Killustamis- ja kurnamiskapitalism Eesti ja Kasahstani kaevandustes

EEVA KESKÜLA

Kapitalismi iseloomustab vajadus uute kasumlikkuse tõstmise viiside järele. Geograaf David Harvey[1] kirjutab, kuidas pärast järjekordset ületootmiskriisi vajab kapitalism alati uut fix’i – see termin võib tähendada nii millegi parandamist kui sõltlase narkolaksu. Globaliseerumise ajastul võib korrigeeriv laks seisneda tootmise viimises odavamasse piirkonda, uute tehnoloogiliste leiutiste, uute finantsvõtete või muu taolise kasutuselevõtus. Praegu kaasneb sellega neoliberaalsete poliitikate toel vara ja võimu koondumine väheste kätte, mida Harvey nimetab akumulatsiooniks võõrandamise kaudu.[2] Selline võõrandamine tähendab ka palgatöötajate võimu vähenemist.[3]

Kapitali püüdu suurendada enda ning vähendada tööliste võimu võib näha mitte ainult globaalselt, vaid ka üksikettevõtete tasandil. See, milliseid strateegiaid ettevõte kasutab, sõltub poliitilis-majanduslikest tingimustest, ajaloost, kultuurikontekstist, kapitali päritolust ja tüübist. Siin artiklis käsitlen kahte kapitalistlikku tootmisrežiimi: killustamiskapitalismi Eestis ning kollektiivset kurnamiskapitalismi Kasahstanis. Tahan näidata, kuidas mõlemad tootmisviisid toimivad lühiajalise kasumi saamise eesmärgil kapitali võimu suurendavalt ning töötajaid nõrgendavalt. Kui Harvey räägib akumulatsioonist läbi võõrandamise, siis akumuleerimine kurnamise ja killustamise teel on praeguse kapitalistliku režiimi kaks kohalikku variatsiooni. Kuigi juttu tuleb Eesti ja Kasahstani kaevandustest, võivad sellised tootmissuhted tunduda tuttavad ka töötavale lugejale, kes pole kunagi kaevandusse sattunud. Kuid kõigepealt lähemalt kaevandustest, milles toimunud välitööde käigus antud terminid esile kerkisid.

Niisiis kaks kaevanduskogukonda, kaks endise Nõukogude Liidu erinevat perifeeriat, üks läänes, teine Hiina piiri ääres. Nõukogude Liidu lagunemise tulemusel muutus endiste liiduvabariikide majanduse struktuur, mis tõi tihti kaasa suurtööstuste sulgemise. 1990. aastatel ja uue aastatuhande esimesel kümnendil suleti ka oluline osa Eesti põlevkivikaevandusi ning Kasahstani Karaganda piirkonna söekaevandusi. Kasahstani allesjäänud kaevandused erastas 1997. aastal rahvusvaheline terasetööstur, India päritolu Lakshmi Mittal, kes sai need kauba peale koos lähedal asuva, Kesk-Aasia suurima Temirtau terasetööstusega. Tehing toimus Kasahstani erastamisprotsessidele iseloomulikult: kiiresti, läbipaistmatult ning moodustades veel suuremaid ühele omanikule kuuluvaid üksusi kui nõukogudeaegsed kombinaadid. Eestis oleks energiatööstus 2001. aastal osaliselt peaaegu erastatud, kuid protsess peatati ning valdav osa Eesti kaevandusi ja elektrijaamad kuuluvad endiselt riigile.

Vaatamata deindustrialiseerumisele ja kaevandamismahtude vähenemisele ning sellest tulenevatele koondamistele, migratsioonile, tööpuudusele ja sotsiaalsetele probleemidele elasid ja töötasid Eesti ja Kasahstani vene keelt kõnelevad kaevanduskogukonnad siiski edasi. Nende lood on kohati nii sarnased, et tihti tundub, nagu oleksid Kohtla-Järve Eestis ja Šahtinsk Kasahstanis peaaegu üks ja seesama koht. Samas on riiklik ning korporatiivpoliitika neis loonud kaks erinevat töö ja sotsiaalsete suhete režiimi.

Kuid kõigepealt neist kahest kogukonnast ja võrdlustest antropoloogias. Antropoloogia on olemuselt võrdlev teadus, mille eesmärk on uurida suuri küsimusi väikestes paikades, nagu ütleb antropoloog Thomas Hylland Eriksen.[4] Antropoloogia aitab meil mõista mitte ainult võõraid ühiskondi, vaid ka meie enda oma. Me uurime kultuurilisi erinevusi, kuid kasutame kontseptsioone, mis töötavad ka teistsugustes kultuurikontekstides, ning eeldame, et on olemas teatud ühiskondadeülesed universaalid. Eksplitsiitselt võrdlevaid uuringuid tehakse aga antropoloogias vähem, kuna antropoloogi töö on ajamahukas ning pigem esitletakse ennast ühe piirkonna eksperdina kui n-ö liblikakorjajana. Samas on näiteks antropoloog Sian Lazar paari aasta eest välja pakkunud disjunktiivse võrdluse idee.[5] Selline antropoloogiline võrdlus ei võrdle täpselt ühesuguseid ja ühesuurusi nähtusi, vaid kogukondi või nähtusi, mis on erinevad. See eeldab, et võrdluskategooriad on lahtised ja tekivad analüüsi käigus ning et mingi fenomeni esilekerkimine ühes ühiskonnas nõuab selle ümbertõlgendamist ka teises. Sellised võrdlused aitavad tuua välja eri ühiskondade vahelisi erinevusi ja nende põhjusi või täiustada kontseptsioone või mudeleid. Lähtudes sellest eeldusest leidsin, et uurides kõrvuti Eesti ja Kasahstani kaevanduste töökeskkonda, saab teha järeldusi kapitalismi vormide kohta laiemalt. Analüüs põhineb minu 2010. aasta välitööl Ida-Virumaal ning 2014. ja 2016. aasta välitööl Kasahstanis Karaganda piirkonnas. Alguses kirjutasin neist kahest kogukonnast eraldi, kuid just neid kõrvutades, välitööpaikadesse naastes ning Eesti ja Kasahstani erinevusi informantidega arutades sain teha laiemaid järeldusi.

Eesti ja Kasahstani kaevureid ühendab nende mitmetähenduslik ja ebaselge positsioon ühiskonnas kaevuri ja venelasena. Antropoloog Alan Metcalfe[6] on näidanud, kuidas ajalooliselt on kaevurit sageli peetud ohtlikuks tegelaseks, kellel lasub ühest küljest vastutus viia ellu töölisklassi heroiline revolutsiooniline roll ja keda teisest küljest on kujutatud räpase, laisa ja hüperseksualiseeritud alamrassi esindajana. Kaevurid on nii ühiskonda edasi kui ka tagasi viiv jõud. Kaevuri kuvand on olnud mitmetähenduslik ka Nõukogude Liidus. Nõukogude ajal kujutleti kaevurit kui kõige maskuliinsemat meest ja nõukogude kangelast, stahhaanovlast, paksu ja lodeva kapitalisti arhetüüpilist vastandit. Samal ajal tegid intellektuaalid juba siis töölisklassi harimatuse ja kaevurite maitsetu prassimise üle nalja. Kuigi nii Eestis kui Kasahstanis (ehkki erinevate registritega) on vene kaevurid valdavalt negatiivsed kujud, kes kehastavad nõukogude võimu jäänukeid, on neil samal ajal asendamatu roll selle maavara kaevandajatena, mida peetakse rahvuslikuks uhkuseks. Just põlevkivi tagab Eesti energiasõltumatuse ning kaevurite töö on selle kättesaamisel oluline. Kasahstanis oli kivisüsi nafta järel suuruselt teine ekspordiartikkel ning oluline väliskapitali sissetooja. Niisiis ei ole kaevurid lihtsalt üleliigne või väärtusetu rahvastikurühm, vaid pigem ohtlikud, kuid vajalikud kahemõttelised kujud. Kahtlase väärtusega inimesed, kes toodavad rahvuslikku väärtust.

Vene kaevurid nii Eestis kui Kasahstanis tunnevad, et neid ei väärtustata, ning kasutavad väljendeid nagu orjad või saast, rämps („bõdlo“), kui räägivad sellest, kuidas ühiskond nendesse suhtub. Kaevurid ise siiski ennast väärtusetuks ei pea ning üritavad oma ebaselgest positsioonist ühiskonnas välja tulla. Nad üritavad oma töö väärtuse ebakindlust vähendada ja endale kohta leida: just nemad on need, kes kaevise maa peale toovad ja sellega oma kodumaad teenivad (selline diskursus on küll oluliselt sagedasem Eesti kaevurite hulgas, sest nad töötavad riiklikus ettevõttes; Kasahstani kaevurid väärtustavad oma tööd ja oskusi, kuid nurisevad tihti, et nende töö vili läheb kõik kapitalisti kasumi heaks). Mõlemas paigas räägivad kaevurid oma töö ohtlikkusest, vahel seda ka üle dramatiseerides („Me ei tea kunagi, kas me veel elusana maa alt välja tuleme“). Samuti rõhutavad nad, et sellise töö tegemiseks on vaja palju füüsilist jõudu. Kuigi Eesti kaevandustes on palju vähem füüsilist tööd, hoiavad kaevurid töö raskuse narratiivist kinni, et õigustada seda, miks neid peaks austama ning miks neil peaks olema kõrge palk. Sellist vastastikust süsteemi, kus raske töö ja tervis vahetatakse raha ja austuse vastu, võiks nimetada kaevurite moraalseks maailmapildiks. Niisiis, vaadates vene kaevuri üldist olukorda ja keskseid väärtusi, ei ole Eesti ja Kasahstani kaevurid sugugi nii erinevad. Kui aga vaadata lähemalt nende tööprotsessi ja laiemat töökorraldust, tulevad siiski esile erinevused. Kõigepealt kirjeldaksin lühidalt tööprotsessi (Eestis aastal 2010 ja Kasahstanis 2016) kui tööliste kontrollimise vahendit, siis aga toon näite laiematest poliitilistest institutsioonidest, mis kapitali võõrandamist toetavad.

Estonia töökorraldus

Estonia kaevanduses Ida-Virumaal kasutatakse kamberkaevandamise meetodit ning 2000. aastate alguses võeti seal kasutusele uus tehnoloogia. Kaevanduse tootmisjaoskondades on palju eri ülesandeid: ühed töölised puurivad kaevanduse lagedesse ankruid, et lagi sisse ei variseks, järgmised puurivad suuri algmurdeauke, mis lõhkamisel kaevanduse seina varisema panevad, veel järgmised puurivad peenikesed augud, kuhu pannakse lõhkeaine. Siis tulevad lõhkajad ning pärast seda, kui enamik lõhkeainegaasidest on väljunud (või tavaliselt natuke varem), tulevad suurte koppadega rataslaadurid ja lõhatud mäemass veetakse kambritest välja ning laaditakse kogumisstreki kraapkonveierile. Sealt läheb mass edasi suuremale lintkonveierile, purustatakse, laaditakse punkrisse ning saadetakse põlevkivi ja pae eraldamiseks maa peal asuvasse rikastusvabrikusse, kus töötavad valdavalt naised.

Töö käib 24 tundi päevas, 8-tunniste vahetuste kaupa ning on korraldatud nii, et seltskondlikku läbikäimist on vähe. Uued masinad ei nõua koostööd. Kohe, kui kollane minibuss on kaevurid maa alla oma jaoskonna juurde viinud, kiirustab igaüks oma masina juurde ja sõidab sellega oma töökohta. Üks inimene, üks masin. Tihti ei näe kaevurid vahetuse jooksul ühtegi teist hinge, ainult vahel möödub mäemeister, kes kontrollib, kuidas töö edeneb. Niisiis on töö ruumiliselt üksildane ja killustav, kuid mitte ainult.

Kaevurid teevad tükitööd ja saavad selle järgi palka. Igal tööl, näiteks puuritud aukudel, lakke pandud kinnitustel jne, on oma tükihind. Enamikul töödest loetakse tükke individuaalselt. Iga vahetuse lõpus teatasid kaevurid mäemeistrile, mitu tükki nad teinud on, ning andmed pandi tabelisse, mis asus jaoskonna juhataja seinal. Kaevurid võrdlesid pidevalt üksteise tulemusi ning oli kirjutamata reegel, et keegi ei tohi teenida rohkem kui kaks kõige agressiivsemat laadurijuhti. Niisiis on nii uus tehnoloogia kui ka töökorraldus ja palgasüsteem tekitanud Eestis killustumiskapitalismi, kus eri töötajad on oma masinatel üksi ning võistlevad pidevalt üksteisega palgasüsteemi tõttu. Niisugustelt atomiseerunud töötajatelt on oodata vähe vastuhakku ning isegi siis, kui mainitud agressiivsed laadurijuhid streigi algatasid, ei tulnud nende jaoskond nendega kaasa, kaevandusest rääkimata.

Iseenesest ei ole tükitööst tulenevas killustumises midagi uut. Juba Karl Marx selgitab „Kapitali“ 1. osas: „Tükipalk, laiendades individuaalset tegevusvälja, ühtlasi soodustab ühelt poolt tööliste individuaalsuse ja vabadusetunde, iseseisvuse ja enesekontrolli arenemist, teiselt poolt aga tekitab nende omavahelist vastastikust konkurentsi. Tükipalgal on seepärast tendents, tõstes individuaalseid palku üle keskmise taseme, alandada seda taset ennast.“[7] Vaatamata sellele võttis Lenin Nõukogude Liidu tööstuskorralduse põhiideed, kaasa arvatud tükitöö, üle just kulusäästliku tootmise süsteemi ühelt loojalt Frederick Taylorilt.

Kui Ungari mõtleja Miklós Haraszti 1977. aastal Punatähe traktorivabrikusse tööle saadeti, kirjutas ta nukralt: „Igaüks on üksi, üksi võitleb ta oma igapäevast lahingut aja ja masinate vastu. … Tükitööline vastutab ainult iseenda eest, oma edu ja lüüasaamiste eest.“ Solidaarsus oli mõttetu, kuna igaüks pidi parema töökoha ja tükitöö hinde nimel ülemusega hästi läbi saama ja teistega võistlema.[8] Ajaloolased on väitnud, et selline teadlikult kujundatud töökorraldus, kus tööline sõltub tükitööst ja individuaalsetest suhetest ülemusega, oligi Nõukogude Liidu tööliste passiivsuse üheks põhjuseks. Kas teadlikult või mitte oli Eestis kapitalistlik töökorraldus eelneva üle võtnud, kuid turumajanduse oludes, kus töökorraldusele lisandusid veel välised faktorid, nagu tööpuudus Ida-Virumaal ning suurem soov tarbekaupade, puhkusereiside ja autode järele, oli killustatus tööliste vahel veelgi suurem kui nõukogude ajal. Selline killustamine aitas tööandjal kaevureid paremini kontrollida ning kaevurite omavaheline võistlus surus alla tükitöö hinde, tuues omanikule rohkem kasumit.

Kollektiivne kurnamiskapitalism Kasahstanis

Teistsuguse tehnoloogia tõttu erineb Kasahstani kaevanduste töökorraldus Estonia omast. Tootmisjaoskondades kasutatakse laavakaevandamise meetodit. Laavakaevandamise puhul on kambrite asemel kilomeetreid pikk ja kuni 500 meetrit lai kaevandusesi, milles töötab sama lai kombain, mis aeglaselt edasi minnes lõikab välja terve söekihi. Sädelevmust värskelt lõigatud süsi liigub konveierlindile ja sealt edasi maa peale. Kombainilaavas töötamine erineb oluliselt kamberkaevandamisest, kuna kaevurid töötavad siin meeskonnana. 24 tundi on jagatud neljaks kuuetunniseks vahetuseks. Esimesena läheb tööle remondi- ja ettevalmistusbrigaad ning sellele järgneb kolm tootmisvahetust. Igal kaevuril on omad ülesanded: kombainijuht reguleerib kombaini edasiliikumist, tiimi juht, kogenud kaevur ehk svinivoi koordineerib teiste tööd. Kogu aeg suheldakse omavahel. Lukksepad, kelle töökohustustes pole kirjas raskete metallosade tõstmist, aitavad tassimisel kaevureid, sest kuidas sa pealt vaatad, kui teine rassib. Eriti veel olukorras, kus uute kaevurite töölevõtt oli peatatud ja sama töö pidid ära tegema vähemad inimesed.

Palk sõltub sellest, mitu tonni sütt on vahetuse jooksul välja kaevatud, vaadatakse, kas plaan on täidetud, sel juhul makstakse ka preemiat. Palk jagatakse selle 24 tunni nelja vahetuse vahel võrdselt (tõsi küll, täpne amet ja kvalifikatsioon mängivad samuti rolli). Oluline vahe Estoniaga on selles, et nii palk kui töö on palju kollektiivsemad ja sõltuvad koostöötamisest. Laiska kaevurit ei taha oma brigaadi keegi, kuna pingutatakse ühise eesmärgi ja palgakassa nimel. Siit siis Kasahstani kaevanduste kollektiivsuse pool. Kuid minu välitöö aegsed tingimused rääkisid ka sellest, mida nimetaksin kurnamiskapitalismiks. Seda oli näha ka kaevandustes, kuid kõige täpsemalt saan seda kirjeldada söerikastusvabrikus, kus ise töötasin. Kurnamiskapitalism on tootmisrežiim, kus pärast erastamist kasutatakse olemasolevat infrastruktuuri ilma olulisi parandusi ja investeeringuid tegemata. Kuni kõik ei ole veel viimseni ära kurnatud, toimib akumulatsioon läbi kurnamise.

Vabrikus väljendus kurnamine neljal viisil. Kõigepealt töötas seal vähem inimesi. Kui vabrik 1980. aastal avati, oli seal 1200 töötajat, 2013. aastal aga 540. Uusi töötajaid ei olnud lubatud värvata. Kui enne hoolitses ühe agregaadi töö eest kaks või kolm naistöölist, siis nüüd pidi üks tööline tihti mitme masina järele vaatama. Masinad asusid aga erinevatel korrustel (kokku 38) ning kuna lift oli katki, siis pidid töölised pidevalt mööda treppe üles-alla jooksma. Kui üks masin seiskus, seiskus kogu vabrik, nii et joosta tuli kiiresti.

Teiseks, masinad vananesid. Enamik masinatest oli pärit aastast 1980 ning töölised seletasid, laenates oma termineid otse Marxilt, et masinad on moraalselt vananenud. Vabrik, kus kasutati eri tehnoloogiaid, et eraldada üksteisest kivisüsi ja aheraine, töötas vee baasil ning oli üks suur pumpade ja torude kollektsioon, mis jooksid 0-korruselt üles 38ndani ja tagasi alla. Kuna masinad olid vanad, viskasid nad välja vett ja kivisöemuda, kivi- ja söetükke ning põrandatele kogunesid söesood, mudajärved, kivimäed. Tihti sadas kõrgemal asuvatest masinatest meile krae vahele söevihma. Need mäed ja jõed ei tohtinud aga liiga suureks kasvada, kuna siis oleksid nad tehnoloogilisi protsesse häirima hakanud. Seetõttu pidid naistöölised lisaks mitme masina eest hoolitsemisele ka palju labida ja voolikuga töötama, et majapidamine puhas hoida.

Kolmandaks suurenes tootmismaht. Kuna globaalne teraseturg käitus ettearvamatult ning ainult Mittali terasetööstusele koksi tootmine ei kindlustanud kasumit, pidid kaevandused ja rikastusvabrik leidma teisi kliente ning eksportima sütt Venemaale, Ukrainasse ja Hiinasse. Niisiis ei tähendanud majanduskriis sugugi vähem, vaid rohkem tööd ning suurem tootmismaht andis vähem aega vabriku hoolduseks ja remondiks. Neljandaks, ka töölised olid vanad ja kurnatud. Paljud naised olid vabrikus tööle hakanud 1980. aastatel, olid nüüd viiekümnendates eluaastates ning füüsiline töö oli muutunud nende jaoks raskemaks. Füüsilist tööd seevastu oli rohkem ja töökäsi vähem. Töölised ja insenerid aga räägivad avameelselt sellest, et Mittal tahab kaevandustest lihtsalt viimase välja pigistada, ei hooli tehnoloogiast, ei arenda kaevandusi ega investeeri midagi ning läheb ühel hetkel lihtsalt minema.

Autoritaarne süsteem, kus ei ole selge, milliseks võiks kujuneda tulevane riigikord pärast presidendi surma, soosib sellist kollektiivset kurnamiskapitalismi, mis põhineb kiirel kasumil ning masinate ja inimeste viimase piirini viimisel.

Perekond, töö ning kurnamis- ja killustamiskapitalism

See, kuidas omavahel põimuvad töö- ja peresuhted, on veel üks näide killustamiskapitalismist ja kollektiivsest kurnamiskapitalismist laiemas töökorralduses. Kuna kaevurid elavad tavaliselt mono-industriaalsetes linnades, kus peale kaevandusega seotud tegevuste on vähe tööd, siis on neile iseloomulikud dünastiad. Juba nõukogude ajal peeti töölisdünastiaid oluliseks ja tõsteti esile, nemad pidid olema eeskujuks teistele töölistele, justkui töölisaristokraatia, kes kultuuriuurija Olga Tkatši väitel pidi asendama tiitlitel põhineva aristokraatia.[9] Nii Kohtla-Järvel kui Karaganda piirkonnas tunti kaevuridünastiate üle suurt uhkust ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, neist kirjutati ajalehtedes Eesti Kaevur ja Industrialnaja Karaganda, hinnati eriliste teenetemärkidega ning kohalikud olid väga uhked, kui kuulusid kaevuridünastiasse.

Siiski käituti perekondadega Eesti Energia Kaevandustes ja ArcelorMittalis erinevalt ning see väljendus ka kontrollis tööliste üle. Minu välitööaeg langes kokku Eesti Põlevkivi ühendamisega Eesti Energiaga, mille tõttu tehti Ida-Virumaa üksustes ümberkorraldusi: tsentraliseeriti paljud varem kohapeal olnud tegevused ning rakendati samu korporatiivpoliitikaid kui mujal ettevõttes. Sel hetkel tutvustati ka Eesti Energia uut eetikakoodeksit. Peale teiste sätete, mis rääkisid korruptsiooni vältimisest ja töökohal alkoholi tarbimise lubamatusest, võis sealt ka lugeda:

  • Töösuhete sõlmimisel lähtume töötaja kvalifikatsioonist ja oskustest ning tagame kõigile võrdsed võimalused.
  • Me ei tööta oma lähedaste (sugulaste, perekonnaliikmete, sõprade) otsealluvuses, sest niisugused suhted võivad kergesti viia huvide konflikti olukorda. Juhtidena väldime selliseid olukordi ega värba sugulasi, sõpru ega lähedasi oma alluvusse.

 

Kohe pärast koodeksi vastuvõtmist riputati see Estonia kaevanduses kõigi jaoskondade seintele ning paluti, et juhid seda oma alluvatele seletaksid. Samal nädalal algas ka nõiajaht. Nagu mainitud, on kaevuritöös olulised dünastiad ning tihti töötavad kaevandusspetsialistid üksteise alluvuses: paljud neist olid kohtunud näiteks Leningradi mäeinstituudis õppides, abiellunud ning heade hinnete eest saanud suunamise Eestisse. Paljud neist olid aastaid üksteise alluvuses töötanud, näiteks markšeideriosakonna juht Sergei oli oma naise Katja ülemus. Pärast eetikakoodeksi tutvustamist saabus järgmisel päeval teade: see, et nemad (ja paljud teisedki perekonnad) koos töötavad, on ebaeetiline. Katja saadeti päevapealt tööle varsti suletavasse Viru kaevandusse, Sergei oli järsku ilma heast spetsialistist (kellega tal polnud mingeid finantssuhteid, mis võinuks viidata nepotismile ja korruptsioonile), pealegi oli lõhutud perekondlik rutiin, kus töö ja kodu käisid koos. Samal nädalal oli Peterburist mäeinstituudist koju sõitnud nende markšeideriks õppiv tütar Darja, kellele samuti enam Eestis järsku perspektiivi polnud. See oli Eesti Energia killustamiskapitalismi teine näide: enam ei arvestatud perekonna kui samas ettevõttes töötava üksusega, vaid pigem pidi iga töötaja tööandjaga suhtlema üksiku atomiseerunud indiviidina, kelle perekonnas nähti valdavalt korruptiivset nähtust. Eetikakoodeksi rakendamises oli paras annus stereotüpiseerimist: eestlastest juhtkonnale Tallinnas tundusid just Ida-Viru vene pered eriti ohtlikud ning korruptsioonile kalduvad.

Kuna Eestis oli korporatiivpoliitika nii tugevalt perekondade koos töötamise vastu, üllatusin ma, kui Kasahstanis olid asjad täpselt vastupidi. Uhkusega teatati mulle, et perede koos töötamist soositakse väga, ning kui kirjeldasin Eesti olukorda, vaadati mind imestunult ning küsiti, mis saab perede koos töötamises ebaeetilist olla. Kui nõukogude ajal oli Kasahstanis perede koos töötamist austatud, siis turumajanduse olukorras omandas see austus hoopis teised mõõtmed. Pärast 2008. aastal alanud majanduskriisi olid söe ja terase hinnad maailmaturul kõvasti kukkunud ja ArcelorMittali peakontorist Londonis oli tulnud karm keeld uusi töötajaid värvata. Uue inimese võis tööle võtta ainult siis, kui keegi lahkus omal soovil (ja neid oli vähe), kui aga keegi pensionile jäi või pahategude eest lahti lasti, siis tuli lihtsalt vähemate inimestega läbi ajada. Sellises olukorras oli piirkonna ainsasse suurde ja stabiilsesse ettevõttesse väga raske tööle saada, kuid reeglid olid paigas: iga kaevanduse personalijuhil oli tabel kandidaatidega, kus peale nende hariduse ja töökogemuse oli kirjas, kas kandidaadil töötab mõni lähisugulane juba kaevanduses. Sel juhul eelistati niisugust kandidaati, isegi kui tal oli vähem oskusi kui mõnel teisel. Kaevanduste juhid leidsid, et selline poliitika on äärmiselt eetiline, sest omasid tuleb hoida ja see on ju ometigi tore, kui isa ja poeg saavad koos töötada. Samal ajal tunnistasid nad, et kui isa poja välja õpetab, hoiavad nad kokku koolitamiskulude pealt. Küünilisemad, Euroopast tulnud juhid tunnistasid ka otse, et see on kõige kindlam viis, kuidas hoida ohjes kaevurite ja nende perede rahutut massi, kes ei oska ühtegi muud tööd peale kaevandamise. Nimelt, kui suure tööpuuduse ja piiratud värbamise situatsioonis hakkab üks pereliige liialt nurisema või tööandja vastu pead tõstma, siis saab ähvardada kogu perekonna vallandamisega. Niisiis toimis kollektiivne kurnamiskapitalism Kasahstanis peredega teistmoodi kui Eesti killustamiskapitalism: tööliste nõrkus ja tööandja võime neid kontrollida tulenes just nende kollektiivsetest pereüksustest, mis koos töötasid ning seetõttu üksteisest sõltuvuses olid. Kurnamisena võib aga siinkohal tõlgendada esiteks seda, et töö pidi ära tegema väiksem arv töölisi, ning teiseks seda, et formaalse koolitamise asemel eeldati, et vanemad pereliikmed pidid oma töö kõrvalt ja lisatasuta nooremaid välja koolitama.

Sellest lühiülevaatest võib järeldada, et nii Eestis kui Kasahstanis on tööprotsessis ja laiemas töökorralduses üle võetud palju nõukogudeaegseid tehnikaid. Kasahstanis seob tehnoloogia kaevurid omavahel jätkuvalt kamraadlikesse suhetesse, kuid investeeringute puudumise ja masinate kulumise tõttu toimivad need kurnamiskapitalismi tingimustes, kus orgaanilisest kamraadlusest on saanud mehaaniline, lihtsalt ellujäämist taotlev solidaarsus, sest üksteise abita kukuksid kokku nii inimesed kui masinad. Uhkusest kaevuridünastiate üle on piiratud värbamise ja tööpuuduse kontekstis saanud pigem peresuhete sunnismaisus, köites pojad isade külge viisil, mis ei luba tööandjale ega riigile vastuhakkamist, ning võttes kurnava kollektiivsuse vormi. Eesti arenenud tehnoloogia ei kurna nii nagu kaevuritöö vanasti, aga killustab kaevureid ruumiliselt, muutes nad justkui üksildasteks tontideks keset vastukajavat kaevandust. Nõukogudeaegne tükitööst tulenev killustumine on aga uute tarbimisvõimaluste ja tööpuuduse kontekstis intensiivistunud. Kildudeks on nii tööliste solidaarsus töökohal kui ka varem tihedalt põimunud töö- ja peresuhted, mille on läbi lõiganud Tallinnast pärit läbipaistvuse ja meritokraatia ideoloogia. Tootmisprotsess ja laiem töökorraldus ei seisa üldisest kultuurikontekstist eraldi ning peegeldavad laiemaid väärtusi, nagu läbipaistvus ja individualism Eestis ning perekond ja kollektiivsus Kasahstanis, ning tihti usuvad neisse hegemoonilistesse väärtustesse siiralt ka neid rakendavad kapitalistid. Töökorralduses on need väärtused aga tihti rakendatud selleks, et saavutada suurem kontroll tööliste üle.

Antropoloog alustab oma analüüsi tavaliselt väikestest asjadest, milleks antud juhul olid vanadest masinatest tilkuvad mudajõed krae vahel ning muutuvad peresuhted. Igapäevastest detailidest ehitub üles laiem pilt kapitalismi variatsioonidest ühtaegu väga sarnastes ja erinevates tootmisasutustes. Sellele vaatamata olen ma kurnamis- ja killustamiskapitalismist rääkides kohanud äratundmisrõõmu (või siis -kurbust) ka teist sorti töökohtades ning kultuurikontekstides. Näiteks tunnevad akadeemilised töötajad üle Euroopa, kuidas neil tuleb vähemate jõududega ära teha rohkem tööd ning neoliberaalne ülikool kurnab neid, kuni neist enam midagi välja pigistada ei anna. Ning isegi kontekstides, kus tükitöö asemel kasutatakse muid töö tasustamise viise, tunnevad töötajad tihti, et koostöö asemel peavad nad oma kolleegidega võistlema ning kopplaadurijuhtide kombel vaatama, et keegi neist rohkem ei saavutaks. Ilmselt on korduvate mustrite tõttu keeruline väita, et teatud poliitilis-majanduslik korraldus tekitab kindlasti ühe või teise töötajate rõhumise viisi, pigem on kapitalismis kasumi ja tootlikkuse suurendamiseks alati vaja leida uusi võimalusi või siis taaskasutada vanu. Kurnamise ja killustamise variatsioonid on üks võimalus, kuni ilmneb mõni tõhusam paranduslaks.

[1]1 D. Harvey, Globalization and the „Spatial Fix“. Geographische Revue, 2001, nr 2.

[2] D. Harvey, The „New Imperialism“: Accumulation by Dispossession. Actuel Marx, 2004, nr 1, lk 71–90.

[3] S. Kasmir, A. Carbonella, Dispossession and the Anthropology of Labor. Critique of Anthropology, 2008, nr 28, lk 15–25.

[4] T. H. Eriksen, Small Places, Large Issues: An Introduction to Social and Cultural Anthropology. Third Edition. London, 2010.

[5] S. Lazar, Disjunctive Comparison: Citizenship and Trade Unionism in Bolivia and Argentina. Journal of the Royal Anthropological Institute, 2012, kd 18, nr 2, lk 349–368.

[6] A. Metcalfe, The Demonology of Class: The Iconography of the Coalminer and the Symbolic Construction of Political Boundaries. Critique of Anthropology, 1990, kd 10, nr 1, lk 39–63.

[7] K. Marx, Kapital I. Poliitilise ökonoomia kriitika. I raamat: Kapitali tootmise protsess. Tallinn, 1953, lk 480.

[8] M. Haraszti, A Worker in a Worker’s State: Piece-Rates in Hungary. Harmondsworth, 1977, lk 175.

[9] O. Tkach, The Phenomenon of the „Soviet Hereditary Worker“: From Asseveration of Social Class Purity to Workers’ Dynasty. Rmt-s: The Soviet Union – a Popular State? Studies on Popular Opinion in the USSR. Toim. T. Vihavainen. Sankt Peterburg, 2003, lk 162–179.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon