Instagrammitav elu. Vaatamine ja näitamine võrgustatud maailmas

KATRIN TIIDENBERG

„Toimetatud ja filtreeritud piltide postitamine annab mulle teatud turvatunde. See on vist selle pärast, et kui ma olen pildi kallal vaeva näinud, ei ole ma nii haavatav. Samas on piltide toimetamine nii aega- ja vaevanõudev tegevus, sellega kaasneb vähemalt kümme sammu – ma lugesin kokku – ja nii palju otsuseid. Kõigepealt pean ma pildi tegema, mõnikord on see spontaanne otsus aga mõnikord, nagu ka siis, kui ma teen süüa ja mulle tundub, et sellest võib saada midagi maitsvat ja ilusat, vajab see spetsiaalset ettevalmistust … Siis teen palju erinevaid kaadreid, mitme erineva nurga alt. Kolmandaks pean ma siis nende 10–20 pildi seast valima selle, mis mulle meeldib; see on ka terve protsess. Neljas samm võib mitu päeva võtta, sest ma pean mõtlema, kas see pilt on ikka insta-vääriline. Viiendaks, kui ma siis otsustan selle pildi postitada, hakkan ma seda töötlema. Ma kasutan selleks ühte eraldi rakendust ja pärast veel telefoni kaamerarakenduse tööriistu ning viimaks Instagrami filtreid. Ma proovin mitut erinevat filtrit, et otsustada, milline on just selle pildi esiletõstmiseks parim. Mu lemmikfiltrid on „Clarendon“ ja „Juno“, ma proovin neid alati esimesena, võrreldes algset pilti mõlema filtri efektiga. Ja ma kasutan seda filtri intensiivsuse funktsiooni ka, et kui tugevalt filtreeritud pilti ma tahan. Siis kaheksas samm on see, et ma kirjutan pildiallkirja, mis sõltub jälle sellest, millist sõnumit ma tahan edasi anda. Ma valin, mis keeles ma kirjutan, ja siis ma lisan mingi hulga nii kirjeldavaid kui ka juba populaarseid hashtag’e[1] ja mõnikord @äramainimisi. Tekstiga näen ma ka palju vaeva, mõnikord kirjutan ühe pildiallkirja, siis kustutan selle ära, ja siis jälle uue. Siis ma täägin inimesed, kes selle postitusega seotud on, lisan asukohainfo (geolocation) ja viimaks ma jagan seda Instagramis. Sellest piltide toimetamisest on minu jaoks omamoodi hobi saanud. Ja peamine põhjus, miks nii palju vaeva näha, on ikka see, et ilusamad, huvitavamad ja paremad pildid saavad rohkem laike, ja see pakub väga palju rahuldust. Ma ei tea täpselt, millised mu ootused laikide osas on, aga ma tean, et mul on mingid ootused, mitte üksnes sellele, kui palju laike mu pilt saab, vaid ka selles osas, millise sagedusega need laigid sisse tulevad ja kes mu pilte laigib.“

Ave Taavet, 2018

Ehkki see vinjett võiks olla ka väljavõte klantsajakirja fototoimetaja või mõne turundusspetsialisti päevaraamatust, on tegemist hoopiski ühe Taani magistrandiga, kes osales meie sotsiaalmeedia ja identiteedi kursuselning kes enda sõnul on „täiesti tavaline Instagrami kasutaja“. Kursuse pedagoogiline mudel on välja töötatud minu kolleegi ja mentori, professor Annette Markhami poolt ning seisneb selles, et me õpetame noored inimesed iseenda võrgustatud igapäevaelu etnograafideks. Muuhulgas küsime neilt ka luba nende toodetud materjalihunnikute hilisemaks analüüsiks. Eelmisel aastal vaatasime uurimisgrupiga läbi ligi 500 lehekülge kirjalikku materjali ja 390 minutit videoid, mille olid tootnud 50 eri riikidest pärit magistranti, kes võtsid meie aineid kas USA-s või Taanis aastail 2014–2016.[2] Leidsime, et need noored kasutavad oma sotsiaalmeediakogemuse mõtestamiseks ja kirjeldamiseks nelja suurt narratiivi:

  1. Internet on elavik. Lihtsustatult võib öelda, et meie uuritud noored tunnevad, et nad peavad pidevalt veebis kättesaadavad olema ning et teised inimesed ootavad ja eeldavad neilt seda. Kui me palusime neil ühe eksperimendi raames teatud aja interneti kasutamisest paastuda, tõlgendasid nad oma veebivabu kogemusi ühtaegu nii vabastavate kui isoleerivaina. Sotsiaalmeedia abil avanev Lebenswelt on niisiis suurem kui vahendamata igapäevakogemused, ent siiski mitte nii „päris“.
  2. Sotsiaalmeedia kasutamine on patoloogiline. See narratiiv on põimitud laialt levinud ja uudismeedias populaarse sõltuvusdiskursuse, nartsissismi, FOMO (Fear of Missing Out – kõrvalejäämise hirm) ja edevuse elementidest, kus noored küsivad oma sotsiaalmeediakogemusi kirjeldades sageli, kas nad on ehk sõltuvuses või on nende kasutusviis kuidagi „ohtlik“ või „kahjulik“, ent ei näi sellest väljavaatest kuigivõrd häiritud olevat.
  3. Inimesel on Tõeline Mina, mis võrgutehnoloogia poolt vahendatuna vähem ehedaks muutub. See narratiiv on suunatud pika ajalooga küsimusele eksistentsialistlikust autentsusest – mis on päris? millal ma olen ehedalt mina ja kuidas ma tean, kas teised on siirad? – ning toitub tehnoloogia arenguga kaasnevatest moraalsetest paanikatest.[3] Seda narratiivi kasutades taastoodavad tudengid nende igapäevakogemustes tegelikult pea olematuiks haihtunud erinevusi online’i ja offline’i vahel.
  4. Produktiivsus ja efektiivsus on vaieldamatud väärtused. Toetudes vähemalt „ratsionaalse subjekti“ populariseerumisest alates domineerinud ning kapitalismi levides intensiivistunud ideele, et vaja on olla võimalikult efektiivne, tõlgendavad noored ka iseenda sotsiaalmeediakasutust lähtudes selle eeldatavast kasulikkusest. See on aga vastuoluline – ühelt poolt nimetatakse sotsiaalmeediaga veedetud aega raisatuks (procrastination), teisalt peetakse sotsiaalmeediat hädavajalikuks lõõgastusvahendiks ning kolmandaks ka tõhusa töötamise, info saamise ja teadmiste omandamise tööriistaks ja kohaks. Huvitav on seejuures, et nii tõhusust kui laisklemist kirjeldatakse kord halva kombe, kord millegi soovitavana.

Ilmselt olid need neli narratiivi paljudele lugejatele äratuntavad, kuid näivad kohati üksteisele vasturääkivad. Samas on vasturääkivused sageli informatiivseim osa sellest, kuidas inimesed oma kogemusi mõtestavad. Meie uuritud noorte mõtisklustes on sotsiaalmeedia seega küll iseenesestmõistetav, lausa kohustuslik elavik, kuid ka koorem kaelas; sõltuvus, ent mitte tõsine, sest kõigil on ju sellega niisugune obsessiivne suhe; õppimiseks ja töötamiseks hädavajalik ressurss, mis samas võrgutab meid laisklema; miski, mis aitab meil olla enam kui me ise, kuid vormib meist ka iseenda väiksema, halvema ja piiratuma versiooni.

Selles, juba niigi keerukas sotsiaalmeedia kontekstis on mind isiklikult enim paelunud just visuaalset suhtlemist ja eneseesitlust võimaldavate rakenduste, platvormide või funktsioonidega kaasnevad kogemused ning nende kultuurilised, poliitilised ja sotsiaalsed selgitused. Lõpuks on ju meil, inimestel, visuaalse ja visuaalsusega palju vastakaid suhteid ja märkimisväärne ajalugu. Kes, kuidas ja mis tingimustel nähtav võib olla? Kes selle üle otsustab? Kas nähtavus on jõud, või on seda hoopis nähtamatus? Nende küsimustega oleme aastasadu tegelenud. Seega keskendun siin just sotsiaalmeedias levivatele visuaalsetele praktikatele, visuaalikesksete rakenduste kasutusele ning sellele, kuidas kasutajad eelmainitut endi jaoks tõlgendavad. Tegemist ei ole kuidagiviisi ammendava, esindusliku, maailma ega Eesti elanikkonnale üldistatava kirjeldusega, kuid see peaks visuaalkultuurist ja sotsiaalmeediast huvituval lugejal aitama mõista, kuidas toimivad võrgustatud visuaalkultuuris inimeseks olemise ja kultuuri kaks olulist tahku – vaatamine ja näitamine.

See toobki meid tagasi kirjatükki alustanud vinjeti juurde. Usun, et nii mõnigi lugeja tundis, et selle autor on ebaloomulik veebikasutaja või vähemalt liiginnukas visuaalsete sotsiaalmeediarakenduste tarbija. Et selline pingutus, selline emotsionaalne ja kognitiivne ressursikulu ning ekspertsuse tase millegi nii triviaalse sooritamiseks ei ole tüüpiline, vaid pigem erandlik. Ma ei ole selles sugugi nii kindel. Juba 2014. aastal kirjutas ajakirjanik Anna Hart ajalehes The Telegraph, et nii tema kui ta y-generatsiooni kaasaegsed teavad kõik imehästi, millise nurga alt neid pildistada võib, on välja töötanud enda jaoks täiusliku „mononäo“ ehk pildistamise puhul alati laitmatult ettemanatava naeratuse ja oskavad oma päkad sättida „tuvivarvasteks“ nimetatavasse asendisse, mis jalad visuaalselt pikemaks teeb.[4] Niisiis on alust arvata, et vähemalt agarate sotsiaalmeediakasutajate seas on tegemist võrdlemisi levinud oskuste ja tegutsemisviisidega. See omakorda viitab võimalusele, et nutikaamerate ja selfikultuuri ristumiskohast on esile kerkinud uued normid, mis suunavad seda, kui professionaalne on tavainimene pildistamises, poseerimises ja pilditöötluses, ning on loonud uued normid selle kohta, milline on aktsepteeritav pildikvaliteet.

Insta, Finsta, Snapchat, ja misasi see Facetune veel on?

Hetkeseisuga valitseb pildipõhiste rakenduste ja visuaalsete sotsiaalmeediaplatvormide turgu ilmselt Instagram.[5] Sel 2010. aastal loodud ja 2012. aastal miljardi dollari eest Facebookile müüdud rakendusel on üle 500 miljoni aktiivse igapäevase kasutaja kõikjal maailmas (vaid 20% kasutajaist on USA-s). Nad loovad iga päev umbes 95 miljonit postitust. Snapchat on foto- ja videosuhtluse jaoks mõeldud mobiilirakendus, mille suurim uuendus võrreldes tema lansseerimise ajaks olemas olnud rakendustega on see, et foto või video, mis teisele kasutajale saadetakse, ei talletu kasutaja telefoni ega serverisse, vaid on nähtav piiratud aja jooksul (1–10 sekundit). Snapchatil on 166 miljonit aktiivset kasutajat päevas ja keskmine Snapchati kasutaja teeb päevas koguni 18 suhtlussessiooni (Snapchat.com 2017).

Snapchati ja Instagrami vahel käib Vestmanni ja Piibelehe laadis heitlus. Üldjoontes tuleb Snapchat ikka ja jälle välja tehnoloogiliste uuendustega (näiteks story-funktsioon, mis võimaldab kasutajal piiratud ajaks laadida üles visuaalne, aina täiendatav narratiiv; või animeeritud filtrid, mis kuvavad üle inimese näo näiteks koeranina ja kõrvad või lillekrooni), mida Instagram seejärel (kohati tõhusamalt) kopeerib. Samas suudab Snapchati promotiim aeg-ajalt sattuda konflikti superstaaridega (Kylie Jenner, Rhianna), kelle fännkond moodustab nii suure hulga sotsiaalmeedia kasutajaist, et nende pahameel mõjub laastavalt lausa ettevõtte aktsiate väärtusele.

Nii ilus, et …

Eelnevalt mainitud uuringus digimeediat õppivate tudengitega leidsime, et neil on valdavalt avalikud Instagrami-kontod, st nende postitatud sisu võib potentsiaalselt näha suur hulk võõraid inimesi. Toetudes sümbolilise interaktsionalismi põhiteesile, et meie minaloome ja eneseesitlus on alati suhtluslik, tähendab see, et internetti postitades kujutleme me kedagi seda sisu nägevat ning loome postituse sellest eeldatavast auditooriumist ja nende eelistustest lähtuvalt. Eden Litt on selle vaimse kuvandi nimetanud kujuteldavaks auditooriumiks (imagined audience),[6] mis võimaldab meil oma sõnumeid kujundada ning hoomamatut hoomata (sest kuidas teisiti rääkida potentsiaalselt 3,5 miljardi inimesega, kes maailmas internetti kasutavad). See, keda me enda auditooriumina kujutleme, muutub vastavalt sellele, mis eesmärgil me hetkel suhtleme või sisu postitame. Meie uuritud tudengid leiavad, et potentsiaalselt suur ja tundmatu auditoorium piirab nende eneseväljendusvabadust, kuid nad ei ole nõus suurema vabaduse eest maksma tähelepanu vähenemisega, mida arvavad privaatse Instagrami-konto pidamisega kaasnevat.

Instagrami nime ja brändingut („in-sta“ viitab instantsele ehk spontaansele ja kohesele) arvestades mõnevõrra irooniliselt selgus, et noored ei taju seda platvormi vähimalgi määral kohesena. Pigem on Instagrami postitamine noorte jaoks aeglane, detailne ja kaalutletud tegevus, kus pilt valitakse lähtudes eeldatava auditooriumi eelistustest, võrdlusest teiste inimeste postitatud sisuga ning eelistatud esteetilistest parameetritest. Meie uuritud tudengid väitsid, et nad „ei postitaks ilma seda enne töötlemata Instasse mitte midagi peale ehk päikeseloojangu“ ning et nad mõtlevad pikalt selle üle, mida konkreetsed Instagrami postitused nende kohta ütlevad, millise mulje neist jätavad jne. „Insta-kõlbulik“ on levinud, ehkki konkreetse definitsioonita standard, millega kõik meie uuritavad kursis on. „Üldiselt teen ma Instagrami postitamise osas ainult turvalisi otsuseid,“ ütles üks meie uuringus osalejatest, „esitlen seal oma elu sellisena, nagu ma tahan, et see oleks, ja sellisena, nagu ma tean, et teistele meeldib. See ei ole just täpne kirjeldus sellest, milline mu elu tegelikult on.“

Üks tüüp sotsiaalmeediapilte, mida ka Instagramis sageli jagatakse, on selfid ehk endlid, st iseendast väljasirutatud käega või peegelduvalt pinnalt tehtud portreefotod. Selfidel on palju sotsiaalseid funktsioone (suhelda, ennast väljendada, endast aru saada, suunata muljet, mis teistele meist jääb jne), ent antud kirjatüki jaoks keskses – vaatamise ja näitamise – kontekstis on selfid huvitavad selle poolest, et toovad mängu nähtavuse, ilustandardite, enesehinnangu ja tagasisidega kaasnevad sotsiaalsed normid ning nendega paratamatult kaasnevad võimuküsimused. Kes võib nähtav olla? Millises kontekstis? Kes võib iseennast teistele näidata? Kui need küsimused tunduvad esmapilgul ebamäärased, mõelge korraks sellele, kuidas on näiteks naiste nähtavust ja nähtamatust ajalooliselt usu, kombekuse ja väärtuslikkusega seostades reguleeritud.

… valus vaadata

Kui lisada ülalkirjeldatud enesenäitamisele ka vaatamise funktsioon, selgub, et niisugune Instagrami-kasutus võib (teatud kasutajates) soosida tervet hulka negatiivseid tundeid. Ehkki tegemist on kõrgelt haritud ja ka sotsiaalmeediat oskuslikult kasutavate ning seda analüüsima õppinud noorte inimestega, kipuvad nad siiski iseennast ja oma elu Instagramist nähtuga võrdlema ning tunnevad, et selles võrdluses jääb nende reaalsus alla. Sotsiaalpsühholoogias tähistab sotsiaalne võrdlus pidevat teadvustamata protsessi, millega me kõik tegeleme.[7] Sotsiaalse võrdluse abil on meil võimalik ennast hinnata ning seeläbi ka maailmast aru saada.[8] Niisiis on sotsiaalne võrdlus elu paratamatu osa, ja ehkki see ei ole sotsiaalmeediaga seoses sündinud tendents, võib väita, et paljud sotsiaalmeedia lubavused[9] soosivad sotsiaalset võrdlust, innustavad meid enneolematul skaalal end võrdlema ning pakuvad meile alati sisu, millega võrreldes meile näib, et see, mis meil on, on viletsam. Nagu üks meie tudengitest kirjutas:

„Ma tean, et Instagram koosneb pooltõdedest, me näeme valitud tükikesi teiste inimeste eludest läbi nende täiuslikult töödeldud ja filtreeritud ruutude, aga ikkagi tekib sellest tunne, et muru on mujal rohelisem, et kõikide teiste elu on niipalju parem kui mul.“

Ning teine lisas:

„Ma skrollin mitu korda päevas oma Instagrami voogu, söödan iseendale teiste inimeste täiuslikke elusid, ehkki ma tean, et selline võrdlus on lõks, mis ainult rikub mu meeleolu. Selle tulemusena postitan ma väga harva. Ma tahaks ise rohkem postitada, aga mulle ei tundu kunagi, et minu pildid on Instagrami jaoks piisavalt head.“

Visuaalide postitamist võimaldavate rakenduste suur populaarsus ning sellega kaasnevad muutunud esteetilised standardid on loonud erakordselt viljaka pinnase pilditöötlusrakenduste levikule. Aasias domineerib Meitu-nimeline ilustamisrakendus, mida on tiritud enam kui miljardisse nutiseadmesse. Euroopas ja Ameerikas on ilmselt popimad samalaadsete funktsioonidega FaceTune, AirBrush ning eriefekte või stiile võimaldavad VSCO või FaceApp. Need rakendused võimaldavad siluda näonahka, pisendada nina, pikendada jalgu, valgendada hambaid, suurendada silmi jne. Arusaadavalt tekib küsimus, kuidas selliste tehniliste võimaluste kättesaadavus ja suur populaarsus sellesse pideva võrdluse kultuuri panustab, ning kuidas mõjutavad ilustatud pildid kehtivaid eneserepresentatsiooni norme? Kui populaarmeedia väitel on Aasias normid juba muutunud ja ilustamata piltide üleslaadimisest on saanud faux pas, siis meie tudengite kogemused on vastuolulised:

Mu õde töötleb oma selfisid päris palju ja ta pakkus, et aitab mind. Ta oskab punne eemaldada ja tumedaid silmaaluseid. Ja see on väga ahvatlev – näha Instagrami jaoks ilus välja, aga osa minust tunneb, et see on vale. Et ei ole okei enda pilte töödelda nii, et sa ei näegi enam iseenda moodi välja. Aga siis ma ikka töötlesin oma pilti – natukene –, kuigi ma arvan, et see ei ole õige.“

Niisiis kasutavad noored Instagrami viisil, mis on pigem vaatamis- kui näitamiskeskne. Nad eelistavad jälgida paljusid võõraid inimesi ning veedavad märkimisväärse aja Instagrami „avasta“ (discover) funktsioonis, kus rakendus pakub varem vaadatud ja eelistatud sisu põhjal aina uusi postitusi ja kontosid, mida jälgida. Seda võõraste inimeste sisus „hiilimist“ (lurking) ning sealt pärlite avastamist kogetakse kadeduse ja inspiratsiooni paradoksina. Instagramist nähtuv täiuslikuks timmitud sisu tekitab noortes kadedust ja mõjub viletsalt enesehinnangule, kuid nad ei ole nõus sellest loobuma, kuna leiavad, et samaaegselt mõjub see stimuleerivalt ning inspireerivalt.

„Hiilimine“ on oluline ja võimalik, et ka populariseeriv viis sotsiaalmeedias osaleda ning kallutab kaalukausi tugevalt vaatamise, mitte näitamise poole. Hiilimise ja hiilija mõiste viitab sotsiaalmeedia kasutamise viisile, kus inimene „vaatab, aga ei postita“[10] või siis postitab väga harva. Sageli käsitatakse hiilijaid kasutajatena, kes saavad veebisuhtlusest kasu, kuid ise võrgustiku või kogukonna käimashoidmisesse ei panusta. Samas on hiilimine ka suhteliselt levinud etapp enamiku kasutajate biograafias, kuna ükskõik millise uue platvormi, kogukonna või mänguga liitudes alustatakse hiilijana, et siis, kui kombed ja reeglid selged, panustavaks ja osalevaks kasutajaks kasvada.

Miks inimesed hiilivad? Meie tudengid mainisid peamise põhjusena erinevat laadi ebakindlust. See võis tähendada ebakindlust oma postitatava kvaliteedi osas (kas see on insta- või ütlemisvääriline), ent ka soovi vältida ebakindlust, mis kaasneb sotsiaalmeediaplatvormide algoritmide läbipaistmatu tööga. Paljud sotsiaalmeediaplatvormid (Facebook, Instagram) ei kuva postitatavat infot enam lineaarsel ajajoonel, vaid teatavate kindlate vaid neile teada olevate „relevantsuse“ standardite alusel. See tähendab, et osa postitusi ei saa mingeid tähelepanu- ja poolehoiumärke (laike, kommentaare) mitte selle pärast, et need kellelegi ei meeldiks, vaid kuna platvorm neid kellelegi ei näita. Mitmed meie tudengid on sellest teadlikud ja otsustavad sellega kaasneva ebakindluse vältimiseks näiteks Facebooki üldse mitte postitada. Viimaks mainiti olulise hiilimispõhjusena ka soovi vältida hukkamõistu ja sobituda enda jaoks oluliste teiste seas levivate vaikimisi kokku lepitud normidega. Meie ja paljude kolleegide uuringuist on selgunud, et noorte seas on praegu üsna tugevalt juurdunud norm, et eneseväljenduslikud, ennast avavad postitused Facebooki ei kuulu. Seega on Facebookis saanud norm hiilimisest, samal ajal kui Instagramis on normiks harv ja ülireguleeritud postitamine ning teistel, kitsamatest huvidest lähtuvatel või pseudonüümsetel platvormidel sagedasem postitamine.

Sellist vaatamis- ja näitamisnormide muutust on seletatud mitmeti. Ühelt poolt on paljud sotsiaalmeedia platvormid, eriti Facebook, teinud meile keeruliseks erinevate auditooriumide eristamise (audience segregation) ja seeläbi ka muljehalduse. Auditooriumide eristamine on Erving Goffmani mõiste, mis viitab sellele, et emotsionaalselt intelligentne inimene püüab tagada, et need inimesed, kellele teatud olukorras esitletakse end oma ühes rollis (näiteks õppejõuna), ei kattu nendega, kellele end teises olukorras esitletakse teises rollis (näiteks tütrena).[11] Meil kõigil on palju erinevaid rolle, ja auditooriumide segregeerimise abil me püüame igas rollis säilitada väljendusliku kontrolli ja stabiilsuse. Enese esitlemise ja väljendamise võimaluste rohkus sotsiaalmeedias pakub meile ühelt poolt suuremat kontrolli oma muljehalduse üle, ent kui ühte suhtlusportaali (näiteks Facebooki) koondub mitu tutvusringkonda, võib auditooriumide eristamine ja seeläbi ka muljehaldus muutuda keeruliseks.[12] Auditooriumide mitmesuse ja sellest tuleneva auditooriumisegregatsiooni keerulisuse kirjeldamiseks on sotsiaalmeediauurija danah boyd kasutanud kontekstivaringu (context collapse) ja sotsiaalse sulandumise (social convergence) mõisteid:

„Sotsiaalne sulandumine tekib siis, kui erinevad sotsiaalsed kontekstid kokku langevad … See, kuidas me käitume, sõltub alati konkreetse sotsiaalse konteksti normidest … Sotsiaalne sulandumine nõuab inimestelt mitmes auditooriumis samaaegset orienteerumist ilma selleks vajaliku sotsiaalse reeglistikuta. Ehkki selline sulandumine võimaldab infot märksa tõhusamalt levitada, ei ole inimesed sellest alati huvitatud, kuna sarnaselt teiste sulandumise vormidega kaob ka sotsiaalse sulandumise puhul meie käest kontroll.“[13] Säärane kontekstivaring võib kaasa tuua olukorra, kus inimesed kujutlevad oma sotsiaalmeediaauditooriumina vaid selle kõige keerukamaid võimalikke liikmeid: vanemaid, partnereid ja ülemusi. Paljude hinnangul on internetiohtusid rõhutava „digitaalse kirjaoskuse“ pedagoogika tulemuseks just see. Noored ei postita Facebooki, sest kardavad, et see võib kellelegi neist viletsa mulje jätta või kuidagi probleeme tekitada. Seda on omakorda kirjeldatud „sotsiaalse jahenemise“ (social cooling) tendentsina. Sotsiaalne jahenemine viitab sellele, et kui me oleme teadlikud, et meid jälgitakse, meie andmeid kogutakse ning neid erinevail poliitilisil ja kommertslikel eesmärkidel ära kasutatakse, ning tunneme, et meil ei ole võimu seda süsteemi reguleerida, siis me muudame oma käitumist – räägime vähem, jagame vähem, näitame vähem.

Ave Taavet, 2018

Kuhu pageda kurbuse eest?

Niisiis selgub, et noored tajuvad Instagrami-rakendust suhteliselt vaevarikka, paljude iseenesele sätestatud reeglitega ja kohati võrdlusepõhist kadedust ja masendust tekitava platvormina. Samas ei näi Instagrami kasutamisest loobumine nende jaoks olevat arvestatav alternatiiv. Mida siis alternatiivide leidmiseks tehakse? Levinuimad lahendused näivad olevat Instagrami Story-funktsiooni kasutamine, Snapchati kasutamine lisaks Instagramile või mitme Instagrami-konto pidamine.

Finsta

Finstagrami kontod on kas privaatsed või vähemalt osaliselt privaatsed (peituvad naljaka, pseudonüümse kasutajanime taha, nende olemasolu ei reklaamita tuttavatele jne) Instagrami kontod, kuhu postitatakse sisu, mida ei soovita, et laiem avalikkus näeks. Meie tudengite seas ei olnud Finsta (Fake + Insta ehk ‘võlts insta’) kontode pidamine eriti populaarne, ent kolleegid, kes on uurinud mõnevõrra nooremaid inimesi (keskkooliõpilasi ja bakalaureuse taseme üliõpilasi) USA-s, Austraalias, aga ka mitmes Euroopa riigis, on avastanud, et Finsta kontode pidamine on muutumas selles grupis pigem normiks kui erandiks. Finsta kontode normaliseerumisest kõneleb ka asjaolu, et 2016. aasta veebruaris muutis Instagram võimalikuks kahe või enama konto sidumise ja haldamise oma rakenduse sees (valikmenüüst), samal ajal kui varem pidi erinevatest kontodest sisse ja välja logima, et sinna postitada.

Ehkki Finsta-trendi ilmnedes avaldati USA uudismeedias mitmeid lugusid, mis tõlgendasid seda seksuaalselt eksplitsiitse või muul moel ohtliku ning laiatarbe moraalinorme eirava praktikana, on Finsta-praktikad mitmekülgsemad.[14] Esiteks võimaldavad Finsta kontod noortel kontrollida, kes mida näeb ehk oma auditooriume eristada. Teiseks pakub Finsta selle pidajale suuremat eneseväljenduslikku ja eneseesitluslikku vabadust. Keskkooli- ja ülikoolinoortele pakutakse rohkesti „isikubrändi“ nõuandeid, kus veenev, kaunis ja esinduslik veebikuvand seostatakse võimega leida huvitav ja tasuv töö. Samas on oma Instagrami- ja Facebooki-profiilide tööandjale sobivaks tsenseerimine piirav ja rõõmutu. Brooke
Duffy nendib oma uurimuse põhjal, et noorte elu on sageli emotsionaalselt pingeline, segane, kohati kontrollimatu, ja nad tahavad seda jagada, kuid viisil, mis ei seostaks seda nende CV-ga. Nii tekivadki Finsta-kontod, kuhu postitatakse „koledad selfid“, naljakad kuvatõmmised, nässu läinud meemid, kus kaeveldakse selle üle, kui raske on elu jne. Duffy uuritavad ütlesid talle, et „Finsta on su võlts Instagram, sinna on teatud eneseiroonia või huumor juba sisse ehitatud. See peabki naljakas olema. Aga ma ei tea kedagi, kelle Finsta oleks igav“.[15] Ehkki sellist lahknemist Instagramile omaseks saanud täiuslikkuseideaalist on kirjeldatud autentsusepüüdena või lausa vastuhakuna teesklemisele, vaidlevad Duffy uuritud noored sellele vastu. Finsta ja Insta on nende jaoks mõlemad eneseesitlemise viisid, lihtsalt Finstas on see eneseesitlus vähem piiratud, inimesed tunnistavad oma teatud vigu ja puudusi, kuna see kõik on mässitud huumori pehmendavasse loori. Niisiis on Finsta loomise põhjuseks soov omada kohta, kus end väljendada moel, mis – nagu noortele on õpetatud – ei sobi tulevastele tööandjatele, ja seega ei haaku see nende ülesvuntsitud ametliku Instagrami üleüldise stiili ja sisuga.

Snapchat

Meie uuritud tudengid kasutasid In-stagrami-täiusest leevenduse leidmiseks eelkõige Snapchati. Seda kirjeldati kui sobivaimat sõprade, pere ja kallimatega suhtlemise platvormi, kus eneseesitlus on mitmekülgne, emotsionaalne ja vähem tsenseeritud. Noored väitsid koguni, et Snapchat on nende jaoks asendanud kõik teised tšättimisrakendused ja isegi telefoni integreeritud kaameralahenduse. Selline intensiivne Snapchati-kasutus tulenes nende sõnul sellest, et rakendus näib neile mitteformaalsena ning see kandub üle nende eneseesitlusele. Snapchatis enese väljendamine ei näi seega iseennast nii tõsiselt võttev, ei tundu ülemäära pingutatud ega pea olema täiuslik. Mulje, et Snapchat on koht, kus võib ennast üsna vabalt tunda, tekib paljude asjaolude koosmõjust. Kindlasti mängib olulist rolli see, et rakenduses on lihtne auditooriume eristada ning meie uuritud tudengid suhtlevad valdavalt kitsama sõprade, tuttavate ja pereringiga. Oma roll on ka Snapchati kasutajaliidesel, rakenduse korporatiivsel kommunikatsioonil ning muidugi asjaolul, et Snapchati postitatud sisu on üürike ja kaob mõne aja pärast silme alt. Sel on märkimisväärne mõju nii kasutusviisidele kui sellele, mis tunded sellega kaasnevad, näiteks kirjutas üks meie uurimuses osalenu:

„Minu jaoks on selfide postitamine Instagrami kohutavalt raske, aga Snapchati story’sse üldse mitte. See on vist sellepärast, et Instagram tundub nii range ja kontrollitud, aga Snapchati puhul mul on tunne, et ma võin rahulikult võtta.“

Seega tajusid tudengid, et esitlevad end Snapchatis suhteliselt täpselt ja ausalt. Kokkuvõttes on niisiis hoopis Snapchat uuritud noorte jaoks „insta“ ehk rakendus, kus vaatamine ja näitamine on spontaanne, reaalajas toimiv „siin ja praegu“-tegevus.

Lõpetuseks

Nagu näha, on vaatamis- ja näitamispraktikaid palju, ka sama platvormi raames võivad eri inimesed – ja isegi needsamad inimesed – eri moel ja eri eesmärkidel vaadata ja näidata. Jah, In-stagrami lubavused soosivad rakenduse kasutamist ilustatud eneseesitluseks, enese brändimiseks ja sel moel genereeritud tähelepanust kasu saamiseks. Jah, Snapchatil on lubavused, mis soosivad vestluslikku visuaalsust ja pingevaba suhtlust. Sellest on tekkinud narratiiv, et Instagram levitabki pealiskaudsust ja mõjub halvasti (eriti noorte inimeste) vaimsele tervisele, kehakuvandile ja elurõõmule ning et Snapchat seevastu on mingi täiskasvanute jaoks kahtlane hämar koht, kus suheldakse omavahel koerakõrvades ja salakeeles.

Osalt tuleneb see narratiiv asjaolust, et suur osa eriti Instagrami uuringuist keskendub avalikult kättesaadava (st avalikel kontodel loodava) sisu analüüsimisele ilma seda loovate inimestega rääkimata. Samas on Instagramis üüratu hulk mitteavalikke kontosid. Konkreetseid andmeid on raske leida, kuid hinnanguliselt on kuni 43% insta-kontodest privaatsed. Nende seas leidub mitmesuguseid subkultuure, pere- ja reisialbumeid jms, mille puhul vaatamis- ja näitamiskultuur kindlasti on täiesti erinev siinkirjeldatust.

Teisalt tuleneb see narratiiv siiski meie üldistamisvajadusest ning laiematest sotsiaalmeedia- ja internetikasutust, nähtavust ja nähtamatust selgitavatest diskursustest. Selles, kui nii suurele hulgale noortest tundub, et nad ei ole piisavalt ilusad, saledad, tublid, targad, andekad ja head, on ju lihtsam süüdistada In-stagrami (või laiemalt sotsiaalmeediat või internetti), kui et rääkida noortega sellest, millised on nende konkreetsed kasutuspraktikad või kuidas nende vaatamis- ja näitamisviise mõjutab neoliberaalne tööpoliitika, toksiline ilutööstus või tarbijakapitalism.

Antud essees on definitsioone või näiteid, mida olen kasutanud ka enda hiljuti ilmunud raamatus „Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?“ (Tallinn, 2017).

[1] Hashtag on trellide-kujuline sümbol (#), mida kasutatakse sisu sildistamiseks. Kuna enamikus sotsiaalmeediakeskkondadest muutub #-märgile järgnev sisu koodiliselt hüperlingiks, tähendab see, et hashtag’iga märgitud sõnad või fraasid muutuvad otsitavaks. Kirjutades foto alla #mina, seotakse see foto kõikide antud saidile laaditud #mina-märksõnaga sildistatud piltide andmebaasiga.

[2] K. Tiidenberg jt, „I’m an Addict“ and Other Sensemaking Devices: a Discourse Analysis of Self-Reflections on Lived Experience of Social Media. SMSociety ’17. (Proceedings of the 8th International Conference on Social Media & Society July 28–30, Toronto, 2017).

[3] Moraalse paanika (moral panic) all mõistetakse avalikku diskursust, mis määratleb mingi olukorra, inimgrupi või teguviisi sotsiaalsetele väärtustele ja huvidele ohtlikuks. Moraalsed paanikad on läbi ajaloo olnud altid saatma tehnoloogilisi uuendusi – viimase kahesaja aasta jooksul on omavahel äravahetamiseni sarnaseid murelikke käsitlusi avaldatud naiste telefoni- ja telegraafikasutuse kohta, naiste romaanilugemise kohta, naiste jalgrattasõidu ja õmblusmasina kasutamise kohta, noorte kino- ja koomiksilembuse kohta, televisiooni kohta ja muidugi interneti enda kohta. Grupiviisiliselt oleme moraalsetele paanikatele enim vastuvõtlikud segastel aegadel, mis panevad inimesed turvatunnet otsima ja muudavad nad „vanade heade aegade“ suhtes nostalgiliseks.

[4] A. Hart, Generation Selfie: Has Posing, Pouting and Posting Turned Us All into Narcissists? The Telegraph, 05.12.2014.

[5] Instagrami ja Snapchati kõrval on visuaalkultuuris kahtlemata väga olulised ka Tumblr ja Pinterest, eriti kui meid huvitab mitteoriginaalse visuaalse sisu levik ja selle kureerimise kasutamine minaloome ja muljehaldusena, või kui meile pakuvad huvi konkreetsed elustiiligrupid (Tumblris on näiteks tugevad kunstnike ja disainerite, seksuaalselt eksplitsiitse sisu, queer-kultuuri ja sotsiaalse õigluse kogukonnad-võrgustikud).

[6] E. Litt, Knock, Knock. Who’s There? The Imagined Audience. Journal of Broadcasting & Electronic Media, 2012, kd 56, nr 3, 330–345. Vt ka M. Murumaa-Mengel, Managing Imagined Audiences Online: Audience Awareness as a Part of Social Media Literacies. Doktoriväitekiri. Tartu Ülikool, sotsiaal- ja haridusteaduskond, ajakirjanduse, kommunikatsiooni- ja infoteaduste instituut, 2017.

[7] T. Mussweiler, Social Comparison. Rmt-s: Social Cognition – The basis of Human Interaction. Toim. F. Strack, J. Förster. New York, 2009.

[8] L. Festinger, A Theory of Social Comparison Process. Human Relations, 1954, kd 7, nr 2, 117–140.

[9] Igasuguse tehnoloogia puhul võib rääkida selle lubavustest, mis ühes inimeste soovide, vajaduste, eelduste ja veendumustega määravad, kuidas ja mille jaoks midagi kasutatakse. Lihtsalt öelduna teevad lubavused mingi konkreetse käitumise või tehnoloogia kasutamisviisi mugavamaks, iseenesestmõistetavamaks ja seega tõenäolisemaks kui mingi muu käitumise. Tüüpilised näited on tool, mille kõrgus ja kuju on lubavused, mis soosivad sellel istumist, mitte näiteks lamamist. Teatud lubavusi nimetatakse sotsiaalseteks – need aitavad inimestel aduda oma sotsiaalse keskkonna iseärasusi ja soosivad mingit kindlat laadi käitumist. Sotsiaalmeedia puhul räägime sageli sotsio-tehnilistest lubavustest.

[10] N. K. Baym, Personal Connections in the Digital Age. Cambridge; Malden (MA), 2015.

[11] E. Goffman, The Presentation of Self in Everyday Life. Garden City (NY), 1959.

[12] Z. Papacharissi, Conclusion: A Networked Self. Rmt-s: A Networked Self, Identity, Community, and Culture on Social Network Sites. Toim. Z. Papacharissi. New York, 2011, lk 304–319.

[13] d. boyd, Facebook’s Privacy Trainwreck. Convergence: The International Journal of Research into New Media Technologies, 2008, kd 14, nr 1, lk 15.

[14] C. Abidin, Instagram, Finstagram, and Calibrated Amateurism. Cyborgology. 18.09.2017. https://bit.ly/2JPCF0j; B. E. Duffy, The Trend of Fake Instagram Accounts Exposes the Troubling Way That Work Is Taking Over Our Lives. Quartz. 30.08.2017. https://qz.com/1065732/finstas-or-fake-instagram-accounts-expose-the-troubling-way-that-work-is-taking-over-our-lives/.

[15] B. E. Duffy, The Trend of Fake Instagram Accounts…

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon