Killustatud kogemuste Narva

HEILI SEPP

Umbes kuueaastasena olin ma vaimustunud kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne pilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsest uudishimust või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värvilise klaasi tükki. Mäletan siiani segadust ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalset imet (sõna „mandala“ ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsin klaasikillud musta mulda nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.

Kui mul paluti kirjutada „oma Narvast“, kus olen nüüd töötanud veidi üle kahe aasta, tundsin sama.

Kahtlemata on mul oma Narva. Tunnen aga, et kui hakkaksin seda jutustama ja lugudeks lahti põimima, siis jääks lauale samasugune killupeotäis, mille kummastav väekaotus mind lapsena jahmatas. Mul on tunne, et mida iganes ma räägiks või millisel alusel kilde valiks ja sobitaks, ikka ei suudaks ma edasi anda oma kaleidoskoobisilmast paistvat paika. Hullem veel – võin kogemata luua hoopis moonutatud pildi. Viimane oleks iseäranis ohtlik, arvestades kõiki piirilinnaga seotud delikaatseid (näiteks etnilisi) küsimusi. Tulemus võiks olla ennustamatu ja valus. Selleks et rääkida, pean ma klaasikillud välja võtma, aga ma ei taha, et keegi end nendega veristaks.

Ometi paigutan ma need nüüd siiski ettevaatlikult lauale. Loodan, et vaatajal-lugejal tekib ligilähedanegi ettekujutus, mis on minu Narva.

*

Ma töötan Narvas kohtunikuna. Nagu suur osa piirilinnas töötavatest eestikeelsetest inimestest, käin ma Narva tööle mujalt Eestist. Narvas peatun suurepärases üürikorteris, aga mu kodu on Tallinnas. Viibin piirilinnas umbes poole oma ajast.

Minu töökoht on Narva kohtumaja, aga see ei tähenda, et ma alati seal töötaksin. Väga sageli töötan ma kodus, Tallinnas. Üllatavalt tihti teen tööd mõnes Elroni oranžis rongis, mis on saanud kahe linna kõrval mulle omalaadseks kolmandaks koduks. See kõik – pidev liikumine suunal ida-lääs-ida, tunnid rongis, Narva kui piirilinn ja koht, kus tunnen end emakeele tõttu justkui pagulasena – on liminaalne elu. Ainitine toimimine üleminekuseisundis paneb endalt küsima, kuhu ma kuulun, ja kui vastus on teada, siis seda pidevalt üle kordama. Ma pole kunagi mõelnud oma väga ühemõttelisele ja turvalisele eestlase identiteedile rohkem kui nüüd.

See kõik ei tähenda, et mul ei oleks selle paigaga kontakti. Ka karussellil keereldes on võimalik tajuda stabiilsust ja pidet, olgu selleks karusselli püsiv põrand, keskne ühendus maapinnaga või kestev pöörlemine ise.

Mul on komme (vahest lausa sisesund) leida igas kohas, kus viibin, üles genius loci – sellisena, nagu mina olen suuteline teda tajuma. Olen üritanud temaga tutvuda ka Narvas – linnas, kus ma peaaegu elan.

*

Loomulikult polnud Narva mulle valge laik kaardil ka enne 2018. aastat.

Narvas õppis mu vanaema, kes sündis nüüdse Aidu karjääri põhjas ja lõpetas 1936. aasta juunis (veel kuueteistaastaselt) õmblejannana Narva Naiskutsekooli, et siis pealinna õnne otsima minna. Perekonnaalbumis on temast pilt purskkaevu juures, mille kohta nüüd tean, et see oli Narva Pimeaias. Pildil on rõõmsameelne ja üllatavalt sarmikas neiu. Selleks ajaks, kui mina vanaema tundma sain, oli elu teda palju muutnud – nagu Narvatki. Vanaema Narvast ei rääkinud, küll aga veetsin lapsepõlvesuved tema õe pere juures. Vanaonu Aleksi Narva päritolus oli midagi salapärast. Onu Aleksil oli kaks õde, kellest hoovas müstilist elegantsi, mis jäi minu jaoks pikkadeks aastateks Narvat sümboliseerima. Linn ise oli minu lapsemeele jaoks ujunud ratsionaalselt seletamatul viisil kuhugi kättesaamatusse kaugusse. Tundus kõigiti normaalne, et see oli „linn, mida enam ei ole“ või „koht, kuhu enam ei saa“. Küsimusi ei esitatud.

Ise jõudsin Narva uue aastatuhande esikümnendil korduvalt nõnda-öelda konverentsiturismi raames. See linn oli siiski olemas. Teadsin Narva prokuratuuri, millel on õnn olla majutatud ühte vähestest säilinud vanadest hoonetest Narva vanalinnas. Käisin Narva Kolledži vanas ja uues õppehoones, vaatasin kindluse restoranist üle valgustatud silla sagivaid piiriületajaid ning külastasin värskelt taastatud Aleksandri kirikut ja jõeäärset klubi Ro-Ro. Ma ei mäletanud peale särtsuva Katri Raigi nendest episoodidest suurt midagi. Linna topograafia jäi mulle tundmatuks. Käisin Narvas ainult autoga, sihtkohast sihtkohta. Mul polnud õrna aimugi, kus võiks selles linnas olla kohtumaja. See oli täiesti võõras linn.

*

Narva kohtumaja asub Joaorus, linnaosas, mida tsaariajal kutsuti ka Juhkentaliks ja Joachimstaliks. Minu kabineti aknast on sõltuvalt aastaajast näha Narva kindlust. Kui küünitan paremale, näen ka Aleksandri Suurkirikut, mis on sealsamas, paarikümne meetri kauguses. Veidi Narvas töötanud, teadvustasin, et 19. sajandi viimasest veerandist kuni Teise maailmasõjani oli just siin tihe puitasum. 1919. aasta 25. aprillil põles see punavägede pommitamise tulemusel suures osas maha (seda nimetati ka Eesti Vabariigi aegseks suurimaks tulekahjuks). Teatud määral taastati linnaosa järgneva paarikümne aasta jooksul.

Kui enne Esimest maailmasõda oli see eeskätt töölisasum, siis kolmekümnendate teisel poolel toimus midagi gentrifikatsiooni sarnast – kortereid uutesse majadesse osteti kiirelt ja kõrge hinnaga. Teises maailmasõjas pommitati Joaorg uuesti tasaseks. Senisel kujul seda ei taastatud.

Mind vaimustas mõte omaaegsest Joaorust, mis oli täis äsja linnastunud eestlaste sagimist. Vahel tundub mulle, et suudan päris hästi silme ette manada toonase keskse tänavaristi Joaorus, kus üksteisega kohtusid Kiriku tänav, mis ühendas kaht 19. sajandi lõpus ehitatud Joaoru kirikut, ja Suure Peterburi ehk Joala tänav (tänane Puškini puiestee). Eduard Vilde „Raudsetes kätes“ seisab hiljuti tööstuslinna kolinud Ann sel tänavaristil, heidab pilgu vasakule Vene kirikule ja siis keerab Aleksandri kiriku poole. Kui seisan täna sellel kohal, tunnen olnut ja olevat tahenemas üheks, olgugi et kahte imekombel säilinud kirikut enam ühel joonel näha pole võimalik, sest vahepealne passiiv-agressiivne linnaehitus on oma töö teinud. Räägin sel teemal pikemalt vastavas Ööülikooli loengus ja Loomingus (2019, nr 10) avaldatud essees.

Kui mõtlen neile kahele kirikule, vaatan üht vana puumaja Raudsilla tänaval või paigutan tänase tänavavõrgu mõttes kunagise hoonestuse taustale, muutub toonane linn kummaliselt reaalseks. Linn, kus on olnud loendamatult katkestusi ja muundumisi, peatab ennast korraks sellel kujul, mida enam ajas pole, aga mis kunagi oli. Siis pole raske ennastki sinna kujutleda. Vahel meeldib mulle mõelda, et kui oleksin olnud sada aastat tagasi samas kohas, kus mu kabinet on täna, oleks mulle aknast avanenud vaade puit-elamutega ääristatud tegusale tänavale.

Aga hetk hiljem hiivab linn end taas ajaloo põhjast üles. Siis pole enam võimalik mõista, kas oled temaga veel kohakuti või ei.

*

Vahel pole maju vajagi, et leida end ajavoogude tagusest agulist, piisab mõnest Joaoru kassist. Olen täiesti kindel, et tänased agulikassid – uskumatult arrogantsed kõutsid – ei erine kuigivõrd nendest, keda mainib oma noorsootriloogias või luuletustes korduvalt Adolf Rammo, naastes oma mälestuste Juhkentali. Kassid on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne maastik on kodune koht. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.

Sõltumata aastaajast jookseb mu akna eest mööda kasse – halle, triibulisi, punaseid, musta-valgekirjusid, kollaseidki, aga alati jultunult enesekindlaid. Sageli näen neid suunduvat idast (Narva jõe ja Vene konsulaadi poolt) läände, päike selga pleegitamas. Enamasti lõpetavad nad teekonna sellega, et sukelduvad Kaitsepolitseiameti piirdeaia alla ja kaovad siis mu vaateväljast. Kelle heaks nad ses vastandlike huvide linnas töötavad, küsin endalt vahel. Tõenäoliselt ei esinda nad muud kui rahvusvahelist kaslust, tõden siis sama targalt.

*

Mõtlen tihti inimestele, kes viibisid selle linna varasemas inkarnatsioonis. On hämmastav, kui palju Eestile olulisi inimesi on Narvas tegutsenud, olgu või lühikest aega. Eduard Vildet mainisin, tema onupoeg, Jõhvis kohtunikuna tegutsenud Eduard Brunberg (Bornhöhe) elas siin samuti. Oskar Luts töötas pisut Narvas apteekrina ja Oskar Kallas kooliõpetajana. Kultuuritegelastega võiks jätkata, aga siit on pärit juristegi – nii näiteks sündis 1917. aastal Narvas, täpsemalt Joaorus, ka õigusajaloolane ja -filosoof Ilmar Tammelo.

Eriliselt paelus mind aga Marie Neumann (1899–1991), Narva ainus naisjurist enne Teist maailmasõda ja sõja ajal (üks väheseid naissoost vannutatud advokaate Eestis) ning kohalik seltskonna- ja omavalitsustegelane. 1941. aasta juuni arreteerimised jõudsid ka tema ja ta baltisakslasest abikaasani, aga imekombel Marie pääses. Vaguni lähistele, kus Marie Narva jaamas ärasaatmist ootas, kukkus pomm ja põrutas lahti vaguni ukse. Peagi pages ta tütrega läbi Saksamaa Kanadasse, kus elas väga kõrge eani.

Marie Neumanni meenutused sellest, mida ta 1941. aasta 14. juuni hommikul Narvas nägi, on oma asisuselt üks mõjusamaid mälestuspilte tollest päevast:

„14. juunil 1941 oli mul üks kohtuasi ees Kohtlas … Rong läks kell 6.20 hommikul. Esimene asi, kui ärkasin, helistasin kohe, nagu alati, takso tellimiseks. Aga ühtegi taksot polnud kohal. Mul tuli rutata, et jalgsi jaama minna, mis oli umbes 20-25 minuti tee. Portfell ja käekott käe otsas astusin vilkalt päikesepaistelisele tänavale. Sel varajasel hommikutunnil oli alati tänav tühi ning vaikne, aga täna märkasin omaks imestuseks, et nüüd oli seal elav liiklemine. Möödudes ühest tuttavast majast, nägin, et selle peauks oli pärani lahti ja ukse ees seisid kaks naist, kes nutsid suure häälega. Üks veoauto sõitis mööda, see oli täis inimesi ja pakke. Ma tundsin ära ühe noore naise ja tema kaks väikest poega. … Teel jaama nägin ma veel mitu sarnast täislaaditud veoautot. … Pilet käes, läksin oma rongile ja astusin akna alla, mis oli vaatega jaamatagusele. Terve jaamakülg oli täis tühje loomavaguneid ja vagunite taga paistsid hulgaliselt inimesi ja laialipaisatud bagaž ja kotid … Seda pilti nägin ma igas jaamas, millest ma mööda sõitsin.“[1]

Kummaline, aga pärast tema kohta lugemist sattusin Mariega kokku ka veidi isiklikumalt. Eelmisel sügisel jäi mulle pealinna raamatuantikvariaadis näppu Leo Anvelti „Eluhirm“, milles oli tuttava nime ja aadressiga tempel: „Vannutatud advokaat Marie Neumann, Narva, Valge 5“. Raamat ilmus 1936. kevadel, advokaadivande andis Marie 28.05.1936. Templijälge vaadates tahaks mõelda, et see võis olla uhke Marie üks esimesi võimalusi vastset ametitemplit katsetada. Leid avas Marie mulle hoopis uuest küljest. Pidasin teda no-nonsense-jalad-maas-tegudeinimeseks, millega selline melanhoolsevõitu ja vaimsusesse pürgiv lugemisvara justkui ei haaku. Küll aga sobis see raamat mulle ja olin vanemale kolleegile raamatusoovituse eest tänulik.

Huvitaval kombel juhtus see just siis, kui mõtisklesin parasjagu selle üle, et kuigi ennesõjaaegses Narvas oli hulganisti kultuurseid Eesti inimesi, ei tundu seal olevat ühtegi antikvariaati, kus sellele kultuurikihile ligi pääseda. Mulle paistis see ühe iselaadse kultuurilise katkestusena. Hiljem, kui tegin tutvust kohalike antikvaaridega, selgus, et Narvas liikuvat vahel siiski ka vanemaid eestikeelseid raamatuid.

*

Ma ei eita sugugi, et vahest elan mineviku Narvas rohkem kui tänases. Võib-olla ongi mul kunagise Narva inimeste seas rohkem tuttavaid kui tänaste hulgas. Väga võimalik, et see on mingi toimetulekumehhanism. Komme palju taha vaadata ja teadvustada korraga rohkemaid aegu kui praegune pole mulle võõras ka üldises plaanis. Sellega seoses meenub üks kurioosne lugu.

Rongiga Narva sisenev inimene seisab esimese asjana silmitsi 1941. ja 1949. aasta repressioonide memoriaaliga, mis asub raudteejaama ees väikesel väljakul. Minu meelest on see väga jõuline sümbol.

Esimesel Narva-kevadel hakkas mulle ilmade edenedes tunduma, et sellega pole asjad päris korras. Kui linna muu iluhaljastus oli täiesti eeskujulik ja amplid ägasid õite all, siis mälestusmärk haljendas võililledest, vesiheinast ja muust sarnasest, sekka pisut kuivanud mätast. Et see vaatepilt avanes keset linna ning minu käigud Elroni rongi ja kohtumaja vahet viisid mind tihti üle väljaku, pani vaatepilt südame kripeldama. Juuniküüditamise aastapäev lähenes. Sisemine väike kuradike küsis õelalt, kas see on ehk mingi sõnum.

Mai lõpus ostsin töökindad ja panin kabinetti valmis. Möödusin memoriaalist taas ja taas. Ühel päeval juuni alguses ei pidanud närv enam vastu. Ilm oli ilus. Lõunapausi ajal sai peenar rohitud ja umbrohi kiviplaatide vahelt kitkutud.

Mõneks ajaks oli hing rahul, aga juba sama päeva õhtul suunas üks sõpru mu tähelepanu Narva linna heakorraeeskirjale, milles on muuhulgas keelatud omavoliliselt koorida pinnast ja rohukamarat. Loo otsi kokku tõmmates saan öelda, et kirjutasin eeskirjast inspireeritult Narva Linnavalitsusele oma isetegevuse kohta lühikese kirja, millele nad viisakalt ja kiiresti vastasid, selgitades memoriaali korrastamise kõrvalejätmist planeeritud ehitustöödega. Samas märkisid nad, et otsustasid nüüd memoriaali siiski kohe korda teha, ning paari päeva jooksul oligi see juba leekivpunaseid lilli täis. Kunagi hiljem ei ole ma enam pidanud memoriaali pärast muret tundma.

*

Vilde „Raudsed käed“ algas sellega, kuidas H. Sepp ja teised tulid 1889. aastal Narva vaksalis rongilt maha. Tänane Narva vaksal ja selleesine väljak said värske välimuse 2018. aasta teisel poolel. Seda arengut sain ma jälgida pikalt, sest sagedaste rongisõitude pärast oli mul sinna palju asja – vahel isegi kaks korda päevas, tulles ja minnes.

Raudteejaam on mingis mõttes üks Narva sümboleid. Ta pole ehk nii vana kui linn, aga viimase pooleteise sajandi jooksul on ta olnud üks siinseid ajaloolisi sõlmpunkte, nagu ka Marie Neumanni ülal mainitud mälestustest lugeda võib. Kahel korral on ta linnaga koos solidaarselt maha põlenud ja praegu eksisteerib juba kolmandal kujul. Nii nagu linna puhulgi, võib tema kohta küsida, kas ta on üldse seesama? Tema uued reinkarnatsioonid on nii kõikehõlmavad, et vastus peaks olema pigem eitav. Ometi on äsja uue jume saanud hoones midagi, mis paneb tunnetama temas järjepidevust eelkäijatega.

Vahest just seepärast ta taastatigi kogu oma stalinistlikus ilus, vintovkadega sõjamehed ja viisnurgad, uhkemad kui eales varem, valgega üle võõbatud. Ma ei tea, kui palju on siin ajaloolist huumorit ja kui palju midagi muud. See, et hoone sisemuses ja ustel domineerib vana hea veripunane, ei tee asja selgemaks. Selles linnas ei tea kunagi päris täpselt, millises meeleolus mingi ajalooline tasand ennast pinnale nihutab.

Raudteejaama punased uksed avanevad automaatselt korraga kahte poolde. Sisenedes on uhke tunne, nagu oleksid Brežnev võidupühaparaadil. Automaatne avanemine toimub aga äärmiselt aeglaselt, mistõttu on uste tüütu uimasus mind algusest peale pisut häirinud. Parandan – häiris. Viimati lahkusin nende uste vahelt 15. märtsil, kui eriolukord oli juba mõned päevad kestnud. Järsku olin väga tänulik, et keegi ettenägelik inimene oli otsustanud seada siia uksed, mida mina ega keegi teine ei pidanud avamiseks puudutama. Nõnda sain pandeemiaaegsest Narvast nakkusevabalt lahkudes tõdeda, et see linn ei allu tõesti ajaloo voole – vahel on ta sellest justkui kaugele maha jäänud, aga vahel, tuleb välja, tükk maad ees.

*

Kui ma hakkasin end Eestimaa kaugesse kirdeserva tulekuks valmis sättima, sosistas hinges imepisike kahtluseuss: Hic sunt dracones… (Või oli see leones?)

Selle kõheduse pühkis olematuks juba mu esimene retk piirilinna, kui käisin üürikorteri asjus kokku leppimas. Tagantjärele olen mõistnud, et mul vedas enneolematul moel. Mul on igas mõttes suurepärane korter veetorni kõrgel korrusel, vaatega loojangutele, mille värviküllasus ja mitmekesisus ületab mistahes kaleidoskoobi võimalused. See korter on olnud nagu õnnistus. Veetorn ise, üks Narva visuaalseid sümboleid, mõjub keset linna nagu keskmine sõrm Narvat mitmel korral maatasa teinud õhurünnakutele.

Õhurikkuse ja ruumikuse tunne, mida oma korteriaknast vaadates kogen, ei lõpe tänavale astumisega. Minu tavaline tee viib piki Puškini puiesteed. See on valgusküllane ja avar, olgu siis talvise lumega, kevadistes kastaniõites või sügisvärvides, ning vaade jõeorule annab hingamist juurde. Selles osas linnast on alati kummaliselt vähe rahvast. Meenub siiski üks kord, kui kesklinn oli rahvast täis: 18. märts 2018, kui toimusid Vene Föderatsiooni presidendivalimised. Linn pulbitses ning kohtumaja läheduses sagis bussitäite viisi elevil rahvast.

Sagedamini on aga ainsaks heliks Puškini alleel kellegi reisikohvri rataste kõrin. Need on hetked, kui tunnen ennast kohalikuna. Mina ei ole turist.

Suhtelist vaikust paistab süvendavat lisaks seegi, et Narvas on talved eriti valged. Narvas klopin ma ruumi sisenedes jalad puhtaks kuivast, sätendavast lumest, Tallinnas aga on see tavaliselt mingi beež löga. Sama terav kontrast ootab harilikult ka rongiga ühest linnast teise sõites – saabuda mustendavast Balti jaamast helevalgesse Narva lumesattu on üsna tavaline üleminek. Isegi kui selle valguse taga on osalt komme jätta tänavad liivatamata, mõjub selline valge, krudisev linnatalv kuidagi õilsalt.

Tol pakaseliselt valgel pärastlõunal 2017. aasta detsembris, kui tulin Narva korterit vaatama, tundus linn lausa poeetiline. Kui ma rongilt maha astusin, hakkas ilm hämarduma, aga kõik oli veel valge – täpsemalt mustvalge, aga ikkagi peamiselt valge. Ainus erand oli karjuvalt kirevas valgusehtes Aleksandri kiriku torn, mida jäin hämmingus põrnitsema.

Sammudes läbi Juhkentali ja lumise Puškini allee veetorni poole, tundus, et kõnnin klaasist linnas. See oli hääletu ja ruumikas, justnagu õhukalkvel.

Klaasist linn – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles kultuuride ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist maailma, teist kultuuriruumi, teist etnost.

Esmakordselt Narva saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass eestikeelseid tekste ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on potjomkinlus, nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset barokklinna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui kaevu põhjast vastu kõlava kajaga vaidlemine.

Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.

*

Vladimir Beekmani „Narva koses“ mõtiskleb teise ilmasõja eelsest Narvast pärit Siina:

„Uus linn ei pea olema vanast parem ega halvem, tegelikult on see ükskõik, ta on lihtsalt teine ning võib sellisena täpselt samamoodi jääda kustumatult mällu kellelegi teisele, kellele ta on algusest peale koduks. … Millisel määral peab linn olema purustatud, pihuks tambitud, et ta kaotaks jäädavalt oma hinguse ja hinge ega suudaks enam kunagi ellu ärgata? … See ei armistu enne, kui meie asemele astuvad uued sugupõlved, kes kasvavad üles varemeväljadelt tõusnud uutes linnades.“[2]

Beekman oli Narva juurtega ja veetis siin lapsena palju aega. Tema intervjuudest ja kirjutistest saab järeldada, et kunagise Narva kaotusest ta päris üle ei saanudki.

Mina ei tea, milline on õige Narva. Ma ei tea, kelle linn see on või kas ta üldse kellegi oma peaks olema. Kellele ta kuulub – kas ta üldse kellelegi kuulub? Kelle näo järgi peab ta olema ehitatud? Kas üks linn saab üleüldse kellegi oma olla?

Mulle meeldib see linn ühes kõigi oma kummaliste kihistuste, haavaarmide ja fantoomjäsemetega.

*

Olen üritanud olla kultuurne. Olen käinud Narvas teatris ja mitu korda kinoski. Viimane on keelelises mõttes paras õnnemäng. Nõnda olen sattunud paar korda vaatama venekeelse pealelugemisega Hollywoodi filmi, kuigi enda teada läksin vastavalt reklaamile eestikeelsele seansile. Õnneks saan vene keelega hakkama.

Vaatasin Narvas kinos näiteks ka „Tõde ja õigust“. Seansil oli umbes kolmkümmend viis inimest, mis on mu kogemuste järgi Narva kohta üsna tavaline. Tavalisest erines see, et vähemalt need, kes häälitsesid, olid eestlased. Tegelikult oli see mu Narvas oleku ajal vist esimene kord (peale „Kremli ööbikute“), kui nägin väljaspool tööd nii palju eestlasi koos, kõik puha võhivõõrad.

Käin suhteliselt sageli Narva Kunstigaleriis. Väljapanekud on huvitavad, aga mulle meeldib selles majas olla sõltumata sellest, mis seal parasjagu üleval on.

Kord käisin ühel kuraatoriekskursioonil, kus osales peale minu veel kaks inimest. Olin mitte just üllatuslikult ainus, kelle emakeel ei olnud vene keel, mistõttu oli ka tuur venekeelne. Tunnine vestlus venis kahe ja poole tunniseks. Selle ajaga kuulsin Narva kohta enam huvitavat kui senise kümne kuuga kokku. Sain teada, mida kohalikud inimesed arvavad kohalikust poliitikast ja mõistagi sattusin kirgliku diskussiooni keskele, mis puudutas Narva maketi saatust. Kuulsin muuhulgas, milliseid ekstravagantseid elumaju hakatakse Joaorgu ehitama ja mismoodi tundsid ennast Narva elanikud, kui suvel linn eestlasi täis voogas. Tajusin, kui suure probleemina nähti juurtetust. Juhtus nii, et erinevalt minust said kõik vestlusringis olijad (juhuslikult kokku sattunud elupõlised eri generatsioonide narvakad) uhkustada ingeri vereliiniga, mis sidus neid siinse paikkonnaga mitu põlve. (Hiljem olen pead murdnud, mida nad tegelikult „ingeri“ all silmas pidasid – kas ehk hoopis isuri või vadja juuri.)

Ühel teisel korral, kui Kunstigaleriis käisin, oli end saalide vahele koridori sättinud grupp rahvarõivais daame, kel pidi kuulu järgi hakkama lauluproov. Ma ei süvenenud nende kostüümidesse, aga keelest järeldasin, et küllap mingi slaavi teema. Laulu hakkasin kuulma ühes kaugemas saalis, olles tol hetkel ainus külastaja. Kivihoones on väga hea akustika. Kuuldu oli võimas ja alles jupi aja pärast jõudis pärale, et see on ju puhas eesti keel. Ses linnas harjud eeldama, millistel „saarekestel“ võid kuulda eesti keelt. Kunstigalerii pole selline koht. Aga igatahes oli see jumalik mitmehäälne a cappella esitus laulust „Vihma loits“. Hiilisin veel lähemale saali ja kuulasin vargsi nurga tagant tükk aega nagu nõiutult. Uurisin muuseumitädilt välja, et ansambliks on kohalik Suprjadki. Tädi näost oli näha, et kultuurne inimene ei peaks sellist teadmatust ilmutama.

Tookord, kui näituselt lahkusin, küsiti mult Narva muuseumites tavapärane küsimus („Dlja statistiki“, nagu nad ütlevad): „Kust te olete?“ Miskipärast just sel nädalal lisas aga tädike sinna otsa: „Iz Tallinna? Iz Tartu?“ Mnjah, ma vastasin talle ilmselt sama ootamatu vastusega, nagu oli mullegi ootamatu kuulata seda jumalikku eestikeelset rahvalaulu – ehk et „Iz Narvõ“… Mis parata, Narva on kultuurilises mõttes eeldamiste ja ekslike ootuste linn.

*

Just Narva Kunstigaleriis nägin oma Narva-elu esimesel kuul pilti, milleni juhataksin igaühe, kes küsiks: milline visuaalne kujutis sulle Narvaga kõige enam seostub? See oli Kuzja Zverevi maal „Lipovõje snõ“, mille eestikeelseks pealkirjaks on märgitud „Unenägu Juhkentalis“. Suurel horisontaalsel ja pisut ebastandardselt laial lõuendil on kujutatud üht vibalikku punase habemega meest, kes pikutab Joaoru serval, kindluste taustal. Küllap on see kunstniku alter ego, aga mina nägin temas seda riukalikku kohavaimu, kes meelitab võõraid linna peegellabürinti.

Seda kahemõttelist venekeelset pealkirja polegi võimalik eesti keelde ümber panna. Võiks ju tõlkida „Võltsid unenäod“, aga siis jääks kõrvale viide Joaorule kui Pärnaorule (Lipovka), nagu seda vene keeles kutsutakse. Keelemaastikul mängivad peegeldused ja peeglitagune ilm iseäranis keerulist rolli.

Keelest võiks Narva kontekstis muidugi palju rääkida. Kohtus on see omaette maailm. Ma ei jõua piisavalt lugu pidada meie kohtu tõlkidest. Kakskeelses keskkonnas õieti nendel ju õigusemõistmise raskuskese püsibki. Kohus on ainus Eesti Vabariigi põhiseaduslik institutsioon, mis Narvas päriselt on, mistõttu eesti keele ja selle õige vahendamise tähendust ei ole selles majas võimalik üle hinnata. Kõlab lapselikult, aga minu jaoks on Narva kohtumaja kogu linna „kõige eestivabariigim koht“. Paraku saab seegi Eesti Vabariik siin tõeliselt toimida ikkagi alles hetkest, kui see on tehtud arusaadavaks.

Tunnistan, et väljaspool kohtumaja räägin ma Narvas enamasti vene keeles. Mulle tundub nii kõigile mugavam. Vahel harva olen mõistnud pärast mõningast püüdlikku purssimist, et teenindaja eesti keel on parem kui minu vene keel. On tulnud ette ka poolpiinlikke keeleseiku. Näiteks tellisin presidendi visiidi järel endale ühes kohalikus restoranis roa vene keeles ja väljendasin soovi maksta kaardiga. Teenindaja vastas sellele rõhukalt: „Meil saab vaid eesti kaardiga.“ Tundub, et tema pead läbis umbes selline mõttekäik: „Hmm, tal on aktsent, järelikult pole ta venelane; kuna ta ei räägi eesti keeles, siis ei saa ta olla ka eestlane; järelikult on mingi välismaalane.“ Ühel teisel korral hakkasin oma tavapärases keskmises vene keeles tellimust esitama Narva teebutiigis. Müüjatar andis mulle käega märku, et ootaksin, ja kutsus telefonitsi kellegi tõlkima. Paari minuti pärast ilmus kohale mees, kes kõneles minuga eesti keeles, sest miskipärast pidas müüja vajalikuks tagada eestlasele tingimata eestikeelne teenindus. Minu selgitused, et võib ka vene keeles, teda ei veennud.

Ühel hommikul, kui olin Narvas ligi pool aastat töötanud, nägin tööle jalutades enda ees kõndimas inimest, kes tundus tuttav. Kohakuti jõudes tervitasin teda. Samal hetkel mõistsin korraga kahte asja – inimene, kelle ära tundsin, oli mu kohtunikust kolleeg, ja ma olin tervitanud teda automaatselt vene keeles. Teadsin nüüd, mis on minu Narva n-ö vaikekeel, tahan ma siis või ei.

Viimase paari aasta jooksul on Narva keelelises linnapildis toimunud siiski nihe. Ka venekeelsed kolleegid on kinnitanud, et linnas on rohkem eesti keelt. Viimase aasta jooksul on minult mitu korda tänaval eesti keeles teed küsitud. Mind on üllatanud tõdemus, et sellised pöördumised ehmatavad mind. Lõplikult šokeeris mind eelmisel sügisel üks Juhkentalis vastu jalutanud lihtne mees, kes viibutas pungil kilekotti ja küsis puhtas eesti keeles: „Kus on siin vene kirik?“ Sattusin suurde segadusse, sest ta nägi väga väsinud välja ja tundus olevat veetnud pika aja õlledieedil. Narvas on palju selliseid mehi, aga esimest korda kõnetas keegi neist mind veatus eesti keeles.

Kõige olulisem keelega seotud tõsiasi on see, et minu armastus eesti keele vastu on selle ajaga mõõtmatult kasvanud ja selginenud. Kasutan küll Narvas argisuhtluses vene keelt, aga Tallinna saabudes ma lihtsalt naudin keskkonda, kus minu ümber kõlab eesti keel. Olen saanud aru, et tajun nüüd isegi Balti jaama keelepaabelit uutmoodi – mu kõrv suudab sealtki välja nokkida emakeele ja rõõmustan seda tabades pooltotakalt, nagu see oleks linnulaul.

Küllap on keelega nagu paljude asjadega: õpid seda hindama alles siis, kui jääd sellest ilma. Narva annab mulle võimaluse tajuda teistsugust keskkonda – Eestit, kus ei räägita eesti keelt. Narva on pannud mind mõistma, et eestikeelse riigi, sealhulgas eestikeelse õigusemõistmise olemasolu ja käigus hoidmine on uskumatult suur õnn ja vastutus. Paari aasta tagune mina oleks ilmselt pidanud mu suhtumist pisut liiga pidulikuks.

*

Kas on olnud ka negatiivseid kogemusi? On, aga ma ei räägi neist siin. Selle kaleidoskoobi klaasikildude hulk on ammendunud ja ma ei taha kedagi kriimustada. Ma ei räägi ka sellest maailmast, mis avaneb mulle mu kohtuasjades. Kuna arutan kriminaal- ja väärteoasju, siis enesestmõistetavalt tunnen ma Narvat selle kõige intiimsemast ja räpasemast küljest. Siin pole aga ka midagi sellist, mida ma poleks kohanud mujal, töötades näiteks prokurörina Tallinnas või Tartus.

Palju jääb ruumipuudusel ütlemata. Aga isegi kui ruumi oleks, poleks mu esimene valik rääkida halvast. Ma räägiks siis ilmselt Narva jõest, mille vaheldusrohkusest ja ilust ei ole mu meelest võimalik tüdineda, ja oma arvukatest jalutuskäikudest selle käänakutesse nii Joaorus kui Kreenholmi manufaktuuri ümbruses. See jõgi on olnud Narva südames küllap enne, kui eestlased üldse küsida oskasid, kelle linn see Narva õieti on.

Narva jõgi on ilus ja ohtlik, jutukas ja toitev, muutlik ning vahel vahutav. Ta on kogenud inimkäe all mitmeid traumasid. Ometi on ta miski, mis elab oma elu, sõltumata sellest, mida inimene parasjagu toimetab. Vahest sai linn just temalt oma näo?

*

Kirjutan neid ridu täna, olles sarnaselt enamiku kaasmaalastega koduses karantiinis. Mu kodu on Tallinnas ja pean oma istungeid – mis nime järgi viiakse läbi Viru Maakohtu Narva kohtumaja poolt – oma Tallinna korterist. Mõnikord ühendub nende virtuaalsete istungitega keegi, kelle füüsiline asupaik on Narvas, vahel ei sedagi. Ainult teema jääb samaks – õiguskord Narvas või selle lähistel. Sel moel olen ma Narva kohtunik. Sel moel olen ma Eesti Vabariik Narvas.

Pean pisut küüniliselt tõdema, et see olukord ei ole mu igapäevasest töökorraldusest sugugi nii erinev, kui võiks arvata. Teha tööd Narvas, tegelikult Narvas olemata – olles seal vaid tinglikult, pealiskaudselt, pindmisel moel.

Tunne, et ma ei saa tegelikult rääkida Narva ega selle kohalike nimel, on veel üks põhjus, miks ma esialgu pelgasin seda kaleidoskoopi koost võtta. Mis Narva see õieti on, millest minusugune räägib? Ma olen ju üksnes vaatleja – võõras. Enamat kui turist, enamat kui keegi, kes veedab ses linnas nädala või kuu, aga kindlasti mitte kohalik. Ametist tulenevalt ei peagi ma seda olema. Töötades kohtunikuna, on hea, kui hoian distantsi. Nii olen ikka mõelnud, et ükspuha kui sageli ma Narvas ka käiks ning ükspuha kui sügavale selle linna alateadvuse ja räpaste peiduurgaste sügavustesse ma töö tõttu ka tungiks, ei ole ma kunagi saanud osaks sellest linnast.

Alles täna läbis mind hetkeks uitmõte: aga mis siis, kui sellesse liminaalsesse, piiripealsesse linna kuuluvadki nimelt sellised inimesed – liminaalne rahvas? Kas võiks hoopis mõelda, et just sedasorti teekäijad ongi alatasa muutumises oleva linna päriskodanikud? Või mida võiks mõelda see linn ise, keda keegi ikka ja jälle enda näo järgi ümber tahab teha?

*

Ühel õhtul aasta tagasi väljusin Tallinna bussijaamas Narva bussist. Mulle astus ligi soliidne võõras vanem mees ja küsis viisakalt: „Kas teie astusite bussile Narvas?“ „Ii-jaaah?“ venitasin tõrksalt. Tema: „Ega ma muud ei tahtnudki teile öelda, kui et te olete üks äärmiselt hea inimene.“ „Eee-eee, aitäh,“ jõudsin segaduses vastata ja siis oli mees kadunud. Kedagi muud ta ei kõnetanud. Mäletan, et mõtlesin siis: kui ainuüksi Narvas olemine teeb meist hea inimese, siis miks mitte proovida…

[1] M. Neumann, Siberi teelt pääsenud. Vancouver, 1985, lk 4.

[2] V. Beekman, Narva kosk. Tallinn, 1986, lk 171.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk