Taimsusest ja taimeseisunditest

Kuidas me taimi mõistame ja mida õpetavad taimed meile inimese kohta

LAURI LAANISTO

Me ei näe taimi. Meie nägemismeel mudeldab reaalsust ja jätab argised, arvukad ja paigalpüsivad nähtused mõtestatavast nägemisest üldjuhul kõrvale. Just sellised aga taimed on. Nad on kõikjal meie ümber, sessiilselt, ja pea alati nähtamatult.[1] Me märkame liikumist, kõrvalekaldeid tavapärastest ruumimustritest – need hakkavad silma. Meid võib ehmatada mõne puu vari hämaral tuulisel õhtul kehvalt valgustatud tänaval, aga puu ise pigem mitte. Taimsust paneme aga küll tähele – kui mõni inimene on koomas, siis märkame tema taimsust ehk vegetatiivsust otsemaid (nüüdseks otsejoones köögiviljadele viitav sõna vegetabilis tähendab ladina keeli õigupoolest kõiksugu õilmitsemist ja vohamist, ning selle sõnatüvega tähistati algselt laiemalt taimsust kui sellist).

Kui anda inimesele ette üldplaanis pilt loodusest, hakatakse kohe otsima sealt mõnd suurt imetajat või roomajat, ilma selleta on pilt justkui tühi. Mängulisemad kahtlustavad ehk lausa peitepilti. Noh, mõni kirevam lind ajab ka asja ära. Aga taimi ei märgata, kuigi nad domineerivad loodusfotodel samamoodi nagu looduses endaski. Taim muutub nähtavaks vaid suuremas plaanis, kui see on pildil inimese käes või on ülesvõte näiteks avanenud õi(t)est.

Maismaal leiduvast biomassist kuulub mittetaimedele vaid väike osa, ja sellestki suur osa bakteritele, viirustele ja muule silmaga mittenähtavale ning mere- ja maasügavustes varjuvale kribukrabule. Hinnanguliselt leidub meie planeedil kokku ~550 gigatonni biomassi,[2] millest taimed moodustavad 450 GT. Valdav osa taimsest biomassist paikneb maismaal. Ligikaudu 70 GT on bakterid, edasi juba arhed (7 GT) – nendesse rühmadesse kuuluvad mikroorganismid elutsevad aga valdavalt sügaval maa sees (bakteritest vaid 7 GT elab mullas, 60 GT elab aluskivimites või veelgi sügavamal maakoores) ja on niisamagi silmale nähtamatud. Loomi on pelgalt 2 GT jagu, ja nendegi biomassi põhiosa elab vees, mitte maismaal.[3]

Siin proovingi põgusalt mõtiskleda selle üle, kas taimi ja nende eluviise tähele pannes ja neid uurides võiks ehk olla võimalik paremini mõista ka inimest ja inimühiskonda. Kas oleme mõnikord ja mõnes asjas taimsed, ja seda ka siis, kui me pole parasjagu köögiviljad.

Kui üks sõber mind ülikooli esimesel kursusel oma juhendaja juurde viis, et ehk on ta nõus mindki enda hoole alla võtma, siis hakati mind esimese asjana veenma, et taimi uurida on väga mõnus, sest nad ei hammusta, ei situ ega jookse eest ära. Kolm kuldset omadust. Muudkui mine ja peesita niidu peal päikese käes ja teadus tuleb… Tõsi – rääkida taimed ei oskavat, selle oli juhendaja põhjalike ja isiklikult läbi viidud eksperimentide käigus kindlaks teinud.[4] Kuid turvalised on nad küll, ning kuna neid on kõikjal ja nii suurel hulgal, siis on ka ülejäänud elustik taimedega harjunud. Taimedest toitutakse, nende peal nugitakse, nende sees, peal ja all elatakse. Ilmub seegi tekst ju laiakslitsutud puidumassil. Kui lähtuda majandusterminoloogiast, siis taimed on ka peamised tootva tööstuse esindajad elusolendite seas. Primaarprodutsente ehk autotroofe – esmaste orgaaniliste ühendite valmistajaid – on veelgi, nii bakterite kui ka algloomade seas, kuid needki on oma loomult kas sessiilsed või planktoloogilised[5] organismid. Seened on valdavalt orgaanilise aine taaskasutajad, kui välja jätta samblikud (kelle põhimassi moodustab samuti seen), kes tänu kokkuelamisele vetikatega suudavad lisaks ka fotosünteesida. Lagundajaid leidub pisut ka pisiloomade seas, kuid valdavalt toob mobiilsus endaga kaasa tarbimispõhise eluviisi.

Taimsus on leebe olekuvorm. Kui jätta kõrvale aiandus (eriti nood muruniitmisfetišistid) ja põllumajandus, siis ega üldiselt ei kurdeta, et taimed konkureeriksid kedagi kusagilt välja, pistaksid nahka (õigem oleks küll koorde), tekitaksid hirme ja tunduksid ohtlikud, sunniksid midagi peale. Kui nad kasvavadki meil üle pea, siis me pigem hindame nende varju soojal suvepäeval, ja tormimöllugi eest tasub puude varju ja vahele minna. Lille rinnal soojendamisest ei kipu tulema samalaadseid hädasid kui mao puhul. Häda on taimedega siis, kui nad jäävad ette. Mõnele aktiivsele ja mobiilsele tegelasele. Juhtub see siis mõnel ringteelaiendusel või kinnisvaraarendusel. California kuberner Ronald Reagan oli päris nördinud, et kõiksugu John Muirist insipireeritud puukallistamisseadused ei võimaldanud osariigi põhjaosas sekvoiametsade asemel rannikut korralikult „välja arendada“. Milleks neid metsi kaitsta – piisab ju ühest puust, et teada, millised need on, ja üldsegi, mis neis nii erilist on…[6]

Majandusressurss, mida puukallistajad kasutada ei lase.

Taimne elu on sessiilne, paigalpüsiv, ja seega peab taim, kui ta tahab ellu jääda, hoomama muutusi enda ümber ja need välja kannatama. Kuid mitte ainult – paigalelu tähendab ka seda, et end ümbritsevat ei saa täis teha. Vähemalt mitte nõnda, et seal ise enam elada ei saa. Kui sul on juba juured kusagile maapinda aetud, siis tuleb seda paika alal hoida. Päris passiivsed talujad taimed siiski pole, neil on omajagu nõkse, kuidas elu enda ümber soodsamaks ja hubasemaks teha. Mets kui meie aladele kõige omasem ökosüsteem (ilma inimmõjuta kataksid metsad ligikaudu 90% Eesti maismaast – vaid väga märjad sood ja rabad ning merest järjest kerkiv kaldariba oleks metsavaba) puhverdab usinasti nii niiskust kui ka temperatuuri. Metsade võime ümbritsevat keskkonda mõjutada võib võtta vägagi eripäraseid vorme. Alates sellest, kuidas näiteks Amazonase lõunaosa vihmametsad kutsuvad kuivema perioodi lõpus ise vihma esile – väljutades lehtedest veeauru, tekitavad nad metsa kohale aerosoolse udulaama, mis hakkab tööle niiskuspumbana, tõmmates ligi kaugemal asuvaid ookeanilisi niiskeid õhumasse, ja nii hakkab vihmaperiood seal pihta juba kaks-kolm kuud enne seda, kui klimaatilised tingimused seda muidu võimaldaksid.[7]

Liikumisvõime aga kipub sedasorti lahendusteni jõudmist pärssima. Mobiilsete elukate võime ruumis liikuda toob sageli kaasa olukorra, kus sobilikku ressurssi sisaldav paik tehakse lagedaks ja liigutakse edasi uutele jahimaadele. Siit ilmnebki üks kõige põhimõttelisemaid erinevusi loomade ja taimede vahel. Loomad püüavad oma tarbimist maksimeerida, kuna ressursside maksimaalne tarbimine toob endaga kaasa maksimaalse energiahulga ja see omakorda võimaldab rohkem järglasi saada, suuremat territooriumi hõlvata ja nii edasi. Taimed aga peavad optimeerima, kuna eri ressursside tarbimine peab olema tasakaalustatud.[8] Liiga palju vett uputab ja määndab, liiga palju päikest kõrvetab ja kuivatab nii maapealseid kui ka -aluseid taimeosi. Isegi kui päike ei jõua seniiti ja soojendab maapinda kõrgetel laiuskraadidel, kipub seda olema taimede jaoks pisut liiga palju. Näiteks Eestis kasvavate pärismaiste niidutaimede jaoks, kes peaksid justkui olema kohastunud võimalikult rohke päikesekiirgusega, on piisava mullaniiskuse juures valguse optimum ikkagi üksnes 60% juures täisvalgusest.[9]

Optimeerimine tundub olemuslikult keerukam protsess, mida hallata, kui maksimeerimine. Loodusliku valiku kontekstis võib oletada, et olümpiadeviisilik valikusurve kiiremini, kõrgemale, kaugemale liikumise suunas saab mõjuda märksa tugevamalt ja sirgjoonelisemalt kui surve optimeerimise ja tasakaalustatuse suunas, mis peab lähtuma arvukatest hargnevatest allsurvetest. Liebigi reeglit ehk miinimumireeglit, mille järgi piirab taimede kasvu eelkõige see toiteelement, mille kontsentratsioon keskkonnas on vajadusega võrreldes väikseim, võib laiendada taimede ressursitarbimisele üldisemalt. Seda reeglit visualiseeritakse sageli tünnina, mille iga laud on üks ressurss või element, mida taimel on tarvis, ning taime hakkamasaamist pärsib just see element, millest kõige enam puudust on. Nii nagu keti tugevus sõltub selle nõrgimast lülist. Taimede puhul on sellel tünnil väga palju laudu. Ent loomade puhul, kui laiendada seda reeglit ressurssidele, võib jääda mulje, et tünni asemel kasutavad nad vaat et küna…

Ehk on erinevused ressursside kasutamises ka üheks põhjuseks, miks taimedel on üldjuhul oluliselt rohkem geene ja suurem genoom kui loomadel. Taimede puhul räägitakse lausa geneetilisest või genoomilisest ülekaalulisusest (genetic/genomic obesity).[10] Käibe suurendamise asemel tasub varusid koguda, järjestusi tallele panna, et muutuste ilmnemisel oleks kohe mõni parasjagu mittekodeeriv geen varnast võtta, ja seda mõne teise jõude oleva järjestusega kokku kompunnida, et saada rats, mis aitaks paremini uute tingimustega toime tulla. Suur genoom on nagu mustadeks päevadeks kogutud digitaalse informatsiooni tagavara, genoomitoimikutäis komprat maailma vastu, juhul kui see otsustab taas kord hulluks minna…

Optimeerimine toob endaga kaasa ka modulaarsuse. Taime eri osad on väga suurel määral autonoomsed, kuna neil on omad asjad ajada. Lehed fotosünteesivad, õied meelitavad tolmeldajaid ligi, juured omastavad vett ja mineraalaineid ja elavad kokku mükoriisaseentega. Ja seepärast reageerivad taime eri osad ka väga erineval viisil ümbritsevale keskkonnale, kuna nendeni jõuavad sealt väga erinevad ressursid ja signaalid.[11] Looduse uurimisel on tavapäraselt lähtutud ikka sellest, et organism tegutseb mingist kesksest koordineeritusest lähtudes, nii organismiülesest (olemise suurest ahelast kuni taksonoomiani) kui ka organismisisesest. Ent taimede ülesehituslik komplekssus, kus taime eri osad peavad hakkama saama väga erinevates keskkonnatingimustes – kõige lihtsam on ehk jagada taimeosi maapealseteks ja maa-alusteks –, ning kus keskne juhtsüsteem puudub, toob endaga kaasa väga palju võimalusi, kuidas taimi uurida. Samuti ka olukorra, et samas kohas uuritud samad taimed võivad kinnitada risti vastupidiseid hüpoteese, kuna uuritud on taime eri osi, tunnuseid või interaktsioone, erineval aastaajal või eri aastal. Nii saabki ökoloogiat pidada heal juhul poolpehmeks teaduseks, ja mitte kuidagi kõvateaduseks. Koosluseökoloogia kohta, mille uuringud keskenduvad eelkõige mitmekesisuse ja selle mustrite uurimisele, on käibel võrdlus, et see on nagu margikogumine.[12] Et võid ju uurida küll eri kooslusi, need on kõik ilusad ja värvilised, aga neid omavahel võrrelda ja selle põhjal mingeid järeldusi teha on sama nagu võrrelda marke margikogus.

Kesksest koordineeritusest lähtumine tuleneb ehk sellest, et meil endil on kesknärvisüsteem ja me alateadlikult tõlgendame ka ülejäänud looduse toimimist samadest alustest lähtuvalt. Kuid pigem võib arvata, et selle taga on eluteaduste teooriate tavapärane „toiduahel“. Teooriad saavad ökoloogias ja evolutsioonis valdavalt alguse loomauurijatelt. (Õigupoolest kipub olema nii, et enamik taimeuurijaidki tahaksid tegelikult ornitoloogid olla, ja niipea kui on kusagile niidule minek, siis alati on ka binokkel kaasas ja pool ajast vahitakse ülespoole. Aga see selleks…) Teoreetikud on enamasti ikka zooloogia taustaga. Või matemaatikast ja füüsikast üle tulnud (nt Robert H. MacArthur, Carl Woese, John Maynard Smith, Robert May).

Füüsikute ja matemaatikute puhul on ilmne, kuidas nende vaatenurk võib arusaamu avardada ja lisada juurde analüütilist väekust. Taimeuurija tööasendiks on ikka tagumik upakil rohu sees liblede määramine ja mõõtmine. Vaatenurk võib sedasi küllaltki piiratud olla, liikumisvõimest rääkimata. Tuleb kannatlikult paigal püsida, tingimused ära taluda ja püüda ümbruskonda mitte täis teha… Zooloogide puhul mängib neile teoreetikute trumbid kätte seesama loomade mobiilsus. Kui valimiks on näiteks tosin isendit mõnest liigist (sest rohkem püüda ja paljundada ei õnnestunud või ei lubatud), siis teooria arendamise seisukohast on palju rohkem vabadusastmeid käepärast. Pakutakse välja mõni intrigeeriv mudel, tõlgendus, ning pannakse see taimede peale „tõmbama“. Taimede uurimine kvantifitseerib ökoloogilist ja evolutsioonilist mõtlemist, sest valimeid on küllalt lihtne tublisti suuremaks ajada.

Siiski on ka bioloogias mõned üksikud mõjukad teooriad, mis on tulnud taimedest ja teistest primaarprodutsentidest. Alates kasvõi nišiteooriast, mis kuni möödunud sajandi keskpaigani eeldas, et elusorganismid täidavad oma elukeskkonnas konkreetset funktsiooni, ja kui see funktsioon kipub eri organismidel kattuma, siis konkurents suretab kõik peale ühe ja kõige edukama sellest süsteemist välja. Välja pakutud ornitoloogide poolt ja testitud kingloomade peal. Ent USA-s tegutsenud inglise limnoloog G. Evelyn Hutchinson, kes uuris järvede planktonit, nägi, et hoolimata sarnasustest nii funktsioonis kui ka suuruses ja milles kõiges muus leidus vanades järvedes ikkagi liigiliselt väga mitmekesist taimhõljumit. Ei mingit väljatõrjumist, „silm silma, hammas hamba vastu“ andmist, vaid üheskoos hõljumine. Täielik planktoni paradoks.[13] Hutchinsoni nišikontseptsiooni järgi on organismid oma olemuselt äärmiselt mitmekesised ja eriilmelised, nende nišš koosneb pea lõputust hulgast funktsioonidest, omadustest ja vajadustest, tänu millele on üsna võimatu, et eri liikidel võiks olla täpselt sama nišš. Nišš on n-mõõtmeline hüperruum, kus on lõputult ruumidimensioone ehk võimalusi eristuda.

Üks viimaste aastakümnete kõige enam furoori põhjustanud ökoloogiateooria tuleb samuti taimedest ja kannab esmapilgul väga mitteintrigeerivat nime – neutraalne teooria, ehk pisut pikemas sõnastuses elurikkuse ja biogeograafia ühendatud neutraalne teooria.[14] Väga harva, kui mõni bioloog tuleb lagedale millegi nii hullumeelsega, et temast või tema ideest hakatakse karikatuure tegema. Siingi näib kehtivat seesama rutherfordilik teadusdistsipliinide jaotus, et on füüsika ja kõik ülejäänu on margikogumisteadused, ning naljapilte tasub joonistada ikka vannist väljahüppamise, õuna pähekukkumise või selle kõige relatiivsuse kohta. Erandiks vaid Darwin ja tema välja pakutud looduslik valik. Tänu sellele kujutatakse Darwinit ahvina veel siiamaani, kui osta näiteks pudel Badalonas toodetud aniisilikööri Anís del Mono.[15] Neutraalse teooria kohta ringleb ka karikatuure, mis veenvalt tõestab, et tegemist on väga olulise teooriaga. Stephen P. Hubbell, kes on selle teooria autor, on kirjeldanud, kuidas tal ei õnnestunud pikki aastaid oma teooriat avaldada. Käsikirja retsensioonides küsiti otsesõnu, et kas autor pole mitte hulluks läinud, või siis ähvardati vastavat ajakirja boikoteerima hakata, kui nad peaksid selle artikli avaldama.[16]

Aniisiliköör väikese Darwiniga.

Mida siis neutraalne teooria väidab? Seda, et samal troofilisel tasandil (see tasand lähtub toiduahela energiaallikast – näiteks valdav enamus taimi on samal troofilisel tasandil, nad on autotroofid ehk muundavad päikesekiirgust energiaks) elutsevate organismide leviku ja arvukuse määramisel ei mängi nende nišš olulist rolli. Ehk et kui näiteks metsas murdub üks suur puu ja puurindes tekib tühimik, siis selle tühimiku täidab mõni uus puu, kelle puhul pole eriti oluline see, milline on tema valgusnõudlikkus või kui efektiivselt ta fotosünteesib, patogeene peletab jne, vaid see, et tema seeme juhtub õigel ajal õiges kohas idanema. Sellest piisab. See idee lahustab veelgi enam arusaama tugevalt konkurentsipõhisest loodusest, millel Hutchinson juba oma n-mõõtmelise nišikontseptsiooniga jalad paljuski alt lõi.

Hubbell on oma teooriale veenvat kinnitust leidnud troopilisest vihmametsast. Panama kanali rajamisel tõsteti tammide abil veetaset, ning selle käigus tekkis muuhulgas Gatuni järv. Mõned kõrgemad kohad jäid siiski veetasemest kõrgemale, sealhulgas Barro Colorado saar, mis pindalalt (15,6 km2) on pisut väiksem kui Kihnu. Saart haldab Smithsoni Troopikateaduste Instituut (The Smithsonian Tropical Research Institute, STRI) ning seal tohibki tegeleda vaid teadusega. 1980. aastal rajas Hubbell sinna 50 hektari suuruse uurimisala, millel kaardistati kõik sellel alal leiduvad puittaimed, mille rinnasdiameeter oli vähemalt 1 cm. Selliseid isendeid leidus uurimisalal üle 240 000, kokku 303 liigist. Ning iga viie aasta tagant mõõdetakse need üle, lisatakse andmestikku ka vahepeal juurde kasvanud isendid. Nüüdseks on alalt leitud ligikaudu 350 liiki sõrmest jämedamate isenditega puittaimi. 1987. aastal rajati samasugune 50 hektari suurune uurimisala ka Malaisiasse, Pasohi metsakaitsealale. Ja mis siis on selgunud – muutused metsas ei sõltu puuliikide omadustest. Sattumuslikkus suunab sealseid kooslusedünaamilisi protsesse. Tegemist on üsna homogeense vihmametsaga, ja kui mõni liik seal juba kasvab, siis on ta põhimõtteliselt võimeline kasvama kus tahes selle 50 hektari piires. Juhtud idanema õigel ajal õiges kohas ja pääsedki löögile. Polegi oluline, milline sa täpselt oled. Ja kui juba löögile pääsed, siis kujuned selliseks, nagu parasjagu selles paigas tarvis on. Elu on plastiline. Nii näiteks varieerubki seal Barro Colorado vihmametsas üheainsa puuliigi, jakaranda (Jacaranda coapia) sees rinnasdiameeter sama palju kui kõikide teiste samas metsas kasvavate puuliikide rinnasdiameeter kokku.[17] Üksainus puuliik suudab ülimalt liigirikka troopilise vihmametsa puu- ja põõsarindes mängida kõiki rolle, mida seal üldse mängida saabki.

Jakaranda rinnasdiameeter varieerub sama palju kui kõikide teiste samas metsas kasvavate puuliikide rinnasdiameeter kokku.

Loomulikult on seda teooriat testitud muudeski ökosüsteemides. Ent kuna valdav osa teadlastest kipub elama pigem suurtel kui väikestel laiuskraadidel, siis on ka uuritavad alad olnud valdavalt pigem parasvöötmes. Ja ilmnenud on, et suurtel laiuskraadidel ei kipu neutraalne teooria väga kehtima. Kui elutingimused on ikka karmid, siis on suurema tõenäosusega edukad need, kel on nende tingimustega hakkamasaamiseks kohasemad omadused. Neutraalne teooria jäägu sinna, kus elu on lill, ja seega on igal lillel ka elu – koht ja võimalus.

Ent mis eristab vihmametsa mõnest parasvöötme metsast. Kõige põhimõttelisemalt on selleks erinevuseks see, kuidas käib aeg. Parasvöötme aastaring on katkestuslik. Vegetatsiooniperiood (õhutemperatuur püsivalt üle viie soojakraadi) kestab Eestis näiteks keskeltläbi pool aastat – 180 päeva (varieerudes Virumaa 175 ja Saaremaa 185 päeva va-hel).[18] Troopikas temperatuurid väga ei kõigu ning ka kõige kuivematel kuudel sajab vihmametsapiirkondades meie mõistes üsna korralikult vihma (60 mm kuus või rohkem; Eestis on aasta lõikes kuu keskmine sademetehulk 43–68 mm), ja vajaduse korral, nagu eespool sai mainitud, kutsuvad vihmametsad sademeid ka ise esile. Seega vegetabilis kestab sisuliselt aastaringselt, katkestusteta. (Troopikas kasvanud puidu tunneb ju kohe ära – sel pole üldjuhul aastarõngaid, mis märgistavad neidsamu iga-aastaseid aktiivse elutegevuse katkestusi.) Just see dünaamiline stabiilsus loob, kui nüüd üdini taimset võrdlust kasutada, soodsa pinnase elurikkusele püsimiseks ja samas ka konkurentsi mahendamiseks.

Kui ma olin veel poisike, siis olid linnades ja suuremates aleviteski valgeksvärvitud plekkpaneelid, kuhu iga päev kleebiti värskeid ajalehti. Inimesed seisid seal järjekorras, tunglesid, et neid lugeda. Nüüd passime kõik bussipeatuses ja bussis endas, nutitelefon käes, ja valime ise, millist aja- või veebilehte lugeda või vaadata. Informatsiooniliste pakkumiste hulk ületab meie tarbimisvõimekuse. Meil pole tarvis enam aega kulutada kusagile minemiseks ja seal seismiseks, et saada informatsiooni, mida me arvame endile kasulik olevat. Informatsioonikülluse aspektis on siinmail viimase kolmekümne aasta jooksul kiratsevast tundrast saanud tõeliselt lopsakas vihmamets. Kus pole mingeid ajalisi katkestusi. Informatsiooni on külluslikult ja seda voolab aastaringselt peale. Uudistevoo tulvades on välja surnud üksnes hapukurk (kuigi on ka arvamusi, et see domineerib praegusel ajal pea aastaringselt…).

Kas siis võiks arvata, et inimühiskonnad, kus on aset leidnud sedalaadi infovihmametsastumine, kus teadmiste juurde- ja pealevoos ei ole katkestusi –, kas siis võiks oletada, et ka ühiskondlikke protsesse saab hakata mudeldama neutraalse teooria perspektiivist? Kui üks inimene saab sama suureks kui sõrmejämedune puu, siis on tal võimalus endale leida see koht päikese all, mille suunas kasvada, ja kui kõrgemaks sirgudes ilmneb, et pürgitav tühimik on õieti pisut mujal, annab vajadusel ka oma sirgumist suunata. Ja see sooritus oleks, kui väljenduda Laozi vaimus, pingutus pingutamata. Kasvamine tuleb ju iseeneslikult. Ei ole oluline, kes sa oled, kust sa tuled ja milline sa oled – tuleb lihtsalt õigel ajal õigesse kohta sattuda.

Kivisildnik kirjutas kunagi loomade peal katsetatud inimesest. Meid võiks aga katsetada ka taimede peal. Oleme ju meiegi plastilised, hääletame sageli „jalgadega“ ega pea tihti vastuolulist käitumist millekski. Tööl ja kodus võime elada kardinaalselt erinevaid elusid. Meie „häda“-vajaduste Liebigi tünn on n-mõõtmeline hüperruum. Ja lõppeks, enamik meist tegeleb igapäevaselt ümberekslemisega…

[1] Taimepimedust (plant blindness) kirjeldati esmakordselt artiklis: J. H. Wandersee, E. E. Schussler, Preventing Plant Blindness. The American Biology Teacher, 1999, kd 61, nr 2, lk 82–86.

[2] Andmed pärinevad artiklist: Y. M. Bar-On, R. Phillips, R. Milo, The Biomass Distribution on Earth. Proceedings of the National Academy of Sciences, 2018, kd 115, nr 25, lk 6506–6511.

[3] Ajakajaline statistiline kõrvalepõige: viirused on küll üsna kõikjal, aga nende biomass on kokku väike – 0,2 GT.

[4] Kuid hiljaaegu väitis üks teine looduseuurija, sealsamas Laelatu puisniidul, kus mu esimene juhendajagi oma taimedega rääkimise eksperimente oli korraldanud, et tema räägib sealsete taimedega küll. Näiteks haab, see, mis kasvab seal nullruutude vahel, olevat igavene lobamokk.

[5] Ladinakeelne planktos (πλαγκτός) tähendab ümberekslejat ning tähistab organisme, kes hõljuvad vooluga kaasa ja kel iseseisev liikumisvõime puudub või on seda väga piiratud määral, nii nagu taimedelgi on liigutamisvõime, kuid mitte liikumisvõimet.

[6] Reagani tsitaate sekvoiade kohta 1960. aastate lõpust: „If you’ve seen one redwood, you’ve seen them all“; „I saw them; there is nothing beautiful about them, just that they are a little higher than the others.“

[7] J. S. Wright, R. Fu, J. R. Worden jt, Rainforest-Initiated Wet Season Onset over the Southern Amazon. Proceedings of the National Academy of Sciences, 2017, kd 114, nr 32, lk 8481–8486.

[8] Olen sellest põhimõttelisest erinevusest ressursside tarbimise maksimeerimise ja optimeerimise vahel pisut pikemalt kirjutanud Kaupo Vipi „Lokaalravitsust“ arvustades: L. Laanisto, Lennuka lapitekiga paratamatu kollapsi poole. Sirp, 12.01.2018.

[9] M. Semchenko, M. Lepik, L. Götzenberger, K. Zobel, Positive Effect of Shade on Plant Growth: Amelioration of Stress or Active Regulation of Growth Rate? Journal of Ecology, 2012, kd 100, nr 2, lk 459–466.

[10] J. L. Bennetzen, E. A. Kellogg, Do Plants Have a One-Way Ticket to Genomic Obesity? The Plant Cell, 1997, kd 9, nr 9, lk 1509.

[11] H. De Kroon, H. Huber, J. F. Stuefer, J. M. Van Groenendael, A Modular Concept of Phenotypic Plasticity in Plants. New Phytologist, 2005, kd 166, nr 1, lk 73–82.

[12] Selle võrdluse algatajaks oli Ernest Rutherford, kes jagas teadused kaheks: füüsika ja margikogumisteadused (vt rmt-s: Rutherford at Manchester. Toim. J. B. Birks. London, 1962). Spetsiifiliselt koosluseökoloogia kohta on seda võrdlust kohandanud John Lawton: J. H. Lawton, Are There General Laws in Ecology? Oikos, 1999, kd 84, nr 2, lk 177–192.

[13] G. E. Hutchinson, The Paradox of the Plankton. The American Naturalist, 1961, kd 95, nr 882, lk 137–145.

[14] S. P. Hubbell, The Unified Neutral Theory of Biodiversity and Biogeography (MPB-32). Princeton, 2001.

[15] J. A. Delgado, R. L. Palma, Nothing in the History of Spanish Anís Makes Sense, Except in the Light of Evolution. Science & Education, 2011, kd 20, nr 2, lk 141–157.

[16] Neutraalse teooria avaldamise raskustest saab pikemalt lugeda hiljuti ilmunud intervjuus Hubbelliga blogis „Reflections of Papers Past“: https://bit.ly/38GqnEi.

[17] S. P. Hubbell, Neutral Theory in Community Ecology and the Hypothesis of Functional Equivalence. Functional Ecology, 2005, kd 19, nr 1, lk 166–172.

[18] Kõik selles lõigus esitatud kliimaandmed on pikaajalised keskmised väärtused.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk