Kaks natsionalismi-mõistet

Intervjuu Nathan Gardelsile 1991. aasta suve lõpul Portofinos (Itaalia)

ISAIAH BERLIN

Ilmunud Vikerkaares 1993, nr 2

Nathan Gardels: Oleme tänapäeval tunnistajaks “kramplikule kogunemisele” rahvusteks, nagu kadunud Harold Isaacs, “Hõimu iidolite” autor, on öelnud. Avalik etniline sõda möllab siinsamas lähedal Jugoslaavias. Taaselustunud rahvusvabariigid on lammutanud koost Nõukogude Liidu. Uus maailmakord, mida ehitati Berliini müüri kiviprügist, on juba Paabeli torni teed läinud. Kust on natsionalism pärit? Kust see tormiline “kogunemine” tuleb?

Isaiah Berlin: Paabeli torn oli kavandatud unitaarse iseloomuga, ainulaadseks kõrgehitiseks, mis pidi ulatuma taevasse; kõigi jaoks pidi olema üks keel.

NG: Issandale see ei meeldinud.

IB: Räägitakse, et on olemas üks suurepärane heebrea palve, mida tuleb lugeda siis, kui näed mõnd peletist: “Ole tänatud, meie Issand Jumal, kes Sa soodustad mitmekesisust oma loodud olendite seas.” Me võime üksnes õnnelikud olla, et oleme näinud, kuidas Nõukogude despootia Paabeli torn varemeiks varises, kui tahes ohtlikuks ka ei või osutuda mõni selle kõrvaltagajärg – ma mõtlen eri natsionalismide teravat kokkupõrget. Aga selles viimases pole paraku midagi uut. Natsionalism ei ole meie ajal taaselustunud; ta ei ole surnud olnudki. Rassism niisamuti. Nad on kaks kõige võimsamat liikumist tänapäeva maailmas, mis läbivad paljusid ühiskonnasüsteeme.

Mitte keegi 19. sajandi suurtest mõtlejatest ei näinud seda ette. Saint-Simon ennustas töösturite ja pankurite tähtsust. Fourier –, kes mõistis, et kui klaas on muudetud purunemiskindlaks, siis kaob vajadus klaassepatöö järele –, taipas ära nn “kapitalismi vastuolud”. Jacob Burckhardt nägi ette sõjalis-tööstusliku kompleksi teket. Sellest, mida ennustas Marx, ei osutunud just väga palju tõeks, välja arvatud eluliselt tähtis arusaam, et tehnoloogia kujundab ümber kultuuri. Suurbisnes ja klassikonfliktid kuuluvad juba selle tagajärgede hulka.

Nad kõik arvasid, et 20. sajandi keskseks probleemiks kujuneb suurriikide imperiaalne valitsemisviis. Et kui need vägivaldsed konglomeraadid – Briti impeerium, Austria-Ungari impeerium, Vene impeerium – koos kolonialismiga kord purustatakse, siis hakkavad nende võimu alla kuulunud rahvad üheskoos rahus elama ning oma saatust viljakal ja looval viisil täide viima. Mis seal parata, nad eksisid.

Ehkki enamik 19. sajandi liberaalsetest filosoofidest vastustas “tõmmude masside” julma ekspluateerimist imperialismi poolt, ei arvanud keegi neist mitte mingil juhul seda, et neegritel, indialastel, asiaatidel on kunagi oma riigid, parlamendid, sõjaväed – ses mõttes olid nad täiesti eurotsentristlikud.

Ma oletan, et muutus selles suhtumises toimus seoses 1904. aasta Vene-Jaapani sõjaga. Tõsiasi, et asiaatlik rahvas lõi üht Euroopa suurvõimu, pidi mõjuma elektrilöögina paljude indialaste, aafriklaste jt päis ning andma võimsa tõuke antiimperialistliku iseteadvuse ja rahvusliku sõltumatuse ideedele. Ühelgi vasakpoolsel liikumisel poleks 20. sajandil Aasias või Aafrikas – ei Indo-Hiinas, Egiptuses, Alžeerias, Süürias ega Iraagis – edu olnud, kui ta poleks käinud käsikäes rahvuslike tundmustega.

Mitteagressiivse rahvuslusega on hoopis teine lugu. Selle idee alguse viiksin ma tagasi ülimalt mõjuka 18. sajandi saksa luuletaja ja filosoofi Johann Gottfried Herderini.

Herder oligi õigupoolest see, kes leiutas kuuluvuse-idee. Ta uskus, et nii nagu inimesed vajavad süüa ja juua, turvatunnet ja liikumisvabadust, niisama vajavad nad ka kuulumist mingisse rühma. Kui nad on sellest võimalusest ilma jäetud, siis tunnevad nad end äralõigatuna, üksildasena, väetina, õnnetuna. Kojuigatsusvalu, ütles Herder, on kõikidest piinadest kõige üllam. Olla inimene tähendas talle olla võimeline tundma end kusagil kodus, omasuguste seltsis.

Herderi arvates on igal inimrühmal olemas oma Volksgeist või Nationalgeist (‘rahvavaim’ või ‘rahvusvaim’): kombelaad ja elustiil, tajumis- ja käitumisviis, mis on väärtuslik ainuüksi sellepärast, et see on nende endi oma. Kultuurielu tervikut vormib seestpoolt eriline traditsioonihoovus. See hoovus lähtub niisugusest kollektiivsest ajaloolisest kogemusest, milles ainult antud rühma liikmed on olnud osalised. Niisiis näiteks ei saa keegi lõpuni mõista suuri Skandinaavia saagasid, kui ta pole ise kogenud (nagu Herder seda oma Inglismaa-reisi ajal tegi) karmide ja vaprate meremeeste heitlusi Põhjamere tormiga.

Herderi rahvuse-idee oli sügavalt agressiivsuseta. Kõik, mida ta soovis, oli kultuuriline enesemääramine. Ta eitas ühe rahva üleolekut teisest. Mida tahes seesugust kuulutada olnuks vale. Ta uskus rahvuskultuuride mitmekesisusse ja sellesse, ei kõik nad on suutelised rahulikult koos eksisteerima. Kõik kultuurid olid talle võrdselt väärtuslikud ning pälvisid kohta päikese all. Suured vallutajad nagu Makedoonia Aleksander, Caesar või Karl Suur olid Herderi arvates ajaloo pahategijad, sest nad hävitasid loomulikke kultuure. Ta ei elanud niikaua, et näha Napoleoni võitude lõplikke tagajärgi, aga et nood õõnestasid Püha Rooma Impeeriumi ülemvõimu, siis talle oleks Herder võib-olla andestanud.

Ainult sellel, mis oli unikaalne, oli tõeliselt väärtust. Just seepärast oli Herder vastu ka prantsuse valgustajatele-universalistidele. Tema jaoks oli olemas vähe ajatuid tõdesid: aeg ja koht ja ühiskonnaelu – mida hiljem hakati nimetama tsiviilühiskonnaks – määrasid kõik.

NG: Teadagi tuli Herderi Volksgeist’ist välja Kolmas Reich. Ja tänapäeval on serbia Volksgeist sõjajalal horvaadi Volksgeist’iga; armeenlased ja aserid on seda juba ammu olnud, ning ka grusiinlaste ja venelaste seas – ja nüüd isegi ukrainlaste ja venelaste vahel – on kired liikvel. Mis on see, mis kultuurilise enesemääramise püüdluse natsionalistlikuks agressiooniks muudab?

IB: Olen kuskil mujal kirjutanud, et haavatud Volksgeist on nii-öelda nagu painutatud oks.1 Kui teda on tugevasti alla surutud, siis lahti pääsedes annab ta raevuka vastulöögi. Natsionalismi, vähemalt Läänes, on tekitanud survehaavad. Mis puutub Ida-Euroopasse ja endisesse Nõukogude impeeriumi, siis näivad nad tänapäeval olevat üksainus tohutu lahtine haav. Pärast aastatepikkust survet ja alandust võib seal ette tulla vabanenud rahvuste ja nende liidrite poolset vägivaldset vastureaktsiooni, rahvusliku uhkuse ja sageli agressiivse enesemaksmapaneku purskeid.

Ehkki ma ei lubaks endal öelda seda saksa ajaloolastele, usun ma, et selle eest, et 17. sajandil tekkis saksa natsionalism, on põhimõtteliselt vastutav Louis XIV. Samal ajal kui ülejäänud Euroopa – Itaalia, Inglismaa, Hispaania, Madalmaad, eelkõige aga Prantsusmaa – elas läbi suurejoonelist renessanssi kunsti ja mõttekultuuri, poliitilise ja sõjalise võimu vallas, oli Saksamaast pärast Düreri, Grünewaldi ja Altdorferi ajastut saanud, välja arvatud ehk arhitektuuri alal, suhteliselt kolkalik kant. Prantslased kaldusid sakslastele vaatama kui provintslastele, lihtsameelsetele ja pisut koomilistele õlut kaanivatele matsidele, kes on küll kirjaoskajad, kuid andetud.

Alguses tuli siis muidugi ette palju prantslaste matkimist, kuid hiljem, nagu ikka, järgnes reaktsioon. Mõned vagad saksa jutlustajad küsisid: “Miks mitte olla meie ise? Miks peab jäljendama võõramaalasi? Las jääda prantslastele nende kuninglikud õukonnad, nende salongid, ilmalikke rõõme nautivad abeed, sõjaväelased, poeedid, maalikunstnikud, nende tühine hiilgus. See kõik on rämps. Miski muu pole tähtis peale inimese vahekorra oma hingega, Jumalaga, tõeliste väärtustega, mis kasvavad välja vaimust, siseelust, kristlikust tõest.”

1670. aastateks oli see pietistlik-rahvuslik kontraliikumine käivitunud. Selle vaimuvoolu mõju all kasvasid üles Ida-Preisi mõttetargad Kant, Herder, Hamann. Too klerikaalne frankofoobia, mida kahtlemata küttis tagant Rooma- ja paavstivastasus, meenutab kangesti laiendatud varianti hapude viinamarjade loost. Nii on alati, kui natsionalistlik enesemaksmapanek peale hakkab. 1720. aastal söandas Thomasius, üks vähemtuntud saksa mõtleja, pidada juba ülikooliloenguid ladina keele asemel saksa keeles, oma emakeeles. Selles nähti tähtsat murrangut.

Sügavamate saksa alanduste – Napoleoni sõdadest kuni Versailles’ rahulepinguni – vastavad tagajärjed on vägagi silmanähtavad.

Tänapäeval püüavad grusiinlased, armeenlased jt tagasi võita oma veevoogude alla mattunud minevikku, mille oli tagaplaanile tõuganud Vene võimas imperiaalvõim. Gruusia ja armeenia kirjandus elas üle Stalini-aegse tagakiusamise: Isaakjan ja Iašvili olid andekad luuletajad, Pasternaki tõlked Važa Pšavela ja Tabidze loomingust on suurepärane lugemisvara – aga kui Ribbentrop kohtus 1939. aastal Staliniga, siis kinkis ta talle saksakeelse tõlke Rusthaveli “Kangelasest tiigrinahas”, 12. sajandi gruusia eeposest. Kes Läänes teadis midagi hilisematest meistriteostest?

Varem või hiljem järgneb tõrjumatu jõuga vastulöök. Inimesed tüdinevad sellest, et ülemrahvus, kõrgemalseisev klass või kes tahes ülemal olija nende peale sülitab ja neid kamandab. Varem või hiljem hakkavad nad esitama natsionalistlikke küsimusi: “Misjaoks me peame nende sõna kuulama?”, “Mis õigus on neil…?”, “Mida me peaksime tegema?”, “Miks ei võiks me…?”

NG: Võib-olla on kõik need nüüd mässule asunud allapainutatud oksad lõplikult kummutanud senise ideoloogilise maailmakorra. Nõukogude süsteemi plahvatuslik varing on võib-olla viimane vaatus valgustusajastu ühtsuse, universaalsuse ja liberaalse ratsionalismi ideaalide dekonstruktsioonis. Selle kõigega on nüüd lõpp.

IB: Arvan, et Teil on õigus. Ja Venemaa on igati sobiv paik, et heita valgust valgustajate väärarvamustele. Enamik vene läänlasi, kes järgisid 18. sajandi prantsuse mõtlejaid, imetles neid selle pärast, et nad seisid vastu kirikule, seisid vastu reaktsioonilistele taotlustele, seisid vastu saatusele. Voltaire ja Rousseau olid vene läänlaste silmis kangelased seetõttu, et nad kutsusid üles toetuma mõistusele ja õigusele olla vaba, olid reaktsiooni vastu.

Kuid isegi radikaalne kirjamees Aleksander Herzen, kangelane minu silmis, ei võtnud kunagi omaks näiteks Condorcet’ pretensioone tunnetatavatele ajatutele tõdedele. Ta pidas katkematu progressi ideed pettekujutelmaks ning protesteeris uute ebajumalate ja uute inimohvrite vastu – selle vastu, et elusolendeid ohverdataks uutele altaritele, abstraktsioonidele nagu universaalne klass või eksimatu partei või ajaloo edusammud, ning selle vastu, et olevik toodaks ohvriks tunnetamatu tuleviku nimel, mis viivat mingile harmoonilisele lahendusele.

Mis tahes pühendumisse abstraktsele ühtsusele või universaalsusele suhtus Herzen suure kahtlusega. Inglismaa oli tema jaoks Inglismaa, Prantsusmaa Prantsusmaa, Venemaa Venemaa. Erinevusi ei saanud ega tulnudki lamendada. Elu eesmärgiks oli elu ise. Herzeni nagu ka Herderi ja 18. sajandi filosoofi Giambattista Vico arvates puudus kultuuridel ühismõõt. Sellest järeldub, kuigi nad seda otsesõnu välja ei ütle, et totaalse harmoonia või täiusliku riigi taotlemine on eksitus ja mõnigi kord hukatuslik eksitus.

Mõistagi ei uskunud keegi universaalsusesse rohkem kui marksistid: Lenin, Trotski jt, kes võidule olid pääsenud, nägid enestes Marxi poolt parandatud ja kaasajastatud valgustusfilosoofide järelkäijaid.

Kui meil oleks tarvis kaitsta kommunismi seniseid üldisi suursaavutusi –, mida ju tegelikult kumbki meist teha ei taha –, siis saaks neid kaitsta sel pinnal, et Stalin võib-olla küll mõrvas 40 miljonit inimest, aga ta vähemasti surus maha natsionalismi ega lasknud etnilisel paabelil oma võimutaotlusi anarhiliselt maksma panna. Muidugi surus Stalin selle maha – nagu ka kõik muu – , kuid ta ei hävitanud seda. Niipea kui kivi oli haualt ära veeretatud, tõusis natsionalism uuesti ja mitmekordselt tugevamana kui enne.

NG: Herderi kriitika prantsuse valgustajate pihta oli, kui soovite, “horisontaalne”. Ta uskus kõigi kultuuride ainulaadsusse. Giambattista Vico vaidlustas valgustuslikku universaalsuse-ideed “vertikaalsest” ehk ajaloolisest vaatekohast. Nagu Te olete kirjutanud, oli ta veendunud, et igal järgneval kultuuril puudub ühismõõt teistega.

IB: Nad mõlemad lükkasid tagasi valgustusajastu idee, nagu oleksid igal maal ja igal ajal inimestel ühed ja samad väärtused. Neile, nagu ka mulle, ei ole kultuuride paljusus taandatav.

NG: Kas Teie arvates tähendab kommunistliku totalitarismi, universaalsuse-ideaali sünnitise lõplik kokkuvarisemine seda, et me elame praegu üle viimase moodsa sajandi lõpuaastaid?

IB: Olen teiega enam-vähem nõus. Universaalsuse-ideaal – nii põhjalikult väärastununa, et see sootuks ära kohutaks need 18. sajandi prantsuse filosoofid, kes ta välja pakkusid elab nähtaval kujul mõnes vormis edasi Euroopa mõjupiirkonna kaugetel äärealadelHiinas, Vietnamis, Põhja-Koreas, Kuubas.

NG: Võib vaid kujutleda, kui erinevaks praegusest oleks osutunud kahekümnes sajand siis, kui prantsuse filosoofide, Hegeli ja Marxi asemel oleksid ülekaalu saavutanud Vico ja Herder – kui maailmavaim poleks matnud enda alla koha vaimu. Totalitarismisajandi asemel oleks meil võinud olla kultuurilise pluralismi sajand.

IB: Kuidas see oleks saanudki juhtuda? Universalism oli kaheksateistkümnendal sajandil tipprahvuse, prantslaste doktriiniks. Igaüks püüdis järele aimata nende hiilgavat kultuuri.

Võib-olla veel enam mõjutas seda loodusteaduste esiletõus, rõhuasetus universaalsetele seadustele ja arusaamale loodusest kui ühest organismist või masinast ning teaduslike meetodite matkimine teistel toimimisaladel, mis kogu mõtlemist valitses. Sütitatuna neist ideedest tõrjus tehnika ja majanduse plahvatuslik areng üheksateistkümnendal sajandil kõrvale selle vaimuvoolu, mis oli tuginenud nii ebakvantitatiivsetele – õigupoolest: kvalitatiivsetele – mõtlejatele nagu Vico ja Herder. Selle aja meelelaadi iseloomustab lugu, mis on kirjas ühes Jacob Talmoni raamatus. Ta kirjutab kahest tšehhi kooliõpetajast, kes vestlevad teineteisega 19. sajandi algusaastate paiku. “Me oleme tõenäoliselt viimased inimesed maailmas, kes tšehhi keelt räägivad,” ütlevad nad. “Meie keelel on ots. Paratamatult hakkame me kõik siin Kesk-Euroopas ja arvatavasti ka Balkanil rääkima saksa keelt. Me oleme oma pärismaise kultuuri viimased allesjäänud esindajad.” Aga muidugi on nüüd tänapäeval niisugused viimased allesjäänud esindajad paljudes maades võimu juures.

NG: Kas on balkaniseerumine — isegi Balkani balkaniseerumine – siis hea?

IB: Balkaniseerumine tähendab, et hulk väikerahvaid, tulvil rahvuslikku uhkust, vihavaenu ja kiivaid kahtlustusi, marsib demagoogide poolt ülesässitatuna üksteise vastu, nii nagu juhtus Balkanil 1912. aasta paiku. See on väga kurb väljavaade.

Herder oli veendunud, võib-olla küll naiivselt, et ühiskond suudab areneda rahumeelselt ja vägivallatult oma sisemisi arengujooni pidi, ilma kadeduse ja vaenuta teiste vastu, kes sedasama teevad – vastupidi, neile positiivselt kaasa elades. Sama usku oli ka suur 19. sajandi Itaalia isamaalane Giuseppe Mazzini.

NG: Võib-olla on totalitaarse alanduse löödud haavad liiga sügavad, et nii soodsale tulevikunägemusele loota?

IB: Václav Havel ütleks Teile, et tšehhidel pole agressiivseid kavatsusi. Ta on täpipealt sedasorti kultuuriliberaal, nagu oli Tomáš Masaryk, moodsa Tšehhoslovakkia rajaja (nüüd, nagu ma aru saan, nimetatakse seda riiki Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigiks2), kogu oma õilsa elu jooksul. Olen kindel, et Adam Michnik ja Bronislaw Geremek soovivad sedasama ka Poolale. Sama tahaksin uskuda Lech Wałęsast ja Boriss Jeltsinist. Aga kahtlemata on etnilise vaenu võimalikkus, kahjuks isegi tõenäosus, selles maailmaosas väga suur.

NG: Missugune poliitiline struktuur võiks ehk suuta seda uut kultuurilise enesemääramise ajastut endasse mahutada, vabadust alal hoida ning võib-olla ka mõnd ähvardavat verevalamist tõkestada?

IB: Kultuuriline enesemääramine ilma poliitilise raamistikuta on praegu just see õige väljapääs, ja seda mitte üksi Ida tarvis. Hispaanial on baskid ja katalaanid, Britannial on Põhja-Iirimaa, Kanadal quebeclased, Belgial flaamid, Iisraelil araablased jne. Kes minevikus oleks võinud uneski näha selliseid asju nagu bretooni natsionalism või šoti rahvuspartei?

Idealistid nagu Herder seda küsimust nähtavasti ei kaalunud – Herder vihkas Austria-Ungari impeeriumi kokkusobimatute elementide ühtesulatamise pärast.

Ida-Euroopas näivad nood elemendid tõepoolest üksteist lausa jälestavat. Ei saa öelda, et bretoonid vihkaksid prantslasi niiviisi, nagu rumeenlased vihkavad ungarlasi või ungarlased on sallimatud tšehhide vastu. See on täiesti erinevast klassist fenomen. Vaid iirlaste puhul tuleb Läänes midagi sarnast ette.

Üksnes Ameerikas on etniliste rühmade mitmekesine kogum säilitanud vähemalt osi oma päritolukultuuridest ning keegi ei näi seda pahaks panevat. Itaallastel, poolakatel, juutidel, korealastel on seal oma ajalehed, raamatud ja, nagu räägitakse, ka TV-programmid.

NG: Kui immigrandid lahkuvad kodupinnalt, siis võib-olla nad jätavad oma Volksgeist‘i raevuka teravuse sinna maha. Ometi on isegi Ameerikas kerkinud akadeemilistes ringkondades esile uus multikulturalismi-liikumine, mis ei püüa rõhutada õppekavades seda, mis on ühine, vaid seda, mis on erinev.

IB: Jaa, ma tean: black studies, Puerto Rican studies, ja kõik muu selline. Oletan, et seegi on painutatud oksa vastuhakk niisuguste vähemuste poolt, kes Ameerika paljurahvuselisuse kontekstis tunnevad end ebasoodsamas olukorras olevat. Aga ma usun, et kui oma ühisest identsusest teadlike etniliste või muude vähemuste iseteadvus ületab mõõduka määra, siis võib lõheneda see ühiskultuur, mida iga ühiskond hädasti vajab. Paljurahvuslust ei olnud Herderil mõttes. Ta ei käinud peale, et sakslased õpiksid hollandi keelt või et saksa üliõpilased uuriksid portugali kultuuri.

Herderi jaoks ei olnud sellel midagi tegemist rassi või verega. Tema rääkis ainult kodukoha keelest, ühistest mälestustest ja kommetest. Tema mõtete põhituum oli selles, et – nagu üks mu tšernogoorlasest sõber mulle kord ütles – üksildus ei tähenda niivõrd seda, et teised puuduvad, vaid pigem seda, kui tuleb elada inimeste seas, kes ei saa aru, mis sa räägid; tõeline mõistmine on võimalik ainult siis, kui kuulutakse ühiskonda, kus kommunikatsioon ei nõua pingutust, vaid on peaaegu vaistlik.

Võib arvata, et Herder ei oleks just meelsasti näinud seda kultuuride omavahelist hõõrdumist, mis tekkis Viinis, kus palju rahvusi suruti kokku ühte ja samasse kitsasse ruumi. See andis tulemuseks geniaalseid mehi, kuid sügavalt neurootilise elemendiga paljudes neist – mõeldagu vaid Gustav Mahlerile, Ludwig Wittgensteinile, Karl Krausile, Arnold Schönbergile, Stefan Zweigile ja psühhoanalüüsi sünnile ses suuresti juutlikus, st eriti kaitsetus ühiskonnas.

Kogu see mitte just hõlpsasti ühtesobivate kultuuride – slaavlaste, itaallaste, sakslaste, juutide – tohutu kohutav kokkupõrge vallandas suurel hulgal loovust. Kuid see oli teist laadi kultuuriavaldus kui varasema Viini, Mozarti, Haydni ja Schuberti Viini oma.

NG: Heideldes Québeci separatistidega apelleeris Pierre Trudeau sageli lord Actonile.3 Temale tundus, et kus iganes poliitilised piirid kattuvad etnilistega, seal ähvardavad vältimatult vabadust šovinism, ksenofoobia ja rassism. Ainult põhiseaduslikud isikuõigused – võrdsed kodanikuõigused kõigile olenemata rahvusest – föderaalses vabariigis suudaksid vähemusi ja üksikindiviide kaitsta. “Rahvuse teooria,” ütles Trudeau olevat Actonit öelnud, “on ajaloos samm tagasi.”

IB: Lord Acton oli õilis kuju ja ma olen temaga päri. Kummati tuleb meil möönda, et Trudeau jõupingutuste kiuste nõuavad quebeclased ikka veel sõltumatust.

Suuremas mõõtkavas tuleb meil silmas pidada, et hoolimata kuninglikest ja klerikaalsetest võimu- ja autoriteedimonopolidest oli keskaeg mõneski mõttes tsiviliseeritum kui väga rahutu üheksateistkümnes ja – veel enam – kui meie oma hirmus sajand laialt levinud vägivalla, šovinismi ning lõpuks massilise hävitustööga rassilises ja stalinlikus poliitilises holocaust’is. Muidugi esines ka keskajal etnilisi hõõrumisi ning juutide ja ketserite tagakiusamist, kuid natsionalismi kui niisugust ei olnud siis olemas. Sõjad olid dünastiasõjad. Oli olemas universaalne kirik ja ühine ladina keel.

Me ei saa ajalugu tagasi pöörata. Ometi ei tahaks ma loobuda usust, et kujutlus maailmast kui mõõdukalt rahuküllasest mitmevärvilisest mantlist, kus iga osa ilmutab eripärast identiteeti ning on salliv teiste vastu, ei ole utoopiline unistus.

NG: Millisest ühisest lõngast võiks küll kududa sellise kuue? Kuskohas asub autonoomsete kultuurimaailmade universumis, kus igaühel neist on oma orbiit, see päike, mis hoiaks erinevaid planeete oma orbiidilt kõrvale kaldumast ja teistega kokku põrkamast?

IB: Nii võime taas jõuda kultuuriimperialismi. Herderi universumis ei olnud päikest vaja. Tema kultuurid ei olnud planeedid, vaid tähed. Nemad ei põrka omavahel kokku. Ma möönan, et kahekümnenda sajandi lõpul on märgata vähe ajalootundemärke sellest, et säärane nägemus oleks teostatav.

Olen 82-aastane ja ma olen läbi elanud samahästi kui terve selle sajandi, kõige halvema sajandi, mis Euroopal on kunagi olnud.

Minu eluajal on juhtunud õudsemaid asju kui mis tahes muul ajal ajaloos. Kahtlustan, et isegi hullemaid kui hunnide päevil.

Jääb üle üksnes loota, et pärast seda kui võitlus on erinevad rahvad jõuetuks kurnanud, siis ehk täitub see verine voog. Kui ei suudeta peale panna žgutte, et veritsemist peatada, ega haavu siduda, et need pikkamisi paraneda saaksid – isegi kui armid jäävad –, siis ei pääse me väga halbade aegade edasikestmisest.

Ainsad rahvused, kelle puhul pole vaja ahastuses käsi väänutada, on küllastatud rahvused [sated nations] liberaalse demokraatia maades Põhja-Ameerikas, Lääne-Euroopas, Austraalias, Uus-Meremaal ja loodetavasti ka Jaapanis. Nad kas pole haavatud või siis on tervenenud.

NG: Võib-olla hakkavad külg külje kõrval elama kaks erinevat tulevikku. Nii-öelda pinnase-tsivilisatsioon ja satelliidi-tsivilisatsioon. Ehk moodustavad küllastatud rahvused, selle asemel et vägivaldselt killuneda, siiski ühe väikese omaette maailma, kust vere ja mulla kired on eemale juhitud homogeniseeriva tarbijalikkuse ja massimeelelahutuste abil? Võib-olla niisugune on rahumeelse integratsiooni hind? Milan Kundera on hiljaaegu märkinud, et frivoolsed kultuurid ei ole sõjaks antropoloogiliselt võimelised. Kuid nad ei ole ka võimelised sünnitama Picassosid.

IB: Mis sellesse puutub, siis ma ei usu, et ainult traagilised sündmused ja haavad suudavad luua geeniusi. Kesk-Euroopas kannatasid haavade all Kafka ja Rilke. Kuid ei Racine, Molière, Puškin ega Turgenev – erinevalt Dostojevskist – kandnud sügavaid hingehaavu. Ja Goethe näib neist täiesti vaba olevat. Vene luuletajate raske saatus meie sajandil on teine, süngem lugu.

Kahtlemata võib tehnoloogia survel ühetaolisus suureneda, nii nagu see juba praegu sünnib seoses Euroopa amerikaniseerumisega. Mõned inimesed ei salli seda, kuid kindlasti ei ole võimalik seda peatada.

Nagu me juba arutasime, on võimalik, nii nagu see oli Austria-Ungari impeeriumis, olla poliitiliselt ja majanduslikult ühetaoline, kuid kultuuriliselt mitmekesine. See on midagi, mida ma lõppkokkuvõttes täiesti ette kujutan: teatav ühetaolisuse määr “küllastatud” rahvuste juures, ühitatuna rahumeelse mitmekesisuse meelepärase määraga ülejäänud maailmas. Ma möönan, et praegune arengusuund on vastupidine: äge, mõnikord agressiivne enesemaksmapanek mõnede vägagi väikeste inimrühmade poolt.

NG: Mida öelda uue ühisväärtuste komplekti – ökoloogiliste õiguste ja inimõiguste – esilekerkimise kohta? Vahest suudaks see mõnel määral ühendada omavahel kõiki neid pinnale purskuvaid kultuure, ilma nende iselaade ahendamata?

IB: Praegusel hetkel ei näi olevat niisugust üldtunnustatud väärtusmiinimumi, mis maailma suudaks õigel teel hoida. Lootkem, et ühel ilusal päeval selline ühisväärtuste avar miinimum – sääraste nagu need, mida te mainisite – üldiselt omaks võetakse. Muidu me hukkume paratamatult. Ilma ühise väärtusmiinimumita, mis rahu suudaks säilitada, ei suuda ka korralikud ühiskonnad püsima jääda.

NG: Liberaalne unistus kosmopolitismist, isegi mitte küllastatud maailmas, ei ole enam päevakorral, vähemalt mis Teisse puutub?

IB: Nagu Herdergi pean ma kosmopolitismi mõttetuks. Inimesed ei saa areneda, ilma et nad kuuluksid mingisse kultuuri. Isegi kui nad tema vastu mässavad ja ta sootuks ümber kujundavad, ikka asuvad nad traditsiooni hoovuses. On võimalik luua uusi hoovusi – nii nagu nad näiteks Läänes tekkisid kristluse või Lutheri või renessansi või romantismi-liikumise mõjul –, aga lõppkokkuvõttes on nad pärit ühestainsast jõest, ühest kesksest alustraditsioonist, mis püsib elavana, kuigi mõnikord põhjalikult teisenenud vormides.

Aga kui need hoovused on ära kuivanud – näiteks seal, kus mehed ega naised pole enam kultuuri produktid, kus neil pole sõpru ega omakseid ega ühtede inimeste vastu lähedasemaid tundeid kui teiste vastu, kus neil puudub emakeel –, siis viib see kohutavate tagajärgedeni, kõige inimliku väljasuremisele.

NG: Niisiis on Vico ja Herder, kultuurilise pluralismi apostlid. Teie jaoks ühtlasi tulevikufilosoofid?

IB: Jaa, selles mõttes, et väärtuste mitmekesisus on mõnel määral tabanud meid kõiki. Vanadest kreeklastest ja heebrealastest kuni kristliku keskaja, renessansi ning seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda sajandi valgustuseni oli ühtsus suureks vooruseks. Tõde on üks, palju on kurjast.

Mitmekesisus on uus voorus. Selle tõi meile romantismi-liikumine, kus tähtsat osa etendasid Herder ja Vico, keda ma mitmekesisuse prohvetiteks pean. Pärast seda on mitmekesisust, pluralismi (mis nõuab, et võimalikud oleksid mitmed, omavahel kokkusobimatud ideaalid, mis inimeste pühendumist on pälvinud), avameelsust (mis ei pea tingimata tõe või headuseni viima) – kõiki neid voorusteks peetud. Kui on juba kord üldiselt tunnustatud eluviiside pluralismi ning on võimalikuks muutunud vastastikune lugupidamine erinevate, omavahel ühitamatute maailmavaadete vahel, siis on raske uskuda, et see kõik võiks jälle olla ühetasaseks surutud – gleichgeschaltet (tasalülitatud) – mõne hiiglasliku lömastava säärsaapa poolt.

Siinkohal lubatagu mul teha üks ennustus kahekümne viienda sajandi kohta. Aldous Huxley “Hea uus ilm” – vähem dramaatiline, kuid omal moel kurikavalam tulevikuväljavaade kui Orwelli “1984” – võiks olla sisse seatud aastatuhandevahetuseks, seda osalt ka paratamatu vastutoimena lõppematule etnilisele vägivallale ja natsionalismide rivaalitsemisele. See süsteem toidab kõik ära ja paneb riidesse. Kõik hakkavad elama ühe katuse all, järgima ühtainsat eksistentsimudelit.

Kuid varem või hiljem tõstab keegi mässu, hakkab endale rohkem ruumi nõudma. Inimesed ei tunne vastikust mitte üksnes totalitarismi, vaid ka head kavatseva, healoomulise kõikehõlmava süsteemi vastu.

Esimene must lammas põletatakse elusalt. Kuid tema järel tulevad uued rahutusetekitajad. Kui on üldse olemas midagi, milles ma pärast nii pikka elatud elu veel kindel olen, siis selles, et varem või hiljem peavad inimesed ühetaolisuse ja mis tahes liiki globaalsete lahenduste vastu mässu tõstma.

Üks sääraseid vastuhakke universaalse võimu taotlemisele oli reformatsioon. Rooma impeeriumi ülemvõim hiiglaterritooriumide üle varises kokku omal viisil. Niisama ka Austria-Ungari impeerium. Ka Briti impeeriumi kohal läks päike looja. Ja nüüd siis on käes Nõukogude impeeriumi kord.

On üks vene muinasjutt valitsejast, kes otsustas üht oma naistest mõnede pahategude pärast karistada. Valitseja käskis ta koos tema pojaga vaati sulgeda ning vaadiga merele ujuma ja surma ootama jätta.

Mõne päeva pärast ütles poeg emale: “Mul on kitsas. Ma tahan end välja sirutada.”– “Sa ei tohi seda teha,” vastas ema, “sa tõukad vaadipõhja välja ning me upume.”

Mõni päev hiljem avaldas poeg uuesti rahulolematust: “Mul on rohkem ruumi vaja.” Ema ütles: “Jumala pärast, ära tee seda, me upume.” Siis vastas poeg: “Sündigu siis nõnda, ma pean end sirutada saama, kas või korraks, ja siis tulgu mis tuleb.” Ta sai oma vabadushetke ja hukkus.

Vene radikaal Herzen kohaldas seda lugu vaimukalt tervele vene rahvale. Nad olid varem või hiljem sunnitud hakkama liikuma vabaduse suunas – tulgu pärast mis tuleb.

NG: Herderi aegadel poleks meil olnud võimalik lõpuni mõista Skandinaavia saagade meisterlikkust, kogemata ise Põhjamere tormi, aga tänapäeval on teismelistel Hongkongist Moskvani ja Moskvast Los Angeleseni võimalik läbi elada ühtesid ja samu tundevärinaid, kui nad MTV kaudu Madonna kontserti jälgivad. Mida võib ühel niisugusel ajastul tähendada kultuuriline enesemääramine?

IB: Kõigest hoolimata nõuavad mineviku erinevused oma: prillid, mille läbi Bangkoki ja Valparaiso noored Madonnat näevad, pole ühed ja samad. Paljud Polüneesia ja Melaneesia väikesaarte keeled öeldakse olevat üksteisest täiesti erinevad; sama kehtib ka Kaukaasia keelte kohta. Kui Te arvate, et ühel heal päeval annab kõik see teed üheleainsale universaalsele keelele – mitte ainult teaduslikel eesmärkidel või poliitika või äriasjanduse tarvis, vaid selleks et anda edasi tundevarjundeid, väljendada siseelu –, siis ma oletan, et Te aimate, mis juhtub: see ei oleks mitte üks, universaalne kultuur, vaid kultuuri surm. Mul on hea meel, et ma olen nii vana, nagu ma olen.

Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

Two Concepts on Nationalism: An Interview with Isaiah Berlin. The New York Review of Books, 21. XI 1991, lk 19‒23.

Sir ISAIAH BERLIN on Briti ideeajaloolane ja ühiskonnafilosoof, sünnilt liivimaalane, päritolult juut. IB sündis 6.VI.1909 Riias. 1915 kolis perekond Petrogradi, kus oli 1917. aasta Vene revolutsioonide tunnistajaks; 1919/20 emigreeris Inglismaale. IB sai hariduse St. Paul’s School’is ja Oxfordi Corpus Christi College’is (M.A. 1935). 1932–38 oli ta filosoofialektoriks Oxfordi New College’is. Teise maailmasõja ajal tegi IB lühikest, kuid silmapaistvat karjääri Briti diplomaatiateenistuses, töötades peamiselt Washingtonis, New Yorgis ja Moskvas. IB olevat olnud Winston Churchilli isiklik sõber ja tema Washingtoni-läkitused Churchilli sõjaaastate lemmiklugemisi. Briti saatkonna sekretärina Moskvas külastas IB 1946. aastal ka Anna Ahmatovat, kes on pühendanud talle luuletsükli. Peatselt pärast sõda naasis IB Oxfordi: 1950–66 õpetas All Soul’s College’is, 1966-75 oli Wolfson College’i rektor, 1975. aastast professor All Soul’s College’is. 1974–78 Briti Akadeemia president. Aadlitiitli sai IB 1957. aastal. Teda on pärjatud Erasmuse, Lippincotti ja Agnelli preemiatega, elutöö eest Jerusalem Prize’iga. Tähtsamad teosed: “Karl Marx: Tema elu ja ümbrus” (Karl Marx: His Life and Environment; 1939; par. vlj-d 1959,1963), “Valgustusajastu: 18. sajandi filosoofid” (The Age of Enlightenment: The Eighteenth-Century Philosophers; 1956), “Neli esseed vabadusest” (Four Essays on Liberty; 1969; esseed ise on kirjutatud juba 50ndatel), “Vico ja Herder: Kaks ideeajaloo-alast uurimust” (Vico and Herder: Two Studies in the History of Ideas; 7976). Neist kuulsaim on vahest “Neli esseed…”, mis tegeleb vabaduse ja vaba tahte probleemidega maad võtvate totalitaarsete ja mehhanistlike ühiskondade taustal. Selles kogumikus leiduvale esseele “Kaks vabaduse-mõistet” (Two Concepts on Liberty) vihjab ka käesoleva usutluse pealkiri. IB valitud artikleid on avaldatud raamatuina “Vene mõtlejad” (Russian Thinkers; 1978), “Mõisted ja kategooriad” (Concepts and Categories; 1978), “Vastuvoolu” (Against the Current; 1979), “Isiklikke muljeid” (Personal Impressiones; 1980), “Inimsuse käänuline puit: Peatükke ideede ajaloost” ( The Crooked Timber of Humanity: Chapters in the History of Ideas; 1991). IB 1951. aastal (raamatuna 1953) ilmunud esseed “Siil ja Rebane” (The Hedgehog and the Fox) peetakse saavutuseks kirjanduskriitika vallas; selles käsitleb ta Lev Tolstoi ajalookontseptsioone. Siinne intervjuu kordab populaarsel kujul mitmete IB oluliste teoste peamõtteid ja motiive ning püüab neid sobitada uuele olukorrale, mis seoses Ida-Euroopa tormilise vabanemisega on kujunenud. Seetõttu tohiks ta hästi sobida esmatutvuseks IB vaadetega, millel viimaste aastakümnete Euroopa avaliku arvamuse vormimisel on olnud oma kindel roll. Ta võiks olla ka mõeldavaks vastuseks neile mõtteavaldustele Eesti ajakirjanduses, mis väidavad, et Lääne liberaal-humanistlik mõte on olnud täiesti pime rahvusluse-probleemi suhtes ega püüa seda nüüdki oma maailmapildis adekvaatselt arvesse võtta. Päriselt nii see pole. Iseasi, kas järeldused, mis tehakse, on alati kooskõlas sellega, mis antud hetkel tundub meile meie rahvuspoliitilise huvina. K.P.

1 IB peab silmas oma esseed “Painutatud oks: Natsionalismi tekkest” (The Bent Twig: On the Rise of Nationalism), mis ilmus 1972. aastal ajakirjas “Foreign Affairs” ja hiljem IB artiklivalimikus The Crooked Timber of Humanity (New York, 1991). Käesolevas intervjuus on muidki selle esseega ühtelangevaid lõike. Tlk.

2 Ei enam. Teatavasti on TSLV alates 1. jaanuarist 1993 jagunenud kaheks iseseisvaks riigiks, Tšehhi Vabariigiks ja Slovaki Vabariigiks. Tlk.

3Lord Acton (John Emerick Edward Dalberg, 1834 – 1902) oli inglise liberaalne ajaloolane ja poliitik, mh pooldas Iirimaale rahvusliku omavalitsuse (home rule’i) andmist Briti impeeriumi koosseisus. Kirjutanud mitmeid teoseid kesk- ja uusaja ajaloost. Tlk.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon