Karl Marx 200

JAAK ALLIK, MAARJA KANGRO, HASSO KRULL, OUDEKKI LOONE, MARTIN LUIGA, BRANKO MILANOVIC, JAMES M. ROBERTSON

JAAK ALLIK
Minu nooruspäevade Marx

Tänavu 200-aastaseks saav Karl Marx elas tegelikult 64-aastaseks. Tabasin end mõttelt, et kui ta oleks vaid 26-aastaseks elanud ning kirjutanud ainult „Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844. aastast“, oleks ta ka siis olulise tegijana maailma filosoofia ajalukku läinud.

Küllap poleks inglased teda ainult selle teose põhjal saanud kuulutada maailma aastatuhandel kõige enam mõjutanud isikuks, aga minu maailmavaadet kõige enem mõjutanud mõtted on just sellest teosest pärit.

Need noore Marxi ülikooli-aegsed käsikirjad ilmusid esmakorselt (saksa keeles) alles 1932 ja vene keeles lisaköitena tolleks ajaks juba välja antud Marxi ja Engelsi “Kogutud teostele” 1956. aastal. Eesti keeles ilmusid käsikirjad 1982.

Käsikirjade üks kesksemaid mõisteid „võõrandumine“ jõudis Eesti ühiskondlikku teadvusse aga 1968, kui Eduard Päll ründas Sirbi ja Vasara kahes artiklis selle abil Arvo Valtoni proosat, süüdistades teda eksistentsialismis. Kuna tollane Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor polnud ilmselt Marxi võõrandumiskäsitusega kursis, püüdis Tartu Ülikooli filosoofiadotsent Rem Blum teda harida ning avaldas 1969. a 31. jaanuari Sirbis ja Vasaras artikli “Mis see võõrandumine siis on?“. Sellest alates tuligi too mõiste meie ühiskonnateemalistes arutlustes tavakäibesse.

Marx taandas oma noorpõlveteoses „võõrandumise“ alla olulise osa inimtegevuse materiaalseid ja vaimseid ilminguid. Humanistina alustanud Marxi sotsioloogia, poliitökonoomia kui ka revolutsiooniteooria keskseks küsimuseks jäi just inimese vabaduse ja sealt tulenevalt tema igasugusest sotsiaalsest rõhumisest vabastamise probleem. Just temale kuuluvad ütlused, et „…ühiskond ei saa end vabastada, kui ta pole vabastanud iga üksikut inimest“ ja „…iga üksiku vaba arenemine on kõigi vaba arenemise eelduseks“ . Kommunistlikku utoopiatki kirjeldas Marx kui inimkonna hüpet paratamatuse riigist vabaduse riiki.

Vaba olemise vastandseisundit tähistaski noore Marxi käsikirjades inimese võõrandumine. Võtnud selle mõiste üle Hegelilt ja Feuerbachilt, ei rahuldanud Marxi nende antud seletused võõrandumise põhjustele ning muidugi ka vastuse puudumine küsimusele: kas ja kuidas saab võõrandumist ületada? Erinevalt Hegelist eristas Marx mõisteid „esemestamine“ ja „võõrandumine“. Kui esemestamisest (inimvaimu paigutamisest tema töö materiaalsesse tulemusse) võime rääkida igasuguse inimtöö produkti puhul, siis võõrandumist määratles Marx kui „ebainimlikku esemestamist“, s.t kui olukorda, milles inimene satub oma töö produkti (loomingu) orjaks. Eesti rahvamütoloogias on selline olukord tuntud loos, milles Kratt hakkab teda loonud Peremeest valitsema. Marxi sõnul toimub „töö enesevõõrandumine“, kus inimene oma tööga ei jaata ennast, vaid eitab, ei tunne end hästi, vaid õnnetuna, ning seetõttu tunneb tööline end iseendana alles väljaspool tööd, töös tunneb ta end aga kui enesest väljas viibijat. Muidugi võib „töö“ all siin mõista igasugust inimese loometegevust ja selle produkti, ka näiteks inimese vahekorda tema poliitilise tegevuse tulemusel kujunenud riigiga. Just kõnealusest teosest pärineb Marxi kaunilt kõlav mõttetera: „Jõutakse selleni, et inimene tunneb end vabalt tegutsevana ainult oma loomalikes funktsioonides, söömisel, joomisel ja sigitamisel, parimal juhul veel elupaigas, ehtimisel etc. Aga oma inimlikes funktsioonides tunneb ta end ainult loomana. Loomalik muutub inimlikuks, inimlik muutub loomalikuks“.

Meenub, millist vaimustust kutsusid need sõnad minus üliõpilaspõlves esile, sest kirjeldatud oleks just nagu tollal minu ümber valitsenud „sotsialistlikku“ tegelikkust, kus eraomand tootmisvahendeile ja inimese ekspluateerimine inimese poolt pidanuks nagu teoreetiliselt kadunud olema.

Materialistina ei jäänud Marx oma uuringuis loomulikult pidama inimese tundeelu tasandile, vaid avastas inimese ja tema tööprodukti suhte tagant tegelikult inimestevahelise spetsiifilise suhte. Ta nägi võõrandumise põhjusena seda, et inimese loodud „eseme“ isandaks on üks teine, temale võõras, vaenulik, võimas, temast sõltumatu inimene.

Just siit jõudis Marx eraomandi kui kõigi inimkonna hädade algpõhjuse määratlemiseni ning võttis oma poliitökonoomilise analüüsi objektiks situatsiooni, kus töö ja tootmisvahendid on omandivormi mõttes lahutatud. Saanud oma „Kapitalis“ selle analüüsiga hakkama, järeldas Marx, et inimkonna vabanemine on võimalik ainult tootmisvahendite eraomanduse likvideerimisega ning tuletas siit ka oma revolutsiooniteooria põhipostulaadi, arvates, et just töölisklass on jõud, kes suudab tootmisvahendid ühisomandisse võtta (ja seega ka töö võõrandumise ületada).

Täna võime öelda, et kui olukorra kirjeldus oli Marxil lummavalt täpne, siis tema pakutud vahendid võõrandumise ületamiseks ja inimese (inimkonna) vabastamiseks osutusid utoopilisteks ning viisid (Marxist sõltumatult) ka veriste tulemusteni, mis lõppkokkuvõttes võõrandumissituatsioone vaid teravdasid. Julgen arvata, et Marxi teadmised inimpsüühikast olid pinnapealsed. Igatahes pole tänini leitud ühtegi omandiinstinktiga võrreldavat või seda asendavat motivaatorit, mis inimesed üldse töiselt tegutsema sunniks ja „reaalse sotsialismi“ katsed asendada see instinkt „sotsialistliku võistlusega“ kukkusid välja üsna naeruväärsed. Muidugi paneb inimese (mõnel alal) tegutsema ka puhas loomeröõm ja enseteostusest saadav nauding, paraku sellest aga ära ei ela ja lõppkokkuvõttes taandub ikkagi kõik tegevusprodukti omandi küsimusele.

Lisaks töö produkti omandamisele võõra inimese (tootmisvahendite omaniku) poolt nägi Marx võõrandumise olulise põhjusena ka ühiskondlikku tööjaotust, mis tegevat inimesest „osainimese“. Marx kirjutas, et tegevuse mitmesuguste liikide üksteisest eraldumine ehk sotsiaalne tööjaotus viib selleni, et „vaimne ja materiaalne tegevus, nauding ja töö, tootmine ja tarbimine, langevad eri indiviidide osaks.” Seejuures pidas ta silmas mitte ainult kindlapiirilist kutsetööd, vaid ka tegevusjaotust materiaalse tootmise, vaimse tootmise ja ühiskonna juhtimise alal. See tähelepanek on kindlasti õige, kuid siit tuletatud, vist juba Saint-Simoni kirjeldatud utoopia, kus ühiskonnas hakkab toimuma pidev tegevusvahetus indiviidide vahel, pole isegi 20. sajandil aset leidnud tehnoloogilse revolutsiooni tagajärjel võimalikuks (ega vist ka vajalikuks) osutunud. Selle konkreetseks värdnäiteks on saanud Leninile (ebaõiglaselt) omistatud loosung et „iga köögitüdruk on võimeline riiki juhtima“. Ja kuigi Eesti Vabariigi valitsemisel on 25 aasta jooksul tehtud korduvalt sellesuunalisi katseid, pole see siiski ka meil head resultaati andnud. Tundub, et ka siin pani Marx mööda just inimpsüühika tundmisega.

Teiseks osaks noore Marxi mõtetest, mis pool sajandit tagasi noore Tartu tudengi hinge helisema panid, oli tema käsitlus bürokraatiast kui spetsiifilisest võimuaparaadist, mida kasutab riik. Marxi seisukohalt leiab bürokraatias poliitiline võõrandumine oma äärmusliku väljenduse. Bürokraatia pole seejuures mitte ainult rahvast võõrandunud ja talle vaenulik inimgrupp, vaid sageli läheb ta oma tegevusega koguni selle riigi huvide vastu, mida ta teenib. Bürokraatia moodustab Marxi sõnade kohasalt erilise suletud ühiskonna riigis, kusjuures tema põhitugedeks on saladus ja autoriteet. Tema hierarhia rajaneb pimedal allumisel ülemvõimule. Mäletan, kuidas mulle meeldis kasutada Marxi tsitaati: „Ülemad ringkonnad toetuvad alamatele kõiges, mis puudutab üksikasju; alamad ringkonnad aga usaldavad ülemisi kõiges, mis puudutab üleüldise mõistmist, ja nõndaviisi viivad nad teineteist vastastikku eksiteele… Mis puutub üksikusse bürokraati, siis temale muutub riiklik eesmärk isiklikuks eeesmärgiks, auastmete tagaajamiseks, karjääri tegemiseks“. Ja kui tsensorid neid mõtteid püüdsid välja kraapida, sai alati viidata tsitaadi päritolule ning sel viisil võidumeheks jääda. Muidugi saime me mõlemad seejuures aru, et jutt käib mitte 19. sajandi algupoole Preisimaast vaid EKP Keskkomitee tegevusest Nõukogude Eestis.

Just noor Marx ja tema teoste esimene propageerija Eestis, minu juhendaja professor Rem Blum (kelle artiklit „Võõrandumisprobleem marksismis“, Looming nr. 3, 1969, olen praegustes mõtisklustes kasutanud) õpetas mind ja minu tolleaegseid ülikoolikaaslasi „lööma vastast tema enese relvaga“. Tänutunne selle eest tolle suure habemega vanamehe suhtes, kellest olen tänaseks kaheksa aastat vanem, on minus aga jäänud püsima.

 

MAARJA KANGRO
Te pole Marxi lugenudki
Veebruar 1997

keegi oli hanges   vilkurid  kiirabi
i hope there are no children ütles muhamed
sõitsime mu tollase poiss-sõbra
hõbedase passatiga maale
mu vanematekoju
passat oli rahvast täis
tuneeslane muha oli kaasa võtnud
karaokemasina
ja mitu pudelit
kollast likööri galliano
mida ta pakkus kohvi ja vahukoorega
aga enne oli veel rioja vein
ja võib-olla ka mingi brändi

me olime juba väga purjus
kui hakkasime isaga rääkima marxist
kellel oli õigus tegelikult
produktionsweise see määrab
me peame kapitalismist välja kooruma
kuradi vabaturg ja
kõik see värk see (käega rehmata;
teised ka kõikusid kõndides)
ainult kindlustab võimusuhteid jaa rõhumist
ja ei panda justkui tähele
kusjuures ümberjaotamine
on võti
au tööle” oli täiesti mööda

te pole marxi lugenudki ütles ema
mis te targutate
kuidas ei ole ütles isa teatraalselt
muidugi olen ütlesin
raisk kapitali on vist tuhat lehekülge
aga kompartei manifesti olen ütlesin
siis ütlesin grundrisse
seda ei olnud ma käeski hoidnud
meenus mingi loeng
kas ükskord lõpeb ära see
noorte vulgaarmarksism
mis kuradi baas ja pealisehitis
oli öelnud sotsiaalteadlane
see meenus
aga mida
aga vaata kelle marx kõik sünnitanud on
prantslased ja  mm  et jah
paks lumi oli maas
kõik teised olid ka vintis
muha karaokemasin käis
tal oli soomes restoran ja pere
eestisse oli ta tulnud armukest otsima
oli leidnud kellegi natalja
galliano ajas südame läikima

aga see tohutu helgus
oleksime võinud isaga vaidlema kaklema minna
aga me nägime valgust

HASSO KRULL
Muljeid manifestist

Lugesin lapsena palju ja mulle sattus kätte raamatuid, mille tähendust oli raske hoomata. Nii juhtuski, et leidsin kuskilt pööningult „Kommunistliku partei manifesti“, mida keegi polnud viitsinud lugeda. See oli minu esimene kokkupuude manifesti-laadse tekstiga. Tekst hämmastas mind ja ma kirjutasin ome elu esimese analüüsiva essee „Muljeid manifestist“. Kui rääkisin sellest oma vanematele, hakkasid nad naerma, aga pärast lugemist soovitasid seda siiski mitte kellelegi näidata. Peitsingi kirjutise hoolikalt ära ega ole seda tänini mitte kellelegi näidanud.

Hiljuti sattus see katsetus mulle uuesti pihku. Üllatusega leidsin algeliste arutluste seast fantaasia, kus majja on tunginud röövlid, mina aga istun üksi tagatoas ja kirjutan „Muljeid manifestist“. Populaarkultuuris on seda teemat küll omajagu ekspluateeritud, aga „Home Alone“ valmis siiski rohkem kui kümme aastat hiljem. Fantaasia tekkis mul järelikult iseenesest, küllap olin üksi kodus. Mulle meenus, et seda lõiku lugedes naersid isa ja ema eriti lõbusalt. Minu hirm aga oli tõenäoliselt ehtne, segatud isevärki naudinguga, mida lapsed üksi olles tunnevad.

Praegu mõtlen, et see hirmufantaasia iseloomustab tegelikult hästi kogu Marxi pärandiga seotud probleemideringi. Marxi pärandit on algusest peale nii palju röövitud, varastatud, kaaperdatud ja moonutatud, et sellest kirjutamine nõuab teatavat naiivsust, omamoodi rikkumatust. Maja on täis röövleid, aga tagatoas istub hiirvaikselt laps ja kirjutab üles oma muljeid. Tänases Ida-Euroopas koosneb kogu Marxi-kujutelm ainult eelarvamustest. Keegi pole Marxi lugenud, aga kõik teavad, et just tema leiutas totalitarismi, rajas Nõukogude Liidu, kutsus esile külma sõja ega mõistnud kapitalismi hiilgavat tulevikku. Marx keelas ära moodsa kunsti ja kirjanduse, hävitas eraomandi, asutas ühe partei diktatuuri, korraldas ulatusliku genotsiidi, ehitas vangilaagreid ja lõi võidurelvastumise käigus tohutu sõjatööstuse. Lühidalt, kogu Marxi pärandi ajalugu on röövlite ajalugu ja Marxil endal pole selle kohta enam midagi öelda.

Kui keegi tahab tänapäeval Marxi kohta tõesti midagi teada saada, võiks alustada näiteks Terry Eagletoni raamatust „Why Marx Was Right“ (2011). See väljakutsuva pealkirjaga teos selgitab õigupoolest kannatlikult, mida Marx tegelikult mõtles ja mida ta ei mõelnud. Alustama peab alati viimasest, sest nagu ma ütlesin, maja on täis röövleid. Marxi töö peamine siht oli kapitalismi kriitika – aga seejuures tasub meeles pidada, et sõna „kapitalism“ Marx veel ei kasutanud. Utoopiline külg on Marxil nõrk, ta ei olnud mingi visionäär ja „kommunism“ tähendab tal lihtsalt uut tüüpi kogukonda, kus tootmisvahendid on ühised ja klassivastuolusid pole. Kas kommunismi mõistele peab andma just sellise sisu, on muidugi vaieldav, aga arusaadavalt vastandub kommunism siin individualismile, olles justkui sama mündi teine külg (modernsus ongi nende vaheline pingeväli). Marxi pärandi kõige tugevam ja vastupidavam osa on aga ilmselt kaubafetišismi kriitika, millega algab tema peateos „Kapital“. Marx näeb kaubas müstifikatsiooni, mille hind arvatakse peegeldavat kauba väärtust, kuigi tegelikult hind väärtust ei väljenda; kaup on väärtuse loojast lahutatud, sellest saab asjastunud fetiš, mistõttu inimestevahelised suhted asenduvad asjadevaheliste suhetega. See ongi vist väheseid asju, mis pole Marxi ajast peale põhimõtteliselt muutunud. Tänapäeva kapitalism, kus ennekõike müüakse kaubamärke ja brände, on lihtsalt sellesama protsessi järgmine aste.

Miks aga ikkagi seostatakse Marxi nime millegi repressiivsega? Kust saab see eksitus alguse? Võiks väita, et pöördeline hetk saabus 1917. aastal, kui Lenin loobus „Aprilliteesides“ Marxi ideest, et revolutsioon peab olema kodanlik ja demokraatlik. Parteikaaslasi veenda polnud sugugi lihtne, sest sisuliselt tähendas see Marxi põhimõtetest lahtiütlemist (ainsana toetas Leninit Aleksandra Kollontai. Vt Tariq Ali, The Dilemmas of Lenin, 2017, lk 164-166.). Hiljem hakati uut ideoloogiat nimetama „marksismiks-leninismiks“, jättes mulje nagu poleks katkestust toimunudki. Kuid kas polnud see lihtsalt poliitiline käik? Teoreetiliselt lõhenes marxism mõnevõrra hiljem. Üks põhisuund seostub selgelt György Lukácsi nimega, kelle arvates „õige teadvus“ pidi olema proletariaadi huvidega identne: kuna viimaseid esindas partei, polnud mõistlik vastu vaielda, isegi kui asi näis võtvat halva pöörde. Teise põhisuuna joonistab kõige eredamalt välja Theodor Adorno negatiivne dialektika, kus teadmise allikaks saab subjekti samastumatus, mitteidentsus ümbritseva maailmaga. Igasugune erimeelsus on sel juhul alati parem kui allumine ja nõustumine. Lukácsi identsuse-filosoofia võimaldab repressioone sujuvalt õigustada; Adorno negatiivne dialektika toidab kustumatut mässumeelsust ja mõistab tagakiusamise hukka, sõltumata selle motiividest. Mõlemad on marxismi vormid, aga kumbagi ei saa samastada Marxi enesega. Marx oli ikkagi 19. sajandi mõtleja ja niisuguseid probleeme ta ette ei näinud.

Marxi esimene kirjutis, mille avaldas Rheinische Zeitung 1842. aastal, käsitles ajakirjanduse vabadust. (Sellest annab lühikese ülevaate Jonathan Sperber raamatus Karl Marx: A Nineteenth-Century Life, 2013, lk 83-88; vt ka Marx “Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta”, tlk P. Lias, Vk 2000, nr 11–12.) Selle piiramist seostas ta vana seisusteühiskonnaga. Tänapäeval ei karga kellelegi esimese asjana pähe, et Marx oli sõnavabaduse kaitsja. See näitabki selgesti, kui moonutatud on praegune arusaam Marxist. Kas andis Marx ise selleks moonutuseks põhjust? Teadlikult kindlasti mitte. Marx analüüsis majandust, poliitikat, ühiskonda ja ajalugu, aga tal puudub võimuanalüüs. Ta ei osanud oletada, et kaasaegse ühiskonna võimusuhted kanduvad tulevikku edasi ja võimenduvad seal veelgi. 19. sajandil oli juba välja kujunenud mudel, mida Michel Foucault hiljem hakkas nimetama distsiplinaarühiskonnaks: selline ühiskond koondus ümber koolide, haiglate, vanglate ja hullumajade, kujutades endast suurt normaliseerimise masinavärki. 20. sajandi riigisotsialism ei lõdvendanud normaliseerimist, vaid muutis distsiplinaarse mudeli hoopis rangemaks. Naiivne oleks kujutleda, nagu oleks tollane kapitalism olnud „vaba ühiskond“, kuid samuti oli naiivne arvata, et riigisotsialism lõpetas tööliste ekspluateerimise. Distsiplinaarne mudel jätkus kummalgi pool „raudset eesriiet“: õigupoolest oligi see mudel „eesriide“ olemasolu tingimus. Kui distsiplinaarne mudel enam ei toiminud, lagunes „eesriie“ kiiresti.

Teismelisena vaevas mind küsimus, kuidas võisid Marxi ideed põhjustada seesuguse halvava süsteemi nagu Nõukogude Liit. Kus oli viga? Püüdsin lugeda mitmeid Marxi teoseid, kuni taipasin, et viga polnudki. Marxi ideed ei olnudki sellise ühiskonna põhjus, ükskõik kui palju seal räägiti „marksismist-leninismist“. Marx analüüsis oma kaasaja mõnesid aspekte väga läbinägelikult, aga ta polnud universaalne mõtleja. Tema tähtsust suurendas kapitalismi kasv. Distsiplinaarühiskond nõudis lakkamatut vastandumist ja marxism andis võtme, kuidas seda ühiskonda kritiseerida – kõikjal, välja arvatud Nõukogude Liidus ja selle mõjusfääris. Paraku oli marxismi utoopiline potentsiaal nõrk. Kogukonna ja ühiselu probleemidele mõtlesid hoopis põhjalikumalt anarhistid, kelle jaoks kõigi seniste ühiskondade ajalugu ei olnud klassivõitluse ajalugu. Anarhismis oli olemas antropoloogiline mõõde, mis muutis ta poliitiliselt vähem efektiivseks, aga pikemas perspektiivis ometi elujõulisemaks. Just seetõttu on anarhism ka universaalsem. Anarhistlik antropoloogia on tänapäeval võimalik, marxistlik enam mitte. Aga see ei tähenda siiski, et Marxi peaks jätma röövlite kätte, olgu ta kuitahes kulunud, räsitud ja trööbatud.

OUDEKKI LOONE
Maailma ei tule ainult selgitada, vaid ka muuta

Piibli järel maailma kõigi aegade teine kõige enam müüdud raamat, mis kuulus ka näiteks 1980. aastatel USA-s enim müüdud mitteilukirjanduslike teoste hulka, oli „Kommunistliku partei manifest“, autoreiks Karl Marx ja Friedrich Engels. Ameeriklasi võlus tookord eelkõige autorite vaimustatud kirjeldus globaliseerunud turumajandusest, mis kihutab üle maailma, et ennast igal pool sisse seada, mis hävitab „ürgvanad rahvuslikud tööstused“, et luua uued, mis ei sõltu enam oma maa toorainest ja mis müüvad oma tooteid globaalselt, kapitalismist, mis kisub lõhki kõik vanad traditsioonilised sidemed – ja teeb töölise lõpuks vabaks müüma oma tööjõudu. Ettevõtjaskond oli feodalismi hävitamisel mänginud revolutsioonilist rolli.

Kuid Karl Marx pani kapitalismis tähele midagi, millest teised oma aja suurimad majandusteadlased ei olnud kirjutanud. Vaba turumajandus oli tookordseks hegemooniliseks vastuseks küsimusele „kuidas saavad rahvad rikkaks“. Marx nägi aga, et isegi 19. sajandi keskpaiga teistest riikidest keskmiselt vabamas ja rikkamas Suurbritannias säilis vaesus ja viletsus. Rahvad võisid rikkaks saada, aga see rikkus ei jõudnud kõigini, töölise staatus kapitalismi tingimustes ei tõusnud. Marx, kes pidas filosoofi rolliks mitte ainult maailma seletada, vaid ka seda muuta, otsis kapitalismi tõbedele nii selgitusi kui lahendusi ning selle tegevuse käigus leiutas poliitökonoomia, ajaloolise sotsioloogia ja poliitökonoomilise revolutsiooniteooria kapitalistliku ühiskonna kohta. Kuigi hilisemad sotsioloogid ja majandusteadlased on kapitalistliku ühiskonna selgitamiseks loonud täpsemaid teooriaid ja leidnud enam fakte, kuigi revolutsiooniteooriat on edasi arendatud, kehtib Marxi osutus, et turumajanduse loodud ebavõrdsused ei kao ka demokraatlikus süsteemis kuhugi, turumajandus kannab endaga alati kaasas ebastabiilsusi, kriise ja revolutsioonide alget. Veel enam, probleemid, millele Marx osutas, on ka täna vägagi olemas.

Saksamaa on viimasel paarikümnel aastal oma rikkust oluliselt kasvatanud, kuid Saksa töötajate sissetulekuteni pole see kasv jõudnud, Saksa perekondade mediaanjõukus on madalam kui Itaalias või Prantsusmaal. USA-s näeme sama fenomeni: üldine rikkus võib kasvada määratult, tööliste reaalpalk aga mitte. Just seepärast oli „Make America Great Again“ haarav loosung neile, kes äraelamiseks pidid müüma oma tööjõudu, mida globaliseerumise tingimustes enam kuhugi müüa polnud. See viimane osutab ka ühele Marxi poliitilisele eksimusele: seoses suhtumisega vabasse turgu. Marx nimelt lootis, et vabakaubanduse tõus toob kaasa kiire riikide hävinemise, globaalse turu ja maailmariigi, kus ainsaks selgeks konfliktiks on klassikonflikt, milles töölised võtavad võimu. Reaalsuses on vabakaubanduslepetega maailm soodustanud niigi olemasolevaid suuri ja tugevaid riike. Tõsi küll, Saksamaa kaubanduspoliitika on endiselt merkantilistlik, suunatud ekspordiülejäägile ning Euroopa Liidu majanduse kujundamisele oma näo järgi, kuid ka USA „eksportige kaupu ja importige T-bonde“ majanduspoliitika ei ole kaasa toonud USA lagunemist. Mõlemad asjakorraldused, taas, soodustavad muidugi teatud ettevõtjate klassi, aga mitte töötajaid. Nii vabakaubandus kui merkantilism soosivad mõningaid riike ja mõningaid klasse teiste arvelt.

Thomas Piketty, kelle tulemused üldiselt kinnitasid, et Marxi diagnoositud haigused pole kapitalismist kuhugi kadunud, pigem süvenenud, osutas, et selles kapitalismi arengus on siiski olnud üks anomaalne periood. Umbes kolmekümne aasta jooksul pärast Teist maailmasõda said rikkamaks korraga nii rahvad kui inimesed. Mõnikord tõlgendatakse seda lihtsalt 1930. aastate majanduskriisi ja Teise maailmasõja hävitustööle järgnenud süsteemi ülesehitusena: kohe kui rikkus ja kapitalism taastati, taastus ka ebavõrdsus. Niisugune tõlgendus on aga ebatäpne, siin tehakse sama viga, mille tegi Marx, kui ta lootis, et vabakaubandus hävitab kõik riigid. Majandust on võimalik poliitilistel viisidel korraldada, majanduslike süsteemide korraldamine on inimeste valik. Tehnoloogiline baas määrab küll selle, millised valikud on inimestele kättesaadavad, aga ei too kaasa paratamatult mingit poliitilist süsteemi. 20. sajandi 30ndate majanduskriisist ja 21. sajandi esimese kümnendi majanduskriisist saadi üle täpselt samade meetoditega ja neidsamu rakendati ka sel „anomaalsel kolmekümnendil“ pärast Teist maailmasõda. Need meetodid on samuti seostatavad peamiselt ühe nimega: John Maynard Keynes, kes nagu Marxki lähtus ideest, et teadlased ei pea maailma ainult seletama, vaid ka muutma. Keynes pakkus välja lahenduse, kuidas käituda kapitalismi kriisides, võttes appi riigipoolse nõudluspoliitika. Ilma riigi sekkumiseta, näitas Keynes, ei ole võimalik ei majanduslik stabiilsus ega täistööhõive, rikkuse ühtlasemast jaotusest kõnelemata. Marxi diagnoositud kapitalismi haiguste ravi vajab riiki kui mehhanismi selle ravi elluviimiseks. Antonio Gramsci argumenteerib oma marksistlikus revolutsiooniteoorias, et ühine kultuur on töölisklassile nendes riikides võimu haaramiseks vajalik: vastasel korral on ettevõtjate klassil liiga lihtne töölisi veenda, et nende loodud korraldus, mis kaitseb ettevõtjate ühiseid äriasju, on loomulik ning igipüsiv. Michał Kalecki näitab muuhulgas ka, et kui kapitalist satub valiku ette „rohkem võimu“ või „rohkem kasumit“, siis valib kapitalism võimu: kasum võib kannatada, aga sõnakuulmine ettevõttes peab säilima – ja lisaks kultuurilisele hegemooniale on see valik üks kapitalismi püsimise võtmeid. Tööliste ligipääs poliitilise ja majandusliku võimu juurde tähendab, et nad võivad hakata tegema teistsuguseid valikuid ja riik ei ole enam „ainult komitee, mis ajab kogu ettevõtjate klassi ühiseid äriasju“.

See on üks põhjuseid, miks vaatamata senisest suuremale rikkusele ja võrdsemale jaotusele puhkesid 1968. aasta üliõpilas- ja töölisrahutused, miks 20. sajandi 70ndaid aastaid märgistas enamikus arenenud riikides vasakpoolsuse tõus, protest ja unistus revolutsioonist. Neoliberalismi võidukäik ei olnud ainult majanduslik, kus varandust oli nii palju loodud, et kapitalism saaks õitsele puhkeda, see oli poliitiline valik, et kapitalismi alles hoida, vähendada töötajate ligipääsu kultuurile ja haridusele, kindlustades ettevõtjate klassi võimu. See võim vajab ebavõrdsust, seega ka keinsiaanlikud kokkulepped kapitalismi sees saavad olla ainult ajutised. Üksik ettevõtja võib süsteemis ka kaotada, kuid ettevõtjad klassina jäävad kapitalismis alati ebaproportsionaalselt suurteks kasusaajateks.

Marxi tundmine on praegu aktuaalsem kui kunagi varem. See võimaldab meil vabaneda neoliberaalse ettevõtjaskonna hegemoonilisest teooriast, postmodernismist, mis viib tähelepanu eemale nii klassivõitluselt kui majanduselt ning surub töötajaid ebaõigluse paratamatusega leppima. Täna, lammutavate vabakaubanduslepete ja suureneva ebavõrdsuse tingimustes peame tundma Marxi põhjendusi sellele, miks kapitalismi kaotamine on õigustatud, kuid uue loomisel käituma nii nagu Marx. Mitte leppima vanade retseptide ja kokkulepetega, vaid võtma aluseks meile kättesaadavad suurimad majandusteadlased – näiteks needsamad Keynes ja Kalecki –, nii nagu Marx lähtus oma aja parimast teadusest, ning püüda leida uus viis ühiskonna korraldamiseks. Meie asi on välja mõelda ja teostada ühiskonnakord, kus igale inimesele on tagatud tema võimete ja unistuste parim realiseerumine: täistööhõive, tippkultuuri ja -teadmiste kättesaadavus, õiguse tervisele teoks saamine. See on maailm, mida ei valitse enam turg ja ettevõtjaskond, vaid riik ja töötajaskond, see on maailm, kus vabakaubanduse asendab õiglane ja ühemeelne kaubandus ekspordi- ja imporditasakaaluga riikide vahel, erandiks arengu soodustamine või väikeriikide spetsiifilised olukorrad.

MARTIN LUIGA
Väike inventuur Marxi pärandi hetkeseisust

Viiendal mail tähistame Karl Marxi kahesajandat sünniaastapäeva. Juba fakt, et see meil ikka veel meeles on, näitab, et midagi mäletamisväärset seal peab olema.

Marksismi hetkeseisu kohta levib hetkel kolm hinnangut – liberaalsest vaatekohast on tegu lootusetult vananenud ja surnud ilmavaatega, mille kõlbmatust tõestasid nii Nõukogude Liit kui selle lagunemine, ehkki sellel võib küll olla oma väärikas panus sotsiaalteaduste arengusse.

Konservatiivid leiavad pahatihti, et marksism on endiselt ohtlik, täie tervise juures ja kas juba kõik enesele allutanud, või vähemasti suutnud oma haarmed kõikidesse eluavaldustesse suruda, vastutades suurema osa asjade eest, mis ilmaelu rikuvad.

Ja va punased ise arvavad, et ehkki olukord on väga halb nagu alati, on viimase kümne aasta jooksul siiski toimunud mitmeid lootustandvaid poliitilisi arenguid.

Igaüks neist hinnangutest osutab mingile tõele – juba Hegel ütles, et ei saa olla maailmavaadet, mis oleks otsast lõpuni vale. Liberaali arusaam viitab liberaalse maailmavaate tahtele, mida ta hetkel ka kehtestab – nagu monarhiate süsteem enne teda, ei talu ta enda kõrval võistlejaid. Ja selle koha pealt on tal õiguski, et Nõukogude Liidu laadset haldus- ja propagandaaparaati oleks tänapäeval samahästi mõttetu kui ka võimatu püstitada. Võimatu infotehnoloogia arengu pärast ja mõttetu, kuna ei tasu vaeva sellise süsteemi püstitamine, mille institutsioonid on ühiskonnast nii eemaldunud, et see laguneb koost, ehkki kolmveerand ühiskonnast sooviks selle säilimist,.

Konservatiivid tajuvad aga väga hästi ära selle, kuidas nõukogude süsteemi valukohad ühtivad hetkel kehtiva süsteemi valukohtadega. Ja need ei ole mitte suvalised ülekandevead, vaid lähtuvad paljuski Marxi enda mõtte puudujääkidest, ja nagu Marxi mõte oli läbimurdeline, olid ka selle puudujäägid äärmiselt sügavad.

Esiteks harrastas ta majandusdeterminismi, arvates, et tootlike jõudude areng viib loomulikult ühel päeval järgmisse arengustaadiumisse. Nii tasalülitas marksistlik mõte indiviidi ja tema tahte tähtsuse ning taandas kõik väärtused sellele, mida me tänapäeval majanduskasvuks ja efektiivsuseks nimetame. Igasugused inimõigused, mis on tänapäevane inimväärikuse reglement, läksid sinnasamasse kohta. Ka sotsioloogiateadusel on vilets komme osutada kõigele, mis selle mudelisse ei mahu, kui võimatule. Kõik see sündis aga seetõttu, et Marx ei suutnud taluda, et maailm võibki olla olemuslikult ebaõiglane ja garantiideta paik.

Lisaks ei olnud Marxil mingit arusaamist sellest, et looduskeskkond võib midagi väärt olla, või et sellega võib midagi valesti minna – isegi ressursid ei olnud tema mudelites midagi väärt, ainult inimese töö oli väärtuslik, seda, et ressursside kättesaadavusega võib mingi probleem tekkida, on mainitud vaid möödaminnes. Mõtlejale võib seda olla kerge andeks anda, ent kogu ajajärgule oluliselt raskem.

Viimaks jääb riikluse ja globalismi probleem – marksiste süüdistatakse nii selles, et nad tahavad kõiki eluavaldusi riiki kontrollile allutada, kui ka selles, et nad tahavad riike ja rahvusi hävitada. Tegelikult on nii sotsialism, liberalism kui konservatism idee tasandil tahtnud, et riik teeks nii vähe kui võimalik – liberaalid on näinud põhilise ühiskondliku üksusena indiviidi, konservatiivid perekonda ja sotsialistid töökollektiivi. Sellest hoolimata on kõik ideoloogilised süsteemid võimalikult võimsaid riigiaparaate püsti pannud, ilmselt lähtuvalt võimu ebakindlusest ja efektiivsuse printsiibist või usalduse puudumisest rahva vastu. Ainult fašism on avalikult kuulutanud, et kõikevalitsev riigiaparaat on just see, mida nad tahavad; paradoksaalselt on just see ideoloogiline süsteem tekitanud omamoodi kodanikutotalitarismi – natsi-Saksamaal oli Bruderbund nii vägev, et neil läks kümme korda vähem salaluuret vaja kui N. Liidus, sest kodanikud andsid omal vabal tahtel riigivaenlasi üles; ka olevat tavakodanikul seal suhteliselt lihtne olnud ametiasutustes liigsesse bürokraatiasse takerdumata oma probleemidele lahendusi leida.

Globalismi osas tuleb aga ära märkida, et internatsionalism ei ole tegelikult globalism. Globalism tähendab ikkagi mingi olemuslikult kosmopoliitse jõu pealesurumist, mingite juba olemasolevate võimusuhete laienemist ja põlistumist. Internatsionalism eeldab, et konkreetselt rahvuste vahel, kogukondade vahel, toimub esindajate kaudu koostöö ja sõlmitakse siduvaid reegleid ja kokkuleppeid. Põhimõtteliselt on just rahvusvaheline tasand see tasand, kus saaks riiklikke kehasid globalismi eest kaitsta, näites tagades maksude laekumist korporatsioonidelt, kehtestades ühtlasi ka piisavaid keskkonnanõudeid ning hoides ära sõjalisi konflikte, samuti kaitstes mitmesuguseid kodanikeõigusi vaenulike valitsuste vastu.

Konservatiividel on tihtilugu probleeme olnud ka marksistide võitleva ateismiga. On tõsi, et seal aeti religioon kui institutsioon ja religioon kui kultuur põhjalikult segi, ning selle tulemusena on võitlev ateism on üks madalalaubalisemaid osi marksismi diskursusest. Tänapäeva marksistid, vähemasti Ameerikas, käsitlevad marksismi juba kui kultuuri, üks tõusvaid Washington Posti sotsiaaldemokraatlikke kolumniste, Elizabeth Bruenig, käsitleb regulaarselt kohalikke sotsiaalprobleeme läbi teoloogia ajaloo prisma. Ka meie aegade suur propagandist Slavoj Žižek on religiooni teemasid kõhjalikult käsitlenud, eelkõige Simone Weilile toetudes.

Žižek on öelnud ka, et kui vasakpoolsed tahavad kunagi edu saavutada, tuleb neil tõsiselt konservatiivide probleemidega tegeleda, et need on põhimõtteliselt „õiged probleemid“. Ka Marx ise nautis konservatiivsete kirjanike teoseid just sel põhjusel, et need ei olnud oma kaasajast lummatud, ning seega suutsid selle suhtes läbinägelikumad olla.

Vasakpoolsete eneste nägemus on põhimõtteliselt adekvaatne. Maailm on kreenis ja valitsev ideoloogia on kaotanud oma usaldusväärsuse, Inglismaal ja Ameerikas on esile kerkinud viimaste aastakümnete lõikes seninägematult vasakpoolsed kandidaadid, kes on kogunud ka märkimisväärset toetust. Noorem põlvkond näeb selgelt, et nende võimalused ei küüni nende vanemate omadele ligilähedalegi, samal ajal kui üldine ebavõrdsus maailmas tõuseb hoolimata igasugustest ÜRO deklaratsioonidest ja sotsiaalse arengu kavadest järjest absurdsemale tasemele – ning ka neile, kelle meelest ebavõrdsus ise ei ole probleem, valmistab meelehärmi see, kui hõlpsalt raha abil poliitilisi protsesse mõjutada saab. Kui marksistid suudavad järjekindlalt hoida oma viimaste aegade joont, milleks on tsiviilsus, reaalne tahe ühiskonna probleemidega tegeleda ja sellest tulenev ambitsioonikus, on üsna tõenäoline, et mingi edu nende pingutusi kroonib. Kaua tehtud, kaunikene, nagu lausub rahvasuu.

BRANKO MILANOVIC
Karl Marxi mõju – üks kontrafaktuaal

Karl Marxi kahesajas sünniaastapäev annab põhjust paljudeks konverentsideks, mis on pühendatud Marxi elu ja töö jumal teab kui mitmetele aspektidele. Sellele lisandub veelgi suurem hulk ülevaateid tema tööst ja mõjust (Peter Singer avaldas ühe sellise just paar päeva tagasi), värsked raamatud tema elust, film noorest Marxist ja seda nimekirja saab jätkata.

Ka mina vaatlen siin Marxi intellektuaalset mõju – kuid hoopis teistsugusest vaatenurgast. Kasutan kontrafaktilist lähenemist. Küsin, milline oleks tema mõju olnud siis, kui poleks toimunud kolme sündmust. Nagu kõik kontrafaktuaalid põhineb see isiklikul ajaloolugemisel ja mõistatamisel. Selle õigsust ei saa tõestada. Kindlasti oskaksid paljud esitada teistsuguseid kontrafaktuaale – võib-olla minu omast paremaid.

Esimene sündmus: kui poleks olnud Engelsit. Seda kontrafaktuaali on juba varem mainitud, kuid see väärib kordamist. Kui Karl Marx 1883. aastal suri, siis ta oli “Kommunistliku partei manifesti” kaasautor, mitme poliitilise ja sotsiaalse lühiuurimuse autor, kirjutanud palju ajaleheartikleid (New York Daily Tribune’ile) ning paksu, kuid mitte kuigi tuntud ega tõlgitud raamatu nimega “Kapital” (1. kd). See ilmus 16 aastat enne surma, vahepealsetel aastatel kirjutas Marx palju, kuid avaldas vähe. Elu lõpupoole ta ka kirjutas vähe. Samamoodi avaldamata ja kaootilises seisus seisis sadu lehekülgi käsikirju 1840-ndatest, 1850-ndatest ja 1860-ndatest aastatest. Marx oli tuntud üsna väikeses töölisaktivistide ringis ning Saksa, Austria ja üha enam ka Venemaa sotsiaaldemokraatide seas. Kui see oleks nõnda jäänud, st kui Engels poleks pühendanud rohkem kui kümme aastat Marxi paberite korrastamisele ning “Kapitali” kahe lisaköite publitseerimisele, siis Marxi kuulsus oleks lõppenud selles punktis, kuhu see 1883. aastal jäi. See oleks olnud õige minimaalne. Kahtlen, kas keegi tema sünnipäeva täna mäletaks.

Aga tänu Engelsi ennastsalgavale tööle ja pühendumisele ning Engelsi enda tähtsusele Saksa sotsiaaldemokraatias Marxi tähtsus kasvas. Sotsiaaldemokraadid said suurimaks Saksa parteiks ja see kandis Marxi mõju edasi. Kautsky käe all avaldati “Lisaväärtusteooriad”. Ainsad muud maad, kus Marxil mõju oli – ehkki väga kitsas ringis –, olid Venemaa ja Austria-Ungari.

20. sajandi esimene aastakümme oli tunnistajaks marksistliku mõtte kasvavale mõjule, nii et Leszek Kołakowski oma monumentaalses “Marksismi peavooludes” nimetab seda ajajärku “kuldajaks”. See oli tõepoolest marksistliku mõtte kuldaeg, arvestades selles voolus kirjutanute kaliibrit, aga mitte globaalse mõju mõttes. Sest Marxi mõte polnud ajanud vagusid anglosaksi maailma (“Kapitali” esimene inglise tõlge ilmus 1887, s.o kakskümmend aastat pärast originaali). Ja Lõuna-Euroopas, k. a Prantsusmaal varjutasid teda anarhistid ja “väikekodanlikud sotsialistid”.

Sinna oleksidki asjad jäänud, kui poleks olnud Suurt sõda. Ma arvan, et Marxi mõju oleks aeglaselt vaibunud, kuna sotsiaaldemokraadid Saksamaal liikusid reformismi ja “revisionismi” poole. Tema portreed oleks arvatavasti küll näidatud Saksa sotsiaaldemokraatia ajalooliste mõttemeistrite reas, kuid tema mõjust poleks palju püsima jäänud ei poliitikakavades ega (võib-olla) isegi sotsiaalteadustes.

Aga siis tuli Oktoobrirevolutsioon (teine sündmus). See kujundas lava täielikult ümber. Mitte ainult et Marxile võimaldati sotsiaalteadlaste seas ainulaadne hiilgus olla ainuisikuliselt ideoloogiliselt vastutav hiiglasliku muutuse eest ühel suurel maal ja maailmaajaloos, vaid ka seetõttu, et sotsialism tänu oma ülemaailmsele ulatusele “katapulteeris” Marxi mõtlemise ja kuulsuse. Tema mõtteviis, kahjuks või õnneks, muutus suures osas Euroopas möödapääsmatuks, olgu intellektuaalide, poliitaktivistide, töölisliikumise juhtide või tavaliste tööliste seas. Ametiühingud korraldasid õhtukoole tema kirjatööde tundmaõppimiseks; poliitilised juhid, tänu komparteide erilisele dogmaatilisele pöördele, kavandasid oma samme ja seletasid neid, viidates seni vähetuntud Marxi ajaloolistele kirjutistele.

Seejärel, kui Komintern hakkas loobuma oma eurotsentrismist ning lõi kaasa imperialismivastastes võitlustes Kolmandas Maailmas, laienes Marxi mõju piirkondadesse, milliseid keegi ei oleks osanud ette ennustada. Temast sai ideoloog Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika uutele sotsiaalse revolutsiooni ja rahvusliku vabastuse liikumistele. Ükskõik, kas poliitikud pidasid tema juhtnööridest kinni või jätsid need kõrvale (nagu Mao, kes pani talupojad tööliste asemele revolutsioonilise klassi rolli), mõjutas neid Marx – ja temale viidates nad oma poliitikaid seletasid. Tänu Trotskile ja Stalinile Venemaal, vasakvabariiklastele Hispaanias, rahvarindele Prantsusmaal, Maole Hiinas, Ho Shi Minhile Vietnamis, Titole Jugoslaavias, Castrole Kuubal, Agostino Netole Angoolas, Nkrumah’le Ghanas, Mandelale Lõuna Aafrikas muutus Marx globaalseks “mõjutajaks”. Kunagi varem pole ühelgi sotsiaalteadlasel säärast mõju olnud. Kes oleks arvanud, et kaks üheksateistkümnenda sajandi saksa habemikku hakkavad erilistel puhkudel kaunistama Taevase rahu väljakut Beijingis?

Ja tema mõju polnud üksnes globaalne, vaid ulatus läbi klassi- ja kutsepiiride. Olen juba maininud revolutsionääre, poliitikuid ja ametiühingutegelasi. Aga mõju levis ka ülikoolidesse ja koolidesse; see puudutas tugevalt nii neid, kes talle vastu seisid, kui ka neid, kes teda ülistasid. See mõju ulatus elementaarsest marksismist, mida õpetati keskkoolis kuni rafineeritud filosoofiliste traktaatideni või “analüütilise marksismini” majandusteaduses. Marxi 1844.–1846. aasta käsikirjade publitseerimine andis meile senitundmatu noore Marxi ja see nihutas diskussiooni veelgi kõrgemale tasandile: nüüd puhkes filosoofiline vaidlus noore ja klassikalise Marxi vahel.

Midagi sellist ei oleks juhtunud ilma Oktoobrirevolutsioonita ning otsustava ärapöördumiseta eurotsentrismist Kolmanda Maailma poole. Viimane muutiski Marxi saksa ja euroopa mõtlejast globaalseks figuuriks.

Sedamööda, kuidas kommunismi kuritööd said paremini tuntuks ja neid hakati üha enam Marxi süüks panema ning kommunistlikud režiimid lõid vankuma ja nende haledad ja väheharitud ideoloogid puterdasid etteaimatavaid fraase, jäi Marxi mõttesüsteem varju. Kommunistlike režiimide langus viis selle madalpunkti.

Aga siis tuli kolmas sündmus – kapitalismi globaliseerumine, milles ilmnevad kõik need tunnused, mida Marx nii kõneosavalt oli “Kapitalis” kirjeldanud, ning globaalne finantskriis muutis tema mõtted jällegi päevakohaseks. Nüüd oli ta ennast kindlalt sisse seadnud globaalsete filosoofide panteoni, tema viimane kui säilinud sõna oli publitseeritud, raamatud kõikides maailma keeltes kättesaadavad ja tema staatus, kuigi ikka veel aja kapriiside meelevallas, kindel – vähemalt selles mõttes, et see ei saa enam langeda tundmatusse ja unustusse.

Õigupoolest ongi tema mõju lahutamatult kapitalismiga seotud. Nii kaua kui eksisteerib kapitalism, loetakse Marxi kui selle kõige terasemat analüütikut. Kui kapitalism lakkab olemast, loetakse teda kui selle parimat kriitikut. Seega, ükskõik kas me usume, et kapitalism on meiega veel 200 aastat või mitte, me võime olla kindlad, et Marx jääb.

Tema koht on nüüd Platoni ja Aristotelese kõrval, aga kui poleks olnud kolme soodsat ja ebatõenäolist pöördelist sündmust, siis me poleks võib-olla kuulnudki ühest kõrvalisest saksa emigrandist, kes suri kaua aega tagasi Londonis ja kelle haudasängitamisel viibis kohal kaheksa inimest.

Originaal: The Influence of Karl Marx – a Counterfactual
Inglise keelest tõlkinud M. V.

JAMES M. ROBERTSON
Marksismi pärand Ida-Euroopas, 1918–2018

Maailmas on praegu vähe kohti, mis oleksid marksismi vastu sama vaenulikud nagu Ida-Euroopa. Kuna marksism oli ideoloogiline jõud, mis kannustas repressiivseid “rahvavabariike”, siis mäletataksegi seda kui bürokraatlikku võimukeelt, mille tõid väljastpoolt sisse punaarmee tankid ja Nõukogude politrukid.

Aga säärane iseloomustus marksismi kohale Ida-Euroopa ajaloos on liiga kitsas. See mitte ainult ei kustuta marksistliku mõtte pikemat rikkalikku pärandit selles regioonis, vaid ähmastab ka marksistliku kriitika jätkuvat asjakohasust post-sotsialistlikul ajal. Karl Marxi kahesajas sünniaastapäev pakub võimalust mõtiskleda marksistliku mõtte laiema ja keeruka pärandi üle Ida-Euroopas.

Marksismi esimene laine jõudis Ida-Euroopasse 19. sajandi lõpul. See jõudis oma filosoofilisse kõrgpunkti fin-de-siècle‘is, tšehhi ja poola sotsialistide nagu Karel Kautsky ja Rosa Luxemburgi panuses Teise Internatsionaali teoreetilistesse alustesse.

Esimese maailmasõja aastad aga märkisid radikaalset lahkulöömist sellest varasemast traditsioonist. Sõja põhjustatud maalihetel oli sügav mõju Ida-Euroopale, kui paljurahvuselised impeeriumid killustusid rahvusriikideks ja sotsiaalsed rahutused destabiliseerisid hapraid poliitilisi kordi. Endise Austria-Ungari sõdurid, kellest paljud olid oma silmaga Vene revolutsiooni näinud, pöördusid tagasi maailma, mida oli raputanud sõda ja majanduse kokkuvarisemine ja mis kujunes viljakaks pinnaseks bolševismile.

Budapestis ja Bratislavas haarasid lühikeseks ajaks võimu kommunistid. Bulgaarias ja Albaanias vallutasid revolutsioonilised parteid vastmobiliseerunud valijaskonna poolehoiu. Mujal, nagu Jugoslaavias, puutusid uued riigid kokku talupoegade ja rahvusvähemuste rahutustega. Selles tormilises atmosfääris segunes marksism sõja vallandatud sotsiaalsete jõudude radikaalsete kirgedega.

Need kired olid kõige ilmsemad revolutsioonilistes kunstiavangardides, kellele marksism pakkus vägevat nägemust ühiskonna ümberkujunemisest. Tšehhoslovakkias ja Poolas vormis marksistlik filosoofia sürrealismi ja futurismi teooriaid. Jugoslaavias kavandasid avangard-intellektuaalid nagu Miroslav Krleža and Ljubomir Mici kommunislikku revolutsiooni, mis Balkanimaad Euroopast “kultuuriliselt emantsipeeriks”. Ungaris sütitas revolutsioonilise valitsuse kogemus niihästi Lajos Kassáki ja Ma kollektiivi avangard-teooriaid kui ka György Lukácsi hegellikku marksismi.

1920-ndate lõpuks oli aga see revolutsiooniline laine taandunud ja Ida-Euroopa vasakpoolsus jõudnud kriisiperioodi. Kui piirkonnale langes kontrrevolutsiooni talv ja Komintern langes stalinismi mõju alla, muutus marksism elusast ja eksperimenteerivast mõttevoolust Nõukogude poliitika doktrinäärseks apoloogiaks.

Kuid isegi stalinismi ja poliitiliste repressioonide aastatel leidsid Ida-Euroopa marksistid ikka veel loomingulisi väljundeid. Rahvarinde aastatel (1935–38) tõusis Lukács esile kirjandusteoreetikuna. Tema Moskva eksiilis kirjutatud esseed annavad tunnistust ajaloolis-materialistliku mõtlemise kontseptuaalsest paindlikkusest ja tundlikkusest.

Ida-Euroopa marksismi üldist kriisi süvendas Teise maailmasõja hävitustöö ja järgnev Nõukogude okupatsioon, mis tagas selle mõttekorpuse seostumise mitte algse nägemusega inimese vabastamisest, vaid bürokraatlike repressioonide ja võõrriigi ülemvõimuga.

Alles pärast Stalini surma 1953 ja sellele järgnenud vaimset sula Ida-Euroopas tekkisid uuesti tingimused marksistliku mõtlemise taassünniks.

Teenäitajaks sai siin Jugoslaavia. Pärast riigi lahkulöömist Nõukogude diktaadi alt 1948. aastal arendas Tito valitsus revisionistlikku kommunistlikku praktikat, mis ei järginud stalinistlikke eeskujusid, ning taotles radikaalseid sotsiaalseid ja majandusreforme.

Need reformid kandusid kiiresti üle filosoofiasse ja kultuuri, kui Jugoslaavia intellektuaale julgustati töötama välja marksistliku kaanoni uusi tõlgendusi. Kunagi kõrvaletõrjutud antistalinistid nagu Krleža pühitseti kultuuritsaarideks, kes lõid lahku sotsialistlikust realismist ja pöördusid tagasi avangardide eksperimentaalse vaimu poole. Samal ajal asus uus põlvkond Jugoslaavia üliõpilasi õppima Pariisi, kus nad neelasid eksistentsialismi, strukturalismi ja fenomenoloogiat. 1960-ndate alguseks oli Jugoslaaviast saanud antistalinistliku marksismi rahvusvaheline keskus.

Reformijõudude edenedes 1950-ndatel avanesid kriitilistele häältele avaldamis- ja õpetamisvõimalused ka mujal Ida-Euroopas. Ungaris moodustasid Lukácsi õpilased Budapesti koolkonna, marksistide kollektiivi, mis püüdis edasi arendada oma mentori varasemat filosoofiasüsteemi. 1960-ndatel sai ka Tšehhoslovakkia viljakaks pinnaseks kriitilistele marksistidele, nagu Karel Kosík, Ivan Sviták ja Vítěslav Gardavský.

Selline renessanss Jugoslaaviast ja Ungarist Tšehhoslovakkia ja Poolani üritas pakkuda marksistlikule mõttele uut suunda, mis keskenduks “inimlikkusele” kui tunnetusteooria lähtepunktile, ontoloogia alusele ja ülimale moraaliväärtusele

Sellise “humanistliku” marksismi saatus sõltus reformiliikumiste saatusest. Pärast Varssavi pakti vägede tungimist Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal võttis maad uus intellektuaalne talv. Terves piirkonnas hakati antistalinistlikke marksiste vahistama (Jacek Kurón, Karol Modzelewski) ja vallandama (Karel Kosík) või sunniti emigreeruma (enamik Budapesti koolkonna liikmeid emigreerus Austraaliasse). Isegi Jugoslaavias ärgitasid 1968. aasta suve massilised üliõpilasmeeleavaldused valitsust ette võtma pikaajalist kampaaniat, et tõrjuda ja vaigistada kriitilisi marksiste ülikoolides.

1970-ndatel algas globaalse vasakpoolsuse jaoks uus pettumuste ajajärk. Ida-Euroopa reformikatsete nurjumine, massiliste ühiskonnaliikumiste hääbumine Läänes, suure osa postkoloniaalse maailma langemine kodusõdadesse, autoritaarsus või halvav võlaorjus õõnestasid marksismi eksistentsiaalseid horisonte.

Viimases kriitiliste intellektuaalide põlvkonnas, kes jõudis täisikka kommunistlikus Ida-Euroopas, väljendus vastupanu liberalismi, natsionalismi, inimõiguste ja Euroopa ühinemise keeles. Koos kommunismi kokkuvarisemisega, mis tähistas “ajaloo lõppu”, näis marksism kaotavat igasuguse tähtsuse.

Kuid kuulutused marksismi tähtsusetusest osutusid ennatlikuks. Ilma poliitökonoomia kriitilise teooriata muutusid endistest dissidentidest uued valitsejad kõikjal Ida-Euroopas kiiresti uusliberaalsete reformiprojektide teenindajateks. Sedamööda, kuidas nii liberaalid kui ka sotsiaaldemokraadid võtsid innukalt omaks avatud turud ja Euroopa integratsiooni, astusid esile paremjõud, et täita opositsioonitühik ning suunata rahva pettumused natsionalistlikesse ja traditsionalistlikesse programmidesse.

Alates 2000-ndatest aastatest on aga Euroopa liberalism hakanud lahti hargnema. Iraagi sõda, nagu ka Euroopa Liidu järjestikused majanduslikud ja poliitilised kriisid on esitanud väljakutse 1989. aasta järgsele korrale ning näidanud Ida-Euroopa liberaalide küündimatust. Keset seda kriisi maad võtnud intellektuaalne stagnatsioon on avanud uuesti ukse postsotsialistlike marksistide generatsioonile, millesse kuuluvad Slavoj Žižek, Renata Salecl, Gáspár Miklós Tamás ja Agon Hamza.

Sõjajärgse stalinismi halvavat pärandit kõrvale nihutades uuendavad need tegelased marksismi, pidades silmas Euroopa idaservadel ringikäivate tontide tõrjumist, alates süvenevast sotsiaalsest ebavõrdsusest kuni Euroopa integratsiooni vastuoludeni ja parempoolse natsionalismi taastärkamiseni.

Ingliskeelsest käsikirjast M. V.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon