Kogust „Кодумаа” (2017)

LARISSA  JOONAS

***
On olemas palju tunnistusi.
Mõned on oma silmaga näinud.
Kirjeldusi on erinevaid – inimmälu on
ebatäiuslik.

Kuid olid ka fotod,
eri rakursside alt võetud, enam või vähem
üksikasjalikud,
eri daatumitega.
Mõned on veel mustvalged,
kuid need on usaldusväärsemadki,
nagu spetsialistid ütlesid.

Kirjeldatud on tuhandeid detaile,
kõik on pisiasjadeni taastatud.
On tehtud filme, kirjutatud raamatuid,
igaüks on midagi uut lisanud.
Kuid veel on elus need, kes mäletavad ja võivad kinnitada.
Äärmisel juhul on elus need, kes mäletavad
neid, kes mäletasid.
Nii et ärge mitte kahelgegi.
Andke järeltulijaile edasi
puhas tõde,
ärge moonutage ainsatki sõna!

***
Luban, et kõik saab olema nagu varem,
ka tähed nagu varemgi ilmuvad
ja kaovad koidikul joobunud salajõgedesse.
Ja käed saavad nagu varemgi peeneks ja läbipaistvaks,
et neist helendaks läbi taevas.
Kõik saab nagu varem, kõik loomad,
kelle see maa on sünnitanud
ja kes varjutavad oma kehaga
ruumi,
mis on kaetud stepirohu õõtsuva hingamisega
äikeste kumas.
Kõik saab nagu enne, kõik nii, nagu ahendatud mälu
alles hoiab, tihendades aeglasi tundeid.

Kuid ma luban, ma luban:
ma ei tee vigu.
Ei tee, lähen ohtlikust kohast ringiga mööda,
petan kalendrit,
sõidan ära esimese rongiga,
ei hakka vaatama, kuhu,
ei välju seal, kus tahaks,
jätan asjad vagunisse,
ei leia raha tagasitulekuks,
või lihtsalt ei ärka sel päeval.
Sel väljakannatamatul päeval,
ei tea, ei mäleta, millisel.

***
Kas arvate, et ma mäletan midagi?
Mitte midagi ei mäleta, ainult seda lõhna.
Nüüd ei lõhna miski niimoodi.
Varem oli kõiges kõdunemise lõhn, vaevutabatav,
võib-olla nendest lappidest, millega pesti meie koridore –
terrakotavärvi ära täkitud kahhel,
kahhel, mis peab olema puhas,
kuid on juba loodud tumedana,
rabeda ja urbsena,
kleepja ja rasvasena nagu savi…

Üldse mitte midagi ei mäleta,
ainult võib-olla valgust piki seina,
sellist peent ja rabedat, bordüüriga poolitatut,
klantsvärv, ja selle all krohv, spaatlijäljed,
valgus ja õhukesed varjud, peaaegu nähtamatud,
nagu veevirvendus.
Võib-olla mäletan veel vaimustust,
või hirmu, või kuidas seda tollal nimetati?
On hea olla noor,
iga päev satud võluriiki,
iga päev erutud, iga päev riskid,
seisad kuristiku ees,
vaatad sinna sisse ega tea –
kas sul on õigus astuda?
Ja sageli on, aga sa ei riski.
Ja mõnikord kahetsed, et ei riskinud, aga tihti
isegi ei kahetse.

Mingid neli seina,
sinine avaus klaasi ja betooni vahel,
möödunud sajandi keskpaiga ehitusmõtte ime,
tuhandetonniste tiibade haare,
kõik maailma revolutsioonid.
Ja muusika, samuti – kogu muusika.
Ta tungib läbi seinte,
raskesti arusaadav, kuid adutav,
ja ei mingeid sündmusi. Ei, mitte mingisuguseid.

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk