(Digi)nomaadi kättemaks

BERIT RENSER

„Kuhu on kadunud Ameerika hulkur?“ küsis Jack Kerouac oma 1960. aasta essees, kus ta kurtis hulkurite kodustamise üle.[1] Ta igatses taga neid 20. sajandi tööstusrevolutsiooni produkte, kelle meelest ei olnud midagi õilsamat kui hulkuda ringi mööda mandrit, teha juhutöid ja leppida oma vabaduse nimel väikeste ebamugavustega. Pealegi, ütles ta, kõik suured mehed olid hulkurid: Jeesus oli hulkur, Einstein oli hulkur, ka ta ise oli kunagi olnud hulkur. Kuid hulkurielule olid seadused selleks ajaks joone alla tõmmanud.

Ehkki nomaadne elustiil eksisteeris ammu enne, kui põlluharimine meid paikseks muutma hakkas, ja ehkki nomaadid on senini paiksetega kõrvuti elanud, ei ole rändamine kunagi olnud universaalne inimõigus. Liikumist on piiranud kaugemas minevikus pärisorjus ning uuemal ajal passid ja kodakondsus. Just vaesem elanikkond on vajanud rändamise põhjendamiseks häid alibeid.[2] See, milline alibi parasjagu toimib, on ikka ajastu nägu. Ajalooliselt on rännuõiguse saanud meresõitjad, kes pidid avastama uusi maid; sõdurid, kes käisid vallutusretkedel; palverändurid, kes said õigustuse kirikult; õpihimulised sellid, kes rännuaastatel ametialaseid oskusi lihvisid; kaupmehed, kes majandust elavdasid; aristokraadid, kes käisid Grand Tour’idel kultuure tundma õppimas; ja turismi sünniga anti jõukatele luba puhata raskest tööst. Mõistagi on ka legitiimne rännualibi ajas ja kohas muutuv ning keskaegset palverändurit võidi hiljem kahtlustada parema töö otsimises; õpipoiste puhul kardeti, et äkki läksid harimise asemel lihtsalt lõbureisile; varem austatud romad muutusid ühtäkki pättideks ja varasteks ning patsifistlikud lillelapsed olid Aasiasse jõudnuna põlatud lodeva moraaliga noortekamp.

Veel tänapäeval võib põlualuseid rändajaid hulganisti ette lugeda: pagulased on ehk ilmselgeim näide, kuid ka romade ja new age’i rändurite elustiili tõkestamine on Inglismaal viimasel ajal palju meediakajastust saanud; nomaadseid gruppe Iraanis ja Kagu-Aasias on samuti kaua püütud küla- ja linnaellu integreerida. Milline mobiilne inimene on Eestis põlu all? Esimesena tulevad meelde kalevipojad, kes Soomes peamiselt ehitustöödel käivad. Keiu Telve on kirjutanud meie pendeltöötajast, kellest on saanud rahvuslik peksupoiss, keda kirjeldatakse liiderdajana, moraalituna (raudselt petab naist), päti, kaabaka ja Eesti häbiplekina, ent kes lähemalt uurides ei püüa midagi enamat kui oma soorollidega määratud perekonnapea kohustust täita.[3]

Üsnagi ootamatult sai palju noomivat tagasisidet Triin Heinla artikkel Müürilehes, mille peale sotsiaalmeedia ja arvamusartiklid kihama lõid.[4] Heinla kirjeldas, kuidas ta Eesti elu hülgas ning seejärel Euroopasse juhutöid tegema läks. Proovis kätt põhumaja ehitamisel ja veiniteol, buskis, skvottis ja dumpsterdive’is. Tööde loetelu aktiivsetele kommenteerijatele silma ei hakanud, küll aga pahandati tööpõlgurluse ja Muhu leiva hülgamise üle. Kahe leeri argumendid olid omamoodi ajatud, ent siiski üsna väsinud ja kulunud. Vastuseks Heinla kirjeldatud vabaduseotsingutele soovitati hipi tagasi koju transportida; lihttöö asemel midagi asjalikku teha; vahelduseks prügi söömisele kapitalistliku ühiskonna hüvesid tänada ja kokkuvõttes oma Muhu leib tagasi suhu pista.

Antropoloog Liisa Malkki on pagulaste näitel uurinud, kuidas me räägime ja mõtleme mobiilsetest inimestest – nii tavakeeles kui ka akadeemilises maailmas.[5] Ta jõuab järeldusele, et isegi mobiilsust on alati kirjeldatud fikseerituse normi kaudu. See lähenemisviis on aluseks riikide, kohtade, identiteetide ja kultuuride loomisel ning kasutab oma õigustuseks metafoore paiksetest nähtustest, näiteks taimemaailmast. Identiteedidiskursuse metafooride mängus on omavahel otseses seoses kultuur ja kultiveerimine – identiteet, maa ja töö. Me räägime päritolust kui juurtest, geneetilistest ja bioloogilistest, mis on tugevalt emamaa pinnases. Nii tugevalt, et isegi välismaal surnuid tuleb tagasi sünnikohta transportida ja kodumaa mulda sängitada.

Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari meelest on „paiksus“ seotud riigiaparaadiga.[6] See aparaat töötab kui territorialiseeriv masin, mis haarab endasse iga vaba elemendi ning allutab selle oma reeglitele. Paikne ruum on siin kirjeldatud vöötruumina, mis näeb välja nagu võrestik ning mis hõlmab piire, kategooriaid, hierarhiaid ja definitsioone. Sellist ruumi näeb iga rändur lennukiaknast alla kiigates mõne linna või põllumaa kohal. Sealt vaatavad vastu maalapid kui lapitekid, nii nagu poliitilisel kaardil vaatavad vastu erivärvilised laigud. Seejuures ei ole ka too lennukis istuv rändur tõenäoliselt midagi muud kui paiksuse kandja, sest punktist A punkti B liikudes on ta pigem migrant kui nomaad ning deterritorialiseerub vaid hetkeks, et siis reterritorialiseeruda.

Territorialiseerivat aparaati ähvardavaks ohuks ja tema vastandiks on Deleuze’il ja Guattaril aga deterritorialiseerunud nomaad. Seni kui paigad on staatilised ja fikseeritud, on iga liikuv element selle stabiilsuse ohustaja, korda kaose tooja. Nomaad ei ole rändur ega migrant, kes ühest reeglistikust teise liigub. Nomaad on deterritorialiseeritud par excellence. Ta ei pea isegi liikuma, sest nomaadlus võib olla sama hästi ka olemise ja mõtlemise viis, avalduda seejuures muusikas või matemaatikas. Nomaadi mängumaaks on sileruum. Kujutlegem sileruumi ookeanina, kus pole piire; või kõrbetühjusena, kus võib telgi kuhu tahes püsti panna. Ehkki ka nomaadidel on punktid, mis nende trajektoore suunavad – liikudes oaaside vahel vett otsides või valides sobivaid kogunemispaiku, käib nomaad mööda juhuslikke ja ettearvamatuid radu, kus punkt on vaid pausiks üldisel pagemisjoonel. Ning just see teebki nomaadist riigiaparaadi-vastase sõjamasina, mis ei ole militaarne nagu riigil, vaid kantud revolutsioonilisest vaimust. Tema funktsioon on tuua kaasa muutusi, deterritorialiseerida ja esitada seeläbi riigiaparaadile väljakutse. Nii pole ka imeks pandav, et riigiaparaat on nomaade alati ohuna näinud ja kirjeldanud neid kahtlase kõrvalekaldena, keda tuleb pidevalt ohjeldada ja kontrollida. Kuna ta lõhub essentsialistlikke kontseptsioone riigist, kohast ja kultuurist, defineeritakse tema mässuline juurtetus probleemina kultuurilises, poliitilises, meditsiinilises, seadusandlikus jne mõttes.

Kaikad hulkurite kodarais

Rändamise ohjeldamise ajalugu läänemaailmas ulatub kokkuleppeliselt 1349. aasta Inglismaale, mil anti välja esimene hulkuriseadus. Euroopat oli just laastanud Must Surm, feodaalkorra talad pragunesid ja töökätest oli suur puudus. Inglismaal hulkus ringi märkimisväärne hulk vabanenud töölisi, kes kohast kohta liikusid ja paremat palka otsisid. Seaduse eesmärk oli tagada, et inimene oma piirkonnast parematele jahimaadele ei lahkuks, palkasid liiga kõrgeks ei ajaks, võõras kihelkonnas vaestetoetusi ei saaks ja kindlasti tööturul osaleks. Niisiis sai hiliskeskaegse hulkuriseaduse sihtmärgiks rändav ja laisklev inimene ning karistati kõiki, kes töötamisest kõrvale hoidsid. Sturdy beggar, nagu neid tollel ajal kutsuti, oli sama hirmus sõna nagu tänapäeval anarhist või terrorist.[7] Järgmiste sajandite jooksul levisid kalvinism ja protestantlik tööeetika, mis muutsid töötegemise moraalseks kohustuseks ning seadusesse lisandus ridamisi täiendusi, mis hulkurielu veelgi koomale tõmbasid. 1496. aasta seadus Inglismaal viis hulkurid vangi ja saatis seejärel tagasi nende eelmisesse elukohta või sünnipaika. Lodevuse kõrval said edaspidi tuld ka kahtlased töövõtted ning kerjustega koos jäid seadusele hambusse ka need, kes olid hulkurluse elustiiliks valinud: mängurid, petturid, rändkaupmehed ja teised pahelised. Karistuseks põletati sellistele mõnikord rinnale V-täht, et vagabundi kaugelt ära tunda.[8]

Inglismaa hulkuriseadusest võtsid eeskuju teisedki riigid, kes ohtlikke ja tarbetuid elemente seadusega distsiplineerima hakkasid. Just 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust peetakse ajaks, mil ühelt poolt mobiilsus suurenes, ent teisalt seda allutati aina rangemale kontrollile, demoniseerides ilma hea alibita ringi rändavaid inimesi. Vaesus, mobiilsus, töö ja kriminaalsus käisid nendegi seaduste alusel üsnagi käsikäes ning probleemidele sobiv lahendus näis olevat töökoha olemasolu. Niisiis loodi Lääne-Euroopas hulkuritele sunnitöölaagreid, mida ka USA vaatlejad kaemas käisid ja neist šnitti võtsid. Eriti kiideti Belgia ja Šveitsi omi, ent esile tõsteti ka Hollandi ja Saksamaa kolooniaid. Need laagrid olid kohad, kus inimene pidavat töötamise abil ümberkasvatuse läbi tegema ja hulkurielust loobuma. Muide, 1938. aastal võeti Eestiski vastu tööpõlgurite töölaagri seadus, mida rakendati neile, kes tööta ja ülalpidamisallikata ringi hulkusid,[9] sest „Eesti riigis ei tohi elada inimesed parasiitidena“.[10]

Ameerika esimene hulkuriseadus kehtestati 1866. aastal, samal ajal kui rongiliiklus oli hoogu saamas. Tolleaegne transkontinentaalse raudtee valmimine üheskoos valitsevate kehvade töötingimustega ajas hulkuma umbes kolmandiku kuni pool miljonit[11] töötut ja kodutut inimest, kes nüüd rongilt rongile hüpates paremat elu otsisid. Muidugi mitte iga hulkur ei olnud kurnatud tööline, teiste sekka sattus neidki, kes alamakstud töö asemel vabatahtlikult hõlbuelu valisid. Niisiis eristati hulkureid nende rännumotiivide järgi: „hobo töötab ja rändab, tramp unistab ja rändab ning bum joob ja rändab“.[12] Hoolimata sellest, millistel ettekäänetel hulkuriks hakati, hoidsid neid elus siiski samad töötamis- ja elamismeetodid. Ning hoolimata tegelikust töötahtest olid nad ametnike ja kriitikute silmis laisad ja moraalselt degenereerunud hälvikud, kelle mobiilsusele ja püsitööst kõrvalehoidmisele polnud mingit seaduslikku vabandust. Hulkuriseadustel oli häid rakendusvõimalusi veel hiljemgi, nimelt kasutati neid Teise maailmasõja järgsel ajal veel biitnike, hipide, homoseksuaalide, prostituutide ja potentsiaalsete kommunistide vastu.[13]

Inimgeograaf Tim Cresswell on 19. sajandi lõpu vastavat meeleolu Ameerika Ühendriikides kirjeldanud moraalse paanikana ja hulkurihirmuna.[14] Hulkureid kirjeldati tarbetute tolgustena nii bioloogilisi, meditsiinilisi, sotsioloogilisi, religioosseid kui ka poliitilisi termineid kasutades. Ühiskonda ohustavat hulkuri moraalitus ja lodevad elustiilid, hulkuri suureks patuks oli ettearvamatu ja sihitu tegutsemine. Eugeenikud kirjeldasid Wanderlust’i päriliku omapärana, mis kõneleb madalamast arengutasemest ja sarnaneb teiste primitiivide käitumisega, nagu loomad, lapsed või tsiviliseerimata põlisrahvad.[15] Rännukihk oli ka haigus või patoloogia, mida igaühel oli kaasasündinult mõõdukas koguses, ent mis hulkuritel oli väljunud kontrolli alt. Kontrolli kaotamist rännuiha üle seoti omakorda joomarluse ja keskendumishäiretega ning „teele“ minek oli nagu narkootiline aseaine tõelistele inimlikele vajadustele. Rändamist kirjeldati haigusena ja haiguste nimetusi kasutati omakorda hulkuri kirjeldamiseks. Kuna Wanderlust ja lõdvad elukombed näisid käsikäes käivat, sobis hulkurit võrrelda näiteks süüfilisega,[16] mis oli sarnaselt temaga võõrast päritolu, levis pidurdamatult üle piiride ja ohustas normaalsust. Kõigi nende pahede valguses ei osanudki 1877. aasta Chicago Tribune tarbetutest tegelastest lahtisaamiseks muud soovitada, kui et kõige parem oleks hulkuritoidule lihtsalt tapvat arseeni lisada.[17]

Ometi mobiliseerisid hobo’d oma nomaadliku sõjamasina riigi vastu ja keeldusid integreerumast produktiivsete industriaaltööliste klassi.[18] Matthew May kirjeldab 20. sajandi alguse hobo’de rahutusi ja nende kulgemisi kõnenurkades (soapbox), kus avalik kõnepidamine muutus tööliste peamiseks kriitilise eneseväljenduse võimaluseks. 20. sajandi alguse sõnavabaduse-võitlused organiseerisid tuhandeid hobo-töölisi hajutatud, ent võimsasse hobo-oraatorite ühendusse, kasutades kõnenurki ja proteste ning raputades sellega kapitalistlikke tootmistsükleid. Hulkurite avalikud sõnavõtud ja kogunemised ei pruukinud sugugi nõuda ainult paremaid töötingimusi või kõrgemaid palku. Vastupidi, hobo’d võisid olla üldse töö suhtes antagonistlikult meelestatud ja pidada eesmärgiks luua täiesti uusi olemise viise väljaspool kapitalistlikku ühiskonda.[19] Üheks hobo-oraatoriks oli ka näiteks Jack London, kes oli aastaid hulkurina elanud ja hakkas pärast „teelt“ tagasi pöördumist avalikes kohtades sotsialistlikus vaimus kõnesid pidama. Samal ajal kirjeldasid tema raamatud, näiteks „The Road“ (1933), hulkurielu kui lõputut seiklust ja inspireerisid hulka järgmisi kirjanikke viktoriaanlikku peenutsemist hülgama ning elutruud kirjeldust jagama. Sarnaselt Jack Londoniga tekkis teisigi hulkurkirjanikke, kes edastasid oma kriitilisi seisukohti radikaalsetes väljaannetes arvamuste, luule ja proosa vormis. Heroilisest ja romantilisest perspektiivist kirjeldasid hulkuri rännakuid aga nende mitmed autobiograafilised teosed, milletaolisi Ameerikas ja Inglismaal anti aastail 1890–1940 välja 40.[20] Enamasti rõhutati nendes oma elustiili nonkonformsust ja kujutati iseennast industriaalühiskonna õilsa ellujääjana. Nii toimis hulkurikirjandus kui lootustandev paralleelreaalsus töölisklassile, kes tahtis samuti uskuda, et neil on oma kehvast elust alternatiivseid väljavaateid.

Neonomaadi sõjamasin

Kes on hiljaaegu ringi rännanud ja end juhutöödest elatada püüdnud, teab, et vana hobo-elustiil on lõplikult hääbunud. Salaja rongilt rongile hüppamise peale vahest enam ei tulekski, ka hääletuskultuur on jõudsalt allamäge veeremas. Kiirtee ääres saab noomituse vales kohas seismise eest ja väiksemal kohtab võõras rändur hirmunud pilke. Öömaja saamiseks enam ukselt uksele ei koputa, Lääne-Euroopas ei tohi enamikus paikades telkigi markeerimata alale püsti panna. Tööküsimine käib mööda keerukaid radu, endale ise töö andmine näiteks tänavakunstniku või trubaduurina eeldab samuti buskimislubasid. Toidupalumine on asendunud toiduotsimisega prügikastidest, kuid sellegi eest võib karistuse saada. Inglismaal muide arreteeriti veel 2013. aastal prügikastist toidu „varastamise“ eest 1824. aasta hulkuriseaduse alusel (avalikkuse tugeval survel süüdistusest siiski loobuti).[21] Endiselt näib kehtivat reegel, et rändamiseks on vaja head alibit ja vaene rändur võib sõltumata põhjusest ikka põlu alla sattuda.

Paikne rahvas, kes parajasti üht ajaloo unarusse vajuvat hipit hurjutab, ei tee vahest märkamagi, et võimust on võtmas hoopis uued nomaadid. Ja samal ajal kui vaese hulkuri sõjamasin ammu roostekihi all krigiseb, ihuvad neonomaadid juba uusi relvi. Erinevaid  rännuvorme on mõistagi endiselt palju, ent keskendugem siinkohal diginomaadidele, kes kasvava nähtusena on samamoodi oma ajastu muutuste nägu, nagu 19. sajandi hulkur oli raudtee arengu ja tollaste töötingimuste peegel. Diginomaadiks peetakse üldiselt kohast sõltumatut töötajat ja aina enam räägitakse temast just riigipiire ületavas kontekstis. Diginomaad ei ole lihtsalt kaugtööline, kes kodukontoris asju ajab, vaid keegi, kes liigub üsna etteaimamatuid trajektoore mööda, kus ajutisteks peatuspunktideks on wifi-oaasid ning telkimisplatsiks kontorkohvikud ja koostöötamiskohad. Seda, kui palju on diginomaade praegu ja kui palju neid tulevikus saab olema, on peamiselt püüdnud hinnata ülientusiastlikud IT-ettevõtjad, nii et jätkem praegu miljonitesse ulatuvad numbrid täpsustamata.

Enesemääratluses vastanduvad diginomaadid selgelt paiksele elustiilile, äratades oma kõnepruugiski ellu eneste kadunud rändavaid esiisasid. Ajakirjad, veebilehed, kohvikud ja teised teenused, mida diginomaadid tarbivad, kasutavad oma nimedes tihti viiteid just gypsy’dele, hobo’dele, piraatidele, beduiinidele ja teistele vagabundidele. Nagu varasemategi nomaadide puhul, juurib diginomaad töö oma asupaigast välja ja kannab seda endaga läbivalt kaasas. Ja olgem ausad, ehk ei pea ta ka töörügamist teab mis esmaseks väärtuseks teiste seas. Diginomaadi muretu elustiil ei ole enam inspireeritud niivõrd Londonist ja Kerouacist, vaid tema piibliks on pigem Timothy Ferrissi „Neljatunnine töönädal“ (2007). Raamat on seitse aastat järjest olnud New York Timesi bestsellerite nimistus ja seda on müüdud üle kahe miljoni eksemplari.[22] Selle alapealkiri soovitab lugejal põgeneda üheksast-viieni tööst, hoolikalt selekteerida oma sissetulekuallikaid, elada mis tahes asukohas ja seeläbi liituda uute rikastega (the new rich). Uus rikas ei ole miljonär, sest autori sõnul on moodsa aja suurimaks pettuseks uskumus, et vaid rikkad saavad lõputult ja muretult rännata. Ferriss soovitab loobuda ka maa küljes kinni hoidvatest asjadest, mistõttu võib diginomaade leida peamiselt Airbnb-dest ja hotellidest. Arvestades hindadega USA ja Lääne-Euroopa kinnisvaraturul, pole oma statsionaarsest kodust loobumise idee sugugi enam nii vastuvõetamatu. Kokkuvõttes ei ole Ferrissi sõnul laisk mitte see, kes vähe tööd teeb, vaid see, kes laseb endale väljastpoolt tingimusi seada – paiksus on laiskus, nomaadlus tahtejõud. Diginomaadi elustiiliõpik annab lugejale samasuguse lootuse alternatiivse elu võimalikkusele (ja samm-sammult juhised selle saavutamiseks) nagu kunagi London või Kerouac.

Sotsioloog Zygmunt Bauman nimetab seda nomaadluse kättemaksuks paiksuse eest.[23] Diginomaad ei ole enam eluheidik, vaid postmodernne kangelane, kelle järgi muudetakse seadusi ja kujundatakse ümber linnu. Baumani sõnul on paiksete domineerimine nomaadide üle kiirel allakäiguteel ja too paikne enamus, kes enne arvas ühiskonnast välja aadressita inimesi, on nüüd ise heidiku rolli jäänud. Tahke maailm, nagu ta varasemaid ühiskondi kutsub, oli Henry Fordi ja John Rockefelleri tehaste nägu, mis sidusid tööjõu ja kapitali kindlas kohas ning oma suuruse ja stabiilsuse kaudu andsid võimu tehaseomanikule. Ent uues, voolavas modernsuses ei ole Baumani meelest massiivne ja raske enam võimu allikaks, vaid hoopiski kinnihoidvaks ahelaks. Muutused, kergus ja mobiilsus on märksõnad, mis on teinud nomaadidest uue, eksterritoriaalse eliidi.

Baumani järgi on voolava modernsuse elupaik karavanipark, kus me maksame renti ja ootame vastutasuks teenuseid. Karavanipargi-riigid muutuvad teenusepakkujateks ja ühtlasi ka teiste parkide konkurentideks. Päris tabav ennustus, sest veebileht Nomad List reklaamib ühiskondi nagu tuusikuid ning annab riikidele ja linnadele nomaadiskoore. Esikohal on Bangkok, mis on saanud suurepärased hinnangud tasuta wifi ja töökohtade eest, halvad hinded puudujääkide tõttu rassilise tolerantsi, sõnavabaduse ja liikluse küsimustes, ning keskpärased üldise õnnetunde ja õhu kvaliteedi kategooriates. Niisiis ei pea riik tegema mugavaks üksikuid teenuseid välismaalastele, vaid konkureerib ka meelelahutuse, inimlike väärtuste ja kliima valdkonnas.

Ent ühiskondlik mõte ei ole uuele elukorraldusele endiselt järgi jõudnud ja endiselt kehtivad viisaseadused peegeldavad hästi paikse mõtlemise omapärasid: liigud loa alusel ühest punktist teise ning siis teed uues punktis seda, milleks oled loa saanud. Turistina puhkad, tööviisaga teed tööd. Ent kui varem olid juured, töö ja koht omavahel vankumatus seoses, siis nüüdseks võivad juured, kapital, töö ja sina ise kõik eri mandritel asuda. Diginomaadide tekkega seisavad seadusandjad küsimuse ees, et kus sa tegelikult töötad, kui oled näiteks argentiinlane, kes istub Balil arvuti taga ja pakub e-residendina loodud Eesti ettevõtte alt teenust oma Ameerika kliendile? Või kas võõra riigi kohvikus töömeilidele vastamine on legaalne? Eesrindlikumad riigid on püüdnud neile probleemidele pakkuda lahendusi uue viisa näol. Tai pakkus eesrindliku riigina lahenduseks smart-viisat, diginomaadidele viisade loomist kaaluvad veel nii Eesti kui Malaisia. Kuid nagu näha, püütakse ka uutele nomaadidele seada reegleid lähtuvalt vanadest paiksetest raamidest.

Diginomaadidele tulevad aina rohkem vastu ka arhitektid. 20. sajandi kontoriruume iseloomustasid rasked ja liikumatud tööriistad, mida juhtmejuured seina küljes kinni hoidsid. Samuti oli neile omane spetsialiseeritus – töökoht töötamiseks, kohvik söömiseks ja kodu pereeluks. Mobiilses maailmas on nõudlus traditsiooniliste tööruumide järele vähenemas ning aina enam räägime koostöötamiskohtadest ning vajadusest poolavalike ruumide järele, mida saab kord puhkuseks, kord tööks kasutada. Diginomaadide foorumites tuntakse jällegi puudust ajutistest elukohtadest, millel oleks korraga nii kodu, töökoha kui ka meelelahutusasutuste funktsioonid.

Diginomaadide tulekuga peame aina rohkem mõtlema ka sellele, kas ja mil määral neid kohalikku ellu integreerida. Kas nomaad võiks osaleda kohalikus poliitikas ning nõuda tänavavalgusteid ja turvalisuse tagamist? Aga otsustada pensionisüsteemi või linnaplaneeringu üle? Techcrunch kirjutab, et hetkel veel valitseb kohalike ja nomaadide vahel vaikimisi kokkulepe: kohalikud tagavad piirkondliku arengu ja pakuvad väärt mugavusi, nomaadid toovad innovatsiooni ja rikkuse.[24]

Mõistagi toimib diginomaadi sõjamasin tugevalt võimupositsioonilt, sest vähese töö abil mugava elu saavutamiseks soovitavad gurud nomaadil kolida vaesemasse riiki kui see, kust rahavood sisse tulevad. Paiksete tugistruktuuride seas ei ole aga ainult kohalikud vähemakstud teenindajad, ka diginomaadi elustiili alustalaks olevad nutividinad on „Made in China“ ja endiselt kokku pandud 20. sajandi alguse tingimusi meenutavates tehastes. Diginomaad võib küll murda vöötruumi piire ja stepikuningana territooriumi vastu üles astuda, kuid kohalikel nomaadidel selline luksus endiselt puudub. Samal ajal kui Indoneesias „Silicon Bali“ wifikohvikutes jõukad nomaadid smuutisid limpsivad, peetakse kõrvalsaare Sumatra rändrahvaid ikka räpasteks primitiivideks, keda hõim hõimu haaval metsast majadesse tõsta. Lõppeks on nomaadiks olemine legitiimne endiselt vaid neile, kes ainult lihttöid ei tee. Ent samal ajal kui nomaad uueks eliidiks pürgib, peavad paiksed hurjutajad aina enam vaatama, et nad oma raskuses mobiilsusele jalgu ei jääks ja ise ühtäkki tarbetuks ei muutuks.

[1] J. Kerouac, The Vanishing American Hobo. New York, 1960.

[2] J. Adler, Youth on the Road. Reflections on the History of Tramping. Annals of Tourism Research, 1985, kd 12, nr 3, lk 337.

[3] K. Telve, Töö Soomes, kodu Eestis – pendeltöötajate perekonna kaitseks. Müürileht, 2017 mai nr 64.

[4] T. Heinla,Vabadusest ja mugavusest – reisikiri hipisaarelt. Müürileht, 2017 mai nr 64.

[5] L. Malkki, National Geographic: The Rooting of Peoples and the Territorialization of National Identity Among Scholars and Refugees. Cultural Anthropology, 1992, kd 7, nr 1, lk 24–44.

[6] G. Deleuze, F. Guattari, A Thousand Plateaus. Minneapolis, 1987.

[7] A. L. Beier, Masterless Men: The Vagrancy Problem in England, 1560–1640. New York, 1985.

[8] W. J. Chambliss, A Sociological Analysis of the Law of Vagrancy. Social Problems, 1964, kd 12, nr 1, lk 73.

[9] Tööpõlgurite töölaagrite seadus ja kodukord. Vangimajade talituse väljaanne. Tallinn, 1938, lk 3.

[10] Päevaleht, 30.07.1938, nr 203.

[11] T. Cresswell, The Tramp in America. London, 2001, lk 39.

[12] N. Anderson, The Hobo. Chicago, 1923, lk 87.

[13] R. Goluboff, Vagrant Nation: Police Power, Constitutional Change, and the Making of the 1960s. New York, 2016.

[14] T. Cresswell, The Tramp in America.

[15] Nt C. Davensport, The Feebly Inhibited: Nomadism, or the Wandering Impulse, With Special Reference to Heredity. Washington DC, 1915.

[16] T. Cresswell, The Tramp in America, lk 110–130.

[17] K. Allsop, Hard Travellin’: The Story of the Migrant Worker. London, 1993.

[18] M. S. May, Soapbox Rebellion: The Hobo Orator Union and the Free Speech Fights of the Industrial Workers of the World, 1909–1916. Tuscaloosa (AL), 2013, lk 17–18.

[19] Sealsamas, lk 111–120.

[20] J. Allen, Homelessness in American Literature: Romanticism, Realism, and Testimony. New York, 2004, lk 95.

[21] E. Saner, Skipping: Is There Anything Wrong with Taking the Food That Supermarkets Throw Away? The Guardian, 29.01.2014.

[22] E. Scott, R. Jarvis, T. Dunn, Meet Tim Ferriss, the 4-Hour Guy. ABC News, 19.01. 2017.

[23] Z. Bauman, Liquid Modernity. Cambridge, 2000.

[24] D. Critchton, Digital Nomads Are Hiring and Firing Their Governments. Techcrunch, 17.02.2018. https://tcrn.ch/2Ex4WFH.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon