõdadega.
  2. Kõige olulisem on planetaarse kliimasüsteemi kokkuvarisemine. See hakkab ohustama ülemaailmse inimpopulatsiooni edasist eksistentsi. Kuigi see on inimkonna ees seisvatest ähvardustest kõige kriitilisem, leidub sellega koos ja läbipõimunult rida väiksemaid, kuid potentsiaalselt sama destabiliseerivaid probleeme. Loodusressursside, eriti vee- ja energiavarude pöördumatu ammendumine loob väljavaate massilisteks näljahädadeks, majandusparadigmade kokkuvarisemiseks ning uute kuumade ja külmade sõdade saabumiseks. Jätkuv finantskriis on juhtinud valitsused kasinusmeetmete, sotsiaalsete heaoluteenuste privatiseerimise, massilise tööpuuduse ja stagneeruvate palkade poliitika surmaspiraali. Tootmisprotsesside, kaasa arvatud „intellektuaalse töö“ kasvav automatiseerimine on tõendiks kapitalismi pika tsükli kriisist, mistõttu kapitalism ei suuda peagi enam säilitada praegust elatustaset isegi globaalse Põhja kunagistele keskklassidele.
  3. Kontrastina neile üha kiiremini lähenevatele katastroofidele kummitab tänast poliitikat suutmatus sünnitada uusi ideid ja organiseerumisviise, mis aitaksid meie ühiskondi ümber kujundada, lahendada ees seisvaid probleeme ja seista vastu hävingule. Samal ajal kui kriis kogub jõudu ja kiirust, poliitika kärbub ja tõmbub tagaplaanile. Selles poliitilise kujutlusvõime paralüüsis on tulevik tühistatud.
  4. 1979. aastast peale on globaalseks poliitiliseks ideoloogiaks olnud neoliberalism, mida võib mingil kujul leida kõikide majanduslike suurvõimude juurest. Hoolimata sügavatest struktuursetest väljakutsetest, mida neoliberalismile esitavad uued globaalprobleemid, kõige vahetumalt 2007.–2008. aastal alanud krediidi-, rahandus- ja eelarvekriisid, on neoliberaalsed programmid edasi arenenud ainult oma kursi süvendamise suunas. Neoliberaalse projekti jätk ehk neoliberalism 2.0 on asunud läbi viima struktuurse kohandamise järjekordset vooru, eelkõige erasektori uut ja agressiivset rünnakut sotsiaalse demokraatia institutsioonide ja teenuste jäänuste vastu. Seda hoolimata niisuguste meetmete vahetutest negatiivsetest sotsiaalsetest tagajärgedest ja pikas perspektiivis fundamentaalsetest barjääridest, mille püstitavad uued globaalkriisid.
  5. See, et parempoolsete valitsuste, valitsusväliste organisatsioonide ja korporatsioonide võim on saanud neoliberaliseerimist edasi peale suruda, tuleneb vähemalt osalt vasakpoolsuse jäänuste jätkuvast halvatusest ja saamatusest. Kolmkümmend aastat neoliberalismi on viinud välja sinnani, et enamik vasakparteisid on radikaalsete ideedeta, õõnsad ja rahva mandaadita. Parimal juhul on nad meie praegustele kriisidele reageerinud üleskutsetega keynesiaanlikule majanduspoliitikale, kuigi tingimused, mis tegid võimalikuks sõjajärgse sotsiaalse demokraatia, on nüüdseks kadunud. Me ei saa palja tahteaktiga pöörduda tagasi fordistlik-massitööstusliku ajastu töölisliikumise juurde. Isegi Lõuna-Ameerika bolivaristliku revolutsiooni uussotsialistlikud režiimid, mille vastupanu nüüdiskapitalismi dogmadele mõjub küll julgustavalt, valmistavad pettumuse suutmatusega edendada oma pakutavat alternatiivi kaugemale 20. sajandi keskpaiga sotsialismist. Organiseeritud tööjõud, mida neoliberaalse projekti põhjustatud muutused on süstemaatiliselt nõrgestanud, on institutsioonide tasandil sklerootiline ja parimal juhul suuteline üksnes mahendama uut struktuurset kohastumist. Kuid ilma süstemaatilise lähenemiseta uue majanduse ehitamisele või muutuste läbisurumiseks vajaliku struktuurse solidaarsuseta jäävad töötajad praegu suhteliselt võimutuks. Uued sotsiaalsed liikumised, mis kerkisid esile pärast Külma sõja lõppu ja ärkasid uuesti ellu pärast 2008. aastat, on sama võimetud esitama uut poliitilis-ideoloogilist nägemust. Selle asemel kulutavad nad märkimisväärselt palju energiat sisemisele otsedemokraatlikule protsessile ja afektiivsele eneseväärtustamisele – ja seda strateegilise efektiivsuse arvel. Sageli kuulutavad nad mingit neoprimitiivse lokalismi varianti, justkui vastandades globaliseerunud kapitalismi abstraktsele vägivallale kogukondliku vahendamatuse hapra ja efemeerse „autentsuse“.
  6. Radikaalselt uue sotsiaalse, poliitilise, organisatsioonilise ja majandusliku visiooni puudumisel suudavad hegemoonilised paremjõud suruda üha peale oma kitsarinnalist kujutlustikku, hoolimata sellele vastu rääkivatest faktidest. Parimal juhul suudab vasakpoolsus mõnda aega osaliselt vastu panna mõningatele kõige hullematele rünnakutele. Aga see tähendaks mängida kuningas Kanutit, kes püüdis peatada lõppkokkuvõttes vastupandamatut hoovust. Uue globaalse vasakhegemoonia sünnitamiseks on tarvis kaotatud võimalike tulevike taastamist, õigupoolest tuleviku kui niisuguse taastamist.

02. INTERREGNUM: Aktseleratsionismidest

  1. Kui kiirenduse-ideega saab seostada mingisugust süsteemi, siis on selleks kapitalism. Kapitalismi olemuslik ainevahetus nõuab majanduskasvu koos kapitalistlike üksuste vahelise konkurentsiga, mis ajendab kasvavaid tehnoloogilisi arenguid, et saavutada konkurentsieelist, millega kaasneb üha laienev sotsiaalne destabiliseerumine. Oma neoliberaalses vormis esitleb kapitalism ennast loova hävitusjõu vabastajana, mis vallandab üha kiirenevaid tehnoloogilisi ja sotsiaalseid uuendusi.
  2. Filosoof Nick Land on seda kõige terasemalt tabanud oma müoopilises, kuid hüpnootilises usus, nagu suudaks kapitalistlik kiirus üksi tuua kaasa globaalse ülemineku enneolematule tehnoloogilisele singulaarsusele. Sellises nägemuses muutub inimene lõpuks millekski kõrvaleheidetavaks – pelgaks koormaks abstraktse planetaarse intelligentsi turjal, mis konstrueerib ennast kiiresti kunagiste tsivilisatsioonide brikoleeritud fragmentidest. Kuid Landi neoliberalism ajab kiirenduse segi kiirusega. Me võime küll liikuda kiiresti, aga ainult rangelt piiritletud kapitalistlike parameetrite raames, mis ise sugugi järele ei anna. Me kogeme ainult lokaalse horisondi kasvavat kiirust, lihtsat arulagedat edasitormamist, kuid mitte kiirendust, mis oleks ühtlasi navigatsiooniline, eksperimentaalne avastamisprotsess universaalses võimalikkuse ruumis. Meie aga peame oluliseks just seda viimast kiirendusviisi.
  3. Veelgi hullem: nagu on täheldanud Deleuze ja Guattari, on kapitalistlik kiirus juba päris algusest peale ühest küljest deterritorialiseeriv ja teisest küljest reterritorialiseeriv. Progress jääb lisaväärtuse, tööjõureservide armee ja vabalt hulpiva kapitali piiridesse. Modernsus taandatakse majanduskasvu statistilisteks suurusteks ja sotsiaalne innovatsioon kaetakse kitšilike pudemete koorikuga meie kogukondlikust minevikust. Thatcheristlik-reaganistlik dereguleerimine sobib mugavalt kokku viktoriaanlike perekondlike ja religioossete „põhiväärtustega“.
  4. Sügavam pinge neoliberalismis valitseb selle enesepildis: ühelt poolt neoliberalism kui modernsuse kandja ja otseses mõttes moderniseerumise sünonüüm, teisalt kui tulevikulubadus, mida ta juba loomu poolest täita ei suuda. Edasimarssiv neoliberalism on indiviidi loovuse edendamise asemel hakanud hoopis kognitiivset leidlikkust alla suruma ja seadma selle asemel sisse ettekirjutatud interaktsioonide afektiivset tootmisliini koos globaalsete varustuskettide ja uusfordistliku tootmistsooniga Idas. Intellektuaalsete tööliste kaduvväike eliitkognitariaat tõmbub aasta-aastalt üha kiiremini koomale, kui algoritmiline automatiseerimine murrab endale teed ka läbi afektiivse ja intellektuaalse töö. Kuigi neoliberalism esitleb ennast paratamatu ajalooarenguna, oli ta tegelikult pelgalt üks sattumuslik vahend, millega tõrjuda 1970. aastatel esile kerkinud väärtuskriisi. Ta jäi möödapääsmatult pigem kriisi sublimatsiooniks kui selle ületamiseks.
  5. Landi kõrval jääb paradigmaatiliseks aktseleratsionistlikuks mõtlejaks ikkagi Marx. Vastupidiselt liigagi tuttavale kriitikale ja isegi mõne tänapäeva marksisti käitumisjoonele tuleb meeles pidada, et Marx ise oma katses maailma täielikumalt mõista ja ümber kujundada kasutas kõige eesrindlikumaid teoreetilisi tööriistu ja empiirilisi andmeid. Ta polnud mõtleja, kes oleks modernsusele vastu seisnud, vaid mõtleja, kes püüdis seda analüüsida ja sellesse sekkuda, mõistes, et kogu ekspluateerimisest ja korruptsioonist hoolimata on kapitalism jäänud seni kõige eesrindlikumaks majandussüsteemiks. Selle saavutusi ei tule tagasi pöörata, vaid kiirendada nad üle piirangute, mille seavad kapitalistlikud väärtused.
  6. Isegi Lenin kirjutas oma 1918. aasta artiklis „„Pahempoolsest“ lapsikusest ja väikekodanlikkusest“: „Sotsialism ei ole mõeldav ilma kõige uuema teaduse viimase sõna järgi ehitatud suurkapitalistliku tehnikata, ilma plaanikindla riikliku organisatsioonita, mis allutab kümned miljonid inimesed saaduste tootmisel ja jaotamisel kõige rangemale kinnipidamisele ühtsest normist. Meie, marksistid, oleme sellest alati rääkinud ja jutuajamiseks inimestega, kes isegi sellest pole aru saanud (anarhistid ja tubli pool pahempoolseid esseere), ei maksa raisata isegi paari sekundit.“
  7. Marx oli teadlik, et kapitalism ei ole samastatav tõelise kiirenduse mootoriga. Samamoodi oleks vähemalt osalt ränk viga vastandada vasakpoliitikat tehno-sotsiaalsele kiirendusele. Kui poliitilisel vasakpoolsusel üldse tulevikku on, siis peab see olema selline, mis võtaks maksimaalselt omaks selle allasurutud aktseleratsionistliku tendentsi.

03. MANIFEST: Tulevikust

  1. Me usume, et kõige põhimõttelisem lõhe nüüdisaegses vasakpoolsuses lahutab neid, kes hoiavad kinni kohalikkuse, otsetegutsemise ja visa horisontalismi rahvalikust poliitikast, nendest, kes visandavad nn aktseleratsionistlikku poliitikat, mis ei kohku tagasi abstraktsioonide, komplekssuse, globaalsuse ja tehnoloogia modernsuse ees. Esimene rahuldub väikeste ja ajutiste ruumide rajamisega mittekapitalistlike suhete tarvis, jättes kõrvale reaalsed probleemid, mis tulenevad vastamisi seismisest vaenlastega, kes on loomult mittelokaalsed, abstraktsed ja juurtega sügavalt kinni meie igapäevases infra-
    struktuuris. Säärase poliitika nurjumine on sellesse algusest peale sisse programmeeritud. Seevastu aktseleratsionistlik poliitika püüab säilitada hiliskapitalismi saavutusi, minnes samal ajal kaugemale, kui selle väärtussüsteem, valitsemisstruktuurid ja massipatoloogiad lubavad.
  2. Kõik me tahaksime vähem töötada. Sõjajärgse maailma juhtiv majandusteadlane uskus, et valgustatud kapitalism liigub möödapääsmatult töötundide radikaalse kahanemise poole. „Meie lastelaste majanduslikes võimalustes“ (kirjutatud 1930) kuulutas Keynes kapitalistlikku tulevikku, kus indiviidi tööpäev on kahanenud kolmetunniliseks. Selle asemel on aga toimunud hoopis töö ja elu erinevuse süvenev ähmastumine ning töö on tunginud uutmoodi sotsiaalse mehhanismi igasse aspekti.
  3. Kapitalism on hakanud piirama tehnoloogia tootlikke jõudusid või vähemalt suunama neid tööle tarbetult kitsaste eesmärkide huvides. Patendisõjad ja ideede monopoliseerimine on kaasaja nähtused, mis näitavad niihästi kapitali vajadust vabaneda konkurentsist kui ka kapitali üha tagurlikumat lähenemist tehnoloogiale. Neoliberalismi tõeliselt aktseleratiivsed saavutused ei ole viinud vähema töö ega vähema stressi poole. Ja kosmosereiside, tulevikušoki ja tehnoloogia revolutsioonilise potentsiaali maailma asemel me oleme jõudnud aega, kus ainsa asjana arenevad edasi vaid marginaalselt paremad versioonid tarbevidinatest. Ühe ja sama põhitoote järelejätmatud kordused säilitavad marginaalset tarbijanõudlust inimeste aktseleratsiooni arvel.
  4. Me ei taha minna tagasi fordismi. Sinna ei saagi tagasi minna. Kapitalismi „kuldaeg“ rajanes korrastatud tehasekeskkonna tootmisparadigmal, kus
    (mees)töölised said eluaegse nüristava igavuse ja sotsiaalse repressiooni eest vastutasuks mõningase julgeoleku ja elementaarse elatustaseme. Säärane süsteem rajanes kolooniate, impeeriumide ja vähem arenenud perifeeria rahvusvahelisel hierarhial; rassismi ja seksismi siseriiklikul hierarhial; ja naiste allutamise jäigal perekonnahierarhial. Hoolimata nostalgiast, mida paljud võivad tunda, ei ole sellesse režiimi tagasiminek ei soovitav ega praktikas võimalikki.
  5. Aktseleratsionistid tahavad vallandada latentsed tootlikud jõud. Selleks pole tarvis hävitada neoliberalismi materiaalset platvormi. See tuleb ühiseesmärkide tarvis ümber seadistada. Olemasolev infrastruktuur ei ole kapitalistlik staadium, mis vajaks purustamist, vaid hüppelaud postkapitalismile.
  6. Arvestades tehnoteaduse orjastamist kapitalistlike eesmärkide huvides (eriti pärast 1970. aastate lõppu), ei ole meil kindlasti veel teadmist sellest, mida moodne tehnosotsiaalne tervik korda saata suudaks. Kes meist aimaks täielikult, millised kasutamata potentsiaalid peituvad juba välja arendatud tehnoloogias? Me panustame eeldusele, et tehnoloogia ja teaduse tõeline transformatiivne potentsiaal on veel kasutamata, täis praegu veel ebavajalikke jooni (ehk eelkohastumisi), mis aga võivad saada otsustavaks siis, kui jõutakse teispoole lühinägelikku kapitalistlikku socius’t.
  7. Me tahame kiirendada tehnoloogilise evolutsiooni protsessi. Aga me ei propageeri ka tehnoutopismi. Kunagi ei maksa uskuda, et meie päästmiseks piisab tehnoloogiast. Tehnoloogia on küll tarvilik, kuid ilma sotsiopoliitilise tegutsemiseta ebapiisav. Tehnoloogia ja sotsiaalsus on teineteisega lähedalt seotud ja muutused ühes võimendavad muutusi teises. Kui tehnoutopistid pooldavad kiirendust, uskudes, et see aitab sotsiaalse konflikti automaatselt selja taha jätta, siis meie arvame, et tehnoloogiat tuleb kiirendada just nimelt seetõttu, et see on vajalik sotsiaalsete konfliktide võitmiseks.
  8. Me usume, et igasugune postkapitalism nõuab postkapitalistlikku planeerimist. Mõte, nagu rahvas moodustaks pärast revolutsiooni spontaanselt uutmoodi sotsioökonoomilise süsteemi, mis ei seisneks lihtsalt tagasipöördumises kapitalismi, on parimal juhul naiivne ja halvimal juhul võhiklik. Meil on tarvis ühelt poolt välja töötada olemasoleva süsteemi kognitiivne kaart ja teisalt ka spekulatiivne pilt tulevasest majandussüsteemist.
  9. Selleks peab vasakpoolsus kasutama ära iga tehnoloogilist ja teaduslikku edusammu, mille kapitalistlik ühiskond on võimalikuks teinud. Me deklareerime, et kvantifitseerimine ei ole kurjast ega vaja kõrvaldamist, vaid on tööriist, mida tuleb kasutada kõige efektiivsemalt. Majanduse modelleerimine on lihtsalt hädavajalik, et keerulisest maailmast aru saada. 2008. aasta finantskriis paljastas, kui riskantne on matemaatilisi mudeleid pimesi aktsepteerida, aga see on ikkagi legitiimsuseta autoriteedi ja mitte matemaatika enese probleem. Tööriistad, mida pakuvad sotsiaalsete võrgustike analüüs, agendipõhine modelleerimine, suurandmete analüüs ja tasakaalutud majandusmudelid, on hädavajalikud tunnetusvahendid, et saada aru sellistest keerulistest süsteemidest nagu moodne majandus. Aktseleratsionistlik vasakpoolsus peab omandama neis tehnilistes valdkondades pädevuse.
  10. Ühiskonna ümberkujundamine kätkeb endas alati majanduslikku ja sotsiaalset eksperimenteerimist. Tšiili projekt Cybersyn (1971–1973) oli kujukas näide sellisest eksperimentaalsest hoiakust – sulatada eesrindlikud küberneetilised tehnoloogiad kokku rafineeritud majandusliku modelleerimisega ja demokraatliku platvormiga, mis paikneks tehnoloogilises infrastruktuuris eneses. Sarnaseid eksperimente tehti 1950.–1960. aastatel ka Nõukogude majanduses, kasutades küberneetikat ja lineaarset programmeerimist, et lahendada uudseid probleeme, mis seisid esimese kommunistliku majanduse ees. See, et mõlemad ettevõtmised lõpuks nurjusid, on seletatav poliitiliste ja tehnoloogiliste tingimustega, milles nood varajased küberneetikud töötasid.
  11. Vasakpoolsed peavad arendama välja sotsiotehnilise hegemoonia – seda niihästi ideede kui ka materiaalsete platvormide sfääris. Platvormid on globaalse ühiskonna infrastruktuuriks. Nad kehtestavad elementaarsed parameetrid sellele, mis on niihästi käitumises kui ka ideoloogias võimalik. Selles mõttes kehastavad nad ühiskonna materiaalset transtsendentaali: nad on selleks, mis teeb võimalikuks konkreetse hulga tegevusi, suhteid ja võimsusi. Kuigi suur osa praegusest globaalsest platvormist on kaldu kapitalistlike ühiskonnasuhete poole, ei ole see möödapääsmatu paratamatus. Neid tootmise, rahanduse, logistika ja tarbimise materiaalseid platvorme saab ja tuleb postkapitalistlikel eesmärkidel ümber programmeerida ja formaatida.
  12. Me ei usu, et ühegi säärase eesmärgi saavutamiseks piisaks otsetegutsemisest. Marssimise, loosungite ja ajutiste autonoomiatsoonide harjumuspärane taktika riskib muutuda mugavaks asenduseks efektiivsele edule. „Me oleme vähemalt midagi teinud“ on nende hüüdlause, kes eelistavad efektiivsele tegevusele enese-imetlust. Hea taktika ainsaks kriteeriumiks on see, kas see võimaldab märkimisväärset edu või ei. Meil peaks juba olema villand ühe või teise konkreetse tegutsemisviisi fetišeerimisest. Poliitikat tuleb käsitada dünaamiliste süsteemide hulgana, mida lõhestavad konfliktid, kohastumised ja vastukohastumised ning strateegiline võidurelvastumine. See tähendab, et iga üksik poliitilise tegutsemise tüüp aja jooksul nüristub ja muutub ebaefektiivseks, sedamööda kuidas teine pool sellega kohaneb. Ükski poliitiline tegutsemisviis ei jää ajaloost puutumata. Pigem suureneb ajaga vajadus hüljata tuttav taktika, kui need jõud ja üksused, mille vastu see on suunatud, õpivad ennast selle vastu efektiivselt kaitsma ja vastu ründama. Osalt ongi tänapäeva vasakpoolsuse võimetus taktikat muuta nüüdisaegsete vaevuste tuumaks.
  13. Demokraatia kui protsessi ülekaalukas eelistamine tuleb selja taha jätta. Avatuse, horisontaalsuse ja kaasavuse fetišeerimine tänase „radikaalse“ vasakpoolsuse valdavas osas on ebaefektiivsusele pinda ette valmistanud. Tõhusas poliitilises tegevuses leidub ka oma (kuigi muidugi mitte muud välistav) koht varjamisele, vertikaalsusele ja väljaarvamisele.
  14. Demokraatiat ei saa defineerida üksnes selle teostamisvahendite kaudu – valimiste, diskussiooni või üldiste rahvakoosolekute kaudu. Reaalset demokraatiat tuleb defineerida eesmärgi kaudu, milleks on kollektiivi valitsemine iseenese üle. See on projekt, milles poliitika peab sõlmima liidu valgustuspärandiga, sest me hakkame enese üle valitsema ainult siis, kui rakendame oma võimet iseennast ja oma (sotsiaalset, tehnilist, majanduslikku, psühholoogilist) maailma paremini mõista. Lisaks hajutatud horisontaalsetele sotsiaalsusvormidele on tarvis sisse seada kollektiivselt juhitud legitiimne vertikaalne autoriteet, et mitte saada kas türanliku despotismi või siis uue esilekerkiva ja meie kontrollile allumatu kapriisse korra orjaks. Plaani käsk tuleb ühte sobitada võrgustike improviseeritud korraga.
  15. Me ei pea silmas ühtegi konkreetset organisatsiooni ideaalse vahendina nende vektorite kehastamiseks. Tarvis on – ja on alati olnud – hoopis organisatsioonide ökoloogiat, jõudude pluralismi, mis annaks oma tugevuste kohta tagasisidet ja võimendaks neid. Sektantlus on vasakpoolsusele hingekellaks samamoodi nagu tsentraliseeriminegi, ja selles osas me tervitame jätkuvalt eksperimenteerimist erinevate taktikatega (isegi nendega, millega me ei nõustu).
  16. Keskmises ajaperspektiivis on meil kolm konkreetset eesmärki. Esiteks, üles ehitada intellektuaalne infrastruktuur. Neoliberaalse revolutsiooni Mont Pèlerini Ühingut matkides peaks selle ülesandeks olema luua uus ideoloogia, majanduslikud ja sotsiaalsed mudelid ning hüvangunägemus, mis asendaks ja ületaks meie maailmas praegu valitsevaid nõtrunud ideid. Infrastruktuuriga on tegu selles mõttes, et see nõuab mitte üksnes ideede, vaid ka nende juurutamiseks, kehastamiseks ja levitamiseks vajalike institutsioonide ja materiaalsete teede konstrueerimist.
  17. Tarvis on teostada laialdane meediareform. Hoolimata näilisest demokratiseerumisest, mida lubab internet ja sotsiaalmeedia, jääb narratiivide valikus ja raamistamises ning uurivale ajakirjandusele ressursside pakkumises ikkagi keskne koht traditsioonilistele meediaväljunditele. Et saada lahti olukorra praegusest esitusviisist, tuleb need organisatsioonid allutada nii palju kui võimalik rahva kontrollile.
  18. Lõpuks on meil tarvis uuesti moodustada mitmesuguseid klassivõimu vorme. Säärane taasmoodustamine peab minema kaugemale kujutlusest, justkui oleks mingi orgaaniliselt tekkinud globaalne proletariaat juba olemas. Selle asemel peab üritama punuda kokku mitmesuguseid hajali ja poolikuid proletaarseid identiteete, mis sageli kehastuvad prekaarse tööjõu postfordistlikes vormides.
  19. Iga nimetatud ülesande kallal töötavad juba mitmesugused rühmad ja üksikisikud, aga igaühest omaette ei piisa. Tarvis on, et kõik kolm saaksid üksteiselt tagasisidet, nii et igaüks teisendaks kaasaegset asjade seost nõnda, et teised muutuksid üha efektiivsemaks – et tekiks infrastruktuurse, ideoloogilise, sotsiaalse ja majandusliku ümberkujunduse positiivne tagasisidesilmus, mis sünnitaks uue kompleksse hegemoonia, uue postkapitalistliku tehnosotsiaalse platvormi. Ajalugu näitab, et süsteemse muutuse toojaks on alati olnud taktikate ja organisatsioonide lai kogum. Sellest tulebki õppust võtta.
  20. Me usume, et iga nimetatud eesmärgi saavutamiseks kõige praktilisemal tasandil peab aktseleratsionistlik vasakpoolsus hakkama tõsisemalt mõtlema ressursside ja raha voogudest, mida on tarvis efektiivse uue poliitilise infrastruktuuri ülesehitamiseks. Lisaks tänavamasside „rahvavõimule“ on meil tarvis rahastust – olgu valitsustelt, institutsioonidelt, mõttekodadelt, ametiühingutelt või üksikisikutest heategijatelt. Peame oluliseks sääraste rahaallikate tuvastamist ja suunamist, et hakata üles ehitama efektiivsete aktseleratsionistlike vasakorganisatsioonide ökoloogiat.
  21. Me deklareerime, et ainult prometheuslik poliitika, mis taotleb ühiskonna ja seda ümbritseva keskkonna maksimaalset valitsemist, suudab toime tulla globaalprobleemidega või saavutada võidu kapitali üle. Sellist valitsemist tuleb eristada niisugusest valitsemisest, mis oli südamelähedane algsetele valgustajatele. Laplace’i kellavärgiuniversum, mida piisavalt informatsiooni vallates olnuks nii kerge valitseda, on tõsises teaduslikus käsituses päevakorrast juba ammu maas. Aga see ei tähenda liitumist postmodernsuse väsinud jäänukitega ega valitsemise kui millegi protofašistliku ning autoriteedi kui millegi loomuomaselt illegitiimse hukkamõistmist. Selle asemel me väidame, et meie planeeti ja liiki ähvardavad probleemid kohustavad meid andma valitsemisele kompleksselt uue ilme. Kuigi me ei saa oma tegevuse täpset tulemust ette ennustada, saame tõenäosuslikult kindlaks teha selle tagajärgede arvatava ulatuse. Selliste komplekssete süsteemide analüüsiga peab kaasas käima uus tegutsemisviis – improviseeriv ja võimeline kavasid ellu viima praktikas, mis kasutaks ära sattumusi, mida avastatakse üksnes tegutsemise käigus, geosotsiaalse meisterlikkuse ja mõistuse kavaluse poliitikas. See oleks hüpoteetiline eksperimenteerimine, mis otsib parimaid vahendeid keerulises maailmas tegutsemiseks.
  22. Tarvis on uuesti ellu äratada argument, mida traditsiooniliselt on toodud postkapitalismi toetuseks: kapitalism pole mitte üksnes ebaõiglane ja väärdunud süsteem, vaid ka süsteem, mis pidurdab progressi. Kapitalism, mis on tehnoloogilise arengu valla päästnud, surub seda samavõrd alla. Aktseleratsionism on fundamentaalne usk sellesse, et tehnoloogia pakutavaid võimalusi saab ja tuleb valla päästa teispoole kapitalistliku ühiskonna kehtestatud piire minnes. Liikumine meid praegu takistavate piirangute ületamise poole peab kätkema palju enamat kui lihtsalt võitlust ratsionaalsema globaalse ühiskonna eest. Me usume, et selle nimel tuleb ka taaselustada unistused, mis lummasid paljusid 19. sajandi keskpaigast kuni neoliberaalse ajastu koidikuni, unistused homo sapiens’i püüdlusest jõuda kaugemale Maa ja meie vahetute kehaliste vormide piirangutest. Neid nägemusi käsitatakse tänapäeval otsekui jäänukeid mingist süütuseajast. Ometi pakuvad nad niihästi diagnoosi meie oma aja jahmatavale kujutlusepuudusele kui ühtlasi ka tulevikulubadust, mis annaks afektiivset jõudu ja intellektuaalset energiat. Lõppude lõpuks ainult postkapitalistlik ühiskond, mille teeb võimalikuks aktseleratsionistlik poliitika, saab täita 20. sajandi kosmoseprogrammide tõotuse jõuda minimaalsete tehnoloogiliste uusversioonide maailmast välja kõikehõlmavate muutusteni: kollektiivse valitsemise ning sellest järelduva ja selle poolt võimaldatava tõeliselt võõra tuleviku suunas, valgustuse enesekriitika- ja enesevalitsemisprojekti täideviimise ning mitte selle kõrvaleheitmise suunas.
  23. Meie ees seisab karm valik: kas globaliseerunud postkapitalism või aeglane killustumine, mis viib primitivismi, permanentse kriisi ja planetaarse ökokollapsini.
  24. Tulevik tuleb konstrueerida. Neoliberaalne kapitalism on selle lammutanud ja taandanud millekski, mis tõotab kasvavat ebavõrdsust, konflikte ja kaost. Tulevikuidee kollaps on pigem sümptom meie aja regressiivsest ajaloolisest staatusest, mitte aga – nagu kinnitavad küünikud üle terve poliitspektri – märk skeptilisest küpsusest. See, mille poole aktseleratsionism rühib, on tulevik, mis oleks moodsam – alternatiivne modernsus, mida neoliberalism juba loomu poolest sünnitada ei suuda. Tulevik tuleb uuesti vabaks päästa, vallandades meie horisondid Väljaspoolsuse universaalsetele võimalustele.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon