Eesti naised, moraal ja rahvuslus. Pildikesi sajandi algusest

Ainiki Väljataga

 Ilmunud Vikerkaares 1996, nr 11–12

1905. aastal ilmus läbi kahe Postimehe numbri pikem anonüümne juhtkiri “Vaba armastus”, mille autor oli Jaan Tõnisson. Ta kirjutab: “Meie ülikoolilinnas, kus noorema-ealistel inimestel kergesti kokkupuutumist võõraste ollustega on”, kaotavat eesti iseloom “vaba-armastuse” vooluga kokku puutudes oma kindluse. “Sarnased noored neiud, kes ainult mõne loodusteadlase töö sissejuhatust ja mõnda kõlavasõnalist lendlehekest lugenud, kuulukse uskuvat, nagu tähendaks metsik-abielusse astumine naisterahva vabastuse algust. (…) Mõned lõikavad juuksed lühikeseks ja teevad kõik, et ajamärgid rohkem silma paistaks. (…) Kõigest ümbruskonna mõjust tahetakse lahti saada, “vaba- duse” nimel nõutakse kirgede ja loomutungide kitsendamata täitmist. (…) Hiljuti pidanud kooliealised tütarlapsed kusagil jaamas võõraste hulgas pillerkaari; korraga kustutatud tuled ära ja noored “elurõõmsad” inimesed tarvitanud pimeduse varju õige “vabalt”. Kõneldakse veel enneaegsest kohmetusest noorte tütarlaste hulgas, mõnest kunstlikust “sündmusest” jne.” Tõnisson kuulnud sellest kindlatelt inimestelt ja on omalt poolt veendunud, et küllap siis neil juttudel ikka tõe tuuma on.1

Lodevate elukommete pärast said Tõnissonilt võtta mõned 19-20-aastased Tartu Puškini Gümnaasiumi lõpuklasside õpilased: Alma Ostra, Lilli Ibrus, Alma Ani, Amalie Unt, Johanna Sild, kui nimetada tol ajal aktiivsemaid. Puškini Gümnaasium oli sajandi alguses Eesti ainus, poistegümnaasiumidega võrdsustatud ilmaliku õppekavaga kõrgem kool tüdrukutele, selle vormiriietusse kuulus pruun seelik ning selle järgi on Tõnissoni algatatud tüli nimetatud ka “pruunseelikute skandaaliks”. Alma Ani kirjutab oma mälestustes, et Jaan Tõnisson püüdis oma mõju Puškini gümnaasiumile laiendada, Jõgeveri pool korraldati teeõhtuid, kuhu ka õpilasi kutsuti, aga need olid oma aja kohta lääged. Hella Murrik kui Tõnissoni mõjualune püüdis organiseerida isamaaliste küsimuste ringikesi, aga tal polnud mingit edu. Ka Noor-Eesti oli avalikult vastuolus Postimehe ringkonnaga, mispeale Tõnisson vihastab ja “ei põlga ära “teatud ringkonna” poolt oma huvides lendu lastud ja edasiarendatud kuulujutte avalikkuse ette toomast. Ei ole siis ime, et kallaletungi osaliseks saanud tütarlastes määratu põlgus ja viha kasvas “Postimehe” ringkonna vastu”.2

Niisiis ei tahtnud noored, tolle aja kohta eesrindlikult haritud tüdrukud käia Jõgeveri pool isamaalisi küsimusi arutamas. Selle asemel külastati tihti Tartu Ülikooli vene üliõpilasseltsi Societas raamatukogu, kus oli illegaalset kirjandust ning ka muidu põnev. Lilli Ibrus meenutab: “Vene üliõpilaste referaadiõhtutest võtsin sageli kannatliku pealtkuulajana osa, kuigi üsna vähe aru sain, millest seal räägiti. Samuti külastasin tihti üliõpilaste piduõhtuid, kui lauldi revolutsioonilisi laule ja kanti ette deklamatsiooni. Nii reaalselt tundus neil õhtutel, kuidas kogu massil on üks siht, üks püha ülesanne, mille jaoks tasus elada.”3 Gümnasist Ostra aga tegutses juba professionaalse revolutsionäärina, toimetas koos teiste tüdrukutega käsikirjalist revolutsioonilist Koitu, luges Iskrat ja August Bebeli teost “Naine ja sotsialism”, mida tüdrukutele otse “parteist”, s.o VSDTP põrandaaluseid liine pidi saadeti. 1905. aastal oli Uudiste raamatuväljaandes ilmunud Bebeli “Naisterahvas ja tema poliitiline seisukord nüüd ja tulevikus”. Illegaalset pahempoolset juttu aeti ka Mihkel Martna juures kodus, kuhu Puškini gümnasistid meelsasti teed jooma kogunesid. Peeter Speegi pahempoolse ajalehe Uudised toimetuses võis kohata Eduard Vildet, Linda Jürmanni, Gustav ja Karl Asti, Nikolai Köstnerit, Mihkel Punga, Eduard Sõrmust jt.

Lilli Ibrus mäletab “pruunseelikute jandi” kohta: “Meie ja samuti need meessoost seltsimehed, teadsime väga hästi, kui põhjendamatud need süüdistused olid, sest ei ole vist Eesti ajaloos enne ega pärast olnud nii ebaisiklikku ja, võiks öelda, erootikavaba, puhtseltsimehelikku läbikäimist kahest soost noorte vahel, kui oli neil revolutsiooni päevil.”4 Tagantjärele võib siiski teatud romantilist pinget tuvastada, kuivõrd peaaegu kõik tollases Tartu põrandaaluses ringkonnas liikunud tüdrukud oma eestlastest noorte seltsimeestega hiljem abiellusid, kuid vene üliõpilased ei puutunud ilmselt tõepoolest siin kuidagi asjasse. Tõnissoni insinuatsioon eesti naistega mehkeldamises ärritas üles hoopis vene rahvuslastest üliõpilased Tartu Ülikoolis, kes pidasid enda kui riigirahva esindajate seostamist eesti naistega suurimaks solvanguks ja ennekuulmatuks ülbuseks eesti šovinistide poolt. Skandaal lubati Peterburini laiutada ning meelega jäeti tähele panemata, et Tõnisson oma artiklis just venelastele-sotsialistidele oli vihjanud.

Selge oli see, et ega Tõnissonil ning tema esindatud rahvuslikel ideedel polnud sajandivahetuse poliitiliste sündmuste keskel lihtne mõjule pääseda. Ühelt poolt surus peale baltisaks, teisalt revolutsioonilised sündmused Venemaal.

Baltisaksa Düna-Zeitung tutvustab veel 1903. aastal ilmunud leksikoni, kus eestlase kohta seisab “valelik, laisk, lodevad arvamised kombelise elu kohta, armastab näpata, kui haridust saab, hakkab kohe sakslaseks või venelaseks”.5 Samas saab sakstele aina selgemaks, et oma poliitilisi ambitsioone pole Eesti- ja Liivimaal enam võimalik teostada oma rahvuslikku baasi laiendamata. Juba mõne aja pärast kirjutab seesama Düna-Zeitung nii: “Kui meie kadakas veel valesti kõneleb, siis ei ole sellest veel midagi viga; aga et ta ülepea kõneleb, siis peaks see meid rõõmustama, sest tema ja temasugused on see järelkasv, kelle peale meie lootus on põhjendatud, ja kui nende järeltulev sugupõlv kõrgema hariduse kaudu astub kõrgemasse kihti, on neil muidugi kirjakeel käes.”6 Nii asus saks eelkõige oma kooli korraldama, et sinna võimalikult palju eesti lapsi tõmmata. Kuna paljud pruunseelikud olid vene õppekeelega Puškini Gümnaasiumisse üle tulnud Tartu saksakeelsest Grassi gümnaasiumist, hakkasid saksa koolitegelased levitama juttu Puškini-kooli moraalsest korralagedusest, mille õnge Tõnisson lähebki. Hans Kruus rõhutab, et võitluses sotsialismitondiga ei pidanud muidu nii vankumatult sakstevastane Tõnisson paljuks oma põlisvaenlasega kampa lüüa.

Eesti paremate perede saksastumine oli aga tõsine probleem. Aino Kallas kirjutab oma päevikus: “Kas loovib ka Eesti õnnelikult läbi saksluse ja veneluse vahelt? Jah, kui naised ärkavad! Olen saanud oma “eesti ärkamise” päris negatiivsel teel.” Misjärel ta kirjeldab oma mehevenna, Torma pastori Rudolf Kallase naise ja tütarde halvustavat suhtumist eesti keelde ja meelde: “Ja see kõik perekonnas, mille pea on üks eesti silmapaistvamaid mehi. (…) Ou est la femme?”7 Soomlanna tundis nii, Juhan Luiga nimetas baltlust suguhaiguseks, mis eesti naise kaudu levib8, Jaan Tõnissoni esimene kihlus saksastunud eestlannaga katkes “ametliku” versiooni järgi Tõnissoni initsiatiivil just seetõttu, et neiu polevat jaganud tema rahvuslikke ideaale… Kuid saksaihalus vohas nii eesti naiste kui meeste hulgas. Kas või Eesti Üliõpilaste Seltsis, kus vaatamata Tõnissoni ja Villem Reimani halvakspanule matkiti saksa korporante ning seltsiliikmed ja vilistlased omavahel saksa keelt tavatsesid rääkida. Seega pole võimalik väita, kumb oli enne, kas saksik eesti naine või mees, kuid eesti rahvuse seisukohast oli kindlasti oluline, et eestikeelne haridus oleks kättesaadavam nii ühtedele kui teistele.

1906. aasta poliitilise sula tingimustes Venemaal osutuski võimalikuks avada esimene eestikeelne keskkool tütarlastele – Tartu Tütarlaste Gümnaasium, mille põhiliseks algatajaks oli Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts. Kooli direktor, Jaan Tõnissoni lähedane võitluskaaslane Eesti Põllumeeste Seltsist Peeter Põld on tüdrukute hariduse kohta avaldanud arvamust, et kool ei tohiks neid algusest peale väljaspool perekonda seisva elukutse poole juhtida. “Me nõuame, et naiste mõtted ja püüded väljapoole kodu ulatuksid, aga eesmärk olgu ikka, et perekonna kultuura selle läbi kõrgemaks saaks. Ei ole palju teisi elukutseid nimetada, mis rohkem võimalusi pakuksid eneseavaldamiseks, vabaks tegevuseks ja kujundamiseks, kui perekonna ema töö. Suurem osa elukutseid teeb inimesest töömasina, mis teiste soovide järele peab liikuma s.t. vabast elamisest pole siin juttugi. Teine asi on perekonnas. Siin võib isikliku maitse järele tervet ümbrust kujundada. Korteri sisseseade, toitmine, kehakatmine, laste eest hoolitsemine, nendega ajaviitmine ja töötegemine, loovad selleks tuhandeid võimalusi. Perenaise töö on esimese järgu loov töö. Näiteks saab toidutegemise viia kindlale teaduslikule alusele, kasutades teadmisi keemia ja füsioloogia vallas.”9 Põllule sekundeerib Marta Reichenbach (Sillaots): “Rahva seisukohalt on esimene tähtis amet naisterahvale ema, ja siis veel ainus sobiv – õpetaja. Emad, kes noorelt üleliia koolis istumise pärast on viltu painutatud selgrooga, kitsaste puusadega ja madala rinnaga, kes alalise väsimuse ja elutüdimuse all kannatavad – sarnased emad on rahvuse hävitajad.”10

Jaan Tõnisson, olgugi võimekas poliitik, polnud kindlasti okultist ega saanud 1905. aastal ühte osa tulevastest tublidest eesti naistest materdada teadmises, et temal ja ta sõpradel õnnestub aasta pärast hakata kvaliteetseid eesti kodukanu aretama. Kuid sellegipoolest troonis kusagil rahvuslikus alateadvuses kindel emakuju, kes, kui ta ka teaduslikel alustel leiba ei küpsetanud, teadis oma kohta perekonnas. Tõepoolest, just eesti pereema pidi olema see, kes kogu rahva kõlbelisse iseolemisse juhatab. Miks näiteks eesti mehed purjutasid ja karskusliikumine kohtadel ei edenenud? Mitte et vendade Tõnissonide alkoholivabad uudisjoogid ubinaal ja kuremariin oleksid kibedad ja viin magus olnud, vaid – eesti naine polnud piisavalt teadlik. “Tihti on just ema see, kes pojale esimese viinaklaasi suu äärde upitab,” süüdistas keegi hr Avikson Vändra karskusseltsi koosolekul naisi. Selle vastu aitavat parem haridus ja aktiivsus. Naised vastasid, et neil pole koduste toimetuste kõrvalt aega millegi muuga tegelda, kõneleja selle peale, et mitte ajas, vaid tahtmises olevat küsimus, naised muule ei mõtlevatki, kui et kuidas mehele saada.11

Mehele saamine (mitte minemine) oli aga naistele kahtlemata suur probleem. Vanatüdrukute üle oli kombeks halba nalja heita ning üksiku naise tegevusväli oli ühiskonnas üpris ahtake. Sellepärast hakkas ka vallaline Lilli Suburg 1880. aastal oma tütarlastekooli organiseerima ja ajakirjas Linda naisterahva iseseisvusest rääkima. Vallaslapsi sündis samuti väga palju. Teade 1903. aasta Viru-Jaagupist: “Seltsielu on siin tundmata. Paljud eksinud tütarlapsed on aga südame poolest päris kalgiks ja tooreks läinud. Politsei, kohtu-uurija ja arst on juba mitmed salaja maetud lapsed leidnud. Üks vanaeit kaevati surnuaialt üles, sest üks tüdruk keelatud armastuse vilja vanaeide peapadja alla puusärki oli pannud.”12 Juhuslik nupp ajalehest Olevik räägib, et ka Lutsikus pole seltsielu ega midagi, küll aga üks võrgutaja noormees: “Tema ja kõik temasugused peaks mõtlema, et naisterahva petmine kellegi vägitöö ei ole, kuna abita naisterahva viletsusse lükkamine ja oma laste eest mitte hoolt kandmine kuritöö on, kui ka seadus seda karistamas ei ole, sest et süü kindlakstegemine mitmesugustel põhjustel enamasti võimalik ei ole.”13 Niisiis tuli naistel omakohtuga läbi ajada, nagu kirjeldabki sõnum Pilistverest: “Ühe siinse mõisa metsavaht oli oma kena abikaasa ja kaks last ära unustanud ja K. valla neidudele ööseks võõrsile läinud. See tegu pahandanud neidusid nii väga, et nad mehe läbi peksnud ja ta ametimärgiga mütsi ära võtnud.”14

Kui seadus naisi väljaspool abielu ei kaitsnud, siis abielus naine sattus vastavalt abieluseadusele ühele pulgale laste ja nõdramõistuslikega. Nimelt kehtiva, 1864. aasta Balti eraseaduse kohaselt oli abielunaine oma mehe isikliku ja majandusliku eestkoste alune. Seaduse silmis oli perekond ühe mehe aktsiaselts, naine ei saanud ise oma varandust kasutada. Personaalse eestkoste tõttu esindas mees naist ja vastutas kõigi oma naise isiklikku elu puudutavate otsuste ja tegude eest, välja arvatud siis, kui tegu oli kriminaalkuriteoga. Teisalt võis naine oma abikaasalt seisuse ja jõukuse kohast ülalpidamist nõuda vaatamata sellele, kas ta abielusse varandust kaasa tõi. Ning mees oli kohustatud oma naisele alati abistajaks ja nõustajaks olema. Sest naine on nõrgem ja vajabki eestkostet. Sest naiste aju on kergem kui meestel ja ei kõlba samahästi vaimseks tegevuseks kui meestel, nagu oli ka Jaan Tõnissoni seisukoht naisküsimuses.15

Armastusest ja vabadusest ei mõelnud sajandivahetusel siiski mitte ainult sotsialistid ja muud võõrad ollused. Aino Kallas kirjutab 1902. aastal vennale oma uue romaani ideestikust: “Abielurikkumine ja abielulahutusromaanid on ju nagu üldiselt heaks kiidetud, need ei ärata isegi enam sensatsiooni. (…) Mõeldes selle vaba armastuse moraali üle läks mulle selgemaks oma seisukoht ja ma otsustasin kindlasti sellest mitte loobuda, kuigi mu raamatu kunstipärasus teistsuguse lõpu puhul oleks võitnud.”16 Vaba armastuse temaatika polnud võõras ka Juhan Luigale, kes sugudevahelistest pingetest ja naistest kirjutab: “Eesti naisele tuleb kõik õigused anda, et ta selle kaudu oma õigusi perekonna ja kodu kohta kätte saaks. Sest naisterahval on ülesandeid väljaspool abielu, suguelu, aga siiski armastuse tunde piirkonnas. Need on: meeleoluline kooselamine ja sümpaatilise õhkkonna loomine ja tõstmine seltskonnas. Perekonnaelu ja kodu pole kõrgemalt arenenud naisele piirav, vastupidi, erotica, armastus ja kodu – see on naise pärisosa. Ja kultuuri osa pole sugugi seltskonda erootikast vabastada, hoopis tuleb jõudsat kirge nii juhtida, et erotica-armastus, see kõige kangem ja loomuliseni regulaator seltskonna elus oma tööd õieti toimetaks.”17 Niisiis sobiks eesti linnamehele koju femme savante, salongidaam, kes enda ümber tiirlevate meeste erootilisi pingeid koondaks ja need targalt ühiskondlikuks saavutusvajaduseks muundaks.

Puškini-gümnaasiumi tüdrukutele aga ei läinud ilmselt korda ei taluperenaise ega salongidaami eeskuju. Samas toimetas erotica-armastus oma tööd ka noorte revolutsionääride hulgas. Ferdinand Kull kirjutab, et Riia vanglas oli kombeks meeste- ja naistevangla vahel rohkesti amor-posti saata ning et Marta Lepa saabudes olevat posti hulk näiteks kolmekordistunud, käis üks pidev flirtimine.18 Abieluinstitutsioon polnud nende jaoks kindlasti mitte enam mingi püha asi iseeneses, liiati veel kirikliku abielu nõude kehtides. Et pääseda sunnitööst, oli abiellumine tavaline nõks. Oli tarvis ainult leida revolutsioonilise ja idealistliku hingega preilisid, kes oleksid nõus Siberisse asumisele kaasa tulema. Ferdinand Kull ise võttis fiktiivse abielu ette Lilli Ibrusega, kes oli sel ajal juba Nikolai Köstneri kindel pruut ja õppis Moskva Kõrgemas Kaubandusinstituudis: “Lillile tegi see palju nalja, Nikolai Köstnerile ilmselt mitte nii väga, aga revolutsiooniline kohusetunne ja seltsimehelikkus murdsid ta vastupanu…”19 Või siis vastupidi – Alma Ostra-Oinas kirjutab oma mälestustes: “Et saada usaldusväärset nime, õiget passi ja ustavusetunnistust, otsustasin abielluda – fiktiivselt. Tegin ettepaneku J. Anveltile, kes oli nõus.”20 Ideoloogilisestki seisukohast polnud kehtiva abielukorraldusega mängimises midagi halba. Saksa sotsiaaldemokraatia juhtfiguure Lily Braun oli oma töös “Sotsialism ja naisküsimus” niikuinii ennustanud köögi kui kapitalismi viimase bastioni langemist, s.o koos patriarhaalse elukorraldusega pidi lagunema ka kogu rõhumisel põhinev maailmakorraldus. Muidugi ei sobinud need perspektiivid eesti rahvusliku avaliku arvamusega privaatsfäärist.

Ei sobinud Eesti naisideaaliga ka mõnede pruunseelikute välimus. Lilli Ibrus seletab seda nii: “Kui taheti saada iseseisvaks ja omada samu teadmisi, mis meestel, see tähendas olla esmajoones samasugune kui mees. Heideti ära kõik silmatorkavalt naiselik, lõigati juuksed lühikeseks ja kanti võimalikult monotoonseid riideid. Mindi piduõhtule tumedas kleidis ja kähardamata peaga, mõned tüdrukuist ei tantsinudki. Talvel kanti samasugust mütsi – läki-läkit, kui meestel.”21 Noorte naiste iseseisvus, võrdsus ja teadmistejanu muutus agressiivsuseks välimuse kaudu, protestiks väikekodanlike ja talupoeglike mallide vastu, mida pakkus eesti rahvuslik konservatiivne ideoloogia.

Võib-olla oli Tõnissoni rünnaku eesmärk hoiatada eesti naisi, et need ei läheks kaasa üldise äreva meeleoluga? Teatavasti ei tehtud naissotsialistidele mingeid rüütellikke eeliseid, neil tuli illegaalseid pabereid levitada, ja kui vaja, lõhkeainevöö oma pika seeliku alla peita, et see sandarmite nina alt seltsimeestele toimetada. Revolutsiooniline tegevus oli ohtlik ja eesti tõu seisukohalt oli kindlasti kasulik naisi mitte ohverdada sandarmite kuulidele, parem siis juba need mõned üksikud ajalehe kaudu poliitilisel mänguplatsil.

Pruunseelikute liiderlikkusele viidates sai muidugi ära teha ka eesti enda sotsialistidele, kelle kasvav populaarsus kippus segama Tõnissoni plaani vaikselt Vene ja Saksa haardest välja lipsata ja luua iseseisev eesti talupojariik. Hans Kruus küsib 1921. aastal: “Aga rahvas ise? Oli see eesmärk iseeneses või ainult abinõu mõne kõrgema väärtuse, näiteks isiku seisukohalt? Siin lõpeb meie rahvuslase ideoloogia palju tallatud külavahetee ja edasi lähevad ainult üksikud jäljed üle konarliku söödi. (…) Asi oleks lihtne, kui rahvus, mille meie rahvuslane kõige vaatlemisel ja hindamisel (…) on võtnud enesele pealähtekohaks, peetaks kõigi poolt iseenesestmõistetavaks, üldtunnustatud väärtuseks. Kuid seda ta ometi ei ole.”22 Päris sajandi alguse sündmuste taustal oli see ilmselt veelgi vähem iseenesestmõistetav ja üldtunnustatud väärtus ning rahvusluse altarile ohvriks toodud naisisik Alma Ani kirjutab veel 1932. aastal oma mälestustes: “Ma ei suuda siiani andestada isikutele, kes arvasid end kutsutud olema loopima pori õppivate süütute tütarlaste peale oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.”23 Tõnissoni artiklile järgnes ainult otsata materdamine pro ja contra pruunseelikud. Ainult tänu Hugo Treffneri eestkostele ei visatud skandaalis puudutatud tüdrukuid koolist välja. Vana kaval Postimees saatis omalt poolt pika nimekirja nimelisi toetusavaldusi Uudiste toimetusse, mille Uudised ka ära avaldas. Hiljem parastas Postimees, et toetajate nimed on maha kirjutatud Tartu Maarja kalmistu ristidelt.

Mingit suuremat sisulist diskussiooni naisküsimuses siiski ei tekkinud, kuigi selleks oleks skandaal väga hea lähtepunkti andnud ning võimaldanud eesti naistel asuda nii oma avalikku kui isiklikku elu puudutavate õiguste eest seisma. Kuid siin jäi suurem osa eesti naisi ootama oma meeste korraldusi rahvuslikus ühisrindes. Järgnenud perioodi ainsas eesti naisliikumise käsitluses ametlikustatakse see olukord: “Võitluses võõra võimu vastu tundis surutud rahvas end tervikuna. Naine mehe kõrval võitles rahvusliku olemasolu eest.”24 Tõsiasjaks jääb, et naist eestkostetava-seisusesse kinnistavat Balti eraseadust ei muudetud kuni 1930. aastateni. Poliitilised õigused, tõsi küll, kingiti naistele 1920. aasta põhiseadusega. Aga võib-olla oleksid eesti naised sellestki ilma jäänud, kui Jaan Tõnissonil poleks 1908. aastal läinud korda Hilda Lõhmusega õnnelikult abielusse astuda?25

Midagi naisküsimuse põhiolemusest jäi noil aegadel siiski selgeks rääkimata, ei sündinud soliidse feministliku dialoogi traditsiooni ja võib-olla kaudselt ka tänu sellele hõljub meil naisõigusluse ümber siiani mingi imelik ja salapärane, peaaegu erootiline aura, poliitilises kultuuris aga on selle koha peal vaakum.

 

1Postimees 29. ja 31. 01. 1905, nr 23–24.

2A. A s t – A n i, Sotsialistliku noorsoo keskel enne revolutsiooni Tartus ja Viljandimaal 1905-1906. Rmt: Punased aastad Eestis. Mälestusi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. Toim. H. Kruus. Tartu, 1932, lk 51.

3L. I b r u s – K ö s t n e r , “Uudiste” ringkonnas 1904-1905. Reaktsiooni ajastul. Rmt: Punased aastad Eestis, lk 53.

4Sealsamas, lk 57.

5Vt Olevik 1903, nr 20.

6Tsit: H. К r u u s, Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina. Tartu, 1921, lk 43.

7А. К а 11 a s, Päevaraamat aastaist 1897-1906. Toronto, 1954, lk 254-255.

8J. L u i g a, Päevamured, I. Tartu, 1935, lk 76.

9P. P õ 1 d, Üks hooletusse jäetud külg tütarlaste kasvatuses. Naisterahva Töö ja Elu. Käsitööleht, 1912, nr 7.

10 M. R e i c h e n b a c h , Tütarlaste kasvatamisest. Naisterahva Töö ja Elu. Käsitööleht 1912, nr 1.

11Olevik 1903, nr 43.

12Olevik 1903, nr 21.

13Olevik 1903, nr 24.

14Olevik 1903, nr 17.

15Postimees 04.03.1905 ja 28.01.1906. Lähemalt sellest: K. H a 1 1 a s, Kirjutamata ajalugu: Jaan Tõnissoni võitlus naistega. Hommikuleht 11.02.1995.

16А. К а 11 a s, Päevaraamat aastaist 1897-1906, lk 261-262.

17J. L u i g a, Viirastused II. Naisterahva Töö ja Elu. Käsitööleht 1912, nr 3.

18F. К u 11, Mässumehi ja boheemiasi. Tallinn, 1933.

19Sealsamas, lk 62.

20 A. O s t r a – O i n a s, Jooni revolutsioonilisest tegevusest. Rmt: Punased aastad Eestis. Alma Ostra-Oinasest ja sajandialguse Tartu revolutsioonilistest naistest vt ka: T. H a u g, Salakorterist linnavalitsusse. Vikerkaar 1987, nr 11, lk 66–69.

21Punased aastad Eestis, lk 54–55.

22H. К r u u s, Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina, lk 92.

23Eesti Punased aastad Eestis, lk 50.

24V. P o s k a – G r ü n t h a l, Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust. Tartu, 1936, lk 79.

25Sellest ja Tõnissoni mõnest iseloomujoonest “tundeinimesena” vt: L. O t s, Noore Hanseni kannatused. Ühest kirjanduslikust neimast. Vikerkaar 1995, nr 8, lk 49–60.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon