Facebooki-maailma trollid, maailmaparandajad ja teised

KEIU VIRRO

„Tulevik on tunni aja pärast,“ laulis kunagi J.M.K.E. Ajal, mil eile nähtud „Black Mirrori“ osa võib mõnes maailma otsas täna reaalsuseks saada, on tunne, et tulevik on kohal. Ühel päeval vaatad episoodi, kus inimeste elujärg oleneb nende reitingutest sotsiaalmeedias, teisel päeval kirjutavad lehed, kuidas Hiinas sõltub inimeste võimalus osta lennupiletit nende „sotsiaalsest krediidist“. Facebook ja sotsiaalmeedia mõjutavad peaaegu märkamatult ja samas vägagi tajutavalt meie igapäevast elu juba täna. Tulevik on tõesti juba kohal.

Kui palju võtab sotsiaalmeedias veedetud aeg lõivu „päriselult“? Kas Facebookis vaidlemine toob kaasa ka reaalseid muutusi? Kas need muutused on positiivsed või on Facebook koht, kus olla üha vihasem, kiusata ja kiusatud saada? Teoretiseerimise asemel vestlesin sel teemal viie eri vaadete ja taustaga inimesega, kes on kasutanud Facebooki debateerimist hõlbustava platvormina: Oudekki Loone, Gea Kangilaski, Lauriito Meriloo, Pille Koort ja Andrei Hvostov. Optimismitase on erinev, ütleme nii. Aga sellest pisut hiljem.

2017. aastal avaldatud Berkeley ja Chicago ülikooli teadlaste artiklis „The Humanizing Voice: Speech Reveals, and Text Conceals, a More Thoughtful Mind in the Midst of Disagreement“ kirjeldatakse, kuidas enda omast erineval seisukohal oleva inimese tajumine sõltub sellest, kuidas lahkarvamusi esitatakse. Üldiselt peame inimesi, kelle seisukohad meie omadega ei kattu, niikuinii täielikeks tumbadeks. Uuring aga näitas, et me kipume oponenti eriti kergesti idioodiks pidama siis, kui loeme tema sõnu kirjalikult. Kui näeme inimest rääkimas videopildis, oleme sallivamad, ja kõige paremini on lood näiteks raadioeetriga ehk siis, kui kuuleme vaid häält.

Sotsiaalmeedia, kus on lihtne end üksteise peale haukudes välja elada, pakub ometi ka võimaluse enne millegi väljaütlemist järele mõelda, tausta uurida, vahelesegamist kartmata argumenteerida. Paljus otsustavad selle, mida ja keda me oma Facebooki-seinal näeme, meie eest algoritmid. Teisalt ei ole sõnavõtmise kui sellise eelduseks sotsiaalne või materiaalne hierarhia. Kui kellelgi on midagi öelda, siis on võimalik võrdsetel alustel suhelda nii sõprade kui ka riigikogu liikmetega. See, kui palju keegi erinevaid arvamusi arvesse võtab, sõltub suuresti juba valitud suhtlemisstrateegiast ja argumenteerimisest. Kui keegi nimetab mind kohe vestluse alguses idioodiks, huvitab mind suure tõenäosusega üsna vähe, millised argumendid tal muudel teemadel on. Ning mõistagi ei maksa unustada, et Facebook on koht, kus on väga lihtne ümbritseda end samamoodi mõtlevate inimeste mulliga ja õndsalt tunda, et valdav osa inimesi mõtlebki täpselt nagu meie. Sellise mulli loomist soodustab muidugi ka Facebook ise. Tänaseks ei tule küllap enam kellelegi üllatusena, et kasutajad ei ole Facebooki jaoks mitte kliendid, vaid tooted. Sarnaste vaadetega sõbrad on omakorda igavesti mõnus sihtgrupp, kellele turundada reaalsete klientide – näiteks suurfirmade või poliitiliste parteide – toodangut.

Esmalt mõned välistused. See artikkel ei käsitle Facebooki enda sisemisi mehhanisme, mis pärast Cambridge Analytica sigadusi (kust selgus, kuidas poliittehnoloogid inimeste andmeid ilma nende sisulise nõusolekuta ära kasutavad ja kuidas Facebook ise sellist tegevust võimaldab) juba piisavalt pulkadeks on võetud. See ei ole lugu liikumisest #DeleteFacebook ega sellest, kuidas Elon Musk oma firmade Facebooki-lehed kustutas. See ei ole ka lugu poliitilistest trollidest ega vandenõudest. See on lugu Facebookist kui platvormist erinevateks suhtlusstrateegiateks.

Alguses kujutasin ette, et kirjutan siin laias tähenduses trollidest, inimestest, kes kasutavad Facebooki provotseerimiseks või lihtsalt kiusamiseks. Mõtlesin üsna naiivselt, et küsin, miks nad seda teevad. Leidmaks tuntumaid trolle, uurisin paaris erinevas Facebooki kommuunis, kes on trollimisega silma jäänud. Päris kiiresti sain aru, et ülesandepüstitus oli vigane. Sõnal „troll“ on küll üsna selge taustalugu, ent reaalsuses on trollide loomaaed peaaegu hoomamatult kirju. Siiski väärib mõiste veidi avamist.

Trollideks hakati 1980. aastate lõpus nimetama neid, kes tahtlikult võrgupõhistes suhtluskommuunides segadust tekitasid. Trollimise mõistet seostataksegi eelkõige online-vestlustega, kus see tähendab solvavaid või provokatiivseid postitusi. Seda peetakse ka üheks küberkiusamise mooduseks. Muide, üks esimesi akadeemilisi uurimusi internetitrollimise kohta pärineb 1996. aastast, autoriks on MIT-i professor Judith Donath. Trollide algselt üheks peamiseks taktikaks nimetab ta pseudonaiivsust, rumalate küsimuste küsimist ja vaatamist, kes söödast haarab.

Keskendun oma loos küll arutelukultuurile, ent unustada ei saa, et sotsiaalmeedias peitub ka üksjagu tõelisi ohte, mis võivad viia traagiliste tagajärgedeni reaalses elus. Paar näidet. 2013. aastal kirjutas PR-naine Justine Sacco Twitteris, et läheb Aafrikasse. „Loodan, et ma ei saa AIDS-i. Nali. Ma olen valge!“ Iseenda privilegeerituse pihta mõeldud nali võttis sellal, kui tema alles lennukis oli, interneti üle. Selleks ajaks, kui ta lennukist maha astus, ei olnud tal enam tööd. Lisaks avalik häbistamine ja ähvardused. Sotsiaalmeedias levinud häbistavaid videoid peetakse mitme teismelise enesetapu otseseks põhjuseks. (13-aastaselt endalt elu võtnud Izabel Laxamana ja 19-aastaselt sama teinud Jessica Clelandi juhtumid on vaid paar paljudest näidetest.) Eestis on üha enam juttu sotsiaalmeedias levivatest, noori enesetapule õhutavatest mängudest, mida tuntakse Sinivaala, Kuldse Liblika, Vaikse Maja ja teiste nimede all. Neid lugusid tasub meeles hoida.

Sotsiaalmeedias vaidlejatena silma torkavate inimeste strateegiate ja olemisviiside skaala on aga peaaegu et hoomamatult lai spekter. Ühes otsas on küberkiusajad, kes ei ole kuidagi reaalsest arutlemisest huvitatud, vaid jõuavad pigem kiirete jänesehaakidega välja ähvardamise ja nilbusteni. Sellised tegelased, sageli mitme varikonto alt kiusajad, jätsin siin heaga kõrvale. See on rohkem kriminaalse või diagnoositava maiguga värk, mis ei viiks eriti palju lähemale teadmisele, kas internetis vaidlemisest ikkagi mingit tolku sünnib. Üha enam hakkas mind huvitama see, kui palju virtuaalreaalsus võiks kaasa aidata muutustele reaalses maailmas. Või kas see peaks üldse eesmärk olema.

Nii jäigi pinnale huvi nende vastu, kelle peamiseks eesmärgiks näib tõesti olevat arutlemine. Mõnel isiklikust huvist ja aja ülejääkidest inspireerituna, teistel tööga läbipõimunult. Proovisin leida maailmavaatelt ja taustalt võimalikult erinevad inimesed. Mõnelt, kelle poole pöödusin, ma vastust ei saanud, mõni ei olnud intervjuuga nõus. Ei tea, kas seda saab mustriks laiendada, ent pigem ei saanud ma jutule nendega, kes üht varvast pidi internetis kiusama kipuvad. Nii suhtlesin Facebooki vahendusel näiteks väga aktiivse vaidleja R. A-ga, kes leidis, et kuna kogu meedia on kallutatud, siis ei ole ta nõus oma nime all minuga intervjuu tarbeks vestlema, sest meedia väänaks tema sõnu. Seda ka pärast lubadust, et ta endasse puutuvat ise kontrollida saab. Ometi oleks ta olnud nõus vastama anonüümselt, mis ei sobinud jällegi minu eeldusega, et need, kellega vestlen, võiksid olla valmis oma sõnade taga seisma nii, et nende identiteet on tuvastatav (intervjueeritavatest näiteks on Lauriito Meriloo nimi küll pseudonüüm, aga tema tegelik nimi ja isik ei ole saladus). Natuke irooniliselt jäin mõtlema, et kui inimene tõepoolest saaks meedias välja öelda, kuidas ta asju näeb, siis kas teeks see ehk lihtsalt natuke keerulisemaks meedia üdini kallutatuks pidamise?

Visandan viie intervjueeritu profiilid, küllap tõesti üsna subjektiivselt.

Lauriito Meriloo nimi on just sotsiaalmeedia kaudu tuttav paljudele neilegi, kes teda isiklikult ei tunne. Meelisteemadeks nimetab näiteks pagulasettevaatlikkust. Ütleb, et tal on küll „pedesõpru“, aga ta ei taha, et nad abielluda saaksid. Kaine peaga usub arvamuste paljususse ja argumenteerimisse, purjuspäi kipub provotseerima ja ropendama. Usub ka, et „Päevaleht on üks persekukkunud kamp“ (full disclosure: loo autor töötab Eesti Päevalehes). Internetikontosid hakkas ta kasutama 1993. aastal. „Ma olen harjunud internetis mõtteid vahetama, sest elu on kuidagi niimoodi kujunenud, et mul on hästi palju vaba aega. Ma olen laisk inimene ja korraldan asjad tavaliselt nii, et jääks vaba aega. Ja no mida sa teed seal töö juures, ikka käid ja jaurad Delfi naistekas ning igal pool kommentaariumides,“ ütleb Lauriito, ametilt turundaja. Vaadetelt on ta konservatiivne, oma sõnul on ta ühtlasi kapikristlane. Varem kuulus sotsiaalmeedias „EKRE Sõprade Klubisse“, aga see viskas üle: „Facebook hakkas mulle kuvama mingisugust maainimese ila, mis oli üsna labane.“ Ühiskonna allakäik sai tema jaoks alguse siis, kui naised hakkasid kõrgharidust saama. „Nad tuleks hoida ikkagi neile sobivates kohtades,“ ütleb Lauriito, mõtleb natuke ja ütleb, et okei, see oli nüüd natuke palju, päris nii ta ikkagi ei mõtle. Leiab, et intelligentidel on tihti sotsiaaldemokraatlik maailmavaade. „Sest nad on terve elu süsteemi kulul parasiteerinud. Nad ei ole ise väärtusi loonud, firmasid rajanud, inimesi palganud. Nad on õppinud, oma lapsepõlve pikendanud. Mul sellist võimalust ei olnud, pidin 18-aastasena täiskohaga tööle minema, enne olin õpilasmalevas käinud viis aastat. Tegin tohutult tööd. Ma olen tegelikult väga mitmekülgne ja huvitav inimene.“

Pille Koort on vanaema staatuses proua, kelle nimi sarnaselt Lauriitoga on paljudele tuttav just sotsiaalmeedia kaudu. Me ei kohtu reaalselt, vaid suhtleme Facebookis, ent mul ei ole põhjust tema identiteedis kahelda. Koorti peamine suhtluskeskkond ongi sotsiaalmeedia. Pärast raskelt haige ema surma, keda ta eelnevalt kolm aastat hooldas, haigestus ka Pille ise. Tal on üldistunud ärevushäire ning 100% töövõimetus. „Ma olen tegelikult julge ja suhtlen vabalt, mitte midagi ega kedagi ei karda. Aga haiguse eripära on, et see on kehaline. Kodust väljudes tuleb suur paanikahoog juba mõttest, et pean kuhugi minema. Mina ei karda, aga vot aju reageerib nii,“ ütleb Koort ja lubab, et plaan on ikka terveks saada. Seniks aga loeb raamatuid, omab kõigi peamiste ajalehtede lugemisõigusi ning veedab päevad suuresti internetis. „Mul ei ole vaja kellegi vaateid omaks võtta, ajakirjandus ise kujundab mu maailmavaadet. Tuleb ainult ridade vahelt lugeda. Aga see on mul käpas, nõukaajal muudmoodi ei saanudki,“ leiab ta.

Oudekki Loone nimi on jällegi tuttav peamiselt tema töö tõttu. Keskerakondlasest riigikoguliikme jaoks on Facebook pigem koht, kus poliitikuna inimestele kättesaadav olla, arvamust avaldada ja ise erinevaid arvamusi näha. „Kui ma tänaval inimestega räägin, olen see ju mina, aga samal ajal on see ka minu töö,“ ütleb ta. Sõna võtab ta peamiselt teemadel, millest süvitsi teab. „Majandus, välispoliitika, naiste õigused, venekeelsete inimeste temaatika, demokraatia ja immigratsioon. Teinekord aga ka mingid moraalsed seisukohad, mille olen endale kunagi selgeks mõelnud,“ loetleb ta. Oudekki Loone on ka feministliku grupi „Virginia Woolf sind ei karda!“ üks administraatoritest. Kui Facebooki nimetab ta vaidluskeskkonnaks, siis Twitter on pigem koht, mis võimaldab muuhulgas ajakirjanikele teemasid ette sööta. „Aga kui on tarvis keskkonda, mis on iseloomult rahulik, siis selleks on Instagram. Seal kõik inimesed ainult kallistavad üksteist,“ leiab ta. Kõige üllatavam koht, kust ta on leidnud näiteks sisukaid arutelusid Krimmi üle, on aga hoopis arvutimängu „Diablo III“ vestlusruum.

Ka Gea Kangilaski nimi on avalikkusele tuntud peamiselt poliitiliste tegemiste tõttu. Gea on sotsiaaldemokraat ja Tartu linna volikogu liige. „Varem tundsin ametiühingutes töötava inimesena sageli, et internetis sõnavõtmine on ka minu töökohast lähtuv kohustus, sama ka nüüd Seksuaaltervise Liidus töötades,“ ütleb ta. „Võtan sõna ühiskondlikel teemadel, mis mind kõige enam puudutavad ja kus tunnen, et mul on midagi vestlusse lisada, eriti kui see puudutab mu töö valdkonda. Või siis, kui tunnen, et mingi arutelu on väga metsa läinud ja et saan seda parandada. Kui näen, kuidas mingist argumendist näiteks mööda vaieldakse, näiteks „Virginia Woolfi“ kommuunis,“ ütleb Kangilaski. Nii võib leida Gead, kes on ühtlasi üliõpilasselts Veljesto vilistlane, näiteks kommenteerimas artiklit, mis nimetab üliõpilaskorporatsioone tobedateks, näidetega reaalse seltsielu põhjal. Muidu suhtleb ta sotsiaalmeedias kahel tasandil, sõpradega suhtlemiseks kasutab pigem Facebooki privaatsemaid sätteid. Ta tunneb kohustust poliitikas osalejana linnavolikogus toimuvat avalikkusele kommenteerida. „Sageli pannakse inimestele sõnu suhu ja mul on võimalus näidata, et tegelikult on asjad ikka teisiti olnud,“ ütleb ta.

Andrei Hvostov on (aja)kirjanik, kes viimasel ajal sotsiaalmeediast enam kuigi palju ei pea, ent veel hiljuti postitas ta aktiivselt suisa kahe konto alt: Andrei Hvostovi ja Andres Rohtlaane nime alt. Viimase konto seost endaga pole ta eriti saladuses hoidnud. „Rohtlaan on minu kaksikvend, minu alter ego, läbinisti õige mees, kes oli ekrekas juba enne seda, kui EKRE üldse loodi. Tegelikult kirjutab Rohtlaan enam-vähem seda, mida Hvostov kirjutas 1990. aastatel Rahva Hääles ja EPL-is,“ ütleb ta ise. „Rohtlaane põhitegevuseks oli kuulipilduja piltide postitamine ning deklareerimine, et tõde on sirgjooneline nagu kuulipilduja raud.“ Rohtlaan võimaldas suhelda inimestega, kes teda kui Andrei Hvostovi sotsiaalmeedias oma sõbraks ei võtnud. „Rohtlaan oli sõber Lauri Vahtre, Urmas Sutropi, Jürgen Ligiga, kui mainida põhilisi huviobjekte. Mõned sirgjoonelised natsid olid ka Rohtlaane laikijad.“ Seda seniks, kuni neile pärale jõudis, kes Rohtlaan tegelikult on. „Muuseas, see võttis päris palju aega, isegi pärast seda, kui ma olin Ekspressis selle kenasti illustreeritult lahti kirjutanud.“

Võimaluste koha pealt, mida internet pakub, on Andres Rohtlaan muidugi üsna hea illustratsioon. Internetis ei kehti reegel „üks keha, üks identiteet“, mida illustreerib väga hästi ka 1993. aasta ülipopulaaarne karikatuur The New Yorkerist pealkirjaga „On the Internet, nobody knows you’re a dog“ (nende sõnadega õpetab põrandal istuvale koerale elu koer, kes arvuti taga istub).

Ka Lauriito Meriloo näeb oma isiklikku Facebooki kontot pigem persona kui autentse eneseesitlusena. „Sotsiaalmeedia ei ole elu ja mina ei ole Lauriito. Minu nimi on Laur. Ei maksa segamini ajada loomingulist eneseväljendust päris inimesega. Kui Katrin Pauts kirjutab mõrvamüsteeriumi, siis keegi ei eelda ju, et autor ise käib inimesi tapmas?“ Lauriito olemine tähendab, et ta ei pea muretsema, millise mulje endast jätab. „See on kaitsekilp. Kõik teavad, et nagunii joob ja on ropp. Kui kuvand on, et nats ja ekretiin, siis ei ole teisel inimesel enam võimalust mulle midagi väga solvavat öelda. Aga tegelikult olen ma rahulik ja ei ärritu üldiselt kunagi,“ ütleb Lauriito.

Oudekki Loone meenutab, teinekord ka iseendale, et paljud inimesed ei ole sotsiaalmeedias. Seal tekkiv pilt ei võrdu reaalsusega. „Facebookis ei teki tingimata küll samamoodi mõtlejate klubi, aga tekib aktiivsete inimeste klubi. See võimendab mingisuguseid teemasid nii palju, et tundub nagu oleks tegemist ühiskonnas tervikuna väga oluliste teemadega, mis ei pruugi aga nii olla,“ leiab ta. Facebook on tema jaoks sellegipoolest üks oluline suhtlemiskoht, kus ta hoiab joont, et näeks võimalikult laia poliitilise spektriga inimesi. „See on selleks, et saaksin teada, mida üleüldiselt arvatakse ja mida arvavad need inimesed, kes ei ole minuga ühel nõul. Blokeerin ära vaid inimesed, kes ei tule arutama, vaid lällama ja sõimama,“ ütleb ta.

Pille Koorti peas hakkab sageli kelluke helisema, kui ta näeb midagi, mis meenutab nõukaaegse mentaliteedi tagasitulekut. „Keelamine, erinevad ohvrigrupid, nende eest võitlejad. Mulle on selline loosunglik kõne nii tuttav,“ sõnab ta. Nii mõnedki entusiastid sarnanevad tema hinnangul retoorikalt komnoortega ning ta leiab, et paljud ei suuda funktsionaalselt lugeda. „Kuna mul on see oskus olemas, siis näen artiklites või kommentaarides vastuolud ja valed ära ning pööran inimeste tähelepanu neile. Paljud ei tea ka eriti ajalugu. Viited on ju kõik netis olemas. Püüan inimestele selgitada, kui naeruväärsed on igasugu uued „sooteadused“ ja kui vähe need tegelikult teadused on. Ega mina üksi, meid on ju päris palju,“ ütleb ta. Sotsiaalmeedias näeb ta ka võimalust õppimiseks. „Kuna mul mingit erilist haridust pole, siis saan haritud inimestelt teada palju uut ja huvitavat.“ Ent oma ajusid pesta ta oma sõnul ei lase. „Näiteks kui ma olen moslemiimmigrantide vastu, ja ma olen, siis mitte keegi ei veena mind, et nad on teise järgu inimesed või nende nahavärv on kuidagi halvem. Jaa, ma olen lugenud, et neegritel on madalam IQ. Aga selles ma ei ole kindel nagu paljudes muudes teadustes. Psühholoogia ei ole täppisteadus. Et 2+2=4. Mind ei veena mitte ükski teadlane. Ma omast arust ei otsi kinnitust just oma maailmavaatele ja ei leia, et just „minu maailmavaatega“ inimesed on targad.“

Lauriito usub, et arvamuste paljusus on arengumootor, ja vestluste puhul lisab ta ise sageli meelega õli tulle just sellepärast. „Keeran mõnikord enda arvamuse meelega radikaalseks, sest minu meelest sünnib nii vestluses harmoonia,“ ütleb ta. Pakkumine, et ehk äärmuslikud arvamusavaldused tekitavad teises pooles pigem tõrget või radikaliseerivad ka vasturääkijad, teda ei veena. Meriloo väidab, et labasusi ta avalikult argumenteerides ei kasuta. „Üldiselt on nii, et mina solvan alati viimasena ja enamasti on mind enne juba korduvalt solvatud. Oponendiga ei käitu ma nagu [Mikk] Pärnits, kes ütleb, et „hüppa putsi“.“ Pille Koort välistab vihasena kommenteerimise täielikult ning ütleb, et vihastab õigupoolest ka päris elus üliharva. „Olen rõõmsameelne ja lõbus. Facebook on nagu hobi ja väga tõsiselt ma seda ei võta.“

Leebeks inimeseks nimetab end ka Lauriito Meriloo: „Ma olen praktiliselt pühak, mind on pea võimatu ärritada.“ Kui mainin, et just hiljuti nägin üht krõbedat sõnavõttu ajakirjaniku kohta, keda ta Facebooki postituses üsnagi ebasündsatesse kohtadesse saatis, siis nendib ta täpselt sama rahulikult naeratades, et jah, oli küll nii. „Ma olin jumala juua täis sel hetkel. Hommikul avastasin, et olen kommenteerinud ja kustutasin ära. See oli kogemata. See ei ole ainus asi, millega öösel hakkama sain, mu sein oli nagu peldikusein.“

Gea Kangilaski usub rahulikku argumenteerimisse. „On oluline, kuidas sa sõna võtad. Seda ei tohi teha vihaselt või teist solvates. Siis ei kuula sind loomulikult keegi. Olen püüdnud olla teadlikult neutraalne. See ei pruugi alati nii välja kukkuda. See ei ole ka lepitav stiil, ent püüan olla ratsionaalne ja rääkida asjast, mitte emotsioonidest ümber selle. Nii mõnigi kord juhtub, et inimesed ütlevad, et oh, see on uus vaatenurk, polegi nii mõelnud,“ on ta strateegia tulemuslikkuses veendunud.

Pille Koort peab kõige olulisemaks võimalikult aus olemist. Sotsiaalmeedias ütleb ta välja vaid seda, mida julgeks avalikult kõikjal öelda. Ja kui leiab, et on eksinud, siis vabandab. „Räägin kõikidega, nii erineva kui kattuva maailmavaatega inimestega. Toonitan enamasti, et see on minu arvamus. Vajadusel kinnitan viidetega. Kui ütlen näiteks kuskil kommentaariumis kellegi kohta „radikaalfeministid“, siis panen wikist tähenduse juurde,“ selgitab Koort oma kommenteerimisviise. Samas, kui ta leiab, et feministidel on õigus, asub ta nende poolele. „Siis vaidlen „oma maailmavaatega“ inimesega, kellega mul tavaliselt vaated ühtivad.“

Ka Lauriito Meriloo väidab, et kuulab alati vastaspoole argumente ja võimalusel arvestab nendega. „Kui need ikka on argumendid. Sageli omistatakse sõnadele mingi tähendus, mida seal ei ole ja hakatakse siis sisuliselt iseendaga vaidlema. Minu oponendid räägivad sageli mööda. Selline asi häirib mind kohutavalt ja sellistes olukordades võin küll oponendile halvasti öelda,“ tunnistab ta. Jõhkralt käitumiseks ta seda ise ei pea. „Kui inimene on ikka loll, argumente ei ole ja ta hakkab omistama minu maailmapildile meelevaldseid värve… Mind sildistatakse homofoobiks, natsiks, neegrivihkajaks. Aga ma ei karda homosid ja ma ei vihka neid, ometi omistatakse mulle seda, sest ma olen kooseluseaduse vastane.“

Oudekki Loone ütleb, et mõnikord saab ta internetis vihaseks ja siis väga põhjalikult, ehkki õppejõuna on ta õppinud, et tudengi peale vihastada ei tohi, ükskõik milliseid lollusi see parasjagu ka ütleks. Ent inimesed, kellega ta sotsiaalmeedias suhtleb, ei ole tema tudengid. „Kui vastas on hitler, siis hitleriga ei saa argumenteerida. Olen ära õppinud, et mõnikord tulebki inimestele öelda, et see on rumal jutt, mida sa räägid. Eriti tuleb seda öelda keskealistele eesti meestele. Mõnikord see parandab suhtlust,“ leiab ta.

Kohati näib sotsiaalmeedia vaidluste puhul pehmelt öeldes üsna suhteline see, kes on trollija ja kes trollitav. Selle äärmuslikum vorm on küberkiusamine, millega on mingis vormis kokkupuuteid pea kõigil inimestel, kellega vestlesin. Lauriito, kes on ise nii mõndki inimest üsna reljeefsete nimedega nimetanud ning muuhulgas leidnud, et „Virginia Woolfi“ kommuuni liikmetele tuleks kinkida vibraatoripatareisid, tunnistab, et see ei ole temast kindlasti viisakas. „Internetis kedagi ma enda teada ära blokkinud ei ole. Ka siis, kui mulle on saadetud näiteks kiri, et mind peaks paadiaeruga perse kaudu vägistama, kuniks mulle anaalseks meeldima hakkab. Selliseid labaseid solvanguid tuleb alati, kui kuskil oma arvamust avaldada, ka siis, kui seda teha väga viisakalt,“ peab ta seda paratamatuseks. Solvangud tulevad siis, kui vastaspool tunneb, et jääb alla, on Lauriito kindel.

Pille Koort ütleb, et sotsiaalmeedia kaudu on teda rünnatud ka, ehkki vähe. „Proovin kommenteerida nii, et ei annaks põhjust sõimamiseks. Ja kui keegi ongi sõimama hakanud, siis mind ajab see naerma ja hakkan iroonitsema. Ma ei solvu. Pean sõimlejaid lollideks ja ei suhtle nendega, ei viitsi. Neist pole mingit kasu, ma ei õpi neilt midagi,“ leiab ta. Ka Oudekki Loone ja Gea Kangilaski ei pea vajalikuks solvajatega pikki vestlusi pidada.

Need tüübid, kes tulevad ükskõik mis teema puhul uuesti ühtede ja samade kommentaaridega à la kooseluseaduse toetamisele viitav „oled ikka veel pruuni triibu parteis?“, ei mõju Gea Kangilaski sõnul vähemasti ohtlikuna. Oluliselt ebameeldivamad on eraviisiliselt kirjutavad inimesed, kes leiavad, et sotsiaaldemokraat võrdub küüditajaga või väärib vägistamist. „Need on tüüpilised asjad,“ nendib ta ning ütleb, et sellised inimesed ta lihtsalt blokeerib. Ent tal on tuua ka üsna hirmutavaid näiteid. „Kui inimene hiilib ligi, hakkab arutama mingil minu jaoks olulisel teemal, näiteks inimõigustest. Ja siis ühel hetkel teatab, et ma tean, kus sa elad, ma tulen sulle akna taha!“ On inimesi, kes on ähvardanud end äragi tappa, kui Kangilaski suhtlemisest keeldub. „Päris hirmus oli üks mees, kes muudkui igale poole kutsuma hakkas. See algas üsna mõistlikest juttudest, arenes aga sinna, et jaga mu videot, kus ma liiklusrikkujale õpetust annan, sest politsei ei saa minust aru! Ühel hetkel lugesin, kuidas ta oli oma endise naise ära tapnud, enne teda jõhkralt piinates.“

Oudekki Loone markantseim näide jääb aastate taha. „Ühes natside foorumis oli pikk postitus teemal, kuidas nad mind kambakesi ära vägistaksid. See oli minu jaoks liig. Siis aga selgus, et nende foorum on ehitatud üles nii, et üksikut postitust ei saa ära kustutada. Arvasin, et tore küll, aga kui see ei kao, siis ma lähen politseisse,“ meenutab ta. Skinhead’idel ei jäänud seepeale muud üle kui kustutada terve foorum. „Nii arvasidki Eesti natsid mõnd aega, et ma olen väga võimas inimene. Tegelikult oli küsimus lihtsalt tehnilises detailis,“ muigab ta. Facebooki-vestlustest on ta aga kinnitust saanud klassikale: „Kui ikka näeb välja nagu troll ja haiseb nagu troll, siis ongi troll.“

Andrei Hvostov võtab kiusajaid üsna külma kõhuga ja nendib, et tema jaoks on huvitavad vaid väljamõeldud nimede all tegutsevad tegelased, kelle tegeliku identiteedi kohta keegi midagi ei tea, aga ometigi nendega diskuteeritakse. „Neid oli minu Facebooki-sõprade hulgas paras bande. Mõned neist blokeerisin lõpuks ära. Muutusid liiga tüütavaks. Aga nad on huvitavad selle poolest, et tegemist on tohutute eneseimetlejatega. Ja nad on väga suured solvujad,“ kirjeldab Hvostov ja leiab, et sellist materjali saaks isegi kirjanduslikult kasutada, kui ainult Jan Kaus seda aastaid tagasi ühes jutus juba hiilgavalt teinud poleks. Huvilistele: tegemist on algselt 2002. aastal Vikerkaares ja hiljem raamatukaante vahel ilmunud novelliga „Olgem head, mitte kurjad; olgem ausad, mitte valelikud; olgem vennad, mitte vaenlased“, mille tegevus toimub ühe netiartikli kommentaariumis. „Miks sa mind ei laigi?“ hüüatab kaeblikult aga isegi tegelane Urmas Vadi näidendis „Furby tagasitulek“.

Vaidlemine on tore küll, aga miks raisata aega sellele, kui võiks midagi päris elus ära teha, leiavad paljud. Internetis vaidlemist on kritiseerinud näiteks Mati Puss, kes kirjutas „Virginia Woolfi“ grupist Müürilehes: „Lihtne on ju leida internetist, eriti kollasest meediast, seksistlik artikkel või foto ja selle üle pikalt jaurata või lihtsalt oksekaktuseid loopida – päeva lõpuks on tunne, nagu oleks palju tööd ära tehtud. Mõistan selle grupi vajalikkust feminismi levimisel ja loomulikult leidub seal ka asjalikku tegevust, aga kui palju sealsetest aruteludest omab praktilist mõju inimeste igapäevaelule?“

Oudekki Loone sellise kriitikaga ei nõustu. „Virginia Woolfi“ grupi moderaatorina leiab ta, et selle kommuuni eesmärk ongi olla koht arutlemiseks. „Jututuba on ka oluline, sõnadel on tähtsus. Rääkimisel on mõte ja sõnad muudavad päriselt maailma. Kui arutad piisavalt ja jõuad järeldustele, siis hakkad sa ka vastavalt käituma,“ on ta veendunud. „Ma ei usu, et „Virginia Woolfi“ kommuunis on inimesi – kuigi muidugi, mine tea, seal on ligikaudu 8000 liiget –, kes veedavad kaheksa tundi päevas internetis ja midagi muud ei tee. Ju nad elavad ikka oma tavalist elu. Selles elus teevad nad asju vastavalt sellele, mida õigeks peavad.“ Ta toob positiivseks näiteks sellegi, et ETV toimetajatele on hakanud korda minema, et saates oleks naisi. „Nad püüavad naisi leida ja juba püüdmine ongi muutus paremuse poole. See on kultuurirevolutsiooni küsimus.“ Loone meenutab ühes 1992. aasta ajalehes nähtud kuulutust „Vajatakse juristi (mees)“. „Sellist tänapäeval enam naljalt ei leia. See on ka muutus.“

Pille Koort, kelle maailmavaade ta enda sõnul Oudekki Loone omast vägagi erineb, toobki huvitaval kombel just Loone välja positiivse ja inspireeriva näitena sotsiaalmeedia kasuteguritest. „Ma ei nõustu temaga väga paljudes asjades. Aga ta meeldib mulle, ta on väga palju lugenud ja oskab kõike asjalikult põhjendada. Temalt olen palju õppinud ja palju teadmisi saanud. Teadmised ongi põhiline, neid võib saada kõigilt minust targematelt maailmavaatest olenemata,“ leiab Koort. Maailmavaate poolest vastandlike inimeste hulgast toob positiivse näite ka Lauriito Meriloo: „Näiteks Aare Pilv on mulle täiesti sobimatute vaadetega. Aga püüab inimest mõista ja anda võimaluse arvamust avaldada. Ta on positiivne näide, kuidas inimestega käituma peaks.“ Lauriito on varmas kinnitama, et tallegi võib erinevate väidetega läheneda. „Igaüks võib mulle rääkida, et pepuseks on lahe ja peaks võrduma abieluga.“

Sotsiaalmeedia on koht, mis paljude jaoks on väitlemiskohana lihtsalt reaalsest elust oluliselt mugavam. „Sageli tunnen, et ma olen kirjalikult väitlejana tugevam kui rääkides. Väljendun täpsemini, pean end vähem parandama. Ülepeakaela postitusi ma kuigi palju ka ei tee,“ ütleb Kangilaski. „Kirjalikult on parem vaielda, sest saad end kiiresti guugeldada kontendini, mis toetab su arvamust,“ leiab Lauriito Meriloo. See on küll argument, mille puhul ei pea ilmselt Sherlock olema, et näha probleemi. Võimaldus guugeldada ei pruugi alati kvaliteetse tõendusmaterjalini jõudmist tähendada.

Loone ütleb, et sotsiaalmeedias on kergem rahulikuks ja viisakaks jääda, kui tahad. Alati lihtsalt ei taheta. Samas on igal juhul aega argument rahulikult läbi mõelda. „Mulle meeldib, et saan kirjalikult argumendi täienisti ära esitada, ilma et keegi vahele segaks,“ toob ta näite. Ta leiab, et ka nendega, kellel on kindel arvamus välja kujunenud ja kes seda ei muuda, tasub diskuteerida. „Internetikeskkonnas on oluline meeles pidada, et sa ei räägi ju ainult selle inimesega, vaid ka teistega, kes seda vestlust loevad. Vestelda tasub pikemalt mitte sellepärast, et sa arvaksid, et saad kaasvestlejat kuidagi veenda või vastupidi, aga et tekiks koherentne argument/vastuargument-tekst. Inimesed, kes loevad, saavad ise oma arvamuse kujundada.“

Gea Kangilaski nendib, et teisalt teeb kirjalik mõtetevahetus kergemaks ka möödalugemise. „Tuleb mõni tuttav, kes ometi teab, mida ma asjadest arvan, aga lendab peale nagu kuri karu ja loeb teksti sisse oma emotsioonid. Seda juhtub sotsiaalmeedias rohkem kui reaalses elus. Aga teinekord aitab meeldetuletusest –  see ei ole see, mida ma ütlesin.“ Andrei Hvostov jääb aga sotsiaalmeedias vaidlemise kasutegurite osas pehmelt öeldes skeptiliseks. „Ei ole mingit tolku,“ teatab ta. „Kunagi 2015. aastal käis parlamendivalimiste aegu sotsiaaldemokraatidele esinemas Briti leiboristide valimisnõustaja, kes teatas, et kandidaadi sotsiaalkonto loomine ja sisustamine toob üle poole häältest. Bullshit, vähemalt meie tingimustes ja kindlasti minu näitel, UK-s võib see nii olla,“ leiab Hvostov nüüd. Teine ootus – leida Facebookist head ilukirjanduslikku materjali –  osutus tema sõnul samuti valeks. „Ma olengi nüüd FB suhtes täiesti maha jahtunud. Ei saa sealt ka mingit ilukirjanduslikku materjali. Täielik ajaraisk.“

Facebookis kommenteerimisele võib paralleele tuua ka internetikommentaariumidest. Kui anonüümse kommenteerimise võimalus näis alguses võimalusena uueks arutelukultuuriks ja kohaks, kus kõik saavad demokraatlikult sõna sekka öelda (nagu Facebooki avalikes vestlusteski), siis õige pea sai kommentaariumidest koht, kus käidi peamiselt viha välja elamas või kommenteeriti (ja kommenteeritakse) peamiselt seda, mis hingel ja mis paraku artiklite endiga sageli kuigi suurt seost ei oma (kui ma ennast masohhistlikult lõbustada tahan, võtan lahti juhusliku teemaga artikli, näiteks Delfi naisteka mõne soovituse kommentaariumi ja vaatan, mitmes kommentaar räägib pagulastest).

Selle üle, kuidas saavutada, et kommentaariumid oleksid tõepoolest koht aruteludeks, mitte lihtsalt juhuslik peldikusein, on pikalt arutletud, toodud võimalike lahendustena erineva rangus-astmega mooduseid autentimisest – näiteks kommenteerimiseks peab inimene end süsteemi sisse logima ning saab siis vestlusesse sekkuda kas varju- või reaalse nimega, ent tema tegelik isik oleks igal juhul tuvastatav. Kui astuda siit tagasi Facebooki-reaalsuse juurde, on näha, et sugugi mitte igaüht ei sunni reaalse nime all esinemine oma sõnu kontrollima. On ju inimesed Kangilaski toodud näidete puhulgi sageli temaga suhelnud ja teda ähvardanud oma tegeliku nime alt.

Teisalt, kui arvestada enamiku intervjueeritavate kogemusi, tundub peale jäävat pigem sotsiaalmeedia võimaluste positiivne osa. Vaadeldes nende viie väga erineva tausta ja maailmavaatega inimese sotsiaalmeedias kasutatavaid strateegiaid või nägemust inimestest, kellele nad oponeerivad, joonistub välja nii mõnigi ühisosa rohkem, kui esimese hooga arvata võiks. Hoolimata internetis veedetud ajast ei kipu keegi veel sotsiaalmeediat reaalsuseks pidama. Nad usuvad argumenteerimisse, isegi kui see kipub minema nagu Lauriitol, kes aeg-ajalt satub lihtsalt olema „jumala juua täis sel hetkel“. Nii et mõnes mõttes tahaks statistikaguru Hans Roslingu kombel meenutada, et asjad on üldiselt ikka palju paremini, kui me arvame. Ei ole kuhugi kadunud ka argumenteerimine, ja nii mõnigi vaidlus saab järje muudatuste kujul päris elus. Oudekki Loone usub, et tegelikult on ainus moodus arutelude kvaliteedi paranemiseks ja fake news’i vähenemiseks – rohkem haridust. Nii lihtne ja ometi nii keeruline. Rohkem haridust ajakirjanikele, rohkem haridust lugejatele, et osataks nõuda paremaid tekste. Loodan minagi, et see tähendab, et lootust reaalseteks dialoogideks on.

Vist.

P. S. Kohtasin mõne päeva eest Narva maanteel Andrei Hvostovi. Ütles, et kustutas nüüd oma Facebooki-konto lõplikult.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon