Kadunud poeetika otsinguil. Ühe jalgpallireportaaži arvustus

JOOSEP SUSI

Üks mu armastusväärne kaasteeline tavatseb ikka ja jälle meelde tuletada tsitaati eesti spordireportaaži kullavaramust: „Aga meie muidugi piilume silmanurgast vilksamisi sinna kaugele tahapoole, kus kusagil väga paksus udus võitleb Raido Ränkel seda võitlust, mida talle on võimaldatud võidelda.“

Kui me vahel küsime, mispärast seda va tippsporti ülepea vaja on, miks see meid paelub, siis küllap ikka seepärast, et meie silme all mängitakse võrdlemisi isoleeritud ruumis sümboolselt läbi elu ennast. Mingi äraspidine hüperboolsus, metonüümilisus toob esile varjatud instinktid ja ihad, rahvuste ja kogukondade pürgimused ja kannatused. Toda Lembitu Kuuse spontaanselt eetrisse paisatud lauset lugedes tekib paratamatult tunne, et võib-olla tegi Kuuse hoopis sohki, võib-olla ei kujutanud ta teps mitte nüüdisaega, vaid kirjeldas silme ette kerkinud pilti ülemöödunud aastasaja kolmanda veerandi lõpust, kui päike lähenes silmapiirile ja Raido Ränkel lõpuks mäerinnakule jõudis ja tema nägu helendama lõi.

Spordireportaaž on kentsakas nähtus. Ühelt poolt on see osakene kõige primitiivsemast populaarkultuurist, teisalt põhistavad seda žanri tunnused, mis annavad aimu üüratust suulise poeetika potentsiaalist. Kui Homeros oleks olnud spordikommentaator – mida ta tinglikult küllap ka oli –, oleks ka Raido Ränkelit jäädvustatud rangelt heksameetrilisel moel.

Seda kõike arvesse võttes on iseenesestki mõistetav, et spordireportaaži on akadeemilisel tasandil alates 1960. aastatest uuritud omajagu.[1] Kuigi definitsioonid pisut varieeruvad, kõlab üldine määratlus umbes sääraselt: tegemist on reportaažiga käimasolevast sportlikust tegevusest koos analüütilise sisendiga. Viimase eest kannab tavapäraselt hoolt nn ekspert- või abikommentaator (inglise keeles colour commentator).

Spordikommentaari suuline potentsiaal tõukub peaasjalikult järgmistest formaalsetest tunnustest: ajasurve, samaaegsete ennustamatute sündmuste artikuleerimine, ekstreemsed situatsioonid, improvisatsiooni tuumakas osakaal, kõnetempo ja intonatsiooni muutumine vastavalt sündmuse pingetasemele jms. Niisiis, see on ehedaim näide spontaansest ja mitmekesisest keelekasutusest avalikus ruumis.

Ja kui siia lisada veel tõsiasi, et spordivõistlus (iseäranis jalgpallilahing) kuulub paljuski fiktsiooni valda – fiktsionaalse mõõtme kehtestamisel ei saa reporteri rolli seejuures sugugi alahinnata –, pole ka ime, et arusaamad kvaliteetsest reportaažist kipuvad radikaalselt varieeruma. Näib, et küsimus, missugune peaks olema spordikommentaar, toimib analoogselt kultuurivälja hindamisloogikaga pärast madal-kõrge dihhotoomia maha tampimist. Teisisõnu, radikaalne relativism.

Ometi on selge, et mingite algtõdede ja printsiipide olemasolu ei maksa kahtluse alla seada. Näiteks ei ole spordireporter oma tööd teinud hästi, kui Raido Ränkel saab võistlusel 49. koha, aga reporter korrutab järjekindlalt, et Ränkel lõpetas 17. kohaga. Olgugi et tegu on fiktsiooniga, ei tohiks mängusiseste kokkuleppeliste reeglitega siiski vastuollu minna. Tegelikult on väljakujunenud ja maitse-eelistustest sõltumatuid reegleid omajagu ja nende tundmine peaks olema iga reporteri kohustus. Sellele lisaks tõusevad esile tunnused, mida võiks pidada kvaliteetse reportaaži lakmuspaberiks – valdavalt on need seotud faktuaalsuse, verbaalsuse ja visuaalsuse vahelise pinge, kompositsiooni, aga ka näiteks eeltöö ja üldiste lähteprintsiipidega.[2]

Samal ajal, nagu küllap iga loominguline tegevus, sõltub ka spordikommentaatori töö paljuski kokkuleppelistest normidest, mis (sub)kultuuriti märkimisväärselt erinevad. Eks ole ju reporteri esmane roll ikkagi ennast taandada, seada esile vahendatav sündmus ja aidata seda rohkemal või vähemal määral objektiivselt auditooriumile huvitavaks ja arusaadavaks teha. See omakorda nõuab teatavat ühisosa vahendaja ja publiku vahel – kas või arusaama, mis on see teadmiste piir, millest edasi pole enam tarvis seletada (kas suluseisureeglit tuleb üle korrata? või seda, et võidab see, kes lööb rohkem väravaid?). Iga spordiülekande kõige olulisemaks lähtekriteeriumiks on nn ühisteadmised: kui palju võib reporter auditooriumi teadmisi usaldada, mis on teadmiste ühisosa?

Aga olgu pealegi. Küllap leiab huviline asjakohast kirjandust internetisügavustest suurema vaevata isegi.[3] Siinse mõtiskluse eesmärgiks polegi anda žanrist kõige- või paljukülgset ülevaadet. Arvan aga, et juba mingil väga esmasel keelelisel tasandil joonistuvad välja spordireportaaži kui ainulaadse žanri tunnusjooned, mis eri alade lõikes pisut küll muutuvad, kuid eelmainitud suulise potentsiaali kontekstis siiski vähemalt mingil määral püsivad.

Aluseks võtan järgnevalt ühe hiljutise jalgpallireportaaži – kuivõrd jalgpallimäng oma sisemise dünaamilisusega toob reportaaži kui sellise olemuse vahest kõige eksplitsiitsemalt esile –, et osutada neist kõige silmatorkavamatele. Keskendun niisiis üksnes keelelisele tasandile, alustades pisut laiemalt, et lõpuks liikuda mõne olulisema tunnusjoone lähema näitlikustamiseni. Olgu veel öeldud, et vaatluse alt jäävad kõrvale igasugused ekstra- ja paralingvistilised tunnused, mis reportaaži puhul on tegelikult ühed kesksemad (häälekõrgus, tempo jne), samuti ka pildi ja hääle harmoonia ning semantiline tasand.

Statistiline sissevaade

Eesti kohtus Põhja-Iirimaaga 2020. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiri avakohtumises Belfastis Windsor Parki staadionil tänavu 21. märtsil. Eesti mängis halvasti. Võõrustajad võitsid kahest teise poolaja väravast 2:0. Kohtumisest tegi otseülekande Eesti Televisioon – põhikommentaatori rollis oli Tarmo Tiisler, kes vahendas mängu koos jalgpallitreener Marko Leloviga.

Võrreldes Lääne-Euroopa traditsiooniliste reportaažidega (kusjuures see kehtib nii kunstlikule sündmuslikkuse loomisele keskenduva hispaania ja itaalia kui ka vaoshoituma ja mängukesksema inglise ning saksa reportaaži kohta) oli ETV ülekanne märgatavalt sõnarohkem. Kahe peale kokku kasutasid kommentaatorid mängu vältel (koos lisaminutitega kokku 95 minutit) enam kui 11 000 sõna, mis teeb keskmiselt peaaegu kaks sõna sekundis. Tähelepanuväärne on, et jutukam pool oli just ekspertkommentaator: Lelov ütles avapoolaja 45 minutiga umbes 3000 ja teise poolaja 45 minutiga umbes 2600 sõna. Tiisleril olid samad näitajad 2600 ja 2400.

Eesti jalgpalliülekannetele iseloomulikult on sõnarohkem just avapoolaeg. Mängu algfaasis kasutatakse pikemaid lauseid taustainfo avamiseks, mängu edenedes keskendutakse enam platsil toimuvale, selle vahendamisele, mis toob omakorda kaasa sõnahulga languse, mille omakorda tingib elliptiline lausestus.

Oluline muutus toimub näitajates aga siis, kui asendada sõnade arv nn tähemärkide arvuga. Kuna kaaskommentaator Marko Lelov kasutab võrreldes Tiisleriga lühemaid sõnu ja suure osa lausutud sõnadest moodustab lühikeste side- ja parasiitsõnade lakkamatu kordamine („ja ja ja ja ja ja“), siis silpide ja tähemärkide arvult on ülekaalus hoopiski Tiisler.

Statistikast joonistub välja seegi, et mida enam on jutujärg põhikommentaatori käes, seda madalam on kokkuvõttes ka artikuleeritud sõnade ja silpide arv. Erinevus võib olla kuni kaks korda. Niisiis on selge, et reportaaži tempo ja tonaalsus sõltuvad paljuski sellest, kumb osapool on ühe või teise mänguperioodi lõikes domineerivam.

Sündmuslikkus

Alustame lähilugemist aga põgusa ekskursiga pisut kaugemale. Väitsin, et inglise ja saksa reportaažid on vaoshoitumad, ja kaude sedagi, et neis kultuuriruumides on vaikiv kokkulepe sündmuslikkust kunstlikult mitte forsseerida. Suhtumine on selge: võistlus ise on piisavalt suur sündmus, mille tähendus joonistub välja just siis, kui seda eksplitsiitselt mitte rõhutada. Reporterid vaikivad palju, lasevad visuaalil ja staadionihelidel iseseisvalt mõjule pääseda. Selle lähenemisviisi mõjusust ilmestab näiteks legendaarse Clive Tyldesley pikk vaikushetk pärast Ole Gunnar Solskjaeri võiduväravat kohtumise üleminutitel Manchester Unitedi ja Müncheni Bayerni vahelises Meistrite Liiga finaalis (1999). Ladina-Ameerika reportaažides sündmuse sündmuslikkust küll ei kirjeldata, aga seda rõhutatakse siiski kunstliku emotsionaalsusega, mis ei tarvitse mängu enda sisemise loogikaga sugugi kokku kõlada.

Eesti reportaažide puhul minnakse sageli teist teed. Kõige ilmselgemad näited on reporterite sissejuhatused enne avavilet. Tegemist on keeleliselt edasisest reportaažist radikaalselt erineva väljendusviisiga: kasutatakse korrektseid ja läbimõeldud (sageli ka enne valmis kirjutatud)[4] lauseid, väljendeid. Tähelepanuväärseks teeb need fragmendid aga see, et reporter üritab kirjeldada, kui olulise sündmusega on ikkagi tegemist. Võib oletada, et mõneti on tegu pärandiga 1990. aastatest, kui jalgpall ei olnud loomuldasa midagi pelgast spordist kõrgemat ja sestap pidi selle kultuurilist kaalukust auditooriumile pidevalt üle kordama ja seletama. Tarmo Tiisler loob sündmuslikkust nii (lausepiirid on siin ja edaspidi tinglikud):

Oi, kuidas sees keeb, ma arvan, et keeb kõigil nendel viieteistkümnel tuhandel, kes siin staadionil on, umbes sajakonnal Eesti koondise toetajal, kes ei võtnud vaevaks või või võtsid vaevaks, tulla siia Belfasti mängule kaasa elama, ja ma usun, et kõigil spordisõpradel kodudes koduvabariigis ka sees keeb, sest uus algus, uus tulemine ja siin siis need meeskonnad on ja juba Windsor Parki murul. Me oleme õhinat täis, oleme ootuses ja on rahvushümnide aeg.

Pateetikat, nagu näha, on siin parasjagu. Reporter kirjeldab enda sisemisi emotsioone, toob mängu ühtsustunde, rahvusliku tasandi, loob meie-mõõtme. Varjatud eesmärk on kinnistada arusaama, et õige pea algab üks väga-väga tähtis asi, millest ükski eeskujulik kristlane kohe kuidagi ei tahaks ilma jääda. Olgu öeldud, et sissejuhatava sündmuslikkuse vahest kõige osavam kehtestaja spordireportaaži väljal on Kalev Kruus, kes viimastel aastatel on hakanud otsesõnalist tähtsustamist vältima.

Teine reportaaži piirjuhtum seostub otsapidi samuti sündmuslikkusega. Väravasituatsioonides toimub lühikese ajavahemiku vältel üleminek loomulikust mängukirjeldusest emotsionaalse haripunktini, kus lühikese perioodi vältel tuleb piiritleda sündmuse kesksemad tunnused. Sellele järgneb aga liikumine üldisemale tasandile – kontekstualiseeritakse olnu ning suunatakse perspektiiv tulevikku (mis saab edasi?). Põhja-Iirimaa asus 56. minutil juhtima (väravahetk on tähistatud tärnidega):

Nüüd Jonny Evansilt pall kasti, aga seal õnneks meie mehi on. Artur Pikk. Ja nüüd. McGinniga ikkagi natukene hädas, nii et kaugele ei suutnud palli ära lüüa. Tamm. Saville ka kohe aktsioonis ja Davis. Jones. Teravalt ja teravalt kasti. Nüüd tuleb eemalt! *** Ja seda me ei taha näha. Aga see on paratamatus praegu kahe-viiekümne kuuendal minutil.

Sellele järgneb muidugi ekspertkommentaatori seletus olukorrale, tempo ja intensiivsus tõmmatakse alla.

Toon erinevate strateegiate kasutamise ilmestamiseks võrdlusena ka ühe teise väravasituatsiooni. Eesti superkarika kohtumine tänavu 3. märtsil, Tallinna Levadia läheb 39. minutil Nõmme Kalju vastu juhtima. Kommenteerib Ott Järvela:

Tamm. Subbotin. Tkachuk mängib tagasi Lepmetsale. Lipp ning Liliu tuleb talle intensiivselt survet tegema ja Lipp on sunnitud palli niisama auti lööma. Seal paremat võimalust Lipil tolles olukorras ei olnud. Ugge. Reginald. Tjapkin. Žurakovski teda seal takistab ning Tjapkin kaotab palli … kaotab palli Žurakovskile ning kes võiks minna üks-ühele, kui oleks kiirust, nii palju ei ole, aga lööb ikkagi ära! Levadia läheb juhtima kolmekümne üheksandal minutil, kui Igor Žurakovski sai keskväljal palli, tuli Tjapkinilt kätte, paistis juba soodsa momendi lasi tempo langusega käest, aga siiski, leiutab tollest olukorrast pealelöögi, mis posti põrke kaudu lipsab väravasse ning mänguseis on avatud, skoor on avatud ning Levadia juhib seda kohtumist üks-null.

Järvela lähenemine on raadioreportaažilik: kirjeldatakse intensiivselt ja täpselt, leitakse platsil üles kõige aktuaalsem element, mida tõstetakse esile (peamiselt on see seotud palli asumisega mõne mängija valduses).[5] Pärast väravat tempo ei lange, kiiresti minnakse olevikukasutuselt üle minevikuvormile, isegi ilma korduspildita käiakse kohe väravaolukord uuesti üle ja antakse hinnanguid. Intensiivse perioodi lõpetamisest annab märku kordus toodud fragmendi lõpus ja naasmine olevikuvormi juurde.

Tiisleri lähenemine on teistsugune. Kogu väravasituatsioon on vahendatud vaid kahe lühilausega, millest esimene sisaldab seejuures veel kordust (tegemist on olukorraga, kus reporteri jaoks pole niivõrd oluline, mida öelda, peamine on intonatsiooniga välja näidata, et siin kisub asi sündmuseks kätte – sõna „teravalt“ kordamine on juhuslik): „Teravalt ja teravalt kasti. Nüüd tuleb eemalt!“ Tiisler laseb pildil end pidevalt toetada: väravale järgneb paus, kõik on arusaadav, seejärel ei kirjeldata kohe mitte minevikusituatsiooni, vaid rõhutatakse emotsionaalse seisundi muutumist ja liigutakse konkreetsest olevikust üldisesse olevikku. Vaikus – mida eesti spordireportaažis valdavalt peljatakse – toimib siin sündmuslikkuse peamise ülesehitava jõuna.

Temporaalsus

Tarmo Tiisleri ja Ott Järvela reportaažid väravasituatsioonides tõid esile küsimuse temporaalsusest, eri ajavormide põimumisest ja vaheldumisest. Minu ajakirjanduslik isakuju Tiit Karuks tavatses enne üheskoos tehtavaid raadioreportaaže öelda midagi sellist: „Ma siis ajan esimesel poolajal palli taga, sa räägi, kuidas need maailma asjad tegelikult käivad.“ Eks ta ole.

Kõige üldisemalt jaotataksegi jalgpallireportaaž kaheks registriks: kirjeldamine (inglise keeles description või play-by-play commentary) ja eritlus (elaboration või colour commentary). Esimese eest hoolitseb tavaliselt nn põhikommentaator, kes ajab siis palli taga, teise eest, nagu öeldud, nn ekspert, kes üritab olukordi lahti seletada. Esimene on konkreetsemalt seotud mängu olevikulise situatsiooniga ja teiseneb vastavalt mängurütmile kiiremini. Mänguolukordades, kus domineerib põhikommentaator, on ülekaalus seega kirjeldav tasand ja oleviku kasutamine.

Kahe kommentaatori ajakasutus on põhimõtteliselt erinev. Vaadeldavas reportaažis selgus, et valdavalt kasutas Marko Lelov lihtminevikku: rääkis olukordadest, mis olid toimunud, üritas otsida neile põhjendusi ja neid üldistada. Seega võib isegi väita, et abikommentaator läheb loomuldasa spordireportaaži olemusega vastuollu, sest ei vahenda nn käimasolevaid sündmusi. Lisaks lihtminevikule on sage ka nn üldoleviku kasutamine: kommentaator avab tendentse avaramalt, näiteks: „Palli võites me peame suutma seda säilitada ja ja palli vallata, et see on see on just nii tähtis, et mängu sisse saada.“ Kolmas abikommentaatori aeg on tulevik – ennustatakse, mis hakkab juhtuma, milliseid käike võib oodata. Iseäranis iseloomustab see reportaažide algusi. Näiteks jalgpallikoondise seni viimases kohtumises Gibraltariga (26. märts) ei suvatsenud kommentaatorid Alvar Tiisler ja Marko Pärnpuu vaatamata ohtlikele väravavõimalustele esimese kümne minuti vältel peaaegu üldse mängu jälgida, vaid lobisesid pigem üldistel tulevikku vaatavatel teemadel (Gibraltari koondise taktikalised iseärasused, Eesti koondise võimalikud strateegiad jne), mis raskendas ka vaatajatel mängule keskendumist.

Aga naastes vaatluse all oleva reportaaži ja põhikommentaatori juurde, siis Tarmo Tiisleri ajakasutus on läbivalt märgatavalt komplekssem kui Lelovi oma:

Stuart Dallas, ettepoole pall, aga aga seal on Joonas Tamm vahel. _____ Ja Artur Pikk, kes kes ka praegu Poolas, noh, ei ole selline raudne üheksakümne minuti mees, mängib täna siis meie äärekaitsja kohta ja ja noh alustas, võime öelda, ikkagi korralikult. _____ Paddy McNair teenib Põhja-Iirimaale audi ja Dallas läheb viskama pikka auti.

Esmalt aitaks sellist kõneakti avada Torsten Mülleri välja pakutud kaksikjaotus, mida võiks tõlkida näiteks kui nüüd-kirjeldust (on-line referent) ja just-kirjeldust (off-line referent). Nendevaheliseks piiriks on Müller postuleerinud 0,74 sekundit. Mõlemat iseloomustab olevik, aga nüüd-kirjeldus vahendab platsil toimuvat operatiivselt, just-kirjeldus aga lühikese viivitusega. Lisaksin siia omalt poolt ka jaotuse „nüüd“ ja „praegu“: esimene kirjeldab konkreetset ajahetke, teine aga üldisemat olevikku.

Ülaltoodud näites alustab Tiisler igatahes nüüd-olevikus, kirjeldab platsil toimuvat võimalikult operatiivselt. Pärast pausi (_____) liigub ta just-olevikku („Ja Artur Pikk“), seejärel praegu-olevikku, kirjeldades, milliselt seisult on Artur Pikk mängule vastu tulnud. Seejärel siseneb juba minevik („alustas, võime öelda, ikkagi korralikult“). Seejärel naaseb just-olevik („Paddy McNair teenib Põhja-Iirimaale audi“) – see on tüüpiline reportaaži taktika, kus minevikus toimunut vahendatakse olevikuvormis. Lõpuks liigub Tiisler aga paljuski tuleviku suunas, väites, mis hakkab edasi toimuma („Dallas läheb viskama pikka auti“).

Kohati vahelduvad nüüd, praegu ja minevik suisa pöörase kiirusega. Järgmises fragmendis toimub pidev nüüd-oleviku ja mineviku vaheldumine, lõpuks jõutakse üldisesse olevikku:

Pikk mängib palli lahti ja Anier, Cathcart oli juures. Ja pall Põhja-Iirimaale, Jonny Evans. Jamal Lewis. Ja Lewisel on ruumi tõusta. Ja on palju ruumi tõusta. Küsib Saville veel ette palli, kohe söötu ei tulnud. Lewis. Eesti ikkagi keskjooneni laseb tulla.

Sellise kompleksse poeetika põhjusi on muidugi palju. Esmajoones tuleb neid otsida taotlusest vahendada käimasolevaid sündmusi võimalikult operatiivselt. Sageli jääb reporter mängutempost n-ö maha või siis tekivad seoses täpse sõnastuse otsimisega mõttepausid. Kusjuures vahel viib samaaegsus ja/või paralleelselt lausumisega edasise mõtte formuleerimine millegi väga siirde taoliseni. Iga järgmine lause või lauseosa täpsustab eelmist ja muudab mõtet:

Ja Anier teeb tööd. Lõuna-Koreas siis. Meie mehe rännakud on teda viinud. Klubitasandil.

Minu teine ajakirjanduslik isakuju Erik Lillo tavatses reportaažide kohta öelda, et mineviku kasutamine tähendab, et oled juba hiljaks jäänud. Mäletan eredalt, kuidas sain kogenud kolleegilt paraja peapesu, kui suusavõistlustel vahendasin sprindidistantsi finišiheitlust telepildi põhjal, selmet pea aknast välja pista ja finišisirget oma silmaga vaadata – telepilt oli sekundi jagu maas. Muidugi oli Erkal tuline õigus: reportaaž vahendab loomuldasa ikkagi nüüd ja praegu toimuvat. Reportaaži kui terviku ja eriti põhikommentaatori aeg on ikkagi olevik.

Tänapäeva spordireportaažis on sellisest arusaamast miskipärast radikaalselt kaugenetud. Reporterid armastavad kokku koguda suure hulga taustainfot, fakte valimatult eetrisse paisata ja kogutud teadmistega eputada. Sageli isegi sellise järjekindlusega, et protsentuaalselt moodustab mänguväline suurema osa kui platsil toimuva vahendamine (viimasel ajal on sedavõrd kaugele läinud näiteks Indrek Petersoo, Kristjan Jaak Kangur ja Dannar Leitmaa).[6] See tähendab aga, et reportaaž ei paikne enam konkreetses olevikus (mängu ei representeerita vahetult), vaid hoopis atemporaalses ajas või väga üldises olevikus, kus avaldatakse seisukohti, informatsiooni maailma asjade seisu kohta laiemalt. Auditooriumi töö muudab selline dünaamika märgatavalt keerulisemaks: lisaks mängu jälgimisele ja nautimisele tuleb registreerida ka lobiseva kommentaatori üldist juttu ja mõttekäike. Eks ole juba võrdlemisi tavaliseks muutunud sellised väljaütlemised nagu „Vaatame selle olukorra ära ja siis räägime selle jutu lõpuni“. Toomas Vara suutis hiljuti sellele eneseirooniliselt tähelepanu juhtida: „Meie jutu taustal on siin mõnda aega toimunud põnev mäng“ ja „Aga lõpetame selle Klopi jutu ära – mäng käib nii kiiresti, et pikemaid jutte ei jõuagi ette võtta“.

Kui olen varasemalt spordireporteri kuldreegliks pidanud põhimõtet „Reporter on mängu, mitte mäng reporteri jaoks“, siis nüüdisreportaaži tendentse arvestades tuleks see ilmselt asendada pisut lihtsama väitega: „Jälgi mängu, ära lobise!“

Elliptilisus

Kindlasti on igasuguse spordiülekande puhul oluline struktuur, kompositsioon. Kommentaator peab teadma, kuidas ühes või teises olukorras käituda, mida eri tüüpi stsenaariumide puhul teha. Siiski on reportaaži puhul vahest määravaimaks teguriks ajaline piiratus: väljakul toimuvate sündmuste edastamine peab toimuma vastavalt mängu enda rütmile, mis sageli toob kaasa vajaduse hüljata täislaused, grammatiline korrektsus ja tõsta esile sisulisi kvaliteete. Vaatame lähemalt fragmenti Tarmo Tiisleri reportaažist:

Vassiljev, ette Zenjovi suunas. Ja ikkagi auti. Vähemalt palli saime vastaste otsajoone poole rohkem. Stuart Dallas. Väravavahile tagasi. Zenjov läheb peale käima. Kams ka juba päris kõrgel. Baranov. Ja saab palli võidetud. Ja saab ka korralikult nüüd näkku Jonesi käest. Veri lahti pole. Saame jätkata. Nii. Vassiljev palli taga. Ja pall…

Grammatiliselt terviklikke lauseid kohtab jalgpallireportaažis haruharva, peamiselt mängueelses sissejuhatuses ja mängukatkestuste ajal. Kõige elliptilisemad perioodid reportaažist on need, kus kirjeldatakse platsil toimuvat. Puududa võivad eri olukordades kõik lauseliikmed, vahest kõige sagedasem on aga subjektist ja predikaadist loobumine. Veel üks juhuslik näide, kus kolmes esimeses lauses on sujuvalt kadunud verb:

Ja Baranov, käed küljes. Ja töö hea ja korralik! Nii. Ja pall meie. Vaatame uuesti. Saville ja Baranov. Jah, ei olnud seal ju midagi.

Elliptilisus – eriti telereportaaži puhul, kus instinktiivselt usaldatakse visuaalse külje suutlikkust rääkida enda eest – läheb sageli sedavõrd kaugele, et suur osa reportaažist koosneb holofrastilistest lausetest, kus sündmuse staadiumi kirjeldamiseks piisab ühest sõnast. Lisaks pärisnimest koosnevale lausele kohtab selliseid juhtumeid väravavõimaluste puhul, kui semantilistest kvaliteetidest saavad olulisemaks kommentaatori emotsioon, ekstralingvistilised kvaliteedid. Näiteks: „Eemalt!“, „Ohtlikult!“

Elliptilisusega kaasnevad veel kaks sagedast reportaažitunnust: inversioon ja passiivi kasutamine. Peale selle et suur osa sõnadest kipub välja jääma, pööratakse tavaliselt pea peale ka kõik süntaksireeglid. Olulisemale kohale tõuseb intonatsioon, hääletugevus, lausumise intensiivsus ja muud faktorid. Reeglipärast lausestust kohtab vähestel reporteritel ning sedagi vaid madalama mängutempoga perioodidel.

Lafferty samm ehk on natukene töntsimaks läinud, aga noh, õigel ajal õiges kohas olla vaja.

Kõige sagedasem inversiooni juhtum eesti spordireportaažis on verbi nihkumine lause lõppu (viimane tunnus esineb vahest kõige järjekindlamalt Alvar Tiisleril).

Ja Artur Pikk läheb nurgalööki andma ka nüüd siitpoolse lipu juurest, meil neid pikki mehi sinna karistusalasse saata on. Jääb tahapoole Baranov ja ja jääb taha Gert Kams.

Passiivi kasutamisest võib näiteid tuua pea igast mängufaasist. Juhuslik näide:

Ja küll, küll sealt joostakse taha posti hästi.

Primitiivsuse ilmnemine

Võib jääda mulje, et spordireportaaž on üles ehitatud keelelistest häiretest ja primitiivsest sõnadevoost. Mingis mõttes vastab see ka tõele.

Kommentaatorite puhul on täiesti normaalne ja isegi vajalik lakkamatult korrata üldtuntud sõnu. Näiteks sõna „pall“ kasutasid Lelov ja Tiisler ülekande vältel enam kui 200 korda. Võib ka eeldada, et kui minna teist teed, sõnakorduseid vältida ja hakata väljenduma pidevalt kujundlikult („nahkkera“, „mänguvahend“), võib see oma kurioossuses segada vaatamist, viia tähelepanu mängult eemale.

Võrreldes tavakeelega on ebaproportsionaalselt sage aja- ja kohamääruste kasutamine. Samuti suureneb asesõnade hulk. Marko Lelov kasutab näiteks 77 korda sõna „siin“, kuigi selle tähendus varieerub ja ei ole sageli konkreetse koha-deiktilise määratlusega kuidagigi seotud. Aga veel. Lelov kasutab 50 korda sõna „praegu“, 42 korda „seal“, 41 korda „siin“, 23 korda „kohe“. Tarmo Tiisler kasutab sõna „nüüd“ koguni 114 korda, 36 korda „veel“, 29 korda „juba“, 28 korda „siin“ ja 23 korda „kohe“. Paljud neist juhtudest ei ole seotud niivõrd sõnade tähendusega, vaid aitavad olukorda pigem emotsionaalselt hinnata, vahendada ja mõtteid omavahel siduda.

Tüüpilised on muidugi parasiitväljendid või idiosünkraasiad: Tiisler kasutab 28 korda sõna „jätkama“ või „jätk“, Lelov paiskab koguni 35 korda eetrisse väljendi „selles mõttes“, parasiitsõna „nagu“ kasutab Lelov aga suisa 98 korda.

Üks selgemaid kohti, kus ilmneb lapsemeelne siirus, on igasugused pöördumised ja retoorilised küsimused. Vahel pöördutakse mängija poole palve või lihtsalt mõne hea sooviga. Väljaspool spordireportaaži konteksti mõjuks see võrdlemisi banaalselt. Näited Tiislerilt:

Ja Anier saab minna värava peale. Henri Anier, lükka nüüd, palun! Ei lükka!

Ja ole nüüd tubli, Sergei Lepmets!

Küsimusi võib esitada pea kõigile ja kõigele:

Ja siin siis, kas pannaksegi juba valmis?

Artjom Dmitrijev – kas?

Sageli võib küsimusele ka lihtsalt ise vastata:

Ja Tamm, kas läheb ise või või ootab ikkagi Pika tagasi? Ootab Artur Pika tagasi.

Ja nüüd, mida näitab kohtunik? Ikkagi karistuslööki, aga aga kas ka kaarti? Jah, ka kaarti.

Eks ole spordireportaaž paljuski analoogne luulega, kus võib väljendada lapsikusi, võib jääda labaseks ja truuks armastatud klišeedele. Sellist poeetikat võiks nimetada ka ametlikuks spordilobaks. Kas pole nii, et kaks avaliku elu valdkonda, mis kõige enam kubisevad klišeedest, ongi sport ja poliitika?

Igatahes on selge, et spordireportaaži üheks olemuslikumaks tunnuseks ongi keelevääratused, eksimused. Arvestades improvisatsiooni ja spontaansuse suurt osakaalu, ka mõttepausid. Keelevääratusi kohtab kõikides seni toodud näidetes, sageli just olukordades, kus mängutempoga kaasas käimine muutub keeruliseks, reporter hakkab sõnu otsima. Kui tüüpilised vääratused ilmnevad side- ja parasiitsõnade kordamises, siis näiteks Tiisler on suutnud välja töötada suurepärase viisi: mõttepausid asuvad enamasti sõna keskel: „Ohtlikkk—ult!“ Kaashääliku peale jäädakse pidama, kuni suudetakse mängusituatsiooni taas analüütiliselt hallata. Valdav osa tüüphäiretest ilmneb tavaliselt aga just abikommentaatori keelekasutuses.

Ekspertkommentaator

Abikommentaator on ülekandes vaatajate jaoks paratamatult pisut teistsuguses positsioonis. Temale kui spetsialistile on lubatud olla keeleliselt lohakam, kasutada slängi (mida Marko Lelov teeb tuima järjekindlusega), süüa sõnalõppe („teind“ jne) – olulisemal kohal on sisuline panus, eritlemissuutlikkus ja mängusituatsioonide mõtestamine. Lelov näiteks ei teinud kogu ülekande vältel mitte ühtegi puhast lauset, ikka sattus sekka kas sõnavääratusi või grammatilisi häireid. Vaatame ühte juhuslikku fragmenti:

Jah et, see on selline teine laine, kus Põhja-Iiri siis kesk keskpoolkaitsjad, või kuidas nad on, ründavamad poolkaitsjad, tulevad siis teise lainena selliste äärte pallide peale sisse et ja ja mängitakse täpselt üle kaitseliini, aga aga praegu on nad läinud natukene pikaks ja ja ja Eesti kaitseliin selles mõttes seisab seisab ilusti liinis, aga kui ta nüüd täpselt üle pea tuleb ja see ajastus on hea, siis on on on raske, et et võib-olla peab olema siin ka, et vaatan, et et paar korda on seda toimunud onju ja ja omavahel on natukene mõistmatus et kuidas need iiri mängijad sinna taha ja vabaks jäävad onju, et tegelt kaitseliin võib-olla natukene küljega seisma ja olema valmis selleks, et kui üle pea tuleb, siis ma saan ka tagasi. Praegu nagu seistakse nagu seistakse suht seljaga värava poole.

Selles märkimisväärselt pikas lauses avalduvad pea kõik olulisemad reportaažile omased keelelised tunnused: elliptilisus, kordused, sõnavääratused, inversioon, kõnekeel jne. Lugedes on Lelovi mõttekäiku keeruline jälgida. Tuleb aga arvestada, et reportaažis määrab kõneakti kvaliteedi suures osas intonatsioon ja kontekst.

Kaldun arvama, et Freudile oleks spordireporterite tegevus palju põnevust tekitanud. Kus mujal võib leida inimesi avalikus ruumis lakkamatult spontaanselt mõtteid avaldamas – iga hetk valmis mõne keelevääratusega paljastama oma kõige varjatumaid tunge, infantiilseid emotsioone ja reaktsioone. Meie oleme sellega muidugi juba harjunud.

Esmapilgul võib toodud tunnuste ja tsitaatide taustal näida, et spordireportaaži keelekasutus peegeldab lihtsalt Eesti akadeemilises ruumis rohkelt käsitletud suulise kõne tunnusjooni. Erinevus peitub esmalt selles, et spordireportaažis küll ilmnevad paljud suulisele kõnele – tegu ju ongi suulise kõnega – omased tunnused, ja sageli võimendunud kujul (ellips, inversioon jne), aga tegemist on mingis mõttes piirsituatsiooniga (kiiresti rääkimine, kirjeldamine jne), mida tuleb käsitleda suulise kõne erijuhtumina, kus ühelt poolt ei ole lubatud kirjakeelest hälbida, aga samas on see hälbimine selle kõne loomulik ja osati määratlev omadus. Näiteks inglise ja saksa reportaaž on väga kirjakeele-lähedane – keelevääratusi on minimaalselt ja inversioon toimub võrreldes suulise kõnega erinevalt. Ideaalis ei tohiks reporter sõltumata reportaaži liigist keeleliselt eksida: reporter peaks suutma lauset terviklikult hoomata, vallata sõna. Niisiis, tegu on küll suulise kõnega, aga ühtlasi ka avaliku kanaliga, mis vastutab muu hulgas korrektse keelekasutuse propageerimise eest (eriti ERR).

Eks kuulu spordireporterite tabavad ja vähem tabavad väljaütlemised nii või naa rahvamütoloogiasse. Spordiajaloolane Kalle Voolaid pidavat suisa igal võimalikul juhul televiisori ees kükitama, et väiksemgi humoorikas kild kirja panna.[7] Ja eks neid nõnda kogunegi raamatute kaupa. (Meenub näiteks Kalev Kruusi geniaalne välgatus: „Ja ega see türgi mees juba risti ette ei löö.“)

Lõpetuseks

Ühes mõnda aega tagasi antud intervjuus käisin välja väite, et eesti spordireportaaž on läinud lihtsustumise teed. Pidasin eelkõige silmas seda, et tegijaid on eri platvormidel palju, elementaarne käsitööoskus langeb (Eestis reportereid senimaani ei koolitata) ja et vaid kümmekond reporterit suudavad pakkuda kvaliteetset ja isikupärast reportaaži (siin analüüsitud Tiisler ja Järvela nende seas).

Lihtsustumisel on aga ka teine mõõde. Kui me vahel küsime, mispärast seda va spordireportaaži ülepea tarvis on, miks see meid paelub, siis küllap ikka seepärast, et meie silme all artikuleeritakse sümboolselt elu ennast. Vähemasti annab selleks võrratu võimaluse žanri suuline poeetiline potentsiaal. Lihtsustumine on olnud just keeleline, poeetiline tasand on nivelleerunud, sügav kujundlikkus taandunud tagaplaanile. Tõsi, paljud noored reporterid üritavad Kalev Kruusi ja Tarmo Tiislerit sageli jäljendada ka just kujundlikkuse tasandil, aga jäljendamine on juba eos läbikukkunud tee.

Spontaanse kujundlikkuse – mis on spordireportaaži vahest üks põnevamaid külgi – veidrused ja võlu pole siinse kirjutise põhiteema. Aga ikka tahaks ju otsida selle lihtsa keele tagant ja eest ja ümbert ja alt midagi üldinimlikku, midagi poeetiliselt sügavat. Selles ootuses võiks aga esmalt õppida eriala stampvigadest. Ka keelelistest. Mööda läheb pall, mitte löök; korvpallis ei visata silmasid. Õnneks pole ka 100 miljonit egiptlast sõna otseses mõttes veel ühe mütsi alla tulnud. Ja õnneks, jumal tänatud, pole Raido Ränkel veel sugugi hävinud.

[1] Eestis on spordireportaaži käsitlevaid uuri-musi ilmunud vaid üksikuid. Vahest mahukaimad neist on Peeter Liigi bakalaureuse- ja magistritöö, kus eesti reportaaž asetatakse võrdlusesse angloameerika kultuuriruumiga, vt nt P. Liik, Televisiooni spordireportaažidele iseloomulikud jooned Eesti, USA ja Briti ajakirjanduspraktikas. Magistritöö. Tartu, 2013. Teadaolevalt võrdles eri ajastute reportaaže bakalaureuseastme seminaritöös ka hilisem kommentaator – ja siinkirjutaja pikaaegne kolleeg – Taavi Libe, aga kahjuks ei õnnestunud seda tööd enam arhiivisügavustest leida. Küll võib huviline üles otsida Toomas Uba juba ammuse sissejuhatava uurimuse: T. Uba, Spordireportaaž raadios ja televisioonis. Tallinn, 1968.

[2] Vt nt J. Susi, Sissejuhatus (jalgpalli)reportaaži žanrisse. Jalka, 2016, nr 2, lk 55–57; nr 3, lk 60–62.

[3] Seejuures ilmus nullindatel mitmeid just jalgpallikommentaatorite keelekasutust käsitlevaid uurimusi. Siinse arvustuse impulss pärineb aga juhuslikult kätte sattunud Radek Humpolíki bakalaureusetööst „Language of Football Commentators: An Analysis of Live English Football Commentary and its Types“ (2014). Spordireportaaži tüvitekstiks võiks pidada ka Tom Hedricki 2000. aastal ilmunud raamatut „The Art of Sportcasting: How to Build a Successful Career“, aga see on selgelt liiga ameerikakeskne.

[4] Traditsiooniliselt on spordikommentaatorid reportaaži alguse, esimesed laused, ikka kirja pannud (näiteks Lembitu Kuuse, Kristjan Kalkun, Erik Lillo). Ilma selleta võib olla üpris kindel, et sissejuhatuses eksitakse, kuna reportaaži rütmi pole veel sisse elatud.

[5] Järvela puhul on oluline kvaliteetne referendi leidmine: platsil toimuvast suudetakse verbaalselt esile tuua valdavalt hetkel kõige olulisem. See nõuab muidugi mängu mõistmist ja sestap on tegemist väga komplitseeritud protsessiga. Enamasti on reportaažides osutused platsil toimuvale väga juhuslikku laadi.

[6] Siit johtub üks kesksemaid murekohti nüüdisreportaažis: faktide ülekülluse kontekstis on loobutud nende motiveeritud kasutamisest. Infokillu eetrisse paiskamine ei tulene enam mängust, vaid soovist see infokild eetrisse paisata. Olulisem on fakt kui selline, mitte see, kas fakt avab konkreetset mängu või mänguelementi. Tegu oleks justkui „tühja sündmuslikkuse tekitamisega“ – sündmuslikkuse loomine, millesse fakt peaks panustama, on sedavõrd üle pingutatud, et see haagib ennast lahti mängu konkreetsuse küljest ning kogu jutu alamotiveeritus jääb kuulaja kõrvus iseäranis alasti.

[7] Vt nt äsja: K. Voolaid, P. Voolaid, „Tormas palli järele nagu Anna Karenina rongi alla“ – spordikommentaator kui rahvahumorist. Eesti Ekspress, 27.03.2019.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi