Apelsin jt luuletusi

CAROLINA PIHELGAS

Apelsin

Vaata, need seemned on peidus. See on minu viljaliha, mu jahe ja niiske keha. Üks käsi otsib mind, hääl minevikust, mille olin peaaegu unustanud. Ta leiab kausi üles, loodab mu summutada, vastupanuta liikuda minu öödesse ja unedesse. Pean talle tuletama meelde: sa oled surnud, sul ei ole varju, käsi ega jalgu. Oled liikumatus, sa ei saa mulle järgneda siia ega kuhugi mujale. Ainult et ta saab. Seal, kus olen mina, on ka tema. Tema sõnad ja hääl ja miimika elavad minu sees. Pean aja põhjatuse jälle oma pihku võtma, pean teda vaatama, hoidma, lubama tal uuesti sündida, uuesti nendel lehekülgedel. Minu hingeõhk äratab ta ellu, see pastaka vaikne, aga kindel liikumine joonelisel paberil. Olen üleni viljaliha, kodust kaugel, okstest, mis mind hoidsid, tuulest ja päikesest. Mitte kunagi ei kuule ma merekohinat. Nüüd on mul kauss, ilus läbipaistev vangla. Näen siit tervet tuba. Mind on puudutanud käed. Võib-olla olin algusest peale üdini üksi. Ema vaatas mulle otsa, aga pööras siis pea kõrvale ja kadus. Ma nutsin, pimedusega harjunud silmadel oli valus, aga karistuseks seoti mind kinni. Et ma ei näeks oma keha, ei liigutaks, juba siis taheti mind enese eest varjata. Ja neil oli selleks täielik õigus. Viimaks muutus kogu maailm üheks suureks mulliks, olin ainult hääl, ei midagi muud. Siis jäin vait, jäin vait, sest magasin. Magamine oli kasvamine.

Algus

Või hoopis üks teine algus. Olen sulg, elan raamatute vahel, riiulil, ühel väikesel riidega kaetud karbil. Igal pärastlõunal liigub minust üle valguselaik, soojus, mida ootan pikisilmi, soojus, mis meenutab mulle tuult. Asjade igatsus, ütlevad nad, ei ole võrreldav elusolendite omaga. Aga mõnikord tunnen end nagu nahk, mille jumal on hüljanud. Tean, et mind pole vaja kellelegi, olen pelgalt struktuur, mälestis lennuvõimest. Kogu minu olemus seisnebki selles – need valged ebemed, pruunid sümmeetrilised sõõrid, tihe kaarjas serv, mis hoiab sooja ja hülgab vett, terav tipp. Leitud pargist või rannalt, pehme õhukese rohu seest, olen märk sügisest. Tükkideks kistud maailm, üleni piirituse haardes. Minu ülesanne pole neid kilde kokku panna, vaid nendest kõnelda.

Õhtuvalguses

Aga mis oli päris. Ja mis unenägu. Võimatu öelda, võimatu ettegi kujutada. Minu õbluke lapsekeha lamab suurel voodil, seinakella tiksumine nagu rütmiline tõestus ruumi olemasolust, tema kajad põrkuvad seintelt tagasi, vetruvad veel korraks, siis hääbuvad. Õhk liigub ja kerkib mu sees nagu selge merevesi, mis paneb kividki idanema. Ma koorun vaikselt ja aeglaselt, samas rütmis kui päikeselaik, mis liigub õhtuvalguses üle toa. Mulle antakse uus keha – liigutan ja tiivad sahisevad. Taevas on sama kaugel kui varem, lamp ikka öökapil ja akna all ajalehed, mis kuulutavad: Edasi. Ainult et nüüd ei oska ma enam kõndida, ja kui ema hääl mind köögist kutsub, jään raskete kapiuste taha kinni, need rebivad mu katki. Komberdan ukselävele ja taipan, et seda teist korda enam ei juhtu, see, mis mulle anti, ongi nüüd mu ainus olemine. Ja et aknad on talveks topitud, lahti nad niipea ei käi.

Aiast

Armastasin meie aeda, seda ootamatut vabadust, pilvede peegeldust porilombis. Lapse süüdimatusega kitkusin taimi ja rääkisin sipelgatega, hoidsin kiivalt endale kõiki seebimulle ja kevadtuule joovastust varrukates. Kiige ümber kasvasid maikellukesed, ema lemmiklilled. Korjasin neid talle sünnipäevaks, mai lõpp, rahulikem aeg. Õhk nagu sajajalgse palve, midagi vaikset ja tundmatut, hümn võõralt maalt. Mulla täiuslik lähedus, niiskus nagu nahk, pehme, pehme, sada korda lähemal kui taevas; vastu päeva, vastu kulme, täiesti salajane. Mitte keegi ei pääsenud minu selgusesse. Kõik nii endast tulvil, et peaaegu püha: tikriokkad, üksik herilane, pesu nööril. Võilillede kurblik kutse, mis pole kunagi lakanud, nende hoolimatuse jõud. Minagi ei hoolinud kividest, kuivusest, tallamisest. Hämariku salapärane hääl, mis kinnitas, et maailm on korraga väike, aga põhjatu. Tuule tõukejõud, kriimustatud põlved ja õhk õhk õhk

Juurte all

Üksinda selles maailmas. Vaatan enda ümber ringi, mitte kedagi. Ainult tolm lendleb päikesevihus, vanade kangaste ja patjade mustrid räägivad muutumatusest. Laps võib kõnelda oma nukrustest ainult tikripõõsale ja punastele sipelgatele, kes viivad kõik teated kaasa männijuurte alla. Kui keegi tema ruumi satub, muutub ta hernehirmutiseks põllul, kelle varrukad narmendavad tuules, kellele unustati joonistada suu.
Ema on kühvli ja harjaga jumalanna, köögi valdjas, ja isa alati kusagil ära – raamatutolmu ja perfokaartide alla mattunud hiiglane. Meil polnud kunagi midagi üleliia, ei aega, ei armastust. Olid võileivad köögilaual, hiired krabistamas pööningul, pilved, mis vajutasid katkise meloodia pitseri me silmadele.

Mõisatee

See läheb kuus kilomeetrit läbi metsa, ilusa ilmaga käisime ikka toda teed, eriti kevadel, kui kraaviperved kolletavad. Teine variant: bussiga ja siis peatusest otse üles mäkke. Isa töötab instituudis, vanas lagunenud mõisas, mille massiivse puunikerdustega ukse raskus on mu kehamälus senini. Samamoodi pehmed maleruudulised põrandad jalge all, saali kääksuv põrand. Põrandad ongi palju lähemal kui laed.

Hommikuti tööle minnes olevat isa lugenud terve tee mäest üles, ja see pilt kerkib silme ette nagu udune filmikaader. Pikk prillidega mees, kes õpib seitsmeminutisel teekonnal sõnaraamatust kakskümmend uut sõna. Võib-olla korraks komistab vahepeal, aga pead tõstma ei pea, sest jalad teavad, kuhu astuda. Võib-olla oli see viis, kuidas hoida end elusana. Või eraldatuna. Sest see, mis on väljaspool, on alati natuke liiga kauge. Ja see, mis jääb sisse, pisut hirmus. Kuigi oma hirmu, oma valu ei vahetaks me ühegi teise vastu. Tagasiteel jälle kakskümmend sõna. Mina voldin ennast järjehoidjaks raamatu vahele.

Mändide vahel

Mändide vahel korvpalliplats, puude küljes narmendava võrguga rõngad; selle vastas meie aed, üsna pehkinud, aga mitte katkine; kahe aia kohtumiskohas väravapostid, kuhu mahtus istuma ja joodeldama. Kevadine rahe ja võilillede pooleldi avanenud nupud. Kruusatee tolm varastas päevadelt läbipaistvuse ja aknalaudade kurbus hoidis meid vihmaste ilmadega toas. Maikuus perrooni all jääpurikad, päike, mis soojendas, soojendas küll, kui seda mitte mäletada, siis ei olekski vist millestki rääkida. Lahtised hõlmad, kaotatud kindad. Vanatädi kõrvaltänaval, olime üksinda kodus, aga snepper läks kinni, külas pannkoogid ja särgile aetud mustikamoos, hirm pahanduse pärast. Kodutänavate kummituslik vaikus, männivaikus, pisikeste loomade ja lootuste tillukesed elud, mis kaovad ja sünnivad siis uuesti, nii me uskusime. Mida uskuda praegu? Seda, et aeg jääb igavesti tummaks ja et lapsepõlves maetud väikeste lindude haudasid ei leiaks keegi enam üles, ka mitte hauakaevajad ise.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon