Dieedikultust toidab patriarhaat

Mai, 2021

MARIAN VÕSUMETS

Sale keha kui sotsiaalne valuuta

Inimese keha kui visiitkaart määrab, kuidas temasse suhtutakse. Sale välimus näitab distsipliini ja meeldivust, koguni moraalset üleolekut neist, kes esteetilist keha mingil põhjusel saavutada ei suuda või ei soovi. Sellest annab tunnistust kehade portreteerimine nii meelelahutuses kui filmitööstuses – sale inimene on populaarses või kangelase rollis, samas kui suuremas kehas tegelane on sagedamini eluga kimpus, ebapopulaarne või naerualune. Valitsevatele ilustandarditele vastav välimus on ühtlasi kaaperdatud dieedi- ja ilutööstuse poolt, mis võrdsustab saleduse tervisega ja müüb selle abil tooteid, mis paremal juhul tervisele mõju ei avalda ning halvemal juhul seda otseselt kahjustavad. Valgupulbrite ja paastujookide menu tühjast kohast ei tule.

Tervise-argument kõhnuse propageerimisel on puudulik ja ohtlik. Modellide ja sportlaste varal on kõlanud piisavalt näiteid, kuidas kehade manipuleerimiseks kasutatakse küsitavaid, aga ka enesehävituslikke võtteid, olgu selleks toidukordade vahelejätmine või laksatiivide kasutamine. Ometi seisab valitsev mentaliteet selle eest, et sale keha on väärtus iseeneses, ning kuidas saakski see teisiti olla, kui ühiskond saledust paremate positsioonidega premeerib? Sest hariduse ja oskuste kõrval määrab sotsiaalset edu justnimelt füüsiline atraktiivsus nende silmis, kes otsuseid teevad.

Dieedikultus on laialdaselt omaks võetud mõtteviis, mille järgi on inimene pideval teekonnal kehatäiuse poole. See on praktikate kogum, mis õpetab oma füüsilisi vajadusi mitte usaldama ja näljatunnet eirama. Keha on miski, mida peab kontrollima, ja kõikvõimalikud võtted sellega manipuleerimiseks on aktsepteeritud. Dieedimentaliteet väljendub reeglite kehtestamises söömisele ja treeningule, millest hälbimine põhjustab süütunnet, sest saleduse saavutamine on ühtlasi moraalne kohustus. Kusjuures patriarhaalne ühiskond jälgib naiste kohusetäitmist teravamalt.

Dieedikultuse kirjeldamiseks napib eesti keeles veel sõnavara, mis ei luba fenomeni selle täies ulatuses alati näha. Ühtlasi on dieedikäitumine sedavõrd levinud, et sellega kaasnevaid ebamugavusi peetakse normaalseks ja paratamatuks, mõneti nagu inimeseks olemise osaks. Oma keha nägemine probleemina algab õige vara, mistõttu elatakse selle teadmisega terve oma elu.

Oma kehakuju ja -kaaluga pole rahul tervelt 40% 12–13 aastastest Eesti tüdrukutest,^[1] täiskasvanud naistest 60%^[2] – seega usuvad pooled naised, et nende olemasolev keha ei sobi. Tüdrukutest vanuses 15–18 püüavad pooled (51,4%) alandada kaalu dieedipidamise, toidukoguste ja -kordade vähendamise või nälgimise abil. Viiendik 15–18 aastastest poistest Eestis peab vajalikuks oma kehakaalu reguleerida ja teeb seda peamiselt läbi treeningu^[3] – kusjuures on märkimisväärne, et näljatunne on aktsepteeritavam tüdrukute seas. Rahulolematus oma kehaga ja söömishäired tipnevad tavaliselt 20. eluaastaks.^[4]

Saleduse propageerimine võttis huvitava mõõtme, kui 2014. aastal hakkas nii avalikus kui ühismeedias hoogu koguma fitness-liikumine. See tõi fookusesse jõusaalikultuuri, asudes normaliseerima kulturismi kui tavaharrastajale sobivat treenimisviisi. Kusjuures tähelende on kulturismil olnud varemgi – Gold’s Gym ja „Pumping Iron“ tõid 1970. aastate lõpus spordiala maailmakaardile, kui kinodesse jõudis film Arnold Schwarzeneggerist California kuulsaimas jõusaalis rauda tõstmas. Filmi populaarsuse tuules kerkis 80ndatel sadu uusi kommertssaale, mille seinu kaunistasid fotod kulturismi maailmameistritest. Sotsiaalmeedia ajastul levivad sellised vaimustused internetis, tekitades subkultuuridele üha uusi mutatsioone.

Peavoolustunud fitnesstrendiga tuli kaasa oma sõnavara – clean, dirty, junk ja cheat on teatud toitude kirjeldamiseks kasutusel ka Eestis. Seejuures kasvatas clean eating– ja wellness-trendide populaarsus Instagramis läinud kümnendil hüppeliselt ortoreksia esinemist, mis tähendab kinnisideed süüa ainult „tervislikke“ toite. Ortoreksia sümptomeid tunnistas 49% Instagrami kasutajatest, samas kui üldpopulatsioonis esineb häiret ühel protsendil, kusjuures ühegi teise ühismeedia rakenduse puhul sellist seost ei täheldatud.^[5] Trendide eestkõnelejateks said fitnessivõistlejad ja tervisegurud, rõhudes toitumissoovituste andmisel omaenda füüsilistele saavutustele. Paraku vastab propageeritav madala rasvaprotsendiga kehaideaal üksnes võistlusfitnessi lavavormile, olles ohutu vaid ajutiselt, kui üldse. Looritatuna tugeva tervise sõnumitesse, hakkas liikumine tootma suurel hulgal blogijaid ja harrastajaid, nende mõtteid omakorda tiražeerima meedia. Tekkisid dieedi- ja tervisehuviliste kommuunid, kus üksteise pingutustele otsitakse ja pakutakse heakskiitu.

Saleduse ihalus, ületreening ja toitumishäired esinevad sageli komplektina,^[6] mistõttu peab arvestama nende omavahelist mõju. Et lõviosa toitumishäiretest maailmas jääb diagnoosimata või pole ametlikult toitumishäirena klassifitseeritavad,^[7] võib vaid oletada, millistes ringkondades need levivad. Piiride hägustumine terviseedenduse ja söömishäirete propageerimise vahel avaldub ka väljaspool gurude ringkondi, nii et näiteks argielus tehakse keha kohta komplimente inimestele, kelle välimus võib tuleneda toitumishäirest. Süveneb veendumus, et heakskiidu pälvimiseks tuleb enesepiiramist jätkata.

Suuremas kaalus inimeste diskrimineerimine just seda ilmestabki, avaldudes näiteks USA õigussüsteemis, kus sama kuriteo eest võib saada karmima karistuse suuremas kehas inimene, sest kohtunik tunneb tema suhtes füüsilist õõva.^[8] Akadeemilised võimalused kõrgema kehamassiindeksiga inimestele on samuti piiratud, sest sama võimekuse juures eelistatakse saledamaid tudengikandidaate.^[9] Kusjuures kaalustigma uurimist USA akadeemilistes ringkondades ajendasid sealsete õppejõudude avalikud seisukohad, mis suuremate kehade vaenamise poolest ei kõlaks võõralt ka Eestis. Näiteks pälvis meedia tähelepanu 2013. aastal ühe New Mexico ülikooli professori tviit, et „ülekaalulistel doktorantidel puudub tahtejõud väitekirjade kirjutamiseks“. Viraalsed mõõtmed saavutas ka tema kolleegi seisukoht „Heavy thinkers need not apply“ („Rasketel mõtlejatel mitte kandideerida“). Mõlemad mehed suunati küll nõustamisele, ent need juhtumid näitavad, miks kehaesteetika ja füüsilised eripärad pole pelgalt isikliku sfääri probleem, vaid võrdseid võimalusi piirav poliitiline küsimus.

Tervise ja esteetilise keha paradoks

Tõsi on, et kehakaal avaldab teatud juhtudel tervisele negatiivset mõju, ohustades südame ja veresoonkonna tööd ning põhjustades kõrget vererõhku.^[10] Ent piir, kust alates kaal muutub liigseks ja potentsiaalselt ohtlikuks, on tunduvalt kaugemal, kui kõhnust ülistav mentaliteet väidab. Kaalukaotus ei ole alati põhjuslikus seoses tervisenäitajate paranemisega, kusjuures aktiivse eluviisiga inimeste tervis on parem olenemata kehakaalust.^[11] Ometi seostame vaikimisi just kõhnust tervisega ja paksust passiivsusega.

Põhjuseid kõhnuse eelistamiseks leiab patriarhaadi arsenalist, kus mehe pilgu (male gaze) rahuldamine on esmatähtis. Standardeid seab samamoodi moe- ja ilutööstus. Nõnda on valdav osa vaateakende mannekeenidest pikkuse ja ümbermõõtude suhte järgi liiga kõhnad, et menstrueerida, ent rõivapoes tuletavad kehaideaalid end paljudele siiski meelde. Seejuures moodustavad mehe keha imiteerivatest mannekeenidest alakaalulised 8%, naise keha mannekeenidest on bioloogiliselt ebapädevad 100%.^[12] Kehade hierarhia on patriarhaadi pärisosa, avaldades inimeste elukvaliteedile reaalset mõju.

Toiduenergia piiramine 470–810 kilokalori võrra allapoole baasainevahetust vähemalt kolme menstruaaltsükli jooksul ei lülita mitte üksnes välja naise reproduktiivsüsteemi, vaid põhjustab ka uimasust ja keskendumishäireid.^[13] Samas on just antud defitsiidivahemik dieedisoovituste puhul levinuim. Sellega julgustavad tervise edendamise egiidi all tegutsejad – olgu selleks ajakirjad, blogid või dieedifirmad – naisi oma tegelikku tervist ohtu seadma. Feministliku teooria järgi võib nõrgestamiseks pidada ka keskendumisvõime ja füüsilise energia pärssimist, mis hoiab naisi ühiskonnaelus kaasarääkimisest eemal.

Peamine takistus keha vajadustega kooskõlas toitumisele täiskasvanueas ongi hirm kaalutõusu ees.^[14] Kehakaalu homöostaas ehk bioloogiliste parameetrite hoidmine teatud optimaalsetes piirides on võrdlemisi uus uurimisvaldkond, mis annab siiski tõendeid, et keha leiab ja säilitab teatud kaaluvahemikku (set point weight), mis konkreetse inimese elutegevuseks on jätkusuutlik.^[15] Paraku vastab bioloogiliselt tervislik kaaluvahemik väga harva ühiskonna ilunormidele. Kui asetada poodiumile ühegi tervisekaebuseta Euroopa naine rõivasuuruses 42–44, hindaks üldine konsensus teda sõnaga „paks“, märgates ka iluvigu, mille eksponeerimisega pole harjutud. Täpselt nii juhtus 2019. aasta suvel, kui Nike tuli välja kollektsiooniga pluss-suuruses treenijatele. Viha ja tülgastus ainuüksi mannekeeni aadressil haaras Twitteri nädalaks enda alla, andes aimu, kuidas võivad end teatud inimesed tunda trennisaalis.

Patriarhaadi topeltstandardeid hoiab üleval ka traditsiooniline peremudel, mis vaikimisi eeldab lasterohkust ja naiste võimet seda ootust teenida. Samas tuleb maskuliinsel ühiskonnal endalt küsida, kas soovitakse naisi, kes oleksid võimelised sünnitama võimalikult palju lapsi, või naisi, kellel oleks teismelise tüdruku keha ja pärsitud reproduktiivsüsteem. Mõlemat korraga ühes isikus enamasti ei saa. Sestap on naiste rahulolematus oma kehaga üks levinumaid sünnitusjärgse depressiooni riske,^[16] mis annab omakorda tunnistust väljapääsmatute olukordade rohkusest meestekeskses maailmas.

Toitumishäire on vaimse tervise haigus,^[17] mitte tahtejõu puudumine söömise kontrollimisel. Seda viimast võib juba tagajärjeks lugeda. Ent liiga sageli vaadatakse meditsiinis kehakuvandi mõjust mööda, ravides söömishäireid toitumisnõustamise, mitte psühhoteraapiaga. Samas just kaalustigma – oma keha tajumine häbiväärsena – on see, mis tihti hoiab inimesi arsti vastuvõtule üldse minemast.^[18] Kardetakse häbistavat hinnangut ja kohustust kaalule astuda, seda ka tavasuuruses inimeste seas.

Neid puudusi arvesse võttes toetuvad uue põlvkonna tervishoiueksperdid Suur-britannias, USA-s ja Austraalias Health at Every Size-kontseptsioonile (HAES), mis seob tervisekäitumise parandamise kaalunumbrist lahti. Kaalunormatiivse (weight normative) lähenemise asemel keskendub HAES kaasavale (weight inclusive) lähenemisele. Progressi mõõdetakse psühhosotsiaalsetes tegurites nagu minapildi paranemine, suurem enesekindlus, paranenud lähisuhted ja valmisolek füüsiliseks aktiivsuseks. HAES lähtub eeldusest, et „sõda ülekaalulisusega“ oma senisel kujul pole olnud efektiivne ning vajab uut ja empaatilisemat lähenemist.

HAES-nõustajad ei keskendu patsiendi toidu piiramisele, sest see võib krooniliste dieeditajate seas tuua kaasa vastulöögi. Selle asemel edendatakse liikumisharjumusi ja soovi oma keha eest hoolt kanda, mis eeldab vabanemist selle vihkamisest. Kliinilised uuringud näitavad, et HAES-patsientide kolesteroolitase ja puhkeoleku pulss paranevad ka siis, kui kaalulangust ei kaasne. Nende toitumine muutub regulaarsemaks ja mitmekesisemaks, samuti paranevad vaimse tervise näitajad nagu enesehinnang ja kehakuvand, mida säilitatakse kauem kui kaalu langetamisele keskenduvas ravis. Lisaks pikeneb füüsiliselt aktiivsete inimeste eluiga võrreldes nendega, kes on saledamad, aga passiivsed.^[19]

HAES rajaneb ühtlasi sotsiaalse õigluse vundamendile, mis on kaasav, toetav ja hinnanguvaba kõigi kehade, nahavärvide, erivajaduste ja sooidentiteetide osas. Osalt poliitilise aktivismi territooriumile minev meditsiiniline lähenemine on osutunud edukaks usaldussuhte tekitamisel eksperdi ja patsiendi vahel, arvestades diskrimineerimise mõju vaimsele tervisele. Ühiskonna ebasoosingut kogevad grupid on ühtlasi suurema riskiga kehakuvandi- ja toitumishäirete tekkeks kui diskrimineerimist mittekogevad inimesed,^[20] seega täidab HAES edukalt lünka traditsioonilises lähenemises.

Märkimisväärne on seegi, et kroonilisest dieedipidamisest tingitud kaalukõikumised põhjustavad südamehaigusi sagedamini kui mis tahes stabiilses kehakaalus elamine.^[21] Arvestades, et pidev energiadefitsiit pole füsioloogiliselt jätkusuutlik, sest keha reageerib varem või hiljem tagasilöögiga, tekib küsimus, miks propageerib ühiskondlik konsensus jätkuvalt dieedipidamist kui moraalselt ja tervise seisukohast õiget lahendust. Paraku on vastus sama primitiivne kui soovitus dieeti pidada – saledad inimesed on esteetiliselt ilusamad. Ärgem peitkem seda hinnangut tervisest hoolimise taha.

Dieedikultuse eksitav ja moraliseeriv sõnavara

Sõnavalik toidu iseloomustamiseks kujundab söömise ümber tekkivaid hoiakuid. Viise, kuidas keelekasutus mõjutab inimese suhet toiduga, on mitmeid – sildistamisest headeks ja halbadeks kuni paastumise (fasting) ja puhastumise (detox) propageerimiseni. Dieedimentaliteet on läbiv, tekitades põhjendamatuid hirme tervete toidugruppide osas, mille tulemusena hakatakse teatud toite vältima ja nende söömist pelgama. Sõnadega antav hinnang võetakse omaks kui tubliduse mõõdupuu.

Esiti märkamatuks jääv muutus šokolaaditootja Kalev turunduses kirjeldab positiivse näitena soovi seostada oma tooteid millegi meeldiva ja mitte keelatuga. Varasem „Kiusatus aastast 1806“ on asendunud uuega – „Kirg aastast 1806“, ning olgu teadlikult või kogemata, on see samm paremuse poole. Kiusatus on miski, millele peab vastu seisma, samas kui kirg seostub naudingu ja lubatuga. Mida neutraalsem on inimese suhe toiduga, seda väiksem on tõenäosus, et söömisega seonduv elukvaliteeti vähendaks, samas kui toiduärevus on otsene risk söömishäire tekkeks.^[22]

Dieeditööstuse sõnumid on loodud just sellist psühholoogiat arvesse võttes. Toodete müümine on efektiivseim, kui tarbijas õnnestub tekitada süü- või alaväärsustunne, millele kaup leevendust pakub. „Patuvaba“, „kerge“, „naudi süümepiinadeta“, isegi „tervislik“ on levinud näited pakenditele trükitud turundusest, mille viidatud seosed on siiski problemaatilised. Tarbija ei pruugi emotsiooni esilekutsumises ära tunda turundust, mis omistab tootele meelevaldseid omadusi. Omakorda on soodsa pinnase selliste võtete õnnestumiseks loonud meedia ja tervisegurude sensatsioonilised hirmutamistaktikad.

Patutoidu (cheat meal) kontseptsioon tuli argiringlusesse samuti koos fitness-liikumisega. Selle järgi on maitsvad ja naudingut pakkuvad toidud lubatud harva ja peavad olema planeeritud. Puhta toidu (clean eating) all peetakse silmas võimalikult väheste koostisosadega töötlemata toitu, ent hoolimata kavatsustest, annab säärane toidupuritaanlus söömisele väärtushinnangud, mida seal olema ei peaks. Patustamise ja puhastumise režiimis elamine toidab ärevust – nauding asendub kohustusega patt heastada ja järgmise korrani reeglitest kinni pidada (back on track). Tegemist on dogmadega, mis teevad dieedikultusest pseudoreligiooni – juba üksi askeetlus ja patukahetsus laenavad protestantlikest väärtustest, mille järgi elu seisneb kannatamises ja surelik on oma olemuselt alati ebapiisav.

Sageli ei pruugita häiritud toitumiskäitumist dieediks pidada, kuigi sellel on dieedile omased tunnused (non-diet diet paradox). Toidu kaalumine, söömine kindlatel aegadel, koguste piiramine ja paindumatu arv trennikordi on kõik dieetidest laenatud põhimõtted. Häiritud toitumiskäitumise kahekordistumine terves maailmas viimase 18 aasta jooksul just selliste praktikate kasvust kõnelebki.^[23] Et aga sõna „dieet“ on hakatud seostama negatiivsega, kohtab selle ilustamiseks nüüd väljendit „elustiili muutus“ või päevselget eitamist „see pole dieet, vaid elustiil“. Improviseeritud reegleid järgides tasub küsida, kas seda tehtaks ka siis, kui kaalulangust ei kaasneks. Kui vastus on ei, on tegemist dieediga.

Problemaatilise sõnakasutuse alla käib ka toitumisega seostatav emotsionaalsus. Emotsionaalne söömine on dieedikultuses taunitav, viidates ühtmoodi läbikukkumisele ja naistega seostatavale nõrkusele. Ometi tuleb põhjuseid otsida sügavamalt – toidust turvatunde otsimine on toimetulekumehhanism inimestele, kelle muud vajadused pole kaetud. Toit mõjub närvisüsteemile rahustavalt ja vähendab ajutiselt stressitaset^[24] – tõsiasi, millega puutume kokku juba imikueas. Seetõttu ei sobi lahenduseks emotsionaalse söömise demoniseerimine, vaid tegeleda tuleb näiteks lähisuhete ja intiimsuse puudumisega.^[25]

Sõnavalikuga antakse hinnanguid ka treenimisele – distsipliini järgimine on positiivne maskuliinne omadus ja paremuse näitaja. Ühtpidi on selline „tublidus“ kantud soovist ümbritsevatele muljet avaldada ja teisalt hirmust kaalutõusu ees, kui trenn peaks vahele jääma. Igasugune objektiivseid takistusi eirav treenimine pälvib ühiskonnas imetlust, iseloomustades macho-kultuuri püsimist ja aktsepteerimist nii naiste kui meeste seas. Distsipliini ületähtsustamine ja seadmine enesetundest kõrgemale on dieedikultuse sümptom.

Individuaalne vastutus kapitalistlikus tervisepoliitikas

Krooniliste elustiilihaiguste, sealhulgas rasvumise ja ülekaalu indeksi esikuuikus püsivad aastaid Suurbritannia, Austraalia ja USA.^[26] Tegemist on neoliberaalse majandusega riikidega, mida iseloomustab ebaühtlane jõukuse jaotumine. Liberaalse turu tingimustes on neis riikides korporatsioonidel, sealhulgas toiduainetööstusel, suur vabadus kujundada tarbimiskeskkonda endale sobivalt, seda nii lobitöö kui uuringute spondeerimise kaudu. Debatt üksikisiku vastutuse üle muutub küsitavaks, kui suur osa rasvumist soodustavaid otsuseid on tema eest ära tehtud.

Stanfordi ülikooli neuroteadlase Robert Sapolsky järgi on inimese vaba valiku kontseptsioon arenenud maailma turutingimustes kaheldav, et mitte öelda välistatud. Tarbija käitumist mõjutab nüansirohke kombinatsioon kultuurilistest ja majanduslikest teguritest, kusjuures opereeritakse üksnes kasumile suunatud tarbimiskeskkonnas. Mida suurem on selles keskkonnas ebavõrdsus – olenemata sissetulekute tasemest –, seda haigem, kriminaalsem ja stigmatiseerivam on ühiskond. Majandusliku ebavõrdsuse avaldumine reaalsetes tervisekahjudes ei tohiks 2021. aastal olla uudis.

Ometi on rahvatervise kampaaniad valdavalt suunatud inimese oma vastutusele teha paremaid valikuid. Sellist poliitikat eelistab ka tööstus, öeldes, et tarbijal on vaba valik nende tooteid mitte tarbida. Samas viitab käitumispsühholoogia, et stressi ja kurnatuse tingimustes tehakse suurema tõenäosusega otsuseid, mis nõuavad minimaalset pingutust^[27] – olgu selleks leti äärde või silmade kõrgusele paigutatud toote eelistamine või kiireima toidulahenduse valimine. Et niinimetatud vaba valik pole siiski lõpuni vaba, peaks tervisepoliitika tõsisemalt arvesse võtma ärihuvidest kantud keskkonna mõju. Personaalse vastutuse nõudmine puudust kannatavatelt peredelt, üksikvanematelt või mitut töökohta pidavalt ajapuuduses inimeselt ei ole realistlik ega õiglane.

Riiklikud tervisekampaaniadki paistavad silma kaalunormatiivsuse poolest. Tervise mõõtmine kehakaalus avaldub sageli stigmatiseerivas sõnumis ja sihtrühma võõritavalt. Meenutagem Tervise Arengu Instituudi juurviljakampaaniat, mis sedastas, et „Kaalikas kanni ei kasvata“ ja „Porgand pihta ei paisuta“. Läbiv sõnum „Köögiviljad aitavad kaalu kontrolli all hoida“ lükkab kõrvale inimesed, kelle kaal „kontrolli all ei ole“, ning annab signaali, et tervis väljendub saleduses. TAI-lt võiks ju eeldada teematundmist ja teadmist, et negatiivse kehapildiga inimeste soostumine enda eest hoolitsemisega on madal. Sellise kehapildi süvendamine suurendab riski dieeditamiseks, suitsetamiseks, alkoholi tarbimiseks ja depressiooniks.^[28] Eraldi küsimus on, kas juurviljanaiste kujutamine kampaanias oli seksistlik või mitte.

Üks edukamaid algatusi oli 2015. aastal Sport Englandi poolt ellu kutsutud „This Girl Can“, mis eelistas kaasavat (weight inclusive) lähenemist. Kampaania lähtekoht oli naiseks olemise ümbermõtestamine ja liikumise propageerimine võimestava tegevusena. „Ma ujun, sest armastan oma keha. Mitte sellepärast, et seda vihkan“, trükituna päris inimesega plakatile kõnetab läbi samastumise. Ilustamata foto rühmatreeningust sõnumiga „Muidugi näen kuum välja“ kõnetab sihtrühmaks valitud noori naisi samuti, samas kui juurviljadega samastumine võib olla raskem. „This Girl Can“ jõudis ²³ miljoni inimeseni, edust annab tunnistust tag’i #thisgirlcan kasutamine tänaseni.

Ebaefektiivset tervisekampaaniat iseloomustabki vähene tundlikkus auditooriumi suhtes. Haigekassa 2019. aasta algatus „10 korda aktiivsem kui sina“ portreteeris küll erivajadustega ja kõrges eas inimesi, minnes ometi vastandamise teed. Küsitav oli statistika esitamine kujul „Eesti inimestel on turjal vähemalt 6 miljonit ülearust kilogrammi“, mis indiviidi tasandil jääb abstraktseks ning taas kord seab edu kriteeriumiks kaalu korrigeerimise. Kui auditooriumiga mitte arvestada, on ka parimate kavatsuste juures oht stigmatiseeriva kampaania loomiseks.

Mis tarbimiskeskkonda puutub, on Eestis veel võimalik pidurdada korporatsioonide aplust, minnes vajalike regulatsioonide teed. Põhjus, miks suure majandusega neoliberaalsetes riikides asuvad Krispy Kreme’i ja KFC letid rõiva- ja loomapoodides, on toiduainetööstuse agressiivne turupoliitika ja istekoht rahvatervise laua taga. Toidu eksponeerimine selleks mitte ettenähtud kohtades suurendab valmisolekut selle tarbimiseks ka siis, kui reaalne vajadus puudub,^[29] jättes õhku küsimuse, miks need letid seal ikkagi on. Probleemi ennetamiseks sobivate meetmete kujundamine peab jääma ekspertidele, pakkumata seejuures tööstusele lobivõimalusi.

Aastal 2015 debateeritud suhkrumaksu kontekstis tekkis ka Eesti meediaruumi mõiste „vaesuse paksus“. Fenomen avaldub igal pool maailmas ühtmoodi, suunates vähekindlustatud inimese kõige odavama toiduvaliku juurde. Eesti paistab hetkel veel silma lõpuni rikkumata toidukeskkonna poolest, mille kadumine vaba turu tingimustes on siiski aja küsimus. Kui odavaimaks lahenduseks saab perepakk energiarikast toodet ning töötlemata toidu ostmine ei tasu leibkonna vajadusi arvesse võttes enam ära, leiame end lõpuks olukorrast, kus terveid linnajagusid saab siingi hakata nimetama toidukõrbeteks. Need on piirkonnad, mida iseloomustab madala toiteväärtusega valikute rohkus, sest muud pakkujad ei suuda korporatsioonidega hinnaklassis konkureerida.

Et vaesus, ülekaal ja ebasoodne tarbimiskeskkond on omavahel seotud,^[30] püstitab see täna rahvatervisele enneolematuid väljakutseid. Valitsuste ja korporatsioonide erinevus keskkonna kujundamisel seisneb selles, et esimestel on demokraatlik mandaat seda teha ja teistel mitte. Korporatsioonid ei osale valimistel ega võta vastutust inimeste majandusliku või tervisliku heaolu eest. Ometi kohtlevad valitsused üha võimsamaks paisuvaid ärihuve aupaklikkusega, sest nende võimu majandusmängijatena on raske ignoreerida. Sellistes võimusuhetes jääb kannatajaks inimene, kelle võimalused terviseotsuseid teha ja ise vastutust võtta on järjest kasinamad. Olukorra muutmine eeldaks poliitilist sekkumist, milleks neoliberaalse majandusega riigid valmis ei ole.

Vastupanuliikumine 60ndatel ja täna

Kehapositiivsuse liikumine sai alguse 1960. aastatel New Yorgis poliitilise aktsioonina marginaliseeritud kehade diskrimineerimise vastu. Eestvedajateks mustanahalised ja kväärnaised, kogunes grupp aktiviste 1967. aastal Central Parkis – kanti protestiplakateid, söödi avalikult ja oldi häälekad. 500-liikmeline seltskond nõudis õigust eksisteerida paksuna, mittevalgena ja vabana tagajärgedest, mida patriarhaadile ebasobiv välimus nende elukvaliteedile avaldas. Põletati dieediraamatuid ja fotosid modell Twiggyst, kelle staatus iluikoonina oli muutnud ideaalid kättesaamatuks.

Samal aastal ilmus Saturday Evening Postis Llewelyn Louderbacki artikkel pealkirjaga „More People Should Be Fat“ („Rohkem inimesi peaksid olema paksud“). Kirjutis oli üks esimesi sõnavõtte paks olemise kaitseks laiatarbemeedias, milles Louderback kirjeldas nii endale kui oma naisele osaks saanud vaenu. Ta lahkas üksikasjalikult võimaluste vähesust, mida nende sama haridustaseme ja oskustega saledad kaaskodanikud ei kogenud. Artikkel viis aktivistide koondumiseni ja moodustati esimesed Fat Acceptance organisatsioonid.

Poliitilise liikumisena nõuab Fat Acceptance erinevate kehade võrdset kohtlemist ka tänapäeval, muutudes üha kriitilisemaks katsete suhtes oma sõnumit kaaperdada. Sotsiaalmeediatrendid nagu #bodypositivity ja valgetele keskklassi naistele suunatud ajakirjade katsed rongile hüpata on aktivistide algset sõnumit äratundmatuseni moonutanud. Arusaadavalt tekib marginaliseeritud gruppidel probleem, kui ilustandarditele vastavad inimesed postitavad fotosid oma kahest rasvavoldist, kogemata seejuures süsteemset diskrimineerimist.

Ent just sedasi poliitilised liikumised lahjendatakse – olgu teadlikult või teadmatusest, samas kui peavoolu arusaam kehapositiivsusest kutsub ikka esile pigem kulmukergitusi. Küsimuse „Miks nad siis trenni ei lähe?“ taga peituv ignorantsus mitte ainult ei pisenda probleemi, vaid süvendab veendumust saleda keha ainuõiguses privileegidele. Seejuures kannatavad saleduse surve all ka diskrimineerijad ise, teades hästi, et avalik vihkamine võib osaks saada neilegi, kui esteetiline välimus minetatakse. Nõnda on paksufoobia võrreldav homofoobiaga – põlgamise taga on hirm selle ees, mida tooks kaasa „nende“ asemele sattumine.

Radikaalse kehapositiivsuse vastuargumendina ei pea paika ka osutamine rasvumisega seotud ohtudele. Fat Acceptance liikumise järgi on inimesel õigus olla paks ka siis, kui ta sotsiaalmajanduslikku puudust ei kannata. Paks on selles käsitluses omadus-, mitte sõimusõna. Fookus on heteronormatiivsete ilustandardite lõhkumisel, eesmärgiga kaotada täielikult surve kehade manipuleerimiseks. Selles mõttes toetab liikumine igaühe vabadust eksisteerida sellisena, nagu ta on – mitte tingimata paksuna, aga vabana survest oma keha kontrollida.

Tänapäeva avalikest aktsioonidest on enim meedia tähelepanu pälvinud protestid The Real Catwalk ja Anti Diet Riot Club. 2017. aastal korraldati vene modelli ja aktivisti Khrystyana Kazakova eestvedamisel Times Square’il kehapositiivne runway show selle mõiste algses tähenduses, mis levis kiiresti ka teistesse suurlinnadesse, sealhulgas Londonisse ja Varssavisse. 2019. aasta Trafalgar Square’i üritusel kanti plakateid, mis kehavõrdsuse kõrval nõudsid õigusi ka puuetega ja transinimestele. Sündmuse poliitilisust ilmestasid ka osalejate protesteerimine Brexiti vastu ja üleskutsed taasühineda Euroopa Liiduga.

Anti Diet Riot Club on Suurbritannias tegutsev dieedivastane kogukond, mis korraldab avalikke ja suletud üritusi kogu riigis. Viimane pandeemia-eelne Anti Diet Riot Fest toimus 2020. aasta jaanuaris Londonis, kus huvilistele kõnelesid radikaalse kehapositiivsuse aktivistid USAst ja kodumaalt, korraldati protestitöötube, kaasavaid tantsu- ja joogatunde, intiimsuskoolitusi ja dieedikultuse kriitilisi arutelusid. Ekspertidena osalesid kehakuvandi uurijad ja toitumisteadlased, nende hulgas London Centre for Intuitive Eatingi asutaja Laura Thomas, kelle eestvedamisel on Suurbritannias viimastel aastatel kasvanud dieedikultuse kahjudega arvestav toitumisnõustamine.

Eestisse on kehapositiivsuse trend jõudnud märkimisväärse hilinemisega. Trend just seetõttu, et seda kasutavad ettevõtted ja indiviidid panustavad ootuspäraselt sõnumi lahjendamisesse, püüdes selle abil ebasiira positiivsusega tooteid müüa. Nõnda on silma paistnud Tradehouse ja Tommy Hilfiger, kelle reklaamid – püüdes võimestada kõiki naisi – on andnud platvormi vaid saledatele kuulsustele. Tradehouse’i reklaam „Ilu on igaühes“ tekitas Z-põlvkonnas ka omajagu pahameelt, pakkudes vabanduseks selgitust, et valitud naised olid isiksuselt erinevad. Hilfigeri  „Women Unite“ esitles end kui naiste õiguste ja üksteise ülendamise kampaaniat, valides sõnumit edastama äravahetamiseni sarnased suunamudijad. Poliitilise naisõiguslusega on sellisel turundusel vähe pistmist, ometi lõigatakse kasu just feminismi edusammudelt.

Eesti on häbiühiskond, milles inimliku haavatavuse väljanäitamist peetakse nõrkuseks. Radikaalne kehapositiivsus naisteajakirjas kutsuks esile pahameele, millega ei soovita riskida. Kui risk ka võetaks, on teadlikkus kehakuvandi suhetest kõige ümbritsevaga sedavõrd madal, et eri kehatüüpide õigust võrdsele kohtlemisele ei suudetaks lugejale põhjendada. Kui Lääne popkultuuris on muutused juba toimumas, peab Eesti ühiskond jõudma alles küpsusastmesse, kus kõike erinevat ei nähtaks ohuna.

2016. aastal küsitles Dove 10 500 eri vanuses naist 13 riigis, kellest 71% ootab meedialt adekvaatsemat naisekeha kajastamist kaalu, vanuse, rassi ja kehakuju mõttes. 85% naistest tunnistas, et kehahäbi hoiab neid endale olulistest tegevustest eemal ning nad tajuvad, et ei rakenda ühiskonnas oma täit potentsiaali. Seitse negatiivse kehakuvandiga tüdrukut kümnest ei seisa oma tõekspidamiste eest ega jää kindlaks oma otsustele. Üheksa naist kümnest piirab samal põhjusel toidukoguseid või riskib oma tervisega muudmoodi.^[31]

Otsus oma kehaga rahu teha on feministlik vastupanuakt. Et rahulolematus on levinud ka tavakaalus naiste seas, on kehapositiivsuse kõrval sobiv rääkida kehaneutraalsusest, mis tähendab otsust mitte defineerida ennast oma välimuse läbi. Fookus on keha võimekusel, mitte puudujääkidel. Põhjuseid, miks suhtuda oma kehasse empaatiaga, on mitmeid – see hoiab meid elus, taastab vigastustest, haigustest, sünnitustest, ületreeningust ja näljutamisest.

Lapsed on hea näide keha vajadustega kooskõlas toitumisest – nad alustavad ja lõpetavad siis, kui soovivad, ega mõtle veel sellele, millist mõju mingi toit nende välimusele avaldab. Stressi puudumine muudab söömise nauditavaks ja teadmine, et see pole keelatud, vabastab vaimset ressurssi põnevamate asjadega tegelemiseks. Mõelda vaid, mis juhtuks dieedi- ja ilutööstusega, kui naised seda ühel päeval enam ei finantseeriks? Vabanenud ressursi saaks suunata jõuvahekordadega tegelemisele ja patriarhaadilt reparatsioonide nõudmisele.

Dieedikultus – nagu igasugune ideoloogia – on täis paradokse. Tervise propageerimise alltekstiks on iluideaalide ja moraalisüsteemi säilitamine, mida ühiskond premeerib hüvedega. Normidest kõrvalekaldumist takistab hirm. Nagu püramiidskeem, vajab see kriitilist arvu osavõtjaid, et edukas olla. Selles mõttes sobitub dieedikultus igakülgselt patriarhaadi huvide teenistusse, luues toimiva kehade hierarhia, mis ühtlasi peab end ise üleval. Kui naised oma vajadusi ei usalda ja nende eest ei seisa, siis on nad vabatahtlikult vähem inimesed. Patriarhaadi püsimiseks peavad alamad tundma nälga.

^[1] H. Paal, Vanuselised erinevused söömishäirete riskitegurites 9–13-aastastel lastel. Seminaritöö. TÜ psühholoogia instituut. Tartu, 2009.

^[2] T. Piirsalu, Tajutud sotsiaalse surve, sotsiaalse toetuse ja kehaga rahuolematuse vahelist seost mõjutavad tegurid. Magistritöö. TÜ psühholoogia instituut. Tartu, 2006.

^[3] K. Akkermann, K. Hiio, I. Villa, J. Harro, Food Restriction Leads to Binge Eating Dependent upon the Effect of the Brain-Derived Neurotrophic Factor Val66Met Polymorphism. Psychiatry Research, 2011, kd 185, nr 1/2.

^[4] E. Stice, C. N. Marti, H. Shaw, M. Jaconis, An 8-Year Longitudinal Study of the Natural History of Threshold, SubThreshold, and Partial Eating Disorders from a Community Sample of Adolescents. Journal of Abnormal Psychology, 2009, kd 118, nr 3; K. Akkermann, Serotonin-Related Biomarkers and Symptoms of Eating Disorders. Doktoritöö. Tartu Ülikool. Tartu, 2010.

^[5] P. G. Turner, C. E. Levefre, Instagram Use Is Linked to Increased Symptoms of Orthorexia Nervosa. Eating and Weight Disorders – Studies on Anorexia, Bulimia, Obesity. 01.03.2017.

^[6] Eating Disorders: About More than Food. National Institute of Mental Health; https://www.nimh.nih.gov/health/publications/eating-disorders/index.shtml.

^[7] D. F. Santomauro jt, The Hidden Burden of Eating Disorders: An Extension of Estimates from the Global Burden of Disease Study 2019. The Lancet Psychiatry, 2021, kd 8, nr 4.

^[8] V. E. Beety, Criminality and Corpulence: Weight Bias in the Courtroom. Seattle Journal for Social Justice, 2013, kd 11, nr 2.

^[9] J. M. Burmeister jt, Weight Bias in Graduate School Admissions. Obesity, 30.11.2012.

^[10] S. Djalalinia jt, Health Impacts of Obesity. Pakistan Journal of Medical Sciences, 2015, kd 31, nr 1.

^[11] A. J. Tomiyama, B. Ahlstrom, T. Mann, Long-term Effects of Dieting: Is Weight Loss Related to Health? Social and Personality Psychology Compass, 2013, kd 7, nr 12.

^[12] E. Robinson, P. Aveyard, Emaciated Mannequins: A Study of Mannequin Body Size in High Street Fashion Stores. Journal of Eating Disorders, 02.05.2017.

^[13] N. I. Williams jt, Magnitude of Daily Energy Deficit Predicts Frequency but Not Severity of Menstrual Disturbances Associated with Exercise and Caloric Restriction. American Journal of Physiology: Endocrinology and Metabolism, 2015, kd 308, nr 1.

^[14] S. Calugi jt, Preoccupation with Shape or Weight, Fear of Weight Gain, Feeling Fat and Treatment Outcomes in Patients with Anorexia Nervosa, a Longitudinal Study. Behaviour Research and Therapy, juuni 2018.

^[15] M. J. Müller jt, Recent Advances in Understanding Body Weight Homeostasis in Humans. F1000Research, 09.07.2018.

^[16] M. L. Silveira jt, The Role of Body Image in Prenatal and Postpartum Depression: A Critical Review of the Literature. Archives of Women’s Mental Health, 2015, kd 18, nr 3.

^[17] Eating Disorders: About More Than Food. National Institute of Mental Health, Brochures and Factsheets.

^[18] M. A. Bolton, I. Lobben, T. A. Stern, The Impact of Body Image on Patient Care. The Primary Care Companion to the Journal of Clinical Psychiatry, 2010, kd 12, nr 2.

^[19] L. Bacon, L. Aphramor, Weight Science: Evaluating the Evidence for a Paradigm Shift. Nutrition Journal, 24.01.2011.

^[20] Z. McClain, R. Peebles, Body Image and Eating Disorders Among Lesbian, Gay, Bisexual, and Transgender Youth. Pediatric Clinics of North America, 2016, kd 63, nr 6.

^[21] J.–P. Montani, Y. Schutz, A. G. Dulloo, Dieting and Weight Cycling as Risk Factors for Cardiometabolic Diseases: Who Is Really at Risk? Obesity, 22.01.2015.

^[22] J. M. Swinbourne jt, The Comorbidity between Eating Disorders and Anxiety Disorders: Prevalence in an Eating Disorder Sample and Anxiety Disorder Sample. Australian and New Zealand Journal of Psychiatry, 2012, kd 46, nr 2.

^[23] M. Galmiche jt, Prevalence of Eating Disorders over the 2000–2018 Period: A Systematic Literature Review. American Journal of Clinical Nutrition, 2019, kd 109, nr 5.

^[24] M. Stachowicz, A. Lebiedzińska, The Effect of Diet Components on the Level of Cortizol. European Food Research and Technology, 03.09.2016.

^[25] T. van Strien, Causes of Emotional Eating and Matched Treatment of Obesity. Current Diabetes Reports, 2018, kd 18, nr 6.

^[26] Obesity Update 2017; https://www.oecd.org/els/health-systems/Obesity-Update-2017.pdf.

^[27] Y. M. Ulrich-Lai jt, Stress Exposure, Food Intake, and Emotional State. PMC, 13.08.2016.

^[28] C. Kerner, L. Haerens, D. Kirk, Understanding Body Image in Physical Education: Current Knowledge and Future Directions. European Physical Education Review, 13.02.2017.

^[29] T. Burgoine jt, Examining the Interaction of Fast-food Outlet Exposure and Income on Diet and Obesity: Evidence from 51, 361 UK Biobank Participants. International Journal of Behavioural Nutrition and Physical Activity, 24.07.2018.

^[30] G. Otero jt, The Neoliberal Diet and Inequality in the United States. Social Science and Medicine, oktoober 2015.

^[31] New Dove Research finds Beauty Pressures Up, and Women and Girls Calling for Change. PR Newswire, 21.06.2016.